Head filmi ilma kuulajad, sarjast 100 aastat eesti filmi tahaksin ma täna teile tutvustada seda filmimeest, kes sai valitud 900-st 20. sajandi parimast uhkemast kuulsamast eestlasest. Tema on siis Rein Maran tuntud loodusfilmide tegija kelle nimi ei vaja ei vaatajate-kuulajate hulgas erilisi kommentaare tunneme, armastame tema loomingut ju kõik. Kui hakata mõtlema selle peale, kuidas üldse on loodust kunstis ja ka filmikunstis kujutatud, siis esimesena löövad mu silmad särama. Mõeldes Soome kunstnikule Ferdinand von Vraiti-le, kes juba 19. sajandi alguses hakkas maalima linde Taali mõisniku poeg Hamina lahtist koopiast ja tema maal võitlevad metsised, kuulub Soome kunsti klassik ka kullafondi. Juba enne fototulekut. Niisiis püüti selliseid imelisi hetki loodusest ja looduselust jäädvustada. Ning peagi jõudsid vennad lummeerid leiutada kinematograafia Euroopas, aga enne seda oli juba ameeriklane Meybridž pildistanud väga kiire kaameraga hobuseid jooksmas ja märganud erinevaid jalgade asendit, nii et ameeriklased loevad esimeseks filmitegijaks hoopis Mei bridži. Ja kui nüüd mitte meie PRIZi arvestada, siis tekib küsimus, kes ikkagi tegi esimese tõsiseltvõetava loodusfilmi rei, mida sina arvad? Raske pähkel, eks ole, tõepoolest raske pähkel. Aga me peaksime enne tõmbama selle piiri, et olemas selliseid filme nagu inimene ja loodus. Ja siis on olemas filmid, mis on ainult puhtalt loodus, kus inimesed ei ole. Vaata ja siis läheb natuke kergemaks. Me jõuame väga keeruka asja juurde, mis asi üldse on loodus milles loodus algab ja kus seal urus lõpeb? Kas kosmos on loodus või ei ole loodus? Kas meie maa pallikene, mille peal tekstiilile mõnda aega kivist ja muudest kemikaalidest ainetes mass on toodus? Ei ole nõudlus? Kust algab, kas see tühimik, mis meid ümbritseb ääretult hõreda mateeria paigutusega on loodus, ei ole loonud, kus ta hakkab nõudlus peale? Mina antud juhul teen sulle ettepaneku rääkida elavast loodusest, tähendab kõik selles looduses, mis liigub mis on võimeline vahetama, ütleme, meie ajatajus paika kohta elama erinevates kohtades. Sa võiks rääkida Loorusena, kuigi see on ka jälle vale definitsioon, sellepärast et mis asi on see rohi ja mis asi on see mets ja, ja mis on kõikvõimalikud elanikud, kes, kes liiguvad kusagil õhuvooludes šenkoloodus. No kuule, aga teoreetiliselt siis Uudovskini lend, mille siis Johannes Pääsuke, kellel on kah looduslik nimi, pääsuke, eks ole. Filmis aastal 1912, on ka ju loodusfilm, selles mõttes, et lennuk lendab, õhuvoolud viivad teda, inimene tegutseb. Ja kui edasi läheme, siis, siis võime rääkida inimesest. Hiina on täpselt sama suunaks naljakas elukas loomariigis. Ta, mul tuleb Jaan Einasto ütlemine meelde, et vaata, kui targad on tegelikult bakteridbakterid on leidnud enda jaoks väga sobiva elukeskkonna inimese näol. Nii et kõik see, mis elab meie sees, on ju ka loodus, meie sõbrad, meie vaenlased, kõikunud kusagil elutsevad oma keskkonnas ja, ja püsivad selles ja aitavad ka meil elus püsida. Kas enne esimest maailmasõda ka tehti juba mõni loodusfilm, minul näiteks ei meenu, mulle ei meenu ka enne teist maailmasõda, kuigi üks siis Eesti film siiski vist on ja ma arvan, et siin ei ole vist meil kummalgi mõlemal filmimehel kaua vaja nuputada, et jõuda sinna Vladimir parveli filmini, Vilsandi linnuriik, kus inimestel ei ole, eks ole, ja kui see on tõesti need kajakad siis põhiliselt ja naeruga. Nad on seal ja see, et, et see film sündis, on kahtlematult ajaloos märk. Aga igasugust säärast märki filmiloos ja loomingus üldse saab, eriti nendes loominguliikides, mis on seotud nagu tehnikaga, saab hinnata. Ta ikkagi tolle ajas seisukohast mitte et tänapäeva seisukohast kunstilise mõtlemise seisab ka selles osas, sest mõtlemine iseenesest oli teistsugune, vahendid olid teistsugused, kogu aeg oli teistsugune. See oli esimene samm ja tema väärtus ongi selles, et noh, oli esimees on nii naljakas kui see ei ole loodus, ilm on tohutult seotud tehnikaga tehnika on see vahend, mis võimaldab siis minna ja näha ja fikseerida seda, mis tavainimesele on praktiliselt kättesaamatu ükskõik kas tema laiskuse tõttu või ka lihtsalt seetõttu, et kõik põgeneb tõest. Jah, Eesti esimese looduskaitseala asutaja Artur toom meelitas küll kolmekümnendatel aastatel Vilsandile turiste ja, ja isegi erilaevukest käima ja ja viis kavaigadele turiste vaatama, siis oma linnuhotelle. Aga kõikide nagunii sinna tuua ei saanud, võib-olla tuhatkond inimest suve jooksul, selge on see, et Vladimir parveli film tegi palju suurema töö, kuigi ma julgeks arvata. Ta on suhteliselt abitu Filma ilus filmikene lõppude lõpuks sealt algab võib-olla siis puhta looduse film Eestis, seda enam sellele filmile. Villem Reiman kirjutas ka süüdi Vilsandi saarel lõpetasid 72. ajal, sest tal ju minuga ühel ajal Moskva filmiinstituudi teadusfilmioperaatori kutse said, et kas teile seal näidati neid kõige esimesi loodusfilme või tollal oli see loodusfilm niivõrd teisejärguline asi, et sellele eriti pööratud tähelepanu. Maailmas olus, ilm kui säärane seal juba ammu jõu sees ja ammu tunnustatud ja noh, võtame kas või seesama filmidega graafikama filmidega ja erinevad koolkonnad, erinevad nägemused. Aga Venemaal tegi loodusfilmi tuntuks ja tunnustatuks tegelikult üks niisugune omapärane mees nagu Aleksander kuriili, kes oli, kui sa mäletad Moskva kinoinstituudi professor sel ajal ja ka ühtlasi ka režissöör temaga on niisugune huvitav lugu, kuidas ta kuulsaks sai. Tema film oli laulusümfooniat ja peaaegu täispikk film. Noh, niisugune tegelikult vaatefilm sutsu magusavõitu, aga, aga noh, see oli see ajastu ja, ja nagu sa tead tolleaegne Nõukogude Liidu imperaator Joseph Vissarion hoitš oli ju suur filmihuviline ja neilegi Te olete kindlasti kuulnud, kuidas filmitegijad veriseid vastava skeemi läbivaatus saalis ja näitasid oma filmi ette. Ühelt poolt oli kena komitee esimese poolse õleta autor, kes värises kusagil ukse taga. Ma olen ise ka sellest kadalipust käinud ja ma tean neid lugusid, et öösel kell kaks, kell kolm, kui terve Kremli väsinud töötamast, siis Stalin halastas oma alluvatele ütles niimoodi, et Daeshi Veeveeaa basmatretz kino ja siis kutsuti kogu keskkomiteest Stahli ja siis kõik vaatasid jälle, kas sajandat või kahesajandat korda, filmib Volga-Volga. Stalin Elm meeldis ja ta ütles selle peale, vot õppige grusiin laste käest, kuidas filmi teha. Ja ta ei tulnudki selle peale, et tegemist on päriliku kapitalismiga. Suriidi isa oli tegelikult suure jõelaevastiku omanik, kes sõitis mööda Volgat edasi-tagasi. Pesueht, kreeklane ja Scuriidi on tegelikult puhas käik, oli see on punkt, kus loodusfilmi hakati märkima, kui niisugust tõsist nähtust. Rein mulle tundub, et me natukene ülekohtused suurmehe vastu, kui me teda siin selles saates ei nimeta, see on Robert Slerti kes küll tegi filmi inimesest ja loodusest, aga need on tõeliselt sellised dramaatilised ja võimsad filmid. Tema esimene film 1922 Nanuk põhjast, kuidas eskimo, elab seal jääväljadel ja siis hülgeid püüab ja kuidas ta ellu jääb, hoolimata kõigist raskustest ja ja võib-olla tema kõige võimsam film taanlane Atlandi ookeani veesaalis, siis seal jah, ja ja kus on väga võimas võitlus merega ja ellujäämise nimel ja haide püük toimub seal ja tormise merega vaevalt pääsevad ja, ja mis on tähelepanuväärne Konstantin märska filmile Osmussaar, mis on, ütleme, meie parimaid võib olla inimese ja loodusefilme aastast 37, samuti nimetatud taanlase filmile siis aastast 1934, et nendele filmidele kirjutati originaalmuusika. Kui märska kasutas Mihkel Lüdigi sõiti Lembitu, siis John Green Wood kirjutas kohe spetsiaalselt võimsa sümfoonilise teosega Laanlasele. Sina oled ka oma filmidele ju originaalmuusikat tellinud, et millest see tuleb, et kas loodus enda hääled ei ole nii võimsad, et on vaja veel muusikat lisada? Kui mina alustasin filmi tegemist jupp aega tagasi siis need erivahendid olid võtteplatsil ikka niivõrd tagasihoidlikud, et mõelda ja unistada sellest, et saada tõepoolest sünkroonvõtet sünkroonheliga, looduse eri niisugused, nagu nad on. See käis peaaegu üle mõistuse ja tol ajal Järgne loodusfilmide heli oli eraldi salvestatud, kokku korjatud ja siis mälu järgi alla pandud, sätitud kui mängiti justkui sünkrooni või järel sünkrooni. Nii et sel ajal loodusheli kui säärane noh, üheaegselt pildiga tema saamine oli praktilised, peaaegu võimatusest sünkroon kaameradki sel ajal ei olnud, kui mina alustasin tegelikult. Kuule, Rein, aga kui me vaatame sinu tavalist rästikud nõialooma või, või filmi tutkastest või noh, seal tohutult teinud filme Eesti loodusest. Et vaatad neid filme ja sa saad kohe aru, et need rästikud kõre või siis juttselg-kärnkonn, eks ole. Et need elavad Eestis sinu muusikalisest kujundusest, mis seal kõlab, sa saad aru, et isegi need linnud, kes käivad ära kusagil Aafrikas, eks ole, talvel on tagasi Eestis, et kuidas sa seda oled, saab? Vaata, see tunnetus on kusagil meil endis ju kuidagi kodeeritud Sissehelide omavaheline suhe, helide voolamine, helide sugestiivse mõju, see on tegelikult iga erirahvusega erineva kultuuriaks erinev ja kui sa muusikat valida, siis oleks ideaalne see, kui sa suudad valida neli looja või siis muusikateose või pundi, kes teeb parajasti muusikat. Noh, kellel on see tunnetus olemas sisemuses, kes kuulatamise ennast selles mõttes. Kui see õnnelik kokkusattumus olemas, siis siis nabani täkke ja mul on selles mõttes vedanud, mul on alati olnud toredaid kaasategijaid ja abistajaid ja ma siiamaani suure austusega ja, ja teatavale heinaga. Mäletan kogu aeg Mikk sarve punti. Põnev seltskond oli koos põnevaid inimesi, kes ise musitseerid ise otsid mingisuguseid. Neid, kes ei olnudki midagi õppinud, aga sisemine tunne ja nendega sai muusikat teha niimoodi, et. Ta kuusikat tavaliselt filmile ei tehta. Mismoodi te tegite, siis vaatame natuke sinna köögipoolele ka? Ja ega siin midagi mingit saladust ei ole ja sellepärast, et käik oli ikkagi niisugune, et kui see film sai pildis ja helis enam-vähem noh, ritta pandud ja oli valmis tinglikult, eks ilm kogu aeg muutub. Siis sai poisid, kas Mikk Salu ja, ja tema kaasa siis kohale kutsutud, läksid koju, mõtlesid, tulid uuesti tagasi ja siis olime helisaalis ja, ja siis pandi film jooksma. Kemad tegelikult improvisid, keerasid pildil terve kari oli kõikvõimalikke pill, rahvapillid ja, ja, ja mingid kombineeritud pillid, igaüks tegi mingit erilist häält ja sellega oli võimalik saavutada seda sünkroonsus mida ma ei ei teagi, et oleks eriti teisel viisil võimalik saada. Sest üks korralik elukutseline, väljaõppinud helilooja, vaatab feimi läbi, metreerib Peebo märke, sest muusika on struktuurilt väga kanaliseeritud loominguline teos rohkem kui nähtust, ükski teine, märksa suurema tavaliselt kui näiteks muusikale, eks ole, süsteemile sõitu ja siis vastavalt sellele süsteemile teeb valmis muusika, aga see on ikkagi kusagil mälu vahendusel ja kusagil fantaasia, aga seal ei ole seda otsest kontakti, et vot see heli sünnib nüüd ja kohe praegu vastavalt sellele pildile. Ja, ja seda sai proovitud mitmeid erinevaid variante ja proovitud ja siis lõpuks hakkas siis selle muusika alla panemine juba sobitamine. Nii et selles mõttes see muusika sündis koos filmiga. Ma saan sinust niimoodi aru, et sa oled filmi kokku pannud ära Monteerinud ja siis kutsunud pillimehed stuudiosse ja vaadanud, et kuidas nüüd saaks siia lisada muusika, kus muusikat on tarvis. Mina näiteks olen tundnud suuri õnnehetki siis, kui mul on olnud mingi muusikateos ees ja selle alusel olen Monteerinud, sest see on andnud mulle juba ette helilooja poolt pakutud rütmi ja, ja on olnud suhteliselt lihtne, teistpidi töötades, et muusikat nagu juurde panna juba valmis struktuurile on tõenäoliselt palju raskem. Ma ju tegelikult töötanud koos paljude heliloojatega ja, ja neid, kus on partituur kirjutatud, kus on ette mõeldud, kus oli ühesõnaga kõiki variante on olnud. Aga milline on parim variant, see sõltub tegelikult ju filmis, sest et iga film nõuab oma muusikat ei ole ühtset muusikat lihtsalt filmi jaoks, aga filmi juures on oluline see, et filmi juures koos muusikaga muutub kõik üheks muusikaks kogu süsteem. Loodus, Ehiku, säärased paus kui säärane. Sest et kui on mingi helin ja selle taga on kusagil järsku vaikus, siis see töötab võimendavalt sellele eelnevale ja valmistab ette mingit järgnevat. Me hellad liin Saagu kurvadleni metsakuure kur nuud ei käid kõrge Ta ei käid kõrge. Kõrge veel ta kaugel ta kör. Ta kaug. Viige ta-le ja. Viige mu maale ja. Mu ema ja ta Kui asu ränzo ja Kui ma su pea Veel on Elloy ja veel ja. Lang on lai ja Kall, jaa jaa. Kui ma juhtun koole Ja kui ma ju on ka ma ei Ella hing heid, nai. Hästi palju on räägitud eetikast ja kui need kaks kuulsat sõna kõrvuti panna eetika ja esteetika, siis Masaks esikohal eetika ja siis esteetika on sul vastupidi, äkki. Ma paneksin ka eetika esikohale. Mulle meenub praegu üks kunagine film mis mulle jättis küll iseenesest küllalt tugev. Ja seal oli üks väike piiga, kes küsis oma sõpradega päästja piiska vaataja käest aeg-ajalt niimoodi vaadates läbi ekraani vaataja poole, kes sa oled. Ja mulle tundub, et noh, igasuguse tegemise juures, aga loomise juures eriti ja pika kõigepealt esitama iseendale küsimuse, kes sa oled. Ja see määrab ära sinu selle võimaliku eetikapiirid. Šveits seal on ju ilusasti öelnud, et aukartus elu eest on see üks tähtsamaid omadusi, mis meil olema peaks. Mida tähendab sinu jaoks loodusfilmi tegemise puhul? Eetika minu jaoks ma loen Albessorit üheks oma õpetajaks tegelikult mate vallas. Ja minu elu on mulle tõestanud selle seisukoha õigsust, sest nii palju, kui ma olen loodusega ükskõik, millises variandis kokku tund see imetlus ja aukartus elu ees on järjest kasvanud, sest mida kaugemale sügavamale sa lähed, seda imetlusväärsem kõik on. Ja seejuures inimese jaoks, kel on see mõtlemisvõime, mis tal on. Paratamatult tekib probleem. Kuidas iseennast, kui, kui looduslikku olevust kes looduse keskkonna mõttes on niisugune kõikesööja kõikesööja universaalne kiskja. Jah, sest et öeldakse inimese kohta, et ta sööb kõike, mis liigub ja joob peaaegu kõike, mis voolab. Ja, ja vot, kuidas seda nüüd kõike viia selle eetilise tasandiga kokku ja kuskilt võtta seda õpetust võib-olla ja vaadelda loodust ehtsalt tädilikult õhkevalt ja, ja võib selles suunas öelda niimoodi, et ma olen ainult taimetoitlane ja ma enam ei ei söö ühtegi elusat olendit, aga taimed on ju ka elavad, eks ole. Ma tahan öelda seda, et loodus ise õpetab tegelikult, kuidas neid vahekordi paigale panna. Ja see, et inimene on veidike tasakaalust väljas. See on tema probleem. Sest looduses mitte keegi mitte kusagil mitte kunagi ei kasuta rohkem, kui ta vajab. Ja see kuulus võitlus, võidame ikka jälle, ütleme võitlus olemasolu eest. Võitlus püsimajäämise eest on märksa vähem tähtsam kui, kui see kooslus, ilma milleta Ta ei saa ükski üksikliik ega üksikindiviid üldse eksisteerida. Ta eksisteerib tänu sellele, et on olemas teised elud, et on olemas teine eluskeskkond, sest ta osakene sellest. Ja kui sa tunnetad, saad osakene sellest sisemäärab sinu eetilise suhtumise. Kuule, Rein, mulle tuleb meelde Lennart Meri kiri, mille ta saatis pärast seda, kui ma olin teinud filmivaru sõjavägi aastal 1974 sai see minu hülgefilm valmis ja selle eesmärgiks oli siis Läänemerre hülged kaitse alla võtta, rahvusvahelise kaitse alla võtta. Ja Lennart kirjutab seal väga ilusasti, kahju, et ma seda kirja praegu stuudiosse kaasa ei võtnud, et otsida jumala, oli öelnud Eurotsidele. Hülgeid võite tappa ainult niipalju, kui teil iseenda ellujäämiseks vaja on. Mitte naudingu pärast ja mitte sellepärast, et mingeid kalleid asju enda, laste ja nii edasi, ainult selleks võite te neid tappa, et, et ise ellu jääda. Mina ohverdasin kolme noore hülgeelud selle filmi tegemiseks, mis aitas kaitse alla neid võtta. Selleks, et meedia kaudu mõjutada tollast metsamajanduse ja looduskaitseministeeriumite nende juhte said need hülgepojad ka toodud stuudiosse ja siin Tallinnas vannis neid hoitud. Aga tookord sai meie hallhüljeste populatsioon Läänemeres kaitstud Eesti televisiooni eestvedamisel ja Eesti NSV metsamajanduse looduskaitseministeeriumi soovitusel. Juba Moskvale. Võetigi ka teistes riikides Soomes, Rootsis ja nii edasi hülged kaitseala ja võib-olla tänu sellele nad üldse Läänemeres praegu alles on need need elusaid ohverdatud taga, kui filmimehel tuleb ju ka vahel ette, et sa pead panema kaks looma kokku ja üks jääb teise kaamera ees ära, sest et sul ei ole ju võimalik passida looduses, kas saad seda kaadrit või ei saa seda kaadrit, kui sa pead sellest sellest loomast filmi tegema, et, et kus see piir on, kust maalt me võime mõne loo takerduda mõne suurema eesmärgi nimel? Aga selle määrabki ikka ja alati iga erineva inimese juures tema sisemine eetiline toim. Sellele tuleb iga kord nagu elus üldse ka suhtlemisele omasugustega vastavalt oma eetiliselt tasemele määrata see, mida sa võid ja mida sa ei või. Ütle ausalt, kas sul on olnud selliseid valusaid hetki, kus see kaamera ees näed, kus üks elusat teise elu ära hävitab, teise elu? Palju kurtnud tegelikult loodus mulle seda väga palju näinud, noh, mina olen oma olemuselt põhiliselt passi ja ma olen, olen jälgija. Ja sa ei lähe nõrgemale vahele, kapi ei lähe. Ei lähe sellepärast, et see on vale. Ma võin sulle tuua huvitava näite, kunagi otse sekkumine, tähendab, kui palju võib sekkuda, kui paju või sekkuda, mida võib teha, mida ei või teha peab ikka alati ise otsustama selle ja, ja need otsused pole alati mitte õiged, tihti valed, ekslikud, aga inimene märkab seda hiljem. Ja kuidas suudab seda mõista, seda vähemalt teinekord sarnaseid vigu enam ei tee. Üks kord veel võtlikum, jälgisime Vesilinnusukalinnu käitumist ja neil oli üleval vaataja telgid või varjad ja seda kõike, mis seal pesal toimub, veel väga põnev jälgida ja vaadata. Kuna me olime mitmekesi ja mul dollari grupp oli veidike suurema ja otsima ülesannet teiste vahel ka ära. Üks oli seal kaameraga, teine oli seal kama kolmandas kohas, kus tarvis on parajasti. Ja selle pesa juures on lind, läheb ära, suhteliselt on jahe. Pojad esialgu ukerdavad, siis jäävad järjest toimivaks, emalind ei tule ja ei tule ja ei tule ja sa näed. Ja see juhtus sõbraga eakaaslasega. Kardavad ja, ja surevadki ära ja, ja ema ei tule. Ema ei tule ja, ja vaat neid sul süda valutab, sest et noh, see on nii kaunid ja ilusad ja nad tahavad, et nad võiksid elus. Ja sa vaatad, et ema ei ole ja lõpuks lähed karjast välja ja võtad selle poja ja soojendatada ja ärkab ellu ja hakkab jälle uuesti liigutama ja kergelt piiksuma ei vii tagasi siis sinna ja lähed uuesti variasse ja ema ikka ei tule ja poeg jälle uuesti tardub. Mis linnuga tegemist oli? Kauri järve kahuriga, kas oleks võimalik olnud hakata teda toitma ja üles kasvatada selline? Mitte mingil juhul, kui sa tahad loodus tegelikult reaalselt edukalt filmida, pead loodust tundma, aga looduse tundmaõppimine on põhjatu sügavik sinna uppuda, raja 10 elu olla ja ikka sai õppida lõplikult tundma. See, et pojad jahtuvad ja torduvad, on järvekauri loomulik. Nad jäävadki niukse tardumisse ja ema tuleb hiljem ja soetab uuesti ülesse ja, ja toidab neid ja, ja kõik on normaalne, ainult inimene ei saanud sellest aru. Inimene ei olnud sellega kokku puutunud ja meie kõik mina ka ei teadnud seda, ma ei tea, kuidas mina oleks käitunud sel juhul. Ja kui ma räägin veel oru sõlmist kui põhjusest, miks seda teha, et noh, minu jaoks on vähemalt see, et mul endal on. Ma hakkan taipama midagi, ma hakkan ühtteist mõistma ja ja need mõistmisavarused on niivõrd suured ja niivõrd põnevad, et see võib täita elu. Rein seda sinu juttu kuulates plahvatas mulle, et üks kõigi aegade kõige võimsaim loodusfoto, mida üldse on tehtud on tehtud minu meelest Aafrikas. Ma ei mäleta enam seda meest, kes selle pildistas, mis tema nimi oli. Minu meelest oli seks ameeriklane, kes koos oma naisega hommikul läksid jõe äärde, siis silmi pesema. Mees ütles naisele, et mine sinna kivi peale ja noh, igal hommikul tõenäoliselt käisid pesid seal silmi. Ja sel hetkel, kui ta pildistas ja naine kummardus vee kohale tuli krokodill krokodilli, avas oma lõuad ja napsas selle naise siis ja sel hetkel mees vajutas nupule ja see oligi viimane pilt tema naisest. Hea kolleeg ja sõber Rein Maran, sinu esimene selline suur film, millega sa ka Moskva filmistudisema diplomit kaitsesid, kandis pealkirja okaslinnus valminud aastal 71 72. See on film siis sipelgarahvast sipelgakogukonnast, kui sa seda filmi tegid, kas sa mõtlesid samal ajal ka inimtsivilisatsioonile, sest Tõnu nõukogude aeg ega siis päris otse ei saanud öelda, äkki kasutasid metafoore ja sümboleid kujundeid. Ei, sellel ma seda ei teinud, inimtsivilisatsioonile olema palju hiljem mõelnud ja neid paralleele tõmmanud. Igaüks saab nii palju aru, kui ta saab. Aga sel hetkel ma püüdsin tõepoolest täiesti tõsimeelselt vähegi mõista, mis asi on tegelikult see sipelgad, tsivilisatsioon, sipelgatsivilisatsioon toimis juba sel ajal, kui Hiim hakatistest Ellvarjuga ei olnud sama sipelgas peaaegu kaasaegsel kujul tardunud merevaigus miljoneid aastaid tagasi oli minu jaoks omamoodi sümbol ja ma püüdsin taibata, Ta mul põhjused, miks ma üldse sipelgas tegemata hoopis teised, aga, aga see ei ole praeguse teema. Ja ma võiksin taibata, mis seal tegelikult toimub tõsimeelselt. Ja kuna ma olin väga tugevalt Nende-Euroopa kirjutajate mõju all, kes kirjutasid, uurisid loomade käitumist giga täiesti tõsimeelselt, uurisin ja püüdsin jäädvustada filmis sipelgate käitumist ja seejuures mõista neid. Minu jaoks oli küsimus, mis on tegelikult sipelgate puhul indiviid kas sipelgapesa, kui tervik või püksi pealt. Üksik sipelgas, armetu pisikene mutukas võimetuna võib oma oma lõugadega haarata, kinninutele veidike haiget teha ja ja ta on paanikas tegelikult ja aga sipelgapesa, kui säärane muutub hämmastavalt sünkroonseks täpselt targaks juures, ütleme nii mõiste järgi tegutsevaks organismiks seejuures niisuguseks, et ta mitte ainult see pesa, kus, kus ta on, on säärane, nagu ta on, kuidas pesa ise toimib, kuidas, mis, mis seaduspära seal sees on ja, ja see, et sipelgad on võimelised tegelikult olin seal ju lugenud kõike, mis oli võimalik kätte saada sipelgatest vitsa, nii vene keeles kui, kui eesti keeles. Inglise keelega oli, mul oli raskusi, et sipelgad on võimelised loomariiki. Kuule, me oleme päris pleeminile lähedale jõudnud, sellepärast et Lenin ütles niimoodi, et kui võrrelda rahvamassi üksikisikut, siis rahvamassid on niimoodi tohutu arv nulle pane sinna number üks ette ja kohe see muutub üheks väga suureks arvuks. Aga vaata seanud, lähtudes inimlikust seisukohast sipelgate juures ongi naljakas. Meie kujutame ikka kusagil selleks, et me saaksime funktsioneerida, peab kusagil üle olema tipus. Taarsaar või ükskõik, kes ta ka ei ole. Ja Lenin antud juhul pidasid selles nupukas, eks ole, mis sellest välja tuli, on nagu ta, aga sipelgad seda ei ole. Mesilastega on umbes samasugune lugu, mesilastega samade limiitidega on umbes sama. Need on kõik vanad tsivilisatsioonid looduslikult loodud tsivilisatsioonid ja nad toimivad siiamaani neetult edukalt otstarbekohaselt. Kuule, aga mõned soliidsed teadlased on öelnud, et see on väga vale, kui filmitegijad rikud. Teatrimehed võrdlevad, ütleme sipelgapesa, mesilased aru ja inimkogukonda, et need on võrreldamatut kogukonnad, et see on halb maitse. Eriti pidavat halb maitse olema veel see, kui kui loomadele pannakse inimeste nimesid ja loomade vahelisi suhteid, võrreldakse inimsuhet. No kuule, me võime ju sõidul hakata rääkima, mis asi on üldse maitse maitse on ju inimkeskkonnas teatavas kindlas ühiskonnakihis, väljakujunenud tavadest hiljem ja mitte midagi muud kokkulepped ja kokkulepe, mis on ilus, mis ei ole ja see on, on maitse. Aga, aga see, et niisugune kogukonda, kus noh, võtame kas või sama kiider. Laanekuklaste koloonia, mille arvukus, üksikisendite arvukus on, on suurem kui Hiina riigile ja et see kõik töötab kooskõlaliselt otstarbekohaselt, ilma konflikte hämmastava sihipärasusega ja mingil moel nad mõistavad, teavad noh, see oli puhtinimlik mõiste, mõistavad, eks ole. Aga vähemalt tegutsevad nii, nagu see on tarvis nende liigi püsimajäämiseks. Hoolimata mõnede teadlaste hoiatustest olen ma siiski omavoliliselt võrrelnud neid putukatsivilisatsioone inimtsivilisatsiooniga ühes aspektis. Võtame mesilased või sipelgad, kui nendel ei oleks kiiret ja väga täpset infovahetust või kui see info oleks vale. Oletame, et tulevad mesilased siis väljalt tagasi ja tantsi õieti ette, kui pere peab minema ja pere läheb valesse kohta ja ei korja piisavalt talveks omale toiduvarusid pere hukkub, tähendab see, et üks tsivilisatsioon kestaks ja püsiks, peab ta saama pidevalt ja väga kiiresti ja väga täpset infot selle kohta, mis ümbritsevas maailmas toimub. Siin on ju analoogia olemas. Nojah, aga sipelgate toimub täpselt samuti, infovahetus, ainult see infovahetus toimub mittesõjalisel teel, mitte kodeeritud. Teistmoodi on kodeeritud, kui kaks sipelgad saavad kokku ja teevad ristavad oma tundlad siis me saame aru, et nad vahetavad mingit informatsiooni, aga informatsiooni vahetamine? On hoopis keerukam, kui me oskame arvata. Mul oli omal selle seal filmi siin, Pärnu lähedal, seal seal oli üks niisugune metsapatoloog, Kirsel, kui seal võib olla teater on väga huvitav vähemisest, krundi suviga sipelgate vastu ja tema juures ma ehitasin oma need polügoonid, millega ma katseid tegin, kõike seda. Ja ma seal kogesin seda, et sipelgad näiteks tajusid merevee tõusu enne, kui see vesi jõudis. Üks pesa oli meil vaatlusalune otsesele sele lageda servas. Männiku servas oli suur kuklasepesa, mida me jälgisime parajasti. Ja ma ise oma silmadega ise fikseerisime selle, kuidas sipelgad enne seda, kui vesi jõudis nende pesani jõudsid kõik ilusti ära tulla. Vesi tõusis nende pesasse ainult tipukene üles veest välja ulatama. Läks veidike aegamööda, järgmisel päeval oli vesi tagasi. Pesa elas oma elu edasi. Kuule, aga maarahva siiamaani need inimesed, mehed, naised, kes elavad veel külades ja metsatagustes, külades eriti, vaatavad kuklaste pesi, kui kõrged on, ütlevad kohe, missugune suvi tuleb, kas tuleb vihmane või mitte. Aga Rein, kas mõnda filmi tehes oled sa linnu või loomaliigi juures avastanud midagi niisugust, mida teadlased ei ole veel kirjeldanud või on valesti kirjeldanud? Noh, mul meenub nüüd niisugune musternäide, millest on palju kordi räägitud, Enn Säde on sellest eriti palju rääkinud ja me tegime tuttpütid silmi ja, ja noh, enne oli mul tore kaaslane ja erirežissööri operaatori pikka aega paljude filmide juures. Me panime seekord sinna pesa juurde mikrofoni pesa lähedal lausa pessa sisse mõne mikrofoni ja ja kuulasime, salvestasime helisid, mis olid sealt mehed punasega filmis ja muidugi pärast sai alla pandud helid. Ja siis nende omavaheline jutt. Lindudel tuttpütti, lihtsalt häälitsused erinevate seal pulmamängus kevadeks hääldada. Aga peale vaikne jutt veel, eks ole. Rääkimata veel sellest, et lint suhtleb pojaga siis, kui ta veel munas on, tegelikult muidugi erinev pilt. Ja kõik sai siis noh, alla pandud nii-öelda filmile ja kui tolleaegne ornitoloogia kõige kõrgem patroon Eerik Kumari nägi, seda filmisid poisid, mis te teinud olete? Kust tellid, otsida summat lummad lennud ei häälits. Linnuvaatleja ei olnud tal ju võimalust kunagi minna nii lähedale, mitte seda, et, et noh, ei ole teadlane pädev või, aga lihtsalt tal ei olnud seda võimalust, mis meil tehniliselt oli võimalik. Näiteks meil oli varia kusagil seal kuue meetri kaugusel pesast peale selle ott mikrofonid kohe juures ja me saime kuulda neid helisid, mida tavaliselt ei kuule. Lihtsalt eesti keelde ka selle jutu, mida siis tuttpütid, ehk siis kihnu keeles perse jalad hästi tore nimi, muideks neil omavahel rääkisid. Noh, vot tõlkimine on niisugune asi, et, et selleks, et tõlkida midagi, peab vähemalt kahte keelt oskama. Aga ma julgen selles päris kõvasti kahelda, et oma teadmistes, et ma tõepoolest tulpide keelest mingit osakest kiku mõistaksid. Aga seda, et, et looduses toimub infovahetus, pidev infovahetus ka muide erinevate liikide vahel, sest ma ise olen seda kogenud, et kui sa oled kusagil seal ilmselt sinna ka vist et kui sa oled kusagil rannikul väljas olevate varjatud, et keegi sind ei näe ja ei tea ja sa kuuled helisid ja näed kogu elu nii nagu ta tegelikult toimub. Tavaliselt kui inimesed käivad tipa-tapa kunagi tegelikult luts küll, mis seal tegelikult toimub? Pealiskaudselt, nad vaatavad parimal juhul. Aga kui sa näed ja kui sa hakkad tajuma seda helipilti, siis sa tajud, kuidas tegelikult kogu see rannikuala elanikkond omavahel vahetab informatsiooni ja kui sa veidike aega oled seal olnud nädal kaks on niimoodi olnud telgis, siis hakkad mõistma seda selle järgi ta vääritus on erinev, kas tuleb sealt kusagilt põder või tuleb inimene või signalisatsioon, jõuab ammu enne kohale, saab see informatsioonivahetus, toimib. Kahju teriku Marit ei ole enam siin meie elavate hulgas moleks, näidanud talle ka ühte kaadrit, samal teemal oleks näidanud seda, kuidas kühmnokk luik ujub, siis tuttpütti pesa juurde. Sel ajal, kui pütid on kusagil seal maal ja lükkab nokaga, siis tuttpüti munad vette ja siis Kukistab nad alla. Luik sugugi mitte nii väga. No vaata, see süütus on inimlik mõiste. Sõites on inimlik mõiste ja iga üksik liik iga selle liigi isend. Selleks, et eksisteerida, peab kuidagimoodi toituma, eks ole, see on möödapääsmatu. Ja kui ta seda ei tee, siis ta sureb välja. Kogu küsimus on see, et ta kasutaks just nii palju, kui tal on seda tarvis. Ja kui me ütleme, et nüüd eks kiskja murdis näiteks kitse mu silmade all maha, tegelikus looduses nägin seda vaatluspunktist, kuidas see toimus? Ei saaks öelda, et vaata, kus on mõrtsukas, eks ole, tema jaoks tavaline toiming. Kui sa oled viis teksti või mingeid lihatoitu ja maitseid ja naudid seda, siis on sinu jaoks tavaline toiminguga. Tegelikult keegi tõmbas sellel kasvatad seda looma tõmmas tal kõri maha tükeldas, ta tegi, hakkis ta tükkideks, eks ole, tõi sulle poeletile ta, sööd seda ja sa oled õilis inimene. See on jälle sama eetika küsimus, kuskil algab eetika, tegeldi siukseid ikka piirid. Ei saa mõista hukka sedasama luike. Järelikult outfit käitus sellel hetkel, kui ta selle pesa ehitas, ta tegi vea. Jah, ja kui luike Läti randades siin aasta või kaks tagasi tungis ühele tema perele liiga lähedale ujunud mehele kallale ja hakkas tema pea peal tallama, teda ära ajada ja meie sära uppus, siis tuleb loodusest aru saada, sest et ta kaitses oma järeltulevat sugu. Aitäh. Reimo Ma arvan, et sa sellesse filmi ilma saatesse tulid. Et millal ma seoses sinuga ükskord tõelist õnnehetke tabasin. See oli metskülapoe juures Matsalus poe kõrval kaks meest, kes olid natuke õlut joonud hakkasid mind kõnetama kui Reinu ja ütlesid, et kuule, Rein, et räägi nüüd välja, kuidas sa need rästikud tantsivad, lõpetasid nii et ka mulle on langenud natukene sinu aupaistet. Edu sulle uute filmide loomisel edukas olla. Saadet juhtis Mark Soosaar. Ilusat kevadet kõigile. Ja sina pead kandma maailma ta. Ja tal on kaks piiskentsi. Varr ju, nii, ikka mul muud. Miks siis ikka ei harju, et ei, kõike sa ei võta, et ei kõike, sa anta, et vabadus on ja valu tuleb sul endal kanda. Vabadus on ja valu pest tuleb sul endal. Ta.