Kultuuriga aja. On jälle aeg iganädalaseks skulptuuri saateks ja seekord on kultuuritoimetaja Martin Viirand mõne sõnaga saate teemadest. 100 aastaseks on saanud üks ordu ja seda tähtpäeva tähistati ka Tallinnas. Tallinnas käis ka üks juhtivaid 20. sajandi heliloojaid ja 10. korrut toimus gospelmuusika kontsert, seekord küll mitte linnahallis, vaid Sakala keskuses. Siis me jääme veel juttu teatri teemal. Tamperes toimus rahvusvaheline teatrifestival ja nagu ikka on saates ka kontserdi kommentaar Ivalo randalalt. Need on siis saate olulisemad teemad. Võib mõne organisatsiooni puhul rääkida tema üheksasajaaastasest ajaloost praegu meil on niisugune võimalus ja siit jätkab juba Tartu Ülikooli üliõpilane Maia Möller. 11. sajandi vallutuslike Bubba vajas teistsuguseid ideid ja sissepoole vaatamist. Nii sai võimalikuks tsistertslaste ordu teke ja levik. Tsistertslaste ordu üheksasajandat aastapäeva tähistati eelmisel laupäeval ka Eestis. Sel puhul peeti ainukesest säilinud tsistertslaste kloostrist Padisel, missa ja teaduskonverents kestis olid systertslased ja mis toimus üheksandat aastat tagasi Prantsusmaal. Sellele aitavad vastust leida ajaloolased Marek Tamm ja Tiina Kala. See on üks tähtis moment, kui ühel päeval 1098 niisiis otsustas suurem hulk plii kloostri tuure võimsatele kini kloostri munki lahkuda oma kloostrist molemmis Prantsusmaalt ning asutada uus hoopis teistel alustel rangemate põhimõtetel põhinev klooster. Kohaks o või mõisted olid askees ja füüsiline töö. Mungad ise töötasid palju põllul, aga tähtis on individuaalne palve, taastumine, enesepiitsutamine, kõik see tagasipöördumine varakristlike aegade poole. Ja see kuusk koostasid, too klooster sai siis aluseks uuele hoopis uuele mungaordule tsistertslaste ordule, mis väga kiiresti hakkas levima kümned ja kümned kloostri asutati järgnevatel kümnenditel Cito kloostri põhjal. Nii et kaks aastat hiljem või vähemalt tuhatkond Tsito tütar kloostrist üle Euroopa. Nagu me teame, siis eestlased mängisid väga tähtsat rolli eesti Meristustamisel. Ja kõik tähtsamad esimesed eestilised otsustajad, kõrgemad vaimulikud pärinesid tsistertslaste ordusse ja esimene mungaks kloostri, mis Eestis üldse asutati, asuda nimelt tsistertslaste elu põhimõtetel, millesse ja sealt omakorda sarnasse. Ostjate võrk küll väike, aga siiski oluline üle kogu Eesti. Me võime mainika esimest Eestimaa piiskopi Theodeerisid, kes pühitseti aastal 1211 ja kes kuulus tsistertslaste ordusse. Ka lühiajaliselt ametis olnud linna piiskop Bertult kes 1198. aastal lahingus surma sai, oli samuti systertslane ja tõsisemalt võitsite sakslastest õigemini tsistertslaste kohalolekust Vana-Liivimaal rääkida ikkagi alles pärast seda kasutati dünamiidi klooster, mis toimus 1205. aasta paiku. Ristiusk levis lisaks eakale mõõgavendade ordule ka tsistertslaste kaudu, kes esindasid hoopis teistlaadseid ideid. Marek Tamme sõnul ei saanud nende mõju olla väga suur, sest distertlased elasid sissepoole. Pöördudes tagasi alglätete juurde. Mõju kindlasti oli. Ma ise kujutan ette, just nendel Euroopa paralleeldi näitel võis olla mõju, mis aluline mõju kloostri ümber paiknevate vaata ka siis majanduselule. Nimelt siis tartlased olid väga-väga hoolsad väga taibukad, põllumajanduse viljelejad, põllukündjad ja kõik nii edasi ja kindlasti need tõid Eestisse kaasa mitmeid uusi mis meetodeid või tehnikaid, mingid nippe, mis levisid ümberkaudsetes külades ja tõenäoliselt nad ergutasid oluliselt seda põllumajanduslikku elu. Teine tähtis mõju kindlasti oli sama Kristuse levitamise mõju selles mõttes tsistertslaste klooster koduüldse esitada teatavad uut uut vaimu Euroopas, mis hakkas levima 20. sajandil ja kus põhimõtteks isiklik pääsemine, isegi sõnastus, kus polnud, on nii tähtis, et keegi sinu eest palvetas mingeid eestpalve, tähtsal isiklik, isegi pühendumine, isegi pääsemine selles provintsis kindlasti tsistertslaste põhieesmärk ei olnud mitte nüüd maailma päästmine, vaid eeskätt tänase pääsme. Kuule nendeks kõik see, et sisterlaste kloostrisse võeti vastu ainult täiskasvanud inimesi lapsi, nagu seal kombeks varem ja sai märk sellega seda isiklikku pühendumist isikliku soovi pääseda, maailmast eemale tõmbuda, niieltsi oli siis oli ta selles mõttes tõesti mitte alati teadlik või soovitud. Kindlasti võime rääkida vastasmõjust, sest et täiesti kindel ja üksikute allikakildude põhjal võime väita, et sistesteste kloostris elas väga varakult ka eestlastest mitte munki, vaid kloostri abilisi nimetati ilmik, vendi, kes polnud mungaseisuses, kuid kes, kes aitasid siis kloostrit, kloostri vendi, füüsilise töö tegemise juures põldu teha ja kalapüügi ja kõige selle juures. Nii et kes teab, võib-olla suutsid nemad mõjutada hoopis türklasi rohkem kui nemad näevad neid. On põhjust oletada, et läbisaamine ei olnud mitte halb sellepärast, et kloostri maadel reeglina üritati talupoegadele anda mingisuguseid soodustusi ja näiteks Tallinna Mihkli kloostri puhul on teada, et nendes külades, mis kuulusid Mihkli kloostrile, olid talupojad vabastatud sõjaväekohustusest. Tsistertslaste kloostreid oli Eesti aladel viis. Mungaklooster oli lisaks Padiselega Kärknas, ülejäänud olid nunnakloostrid. Neid ordu ise väga tõsiselt ei võtnud. Nad etendasid suurt osa aadlidaamide elupaigana, edenesid jõudsalt ja olid heal majanduslikul järjel, mis tegelikult on veidi vastuolus tsistertslaste põhimõtetega. Kõik need nimetatud tsistertslaste kloostrid hakkasid alla käima reformatsiooni ajal ja erinevalt mendikantide ehk siis dominiiklaste frantsistlaste kloostrites neid reformatsiooni käigus otseselt laiali ei saadetud. Hakatigi eriti ma nende maavaldusi joigu poolest. Põhiline, mida me tsistertslaste, st Eestis üldse teame, on seotud majandusasjadega maavaldustega. Need on ainsad dokumendid, mis on säilinud. Systertlased tegid revolutsiooni tolleaegses vaimulikus riietuses, hakates mustakuue asemel kandma valget ja sellele truuks jäänud tänini. Jõudsid ka muusikat. Praeguses Eestis siis türklased ei tegutse, aga Euroopas on neil oma koht täiesti olemas, kuigi esialgsest on nende põhimõtted ja elulaad muutunud pärandiks, mis systertlastest siiani Eestis on säilinud, on arhitektuur. Arhitektuuriline palun, see on selgelt ette teada. Üldiselt tsistertslaste ordutegija lõi täiesti omavahelise arhitektuuri, mis oli, erines oluliselt senisest arhitektuuritraditsioonist, kus kus ideaal oli puhtus, selgus ja kus puudus ka igasugune dekoor ja kaunistused ja, ja selles mõttes vaatame ime läbi hästi säilinud Padise kloostrikirikut, siis see vaim selgelt seal kajastub. Tallinnas viibis üks silmapaistvamaid 20. sajandi heliloojaid poolakas Krzysztof Penderetski ja n kontserti, mis toimus Tallinnas, vestlust aga ajakirjanike ja asjahuvilistega. Ja nüüd jätkab ka siit teise looga üliõpilane Maia Möller. Lisame veel, et intervjuu temaga on tehtud enne kontserti ja küsitles teda Igor Karsnek, nüüd aga Maia Möller. Suvemuusika festival tõi meile õnneliku sündmuse. Esmakordselt oli Eestis selle sajandi üks mõjukamaid heliloojaid Christoph Penderetski. Esmakordne oli ka Penderetski oratooriumi Jeruusalemma seitse väravat ettekanne ERSO Eesti kontserdi oodates. Tooriumi koor, rahvusmeeskoor, solistid Estonia kontserdisaali laval ja rõdul. Rõdul tegi oma imelikku häält ka siinmail tundmatu pill. Tuubafan, mis algselt on pärit polüneesias. Seal ehitatakse Se bambusest. Siinne variant oli plastiktorudest ja meenutas horisonte Taal orelit. Penderetski muusika jõudis kuulajateni Andres Mustoneni suursuguse dirigeerimise all. Muusikavõimsus vallutas aplaus, kestis minuteid ja helilooja Ki rahulolu paistis saali tagumistesse ridadesse. Toorium Jeruusalemma seitse väravat on valminud 96. aastal. Psalmi tekstidel põhinev teos on pühendatud Jeruusalemma 3000 endale aastapäevale. Teos on kirjutatud viiele solistile kolmele koorile lugejale, orkestrile, solistidena astusid seekord üles poolakad, kes on Penderetski ja miks on tema looming eriline. Nende retke on sündinud Poolas 1933. aastal. Muusikaõpinguid alustas kowis. Alguses ei õppinud mitte kompositsiooni, vaid viiulit. Viiekümnendatel hakkas juba kama loomingut kirjutama, oli väga huvitatud avangardist. Sel ajal käis Krakowis Luighinono ja tõi sinna tolleaegset uut muusikat. Professorid aga ei teadnud tol ajal avangardist veel midagi. Kui Varssavis loodi elektroonilise muusikastuudio läks Penderetski sinna. Praegu pole tema loomingus jälgegi elektroonikast kuigi see on olnud tema suur mõjutaja ja ta ei kasuta arvutit ka muusika loomisel. Parim elektrooniline muusika on tema arvates loodud kuuekümnendatel. Hiljem pole selles vallas midagi märkimisväärset tehtud. Penderetski kuuekümnendatel kirjutatud muusika oli mõjutatud Hiroshima ja Auschwitzi sündmustest seitsmekümnendatel, tema looming muutus. Alguses tahtsin kõike lammutada, alles hiljem sain aru, et kõiges on pidevuse jätkuvus. Eelnevat ei tunne, ei saa ka midagi uut teha, paljud tema teosed on religioosse tagapõhjaga. Eesti Päevalehele antud intervjuus ütleb ta, et tema kujunemisele Poolas, neljakümnendatel. Viiekümnendatel aastatel oli kirik ainus kultuurikeskus, seal sai olla vaba vaimulik. Muusikaga oli keelatud kihlatuga tegelemine aga midagi erilist. Tõuke vaimuliku muusika loomiseks saigi Penderetski sel rajal. Arvo Pärdiga ta end võrrelda ei luba. Mõlemad on religioossed heliloojad. Kuid Pärdi muusika põhineb lihtsusel. Tänapäeval pole Penderetski enam nii huvitatud poliitilistest sündmustest kui kuuekümnendatel. Ta arvab, et muusika peabki olema abstraktne ja eraldiseisev. Olen viimane Mohikaanlane, kes oma muusikas tahab ühendada kõik sellel sajandil loodu. Penderetski-le kuuluvad niisugused tähelepanuväärsed sõnad kerge muusika juures klassikalise muusika juurde ei vii ükski tee. Ma ei tea, kui eitav on tema suhtumine gospel muusikasse. Fakt on aga see, et just samal päeval, kui Tallinnas esinesid veerevad kivid, anti Tallinnas ka üks teine silmapaistev kontsert, mis jäi küll väiksema tähelepanu alla. Jutt on nimelt gospelmuusika kontserdist, mis toimus juba kümnendat korda. Ja nüüd räägib sellest kontserdist ja sellest pikaajalisest traditsioonist Peeter Võsu, kes on gospel kontsertide korralduskomitee esimees ja teda küsitleb pastor Ülo Niinemägi, kes on ka selle komitee liige. Kristlased üürisid siis koos Ameerikas sõprade abiga sinu eestvedamisel seal oli ka Rein Uuemõis tookordse noorte missiooni juhatusest kaasas üürisite Tallinna Linnahalli, tegite ennekuulmatu teo, siis oli ju veel nõukogude liit. Panite üles Ameerika lipu, vist esimest korda avalikul üritusel üleüldse Eestimaal ja Eesti lippu ning esimest korda sellises saudid tooriumist said kristlased laulda koos siis selliste maailmakuulsate nimede, nagu tookord astusid esile Siilawools Scott Wesley Braun ja poolsmis Kärol ja kes praegu on kantrimaailmas esi kolme nelja parema tegija seas ja korduval ta aasta parimaks kantrimuusikuks häiritud. Nii et väga-väga mainekas kajaid nimesi tõid meie Ameerika sõbrad juba alguses, asi läks päris suure mühinaga käima. Ja et me panime kaks päeva järjest linnahalli täis, mida me oleme siis 10 aasta jooksul ära teinud ja kuidas üritus ennast on õigust, võib-olla kõige kõige meeldejäävam on aasta 1991, meie festival oli just tulemas ja ta oli sel aastal 91, aastal. Kas ta oli 21. või 22. kuupäeval, meil kõik muusikud olid kohal, mõni oli veel tulemata ja mõni lõiva kartma ja meil oli Raekoja platsil oli lava üleval nädal aega tegime vabaõhuetendusi, et siis laupäeval lõpetada linnahallis ja see oli huvitav, kui Ameerika saatkond loomulikult ütles, et asjad on ohtlikud, kõik ameeriklased, palun kiiresti koju ja meil oli siin Debjoriks üks selline kuulsus Stahli, Colorado osariigi Miss Colorado tiitliga mängisime, ilusat võeti ja nii, et Maali seal lava peal iga päev väljas ja ütles, et Ameerika valitsus võib tagasi kutsuda ka tema on seal, sest festival on tulemas. Ja, ja see oli väga põnev, kui siis vabariik sai taastatud ja linnahallis oli esimene esimene kontsert vabas Eestis, siis meid õnnitleti, et gospel festivaliga alustame siis uues vabariigis. Aga gospelmuusikafestival on ju ka mitte ainult Tallinnas olnud, vaid me oleme selle 10 aasta jooksul saanud sellist tõelist kristlikku kõrgkultuuri pakkuda ka üle kogu vabariigi, kuhu me oleme läinud ja, ja mis selle aja jooksul ka väljapoole on ära tehtud. Gospelfestivalide peakorraldaja. No me korraldasime üritust mitmeid aastaid suvel ja me tegime vabaõhukontserte küll Tartus ja Võrus ja Viljandis ja igasugustel lavadel nii väiksematele kui suurematele ja, ja siis kas ta oli 93.-st või neljandast, me läksime üle Lähen oktoobrikuusse, et Eestimaakoolidele pakkuda sellist võimalust tasuta kontserdid koolides ja samuti võib-olla huvitavamatest kohtadest osades vanglates, nii et me oleme jõudnud selle üritusega üsna laialt üle Eestimaa ja muidugi tuntumad on olnud ikkagi linnahalli üritused kuni möödunud aastani välja. Kui me nüüd vaatame aastate pikku, siis tulijaid on olnud ikka päris palju, kes on tulnud meile välisriikidest oma muusikalist ja tehnilist kaasabi pakku. Palju sa neid inimesi hindad kokku? Peeter Võsu, meie välispeaagu rooliriket just ütles, et et huvitavad andmed oli nüüd 10. aastapäeva puhul natukene kokkuvõtteid teinud. Et tulijaid on olnud umbes 300 inimese ringis ja huvitav, ta ütles, et ta natukene proovis ka eelarvet kokku võtta lasteaia küll täpselt neid summasid, aga vähemalt miljon USA dollarit on Eestisse toodud selle ürituse kaudu, nii et tegelikult kui nii-öelda, et ta ei ole äriline ettevõtmine üldsegi mitte, aga võib öelda, et ta on selles suhtes ikkagi ka Eesti küllalt tugev, tugev rahaline toetus olnud. Huvitav on olnud gospelfestival ka selle poolest, et, et seal olnud Üks selliseid muusika suuri üritusi ja võib öelda ka kultuuriüritusi, kus olnud siis osa võtmas kõiki erinevate nominatsioonid ja rääkida selle aasta juubelikümnendast gospelfestivalist, siis sai teoks lõpuks selline suur projekt nagu ansambel streen ja Eesti Evangeelse Luteri kiriku misjonikoor, kes tõusis esile väga särava ja suurejoonelise. Üheksa aastat järjest suutsime me täita linnahalli või tasuda selle kulud ja kahjumid, nii nagu see meil õnnestus. See aasta otsustasid esimest korda Sakala keskuse kasuks. Eks siin tuleb alati leida selline kompromisslahendust, sellepärast et kui tahta suurim asja, siis on vaja suurt reklaamikampaaniat ja keegi peab selle kinni maksma. Meie välispartner on küll omalt poolt pannud alla, aga siiski me peame teatud eelarvega arvestama ja see sellepärast siis mõtlesime ka, et see aasta on targem teha ta Sakalas Stahlis ja ta sai ka parasjagu täis, nii et päris õige valik oli, ütleksin. Me vaatame nüüd ettepoole. Seekord oli Sakalas. Kuidas sa näed asju perspektiivis tulevikuvaadetes? Noh, see sõltub kindlasti need, kelle me järgmiseks aastaks saame, kui on väga tuntud nimega peaesineja. Võib-olla lähme lauluväljakul. Tule ja nüüd natuke teatrijuttu Tampere on väga kuulsate traditsioonidega teatrilinn Soomes ja seal toimus ka jälle rahvusvaheline teatrifestival. Siit jätkab juba maris Johannes. Tampere teatrifestivalil käis VAT teatri lavastaja Aare Toikka, kes osales seal ka ühes õpikojas. See oli San Francisco teatrirühma True Fiction magasin workshop ehk siis eestikeelse sõnaga õpikoda. Need inimesed on koos töötanud 10 aastat ja nad tegelevad improvisatsioonilised teatriga. Nad improviseerivad õhtut täitva etenduse küsides alguses publiku käest võtmesõna. Mina nägin siis kahte nende etendust, mis nad seal Tamperes Tampere teatrisaalis tegid. Esimese etenduse publiku poolt pakutud võtmesõna oli lusikas ja teise etenduse võtmesõnaks oli kapsas. See on selline teatri võttestik või teatrilaad mis toetub giid Johnsoni improvisatsioonilised teatri siis baasideedele nõndaviisi ja nemad on ise neid seda võttestiku edasi arendanud. Ma tean, et sellel festivalil olid ka meie eesti teatrikriitikud Margot Visnap ja Meelis Kapstas. Ja siis ma lugesin siin tagasi jõudes nüüd siis sealt postimehest, et Margot Visnap kirjutab, et see oli nagu selline estraadisketšid kogume ja et see asi ei tundunud nagu olevat midagi väärt. Mul on kardinaalselt teistsugune arvamus. Ma arvan, et Margot Visnap lihtsalt ei lugenud seda keelt. Ta ei saanud aru, mis toimub, sest ta ei uskunud, et need inimesed teevad selle asja kohapeal. Seal peab siiski mingi kondikava või mingi sõrestik olema, kuidas hakatakse liikuma sellesse sõrestik siin tekib, kohapeal teatas. Sport on võib-olla tõesti õige väljend, ses mõttes, et kui sa vaatad jalgpallimatši siis treener ja see jalgpallimeeskond Nad muidugi arutavad ju need käigud läbi olemas mingid skeemid. Aga kuidas jalgpallimatš välja kujuneb, kuidas vastane on ja kuidas kulgema, kuidas jõudude vahekorda? Vastane tähendab selles mõttes publica publikul saadaks ainult üks märksõna, et või publik Secoca hiljem seal veel. Muidugi näitlejad dikteerivad esimesel etendusel nad hoobilt lõitseeni kus publikul oli võimalus kohtuda Jeesus Kristusega ja küsida siis Jeesus Kristuselt mõned küsimused. Seal küsiti Jeesus Kristuse käest siis, et mis hambapastaga ta hambaid peseb ja nii edasi. Tähendab see kassas välja sellest märksõnast lusikas, jah, see kasvas välja sellest. Loost, mille nad pärast siis tõesti sidusid kokku isalik asjale mängu sees? Ei, mina ei olnud, tähendab, nad mängisid ikkagi oma kambaga. Mina osalesin seal õpikojas, kus nad omasid, kaardid, kuidas nad seal teevad, noh, viis päeva kestis õpikoda viimasel päeval päeval siis meie rühm kus olid siis leedukad ja üks Islandi mees, rootslased ja soomlased? Üritasime teha pikka lugu. Me vedasime välja kuskil 25 minutit, aga mida selline kogemus võiks nagu edaspidi anda? Mul oli tõesti huvitav vaadata. Ta kuidas meistrid laual töötavad, sest nad, nad töötavad laval tõesti kolmel alal korraga. Nathan, dramaturgi Nad on lavastajad, nad on näitlejad kõik kuuekesi, aga mis minu jaoks oli tähtis, selle truuphiksin Magaziniga kohtumise juures. Siis mulle tundub, et sellises tegemises on mingi võti tuleviku jaoks. Ses mõttes, et noh, ma nägin seal kui sellel Tampere teateri kese all ka ju seda Krošiuse Hamletit krossis viimast tööd ja siis kasu salle, osteni, uut tööd. Irina, aus elu. Need olidki sellised kolm peaesinejat ja ma tean, et Leedu kriitikud arvavad, et metroosse teater on 21. sajandi teater. Siis mina arvan, et neegrossuse teater on väga 20. sajandi teater ja väga 70.-te aastate teater. Ja see etendus oli Hamlet ja huvitav ja kõik, aga mul ei lähe see korda seal trikitamine. Ja siis kui vaadata seda Suzanne Ostani tööd, mille kohta võib öelda, et see on kõik hea ja huvitav ja nii edasi ja tõesti ta on, aga see ei lähe ka mulle korda. Minuga ei juhtu midagi, minu hingega ei juhtu mitte midagi. Ma saan oma mõistusega aru, aga kõik. Aga Ma Trufiks magasini etendusel saalis istudes minuga juhtub. Ma lähen koos nendega lendu ja ma kohtun, mis peasy uute lugudega. Me siin Euroopas istume oma lugude otsas oma müütide otsas ja ketrame neid kõiki, neid vanu lugusid, muidugi, nii, ta peabki olema igas kultuuris, eks ole. Ja mängime seda mängu, et nüüd teeme sama lugu uutmoodi ja aga Trufiction magasin tegeleb tõesti sellega, et nad jutustavad uusi lugusid. Nende, need õnged lugude püüdmiseks. Need õnged lähevad otse unenägudesse ja otse igapäevaellu otse igasse tele või raadio uudisesse mis on osa meie maailmast. Ja sealt nad miksivad, need lood välja sünnib siin ja praegu kohapeal. Ma arvan, et seal on mingi võti tõesti ehk 21. sajandi jaoks, aga võib-olla see on liiga palju ennustada. Rahvajuttude uurijad on kogunenud oma organisatsiooni, kus on oma kaks ja pool 1000 liiget üle kogu maailma. Hiljuti olid nad koos Saksamaal kettinganis, pidasid oma ülemaailmset kongressi ja seal käis ka Tallinnast Pedagoogikaülikooli professor Pille Kippar. Kõigepealt aga, kes on üldse rahvajuttude uurijad? No sinna kuuluvad väga paljude inimeste Teaduste Akadeemia instituutidest ja ülikoolidest. Nüüd veel sellest organisatsioonist kes seda juhib, kes põhiliselt siis eurooplased ja, ja ilmselt siis ka põhjalikult. Aga kui ei, näiteks järgmine kongress peetakse Austraalias ja vahekongress tuleb Aafrikas ja eelmine kongress oli Indias, nüüd vahepeal oli see Göttingeni, mis on, noh, tõesti muinasjutu-uurimise keskus maailmas? Göttingeni is on ju see entsüklopeedia Smirgyans, muinasjutuentsüklopeedias on see suur mitmeköiteline asi, mis praegu on L-tähe juurde jõudnud mida nad välja annavad, aga see on niisugune, nemad korraldasid selle kongressi. Aga muidugi varasemad kongressid on enamasti olnud euroop. Sest siit nagu läks asi lahti, aga praegu on just huvi nende teiste maailmajagude vastu selle tõttu väga suur, et seal ei ole veel uurimise keskused väga tugevasti välja arenenud. Esiteks ja teiseks seal rahvajutt elab Euroopas on ta ikkagi Krimmidest ja, ja veel enne seda jõudnud raamatusse ja meiegi ju rohkem loeme, jutustame, aga aga Indias ja Austraalias ja Aafrikas on ta ikkagi veel täiesti elav rahva harimise ja lõbustuse vahend. Tekkis mõte, et kas näiteks Põhja-Ameerika valgetel kah olemas mingeid Raforitud No nii, rahvas on ikka, aga nende jutud on niisugused, noh, ma ütleksin, et on natuke meie novellilaadilise muinasjututaolised, tugev poiss, teeb seal midagi head või paha, seal on niisugused looduskaitsemotiivid, tulevad välja ja on ikka. Ja noh, kogu see naljand ja igasugune tänapäeva folkloor, selle kõik need elevandid ja kuidas elevant külmkapis käib ja, ja noh, ühesõnaga need igasugused mittu rahvast ja selle ja teise-kolmanda riigi president ja need niisugused asjad vahavad seal väga. Ja teie võtate seda? Tõsi, väärtusliku materjalina uurimiseks? No tähendab jah, muidugi ühelt poolt on see, et kas, kuivõrd sellel jutul endal on väärtust, aga teiselt poolt on siiski, kui suure osa inimese sellest vaimuvarast see see suust suhu käib jutt noh, ütleme kui, kui palju ta hõlmab, sest mõnigi ei noh, ei viitsi ikka enam raamatut lugeda ja ta ikkagi ainult kuulab seda, mis sõbrad räägivad ja siis tekib juba küsimus sellest ka, kuidas rääkida ja võib-olla mõnele ongi vaja mõni asi mitte raamatu kaudu pakkuda, vaid just nimelt suuliselt pakkuda. Inimene võtab siis paremini pässakas Aasias, Aafrikas kogutakse praegu veel ka need pärisrahvad ja kogutakse, ma kahtlesin nüüd just kongressil ühe väga huvitava daamiga, Eerika Taube on ta nimi, on sakslanna, kes hakkas uurima tuvalaste folkloor ja ma olen üsna üsna hulga aastate eest tema raamatust kirjutanud, siin meil Keeles ja Kirjanduses. Ja noh, nüüd ma sain daamiga kakkuda, on edasi läinud Hiina ja Mongoolia rahvajuttude uurijaks. Ta teeb seda nii huvitavalt, tal on, tal on nagu koha pealt üks inimene, kes valdab täiesti keelt, kusjuures ta näiteks tuvalaste keele õppis ise ära. Ja, ja siis ta just täpselt jälgib ja nende kaudu on põremini võimalik, et jälgida, kuidas inimene rahvajutt vastu võtab või kuidas jutustajate sesse suhtutakse. Ja seda ka, et mõnikord rahva jutustajan tõeline rahvajuht olnud, nii nagu šamaan või, või rahvalaulik või külavanem, ütleme tähendab nendel primitiivsemate ühiskondades on rahva jutustajatel väga suur oluline tähtsus. Kas tänapäeval kirjutatakse võimetakse lindile? 15 nii ja teisiti, aga noh ega võib-olla nüüd kuskil on juba niisugused lindid, mis igavesti säilivad, lindid on ikkagi vaja itereerida ja ja no lindile litereeritud muinasjutt on muidugi jälle või, või jutt on hoopis teine, kui see, mis ma üles kirjutan, seda on Paul Ariste omal ajal uurinud, et kui ma üles kirjutan, ma kirjutan selle, mis mulle tundub oluline. Ja kui eriti, kui kiiresti jutustab, ma ei jõua ju kõike kirja panna, siis ma teen valiku, tähendab, siis on nagu see koguja või kirjapanija osa on väga oluline. Kui aga lingilt räägi nüüd hakata hiljem ümber kirjutama, siis tulevad ka need niisugused poolikud sõnad ja kus, kus jutustaja natuke mõtiski ja need ka jäävad kirja, jutt saab hoopis teise ilme, seal ma seal ma saan nagu paremini jälgida, kuidas jutustaja parajasti selle jutu moodustab, missuguse lause ta selle või teise seltskonna jaoks niimoodi noh ette kannab või kui neil üldse rääkida veel põhimõtteliselt trafot uurinud, mis on nagu tulise teie niisugune tulipunkt tänavuse kongressi peateema on, jutustamise perspektiivid ei kao kuhugi, aga ta muutub. Ei ole enam niisugust imemuinasjutt, et mis, mis kus pidi vaatama, et mis sellest esimesest õest nüüd sai ja mis sellest teisest tõest need sai, selle asemel on meil seriaalid. Meil on hoopis teised asjad, mis inimesele selle põnevuse annavad. Ja jutt on, tahan muidugi taandunud, tal ei ole enam nii suurt nii olulist tähtsust, nagu tal oli siin sajandeid tagasi. Aga, aga ilmtingimata püsita edasi. Sa oled nagu öeldud, et oled tänaval, kui hästi kultuurkapitalile ja väga sagedasti on need majanduslikud takistused ikka nii suured, et ei, ei ole võimalik sõita. Aga, aga seekord jah, see mul õnnestus tänu kultuurkapitalile, nii et aitäh nendele. Ja nüüd kuulete helilõiku, mille tõi meile hea kolleeg Mari Tarand. Eestis on kohti, kus asustus on hõre, inimesi vähe ja kus on väga keeruline elu korraldada ja vaimu ülal hoida. Ja üks niisuguseid kohti on ka Peraküla nõva vallas Läänemaal. Hiljuti korraldati seal siiski tare simman, mille peakorraldaja jah, oli teatrimuusik Viive Ernesaks, kes viimastel aastatel elab seal pera külas. On ju nii, et see koht on ääreala. Jah, ta võiks öelda, et ta on lihtsalt äärealade ääreala veel ütleme, ta on, isegi niimoodi ta on, ka meie valla suhtes on ta äärele, sellepärast et siin on ikka no väga vähe inimesi. Üksildane kant. Aga ta on võrdlemisi siiski niuke, ela kant mõnes mõttes. Et kuna siin elas niisugune inimene, keda kutsutakse põlluotsa liine, kes oli väga hea suhtleja, tema hakkas korjama oma vanu Nalike igasugu tarbeasju ja tegi hakkas omal muuseumit looma, peale selle ta on tohutult palju märgit üles ajalugu selle kandi kohta ja kõik siinse külaliikumine ja, või õigeti mõtte algus hakkas põlluotsa Liines peali, esimene niisugune kokkusaamine rahval oli üks, kuus või seitse aastat tagasi toimus, meil on siin omal olemas siin palvemaja baptisti palvemaja, seal on niisugune väljak kahe külarahvast tulime kokku ja siis oli veel liine olemas ja siis läksime pärast sinna kirikuruumi ja seal oli orel ja mina siis natukene mängisin seda. Manium õieti. Ja see harmoonium on ehitatud Augusterkmani poolt, kes on Eesti üks tuntumaid orelimeistrit, kes algnimega oli targama ja, ja tema tütar Tiiu targa maal väga kuulus. Estonia teatri dirigent. Kujuta ette, esimene Estonia kontsertsaalis orel on ehitatud 1913 sedasama nõva poisi augusti poolt. On ju tore. Aga on vaja mingisugust sädet, pealehakkamist, mingit elavat hinge kes selle välja toob ja seda mitte ainult ott tegelikult oma rahvale ka tutvustab, sest eks siingi selles kandis on inimesi, kes ei ole siin põlised ja kaugemalt tulnud. Nii näiteks nagu sina, Imbi Roos, roositurismiga talu perenaine ja millegipärast avardunud ka siin kultuuritöösse mingil määral. Nojah, võib-olla sellel määral, et minu juures käivad kunstnikud ja teevad siin kunstilaagrid, noh tegelikult maalilaagrid on need rohkem ja võib-olla tänu nendele siis ole nüüd ise ka sinna ringkonda natukene sattunud ja ennast harida. Aga me saame praegu sisse piiluda ka sellesse põlluotsa talumuuseumi, sest põlluotseline tütar Milvi koos oma abikaasa Aarne kivistikuga Tartust ülikoolist töölt siia käia oli küll kauge, kuid nad on seda kodu edasi arendanud ja hoidnud ja võtavad sellest nõva kandi kultuuritööst hästi ilusasti osa. Ja ma küsingi Milvilt. Kas see muuseum on ka kuidagi ametlikult kuskil kirjas või ta on lihtsalt niisugune muuseumaagadus? Ei midagi, ametlikku ei ole ta kusagil kirjas, ei ole ta kusagil registreeritud ja tõenäoliselt ei saagi olema, sest selle ametlikustamisega kaasnevad mitmesugused kohustused, mida ma ei taha loomale võtta. Ma nimelt elan siin veel, ema ei hakata muuseumi tegema. No pärast seda oma rasket Siberi heege kõike niisugust, kui ta tuli Siberist tagasi, siis ta leidis. Majas elas seitse, kuus või seitse leibkonda. Ta pidi alguses oma majad tagasi ostma ja saama siin uuesti verenaiseks. Aga kui ta neid koristama hakkas, siis ta leidis, et need on kõik, kõik need asjad on väärt säilitamist. Tea, tuli elurõõmsalt peale, hakkas jälle uuesti peale, igal pool olid tal käed küljes. Pidas suureks rõõmuks lõpuks seda, kui seda muuseumit hakati käima vaatamas, see oli nagu selle tema suureks vaevatasu. Ja vaat siis ta tundis, et ta on oma õiges sõiduvees. Siin siis ka üks koht ja paikkond, millest on väga head ja täpsed ilusad värvilised kaardid, kus siis on ära kasutatud nende orienteerumise elukogemused ja oskused. Minu arvates Eestis vist peaaegu ei olegi selliseid kaarte ilmunud, mis teataksid, et nemad on matkakaardid, turismikaartidega on eesti kaetud aga turism käib enamasti auto või bussiga, aga seda, et sa matkad eriti jalgrattaga, niisuguseid kate, ma ei ole näinud. Ja, aga siin praegu on selline kaart olemas, vähemalt kõik teed, kus on võimalik jalgrattaga sõita, on peal ja lühike tekst ka, mis kusagil, milliseid huviväärsusi on eriti maastikulisi ja see piirkond ongi siin, tema suurim väärtus on see puhkemaastikuna, kuna siin on ühes paigas on koos merijõed, järved, liiv ja männikud ja ka päris palju suuri kive. Ja nüüd oleme peoplatsil, kus Viive Ernesaks näitab meile just valminud lava pooleks saetud puutüvedest pinke hulgale inimestele ja siin lähedal on ka suur külakiik. Võib-olla, et see on juhus, aga aga see algasid möödunud aastal, kutsusime siia ühe etenduse ja ma olin ise selle etenduse muusikaline kujundaja, Rocca al Mares oli Tammsaare vanad ja noored ja nad olid väga kenasti nõus siia tulema ja Oksana räimed 250 või peaaegu 300 inimest üle õue peale kokku. Pärast seda vaatasime, et oleks ikka tore, et kuidas me nüüd teise kogu aeg, et hakkame ikka rohkem koos käima ja siis me leidsime siinsamas kohe ühe niisuguse toreda platsi. Ja siis hakkas kõik pealekas kiige ehitamisest. Imbi Roos otsis meile kiigemeistri ja siis hakkasime otsima, kuskohast saada natuke mõni sent ja, ja raha ikka vaja ja ja siis läks niimoodi, ta läks edasi, metskond aitas ja ja, ja siis vald aitas ja nii palju tublisid inimesi ja see on huvitav, et alati keegi tahab, küsib, et no mis sa selle eest saad, ei saa mitte midagi. Kui hästi organiseerida lahke, siis tule on nii palju neid inimesi, kes on nõus ühistöökorras tegema. Esiteks nõva koolilapsed tulid kevadel, kohe kutsusime siia riisuma ja meie küla üks niisugune inimene Silvi kopelma, kes on seda küla ajalugu nüüd kirjutab edasi sellel põllu otseline alustatud ja ta on seda päris sügavuti teeb ja see hakkab varsti võib-olla isegi valmis saama. Ja tema oli väga suur aitaja, kes siin oli vikati, reha ja kõik nii ja nii edasi. Ühistöö korras saigi niimoodi pandud, et kiik on siin ja, ja väike lava on ka edaspidi katsume selle suuremaga saadast siia, ei mahu nüüd enam suuremat üritust ära, aga meil on, me oleme suurusehullustus järjest ikka paremini ja suuremaid üritusi saada ja näitemängu teha ja ei tea veel tont, mis, võib-olla teeme veel laadaga. Siin olid simmanil väikesed lõõtspillid. Marko Matverega eesotsas. Et mina tellisin juba, nemad sige kontserdil ära detsembrikuu seas, õieti novembris, kui mina, Marko Matverega olin, linnateatris tegime kolmekrossiooperit koos ja Marko juba siis kirjutas omale kalendrisse, selle sisse võiks juba uue kalendri ja meil oli eelmine aasta tuleb ikka tulla siia, nad olid väsinud peale kontserti, aga nad olid väga tõsised. See tähendab, et, et midagi läks neile hinge. See päev oli kohutav, sest see oli nii hommikusse saadik ainult vihm. Ja kella poole kahe ajal ma läksin sauna, istusin pingi peal, hakkasin nutma ja mõtlesin. No ja nüüd on kõik, kõik on lõppenud ja näe enne imet, kella kolme ajal juba pilved on juba läinud ja kell neli oli täis päike, kõik soe, ilus. Ja siis ma mõtlesin omaette vaikselt, et nüüdse põlluotsa liine küll oma hea tahtmise ja vaimuga ajas, millelt pilved laiali ja ta tahtis olla meiega näha, et, et siin on siiski midagi, toimub. Nagu ikka, jääb saadet lõpetama kontserdi kommentaar mikrofoni ees. Ivalo Randalu. Teabeperelt käivitus Kuueteistkümnendal augustil selle suve viimaseid suuri kontsertide kaari Tallinna suvemuusika festival mille üks kõrgpunkte oli eilne Krõzlov Penderetski autorikontsert. Ent nagu ikka meie vaatame siinkohal ette, seda enam, et vest, välk tab 29. augustini ja ka tipphetki seisab veel ees. Kõigepealt homne Hollandi raadio sümfooniaorkestri kontsert Estonias mille räägime ka lahti. Veel saab kuulata teisipäeval Mustpeade majas, nüüd ansambli kammerkoosseisu prantsuse muusikaga sensansist. Oo jaa, poolankini. Kolmapäeval Nigulistes, kauni sakraalkavaga, Tallinna poistekoori ja reedel rahvusmeeskoori, samuti Mustpeade majas viimaste juba head vastuvõttu leidnud programmiga tuntud eksootiline seon Tormise Soome ja Jaapani muusikaga lõpetatakse fest omapäraselt Tallinnast kaugele tõrvas ja köghiniga. Aga see on juba ammu kellad saanud sündmus. Hollandi orkestri toob Eestisse selle praegune peadirigent Eri Klas. See pole küll kaugeltki suurimate traditsioonidega orkester Madalmaades asutatud alles aastal 1985 kuid on tõusnud keskseks sealjuures maal, kus sümfoonilise nüüdisvarajase muusika, kollektiivide süsteem ja maine on praeguspäevade kõrgemaid maailmas. Seega on tegu euroop, orkestrikultuurid, tipptasemega ning kes on kuulnud eriklassi raadiojutustusi. Sarjastereeri avatud oopus teavad, et klas hindab väga kõrgelt selle orkestri juures ameerika orkestritele nii omast tõsist töösse tumist ühelt poolt, teisalt aga vaid Kesk-Euroopale omast kultuuri ja vaimsust. Kavas on neil Tallinnas hollandlase Johan vaaginaari avamäng, Tõrksa taltsutus ütlemine aastast 1909. Helilooja ise elas 1862 kuni 1941. Oma eluajal oli see mees väga hinnatud helilooja, organist, õpetaja ja koorijuht, organist, hein oli ta parimaid Bachi esitajaid. Heliloojana lähtus Pramsist perioodist ja eriti Richard Strauss-ist sulatades aga nende mõjutused siiski üsna isikupäraseks helikeeleks. Viimast ilmestavad peened kõlavärvid ja tundlik orkestratsioon. Antud avamäng ongi wagenaari tuntumaid teoseid. Teisena mängitakse Tšaikovski klaverikontsert tee number üks, b-moll aastast 1875. See ei vaja tutvustamist, küll aga on võib-olla huvitav teada, et esiettekanne ei toimunud ei Moskvas ega Peterburis vaid New Yorgis. Tänaseks pole arvatavasti ühtki orkestrit ega vähegi tuntud pianisti, kes seda mänginud ei oleks. Hollandastega esitab kontserte nüüd Lauri väinmaa. Lõpetab õhtu Brahmsi sümfooniat Est, populaarseim neljas. Me võib ka täheldada, et kogu see kava on populaarne omas vallas, kuid tänu eriti Prampsilega. Tõsi, sügav. Kui nüüd lähete sellele kontserdile, siis omadega kindlasti ka ajakirja mõõtu ja tegu koondkava. Kui teil seal juba ei ole artiklit selles pärinevad raamaturiiulit teie kodus ja meelitavad järgmistele eelnimetatud kontsertidele. Seda ilma pettuseta. See oli selle nädalakultuuriga ja saade saate panid kokku Külli tülija Martin viranud meeldivat kohtumist uute kultuur uudistega järgmisel laupäeval.