Tere olen Peeter Helme ja räägin täna ühest luuleraamatust, mille on kirjutanud vilunud, võiks öelda juba elavaks klassikuks saanud prosaist kuid kelle jaoks seal esimene luulekogu. Tegu on Peetris autoriraamatuga amoklase mõõtja leivaluga väljend Kivisildniku kirjastus jumalikud ilmutused. Selles raamatus on 122 lehekülge ja veidi vähem luuletusi. Ja siit vaatab vastu ühtaegu nii valatud, tähendab kui ka uus ja võõras Sauter. Ühelt poolt on Tammoklase mõõtke leivaluga üks üsna lihtne raamat. Sautori stiil on ju lihtne, tema teemadel lihtsad. Teisest küljest on see üks neetult keeruline raamat, sellepärast et kui proosas püsipsus, autori lihtsus sellise kõnekeelse, tavalise, igapäevase harjumuspärase, võib-olla isegi rõhutatult igavane, mitut soundtrack'il igav oleks, aga ma mõtlen just stiili keele mõttes siis luules ta on seda kõike veel rohkem tihendanud. Tema niigi napp lause ja kõnepruuk omandab tohutu tiheduse ja see, mis varem mõjub kõnekeelselt, muutub nüüd sümboliks. Asesõnu ja igasuguseid vahesõnu sidesõnu on vähe, rõhk on verbidel ja nimisõnadel ja tundub, igal sõnal on suur kaal. Mingis teises mõttes võib öelda, et see on läbinähtav trikk. Sautorile autor, kes teab täpselt, mida ta kirjutab, mida ta öelda tahab. Suurt abstraktsiooni siit ei tule, suurt ministeeriumi siit ei tule. Ühest küljest nii, aga teisest küljest, kas mitte ministeeriumi peitubki tihti väikestes asjades nendes tavalistes asjades. Loen ühe näite. Vaatan tabureti ilustaburit veidi kriibitud taburet on tähelepanuga harjunud. Ma veel pole harjunud tabureti vaatama, harjutan aga ei harju ära. Eile juba piilusin silmanurgast Taburet. Teda võiks vaadata, aga siis veel vaatama ei jäänud tabureti, ah, eks teda vaatavad paljud. Keerasin pilgu õue, õige mul asi tabureti vaadata. Nii et selline buss, mis samal ajal tekitab kohe küsimusi, et kas mitte ei ole tegu ikkagi sellise suure sümbolkeelega raamatule on järelsõna kirjutanud selle koostamisel abiks olnud Jürgen Rooste ja tema jällegi ütleb siin saates elas seda, et kui ta kuulis esimest korda Peeter Sautorite oma luuletusi ette kandmas, siis tekstid tundusid väga hääd. Aga mõnel inimesel hakkas ebamugav. Või äkki see tundus mulle, et tekstides oli mingeid kohti, mille pärast neil võis ebamugav hakata. Nii et tema seostub need tekstid hoopis ebamugavustundega. Ja ma nüüd ei taha kindlasti Jürgenile sõnu suhu panna, aga ma kujutan ette, et ma vist saan aru, mida ta mõtleb just nimelt sedasama, et selleni puse lihtsuse kaudu. Keel ja sellega tähistatud asjad on ühtäkki erakordselt alasti. Ja kui meile võõras maailm, võõrad inimesed, võõrad objektid, võõrad tunded on alasti siis on see üsna ebamugav, sest ta on selline tunne, nagu soriksime teise inimese tunnetes mõtetes tema enda elu kõige intiimsemates üksikasjades ringi. Ja ma arvan, et seal on see esimene. Sauter tahabki siin saavutada, ta tahabki sellise läheduse tunde saavutada, mis samal ajal on niivõrd igapäevane niivõrd lihtne, et iga lugeja on kohustatud ennast siin ära tundma. Ta ei saagi midagi selle raamatu vastu, see raamat teeb selles suhtes relvituks, et väga raske on ennast kaitsta selle siiruse ja halastuse vastu. Veel üks näide, poeg tuli koju, neli hommikul võttis mul tule ja läks magama. Hea uni oli mul hea uni oli nüüd tall ega palju muud pojale polegi anda. Nii et säärased siirad, ilusat ja samal ajal ometigi nii igapäevased, mõnes tekstis lausa sellised võib-olla vulgaar haarselt mõjuvad, sest Peeter Sauter kasutab palju sõnu, mida tihti vulgaarseteks peetakse tekstid, mis ometigi ei ole kindlasti kunagi vulgaarse, vaid nad ongi lihtsalt siiralt lähedased kirjutatud ilma sellised tunded ta, et oi, kas nüüd nii sobib ikka luuletus kirjutada? Ei Southern kirjutanud oma luuletused täpselt nii, nagu nende jutud on kirjutanud kirjutanud iseendast, iseendale ja just selle kaudu on ta kirjutanud meist kõigist meile kõigile head lugemist.