Hiljaaegu ilmus raamatulettidele Erne krusteni uus raamat peegel tänaval seal luulekogu ja kokku pandud õige mitmest ajast mis kavatsuste või kaalutlustega see kokku on seatud. Kahjuks see on minu lugulaulud ja luuletused dateerimata, välja arvatud üks esimesi ja üks viimane. Sellest esimesest nähtub, kui pikk teekonda õieti sellel kogumikul oli. 18. aastal see teeb ümmarguselt välja 60 aastat, 60 aasta eest hakkas kogu tulema. Ja nüüd maale siis jõudis lugeda, et sai, sai öelda nii-öelda valmis nüüd asjale lähemale minna pean ma esialgu kah leviku kui minema ja õige kaugest minevikust. Olgugi põgusalt alustama, võib-olla isegi tuleb loominguprotsessi rägastikus pilk heita. Et nende luuletuste saamislugu selgitada, vähegi on praegu silmade ees kaks meest, kaks kirjameest, kes omal ajal sellest on juba nii palju aastaid tagasi, vaidlesid selle üle, kuidas õieti on õigem kirjanikul tööd teha. Meest olid Juhan Smuul, Rudolf Sirge, Smuul ütlus. Ja kui ma teen tööd, tean ja tunnen ja vahest isegi Erin endale, et mina olen suur vaim, mina olen geenius, sirge, kellel olid teised vaated selles küsimuses vaidles muidugi sellele tuliselt vastu. Jah, olen ka proosamehena staažikas ja nii paradoksaalne, kui see ka on. Kutselise kirjanikuna ma olen töötanud peamiselt oma pensioniaja taastat küll enne pensionile minekut sain mina kutseliseks nõnda enne sõda muidugi asjaarmastaja ja juhud tööline kirjanduslikult põllul, nagu öeldakse. Ja see aeg, see peaks pikk kirjandusliku tööaeg peaks mulle andma palju suuri kogemusi. Ma peaksin olema täiesti kindlustatud kogemuste poolest. Saku. Mul nendest kogemustest kuigi palju kasu. Iga kord, kui ma uut tööd alustan tunnen ennast ikkagi algajana. Vahel on tunne, et ma lähen inglisse. Mõnikord jällegi tundub mulle, et ma elan majas mille väravate taga tungleb suur hulk inimesi. Kõik nad nõuavad siis laskmist. Kõik keeleneile on vaja nime panna ja nüüd ma siis lähengi selle põhjuse juurde, miks mina vahetevahel olen luuletanud. Luuletades on lood hoopis teised, luuletustega on nii. Ma lähen majast välja. Hulgul mööda kaid, vahin ringi, on mulle pühapäevad. Minu luuletused ja lugulaulud on tihti vanamoeliselt, võib-olla isegi ülevalt liiga rahulikud. Mida rahulikumad, mida vanamaalisemad, seda selgemini ma tunnen, et tujul vastu voolu. See tunne rõõmustab mind, see on omaette elamus. Rõõm Asla vastu löömisest ja sellega ma seletaksingi vajadust ümmarguselt kuu aastakümne vältel vahetevahel ikka ja jälle luule juurde pöörduda. Ma ujun meelsasti vastuvoolu ka oma lühiproosas algus, targad inimesed vahetevahel suvatsevad senti mentalismi näha. Te olete, kuidas kriitika suhtub sellesse teie vastuvoolu ujuda tahtmisesse? Kriitika kohta? Just täpselt selles küsimuses ma ei oska vastata, kuid üldiselt kriitikasse mina suhtun väga tähelepanelikult ja hindavalt. Retsensioon ruunid, mis minu raamatute kohta on ilmunud, olen ma alati suure hoolega läbi lugenud et neilt midagi õppida. Ja see võimalus pole kunagi välistatud. Aga ka selletagi on kriitikat huvitav lugeda. Aga siis, kui see mahategev on nagu peksite raamatu puhul 30 aastat tagasi. Mul on meelde jäänud NUT üks tolleaegsetest hinnangutest ja see oli üllat tavalt kokkuvõtlik ja kõlas järgmiselt vardaga vajalikult igav. Ilmus 46. aastal mingisuguses väljaandes Marvald loomikus. Ma ei pidanud seda tähtsaks. Kas te olete saanud kõik praegu ära trükkida, mis te olete kirjutanud või on, teil on niisugune komme sahtlisse jätta midagi? Jah, viimasel ajal paraku olen ma mõnda kikkalaekasse kirjutanud, kardan, et mul seda veel edaspidigi teha, kuna meil teatavasti pantomiimiteatrit ei ole minu teada vähemalt mitt. Pantomiim jah. Mis parata, kui ta mõnikord valdab selline äratundmine, need sõnad. Üldiselt võltsid diaatri hirmu, karjatus, sagedasti odavad ja need on teil olemas, lihtsalt pantomiimi? Saatis jah, see on laekasse linnud laekas ja ma loodan, et ma sinna juurde neid kirjutama. Aga kui teie räägite, et loodate juurde kirjutada, siis võiks laiemalt rääkida, mis teil plaanis teoksil kavas on? Ja kavatsusi on muidugi palju teoksil olla patuid ka mitmeid. Kardan, et rohkem tarvis pean normaalseks, kui pealkirja ja viimase punkti vahel puuduvad kõrvale kiskuvad asjaolud. Kui tööd lõpetades me kuuleme sedasama meloodiat. Kuulsime tööd alustades, mis meid me ettevõtmisse sisse juhatas ja hiljem töö kestes, olgu siis lähema või pikema aja vältel aitas vastavat meeleolu üleval hoida. Praegu kord teisem kaootilise. Loodan, et olen sattunud sellisesse kaosesse ja seetõttu, et mul on käsil rohkem kui üks alustatud töö. Kõigepealt Talts muidugi muinasjuttudes härja. Õieti on need küll ebamuinasjutud lühikesed lood, kus ühel või teisel kujul Värmuseni viidud humanism hakkabki muinasjutu hõngu laotama loobuma. Peale nende on mul veel karmilt realistlik, võiks olla isegi sarkastiline ja julm. Sepa jutustus, mis nõnda ongi pealkirjastatud. Pean valmis olema ootamatusteks, eksi külalisteks. Miniatuurideks ma mõtlen. Ja ahjaa on veel üks teema, mida ma pean teiste teemade hulgas oma valulapseks. Miks valulapseks sellepärast, et temal on õigus mind seal unest üles äratada. Pind unetusega õnnistada, mind piinata. Kas sundida? See on naistepäeva näitemäng, nõelapadi. Nii on pealkiri. Peategelaseks naisõpetaja kolme lapse ema, kelle mees parajas diviidid komandeeringus. Lähedal asuv lasteaed on juba pikemat aega remondis. Samas asuv õllebaar aga üürikese ajaga valmis ehitatud. Nii jõuab kätte naistepäev õnnitlustega aktustega, õnnesoovi telegrammidega, lilledega Essost pikkade alkoholi järjekordadega. Kui viimaks tuleb lapp süütu armastusväärne ja kingib puhta südamega emale nõelt padja siis tunneb see ema, et tal pole seda tarvis. See on tal juba olemas, et see on tema enda süda. Siit algabki draama. Kui kaugel, kui võiks küsida, on see näidend, märkused on tehtud ja ma kahtlen, mõnegi küsimuse juures veel ja kogun. Võib-olla kogun lahutust, et seda lõpetada. Seda ei saa külma südamega lõpetada, see nõuab palju rahutut, põlemist ja energiat. Vate mainisite vahepeal, et peate olema valmis ka niisugusteks ootamatusteks, eksi külalisteks. Te nimetasite miniatuurne niisugusteks ootamatusteks, eksi külalisteks? Jah, seda küll, ja nad võivad tulla ootamatult. Ma olen need ära saatnud viimasel ajal. Aga iga kord ei suuda neid ära, saatanad tulevad tagasi, Nad nõuavad ka oma nii-öelda eluõigust.