Kellega veedad sa nääriööd ana? Kellega veedad sa määrija ja täna kas on kaaslaseks purju joodetud neitsi sul totralt titsitav süütuse röövlidele näkku või on ehk vanade sõprade seltskond kainete karskelt veetmast aega tõsine vestlusvaimule nektar täidab kambrit õrna ja argliku vaoni ja ei keegi neist Tarplawi räuskab kirjandusteosest kunstidest loodust, ei põruta rusikat lauale, rasvane rahada pihus, salatikauss ei oksenda vanade eestlaste kombel ega ka varietees teda veeda baaridaamile armastust, pihtidest, tulist kokteilikõrs hammaste vahel kui mõõk, silmad kui tulised aated säramas, peas, konjakiklahvi meelest ka hirmu haiguse ees. Kellega veedad sa nääritäna unise lapsega üksinda vaid televiisori ees palmide vahel, kus bluusirütmis on õõtsumas neeger, lauljatar Lodge õlut jood pudelist otse, silmad kinni, ekraanis tüügaste lõual männiret lastaga magamas nohinal pea, kellega veedad sa nääritäna kuulekus, kraabib ta vinguda sust, mineja, avada tuule vihinas, valjus lasedasisse, Lorinal kõrri, sulle haakuks ehitud kuusepuunurgas särab küünal ta tules tantsita külalist fokstrotti helide saatel avatud, pudel peos, shampust, musta smokingut kikilips ees. Seal nääriajal tulnud son hundimõrsja külla veerata uusaastaöö ju libahundiga koos. Ja keegi mind ei armastagi, ei keegi mitte iialgi. See teadmine mind maha rusub, võib hullumajja viiagi. Et juba sünnist saadik värdjaks ja muidu veidraks olendiks. Hea ema kasutas ja kool ka mind haris lihtsalt koletist kaunil neiul hirmuoles vaid paine, täna kollitab ma kõhn ja morn ja haige pale mu kasuks, eelsed tunnista et kalmistul, kui kaaren kraaksub tall, meenub järsku minu hääl. Selles faktis kurbusega pean tõdema, ei näe ma hääd. Kui linnavahel sama uudis, jõgi jälle laipu tõi, ta karjatab jah, Priidu peier. Tema olla võis. No lähme siis reklaami vajal edasi, eesti neiu. Kloogarannas keegi neeger, kena eesti neiuga püüdis juttu alustada, aga ilma tuluta lennujaamast sama neeger kenalt eesti neiult taas küsis, aga ei saanud vastust mitte mingisugust, ta läks siis Viru varietees tellis kõige kangemat ühel kenal eesti neiul, kes näis juba langevat nõnda madalale eta heitis pilgu neegrile, aga siis ka temast põrkus õudusest ta eemale. Ei olnud õige neeger näinud neiu kohkudes olnud hoopis priiluk Treier, põded, naeru, lokkad, puder. Seisad seal ja aimad oma lauludega, viimset kõrgust, erineva taevast maad ei välja, purskab põrgust. Nathan su rinnas, vaid, kus tiksub miski kella moodi asi. Kui plahvatab, kortaa või plahvatab too põrgumasin, siis sünnibki su luule. Nii lihtsalt käib see asi. Lasnamäe sünd. Lõõtsus Maardu poolt tuul kibedat vihma kallas, voogasid sogased, ojad Lasnamäenõlvalt alla. Paisus ja pakatas muld, kordus mitmesse valli pragudest kriginal võrsus antennide valget metalli, katuseid, lifti, torne pinnale pressispaas. Kohati läigatas juba vihmamärg aknaklaasloojanguks selgine silm. Värin nakatas kivis ootele. Vastne rajoon tardus lahingurivis. Tele-raadiodiktatuur raadiod leppisid Telekatega kokku. Algas pealetung, mille käigus inimkond kaotas ridamisi positsioone enne kui aru saada kaadi, miks seni sõbralikud riigid katkestavad suhted. Läbirääkimised jooksevad liiva, piirikonfliktid kasvavad sõdadeks. Religiooni, tülid tapatalguteks. Miks laitmatu reputatsiooniga riigimehed osutavad üle petisteks mafioosode terroristid võidavad kohtu otsesse. Miks tühistatakse seadusi ja kõiguvad valuutakursid, perekonnad lagunevad ja lapsed hakkavad punkareiks. Enne kui taibata hädade tõelist põhjust, oli lahing kaotatud. Enim kortardos tugitoolides, kui just ei kästud töötada kurjust, ei kästud sõdida, poes käia, süüa või sugu teha. Kõik, kes ei jaksanud soetada värvitelerit, olid kahtlased tüübid, potentsiaalsed vaenlased. Need pandi laagrisse elama. Igal hommikul karjusid intervjueeritud koorist, televiisor teeb vabaks. Televisioon on tõotatud riik, tee ja tõde ja elu pärast kamandas monitor, parem pool sammu, marss konveieri taha. Natukese teistlaadi. Miks laplane ei laula? Viimase kasuka müüs muuseumile raha, jõi maha. Võttis paadi, sõitis järvele vastu õhtut, jäi mootor seisma. Istus paadi ninas, vahtis vett, et see oli sügav nagu taevas, kaugele all rippusid virmalised. Kui suur noodalina nägi tähti, nagu kalaparve ennast unustades arutas, ovan pojal seitse põtra, foi lõnga, loo kaja kuuldes võpatas, toibus põtru, pole benssu, pole viina, pole, sülitas ja luges kolmekordseid. Võrgud võeti välja ühes kaladega. Hakkas väga külm ja pime, nagu oleks maailm alles veest kerkimata. Nagu poleks üldse miskit peale lekkiva paadi, õlise vatijope. Mis ja kus? Mis on mõnikord maailmu sildav, ekstaas mõnikord aga aegu tükeldav kainus. Tihti suurest tervikust tühine, raas sama tihti väärtust, tõeline ainus kus on avarust palju, ent kunagi selles kahele ruumi ei jagu. Ent kus rännates üksik kunagi sa oleksid õnnelik nagu Gusso silmatseb sageli tähitu. Ja harva valguste valgus kus kõik, mida teed, tundub tühi töö. Või siis tõelise elu ammu tõotatud algus. Klaasi tunneduses liikumatus suves suuremana, aknad klaasi tumeduses, valged karikakrad. Läbi mitme põlve üle terve Eesti klaasidega põlde. Nurga taga peeti väike armas putuk igaviku foonil. Õhtul muinasjutud, päeval kõnetoolid. Punkt. Mu silmadega töödest põlevad, kui moonid. Ma nende valgel istun valgel toolil ja vaatan ühte punkti läbi mitme seina. See punkt mu mälu põhjas liikumatult seisab. Nii sügaval, nii kindlalt oma ajas. Üks punkt, üks miljonist, üks 100-st. Ka seal on öö. Ka seal on valgel oli üks kelle silmad nagu Verkijat, moonid. Ent põletavad, aga sein jääb seinaks. Me kokku saame üksnes kõrges heinas. Me kokku saame üksnes kõrgeks heinaks. Kassis treppe mööda kõmisevaid treppe tõusis seelikuid ja roosat pesunuga lauas varises mu kahvli ette söögikaardi napivõitu sisu. Toole tõsteti autogrammiks, solgiõlga patsutades tehti tere. Omi mõtteid õnneks kaasas polnud, mulgi nõnda suur ja sõbralik, sai pere, algas vestlus, aga õigupoolest millest? Võimalik, et ikka sellest samast keegi vahuveiniklaasi surust lillehüüdes. Olen eesti luuletaja pilt ja mees, kasvab puu ja kosub rahvas väiksel maal. Midagi ei oska tahta, mida saaks valuta ja väga selgelt öelda keel. Kõik on niigi väga selge pilt ja mees. Talv. Mu akna taha pekitükk toodud näib sead mu aju rapsiptuur. Lauglennul saabub sotsiaalne hooldus, üks Paul tal iga kord on suul. Sel hetkel tahaksin, et nööriks toodud ma oleksin või võllapuuks nii palju elus sellest maha joodud. Et nüüd on janu juba suu. Jah, nüüd kui pidu juba kogub hoogu hulletina, kus puudub kuul. Näen, kuidas pärast rasvast loomust kat viibides puhipsud Ma ei taha supibraadi, parem andke rafinaadi, mitte piima, mitte manti, tahan hoopis konservanti toiduvärvi kirkalt puhast tehtud põlevkivituhast mitte leiba köögiviljaväetist enne, kui on hilja. Tooge, muidu ei saa rahu, kui on fosforiidijahu keldris varuks mitu kotti. Nitro Foskad, puistan potikaali, soola ammu passi, ainult lollid söövad assi. Mida teha, kui on janu? Tööstusele 1000 tänu, et võin ammoniaagi seega mulistada nagu teega. Sestap mul on ükstapuha, kas saab heina teha luhal, kas on põllul malts või nisu. Minul süües kasvab sisu loomine loomisel hullude. Levinud rahva toona tüütada. Ma loodan, et, Kunagi ei teki sellist sellist loomislaulud nagu mina kirjutasin laperda Lapuline Neina kirja linnukene lendas meie karjamaa pesapaika otsima. Uuri siga, rohututti leidis mitu põõsa nutti tolmukarva okste harva, milline neist valida. Ära põlgas põõsa, millel oli pisut lehti omaks võttis paljarootsu, hakkas pesa tegema otseselt prügihunnikus, vana autorehvi sisse, punus okastraadist. Pesa hakkas mune munema. Munes päeva munes teise õhtul päeva kolmanda hakkas rauda soojendama terasmune hauduma. Ühest munast tehast tõusis, teisest koorus ekskavaator omandastelt kriginaga kasvast tunde, roostevaba koobalt käsi nikkel nina, tubli tähist tööline. See käis läbi terve kopli tuhnis üles, rukkipõllu kaevas üles kaerapõllu Tarastas talutaguse kosta, mütta silm erises, kust ta marssis, maa värises, nüüd nõue algarjäärid põllul. Aherainemäed. Rottide roidunud karjad tallamas teeside radu. Rottide roidunud karjad toomas raisku ja kadu. Avali kavalad, lõuad, tolmus vangeldav saba ei peata, rajud ei põuad, rott on ülbe ja vaba. Tuleb kui revolutsioon, hallitutruvad massid, karjana vajuvad linn, linn, kus elavad kassid. Kivid ja prügikastid. Üksik normendav puu. Hallid on öösel kõik kassid halliks pleekinud luud. Armastajate skeletid põimunud üksteise üle. Viimane maiustav rott. Hommikul võpsab neil sülest tühjalt seisma jäänud müürid. Läinud on rottide mask, kivide vahel vilksatab üksik ehmunud kass. Rotid on lahkunud, linnast rahul ja paksuks. Alles pooleteist aasta pärast tuleb kassile sinimust. Hariduselt räpane, roiskunud hinge sisikonnast astun lärts elu sisse, sigin töölisperekonnast, tahan öelda, tea, sõnu kasimata suust, väikekodanluse mõistaks tänavate haridust. Tei. Sule minu silmi kätte ei pane, suule käärib roiskunud Klaagist, minu prügikast ilule minu teel ei kasva, lilli pole pilvi, päikest, puid minu teel ei mängi, pillid pole hüüdmas, sadu suid. Minu teel on kivimajad, asfalttäis on kassi laipu. Tüling, mass ja kellaajad, sildid nüristamast, taipu. Veel kõik prügikastid ajamas on üle serva. Ühel pool, kui hakkab vastik, lähen ära teise serva. Et siis nagu Kalle Kalle Elleri luuletus sarnane õest. Asfaltteelt ma läksin ka, konservikarbid on reas, midagi ei näe, see on maa, see on maa. Näe, seal on putka, putka on seal pudelipõhjade peal, kes võis pudelit purustada. Kelle on see maa, kelle on see maa? Miks ei näe ma kassiraipeid, koera raipeid ei näe ka. Te tegite neist seepi seebiks majude halli pasteeti. Kas see on siis minu maa, kas see on siis minu maa? Ma ei taha uppuda masuuti klammerdunud kogumiskasvamas uudist. Tuled paistavad ilusad külmad. Ma ei taha masuuti uppuda, kus kurat maa, kurat on muu maa seal näe, lülitud valge ahv. Ma näen selgesti nülitud ahvi. Kas oli vaja nülgida ahvi? Näe seal taamal putka tavamaa muma. Mu isa ja emamaa. Me oleme te siseilma peegel. Kõikamisteis varjatud on avaldunud neis? Ei, keegi, pole eksistentsi tukad, kullast reegel, me pole väljapääs, vaid pigem vastasseis. Sisu olene, määrdunud ja hale on teie poolt voolus, kaunis etikett. Kuid hingepurgist koorub nähtavale, briljantne pole, on vaid võlts dublett. Ja nii kui teiegi ei sure välja. Me oleme periood, mis kestma jääb ning läbioleku ja eksistentsi nälja on poolustesse kätket. Homne päev.