Tean, et teil, kes just sellel nädalal külas üks sõbranna, keda te ei olnud näinud 70 aastat ja see oli mu kooliõde sõbranna palju öelda inimeste kohta. Mida te talle pakkusite näiteks pakkusin talle värsket kartulit ja tegin niisugust lihasousti. Jää sinna juureks särlevil, värske kurk ja tomat ja ta oli väga rahul, kuna ma ei teadnud ju, kas sa 75 aasta jooksul söönud käsite kartulid, kaemus, seeder, see oli mullegi väga maitsva hapukoorega ja tilliga ja, ja värske sibulaga ja nägi väga kena välja. Ja siis kompotti, mis mulle oma vetitud jääkohvi Me ei vajanud. Millest siis räägivad kaks inimest, kes saavad kokku pärast 70 aastat? No mul oli see väga huvitav, hästi, ma elu on kulgenud läbi mitmete laagrite ja, ja nüüd on ta elab iseseisvat elu, on 85 aastane, õpib viiendat, säästad prantsuse keelt, sest see huvitab teda väga. Siis nyyd õpib ta edasi prantsuse kirjandust ja prantsuse kunsti käib klaveritundides. See tundub naljakana, aga talle meeldib. Ta teeb nüüd seda, mis elus tegemata jäänud, eks ole, ja ta tunneb seest naudingut. Ta reisib nii palju kui võimalik. Ja reisite oma säästudest, seal elab oma pensionist, on väga elurõõmus nägu väga elujaatav ja. Me meid paneb see tihti imestama aga see hoiab inimese noore, sest ta aju on ju kogu aeg tegevuses. Ta ei pea urgitsema oma eluga, millal ja, ja inimeste kallal, kas, kes. Käin või neid ei ole tema jaoks, probleemide probleemid on niivõrd ilusad, inimlikult hea tahtelised, eks ole. Kui teil oleks võimalus teha midagi sellist ja võimalused oleksid piiramatud, mis teil on jäänud 85 aasta jooksul tegemata? Oi, mul on paljud käivad teinud. Kõigepealt läheksin reisida, tahaksin käia kõik Põhjamaad ära. Siis ma tahaksin veel kord Prantsusmaal olen, ma olen seal olnud ainult kokku viis päeva koos sõitudega ja see oli väga huvitav, panin äärmunud sellesse maalsemann, armunud mingisse inimestesse. Kuigi ennem seda mainin äärmunud inglastesse. Aga Inglismaal ei ole käinud, olen käinud, käisin oma nooruses ja elasin Londonis kuu aega. Seest jäi mulle vapustav mulje, sain terveks eluks sealt väga palju kaasa. Evelin, oma ära. Ambla maantee on ka nüüd, prantslased lõid kõik kupja ja prantsus on eriti huvitavalt selles mõttes läbishiku teise inimese ellu ja igaüks elab nii, nagu nad Ta tahab ja keegi ei vajata. Te näete selle peale, kui kui kaks inimest suudlevad taksost inimestega läbi demonstreerisid, vaid näed, see on nii, see ei ole välja kutsuse Niinlas mõistetele. Muidugi korraga peale, see on niisugune ilus liidus käe. No meil tehakse seda ka, aga me teeme selle järgi ja see kunstiks on kuskil niimoodi, see mõjub nagu mõjub nagu haltuurat välja. Kolmapäeval vaadati telemajas kinnises ringis portreefilmi teist. Öelge, mis tundega te sellel õhtul voodisse läksite? Mis tujuga taunis segaste tunnetega? Tähendab ma olin väga kriitiline enda suhtes. Ja, ja siin ei saa keegi mind näidetega. Päästa ei ole midagi, materjal on niisugune, nagu ta on neljap pandud materjal, ma mõtlen, mina. Kõigi vooruste ebavoorustiga tähendab seoses selle filmi vaatamisega seoses filmiga Mulle meenus päev-päevalt kõik see ilus teeperiood. Toredad noored inimesed. Ja selle aja jooksul üldsegi väljasõitude jooksule ja kus me neid võtteid tegimegi, sil kõik niivõrd loomulik, nii endastmõistetav, nii igapäevane. Ühtlasi minule nagu suur puhkus ja kujunesimine kuhjekspireks nagu igapäevane elu hommikul on kohvi ja õhtul kõik ka normaalsed, igaüks läheb midagi tegema ja igaüks, kes hambaid pesema, kes seda, kes see oli niivõrd kodune. Mul ei tekkinud hetkekski niisugust. Nende hulgas Näiteks peetakse absoluutselt selgelt Merimine kõik võrdne võrdsega meid, igaüks tegi oma tööd, mina kõige vähem sealjuures need on kõik loomingulised inimesed, kellel on ilus tulevik. Ma usun siis need inimesed on niivõrd toredad, ma nägin neid inimestena, mitte töömeistrina olles oli mul mu teatriloos õnn kohtuda. Shapiiraga kes lavastas meie teatris. Ja mul jäi niisugune tunne, et ma võisin tihe laval, mis täis. Ta usaldas mind kuskil ei olnud suured, Jääradi tuli juurde ja ta käitus nii nagu time ei tea, kuidas seda teada, ta oli läbi töötanud lavastuse ju mitmeid mitmeid kordi ja alati leida midagi uut. Ja selle töö juures oli meil lavastajaga tipsid, niisugune tunne oli mul. Ma teen seda. Ja ma julgen seda teha, et ma võin vihe. Ja mul ei tihti niisugust tunnet, et lavastaja ning piire või ja ka seda tunnetit lavastajad minust palju targem. Vot see on üks oluline tunni, ma ei oskagi seda sünnitada. Ja minu lapsepõlves on olnud jõulusid. Säri ajal jõuluvana ei käinud, aga käekotiga oli ukse taha pandud. Kingitused, seda ma ka ei mäleta, aga ma mäletan seda, kuidas isa käbisid. Värvis värvisid, niisugune niisugune värv oli hõbe ja kuldvärv. See pidi olema odavam kui me. Me, ma ei mäleta, et meil oleks olnud niisuguseid läikivaid, ehteid, askeldus, et need nagu ei olnud nii, aga see, mida ise just tegi siis kuidas sima valmistused, ilusat jõuluoli sündmuseks nagu see et meile olid külas külla tulnud alati ette nähtud, nagu minu isa, kaks Pre-üks oli poissmees nimetati vanapoisiks. See oli minu ristiisa. Tema kodukohast pärit oli meremees. Ja tema oli meil, sest neil ei olnud nagu kodu. Ja meile tulid need külla ja jõuluajal neil pidi, igal inimesel pidi olema jõuluajal koht, kuhu minna. See oli ikka veel Pärnus. Ja siis, kui ma tulin Tallinna, oli siin üks klassi ja teda elasin tina tänaval. Ma tean seda puumajaga teisel korrusel ja ma läksin neile külla. Ja neil oli kuusk maast laeni. Ja see oli täis hõbeehteid, ilusaid jõulupuumune, yht käe suuruse. Ja siis ma mäletasin, ma olin küllalt suur tüdruk. Mina olin üks 15 aastane, et kui ma, kui ma hakkan teenima, siis tingimata ma ostan neid jõulupuu munes, niiskimi, nälg, mis me nagu mul midagi muud elus ei oleks leid jõulupuu mul. Sest et see oli minu jaoks niisugune vapustav niisugune ilu. See oli nägu, teie tõelised jõulud. Jõulude armastusega ja minu jaoks on olnud jõulud, kus ma olen olnud oma mehega kahekesi ainult kahekesi. Ja neil olnud jõulud ühes käes. Suured jõulud. Aga teisest küljest, jõulud, kus su omaksed on olnud vangid samal ajal rajal kuskil Siberis. Need on kahe äärmestava inimesi. Ilusad jõulud, nüüd on südames. Ja see, nende, need sidemed mõtlevad kogu aeg nendele inimestele kes on ära, kuidas te koosneid jõule tähistasite oma mehega istusime koos. Sest jõulu laupäev juhtus ikka olema vaba. Ja istusime koos, nii nagu võimalused olid, tegite midagi head süüa ja see oli väga hea söögitegija ei oska seda väga hästi teiega, me tegime seda koos ja kas te kinkisid midagi teineteisele raamatuid? Nii et teil on palju pühendusega raamatuid, ka? On? Kas need, kui jõululaupäev on käes, kas te võtate mõne raamatu välja ja loete seda õhtul voodis? Ma võta neid tihti välja. Mu lemmikraamat on. Mitte jääli. Ilusamaks muutuvad jõulud sinu sees. Aga siis sa oskad eraldada? Ei juba absoluutselt selgelt head päevast ja tunnid selle hea väärtust. Kuidas veedab Salme Reek oma jõulusid 1994? Ma arvan. Ma usun Tänud ja mujal ei tahakski olla. No teil on olnud päris hea mitukümmend aastat järele mõelda selle teema üle, mille üldpealkirjaks panna üksindus, öelge, mis te oskate neile inimestele soovitada, kes millegipärast peavad olema jõululaupäeval ja, ja edaspidi üksinda. Tähendab, ma lähen oma lapsepõlve tagasi, mõtlen, et oleks ilus, kui kui nende inimeste jaoks oleks ka kuskil kodu, kuhu neid kutsutaks. Tähendab, kus kutsutakse inimene, kellel kedagi ei ole. Ta tunneks ka jõulurõõmude oma südames, tunneb selline, kuni aga ta tunneks koos selle teiste, keda tunnetaks teiste lähedalolekut. Seda lihtsalt. Aga kui seda ei ole, siis on ju 1000 võimalust meil praegu, noh ütleme, meil on raadio, meil on televisioon, kus tulevad väga ilusad saated ja meil on valik olemas, ütleme televisiooni ei ole või televiisorit ei ole. Raadio on või ei ole raadiot midagi ikkagi ju, eks ole. Ja kui jalad kannavad, siis on ju võimalus minna kirikusse on igasuguseid kontserti juua, tass teed või ju üks küpsis sinna juurde Veiko sai või ükskõik mis tähendab endale teha. Ise ilus jõuluõhtu. Selleks ei ole palju vaja. Igal inimesel peab olema mingi ilus mälestuselus mida meenutada ja mõtlen, kui see on juba iseenest, kui sul see mälestus on, see on juba iseeneses jõuluõhtu kingitus, mõtle, mul on see, kui me mõtleme. Ma mõtlen minu põlvkonda. Kaks sõda, mittu, okupatsiooni, alandused, äraviimised, vanglad, Sibeerit, laibad, Tallinnat tänavatel. Kui sa seda kõike oled läbi teinud, seda kõike oma elus näinud. Siis seda sa ei hakka ju vahetpidamata endale meelde tuletama, seda üles kaevama, kui koledad, nii päeva see välja, mis oli, kes oli see inimene, kes aitab sind kõige raskemast olukorrast üle? Kes oli see, kes tuli, ulatas sulle käe ja ei küsinud sinu käest, mis sul viga vaid teadis? Vot seda inimest tuleb meelde tuled.