Kultuuriga ja. On laupäev, 29. juuli aeg jälle kultuurile saateks nimetan saate tähtsamad teemad. Kõigepealt kuulete kommentaari Mark Soosaarelt. Siis saame teada, mida plaanitsetakse Virumaa rannas. Järgmisel nädalavahetusel. Oleme teatri kommentaari. Siis saame teada, kuidas on läinud ooperikunstil Tallinna raekojas. Kas 80 aastane Verna viit on üks kõige vanemaid eesti skulptorid on avanud oma näitused Tallinnas. Selle saate toimetaja Martin Viirand. Aga meil juba tavaks. Me avame oma saate kultuuri kommentaariga. Lindistus on tehtud suvise Pärnu filmifestivali ajal. Pärnu linnavalitsus ei ole ikkagi suutnud kuidagipidi otsustada, mis sellest endisest parteimajas saab. 700000 krooni on kulutatud eelmise linnavalitsuse poolt projekteerimiseks. Leo Lapini, Maie Benjamin projekt ja tööjoonised ootavad, et võiks uue kunstimuuseumi ehitust alustada. Kes on valmis ka järgmisel aastal andma omalt poolt 1,2 miljonit, sest just sellise ettepaneku on meie maavanem kultuuriministeeriumile teinud, mida ministeerium minu andmetel on, seda aga kenasti aktsepteerinud. Nüüd kui linn tuleks ikkagi kaasaja teeks tee lahti, et võiks selle projekti realiseerida ja siin Pärnus järgmise aasta kevadel näiteks selle muuseumi esimese ehitusjärgu realiseerida siis Meie ruumiprogramm ka selline, et me ei pea festivali pärast meil väga kalliks läinud aasta tippnäitust mees ja naine nädalaks ajaks kinni panema. Aga vastasel korral me peame ikkagi minema sellesse kõdumajja seal rannas, mis kunagi ehitamise ajal vist tõesti raskest männilauast lõhnata, aga praegu, kui ta kaheks kuuks suvel lahti tehakse, siis ta on läppunud, roiskunud lõhn läheb vastu ja, ja remont on seal. Muidugi juba ma ei tea aastakümneteks tegemata ja need lühiajalised rendilepingud, millega seda välja on antud, ei pane ühtegi investorit sinna midagi sisse panema, nii et mul on tegelikult üsna piinlik väliskülaliste ees seal filme näidata. Ja selle tõttu me püüdsime, meil oli suur ekraan valmis, võimas videoprojektor. Kui oleksid soojad õhtud olnud, siis oleksime sinu muuseumite trassil näidanud filme. Kunstialaseid filmime ka, näitasime õhtul pärast näituse sulgemist, aga aga lihtsalt see ruumipuudus, Pärnu linnas on suur jaam. Pärnu linn vajab mitte ainult südalinna kino, vaid ta vajab ka tegelikult kusagil 1000 kuni 1500 kohalist kontserdi- ja kongressisaali sest teatrisaali saab üksikutele osadel kordadel kasutada, aga see ei ole õige, sest et teater on omaettevabrik, kellel on oma proovid ja, ja nii edasi ja mis töötab ööpäev läbi, nii et ikkagi linn oma arengus selliste linnahalli vajab. Seda enam, et Pärnu hotelli ja toitlustusvõrk ongi kusagil nii 1500 inimese vastuvõtmiseks aastaringselt olemas ja, ja septembri algusest kuni mai lõpuni tegelikult kiratseb, see kõik on tühi ja linn vajab tööd ja leiba just kultuuri ja teadus ja ürituste ja igasuguste nõupidamiste näol siin linnas. Kas ma olen õigesti aru saanud kirjandusest, et teil on leping linnavalitsusega aastani 2007 selle maja suhtes siin? Jah, see on nii ja me oleme rangelt sellest lepingust kinni pidanud. Kahjuks nüüd seisab üks kohtuasi ees, mis on vältimatu lihtsalt sellepärast, et et mõned ametnikud siin linnas on asunud meid laimama kasutades massiteabevahendeid ja väites, et sellest lepingust ei ole kinni peetud, aga see meenutab natukene seda juhtumit, kui eestlased vene piiri peal tapsid oma piirivalvurid ära ja tungisid siis Venemaale kallale, nii et õnneks on rahuaeg ja õnneks on kohus olemas ja on võimalik välja selgitada, miks siis sõnaga andmeid vaja rünnata ja kellele seda maja on vaja siis nüüd niimoodi kiiresti sokutada. Väljende lepingust ei ole kinni peetud, on väga üldine, sinna alla mahub peaaegu kõik, milles teid süüdistab, ütleme siis linna ametnikkond või osa nendest. Jah. Meid süüdistati selles, et sellest majast lepingu järgi peab pool olema välja renditud eelarvelistele asutustele, aga et me ei ole seda täitnud. Leping näeb ette, et me peame välja rentima sealhulgas ka Eestimaa Kommunistliku partei rajoonikomitee ja linnakomiteele ja komsomoliorganisatsioonidele. No sellest me tõepoolest ei ole kinni pidanud pärast, et seda teist poolt lihtsalt pole olemas, kahjuks eks ole. Aga sellest protsendist, et pool maja peab olema välja renditud eelarvelistele asutustele, on piinlikult kinni peetud, sest et siin majas on praegu praktiliselt terve viies korrus, on register ja teised riigiametid. Meie majas on veel riigi tööinspektsioon, meie majas on riigi sideamet ja töövaidluskomisjon ja nii edasi ja ja linn ei ole lubanud kolmandat korrust välja rentida ja Ta annab meile nõudmised, see peab olema hoitud siis linna ametkondade jaoks samal ajal linn ise hoolimata sellest, et, et kolmas korrus on tühi ja ootab linna ameteid siia ja on nagu linna käsutuses linna halduskulusid ei maksa meie neid arveid, saadame nii et meil iga kuuga linna niisuguse süüdimatu käitumise tõttu tekib ka kusagil mingi 20 kuni 25000 krooni kahjumit. Hambad risti oleme suutnud küll ära elada, aga kui kütteperiood algab, siis läheb asi väga keeruliseks ja ma loodan, et need asjad siiski lahenevad ja ja linnaisadega suudame need asjad lahendada inimlikult ja mõistlikult, sest et kui on küsimus minu isikus, siis ja minu raskeks bakteris mõned arvavad, siis ma olen iga kell valmis tagasi astuma selle nimel, et see muuseum säiliks, muuseumi kollektsioon, näitused, festivalid säiliksid, aga, aga siiamaani paistab, et küsimus pole mitte selles, küsimus on pigem kas poliitilised kired või siis kellelegi väga tugevad erahuvid. Selle maja enda kättesaamiseks tundub konkursi summa, mis oli 600, ma ei tea, 11 tahate väga veider summa ja niimoodi oli see siis üheselt kohe välja käidud. Jah, mind paneb see imestama näiteks ammende villa, mis on antud küllaltki pikaks ajaks hoonestusõigusega Rein Kilgi anti linna poolt tasuta ja kui Kilk selles amendi villas tõepoolest müts mehe ees maha kenasti ära restaureeris tegi ikkagi täiesti tüüpilise äriettevõtte hotelli ja sai selle tasuta, siis meie, kes me siin majas teeme. Aastaringselt kunsti näitusi ja nii AS Chaplin kui ka Pärnu uue kunsti muuseum on sisuliselt kultuuriorganisatsioonid ja see pool miljonit, mida meie käest nõutakse, tundub vist linnavalitsusel olevat meie jaoks ületamatu summa, aga mõne ärimehe jaoks, kelle käes on terve sadam või kaubamaja rida muidugi pool miljonit, on kukepea, nii et tundub küll olevat nii, et seda maja püütakse kellelegi kätte mängida. Neljandast kuni kuuenda augustini on Virumaal mahu ja Kunda rannas oodata suurt rahvakogunemist. Sinna tulevad külalised lisaks Eestile ka Soomest, Rootsist, millega on tegemist. Asi on nimelt selles, et meenutatakse üht omaaegset nähtust. Sõbrakaubandust kõneleb nüüd selle ürituse üks peakorraldajaid, Peeter kuulberg. Sõbralaada tavaks oli ligi seitsmesajaaastane traditsioon kus Soome lõunaranniku ja Soome saarte elanikud tõid igal kevadel ja igal sügisel Eesti põhjarannik kodutalumeestele soolakala või ka muudmoodi töödeldud kala. Milles siis heinaajal tarvitati, Meie kuulsat soolasilku ka talvevarud toodi omakorda eestlased andsid siis vastu põhiliselt vilja, hiljem ka kartulit. Tähendab, eestlased käisid siis ka Soome lõunarannikul või käisid soomlased rohkem siin, soomlased käisid rohkem siin, eestlased tulid hobustega sinna randa ja vanad ürikud räägivad, et siin oli 1000 502000 hobust. Kui palju siis hiirevankri veel võib-olla seda ei oska ütelda, eesti poolelt. Te näete, siis tekkisid juba naguniimoodi perekondade vahelised sidemed, tekkisid praad, kellega iga aasta jälle kokku saadi. Tuli armastust, et ja ma kujutan ette, et sealt võisid ka mõned abielupaarid tekkida. Aveeruv paarid tekkisid eriti nendel säärtega, kes asuvad meile lähemal tütarsaarel ja suursaarel. Aga meie suureks üllatuseks need, kui me oleme hoidnud tihedamaid sidemeid, siis selgub, et virolahti vallas Soome lõunarannikul on selliseid perekonnanimesid nagu piis. Jaa. Kasemegi kõigi reeglite järgi peaks olema koju mädi perekonnanimesid, mis näitab seda, et väimehi läks sinnapoole. Nii ja nüüd vahepeal poliitilised olud muutusid, piirid olid kinni, nüüd on olud muutunud ja olemas suur vägev soomlaste dessant siia Eestisse meenutama neid ilusaid suhteid ja tullakse meenutama oma vana suhteid. Püütakse leida isegi vanu sõpru. Siia saabub ka seitsme 80 aastaseid inimesi, kes on isiklikult osa võtnud aga suurem osa kahtlemata nende järeltulijaid. Nüüdse sõbrakaubandus tuleb välja, et siis toimus ka esimese vabariigi ajal esimese vabariigi ajal ta toimus, viimane oli 1939. aastal. Soomlased peavad lugu oma kodukohast, oma sünnikohast, oma esivanematest tähendab need inimesed, kes on siis need saartelt minema aetud vene võimude poolt pärast sõda ja need on liitunud teatud ühingutesse ja meil selle 500 inimese põhjaks on 10 Soome lõunarannikul, põhiliselt Kotka ümbruses asuvad seltsi, kus igas ühes on oma 50 kuni 120 ja mõnes ühingus rohkem liiget, et nad tulevad siia. Need muidugi huvitab nüüd see, kumba piirkond, aga nad tulevad läbi Tallinna või tulevad nad otse oma paatidega või üks ühing puhtalt oma paatidega ja Vergi sadamas. Kahjuks Kundas ja mahus ei ole praegu sellist korras olevat sadamat. Aga Vergi sadamad, Kotka piirkonna elanikud külastavad väga tihti juba. Aga muidugi, põhjaosa tuleb siis laevaga, Tallinna põhiosa tuleb laevadega ja oma bussiga. Päeva on tihe programm, mida tehakse, mida Eesti pool välja pakub. Programm koosneb folklooriüritustest tantsuesinemiste eest, käsimüügist ja käsitöövalmistamisest ka kohapeal. Soome poolt tuleb näiteks 10 käsitöötegijat, näidatakse võrgu kudumist, võrgul lappimist ja naha töötlemist. Rootsist tulevad väga huvitavad Need, kes näitavad köietegemist ja köiepunumist. Rootsist tuleb kuusk käsitöölist ja ülejäänud on Eestist. Ma kujutan ette, see on siis nagu rahvapidu, kus on ettekanded, igasugused näitused on võimalik asju vaadata, ringi käia ja sinna vahele õlut juua ja värskendada või siis luua uusi sidemeid. See on tõepoolest nii. Me oleme kontsentreerunud selle töö kõik ühe suure platsi peale, igaüks võib valida endale mistahes ja mõeldud ka sellele, et lastel oleks samad tegemised. Üks asi, mis kindlasti huvi pakkuda, on koore, kala, mis asi on koorekala? Koore, kala oli selliselt töödeldud kala, mida toodi põhiliselt kingituseks, see tähendab seda, et puukoore niine poole peale pandi kergelt soolatud kala. Seda kuivatati pikalt leivaahjus ja siis ta jäi sinna kergelt kinni ja moodustas sellise vaagna. Ja see olevat pärimuste järgi ja meenutuste järgi eesti talulaste sellisemaid hinnatumaid maiuspalasid, noh ütleme praegu võib-olla siis populaarne hamburger asendab seda. Ja ma kujutan ette, et seal võib muudki põnevat olla ning katsuda, vaadata, osta. Ja üks huvitav ainult üritas ja oli Soome klassikamuusika esitus Viru-Nigula kirikus, sinna tõved külalisesinejat ja koduloo- ühingust. Ja seal on oodata päris kõrge tasemelist klassikalise muusika kontserti, mis natuke nagu eraldub üldisest taustast. Kui nüüd kaarti vaadata, te olete kaardil näidanud, kust kohast missugused kohad olid omavahel ühenduses, ajalooliselt tähendab mis külast piss külas käidi. Siia vahele jäävad suursaare tütarsaar ja need kuuluvad praegu Vene võimu alla. Ja Soome pool ei ole vist ekskursioon Nendel seal käinud, annab sinna pääsenud, ma ei tea, kas vool, ma tean seda, et Soome suursaadik käis hiljuti seal nendel saartel jääb aga nende endi liikumisest ei ole, ei ole juttu olnud, kuid üldiselt soomlased suhtuvad oma ajaloolistes kodupaikades kuidagi suurema austusega. Üheks, meie, eestlased ja ma arvan, et igaühe unistus oleks käia seal oma kodusaarel. Aga noh, nii nagu me teame ja võime oletada siis nende väljanägemine peale seda, kui sealt on lahkunud vene sõjaväelased, siis, siis võib-olla üsna troostitu kuulub ilmselt šokiturismivaldkonda Peter kuulberg, üritus toimub siis neljandast kuni kuuenda augustini. Kas te ütlete, et kõik huvilised on teretulnud? Me ootame kõiki külalisi, kes on huvitatud folkloorist, käsitööst, käsitöö tegemisest lihtsalt heast ajaveetmisest. No ainuke asi, mida me garanteerida ei suuda, on Hill. Kuressaare teater suvises Kuressaares Pille-Riin Purje käis vaatamas nende etendusi ja arutleb selle üle, kuidas läheb sellel Eesti kõige nooremal teatril. Me teame, et tegemist on taassünniga. Niisiis Pille-Riin Purje ja Kuressaare teater. Sel nädalavahetusel on Kuressaares ooperipäevad, uuel nädalal tulevad merepäevad. Mina tahan rääkida Kuressaare linnateatri argipäevast, nagu paistis läbi teatri kahe lavastuse, mida nägin puhkuse ajal. Tõesti kahju, et juulikuus ei mängitud Kuressaares linnateatri visiitkaart lavastust uus, tuldi tuulte tallermaad, seda tahaks küll näha. Praegu on lisaks tuulte tallermaale Beatriafišilbaarlaste lavastust äsja esietendus kõige väiksemate rõõmuks nukulavastusena Tšipo Liino seiklused ning kaks Soome koomilist näitemängu mis ilmselgelt orienteeritud soomlastest publikule, kes ju vallutanud Kuressaare sanatooriumi. Nii et küllap neid on loogiline teatrisse Ki oodata. Iseasi, et selle suunaga ei maksaks üle kah pingutada. Kujutlegem korraks ennast puhkama mõnda Soome la kuurortlinna, kas igatseksid sealses teatris suveõhtul näha nimelt mõnda eestijanti soomlaste versioonis. Iseäranis küsitav materjalivalik on Mayulassile komöödia jäigi liikur. Üsna lame tekst, õigupoolest lustaka. Suvisem lugu on Tauno üliRuusi muusikaline komöödia, suveõhtu valss. Pillimeeste elav musitseerimine laval. Trio rei Norn, Aivar virves ja Tarmo Berens on lahe osa mängust selle loo helilooja Oskar Meriganda muusikaga kaunistatud ära vahetamist. Komöödia tõi lavale Väino Uibo. Tema on sama näitemängukorra juba lavastanud Ugalas. Nüüdses lavastuses mängib peaosa hotelliomanik häireneni külalisena mõnusa koomika meelega Peeter Jürgens. Saarlastest näitetrupi auks peab ütlema, et külalisnäitlejate mänguvõtmine mingeid kohatuid kontrastega tasemevahet ei tekita. Ansamblitunnetus ja ühtlane mängurõõm näikse sellel laval endastmõistetav olevat ja ehedat. Saare keelt on püünelt iseäranis muhe kuulda. Suveõhtu valssi seltskonnas on värvikaid tüüpe. Mänguliselt tahaks esile tõsta huvitava armiga Mait Meri valdi rolliks napsulembene aga lüürilise hingega kirjanik Kösti häirnen. Lea Kuldsepa hotelli omaniku imestan proua Merike Merilood, pretensioonikas seltskonnadaam Elsa matelus ja Tõnis Kipperi, tema iseteadev pojuke Wilho Urmas Lehtsalu abitu armunud organist Elmeri meriheina ja õigupoolest teisigi kokku enam-vähem vaimukas teatriõhtu. Publik oleks võinud heldemalt vaheaplause kinkida. Igiliikuri paradoks on selles, et Kaarel Kilvet lavastus tunduvalt etem, viimistletud ja koguni maitseka mon kui kesisevõitu lugu ise. Ehkki labasuste suisa kõrvaldada ei ole lihtsalt võimalik. Põhjalikke ruumiline on Silver Vahtre lavakujundus soome Vanameeste purjutamist. Stseenis on tähelepanu väärne valgusrežiim. Meeldiva lihtsusega esineb peaosas orga ilmekad, karakterrollid loovad Merike Meriloo, Tõnis Kipper, Enno Raun, Andres tabun, Jaak Hein ja teised. Alles finaaliks ilmub külalisosaleja Aare Laanemets, efektne Mehhisto naeratus huulil. Vaat sihuke soome orientatsiooniga oli juulikuine teatrielu Saaremaal. Kuressaare linnateatri tulevikuplaanide suhtes tegi aga lootusrikkamaks ühest artiklist loetud lavastaja Kaarel Kilvet seisukoht, et Saaremaa teatris tingimata saarlastest kirjameeste loomingut peaks mängima. Kilvet nimetas vendi tuulikuid Juhan Peeglit. Smuuli Mälku Hinti. Niisugune repertuaar olekski just see, mis toredale teatrimajale oma ainulise näo ja isikupära annaks. Vastava ala asjatundjad on kirja pannud, et ooper on praeguseks vana juba 402 aastat. Aga tundub, et see eakas taat ei kavatsegi taanduda. Ta elab päris hästi ka Eestimaa pinnal. Lahenduseks on sel nädalavahetusel Kuressaares toimuv suur ooperiüritus, aga ka Tallinnas nimelt Tallinna raekojas on sari, mis on kestnud juba neli aastat pealkirja all ooper raekojas ja seda on vedamas Tarmo Eespere. Niisiis lühiintervjuu Tarmo Eesperega. Põhiliselt toimuvad soolokontserdid, duetid ja, ja thercettide kontserdid kus on siis erinevad lauljad ja saab kuulata katkendeid ooperites. On teil meeles, kui te seda asja käima lükkasite, mis oli nagu teie niisugune algimpulss või, või miks te niisugust asja üldse ette võtsite? Algimpulss oli tegelikult mitu, üks oli nimelt see nii nagu ikkagi helged mälestused on ikka alati noorusest ja, ja mina ise oline RAM-i kontsertmeistriks 11 aastat. Ja 80.-te aastate keskel oli meil selline tore kontserdite sari, see oli Schuberti loomingust ja kus siis rammi vähendatud koosseis laulis raekojas ja, ja need jätsid sellise erilise helge mälestuse. Ja väga suur publikuhuvi oli nende kontserdil nende vastu. Ja sealt tegelikult see idee osaliselt sai alguse ja teine osa muidugi sellepärast, et lihtsalt anda meie ooperijõududele võimalust valmistada soolokava siia, neid võimalusi ei ole sugugi nii palju ja praegu on meie juhtivad ooperisolistid võtnud väga rõõmuga selle pakkumise vastu. Te nimetasite noori jõude, kes laval astuvad. Jääb nagu mulje viimasel ajal, et Eestist kerkib nagu esile uusi lauljaid. No ma ütleksin kohe päris hulgaliselt, aga nad tihti tegutsevad juba välismaal ja nad saavad enne kuulsaks välismaal kui Eestis. Kas see oletus on õige? Jah, on küll selles mõttes, et tegelikult on see suur rõõm, et tõesti siin aastakümnete jooksul. Meil oli probleeme Estonia rahvusooperis, et noorte järelkasvuga ja et õnneks olid veel kogenud tegijad, kes selle tühimiku Sid lihtsalt katsid. Aga tõesti, nüüd on võimalus inimestel õppida väljas ja käiakse päris hoogsalt erinevas paiguse õppimas ja praeguste meie sellised parimad tegijad, noored tegijad, kellest me loodame, ongi praktiliselt kõik, kas siis täiendavad ennast välja või lausa kohe päris algusest peale, õpivad väljamaal ja ka sel aastal me saame õige mitmeid koori kuulda, kui nimetada Juhan Trallat, kes on meie lootustandev tenor ja kes muide paar päeva tagasi kirjutas alla kontraktile Viini folkooperiga, nii et et ka Juhan on nüüdsest peale väikeste osade tegija folk ooperis ja siis loomulikult võib-olla nüüd kõige rohkem nagu silma paistnud ja tõesti hiilgavat karjääri tegev Annely Peebo, kes on praegu Nii Viini. Volksooperi juhtimaks metsosoprani kas tõusnud ja kes juba teeb ka õige hulka rolle Viini rahvusooperis? Aga nüüd kõrvaltvaataja võib küsida, et kas niisugusel juhul inimesed võib-olla lähevad Eesti jaoks või Estonia jaoks kaotsi? Ei, ma ei usu, et nad kaotsi lähevad, selles mõttes, et kõik noored on huvitatud koostööst Estonia rahvusooperiga ja see on ainult suur pluss, et meil on kedagi silmapiiril. Et me saame kedagi kutsuda välja ühesõnaga endale koju siia midagi tegema, juhul kui on neile pakkuda parasjagu sobivat rolli. Ja suure heameelega Estonia rahvusooper seda teeb. Tänaõhtune kontsert on teil välja müüdud, mis sellel suvel veel ees ootab? Kui meie projektist rääkida, siis tänaõhtune kontsert on tõesti pilgeni täis selles mõttes, et Annely Peebo ka koos esineb veel ka Marcus verba, kes on samuti hiilgavat karjääri teinud erineval pool maailmas ja kes laulab koos selliste nimedega Barbara, Bonni ja salminen. See juba ütleb iseenesest, millise tasemega on tegemist järgmisele. Laupäeval võime kuulata Soome rahvusooperi praegust ühte juhtivat baritoni Sauli diilikaist ja kaastegev Meie sopran Nadia Kurem. Samuti on huvipakkuv kindlasti noorte lavajõudude kõik, kes õpivad hetkel praeguste väljas. Nii Teele Jõks, kes õpib Amsterdamis ja kes on esinenud juba Riia ooperis ja ka mitmel pool mujal, siis juba nimetatud Juhan Tralla ja Helsingis õppiv heli Veskus, kes on ka meie tõuseb lootus, kes on saanud järgmiseks hooajaks Savonlinna ooperi Juhvlatele esimese pakkumise. Valentiina taluma esineb veel 12. augustil koos Vahur vormiga. Ja loomulikult on meelispalaks saanud meie iga-aastane lõppkontsert, et ooperisolistide galakontsert, kus siis võime kuulata praeguse meie rahvusooperi tipptegijaid võib nimetada Jassi Zahharov, Mati Palm, Riina Irenne, Pirjo Levandi, Juhan Tralla. Nii et kellel on ooperimuusika vastu huvi ja ütleme praeguse meie hetkeseisu vastu ja ja võib-olla kes elab kaasa meie noorte pingutustele, et tere tulemast laupäeva õhtuti kell 20 null null Tallinna raekotta. Nonii tundub, et Eesti noortel lauljatel läheb hästi ja kultuuriga ja tunneb sellest teadmeilt kost teiega aitäh ja aitäh teile. Kevadel sai 80 aastaseks üks Eesti vanemaid skulptori terna Viitol. Praegu on Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis avatud juubelinäitus sellelt teenekalt kunstnikult. Kuulake tähelepanelikult, kaheksakümneaastase skulptori meenutusi lahendamas käis Eva Kübar. Erna viital on portrateerinud oma perekonnaliikmeid ja inimesi lähedasest suhtlusringist ning mitmeid eesti kultuuritegelasi. Muuseumile nime andnud põlvkonnakaaslase Adamson Eriku ja tema naise Mari Adamson-iga oli kunstnik nooruses tihedalt seotud. Palusin Erna viitel kõnelda, kuidas temast Valgamaa talutüdrukust sai skulptor. Naen õppinud, peenem lepitanud, Kürgime kodumajanduskool. Alter roogime õppes ning kõhtu Mäeldust tagasitulles. Ärkasin tallinnaksele kergema kontrindlus kool. Selle õpetas nöökonna mühki kutega, tööta kaantele. Nii iga midagi õieti teha kond, enneksoni Lauw tähtega tähtmises hoidin hukate parandamist. Tuki oli äge, raski okupatsiooni saad ja siis ma läksin rakenduskunstikool, praegu on kunstiinstituuti, läksin eksamite, tal läheb siis rakenduskunsti koolis pantne üksi tuppa, uks keerati lukku, pandi natiir Ok ette. Joonistame maha, tegi ära, viidi skulptuuri del veetlev ja paluti midagi savist vormile. Ma tegin seal mahtunud jänni, jäid kellega etet sähujalt ja ütlesite daam siis lõpetas, on kõik viis kursust arteesia 150.-le Ace siis 40 tähendab aate enne lõpetamist Nipernaadi lasud. Me appi ellusime niitel ja mina tema looma art tema Fay sau veel töökohad, seal olid terved, talu rajal anti meile elada kolm abikaasa juures. Tegin ema portree, viisin telje näitusel, see võeti vastu ohteter. Siis ma tõstaksin jäätvalt hakate kultuuride kese. Sõitsin ikka näed, kelle koemmennelie ateljeesid, töötasin vähemalt kolm või neli tund punkti. Kool mulle meeldis, sega Farrell. Skulptuur Mui alguses tähti ei läinud. Väga võõraks. Aga hiljem harjusin ära. Kas te mäletate mingit sellist hetke ka, kust saatise skulptuur teile just meeldima hakkas, on see võib-olla mingi eraldi sündmus? Kahtlemata tehti ekskursioon Leningradis praeguses Peterburis. Ehmita. Pärnust tähel ja skulptor ka teed. See mulle väga meeldib, eriti hästi õnnestunud täppe, riid ja ma küündusin rohkem skulptuur. Teil on seal näitusel hästi palju erinevate inimeste portreesid, et teil on seal pere, kanna inimesed ja siis on teil seal kultuuriinimesed. Miks te just need inimesed välja olete valinud? Loomingulised inimesed. Kirjanikud tajusin, kuna. Näete, teil läks õhtukat, riie nüüd Tartusse tänna, aga kas nad on teile isiklikult ka midagi tähendanud, olete te nendega lähedaselt seotud olnud? Keda ilusti nippe? Töö ja appi ja mul on kaks tüpe sea viitel lepetest Tallinna konservatooriumi liial viitel lõppedes Ülikool soome-ugri filoloogi, ajakilanud seal praegu peamblettel, siis on teil seal paar sellist dekoratiivset figuuri maisi kasvatada vaja oli seal ja lambapügaja, kust nende idee on tulnud ainult Leon Maat tavelt, need inimetistab seal mind ja teed tegemise võtteid mete andnud küsiv, täites täht, maisi kässar muidugi tol ajal ei olnud, aga nad tegin teda teistmoodi, kui muidu teab mismoodi teistmoodi, siis teatud täht küdi näitama. Aga panin oma fantaasialendu, tegin tuules säästud, tütu figuuri, jälgisin neid, see ju vaate ja nad olitega kauningut, inimesed, nad, Bent, nende hinge lehkab mugadustest, maa, lüüliku inimene, nii kergelt. Tere, kui lindid, olete ise tõrvast pärit või helmest pärit hääl ka maalt kelme kihelkonnalt kääre, talu talu, mesi, vähemete V8 häält stati, eestlane 49 tuli sealt lähkude. Kas see Valgamaa ilus loodus on ka midagi andnud loomingule? Väga pälv. Tegelikult korduv talv oli käpp, põllud olid lauget, nägijaiused, täikse, poeojavoo stall, otepää, mäed, parkid Kälgi ilmaga. Aga kui te valite inimese välja, kes teile meeldib? Öelge mõni omadus, mille järgi te seda otsustate, et see nüüd see inimene, keda teie tahaksite portreteerima hakata. Inimene pidi olema huvitava välimusega ja ta pidi olema küllaltki südamlik kannatlik ja teda anne Ort edasise käest inimeste siin. Need on käsk, 10 Pisoed läheb inimene ja silmad ei lähe soojaks, sest inimene pole eriti ja nime küll tunneb kohe Arraku inimesega. Jetel pead oskama kunde tähendab lotellivas õnge käed, kõhineid ei näita otseselt, aga nüüd reede väärt inimesed, töö ja võimed ja kuidas ta seda ära näha oskate? Seda õpetaja prožektor. Täname, et kui motell istub teile ette viie või 10 minuti pärast, peate ära tundma, mis telje hääldab, töötada väitis endast puht ja teie tunnetega püüdnud tunde, kas kõike just täieti õnnestub, seda ju seal kiki põre telli leidsin Paldiski maantee saund, tal oli väga jää ja ilus keha. Et ta oli näoga, väga tore, ta oli üheksateistaastane, neiuke jätad, tuli mulje, poseerime, milline töö seal näitusel nüüd kõige uuem on, mis aastast pärinev? 1993. Nii ma mõtelleerisin, sea vot reedel. Toonia esin viiulit, proual miiniast, järe, milline töö teile endale kõige rohkem meeldinud on? Onlik kompositsioon, kus oja tõuseb päike. Aga miks just see film mulle südame jäände, sest ma olen noor, väga vara üles tõusnud, päkale ilusana mäletan 1000 942. aate. Sõitsin jalgrattaga Tartust koju, jõudsin Turt leiust Emajõe suudme kuld- ja pärl oli ehitad. Barre pealt vaatasin, kui ilusti olite, käed hakkas. LM. Järgnevalt kommenteerib Erna viit loomingut tütar Liivia Viik. Vanaema on alati olnud huvitatud inimestest ja ta on tõesti suure kaasaelamisega suhtunud nendesse ja see on pannud nii mind kui kui kogu meie perekonda tähelepanelikumalt inimestele mõtlema ja inimestesse suhtuma, sest iga inimene on ikkagi omaette maailm. Ja, ja see, kuidas inimest kujutada ja missuguses meeleolus ja kõik see muidugi sõltub ka sellest, kuidas inimest näha, aga just tänu emale olen mina õppinud inimesi tähelepanelikumad silmitsema, kuid vaatate kõrvalt, millised inimesed emal valinud omale portrateerimiseks. Mis te arvate? Härgi ema valib ema, valib eelkõige põnevuse järgi. Kui ma väike olin, siis ta tuli vahel koju ja ütles, et kui huvitav tüüp tuli mulle siin või seal või kuskil kohvikus või bussis või vastu. Nii et ma arvan ikkagi selle vormi ja selle niisuguse näoplaani ja ühtlasi siis ka inimese hinge järgi, mis näos peegeldub, kuna me elasime maal, et, et selle kõige tõttuvad meile sattus tõesti tohutult huvitavaid maa inimesi, oli äärmiselt huvitavate nägudega äärmiselt huvitavate, ise loomadega inimesi meil oli ju veterinaarjaoskond asus meie kodus, nii et meil oli igal hommikul oli ikka väike järjekord veranda peal isa töötuppa ja vahel, kui isa ei olnud, siis pidi ema nende inimeste mured ära kuulama ja siis tuli jälle edasi rääkida, et kes käis ja missugune ta oli. Ja nüüd meie kontserdi kommentaar, paljud meist võib-olla on juba märganud, et Ivalo Randalu lemmikpill on orel ja ka tänase kommentaari pühendate orelile ja põhjust selleks on küllaga. Eile siis algas. Matteuse passiooniga Tallinna Jaani kirikus Bachile pühendatud orelifestival täna kõlab too muusikaline suur draama Pärnus ent see on räägitud asi ja vaatame edasi. Kõigepealt näeme seda kahjuks, et asekammerorkestri puhul ristiinimestel Kadrioru lossi asja ei ole mitte seepärast, et proovid parajasti hõivatud oleksid, vaid seepärast, et nende samad ja teiste ristiinimeste taskus teenitud rahadega lossi renoveerimist toetanud Hansapanga noorhärrad pole veel oma šampuseklaase tõstnud ja enne seda peab seal õhk puhas olema. Seega toimuvad vastavad kammerkontserdid Estonia majas. Seda nii täna kui homme algusega kell neli. Kuulda tšakonni partitest number kaks mängib Urmas vult grammatilist fantaasiate fuuga d-moll Ivo Sillamaa number kaks hüüti tšello Aare Tammesalu ja osi kogumikust fuuga kunst, kus eelnimetatud tega liituvad Heili Eespere vioolal ja sakslane Hans-Rolf Haug. Juurelda kambal ka esimene külalisorganist. Andres rootkop astub üles täna nimelt Nigulistes, kus kõik järgmisedki oreliõhtud algavad kell kaheksa õhtul. Tema kavana otse erakordne sest kuulata saab ühtejärgi kaheksatteist nõndanimetatud leipzigi koraali son koraaliprelüüdi, mille kohta on öeldud, et need on väikesemõõdulised suurteosed, suurteosed mõistagi oma sisus. Karimaalane rootkop esindab Lõuna-Saksa orelikooli, ta saablikeni, muusika- ja teatrikooli professor juhatab seal kirikumuusikaosakonda. On meie korduv külaline, mis jääks märgiks, sest tagasi on kutsutud vaid suuri meistreid. Nii vähemalt viimastel aastatel. Nelja mängib okop Otepääl laupäeval Saarde kirikus vastavalt seda, mis sealsetele noorelitele Bachist sobilik. Homme kell kaks on Nõmme Rahu kirikus aga tänase õhtu edasiarendusest. Taas kõlavad koraalieelmängud, et nüüd koos koraalidendiga. Viimaseid esitab ansambel skantikus Toivo Tulevi juhatusel. Mängijateks Andres Uibo, Ines Maidre, Leena Karsten ja Aare-Paul Lattik. Nagu kolmanda mõõtme omandab liturgiline muusika homme õhtul Nigulistes, mil kõlab gregooriuse laul niiskandikkuselt kui Vox Clamantis elt õhtut märgata ka maailma üks nimekamaid orelimehi Edgar crap Saksamaalt. Ta nimelt hinnatumaid Bachi spetsialiste, kes jõudnud Bachi teoste tsüklist esitlusteni klappi, kus põld on lai, nimetagem vaid, et praegu on ta põhitöökohaks Müncheni Muusikaakadeemia. Eestis on ta esimest korda. Esmaspäeval annab soolõhtu Pärnus, teisipäeval Vigalas ja rõhutamise juurde, et suuri organiste ei köida mitte üksnes suured ja võimsad pillid, vaid ka väikesed ilusad pillid. Teiseks maailmanimeks. Tänavu on hollandlane Pieter van Teik samuti korduskülalisena soolo. Kõva teeb ta Nigulistes. Esmaspäev koos Vox Clamantisega esineb täna kell seitse Nissi kolmapäeval Harju-Madise ja tuleval laupäeval ikka kell seitse Ridala kirikus. Ast oreli repertuaari ma ei hakkagi nimetama sellel lihtsal põhjusel, et seda on ühtekokku ligi 30 tundi ja kõik mängitakse küll eri kohtades eri organismide poolt läbi. Sõnaga kuudeks ka ei läheks, kõlab ikka midagi, mida mujal ei ole kuulda. Uueks nimeks on, söön häid Saksamaalt. Tema soolomängu naudime teisipäeval Toomkirikus pühapäeval Kullamaal, esmaspäeval Simuna kirikus. Kaks viimast õhtut algavad kell kuus. Kolmapäev kõlavad Nigulistes taas koraalid, koos eelmängudega esitavad Tallinna poistekoor ja Andres Uibo. Vot Enno meie noorema põlve organistina on Tallina eestidel varemgi esinenud. Tema neljapäevane kava Nigulistes tundub kujunevatega senise teed tipuks ja kogu orelipeo üheks tipuks peaks saama reedene Kontsert Tallinna toomkirikus kus mängitakse läbi terve Bachi nõndanimetatud väike oreliraamat mängijateks. Pange rida tähele. Peeter Anteik, Ene Salumäe seni hästi tuntud hommikust orelipooltundidega. Andres Uibo, Pille Mets on ja Kristel aer uued nimed ja õnneks huviorbiiti tõusmas ka päeva- ja nädalalehtedes. Kaarel Paul Lattik eesti ja prantsuse kooliga noormees, keda ju ka juba tunneme ning Andreas groot kop ja teeb kaasas kaadikus, see tähendab, et vahele kõlavad taas korralid. Praeguseks aitab, jälgige kultuuri teateid. Festivali edasist kulgu valgustame tuleval laupäeval. Nii palju veel, et klassika raadioülekannetele saab finantsilistes põhjustel loota vaid 30.-st juulist viienda augustini Nigulistes, Toomkirikus toimuvast. Ent ega sedagi vähe ole, pealegi järjesti. Niisugune saigi siis seekordne kultuuriga ja saade selle panid kokku Külli tülija, Martin Viirand. Me mõlemad soovime teile meeldivat päeva jätku.