Tänases maailmapildis räägime me Euroopa liikmesriikide vähem kasutatud keeltest ja stuudios on Kalle Eller. Tere tulemast, olge hea, tutvustage ennast pisut lähemalt ka kuulajale, millega te olete siiani tegelenud. Ja kuidas te sellise uurimuseni olete jõudnud. Ma pöörduksin siis enese tutvustamisel just selle osaga, mis on seotud antud teemaga, jättes kõrvale võib-olla muud asjad selle pärast, et noh, ma olen tuntud mõnedest teistest aspektidest lähtuvalt. Praegune teema kasvas välja seoses teadusega põhjendada võro keele või väga seto keele ja kultuuri tähtsusest ja vajadusest seda toetada tähtsusest nii kohalikule rahvale kui ka kogu Eesti riigile tervikuna. Ja selle töö ja selle tegevuse käigus me juba eelmise, väga instituudi direktori ajal, kelleks oli Enn Kasak Leidsime, et me peame paremini tundma looma kontakte ja uurima ning teistpidi tutvustama laiemalt just nimelt Euroopa väikesi keeli, keda seal nimetataksegi vähem kasutatud keeled Les jou, släng või siis jõe. Nii on see ingliskeelne teave nende kohta. Ja siis seda me oleme siis ka nüüd teinud viimasel ajal koostöös Fenno-Ugria juures oleva soome-ugri rahvaste infokeskusega, mille eesotsas on Andres heinapuu. Ja siis viimane faas, mille tulemusena nüüd on antud või tehtud lisa Kagu-Eesti regionaalkultuurialase valitsuskomisjoni lõppdokumendile. See on siis tehtud koostöös magister Soosaar ja kes on selle infokeskuse töötaja ja minu poolt eelkõige ja noh, viimasel ajal seoses teatud Euroopa Liidu teemadega ja nende teemade seosega Eestiga siis me keskendusime põhiliselt muidugi Euroopa Liidu liikmesriikide vastavate rahvaste ja keelte peale. Aga see ei tähenda muidugi, et me ei tegeleks ka muudega Euroopas ja ka muidugi laiemalt arvestades juba, et soome-ugri rahvasteinfokeskus eelkõige tegeleb milliste rahvastega, loomulikult soome-ugri rahvastega. Kui me võtame nüüd selleks mängumaaks Euroopa Liidu siis kui palju üldse on seal vähem kasutatud keel ja, ja mis selle termini all tuleks mõista vähem kasutatud keel. Ei, see on nagu väga paljud asjad maailmas muidugi raske tõmmata, lahutusjooned eelkõige ühelt poolt on päris raske, kui mitte võimatu tõmmata lahus lahutusjoont mõistetega keel ja murre vahel. Seal on teatud üsnagi arvestatav ülemine tsoon ja see on ikkagi kultuuritõlgenduse ja ka poliitika ei saa unustada ka poliitika küsimus. Teiselt poolt on Euroopas üha enam probleeme ja üha enam seostub see asi selliste keelte probleemistikuga, nagu on, ütleme siis türgi keel Saksamaal ja araabia keel Prantsusmaal. Ja noh, loomulikult siis näiteks see seostub otseselt siis ka probleemiga vene keel Eestis. Aga siin nüüd üldiselt tehakse vahet üks pakett ja üks probleemistik ja üks temaatika, kui räägitakse nendest vähem kasutatud keeltest, siis need on põliskeeled. Ja siis nüüd, kui palju, seega siis ka on selge, et täpset arvu, kui palju neid nüüd Euroopa Liidu maades täpselt on, on üsnagi raske probleme maatiline vastata. Kuid neid on siiski mõnikümmend. Mis on ootamatu enamikule eesti rahvast, et neid nii palju on, ollakse kuulnud, ühtteist katalaanidest ollakse kui nad midagi siis näiteks valsist ja kõmri keelest, kuid noh, väga vähesed Eestis on midagi kuulnud näiteks sellisest keeles nagu Astuuri ja keel või midagi taolist. Ja teie siis oletegi nagu uurinud seda, kuidas ütleme, Inglismaal suhtutakse kõmri keeles, kas selles keeles on võimalik õppida ka selles keeles on võimalik lugeda ka selles keeles on võimalik televiisorite raadiot vaadata, kuulata sellelt pinnalt. Jah, ka see on üks aspekt, mis on nüüd viimasel ajal olnud nagu kõige enam fookuses. Me oleme püüdnud saada mingit keskmist pilti kõigi kohta ja siis suhted oma riigi põhirahvusega või valitseva rahvusega, kuidas võtta, ja siis ehk need valitsev rahvus on natuke võib-olla termin, mis hakkab kasutuselt välja minema ja vananema ikka nagu siis põhirahvus või, või viigi Nende rahvus või ei ole veel välja kujunenud uut terminit selle valitseva rahvuse asemel. Aga siis oleme püüdnud saada jah, sellist keskmist infod tasandit seejuures unustamata muidugi vajadust, et on tarvis süveneda üksikute temaatikasse, eriti sellesse temaatikas, mis haagib meie temaatikaga rohkem ja sügavamalt. Ja kontaktid on meil juba olemas, nende rahvaste ja nende aktiiviga ja neid me püüame igal juhul süvendada. Ja loodame, et sellest tuleb kasu mõlemale, kellega meil haagib kõige rohkem. Jällegi on mitu vastust, aga praegune vastus on, et haagib kõige paremini friisi temaatikaga ja selleks on mitu põhjust. Esiteks, esimene põhjus on see, et tegu on lähis sugulaskeeltega. Friisi ja hollandi keel on mõlemad läänegermaani keeled. Nüüd siis ja siis meie nüüd Eesti temaatika on selles, et võro keel ja eesti keel on samuti lähisugulaskeeled. Noh, siiani on põhiliselt loetud seda väga keelt eesti keele murdeks viimasel ajal muidugi keeleteadlased üha enam kalduvad sinnapoole, et see on üks läänemeresoome keeli sellel noh, väga raske on üldse neid murrete ja keeltevahesid tõmmata mõndapidi, võiks öelda, et soome keel on üks eesti keele murdeid ja vastupidi, et eesti keel on üks soome keele murdeid ja friisidega paralleel on eriti ilmekas ka selle poolest, et friisidel ei ole selgesti väljendatud autona toomiat Hollandi riigi koosseisus. Samas nende õigused ja kultuurielu on küllaltki arenenud. Noh, näiteks Haanja arvukad Taani vähemuskeeled on kõik tagatud autonoomiat ega seal on praegu tegevusest teistsugune maailm, millega meil noh, paralleelid kaheldamatult on, kuid ei ole nii ilmsed ja nii selged. Sellest siis johtuvalt on meil eelkõige siis midagi pida ja mingit midagi teha friisi problemaatikaga Hollandis ja noh, mõnevõrra ka sama asjaga Saksamaal, kus on samuti need on lähis sugulaskeeled. Kuigi 1000 keelel ja freesi keelel on vähem vahet kui siis freesi keelel ja siis noh, praegusel Saksa õigi keelel, see on ka omamoodi, täiesti selge ja Saksamaal noh, neid kriise see on siis põhja friise on tunduvalt vähem kui Hollandis ja nad on nii pigem siis mõned üsna iseseisvad ja traditsioonilised külakogukonnad Taani piiril, praktiliselt aga Hollandis on siiski terve provints. Reisima ja sellepärast siis see on võib-olla meile hetkel kõige huvipakkuvam. Kas teha järelduse, et erinevates Euroopa riikides ikka väga erinevalt suhtutakse neisse põliskeeltesse, saab äkki mingisuguse klassifikatsiooni välja tuua suhtumise järgi? Jah, saab küll, on siis võiks rääkida kolmest erinevast riikide nagu suunast või riike jagada kolme kusjuures kaks esimest omavahel on võib-olla lähedasemad, siin on tähtis ajalooline aspekt, see tähendab noh Suurbritannia ja siis Taani, Holland tähendab germaani maad ja põhjapoolsemad, nendes on suhteliselt palju õigusi ja suhteliselt vanad traditsioonid selles suhtes, et neid vähemuskeeli lõpuni ja täielikult ei suruta maha ja noh, kunagi ei ole nendes riikides vastava keele kõnelemine olnud näiteks otsene Kovidegu. Siis teine rühm on noh, selgekujuliselt Ta kuulub sinna Hispaania, kus alles praeguse sugupõlve, seal on olnud kohtulikult karistatav nende keelte kõnelemine. See oli Franco võimu ajal ja nüüd annad väga tagatud väga kiirelt arenenud, nad on Hispaania ühiskonna ja riigi lahutamatu koostisosa ja nad on jõudnud väga kiiresti ja osalt isegi ette Ühele siis sellele põhjapoolsele rühmale ja siis on need punased laternad, selles mõttes need loomulikult eelkõige Kreeka on Euroopa liidus ja siis ka Prantsusmaa. Ja noh, nüüd võikski siis nii-öelda eesti intelligents praegu käitub enam-vähem prantsuse malli järgi üldlevinud selline suhtumine, näiteks nendesse näiteks võro, seto keele ja kultuuri problemaatikas ja Eesti riigi ametkond väga paljuski käitub kreeka malli järgi. Mis on see vahe siis intelligentsi ja Tähendab Prantsusmaal noh, ei ole mingisugust vägivalda, aga väga kivinenud ja ühene suhtumine, et ainuõige ja mitte ainult oma maistest, murretest ja keeltest, vaid kogu maailma keeltest peajagu üle ja väärtuslikum on prantsuse keel ja sellest, see on väga täpne, see on väga täpne kirjakeel, see on fikseeritud ühel ja ain sal ainulisel kujul ja see noh, on põhiseaduslik rida prantsuse riigikeel on prantsuse keel ja see tingib väga paljugi. Ja seega on poliitilises mõttes, kuigi ta kuulub Euroopa Liitu paljuski siiski Ida-Euroopa ja noh, kommenteerida, mismoodi Ida-Euroopas laialivalguvam, aga noh, ta on ka tükati jõhkram. Ja Ida-Euroopas noh, vähemuskeeltele keeltesse suhtumises on väga markantseid näiteid, noh, võtame kasvõi sellise riigi nagu Gruusia kus on olemas väga kauged sugulaskeeled Swani ja meiegi veeli gruusia keelele tõesti väga kauged loetakse ametlikult siia siiani gruusia keele murreteks, nii et näiteks Omaani keel erineb gruusia kaarti Veli keelest umbes sama palju kui eesti keelest erinev Eesti sugulaskeel neenetsi keel. Noh, kas need, et see keel on eesti keele murre või mitte, noh, siin eesti kultuuril on teine arusaamaga gruusia kultuuril on saates, see on lihtsalt selline terav näide. Rahu võidakse, kui suured võivad olla kultuurilised ja, ja seega siis teatud suhtumise alased erinevused. Ja Kreeka räägib ka slaavi keelsetest kreeklastest mööndmata võimalust, et need võiksid ehk kogemata näiteks makedoonlased olla ja nõnda edasi. Need kõlavad praegu nagu ohumärgid. Jah sellepärast, et kuigi on selgekujuline trend ja tendents Euroopa liidus, et suundumus läheb ikkagi kas projeti või hispaania malli suunas. Ka Prantsusmaa on olnud sunnitud juba järeleandmisi tegema, Itaalia on juba teinud suurigi järeleandmisi ja naiskaua ikka vastu peab ja suudab, tähendab, Solve, üldsuse ja Euroopa Liidu kui terviku surve selles suunas on vaieldamatult olemas. Ja Eestil, kui tema suundub praegu Euroopa liitu ja tõepoolest ta sinna jõuab siis on tal praegu valik, kas ta kohe alguses suundub nüüd Rogressiivsema tiiva suunas või siis ta kohe valmistub ühinema selliste näiteks Eka Teebi liste suhtumistega ja karta on, et Kreeka sai omal ajal Euroopa liitu, aga praegu, kui ta praegu astuks, võiks tal selle tõttu tekkida suuremaid või väiksemaid probleeme. Ja sellepärast siis ollakse Eestis ka jõudmas aru saa vistele ligemale, et need küsimused tulevad ikkagi pigem võtta nii, nagu neid võetakse Hollandis, Suurbritannias või Hispaanias, aga mitte nii, nagu neid võetakse Kreekas või väljaspool seda Euroopa liitu ida koopas. Nendest praegu noh, ei olegi mõtet rääkida. Ja suhtumise ju tegelikult määrab ikkagi ära riiklik poliitika. Jah, aga lahutamatus seoses kogu rahvakultuuriga sellega, kuidas see on võetud, kuidas see teema haakub kogu rahvuskultuuriga kõikide elanikkonnakihtide hoiakutega ja eriti ja iseäranis muidugi intelligentsi kui terviku hoiakutega. Ja noh, võib öelda, et Eestis on viimase aastakümne jooksul üsnagi positiivsed nihked olnud selles suunas Kuigi jah, on olnud ju arvamusi siin-seal ajakirjandusest lugeda, et et võrokesed tõstavad sageli oma kultuuri eesti kultuurist kõrgemale. Jah, need on marginaalsed näitajad ka vaeva kultuuris kui niisuguses. Noh, ma ütleks nii, et praegune võro intelligents tähendab enesekultuurilisest ja seega muidugi ka keelelisest kultuuris, niisamuti nagu eesti kultuuris on see, kellel eriline tähtsus. See intelligents on, praegune, umbes väga raske on piire tõmmata seitse-kaheksakümmend, inimest, su ja taolist jutt Ta räägib nendest kaks või kolm inimest, nii et väga väike vähemus. Aga kuna ta on üsna kõvasti kuulda vähemus ja, ja aktiivne, siis nad paraku jah, tekitavad sellist suhtumist. Vot üks suur erinevus näiteks Cafeesidega ja väga paljudega seal kaitstud paania nende vähemustega on see, et võrokesed püüavad püsida eesti rahvusega raamides, keegi ei vaidlusta kuulumist Eesti rahvusaga, lihtsalt püütakse saavutada seda mõistmist ja seda taset. Seome rahvus, eesti rahvust, tähendab Miller raames on kaks keelt. Ühel rahvusel on kaks keelt, aga mitte, et see on mingisugune erivõlur, rahvus. Zetodega on ehk küsimust teisiti. Need osalt on ka samal seisukohal, kuid nende noh, kõigile teada olevat setode viimase viimase aja problemaatika ja tahad, ütleme mis seal on, tõukavad neid üha enam sellele teele, et nad on kujunemas tõepoolest siis eraldi väike rahvuseks. Mitte nii, noh, selles mõttes vägakesed setod erinevad noh, teatavasti nende kultuurid on üldse väga või piisavalt erinevad, samas nende keeled on noh, praktiliselt sama keel. Grammatikas ikka sisulist vahet ei ole sõnavaras häälduses mõningaid. Te olete mitu korda toonud näiteid just friisi keele kohta Hollandis. Kas friisikeelne meedia on olemas? Jah, on olemas. On ka päevalehed, kusjuures need päevalehed on sellised, et nad ei ole tervenisti friisikeelsed. Füüsi provintsilehtedes on kindlad rubriigid friisi keeles ja kindlad hollandi keeles. Ja loomulikult on üsna arvukalt ajakirju ja noh, kõike muud trükisena, aga koolihariduskooliharidus on, tähendab vastavas provintsis friisi, keele õppimine on kohustuslik. Kusjuures koolitise jaguneb, kas friisi keel on selle kooli põhiline õppetöö keel või on see siis friisi keel hollandi koolis? Ülekaalus on muidugi friisi koolid, aga ka Hollandi koole on päris palju ja see nõuab siis üsna kõrgel tasemel otsust, kui kool vabastatakse friisi keele õpetamisest tähendab, seal on mõned kogukonnad selles friisi provintsis, mis on täiesti hollandikeelsed ja seal noh näiteks neid võidakse vabastada friisi keele õpetamise kohustusest, kui neil ei ole tasemel õpetajat või midagi taolist, aga neid koole on võrdlemisi vähe, seal on väike protsent üldarvust. On jõutud sinnani, et selles provintsis elavad inimesed peavad riigipoliitika osana oskama friisi keelt. Üsna unikaalseks keeleks peetakse baski keelt ja baskid elavad nii Hispaanias kui Prantsusmaal. Kas suhtumine baski keelde ühes ja teises riigis on erinev? Väga erinev võiks öelda, et erineb kardinaalselt. Baskid. On administratiivselt kolmes üksuses praegu Euroopas tähendab prantsuse kodanikud baskid kelledel, kellede keel on tunnistatud selliseks regionaalkeeleks, teda võib vabatahtliku õppeainena kohalikus koolis õpetada. Eva, ajalehed, ajakirjad saavad ilmumisloa ja siis on ka mingisugune eraraadiojaam, aga noh, õnneks nad on piiril ja kuulavad baskima saateid, aga samas noh, on suur puudujääk loomulikult, et kohalike elu kohalikud läbi ei leia piisavalt kajastamist. Nüüd siis on olemas Baskiautonoomia Hispaania koosseisus kus baski keel on ametlik keel. Kastiilia keelega Hispaanias, muide praegu ei räägita üldiselt hispaania keelest, vaid kasutatakse selle keele kohta, mida maailm tunneb hispaaniakeelena ajaloolist terminit, Kastiilia keel kasteljana. Ja noh, et eristada või teha sellist vahet, seal on umbes selline suhtumine, et kõik nad on hispaania keeled hispaania riigis ja noh, nii katalaani kui Astoviaga, jaga kooni kui ka legokeel, kõik nad on, eks ole, ja noh, muidugi baski jah, on natuke iseasendis ja siis on varra Hispaania Navarra provintsi üks osa. See on vähemus sellest provintsist, kus on samuti ametlik keel, teine paralleelne baski keel ja kus ta kohustuslik koolis. Nii et aga siis terves baski provintsis jätan koolist täielikult kohustuslik, ta on kohustuslik kõigis ametiasutustes, seal on autod ja seega siis riiklik televisioon, seal on olemas päevalehed ja siis tänapäeval ilmub baski keeles mitte palju vähem nimetusi, raamatuid ja väljaandeid kui eesti keeles. Võrdluseks näiteks katalaani keeles ilmub neid palju rohkem kui eesti keeles. Et kui Eesti peaks jõudma Euroopa liitu, siis kui võtta kõnelejate arvu ja kandvuse poolest, tähendab, mis toimub vastavas keeles siis eesti asetub eesti keel asetub kohe tahapoole katalaani keelest, nii et olemata riigi veel otseselt on see Euroopa küllaltki suur keel. Ma ütleks, et kindlasti ta praegu ületab oma kandvuselt näiteks slovaki keelt. Et nad on teinud meeletu kiire ja intensiivse arengu läbi. Nüüd siis tema majesteedi kuningas Juan Carlose valitsemise ajal ainuüksi, sest alles oli see Franco ajal oli see keelatud, võidi rakendada kohtunike politseilisi vahendeid keele kõnelemise eest. Tõsi, viimastel aastakümnetel seda praktikas ei tehtud pärast teist maailmasõda, aga see võimalus oli endiselt olemas, vastavad õigusaktid olnud tühistatud. Nii et selliselt aga baskid loomulikult, nende problemaatika on teistsugune, nende keel on väga erinev, teatavasti ta erineb kõigist Euroopa keeltest. Noh, võiks öelda, et meil on teatud mitte otsuseid, vaid paralleelid koos baskidega, oleme selle maailmajao ühed vanemad elanikud tähendab omaenda elukohas ja selle tõttu siis nende keel ja see problemaatika ja selle keele, see tähendab, et need on sootuks teine asi, sellepärast et noh, kui ütleme näiteks vähe kasutatud Aragoni keeles on mõnda kultuur sõna väga suhteliselt lihtne tuletada. Kui Kastiilia keel ei aita, siis aitab naabrite katalaanide keel või siis võib kasutada prantsuse, mis iganes romaani, materjali, oma kultuur, sõnavara arendamiseks, siis kõik baskide kohta loomulikult ei kehti, nad ei ole isegi mitte indoeuroopa keelkonda kuuluv keel, vaid nad on täielik ilma sugulasteta üksinda kogu maailmas, eraldiseisev keel, asi iseeneses, asi iseeneses, täielikult. Maailmapilt. On see Euroopas probleeme, et põlisrahvad nõuavad ka omakeelseid kohanimesid. Jah, jah, jah, ja ongi fikseeritud näiteks nendes hispaania autonoomiates osades on see ainuliselt näiteks ka ees ja nimelises mis on Portugalist põhja ja keel ise on lähemal Portugali maania keelel. Seal ametlikud nimed on ainult kaleego, keelsed. Kastiilia keelseid pagaleed, nimesid ametlikult ei kasuta. Ta, mõnes kohas on paralleelnimed. Ja see noh näiteks või siis on kirjas mõlemad nimed, nii inglisekeelset kui kõmme, keelsed, kusjuures seal on, et kui kõmrikeelne on terve rida pikk, siis inglisekeelne on kolm sõna, näiteks seal on sellised kummalised asjad. Ja siis meie seal on, need oleks paralleelnimed. Me püüame saavutada seda, et väga maal oleks nii võrokeelsed kui eestikeelsed kohanimed paralleelselt kirjas. Aga ikkagi, kui rääkida sellest võro keele ja eesti keele suhtes, siis mida võrokesed kardavad, kui nad kogu aeg püüavad teadvustada, et võro keel on vaata et vanem ja olulisem keel siin Eestis. Ei, vanem see on, see ei ole teaduslik väide. Väitajate vanem oleks, tähendab minna sellisele pinnale, kus mitte keegi ei ole võimeline ei ümber lükkama ega tõestama. Tähendab, ta ei ole mingil juhul noorem kui ülejäänud eesti keele kujunemises osalenud läänemeresoome keelendid, siis aga ta noh, ta oleks tingimata vanem, seda teadust tänapäeval ei ole võimeline tõestama. Ja need inimesed, kes seda väidavad, lähtuvad võib-olla emotsioonidest või millestki muust. Mina seda ei väida, et väga keel on vanem kui miski muu, näiteks see keel, mida saab emale räägitakse või. Aga mida kardetakse, on see, nivelleerib tasa lülitav massikultuuri mõju ja siis need möödunud poliitika siis järelmõjud. Tähendab noh, on koolist vägivallaga välja tõrjutud, et ei tohigi kõnelda ka vahetundidel mitte, saab karistada, see alles oli. 15 aastat tagasi oli see veel paljudes vägama koolides ja seega siis on keele edasikestmine sattunud reaalsesse ohtu. Kui see on riikliku vägivallaga saavutatud, noh ütleme tähtis ei ole selle riigi nimi, antud juhul kasse, riiklik moodustis oli Eesti NSV või midagi muud. Tegelikult midagi taolist hakkas juba ju enne neljakümnendat aastat seal peale see üks keel üks rahvasse, see arusaamine, see Prantsusmaalik või prantsuse kultuurile sarnanev suhtumine on kujunenud juba välja, ju siis siis praegu on tarvis täiesti samal tasemel vastumeetmeid. Ja meil on noh, selgeid näiteid näiteks kata banaanide praktikast ja ka veel siis, kus on keele kõnelejate oskajate protsent suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul oluliselt tõusnud. Seal ja eriti siis noorema põlvkonna hulgas, tähendab kõmri keele koha pealt on praegu põhiliselt teised probleemid, on selge, et kogu rahvakogu elanikkonna suhtumine on positiivselt muutunud, ise keelt oskamata, leiavad nad enamus ei oska kõmrikeelse elanikkonnast. Et seda keelt on vaja osata, seda keelt on vaja koolis õpetada ja et suhtumine elanikkonna hulgas on positiivne, vastuseisu üldiselt ei ole ja siis noh, keelel lihtsalt praegu püütakse mitte enam võidelda selle eest, et ta oleks koolis õppeainena sees. Vaidet peale kooli lõpetamist oleks tal ka kogu aeg elavat kasutust. Praegu käib nende temaatika seal, kuhu jõudmiseks meil oleks seal Põlvamaal veel väga pikk tee käia. Noh, üks väike näide oli hiljuti ju avati üle mitmete sajandite Vuelsi parlament ja siin on, ollakse harjunud, et see on nagu mingi tiitel või lisanimi, et on olemas keegi Vuelsi prints Briti kuningakojas tegelikult selle sõna selline kasutused, prints, eesti sõna, prints eesti keele sõnaprints tähendab põhiliselt ikkagi ühte asja. Inglise, prantsuse, nendes keeltes on sellel sõnal laiem tähendus ja põhiliselt siis tuleks võib-olla seda tõlkida näiteks valsi Valdjas eesti keelde. Ja nüüd siis see isik oleks siis teatud mõttes nagu valsi riigipea ja antud juhul parlamendi avamisel siis oligi kohal vastav valsi Valdjas ja ta pidas siis troonikõne või selle avakõne kõmri keeles, see isik oskab kõmri keelt. Ta on võtnud oma kohustusi nii tõsiselt ja seda olemist Vormsi vald ja see on selle keele ära pinud. Selle isiku nimi on Charles. Meie teame teda prints Charlesi nime all. See sündmus oli alles hiljuti leidis aset, see muidugi oli Ooesi patriootide ja kõmri keeleentusiastide jaoks tohutu võit, eks ole. Vastava isiku ema siis, istus seal ja kuulas pealt seda asja. Nii et mängud on seal olnud väga nii intensiivsed viimastel aastakümnetel. Nii et jah, teel Euroopa Liitu, nagu tundub siin Eesti poliitikute enamus seda soovivad, et Eesti käiks seda teed siis tuleb ka nende aspektidega tegelikult reaalselt arvestada. Et tuleb osata kõmri keelt Tuleb osata, piltlikult öeldes tuleb osata kõmri keelt. Öelge, kas Euroopas on praegu mõni vähem kasutatud keel, mis vaagub elu-surma piiril, on hääbumas. On neid arvukalt ka Hispaanias näiteks selline keel nagu Aragoni keel, ta ongi deklaratiivselt selles provintsis mis on autonoomne provints alaga koonia siis ajalooline provints, seal on ta ametliku tunnustusega, kuid näiteks mitte ühtegi koodi seal ei ole kes, kus seda õpetatakse õppeainena siiani teda räägib seal väga väike protsent ja need on põhiliselt põhjaosas mägedes ja vanemad inimesed ja siis noorest intelligentsist linnas mingisugune osa, kes on ära õppinud. Ja noh, selles on küll mitmeid ajakirju ja siis isegi suudavad vist juba välja anda nüüdseks ajalehe, aga noh, koolis teda ei ole ja raadiosaateid on mõni tund ja ja seal on veel väga küsimus, milline on selle keele tulevik. Samas noh, on selge, et Hispaania riigi terviku survepoliitikat selle keele suhtes tänapäeval ei ole, see on nende enda ja selle provintsi valijaskonna ja nende poolt valitud Rovintsiaal parlamendi asi milline on selle keele tulevik ja kuivõrd suudetakse siis võidelda välja tema viimine kooli ja nõnda edasi. Naabrid on katalaanid nendel problemaatikas sootuks teistsugune. Kalleegodel on teistsugune ja Astoria teine ohus olev väike keel nendel on kolmas, need on rohkem olemas need Astoorlased või Astorianat, kui siis nüüd need ava Koonlased, kuid neid on tunduvalt vähem kui katalaani olemas ja nende keelt ka tunduvalt vähem olemas. Nii et juba Hispaania riigi sees. Võimalused oleks nagu teoreetiliselt võrdsed, kuid nende realiseerimine ja realiseerumine on sootuks erinev. Nii et ohus olevaid keeli on ja teatud mõttes paratamatu, et neid on. Kuid praegu läänepoolses Euroopas on igal pool inimesi ja struktuure ja organisatsioone ja liikumisi, kes püüavad neid päästa ka näiliselt üsna lootusetust seisukorrast. Ütleks nii, et see Aragoni keele seisund on isegi halvem kui meil näiteks mulgi murde või mulgi keele. Kuidas siis võtta seisund üks Lõuna-Eesti variante. Ja siis noh, on seal ka selliseid, näiteks männigeeli geel või mängs või üks kelti keeli, mis Mani saarel on. Selle keele seisund on väga ohustatud keel kuid ta ei ole ehk enam nii ohustatud, nagu ta oli 50. aastal selle keele jällegi see on väga huvitav näide sealsele keele ametlik seisnud on alati olnud väga hea tähendab praktiliselt toonud selle riigikese, sest teatud mõttes seon, õigike ta ei kuulugi ühendatud kuningriiki, vaid nendel on sama valitseja ja muud aktid, nii et ta on noh, sisuliselt on nagu autonoomia homne osa selle juures. Ühendatud kuningriigi ehk Suurbritannia juures me teame, et ta on maksuvaba tsooniad, seal motovõistlusi korraldatakse. Aga see on ka põlise traditsiooniga ja kummalise poliitilise korraldusega väikene maakene, kui me ei nimeta teda õigeks. Ma olen olnud sellel männikeeli keelel ametlik positsioon kogu aeg alles. Aga sellele vaatamata 50. aastal oli ainult 12 keele oskaja. Kusjuures hästi oskajaid oli kaks põhja vanamees ja lõunavanamees. Jah, ja siis need ja siis leidus inimesi entusiaste, kes selle võtsid käsile. Praeguseks siis räägib seda 600 inimest. Aga noh, seda on, see on väike vähemus elanikkonnast seal midagi 40000 elanikku. Mani saarel jah ja väga palju on nooruse edasi-tagasi liikumist briti saarte ja noh, inglise keelemaailma keele surve on meeletult tugev kuid nad siiski võitlevad ja üritavad seda tegelikult see tähendab, see on siis ühtepidi šoti keeli keelel ja teistpidi iiri ehk hiiri keeli keelele lähedane keel lähedane sugulaste kelti keeltest, kõmri ja Taani ja need ja Kerni üks taaselustatud kelti keel. Need on jälle lõunarühm, need erinevad nendest põhjapoolsetest arusaamist ole kõnest vastastiku, ainult keeleteadlased leiavad seal tihedat sugulust ja noh, näiteks seesama CERNi keel Cornwallis taaselustati nii-öelda peaaegu nullist, noh, see on umbes nii, nagu meil siin oleks eesti keel kadunud, oleks ainult Rootsi aegsed kirikukirjanduse need näidised alles. Ja siis võttes aluseks need ja soome keele hääldus oleks asutud nüüd siis kahekümnendail aastail keelt Eestis taastama. Ja noh, nad on jõudnud ka millelegi, seal on mingi mitu 1000 kõnelejat jällegi enamus Cornwalli elanikkonda hindab, et see keel on väga hea ja vana traditsioon ja seda peaks oskama. Ja siis praeguseks kas neli või kuus eriaalne perekonda on jõudnud sinnani, et nende kodukeeleks on siis see kääni keel, noh see tähendab, nad on selle teadlikult omaks võtnud ja kehtestanud kunstlikult enda kodus Perekonnas siis uue keele. Et nii suur on olnud siis nende entusiasm ja patriotism. Vot sellised näited on need, kuidas võtta, kas nad, kas see tuju läheb neil mööda, kuigi see on kestnud 50 aastat ja see keel hääbub taas või nad suudavadki välja võidelda selle ellujäämine, seda näitab tulevik. Ja seda näitavad järgnevad põlved. Skeptik jah, võib ju öelda, et asja mulle, kas ma räägin inglise keeles prantsuse keeles, aga keele küsimus on ju tegelikult kuuluvuse küsimus. Kuuluvuse küsimus, see on kultuuri, see on enesetunde saanud. Süvamõtete küsimus on identiteet, noh, tuletame siiski meelde, et maailmas on riik ja küllaltki arvestatava viik. Keel oli elavast käibest kadunud. Iisrael on selline ühik, mille riigikeel rahvuskeel on taaselustatud. Seda me ei saa unustada. Maailmas on näide olemas ja rahva eneseteadvust väga seotud selle väga seotud sellega. Maailmapilt. Ja üldse, kas on õige öelda võro keel, mulgi keel võru murre, mulgi murre? Noh, need ongi väga lahtised küsimused, kuidas neid käsitleda, me viimased käsitanud mõistet võro keel. Selle ja ongi teoreetiliselt talgutatud umbes sinna näiteks üks endise instituudi direktor Enn Kasak, kui ettekanne rääkis sellest, et praegu on reaalselt olemas nii hästi väga murre võru murre kui väga keel. Küsimus on suhtumisest lähenemise viisist selge, et olles seal ükskõik mis, kumb ta siis on olemas piisavalt materjali ja eripära, et olla keel. Kuid noh, mõned aga nüüd segunenuna siis eesti keele sõnavaraga ja kasutusviisil võite ta käsitleda kui murret praktikas enamik inimesi, kes seal elavad, tegelikult räägivad võru murret. Aga ta on ka käsitatav keelena. Nojah, ja noh näiteks mingi vana inimene, kes räägib oma elupõlist puhast nii nagu ta on oma vanemate ja vanavanemate käest õppinud, see on siis pigem keel. Aga noh, mingi 50 aastane eluaegne rooli keeranud mees, kes tegelikult seda Eesti ühist keelt liiga hästi ei valdagi, ta ei suudaks seda noh, enam-vähem arvestatava puhtusega üldse rääkida. Ta räägib lihtsalt eri astme segu ja tema igapäevane tavakeel, see oleks siis nagu võib-olla murre. On ka võimalik nii käsitada. Aga see ongi väga lahtine. Tegelikult on teaduslikult võttes on tegemist põhjaeesti keele ja lõunaeesti keelega on olemas põhjaeesti keele murded, näiteks idamurre, rannikumurre, saarte murre, läänemurre keskmurre ja on olemas lõunaeesti keeles murded. Vaga mul Tartu murre, mulgi murre, võib-olla siis on selle seto, aga kuidas on, tõenäoliselt on ta siis väga murretes seto murrakut oleks teaduslik lähenemine sellele asjale, sellepärast et ikkagi mulgi murdeerinevused võru murdest on suuremad kui siis seto kõnepruugi ja võrokeste kõnepruugi vahel. Nii et, et see on need kakule küsimus ja praegu see ei ole veel lõplikult fikseerinud ja see ei ole väga kindel, ma ütleks nii, et meie seal see põhigrupp väga intelligentsist, me oleksime nõus teda nimetama murdeks, juhul kui selles murdes on murdekirjandusmurdega pool, jah, ja murdeajakirjandus ja murderaadio televisioon, palun väga. Aga praegu me eelistame kasutada mõistet keel, et rõhutada selle tähtsust. Ja selle noh tõepoolest väga suurt informatiivsust väga vanapõhja. See sellepärast, et ikkagi väga paljud selle ja siis Põhja-Eesti keskmurdeerinevused on nii vanad et noh, kindlasti vanemad sellest ajahetkest, kui seal kusagil, eks ole, tiiberi äärses soos nagu poeetiliselt väljendatakse keegi keegi v mus hakkasid asutama ühte suurt linna, eks ole, nii et ja noh, kõik romaani keeled, eks ole, alles kunagi väga palju aega pärast seda omavahel kogunenud ja eri keelteks saanud ja suhteks kultuurkeelteks ja et mõned siis need erinevused on vanemad kui see ajastu. Noh, ja see on ajalugu, see on minevik, see on mingi väärtus, mis ilmselt meie arvates väärib säilitamist. Et see on terve pakett, probleeme, küsimusi ja isegi väga sügavaid küsimusi. Aga kogemus näitab, et suured ja väikesed keeled saavad kõrvuti rahulikult eksisteerida. Teatud piirini teatud mõttes saavad, on selliseid maailmas kogemus, on pikaajalisi kogemusi. Aga selles hilises õhtumaises tsivilisatsioonis on küll paraku olnud üsna välja kujunenud selline keelte sõda keelte vastu ja selline vulgaar tarvinistlik võiks öelda kõikide võitlus kõikide vastu, kes on tugevam, kes neelab teise alla, eks ja, ja noh, siis Eesti kultuurkeel 20. sajandil ka siis nende eeskujul siis õige pimesi järel joostes mingite nende ideaalide on ka siis üritanud, et oleme küll väikesed, aga Kogistame ka midagi umbes nii kui natukene nüüd utreerida, natuke pahasti öelda. Aga teine asi, kuivõrd see nüüd on mõttekas, ei kujuta, see siiski on võib-olla naljakas ja naeruväärne ja kuivõrd see võiks olla kahjulik. Tegelikult kui nüüd tõsiselt öelda, siis eesti keel, kellele edasikestmine eksistents sõltub suurel määral sellest, kui avaraks ta laiendab omaenda maailma ja Eesti kultuuriruumi on üks asi, kui on, eks kramplikult ennast kaitsev väike siis keeleke ühes variandis või teine, kui ta on terve, avara maailm, kus on mitmed variandid, temal ja kus seal toimub vastastikused protsessid ja mõjutused ja ja see on ka täiesti kaks ise asja, et ahendada kunstlikult omaenda suurt maailma, ei ole väga arukas tegu ja noh, võiks ju nii-öelda, et varsti, kui asjad siin hästi lähevad, on meil väga palju eesti keelde hästi rääkivaid isikuid, kes räägivad seda kui oma emakeelt ja siis nad on kindlasti väga altid väga moodsatele mõjudele ja ja siis identiteet võib-olla nõuab seda, et varsti peaks nagu igav veerelt eestlane, põlisrahva esindaja peaks oskama. Mina olen nüüd selle keskse ja üldise keele veel mingit teist keelt, mis on ainult tema ja tema lähedaste ja kaaslaste oma, et võib-olla varsti on väga tark osata näiteks rääkida Saaremaa keelt ja Järvamaa keelt ja mitte ainult väga või seto keelt. Need lihtsalt on erinevamad, rohkem elus, muud ei, mitte midagi. Nii et siin võib väga palju olla peidus. Tuletame meelde sedasama prints Charlesi, kes kõmri keeles. Väga hea näide ja tõenäoliselt ei pääse lippe, kes on üsna analoogiline tema nimelt Astoria Valdjasse on ka traditsiooniline troonipärija tiitlit Hispaanias. Võib-olla ka tema ei pääse varem või hiljem sellest. Või tema järgmine keegi astuja valges, et ta peab ka õppima väga vastava keele. See on tõsi, hõlpsam, kui oli see, sest kõmri keel inglise keelest erineb väga palju rohkem. Aga võib-olla. See tee inimese hinge läheb keele kaudu, läheb surma. Aitäh teile, kalleller. Et te tulite ja rääkisite sellest uurimusest, mis käib Euroopa liikmesriikide vähem kasvatatud keelte kohta. Selleks korraks on maailmapilt läbi ja ärge unustage, et maailmapilt on nüüd eetris laupäeviti, pühapäeviti algusega 13, viis ja täna olid stuudios kallelleria Terje Soots.