Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest raamatust, mida ma tegelikult soovitan üsna raske südamega. Tavaliselt ma nii ei tee. Tavaliselt on ikka tegu raamatutega, mille osas mul erilisi kõhklusi ei ole. Praegu tänane teos on aga natukene teisest puust. Tegu on inglise ajaloolase David Sii taglase paksu raamatuga peaaegu 500 leheküljelise raamatuga William Vallutaja mannide mõju Inglismaal sellel väljal. Kirjastus kunst on ilmunud selles kuldses valitsejate elulugude sarjas. Ja iseenesest on ju tegu sellise suhteliselt olulise teosega, millel samal ajal seal on mõned väga tugevad miinused, millest me kohe kuidagi mööda ei saa minna. Kõigepealt tuleks alustada sellest, et David Tuglas on siis meie hulgast lahkunud ajaloolane. Ta sündis lausa ülemöödunud sajandi lõpul. Ja see raamat William Vallutaja ilmus algupäraselt 1964. aastal. Nii et tegu on tegelikult 50 aastat vana raamatuga. Ma ei pea seda kohe sugugi õigeks, et eesti keelde tõlgitakse praegu niivõrd vana uurimisseisuga ajalooraamatuid ja küsimus ei ole isegi mitte ainult uurimisseisus, vaid küsimus on ka selles, et, et viis kuidas tänapäeval ajaloost jutustatakse, juba hoopis teistsugune, ma julgen väita, palju lugejasõbralikum ja palju sellisem erinevaid vaatepunkte arvesse võtta, tvam palju vähem subjektiivsem, palju ettevaatlikum järelduste tegemisel. Jah, palju kirjeldav on ka võib-olla nii, et see on juba üks oluline miinus. Teine miinus on muidugi tõlke kohmakustas. Et selle raamatu andis tõlkinud Keiu Kriit, kellele see vist on esimene tõlketöö, vähemalt ühtegi teist raamatut ma internetist ei leidnud, mida tema oleks tõlkinud ja on selge, et ta ei ole materjalist väga hästi üle käinud. Teisest küljest see on ka arusaadav, sest et seda raamatut lugeda, seal näha, et sellest materjalist ongi raske üle käia, sest see doktor David Douglas ise jutustab väga segaselt, väga vihjamisi, teatud asjadest teatud teistes asjades on ta jälle tüütuseni üksikasjalik, nii et arusaadav, et see on raamat ajaluks küll palju vilunuma tõlkija kätt ja mis kindlasti ei tule asjale kasuks, on see, et see raamat kubiseb nimedest ja sillalt tohutu palju tegelasi, kellel on samasugused või sarnased eesnimed ja väga raske on kindlasti olnud tõlkijal vahet teha nüüd, kes seal, kes täpselt. Nii et need on suured probleemid, mis seda raamatut kummitama tahavad. Kuid siiski on raamatul ka omad plussid, ka neist ei maksa mööda minna. Võib-olla alustada võiks sellest, et selles kuninga raamatusarjas on ka varem ilmunud mõned raamatud Inglismaa valitsejatest. Nii näiteks Elizabeth esimesest siis 1998. aastal ilmunud John miili raamat. Mõni aasta hiljem, 2001. aastal ilmus Käroli Ericssoni Henry kaheksas ja võib-olla mõni veel ilmunud. Aga ega neid palju ei ole, nii et juba selles mõttes täidab antud raamat kindlasti olulise lünga. Panen veel ühe kivikese mosaiiki, mis lubab loodetavasti tulevikus eesti keeles saada üsna hea ülevaade Inglismaa ajaloost. Praegu on see ikkagi väga lünklik veel. Ja tegu on tõesti ka William Vallutaja näol ju ühe Euroopa ja selle kaudu kahtlemata ka maailma ajalugu enim mõjutanud inimesega. Asjaolu, et ta 1066. aastal vallutas, siis Inglismaa liitis Inglismaa senisest palju tugevamini Mandri-Euroopa poliitilise religioosse kultuurilise süsteemiga ning pani aluse oma sammudega tänapäevasele inglise keelele, kultuurile, riiklikule korraldusele. Lubab küll pidada teda üheks ka maailma ajalugu siis enim mõjutanud meheks, kes viimase 1000 aasta jooksul elanud on. Nii et on tõesti hädavajalik, et eesti keeles ilmuks tema ja tema tegevuse. Võta üks raamat. See raamat ongi meil nüüd siin olemas ja ta on tõesti väga mahukas raamatu alapealkirja normannide mõju Inglismaal, nii et teos ei piirdu ainult William Vallutaja, aga tegelikult see raamat algabki juba varasemast ajast, räägib Williami, isast ja Williami lapsepõlves Normandias toimunud kodusõdadest ja annab ühtlasi ka ülevaate sellest, milline oli prantsuse riigi olukord uue aastatuhande alguses. Ja hiljem tuleb juttu sellest, et milline oli see Inglismaa, mille siis William endast maha jättis. Nii et teemasid on siin küll väga seinast seina, räägitakse nii kultuuriasjadest, sõjapidamisest, riigikorralduse arendamisest kui siis muidugi ka Williami enda elust. Nagu öeldud, seda kõike kummitavad siis need üsna tõsised probleemid, mida ma mainisin samal ajal julgen soovitada seda raamatut mitte lugeda päris üksi näiteks täitsa hea kõrval lugemine, siia oleks ka ülimahukas Christopher taiermanni jumala sõda, ristisõdade uus ajalugu, mis räägi muidugi siis päris sellest perioodist, vaid veidikene hilisemast ajast. Aga on hea lisalugemine 11. 12. sajandi Euroopa laiemaks tundmiseks ja eks siin on ilmunud teisi tolle perioodi tegelasi käsitlevaid raamatuid veel, ma arvan, et lugeja, keda kõrgkeskaeg huvitab, leiab eesti keeles üsna erinevad kirjavara ja kui neid asju siis kõrvuti lugeda, siis kõlbab see William Vallutaja küll draamat on ju ikkagi tõesti mahukas ja seda infot, mis siin raamatus on, üheski teises eestikeelses ei ole. Nii et juba selle pärast tasub seda siiski kõikidele tema vigadele vaatamata või ütleme teisiti, kõiki tema vigu hoolega silmas pidades, ettevaatlikult ja kriitiliselt lugedes ikkagi kätte võtta ja läbi lugeda, sest William Vallutaja on üks põnev tegelane ja isegi kui sa David Douglas kirjutab temast kohati veidikene igavalt siis ei kahanda see kahtlemata tema kangelase huvitavust ja tähtsust. Head lugemist.