Ma lähen, koostasin Mati Karmin iga samba galeriis. Ja sa tundud väga optimistlik ja väga rõõmsameelne olema. Kas sa oled õnnelik selle üle, et see galerii, kus me praegu kõneleme on tegutsenud terve pika aasta? Jah, sellele saab küll ainult rõõmustada, et galerii veel meie elus on. Sest kõik see, mis on meie ümber, ei soosi eriti kunsti yldse. Miks sa nii nüüd küll arvavad? Kunstielu ju mühab niisuguse hooga, et vahele ei jõua siin Vabaduse väljakul joosta ühest galeriist teised jõuda ühelt avamiselt teisele. Nojah, selles ongi mingi paradoks, et, et tegelikult kunstnikud ei, ei ela hästi majanduslikult, nad ei, ei müü oma töid. Ja võib-olla selles püüdluses nad püüavadki endast kõike välja pannes seada kokku näitusi, võimalikult palju esineda, kuid tihti kaasneb sellega nähtus, et et selline selline amokijooks kurnab kunstnik ära ja kui näitusi tuleb juba liiga tihedalt, siis sageli ei suudeta enam nendega midagi palju öelda. Ma siiski jään oma arvamuse juurde, et suur osa kunstnikest on hajutanud müüdi niisugusest boheemlaslik diarahatust olekust. Jah, küllap on nii üht kui teist ja ja kindlasti tänapäeval peab olema palju osavam, et elus püsida, sest nii-öelda riiklikud ostud enam ei toimi. Ja selline majanduslik abistamine ostude näol kus oli võimalik abistada ka just nimelt selliseid boheemlaslik tüüpe, kes on mõeldamatud head kunstnikud, kuid kes ise ei suuda ennast müüa, ise olla enesemänedžeriks tähendab nende inimeste aitamise võimalus on praegu küllalt väike. Kui me nüüd kõneleme konkreetselt sambast, kui sa mõtled tagasi selle 12 pika kuu peale, et kui te alustasite, kas teil olid needsamad ideed, needsamad ideaalid, needsamad eesmärgid, mis on teil praegu? Küllap ja sest sest alustades oli ju siiski lootus, et asi läheb käima ja, ja käimad on läinud, kuid nüüd san taandunud lootuseks, et me suudame ikkagi oma tööd jätkata ka siis, kui ruumi rendihinnad tõusevad mitu korda, kui kütus kallineb mitu korda. Nii et mingil määral on eesmärk ikkagi jäänud samaks elus püsida. Ütle, kui see galerii sammas alustas, kas te mõtlesite siis ainult selle peale, et siin esinevad skulptorid või oli kohe laiem ringkunstnikke, kes siin esinema hakkavad ja oma näitusi tegema hakkavad? Skulptor Condon on küllalt väike Eestis ja eriti aktiivselt tegutsevaid skulptorid. Ei ole väga palju, vahest 15 ringis, nii et oli päris lihtne arvutada, et me ise ei suuda suuda oma jõududega seda graafikut katta. Ja teistpidi see olekski olnud ehk natukene puritaanlik, nii et me arvestasime kohe küll sellega, et see on, see on avatud galerii kõigile, mis on hea. Ütle, kes teeb teil valiku, millised näitused siin samba galeriis avatud saavad? No me püüame seda teha võimalikult kollektiivselt, see on nii-öelda selle samba galerii tuumik kelleks on kaheksas skulptorid ja me arutame siis üheskoos laekunud avaldused läbi ja siis vaidleme omavahel, kui see on tarvilik ja ja nii, et see otsus on jah, ütleks kaheksa. Kaheksas skulptori otsus. Kas galerii sammas on eragalerii? Ta kuulub aktsiaseltsile, millest 40 protsenti on siis nimetatud kaheksa skulptori aktsiad ja 30 vastavalt siis kunstnike liidu ja 30 ühe Tartus asuva firma aktsiad. No võib-olla praegu siinkohal oleks kohalik nimetada ka neid juhtivaid skulptorid, kes siis tooni annavad selles aktsiaseltsis. No alustades Aime Jürjo maremikov, Terje Oja ver, Anu Põder, Ekke Väli, Margus Kadarik Jüri Ojaveri ja, ja mina Kui tihti esinete ise siin galeriis? Võiks küll nii-öelda, et nii, kuidas, kuidas rahakott võimaldab või kuidas kellelgi õnnestub leida sponsorid, sest täpselt nii peame meiegi maksma galerii eluspüsimise raha, see tähendab raha rendikütte elektri eest. Täpselt nii nagu, nagu teisedki just äsja küll oli Jüri Ojaverinäitus, mis oli ehk tugevamgi skulptuurinäitus. Ja aasta lõpuks esineb ka veel Ekke väli. Nii et kõik meist ei olegi suutnud aasta jooksul maksta seda näitust. Kui sa ise skulptorina ütleksid, milliste probleemidega sa kõige rohkem kokku puutud, kui sa loominguinimene oled? Ma ei mõtle seda, et sa kunstnike liidu presidendina siin mikrofoni ees praegu oled ka. No võiks, võiks vist öelda, et kõige tähtsam on ikkagi leida see idee või lahendus, mis, mis tänapäeva tänapäeva kunsti kontekstis oleks värske ja teiseks, see asi ei tohi iialgi olla enesemaitse ja südametunnistusega vastuolus. Aga mulle tundub, et kui, kui hakkab nii pitsitama, et tahaks nagu mingit ideed kindlasti valmis saada või, või materjali viia, et siis siis ei jää muud üle, kui tõesti otsida firma, kes, kes rahaliselt suudaks seda tagada. Millisena sa praegu näed eesti skulptuuri tulevikku? No küllap ta ikka ülesmäge läheb, mida enam inimesed näevad maailmas ja? Ja hakkavad mõistma ümbritsevat ja, ja toimuvad siis, ehk saame meiegi üle sellest sellest tardumusest, mida, mida meile meile Eesti skulptorite lane ette heidetud. Kuid üks on ka selge, et skulptuur nõuab tõesti väga palju raha ja seetõttu me alati ei suuda muidugi olla võrdsed kogu maailmaga, kuid, kuid meil on väga häid skulptorid ja ja ma loodan, et neid tuleb aina juurde. Kuidas sammas hakkama saab? Maalikunstnikega ja teiste kunstnikega, kes siin teie galeriis esinevad? No me riita hakkama saada. Me püüame olla siiski teiste kunstialade suhtes delikaatsed ja, ja mitte suruda peale oma maitset ja arvamust ja ja sisuliselt me oleme väga liberaalsed. Kas kõik galerii sammas arved on kõigi kunstnike poolt tasutud? Oh ei, kaugeltki eksisteerib ikkagi seesama boheeemmlus ja ja väga sageli ei maksa lubaduski midagi, rääkimata siis alla kirjutatud paberist. Aga nimesid ütlemast, delikaatselt. Keeldud no kui keegi neist ja seda saadet kuuleb, ehk talle siis endale meenub. Epp-Maria kokamäe. Näitus on siis tänasest alates on kolmapäev, kui ma seda juttu ajame väljas samba galeriis. Sul on selle näitusega kaasas keri punasel paberil Edamiks punasel, kas tuletaks meelde mingisugust Lastorit? Ja punane on armastuse värv. Ja mina olen armastanud punast juba tükk aega ja me oleme sellest juba rääkinud ka, et meil on punane kuidagi devalveerunud värv. Et ajalugu on ta nagu ära määrinud, aga, aga tuletagem meelde, et veri meis on punane. Ja milline on see punasel paberil kiri, mida sa meile siis kaasa annad meile, kes me siia sõnu näitusele tuleme. Kiri on mõnes mõttes nagu seletuskiri, et võtmeks nende piltide sisse minna. Et kuna avamine on ka ilma kõnedeta, siis ma mõtlesin, et ma kirjutan kirja. Ja võib-olla ma siis loen ette nendele, kes siia näitusele ei juhtu, et tulema või on või on liiga kaugel selleks, et siis sõnum jõuaks ka nendeni. Näituse pealkiri on teated suvest ja teated suvest on sõnumid, mida ma tahtsin öelda suvel. Ja nüüd on nendest saanud mälestused, mida ma saan näidata. Ja laenates Viivi Luige sõnu ühest esseest, kus ta on väga täpselt määratlenud aega ja hetke. Ma ütleksin siis tema sõnadega. Et siin ei ole tähtis enam mitte maastik, mitte naine, mitte jumal, vaid mälestusmaastikust, mälestusnaisest, mälestus jumalast. Mul ei ole kurbus, vaid mälestus kurbusest. Ja mitte igatsus ise, vaid mälestusigatsusest. Need olid siis Viivi Luige sõnad. Nii et teated suvest on siis minu mälestused milles ma jõudsin sinuni läbi vihma lume ja üle ERGO kollase suvetaeva ja läbi kirikukellade helina vihmas. Sinu marja. Me oleme sinuga, Epp Maria on päris mitmeid kordi elus kohtunud ja ja neid raadiointervjuusid teinud juba sellest ajast saadik, kui sa kunstiinstituudis veel õppisid ja oma näituse tegid sa pidevalt muutunud, vaatan, kas praegu on niisugune romantiline aeg sinu elus see roos rinnas ja need rohelised ripsmed ja kuidas sa tunned ennast praegu. Ma arvan, et ma olen romantiline olnud kogu aeg, aga võib-olla see suvi oli. Kas ei pannud tähele, et õitsesid kõik lilled, palju rohkem sel suvel õunakul oli palju rohkem õisi ja ma arvan, et inimesed õitsesid ka ja ju ma siis olen ka veel õides, ma ei tea, millele rappudeneva riiet. Et kas need tööd, mis sul sambas on väljas on kõik selle suvepildid. Ja kõik need 13 pilti on selle suvepildid. Järelikult oli, oli see mitte ainult õitsemise aeg, vaid ka-sugune suur töö tegemine või oled sa väga impulsiivne, on nad sul kõik väga kiirelt valminud? Mul lihtsalt. Polegi muud midagi teha kui maalide, kui ma olen kunstnik, nii et lihtsalt juhtus nii et ma tegin pilte. Sa oled mulle meelde tulnud mitu korda ja ma olen tahtnud sinu käest seda küsimust küsida, et sellel näitusel on su näituse tutvustused mitmes keeles. Kui ma olen sattunud Rootsi Eesti suursaatkonda, siis ma olen kohtunud sinu loominguga, kui ma olen sattunud Soome-Eesti suursaatkonda, siis ma olen kohtunud sinu loominguga. Kas on veel mõni mõni saatkond või kuhu, kuhu võiks sattuda, et sinu loominguga ühendust võtta? No võib-olla mõne saadiku kodu siis veel kui samas stiilis jätkata, aga saatkondades rohkem ei ole. Need kaks lähinaabrit on siis minu piltidega sisustatud. Tegelikult see sellest sa vist oled teinud, saate ma kahjuks ei kuulnud, aga see oli Margus Laidre ideed Eesti kunsti hakata eksponeerima saatkonnas minalistelt juhtusin talle ette ja olen siis esimene, aga ma arvan, et sellest kujuneb ilus traditsioon, sest saatkond esindab riiki ja maad ja ja kui meil on nii palju kunsti ja ta on mattunud kusagil ateljeedes või muuseumi keldritesse, siis siis on saatkond küll väga õige koht, kuhu teda viia, see nõuab natukene nihukest entusiasmi ja pealehakkamist, et seda transporti organiseerida, aga muidu ma küll loodaksid varsti kõik Eesti saatkonnad oleksid kaunistatud eesti kunstiga, mitte ei ripuks seal mingeid reprotsele maa postkaartidest kusse, saatkond asub. Ütleb, kuidas sina praegusel hetkel rahasse suhtuvad, kuidas sa elad, kuidas sa toime tuled, kas sul läheb hästi? Mina olen alati vastanud, et mul läheb hästi, sest et ma ei armasta viriseda. Ja ma arvan, halvad asjad tab endale jätma ja ja headest rääkimast. Iga positiivne sõna annab seda positiivset energiat ilma juurde. Rahast ma ei oska rääkida. Ma võin öelda ainult niipalju, et ärge iialgi armuga rahasse, sest siis te olete küll kadunud hinged, ma arvan, mida hooletumalt temasse suhted, seda rohkem armastate sind. Kas need tööd, mida sa sambas välja paned kas sa müüd need neile kunsti vaatajatele maha? Seda, et Eestis ostjat neile leidub, sest see on kallis eestlasele. Aga samas ei saa ma seda hinda ka väga palju muuta sellest, nii nagu ma müün, ütleme lähinaabermaades. Et sel juhul oleks ebaõiglane nende ostjate suhtes, kes on ostnud mudelid Soomes või Rootsis. Nii et ma ei looda, et siit eestlane ostaks. Aga küll tahaks, maeta tuleks vaatama, sest nähtavasti ka see näitus arsti reisib Rootsimaal, et et ega ma siis niipea jälle ei jõua esineda. Eestis esinemine on päris kallis, nii et ma praegu sain selle näituse teha tänu sponsorile futšif firmale. Sinu näituse avamist saadab muusika. Kas sul on mingi erisoov? Milline muusika saadaksin raadioesinemist? Noh, see on nüüd nii ära leierdatud, armastan tärti väga, aga, aga paneks päris siukese selle suve loodes Sammerovlav Helen Hopneri esituses, sest et see tuli küll iga päev, aga nendel päevadel maist maalisin ja siis ma mõtlesin, et küll on täpne sõna vihkamine. Armastus sel suvel on niivõrd devalveerunud ja ärakäiatud, et miks mitte olla stiilne lõpuni, see on ilus lugu. Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas praegu Need kaks nädalat oleks nagu arhitektuuri pealetungi meil siin pealinnas, nii palju on arhitektuuris sündmusi ja, ja praegune näitus on siis arhitektuuri joonis kui ajastu dokument, mis on väljas siin rahvusraamatukogus. Miks te selle paiga valisite? Kõigepealt tundus see väga ilus, uhke suur maja. Me tegime oma näituse kohesele maja südames. Ühel pool on parlament, teisel pool on avatud ajakirjanikud. Nii et, et see koht kuues korrus täpselt sissepääsu kohal otse tulla tundus meile eriti soodne ja teine mõte oli see. See on niivõrd uus maja, et kui kõik need arhitektuuriüritused kogusid arhitektuuritriennaali, publik, kes tuleb Tallinna kindlasti satub ka siia majja, et ta siis ka möödaminnes meie näitust näeks. Seal on nii palju teostamata projekte, ma vaatasin, oli kiit kaljundil Leonhard Lapini vileni, Künnap on, kas see ongi teostamata projektide näitus? Ei, see ole teostamata projektide näitas, sest et sinna kohe kõrvale panna, on meil rüütelkonna hoone, riigikogu hoone, terve rida, stalinistlik Narva maantee ja, ja terve rida igasuguseid muid asju, aga sellest perioodist niinimetatud Tallinna 10 periood, 70.-te lõpp ja 80.-te algus, see oli niisuguse kontseptualistliku arhitektuurijoonise kõrgaeg, kus uuesti tõstetigi arhitektuuri joonis kui selline omaette väärtuseks ja arhitektuurijoonis hakkas kandma kontseptuaalselt teed filosoofilist tagamaad muutus keeruliseks, hakkas kandma tekste, tähendab tema funktsiooni. Ampluaa muutusid tol perioodil väga oluliselt, temast sai omaette näituseobjekt ja ta ligines peaaegu et kujutava kunstiteosele. Kas praegu oleks ka see aeg, kus läheneda, mingil kombel hinnanguliselt meie arhitektide tööle sellele, mis teostatud on ja mis viltu läinud on? Ei, no kindlasti tähendab üks meie näituse ja mitte ainult näituse, vaid arhitektuurijoonise omadusi üldse ongi ju see, et kui me paneme kõrvuti arhitektuurijoonise ja siis võtame selle pildi, mis on tegelikkuses siis see on ju suurepärane võrdlus sellest, mis saab arhitekti ideest siis, kui teda hakkavad realiseerima kümned inimesed, ehitusfirmad, lõppkokkuvõttes mitmed ja mitmed komisjonid, kes otsustavad ja nii edasi ja nii edasi, kuidas see idee transformeerub? Teine aspekt on see, et loomulikult igal igal ajastul on omaette esteetilised tõekspidamised ja, ja õieti, see on ka üks aspekt, mida me oma näitusel tahame näidata, kuidas arhitektuuri joonis muutub koos stiiliga igal ajastul on oma stiil ja, ja see suhtumine stalinismi, noh, tähendab see on ausalt öeldes komplitseeritud küsimus, mis, mis nõuaks tegelikult pikka pikka analüüsi. Kui ma mõtlen linnaehituse peale, siis ma ei, ei olekski nii hirmus Kuriisele stalinismi pea sellepärast et kui sinna kõrvale panna see kaos, mis pärast tuli siis siis tundub mulle stalinistlik komplexus see, et tol ajal ja küll olgugi mis meetod, et aga aga tollal siiski ehitati valmis terviklikke linna, ehitas ansambleid Nathan oma ajastu märgid, nad kannavad oma ajastu esteetikat ja kõik nii edasi. Idee realiseerus nendes projektides. No üsna maksimaalselt võtame või Sillamäe linna või seal on tegemist tervikliku linnaehitusliku ansambliga. Hilisematel perioodidel tegemist üksikute objektidega, mis on surutud linna niisugusse koesse. Kas teil on mõnest teostamata projektist väga kahju, mis oleks võinud olla? Ja muidugi tähendab minu, minu esimene lemmik on Saarise raekoda, mis pidi tulema hotell Viru kohale. Teda küll meie näitusel ei ole, sest ta ei kuulu meie kollektsiooni. Meie kollektsioonis on Edgar Johan Kuusiku raekoja projekt 37.-st aastast see oli siis teine raekoja konkurss. Aga see oleks olnud küll väga uhke, kui 20. sajand eestlastel oleks alanud meie oma raekoja hoonega, ei oleks siis linnavalitsusele ka linnavolikogul praegu probleeme, kus oma istungeid teha ja nii edasi ja see oleks olnud linnakeskuse domine, mille ümber oleks võinud hakata areneda arendama siis juba juba edasi seda, seda linnasaareni tuli välju tervikliku linnaehitusliku kontseptsiooniga. Aga noorte arhitektide projektid, näiteks Emil Oli see, see aeg on ka väga ilus aeg, kaheksakümnendad aastad. On on selles mõttes huvitavad, et siin toimub nagu mingisugune lahknemine. Ühest küljest tuleb niisugune võrdlemisi puristlik arhitektuuri joonis keeruline niisugused rasked aksonomeetriat, mida teda on isegi raske lugeda, aga ta on omaette esteetiline väärtus. Teiselt poolt kurvitseja muru rõhutatud ekspressiivne arhitektuuri joonis, mis tegelikult noh, minu jaoks kannabki seda märki, et ka tänapäeval võib teha niisugust suurepärast pliiatsijoonistus, see on ju kõik hoolas käsitöö, eks ole, et ka tänapäeval, kui meile juba tulebki kompuutertehnika sisse, et siis veel leidub inimesi, kes, kes peavad vajalikuks teha niisugusi, efektseid arhitektuurseid, vaateid. Ja ja samas on päris huvitav seda näitust vaadata, et Jüri Okasel on näiteks arvuti peal tehtud need joonised ja samas kõrval on sugust käega puhast kunsti, eks ole. Ja see, see ongi see küsimus, et, et arhitektuuri Oris on ju väga ambivalentne ühest küljest tema idee on kolla eeletapp projektile-ehitusele ja aga, aga teisest küljest muutuda niisuguse ise väärtuse tasandi ja muutuda ise kunstiteoseks. Ja õieti see piir ongi väga hägune, kust maalt lõpeb arhitektuurne joonis ja kust algab. Tuur serviis minu pärast, ükskõik mis aga kompuuterprojektidega kahtlemata tekib. Täiesti uus kvaliteet, loomulikult arhitekti looming ei kao, arhitekt mõtleb klõbistades kompuutriga. Aga vormistuse kvaliteet, Need on täiesti teine ja noh, mis on kõige-kõige nagu niisuguseid, millest on kõige rohkem kahju, need, need joonised on ju kõik ühtemoodi. See kompuuter tõmbab nadi välja ühtemoodi, nad on kiretud ja nii edasi. Et ma võrdlesin seda kompuutergraafikat nagu trükitud raamatuga, mille kõrval see käsitsi tehtud käsikiri on tunduvalt võluvam. Kuidas te arvate, kas selline suur tähelepanu, mis nüüd on arhitektuurile osutatud nende pikkade päevade jooksul ja see tähelepanu kulmineerub nädalavahetusel, kas see on märk, et meie arhitektuur saab paremaks ja ilusamaks, et, et on midagi muutumas? Oi, kindlasti on ja ma tahaks ta kohe väga oleks selle märk, kui ta läheb ja ja mis minu arvates on kõige olulisem. Nüüd need DNA-l ja ma kindlasti mainiksin sellele eelnenud kunstiülikooli korraldatud rahvusvahelist workshop i see on, see on see suhtlemine välismaaga, see on iseenda. See välismaa kõlas küll nii halvasti, siis see on selle suhtlemine, tähendab, see on loomulik protsess, et meile tullakse siia, meie läheme sinna ja me koos mõtleme, tähendab, me oleme avatud maailmale ja see ongi see tee, miks, miks, miks võiks hakata asjad muutuma loomulikult, ja samas te ütlesite, et ka Rootsi eesti arhitektid tulevad meile siia ja ma tahaks ütelda, et arhitektuuris me oleme isegi natukene maha jäänud ju siin kujutavast kunstist. Jaa, jaa. Kirjandusest ja kus väliseesti ja eesti kultuuri integreerimisprotsess on palju varem hakanud toimima. Arhitektuuris on ta natuke hilinenud, aga, aga praegu ma jah, selles suunas nagu liigume ja, ja see esimene väliseesti arhitektuurinäitus, mis, mis on kunstihoones üleval, Rootsi eestlaste arhitektuurinäitus on jälle omaette niisugune noh, ta on tõenäoliselt isegi isegi omamoodi noh, niisugune haruldus maailmas. Et on välismaal tekkinud selline arhitekti täiendus, kes nagu tunnevad ikka mingisugused juured, on neil olemas kuskil kodu maanteed, rootslased nüüd just sellel triennaali hetkel siia tulid on ju ka märk sellest, et noh, nende jaoks on oluline kõik see, mis meil siin toimub, kõik need diskussioonid, mis arhitektuuri ümber toimuvad ja need näitused ja, ja see triennaali üldse. Et see on ka nende jaoks oluline, nad jälgivad ja nad võtavad sellest osa.