Tänane laupäev on tähtis, oluline ja rõõmus päev nii Kadrioru lossi kui Eesti kunstimuuseumi rahvaajaks. See on asjaolu, mida keegi ei saa eitada. Muudest asjadest me praegu siin ei räägi ja muudest probleemidest. Mis aga siis toimus? Mikrofon on evake parakäes. Täna 282 aastat tagasi valmis tolleaegse Vene tsaari Peeter Esimese tellimusel Kadrioru loss ja park. Seekordse aastaga kala puhul avatakse renoveeritud lossikompleksis Eesti kunstimuuseumi filiaal, väliskunsti muuseum ja Kadrioru prokse lilleaia. Üks osa. Väliskunsti muuseumi rajamise algideest räägib lähemalt Eesti kunstimuuseumi teadusdirektor Mai Levin. Mujal. Maades, kus on rahvusliku professionaalse kunsti traditsioonid väga pikad ja muuseumi traditsioonid on väga pikad ja kus naabermaade kunstiga on olnud kogu aeg väga tihedad sidemed seal nagu esitatakse vanemat kunsti sageli kuus teiste maade kunstiga, on meil on ka tekkinud juba kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Juba sellest ajast peale on tekkinud ja pidevalt kasvanud niisugune väliskunsti kogu. Ja kui me hakkasime mõtlema sellele, et on vaja ühte korralikku kunstimuuseumihoonet Eesti kunstimuuseumi jaoks, siis hakkasime mõtlema ka sellest, et mis siis teha Kadrioru lossiga muuseumi senise residentsi ka ja muidugi Selged siia lossi sobib väga hästi just vanem kunst ja see mõte tegelikult juba hakkas idanema 60.-te aastate lõpul ja muutus järjest tugevamaks ja nüüd oleme siis osa oma unistusest teinud teoks, kuidas need eksponaadid siia muuseumisse jõuavad, need jõuavad mitmeti. No vanasti, kui selle revolutsiooni ja kõiki vabadussõja sündmusi ja nii edasi, siis kunstnikud tegelesid kunstikaitsega ja lihtsalt andsid märku või tassisid ise kokkutöid, mis olid nii jäänud unarusse. Aga siis andsid üle neid asutused Eesti kunstimuuseumile, siis haridusministeerium ostis juba 26.-le aastal seitse miljoni marga eest suure koguse Vene ja Euroopa koolkondade teoseid. Ja, ja see oli väga tark tegu seepärast, et et praegu on need teosed tõesti hinnale läinud ja, ja tervelt viiendik sellest kogusest on ka siin eksponeeritud ja muidugi osteti kaasaegse väliskunsti näitustelt enne sõda, juba siis olid siin niisugused kogude ümberkorraldused Nõukogude perioodil, aga need ei olnud sugugi mitte niisugused väga meelevaldselt, vaid pigem võiks ütelda ratsionaalsed ja need arvestasid nagu seda, et iga muuseum peab ikka millelegi spetsialiseerumist, et ei saa niisuguseid kunst, kaamera taolisi muuseume olla, kus hoitakse kõiki, eksponeeritakse kõike. Ja siis oleme ostnud. Siin on need põhirõhk väliskunstimuuseumis, on pööratud maalile, miks maale on, on siin väljas 113 ja lisaks veel miljatuur maalides silueti tveel üks paarkümmend tööd ja mööblit. Tarbekunsti on üldse ka juba ligemale neli sabaeset. Tähendab tarbekunst siiski prevaleerib. Ja noh, üks põhjus on selles, et anda natukene niisugust lossiliku miljööd luua. Mitte alati ei ole meie tarbekunst kas või portselan, ütleme nii, heal tasemel nagu näiteks Mikkeli muuseumis, aga maal muidugi on see osa kogust, mis võib-olla ei ole nii ulatuslikud tarbekunst või graafika, aga ta sisaldab küllaltki palju huvitavat materjali. Tõelisi rariteete. Mõnede kunstnike loomingust võib olla näiteks Hollandi natüürmort dist. Seitsmeteistkümnendal mängin Hans Bonnessen tema töödest teataksena veel nõnda peale meie töö, mis kannab pealegi veel monogrammi ja krabiiters seal viimasel ajal väga populaarne samuti natüürmorti maal ja seitsmeteistkümnendast sajandist nagu tema töö meie kogudesse oli, nagu meile endalegi avastuseks. Siin on palju töid, mis nagu spetsialistidele On väga kõnekad barokse lilleaia teemadel jätkab väliskunsti muuseumi projektijuht Jüri Kuuskemaa. No barokse lilleaiaga on ju niimoodi, et tegelikult avatakse vaid partneriteks osa sest et lilleaia taastamine Kadrioru lossi peahoonetiibhoonete taga toimub kahes etapis ja olgu ette rutates öeldud, et see teine etapp, milleks tööd algavad siis aastal 2001 kätkeb endas taadi purskkaevus seina, mis tuleb täielikult teistsuguse kujundusega, praegune müürumist lahutab praegust lilleaeda siis presidendi lilleaiast. Ja meil On ka piisavad alusandmed nii hästi plaanimaterjali kui ka tehtud ehitusarheoloogiliste uuringute põhjal. Et seda kaskaadid purskkaevu seina siis uuesti üles ehitada ja samuti siis lilla ja külgedel on praegu 30.-test aastatest pärinevad üürid, üürid lammutatakse, nende asemele ehitatakse võre galeriid, kuhu tulevad istepingid ja need võre, galeriid on siis niisugused nagu sellised kerged sammaskäigud põhiliselt võredest, kus hakkavad kasvama ronitaimed, mis tekitavad siis veel täiendava nihukese toreda romantilise aktsendi. Mis alusel on see osa lilleaiast, mis praegu valmis? Teatud no vaadake, all on ühelt poolt olnud ka minul ja teistel kunstiajaloolastel tegemist tööga arhiivides ja nii olgu öeldud, et on olemas selle lilleaiaplaan koos kõigi partnerite kujundusega. Umbes aastast 1007 40, mil kõik oli juba valmis ja polnud veel muudetud, samuti on, olen ma leidnud ehitusaruandeid siia nüüd aastatest 1721 kuni 25, mil seda kõike rajati ja need üksikasja küllalt üksikasjalikud kirjeldused on olnud hõlbustamiseks siis selleks, et Kerstil tõsi, Ain Järve ja Katrin Hetverke on saanud teha siis projekti ta selle taastamiseks atentsel kujul. Kuigi ma ütlen, et mis puutub eriti taimestikku haljastusse, siis arhiivimaterjalid olid selles osas kasinad. Nii näiteks oli juttu sellest, et partnerite istutati jõhvikaid ja oli juttu sellest, et seal olid nartsissid pojengid, roosid ja peale selle oli öeldud veel Irasne Prohhemiovassi ja mis tähendab ja mitmesugune muu kribu-krabu. Aga vot see mitmesugune muu kribu-krabu on tegelikult on äärmiselt oluline ja seda on olnud väga palju liike sellises pakases pargis, kus kõik on süsteemipärane kõik allub kindlatele reeglitele, vot nendest mängureeglitest kinnipidamine nii hästi lillede vahetamise korras kui ka teatud taimede suuruse osas. See on nüüd suur töö, pidevalt töö, millega Kadrioru pargi direktsioonil tuleb jätkuvalt palju vaeva näha, aga ma usun, et see vaev ennast ka õigustab ja sellega seotud kulutasid, sest see on ikkagi omamoodi niivõrd kaunis, nagu oleks meie sagenenud mingi muinasjutt. Toimunud juba kuuel aastal ja osavõtjaid siiamaani 23-st riigist. Niisugused võivad olla märksõnad, mis iseloomustavad varu rahvusvahelist folkloorifestivali. Korraldajad ise on tunnistanud, et, et kui idee sündis, siis oli selle tõukejõuks mõte ja trots. Et miks peab kõik toimuma Tallinnas, Tartus või Pärnus, teeme Võrus ka midagi. Niisiis praegu festival areneb, kosub, elab edasi ja nüüd vestluskaaslane, selle festivali korraldaja, õigemini peakorraldaja Peeter laurusson. Kõige raskem oli esimene või esimesed aastad, ütleme kui festival pidi hakkama omale nii-öelda nime tegema ja selleks aitasid meid väga kõvasti õluma sõpruspiirkond. Kaustise vald Soomes, kes korraldab samasugust folkloorifestivali, nemad on küll korraldanud üle 30 korra juba kuid aasta-aastalt edasi tekivad ka kontaktid üle maailma kolu festivali teatakse juba läbi nende gruppide, kes Võrus on käinud. Samuti on meil Ungaris olemas üks vahendus kontor ütleme siis niimoodi, kellega me teeme koostööd, kes otsib meile gruppe erinevatest riikidest. Võru on võimeline, Võrumaa on võimeline festivali vastu võtma 14 riiki koos Eestiga. Kas teil on mingi põhimõte, kas taotlete mingit autentsust, ehtsat rahvamuusikat või võib-olla seal ka tänapäevaseid jooni küljes ja kui palju? Võru festival on selline festival, kus põhirõhkkond, folkloor, seal tantsul, kuidas näeb välja lähitulevik teie silmade läbi, kas tuleb mingisuguseid muutusi, kaste selles õhustikus atmosfääris, põhimõtetes leiate mingeid muutmise vajadusi võimalusi? Jah, kuus aastat on pikk aeg, on tekkinud mingi traditsioon. On tekkinud päevade arv, on oma nii-öelda programmi makett paika pandud, kuid me tunnetame, et midagi tuleb muuta. Võib-olla publikumile natukene emotsionaalsemat. Ja me iga aasta oleme leidnud mingisugused variandid, kus siis ka publikum saaks nagu tantsijatega koos olla. Eelmisel aastal olid selleks tantsu õpitoad sellel aastal ja ka eelmine aasta oli rahvusõhtud. Ja sellel aastal sabatants. Nii et me otsime variante, aga üldreeglina Võru festivali jääb siiski Traitsionaalseks festivaliks, nii nagu ta on erinevates maailma paikades. Nii laulis ja mängis Hispaania folklooriansambel riigi lääneosast Portugali piiri lähedalt. Osavõtjaid oli muidugi palju, oli teisigi. Ja üks osavõtjate rühm oli ka Inglismaalt. Nimelt olid korraga tead soovinud, et külalisi esitaksid ja tutvustaksid Kahama kombeid, traditsioone ja käsitööd ja inglased mõtlesid, et nad tutvustavad rahvuslikku traditsiooni nimelt kella viiest tee joomist ja lühiintervjuu andis sel teemal inglaste ansambli üks liikmeid kärik Line. Ta ütles, et nende ansambel, Meil on pärit Birminghami eeslinnast, seal on umbes 50000 elanikku, on see linn? Linn on juba selle oma metropaliga kokku sulanud, kuid teisest küljest on sinna saabunud tööpuudus ja vaesus, sest majanduses on toimunud suured muutused ja eesrindlikud tööstusharud on läinud mujale. Ta ütleb oma ansambli kohta, et seal on tegutsetud kaheksa aastat ja seal on liikmeid 10 kuni 61 aasta vanuses. Kärg, laim. Ta ütleb ka, et nad käivad koos ühe korra nädalas suvel korras ka väljas esinevad pubides karnevalidel ja see raha, mis nad teenivad, see läheb heategevuseks, see ei lähe mitte nende endi taskusse. Käri klann. Nüüd siis kellaviietee, mille näitliku läbiviimise nad ka varus korraldasid kõikidele asjahuvilistele. Ta ütleb, et tegelikult on see traditsioon vana juba 300 aastat alguses harrastas seda rohtu pigem kõrg ja keskklass. Oli asi nimelt niimoodi, et oli kaks põhilist söögikorda hommik ja õhtu ja seepärast oli see kellaviietee nii oluline. Töölised harrastasid rohkem õllejoomist puhkepauside ajal. Nii, aga missugused on siis tähtsamad komponendid sellel kuulsal kella viie teetseremoonial? Ta ütleb, et tee koosnes kolmest komponendist ise suhkur ja piim. Kõigepealt pidi pandama tassi tee leiavad paljud, kuid teisest küljest klassid harrastasid tee joomist väga peentest portselantassidest, siis võisid need kergesti puruneda. Seepärast pandi kõigepealt tassi piim, siis alles tee ja nii kujuneski, et lihtrahva kombeks oli. D ja piim kõrgklassis, aga piimjad, tee sinna juurde, söödi võileibu, millele võidi panna siis ka õhukesi viile, liha sööd ja igasuguseid saiakesi, keksikesi, aga mitte kunagi õlut või muid alkohoolseid jooke. Kui küsisin, kas 10 aasta pärast domineerib ikka veel Inglismaal tee või on kohvida välja surunud, siis ta mõtles, et ei, inglased armastavad hommikul ikka juua teed ja ilmselt joovad nad teed ka pärastlõunal soli, siis lühike intervjuu kärik lainiga, õpetajanna ka Birminghami eeslinnast. Me püsime oma jutuga ikka veel Võrumaal. Nädal aega tagasi laupäeval oli Viitina järve, kusjuures elevust rohkem kui tavaliselt toimus kuuritsa püügivõistlus. See on üks kalapüügirisse kuurits, ma kirjeldaksin seda kui avatud raamatut, mis siis keskelt nagu kokku käib aga selle juba kolmandat korda toimunud ürituse taga Mati Kalkun ja ma palusingi temalt kõigepealt öelda, mis kuurits siis ikkagi on. Kooritson igivana, arhailine Ida-Euroopa kalapüügivahendiks, taan umbes noodame moodi asi, aga veavad seda vees kolm meest. Niisugused tiivad on tal ja niisugune pära osa võib pära dok, nagu me kutsume seal on kolmas mees selle doki juures ja veavad teda mööda järve põhja kaks, kolm, neli, viis meetrit tõstavad üles ja siis kohutava mudaga on seal ka kalu sees. See kuurits, suurt kala kuuritsega ei saa, aga ta teeb küllaltki tänuväärse töö, ta teeb need järved puhtaks ja meestel on hea meel ja saab kalasuppi, saab ka kalasuppi palju, muidugi ei saa ka. Viitina kuurid sa, püügiajal saab tõesti, kuna näiteks tänavu me oleme kolmandat aastat, tegime selle Viitina kuulsa püügivõistluse ja tuli kokku 17 meeskonda. Igas meeskonnas on kolm vedajat meest, kes vees on ja 400-ni kalapoisi koti pois kalda peal, kes paneb kalad kotti ja viib need hiljem siis peakohtunikule ja kohtunike kolleegium, mille mõõtmiseks ja kaalumiseks aga nüüdse kuuritsa püük paljud juba küsivad see nimi vene sõna kuuritsa ei puutu üldse asjasse ilmselt jah. Aga kas on teada ka üldse, kus, kas see sõna on tulnud? Sõna on tulnud idaslaavlaste käest, aga ta on ka Eestis levinud sajandi alguses oli ja mitte ainult sajandi alguses, ka pärast sõda oli Eestis ja kuna viimasel ajal natukene rohkem olnud juttu sellest kuurist, saab õigesti. Mulle on helistanud mitmed mehed üle Eesti ja mul oli huvitav, et helistasid Harjumaamehed ja ütlesid, et nemad olid kuuekümnendatel aastatel veel kuulistusega püüdnud. Kas on õige see jutt, mis ma olen kuulnud, et praegu kuritat ei tohi kasutada, see nõuab eriluba? No oligi meil ka eriluba, meil keskkonnana, minister Heiki Kranich andis meile 20 eripüügiluba ja me kasutame seda või kasutasime seda 20 eripüügiluba. Ja no tähendab on niimoodi, et kuuridson, kala seaduse järgi on tasakaalustatud selliste köögiriistade nagu võrk, mõrd ja igasugused, proovisin maalide kalameeste merel püüdvate kalameeste kalapüügi vahenditega. No aga meil Võrumaal ei saa ju seda niimoodi võrrelda, see asi on natukene pahempidi on. Ja nüüd oligi täna meil viitena, Kuulitsa püügi ajal tekkis kuuritsa püüdjatel niisugune mõte, et kogume pealtvaatajate kuuritsa püüdjate vahel raha, ostame ühe uue kuulitseja, saadame selle kingituseks keskkonnaminister Heiki Nonii hele kes on meile saatnud eripüügiload. Et ta näeks, mis asi see koalitsiooni ja kui ta läheb, proovib püüda selle kuulisse, kas ta saab nii palju kala, et seda võib röövpüügiks nimetada? Ei ta saa seda. Võistlus sai aus, äge osa võttis 17 võistkonda, nagu juba öeldud, nende hulgas oli ka kaks nais-konda. Üks koosnes niinimetatud metodedest, kes oma valgete kitlite ja valgete peakatetega kõrvuni vees sumasid, aga teine võistkond oli järginud renessansiaja riietusstiili. Nende riietus oli lapiline ja nende poolema pöördusingi, et saada värskeid muljeid kohe pärast seda rest olid välja tulnud. Nad tutvustavad ennast ise. Aive piiri, Sirje, teil on see omapära, et te olete kõik sugulased selle põhjeldama, võistkonna moodustasid, on seal niimoodi vist jah. Ja kuidas te selle kurvitsa saite, kes teile selle tegi omaette probleem, et seda niisugust asja üldse saada. Meie kuurits on tegelikult minu naabri perest pärit ja nendel oli ta päris hästi vana, niimoodi, et need kõverad haarud on kõik ühest puust ilusti painutatud ja, ja neil algul küll kõhklesin, naiste võistkondi, kunagi pole olnud, siis mõtlesime proovist ka, teeks naljaaken, tegime nalja pärast me ei uskunud, et ja tegelikult saime väga palju kalu, aga nad olid nagu alakaalulised, et ei läind kiri. Nonii, aga kui kirja läks palju, mis numbrid siis kokku löödi? 500 grammi ja mitu kala? Viis, kuus kala, kes varem näinud, ei kujutanud ette, see on tegelikult üks tur mudas müttamineda, ma kujutan ette, et see on vist füüsiliselt päris raske, mis tunne oli seal ja kuidas teie see põhimõte tööpõhimõte oli? Tunne oli selline, et sooja küll külm ei hakanud, aga põhjamaid hästi Ta, ja see, noh tegelikult eks ta ongi rohkem puhastamise põhimõttel, et järvest praht välja tirida. Sellest ongi ta ellu kutsutud, tõmbad põhjast kõik kaasa ja tood välja ja siis jääb kalaga mõni sisse ikka. Me võtsime mitme koha pealt nagu uuesti ja uuesti saime ikkagi, et ta nagu tuleb uuesti tagasi see kala uudistama, et mis toimub, tõenäolist nagu muda üles ja ta tuleb vaatama, mis seal otsiks. Herketi. Algul me mõtlesime tund aega, veendume, külvame ära, aga ei. Toe oli vees oligi soe, kaldal oli küll, nagu olime, rohkem mees kohe ruttu ei ole võimeline, oli küll selle tuttav ette. Kultuuriga ja saata oluline osa on alati ka kontserditutvustus ja sõna on jälle Ivalo Randalu. Alustades nädal tagasi peatse orelifestivali tutvustamist lubasin täna teda selle algusel ja lõpul kahel Bachi teosel Matteuse passioonil ja missal h-moll. On üldtuntud tõsiasjad, et Bachi eluajal tema loomingut ei hinnatud ja et see liikus käsikirjaliselt põlvest põlve, vaid kitsas helimeistrite ringis, kuni jõudis ka noore meedersonini. Suuresti oli selleks muutunud avardunud kunstide maailm ka selles, et huvitati õhinal nagu üldse möödannikust, nii kappar rokist. Ja siis 11. märtsil 1829 hämmastas 20 aastane Felix berliinlasi nende lauluakadeemias Matteuse passioon ettekandega. Kuigi paarikümne päeva pärast ka korrutlus esitusel läks passioon tegelikult tunduvate kupüüridega jõudis Bachi vaim kuulajateni, jääb teost teenist tohutu menu. Nii avaneski pahile, tee, mille laiust on emotsionaalselt mõõdutud sõnadega mitte vaid meri, on ta nimi. Sümboolne ja inimkonnale piinlik. Peaks nagu olema, et esmakordselt jõuti sellisele äratundmisele täpselt 100 aastat pärast Matteuse passioon esimeste ettekannet 21. märtsil 1729 suurel reedel. No ja on üsnagi mõistetav, et teos ennevanasti Pietistidele vastukarva käis, sest soovitud olid toona väikesed askeetlikult kõlaga ansamblid. Pachaga tuli välja koguni kahe koori, kahe orkestri, kahe oreli ja partiidega. Okkalistide ansamblile võib jagada üheksa laulja vahel ning kaks kop kui 78 numbriga. See pole mitte ainult Bachi eks ulatuslikke vaika muusikas ja teoloogilise mõtte kontsentraat nagu Lancia monumentaal Seim, fresko Vatikanis. Kui võrrelda kahte säilinud Johannese lõpetatud 1000, siis see 23 ja Matteuse passiooni, siis esimene on rangem, karmim ja emotsionaalselt ohjeldatum. Teine dramaatilisem, kuid võimsa arenduse juures klassikaliselt selge stseenide rida. Kusjuures ei ole kulminatsiooniks mitte Jeesuse surma, mis mõjub pigem kurbmängu loogilise, isegi kergendust toova lahendusena vaid tükk maad eespool toimuv Jeesuse surmamõistmine kui ac kõigi preestrite, kohtunike, hullumiseni esitatud massiga ja vapustavaid on siin rahva kisa, koli vahel õrnab flöödisoolosaatel sopran ja armastusest sureb mu lunastaja ja seda peetakse ka kogu passiooni juhtmõtteks. Kuuleme Matthias passiooni festivali avakontserdil reedel, 28. juulil kell kaheksa õhtul Tallinna Jaani kirikus ja laupäeval, 29. juulil kell kaheksa õhtul Pärnu Eliisabeti kirikus. See etega väärib, et lugeda ette kõik esitajad Läti raadio koor, Hortus Musicus, akadeemiline orkester, vokalistid soome tenor Heikki Rainio evangelist saksa pass. Hans Georg Aarens Jeesus, Leedu, sopran Asta kriks ju näite. Meie Teele Jõks leedud tenor Algirdas jäänutas meie bass Andrus Mitt, meie bass Andrus poolma läti sopran Ieva Seriette, Läti sopran Inga Martin Soone. Lisaks seitse instrumente solisti, meilt maa männist Lembit Orgsoni koormeister Siivers jääva juhatab Andres Mustonen. Muide, malt ja see passioon tuleb Eestis esmakordselt esitusele originaalkujul, see tähendab jutlusega, mille peab auväärne Toomas Paul. Nüüd mõnda ka h-moll missa, millega festival lõpetatakse esmaspäeval, seitsmendal augustil kell kaheksa õhtul Tartu Peetri kirikus. Seal Jaani kirik pole verd musitseeris kõlbulik ja teisipäev, kaheksandal augustil kell kaheksa õhtul Tallinna Jaani kirikus. Olgu tähendatud, et seal on väga hea akustika. H-moll, missa on veelgi komplitseeritum kui passioonid, ka selle saamisloost pole selget pilti ja oleksid päris kindlad, et sel kujul, kuidas Bach suur lihtsalt kavandas, polegi seda õieti ette kandnud tud enne kahekümnendat sajandit, teist poolt. Kuna meister koondas sellesse vanaduspäevilt Eesti eri aegadel loodud muusikat ega pidanudki ja et ega need mõeldavaks arvati teos suur missana lihtsalt ajalooliseks eksituseks. Kuid selle 24 arendatud numbri ja nelja osa kogu kirevuse juures valitseb ratsionaalne üldplaan selgelt Väljajoonist uv sisuline telg ja nii tulebki teost lugeda esimeseks puhtakujuliseks kontsert lisaks muusikaliteratuuris üldse ja see ei olnud mingi juhus. Erinevalt passioonidest puuduvad missa tekstist süžee tegevus, see on idee, muusika, õilsa ja targa vananeva mehe kristlik usutunnistus aastatel 1746 48 tehtud kaalukaim testament muusikas. Ettekandes eneses räägime viiendal augustil, kultuurikojas on kahe nädala pärast, tuleval laupäeval aga festid teistest tegijatest ja kavadest. Niisugune sai siis seekordne kultuurid, ässade saate tegijad Külli tülija Martin viiranud kohtuvad teiega täpselt nädala pärast, järgmisel laupäeval.