Tervist, mina olen Urmas Vadi. Mõned asjad on ebamugavad. Sulev Keeduse uus film, varesesaare venelased, võib-olla mõnele eestlasele ebamugav? Minule küll. Günter Grass on Iisraelile ebamugav. Kivisildnik võib olla ebamugav. Aga mis sfäärides liiguvad Henri ja Riho Hütt. Ja millest kirjutab oma kultuuriga päevikus Janno Põldma? Seda kohe kuuleme. Eelmisel nädalal ilmus kinolinale Sulev Keedus sinu dokumentaalfilm mille pealkiri on varesesaare venelased. Et miks selline pealkiri on filmil? Ian Holm, ehk siis Kreenholm ja, ja ma arvan, nii paljudki on selle ära unustanud. Sest et ajalugu on niipidi keeranud, et räägitakse Kreenholmis teadmata, mis tegelikult tähendab ja kus täpsemalt siis asub see manufaktuur, mis nüüd on lõplikult kinni pandud. Et sealt see pealkiri siis varesesaare, venelased. Aga mis selle nime lugu on, ma mõtlen seda varesesaart, oled sa uurinud seda? Jah, kunagi, kui seal no faktuuri veel ei olnud, siis siis ta oligi selline juba jõele ja kahe kose vaheline saarma, seda saare pindala nii täpselt ei mäleta, kus praegu on siis Kreenholmi manufaktuur. Ja tol ajal siis millegipärast Ma pole selline nimi, pandi ju seal palju vareseid, elas. Et ega ma rohkemat mingit legend ei ole täpsemalt kuulnud. Olen küsinud ajaloolaste käest ja nad vastavad umbes sama sama lihtsalt, nagu ma praegu ütlesin. Ma mäletan kunagi mitu-mitu aastat gaasi, ma tegin sinuga ühe raadiosaate pikatunnise saate ja seal me rääkisime sinuga sinu dokumentaalfilmist, Joonatan Austraaliast, ja siis ma mäletan, et ma ütlesin, et oi kui kui õnnelik mees sa oled, et, et sul kuidagi juhtus niimoodi. Et no ühesõnaga natukene sellest Jonatonist Austraalias sellest filmist, et et seal filmis oodati ühte laeva, mis toob Saarele rikkust ja turist. Ja sa sattusid olema sellesama laeva peal, mis nii-öelda tuli randuma sinna sellist Saaremaale ja Saaremaale. Sellel samal reisil teatati, et firma, kes pidi neid turiste ja raha ja õnne tooma, et Nad on pankrotis ja ma mõtlesin, et see on mingi jumalik näpuga kohale panek, et sa, sa sattusid sinna ja mulle tundub, et see, et sa selle Kreenholmi ka tegelesid on midagi sarnast. Sarnast nii palju, Kreenholm, Kreenholm läks ka pankrotti, aga seda ma juba teadsin seda, me teadsime kõik. Et ma läksin sinna filmima siis, kui, kui oli saada, et vähehaaval see tootmine seal hääbub ja noh, ma arvan, iga mõtlev inimene sai aru, et see pannakse varsti kinnise manufaktuur. Nii et noh, küll isegi mind kutsuti, ma ei läinud mingisuguse filmi huviga, isegi ei läinud sinna, mind kutsuti, tule vaata et milline, milline võimas tootmine, manufaktuur, et nüüd saab sinna sisse ja võid seal ringi käia, siis ma käisin ühe päeva ja sõitsin koju tagasi ja siis ikka vist üks kuu aega mõtlesin ja siis tekkis mõte, et äkki võiks seal proovida nendest inimestest filmi teha, kes teavad, teavad juba ette, et nad jäävad õige peatööst ilma. Aga see Kreenholmi tehase lugu mingi pigem noh, väga taustal või illustratiivne, et sellised vahepildid masinatest, mis töötavad ja siis ühel hetkel sellest tehase ruumist, mis nendest tühi, kõle. Kui palju need inimesed, need portrateeritud inimesed või noh, need inimesed, kes sinu filmis varesesaare venelased tegutsevad küll paljud nemad Ta on selle Kreenholmi ka seotud. Kas see on ka nende lugu? No otseselt on küll ainult üks inimene seotud kelle nimi on vaike, aga teised. Ja öelda, et mul on tunne muidugi, seda on raske tõestada, aga mul on tunne, et ei ole Narva Narva last, kes ei ole kuidagi Kreenholmi-ga seotud olnud. Et kui ütleme niimoodi väga ümardatult rääkida, siis Eesti ajal on seal Kreenholmis jäänud tööta 10000 inimest ja kui praegu Narvas 60000 elanikku lapsed ja pensionärid, kõik inimesed kokku, siis noh, niimoodi hästi-hästi lihtsalt arvutades ütleme 30000 tööjõulist inimest ja nendest kolmandik kaotas töö siis ma ei tea, 15 aasta jooksul siis, siis ei saa väita, et need inimesed ei ole noh, Kreenholm-ga seotud, kelle ema, kelle vanaema, kelle onu. Tädi kaks hästi teravat tunnet, mis, mis tekivad sinu filmi vaadates minul üks on selline, lausa vastikus või kriipiv kriipiv ja valuline tunne. Ja teisalt justkui vastu kaaluks või kuidagi imelikus kombinatsioonis on väga poeetiline see film. Kas sina, filmitegija ka mõtlesid selle peale või, või või mitte? Ei mõelnud? Ei mõelnud, ma püüdsin. Püüdsin filmi tegelasi filmida heas valguses. Aga seda on tunda ka ja võib-olla see on ka üks võti, et miks sa neile inimestele sedavõrd lähedale said, et nad niivõrd intiimselt hästi ausalt oma üsna süngeid elusaatusi jagavad, sinuga püstitanud need küsimused, et kuidas, kuidas sa leidsid nende inimestega kontakti. Leidsin läbi juhuse on üks selline Rakvere inimene, vaimulik, kelle nimi on Stanislav Sirel. Temaga ma täiesti juhuse tõttu sain Narva tänaval kokku, tema on siis vaimulik, kes käib Narvas venekeelseid jutlusi pidamas ja siis abipakke abistamas neid kõige vaesemaid õnnetumaid. Ja sealt Ta hakkas kuidagi edasi siis minema, et kuigi ma temaga meil oli kahe kokkulepe, et ma ei tohi isegi pilti teha tema tema jutluste ajal et need inimesed häbenevad, rääkimata filmimisest siis ma mõned korrad käisin aga koos ja siis sealt juba leidsin juba järgmised inimesed, kes viisid mu ühte teise teise kirikusse, kus peetakse koosolekuid ja seal oli kõik avatud seal nagu ei häbenetud. Sealt hakkasid siis tegelased vähehaaval vähehaaval tulema, ütleme nii, et sealtsamast ma leidsin ka Yana ja siis juba Yana kaudu ma leidsin ta teisi Yana tuttavaid ja Yana ise viis mitmesse kohta, vaid et niimoodi vähehaaval. Need kontaktid on siiamaani, et nende nende inimestega, et see ei olnud filmis filmis tundub võib-olla, et see on kuidagi väga lihtsalt ja kergelt läinud, aga aga seal ikkagi läks kaks aastat natuke rohkemgi. Selleks, et seda kõike siis noh, mis, mis nad räägivad, seda siis kaamerasse salvestada. Praegu on selline hetk, kus ma tunnen, et ennast veidikene imelikult, et et ma tahaks kuulajate jaoks, kes seda filmi ei ole näinud ja võib-olla ei näegi, et ma tahaks nendele midagi öelda, et mis inimestega on tegu, samas mul on selline tunne, et kui ma seda ütlen, siis ma kuidagi halvustan, aga ütleme siis kuidagi teistpidi, et need on inimesed, kes ei ole kindlasti kõige rikkamad, kelle elusaatused ei ole kõige lihtsamad olnud kes kasutavad ka erinevaid uimasteid. Kas see valik, nende selliste inimeste valik? Et kas need inimesed lihtsalt olid sellised või, või, või sa otsisidki selliseid inimesi? Keedus ma ei otsinud, nad olid sellised, nad olid sellised jah, aga ma võin ka öelda, nii mõnigi on ennast selle aja sees juba parandanud ja nii mõnigi nendest oli enne seda juba, kui me tuttavaks saime, oli, oli uimastitest loobunud ja siiamaani On nii, on selle selle koha pealt karske inimene. Aga noh, mõned on siis sellised, kes ei ole seda jaksanud teha või suutnud. Et niimoodi tsüklitega tuppa on, kuu aega on nad priid sellest pahest ja siis mingil meeleheitehool, siis püütakse abi saada sellest sellest rohust, mis on vähemalt tol ajal oli väga kergelt kättesaadav. Sa mõtled narkootikume? Üks kõige süngemaid, seene selles filmis oli see, kui üks naisterahvas räägib koos enda noormehega, et et nad armastavad väga teineteist ja kõik on väga hästi. Ja siis see noormees ütleb, et ta nakatas selle naise HIV-viirusega ja siis natukene aega edasi, ütleb see mees, et ta tahab väga temalt last saada. Samas noh, ilmselgelt olid nad selles stseenis ka mingite ainete mõju all ja see, see mõjus kuidagi hästi õõvastavat ja kuidagi kuidagi väga kurvalt ja lõplikult või, või mitte, lõplikult oleks isegi hästi, aga et sa näed, et, et mingid asjad lihtsalt jätkuvad ja lähevad aina hullemaks. Jah, see on siis jana ja maks olid need, ma arvan, et seda, see, millest maks rääkis, et seal midagi välja mõeldud ei olnud. Rääkisid ka täpsemalt, miks nad nii otsustasid, aga kõik ei mahu filmi. Siis ma tahan veel täpsustada, et ka see lapse saamise soov on väga siiras, aga aga nad tahtsid veel tütart. Ja, ja ega mine tea, võib-olla see tütar kunagi sünnib praegu Yana on vangis. Ta sai aastaaastase karistuse järjekordse ja maksist, ma ei tea, ma tean nii palju, et on vabaduses, aga mis ta teeb hetkel seda ma ei tea. See tundub nagu minu jaoks, kes ma elan, sellist rahulikku elu selline nagu paralleel maailm. Aga õudne on muidugi see, et see ei ole mingi paralleelmaailm, vaid et see ongi tänapäeva Eesti Narva. Ja kas sinu soov oli seda filmi tehes anda edasi pilt ühest äärealast, nagu see pealkirigi ütleb varesesaare venelased, mis on kahe jõe vahel isoleeritud paik või saar või siis oli see soov anda pilt just nimelt Eestis elavatest venelastest, viidata immigratsioonipoliitikale või narkootikumide kahjulikulisele või et ühesõnaga selline küsimus, et miks sa selle filmi tegid. Mul ei olnud. Taolisi eesmärke tegelikult ma kuna ma sinna sattusin ja ja nii nagu läks, ma, ma lasin kõigel nii nii nii-ütelda omasoodu minna ja, ja ma ise arvan, et see ongi nagu pigem kroonika, sest et selles filmis ei ole mitte midagi lavastatud, ei, ei ole midagi minu tahtel tehtud kõik, mis seal toimub, kõik jutuajamised, kõik tegevused on, on päris ja just sel hetkel sündinud, kui nad sündisid. Et ma nagu ei püstitanud endal suuri endale suuri eesmärke, aga miks ma, miks ma võib-olla sinna tahtsin minna, oli see et peale Jonathan Austraaliast kui Mustjala inimesed olid mu peale väga solvunud ja võib-olla poolsaare matki sinna otsa veel siis nagu kadus isu ära, kui mind süüdistati, kadus, ma mõtlesin, et ma ei taha, aga kui Eestimaal filmi teha, tõsi kui, kui on sellised süüdistused, et filmitegelastega on ebaeetiliselt käitutud, Ta on mööda küla ringi sõidetud kast viina pagasnikus ja siis on külamehed täisjoodetud ja siis neid filmitud. Ja kui need süüdistused tulid veel inimeste poolt, keda ma tõesti filmisin, aga midagi taolist juhtunud ei olnud, ma ei tea, missuguses olekus nad siis seda, kellele jutustasid ja kuidas siis ajakirjandus selle üles puhus ja mul ei jäänud muud üle, kui istuda autosse ja sõita Kuressaarde otse ajalehe toimetusse ja kohtuda toimetaja küsida, et mis toimub, kaua sellist laimu saab nagu nagu trükkida kontrollimata, et mis, mis, mis on tõde ja mis mitte, siis peale seda oli küll tunne, et ei taha enam teha Eestis ja, ja ja see kuidagi tõsi jah, see Narva, et mõtlesin, et, et püüaks teha filmi venelastest. Aga nüüd on juhtunud enam-vähem, peaasi et Narva esilinastusel olid paljud ikkagi solvunud ja küsisid mu käest, et kas siis narkomaane mujal ei ole, kui siin Narvas, et miks te siia tulite. Aga filmi teha terves Eestis korraga peab ikkagi valima mõne koha ja seekord siis oli see Narva vähemalt ma loodan, et see filmi lõpp kohtuähvardustega, nii nagu Saaremaal oli. Noh, inimesed ikkagi võtavad asju väga isiklikult, mitte üldistatult. Aga Sulev, kas nii nagu sa ütlesid, et see on täiesti alatu, kuidas sind süüdistati, et sa seal oli auto pagasnikus, kast viina ja kuidagi lavastasid jootsid külamehi täis? Vastupidine küsimus, et kas kas sul ei tekkinud filmides selline abitu tunne, et sa filmid neid? Aga sa ei saa neid kuidagi aidata või, või tekkis selline soov neid aidata neid inimesi? No kasvõi sularaha näiteks anda kõige labasem? Sa mõtled Narva ja just just no mitte mitte ainult ei tekkinud soov, aga mega aitasime, ostsime neile süüa ja ma tea hambapastat, et noh, kõike, mis on hädatarvilik mitte mitte iga päev, aga ma arvan, üks kümmekond korda kindlasti. Et nii palju, kui meil oli võimalus aidata, me ikka proovisime neid aidata, loomulikult. Ei saanud aidata neid selles, et nüanss oleks andnud neile raha, mille, mis on, mis oli teada mõne puhul, mida ta selle rahaga teeb kohe. Aga ega, ega see selle tahtmisega ei ole suurt midagi peale hakata. Et sa ju tead, et kui sa tänadal annad toiduraha, siis ülehomme on tal täpselt seesama asi uuesti. Sama probleem. Ma ei teagi, mis oleks lahendus või, ja ma olen mõelnud, et, et võib-olla selle filmi puhul on tähtis see, et tekivad mingid küsimused, millel võib-olla otsest vastust ei ole, vähemalt tekivad mingid küsimused, mida, mida me noh, pole just väga tihti endalt või siis või siis laiemas mõttes. Meie riigilt küsinud, et kuidas see ikkagi võimalik on, kuidas see võimalik on, et kuskil, mitte üldse kaugel on terve kogukond, selliseid inimesi, kes on niivõrd abitus olukorras? Ma ei tea, ma ei tea, kus vastus on või kes tark on, kes oskab neid aidata? Alates sellest nädalast hakkas varesesaare venelaste film jooksma Kinos Solaris ja täna ja homme saab seda näha ka kinos Artis kultuuriga igal juhul soovitab. Nüüd jätkab Kivisildnik teemal alandatud ja solvatud vaimuinimesed. Akvaarium 59. Tervitus teile sügavalt nördinud vikerraadio kuulajad. Halb on see, et maailmas juhtub jõleduse jälk rõvedusi. Hea on see, et vähemalt väikeses eestilaadses pool riiklikus moodustises reageeritakse eetiliselt öeldakse välja tõde, kaitstakse inimlikkust, inimõigusi ja kõike seda. See on ometigi hea. Alati muidugi ei lähe nii hästi. Seepärast arutamegi täna teemal, millist abi ja kui palju vajavad alandatud ja solvatud vaimuinimesed. Äsja raputas maailma masendav uudis sellest, kuidas üks paariariik tegi kurje üle kohut, mõistis hukka ja hakkas taga kiusama sügavalt inimlikku kunsti. Seda kõike oleme varem kümneid tuhandeid kordi näinud. Ärksa vaimuga loojad tajuvad ebaõiglust loomuvastast ja vägivaldset ühiskondlikku olu teravamalt kui lai mass. Nad loovad valgustusliku iseloomuga kunstiteoseid. Neid hakatakse taga kiusama, alandama, peetima, vangistama ja mõrvama. Paljud hukkuvad. Kuid valgustusliku kunsti tagajärjel valgustab kunagi hiljem ka pime mass ning rannid saavad lõpuks ikkagi haledalt molli. Just äsja olime sellise juhtumi tunnistajaks. Te ilmselt saite juba isegi aru, millest jutt käib. Tuntud Saksa kirjanik Günter Grass kellele geniaalseid teoseid on virnade viisi ja väga hästi eesti keelde tõlkinud Matti sirkel kirjutas luule, kütuse, maailma rahu kaitseks. Luuletust ma ei hakka ette lugema. Mõte oli selles, et sõda on halb ja rahu on hea ja need, kes sõda õhutavad ja sõjarditele relvi müüvad, on lurjused. Tal olid selged ainult sirkularid ja ajaleheartiklid, milles midagi keelati. Kuid tsirkulaar is keelati õpilastel õhtul pärast kella üheksat tänaval liikuda. Või kui mõnes artiklis keelati kehaliku armastust sisulise talle selge, kindel, keelatud ja asi nudi. Kuulsite katkendit Anton Tšehhovi novellist inimene vutlarist ERR-i heliarhiivist kus klassik kirjeldab ideaalset ühiskonnaliiget täiuslike omadustega intellektuaalid. Ka sellised on olemas, ärge kaotage lootust. Nüüd võime südamerahuga naasta vään kaelast saksa vanuri juurde. Kross viitas ka ühiskonnas valitsevatele ebatervetele, tendentsidele, silmakirjalikkusele ja kaksikmoraalile sõjaõhutamise ja sõjale kaasaaitamise küsimustes. Antud kontekstis on oluline rõhutada, et sõjapropaganda on Eesti seaduste järgi kriminaalkuritegu. Karistusseadustiku paragrahv 92 järgi võib sõja õhutamisest saada kolm aastat vanglakaristust ja sõjapropagandistile menetlemine kuulub Kaitsepolitsei haldusalasse. Olukord on meil selline, et humanistlik kirjanik kirjutas luuletuse rahu kaitseks sõja vastu ja sõjaõhutajate ning sõja mahitajate taunimiseks. Mis juhtus? Kas Grassile riputati suur riiklik kuldauraha rinda või poetajate mõni kopsakas rahuvõitlejate preemia põuetaskusse? Unusta ära. Otse vastupidi, Graszai molli need suled sahisesid ning Iisraeli riik läks koguni nii kaugele, et kuulutas kirjaniku soovimatuks isikuks ja keelas tal sissesõidu paariariiki. Selline valuline reaktsioon siis. Iisraeli ametnikud põhjendasid oma julma otsust sellega, et Graz õhutab rahvastevahelist viha ja vaenu või midagi sellist. Millises kolastilise trikiga rahu võitluses sai. Viha õhutamine on mulle isiklikult arusaamatu, aga ametnikud e-rahahunnikute vahel on vaesele lihtinimesele hoomamatu. Ikka juhtub, et mõni arengupeetusega riik läheb lolliks ja hakkab segast peksma. Mõne aja eest vangistas Vene terrorismivastane üksus grupi naispunkareid kes Volkswageni uue mudeli esitlemiseks ja lõhkamistööde läbiviimiseks igati sobivas hoones palvetama kukkusid. Seevastu lubamistes ja päriolekus peitus tema silmis ikka kahtlane element midagi ebatäpset ning tumedat kui linnas lubati asutada draamaring või lugemislaud või teema ja siis kõngutas ta pead ja lausus tasa. Ja muidugi, eks ta ole, see on ju kõik ilus. Ainult kui midagi ei peaks juhtuma. Pungivastane võitlus on teataval määral õigustatud, sest pungivastast võitlust õigustavad luterlikud eetikud. Küllap siis selle ketserite sekti jaoks ei ole vene naispunk küllalt raju või ma ei tea. Üks lõhkamistöödest vaimustatud rääkis igal juhul sellest, et tegu on pühakoha ja pühadusega. Teine saksa rahva autodesse kiindunud papp kinnitas, et punk solvab usklikke. Kui öeldakse, et lõhkamistööd ei solva, et rahvaautode esitlemine ei solva, aga punk solvab, siis tuleb uskuda. Igal juhul meie president on pungimeelne ja ei usu isegi peapiiskopi vihakõnet. Meie president on pungi poolt ja toetab vene naispunki igati. Mina toetan ka vene naispunki, kui alternatiiviks on lõhkamistööd või peapiiskopid. Samas on kummaline, et kui vene naispongi vastu said meie telemeedias sõna suur hulk naispungi vihkajaid, mis on ka mõistetav. Kui valitsust vihatakse ja president fännab vene naispunki, siis tuleb vene naispunk juba põhimõtte pärast kõrvuni maa sisse trampida. Millegipärast ei näe ma ka meie telekanalitel ei toetust krossi rahuvõitlusele ega toetust krossi represseerijatele laimajutele. Skandaalse kunsti teemal tuleb võtta seisukoht, sest siis pääsed sa telekasse. Ole sa siis kas papp, president, kunstiteadlane või mõni muu marginaliseeritud vähemuse esindaja. Igal juhul on valesti mõistetud ja tagakiusatud rahuvõitleja krossi juhtum meie telekanalitel väga nõrgalt esindatud ja sellest tuleb õppida. Siit siis nõuanded kunstnikele, kes tahavad oma sõnumit edastada. Esiteks tee video. Teiseks ära kirjuta luuletusi, vaid laula ja tantsi. Kolmandaks, ära ole mingi vanamees pule tibi, see töötab vingelt. Neljandaks ära jahu maailma rahust, mis kedagi ei huvita ja mis kõigele lisaks segab kõige rikkamate relvaäri ja kõige tähtsamate surmaprojekte. Tule parem välja mõne üldtunnustatud ideega. Näiteks palu jumalaema, eta hakkaks feministiks, sest feminism on hea jumalaema, pole ka paha. Kuuendaks, kui jumalaema ei soostu fei ministriks hakkama siiski isenda kõva häälega Sitsitsit pühasid, et siit aitab alati löö sitleti või altarile ja sind toetavad rahvusvaheline kogukond ning Eesti vabariigi president. Seevastu rahu jutt, rahvusvahelist kogukonda ja Eesti presidenti ei kõneta. See jumalast ja inimestest hüljatud maailma rahu peab ise kuidagi hakkama saama. Täna laupäeval võib näha Tallinnas Kanuti gild isolis lavastust-etendust mille pealkiri on näärisaared ja selle taga on isa ja poeg, poeg Henri Hütt ja isa Riho Hütt, kes on ka nüüd siin stuudios ja, ja sellest isa ja poja suhtest peaksime rääkima ka kõigepealt sellest pealkirjast, et, et on olemas Fääri saared, aga teie pealkiri on sfääri saared, mis vääridest tegutsete Henry. See on meie jaoks selline suur kunstisfäär, milles meie Rihoga esindame erinevaid saarekese üks siis rohkem klaasikunsti poolt, teine rohkem etenduskunsti poolt. Ja need kaks saarekest nii-öelda kohtuvad selles suures sfääris selles suures loomingusfääris ja võtavad ette teekonna ühiselt, et 11 paremini mõista. Mina, kes ma ei ole seda lavastust näinud küsin väga lihtsa ja konkreetse ja olulise küsimuse enda jaoks, et mis laval toimub, mis seal näha on ja mida te teete seal? Laval on omavahelist nii-öelda teksti dialoogi, siis on liikumise dialoogi, ruumi täitmist, tasapinnalise tehnoloogia ehk klaasikunstiruumis liikumist ja siis me tegelemegi rohkem ruumi täitmise kunstiga. Aga läbi liikumise läbi gaasi läbi dialoogide. Ja peaks seal juhtuma ikke imega minu arust terve aeg on selline mingi ootus ja sealt tekib selliseid momente, kui, kui ilmub ka midagi ja keegi miski tuleb, eks ju. Ja sellise noh, müstiline. Aga klassikalises mõttes. Mingit teater see ei ole, kus Henry sina kehastad Hamletit ja Riho, sina tea antsu ja siis räägite seal omavahel ja, ja toimub kulminatsioon. Ei, nii see päris tõesti ei ole, me oleme ikka nagu meie ise selles mõttes, see on ikkagist autoriteater allkirjaga teater, mis siis rohkem võtab luubi alla nii-öelda meie enda igapäevase karakteri meie kehas ta kedagi teist. Ja need lood ka, mida me räägime, need on küllaltki isiklikud ja see liikumine ja see meie ruumist aru saada. Aga mis see loogika on, tugineb ka meie enda subjektiivsel aru saama. Henry, sina oledki selle asjaga tegelenud. Aga Riho, kuidas sina ennast laval tunned? Täitsa vabalt olla rahulikult ja ma mõtlen, et, et kui siin etendused on, et, et siin närvi ei ole, tähendab, mingi loomulikult on natukene, aga selline rahulik ja, ja ootus, ootus on alati, kui see etendus oli, on ja mingit närvi küll ei ole. Kas see isa ja poja teema on selles lavastuses ka sees või on sõelad? Väline ei, on sees küll algselt sain rääkisime sellest asjast, siis tähendab kui minu looming hakkas pihta seal klaasi klaasi tegemine, siis sai küll räägitud, et noh, et isa, isa-poja suhe mingi mingi sees, aga ja, ja klaaside peale ongi tegelikult selline suur ja väike suhe seal näha, näha kohe, et mis seal nagu terve etenduse jooksul nakuteks kulmineerub lõbuks. Aga, aga tegelikult kui, kui siin lavastuses suhteliselt võrdselt ja ja noh, kui tegelikult on Henry selle kokku pannud ja ja mina isegi tunnen, et mina olen nagu nakkuse väiksem osaaegse seal. Ja see väiksem tegelane, et Henry nagu noh, see ongi nüüd võib-olla tänapäeva isa-poja suhe ongi selline, et mitte isa õpetab poega ka, poeg õpetab isa. Et kõik need vidinaid ja kõik, mis tehnoloogiamaailm on, eks, et peab ikka õpetama. Keegi Henry õpetab ja kõik see asi on nagu sealtpoolt ja võtan õppust hea meelega. Mina tahaks veel lisada omalt poolt, et lisaks sellele isa-poja nii-öelda suhtele on seal ka nagu isa, kunstnik, poeg, kunstnik, suhe nagu, mis on eelkõige meil nagu huviorbiidis olnud ja läbi mille me oleme ka nii-öelda mõtteid omavahel mõlgutanud, et alati jääb see küllaltki loomingulise tasandi küsimusteks. Jah, see oli ka üks minu mõte või küsimus, et te olete väga erinevatest žanritest pärit. Kunstnikuks olemise teema näib selles lavastuses hästi kesksel kohal olevat. Jah, see vastab tõele. Meie ühisjooneks, mis me oleme leidnud, ongi selline küllaltki põhjamaine, puhas ja karge maitse-eelistus ja see seob meid suuresti ja läbi selle kohtuvad ka liigutus ja klaas mingil emotsionaalsel skaalal väga võrdsel tasandil. Kanuti Gildi saali koduleheküljelt võib lugeda sellist juttu, kaasaegne lavaruum pluss allikale tuginev liikumine, plust, tasapinnalised tehnoloogia mäng võrdub head uudised. Väga hästi kõlab see, aga mis need head uudised on? Head uudised, võrdubki kokku kogu see ruumi loomise loogika, mis seal on see kaasaegne lavaru. Ma seletan natuke lahti, et kaasaegne lavaruum meie jaoks on see, et me püüame eirata gravitatsiooni sellisel kujul, et ei ole ainult maksimaalselt kahemeetrine keha, kes asub maapinnal, vaid me proovime kasutada ka lava ülemisi, sfääre ja siis tasapinnalise teha loogia mäng on rohkem see, mis maagiat see klaasikunst siis seda ja head uudised, võrdubki, nii-öelda see meiepoolne kuidagi see atmosfäär, mis siis loodud on. Me ise usume, et need uudised ja see nii-öelda see alatoon on ikkagist pigem helge ja südamlik ja see võrdub head uudised. Mul on selline ettepanek teile Henry ja Riho Hütt, et kas te võiksite lõpetuseks, kuna ta seal lavastuses räägite lugusid lõpetuseks ühe loo rääkida kumbki näiteks ühe Kumbki ühe alustasin, räägime selle loo ära. No räägi, aga räägi see teine lugu, äkki ma räägin pool, räägi pool sisend. Igal pool. Kord oli väga külm, talveõhtu isa, panime õega soojalt riidesse ja siis läksime külast eemale, kuud vaatama. Kõik ümberringi oli kui muinasjutus. Aega kui sellist polnud. Kõik hiilgas lumi lageda välja peal ja tähed taevas. Eemal seisid sinised kuused. Kord jalutasin ma linnas oma suure koeraga, meie tee peale jäid sensoriga vanemad, kaubamaja, klaasuksed mu kaaslane peatuses, vaata neid uksi mõtlikult. Märkasin tema ebakindlust ja otsustasin teha järgmist. Sisenesin, uksed avanesid, uksed sulgusid. Mu kaaslane vaatas mind teiselt poolt mõtlikult ja ma hakkasin teda energiliselt poole kutsuma ja ta tahtiski tulla. Aga ei saanud ja ma lasin sellel hetkel natuke kesta ja läksin siis tagasi ja valisime edasi liikumiseks uue tee. Ja tee peal ma mõtlesin, et mida see koer nüüd mõelda võib ja kas tehnoloogia kohtumõistmine. Alati, kui ma teibin ja liimin oma laste Lotte raamatut mõtlen, no kui paljud emad ja isad teevad hetkel sedasama? Ma usun, et neid ikka on. Aga mida sellel ajal teeb Janno Põldma? Kolmapäev, neljas aprill. Hommikul sõitsime Heikiga Sillamäele kohalike venelastega kohtuma. Tuli välja, et meist kumbki polnud varem Sillamäel käinud. Kohtumine toimus raamatukogus ja meid ootas ees kaks esimest klassi. Rääkisime muidugi ainult Lottest ja pärast näitasime Leiutajateküla Lotte venekeelset varianti. Oleme Heikiga ennegi käinud venelastega kohtumas, kogesime jälle, et vene lapsed on väga temperamentsed. Nad reageerivad elavamalt ja kommenteerivad ka väga tihti seda, mida näevad. Näiteks episoodis, kus jänese oodalwert üritab pettusega leiutiste võistlust võita ja see ilmsiks tuleb. Hüüdis üks tüdruk pahaselt üle saali. Aga ta tahtis ju petta. Lapsed võtsid filmi väga hästi vastu. Üllatav oli meie jaoks aga see, et mitmed saalis olnud vene naised ütlesid, et neil on kodus Lotte filmid ja nad vaatavad neid. Aeg-ajalt väga meeldivad inimesed olid. Ja jälle veendusin, et kui me tahame oma filme väikestele muukeelsetele lastele näidata peaksid filmid olema kindlasti nende emakeeles. Mul on väga kahju, et meil ei õnnestunud viimast luta filmi vene keelde dubleerida. Küsisime raha eest asutusest, mis tegeleb eri rahvuste integreerimisega. Aga meile vastati, et lastefilme ei ole see õige integratsiooniprojekt. Tahtsime siis tutvustada meie filmi läbi ühe tuntud venekeelse TV-kanali. Kutsusime neid filmi esilinastusele, aga sealt öeldi, et nad tulevad vaid juhul, kui me neile sellest maksame. Nende telekanalis võrdub kultuuräriga. Õhtul läksin oma koera Oscariga tavapärasele õhtusele jalutuskäigule. Oskar on seitsmeaastane, pikakarvaline pruundaks, juured on tal Vormsi saarel. Õues saime kokku naabermaja venekeelse koer Pipaga. Oskar Pippa ei vajanud mingit integratsiooninendevaheline suhe, oli aktiivne, sõbralik, hooliv. Enne magamaminekut kontrollisin emaile. Hea sõber Priit kutsus Daniil Harmsa uue raamatu esitlusele. Kahjuks ei saa ma homme minna, sest just samal ajal on mul juba varem kokku lepitud koosolek. Ja koosolekutel oma ära muuta ei saa. Öösel nägin unes, et päästsin neli inimest uppumissurmast ära. Ise ma võtta ei läinud, tõmbasid nad ükshaaval kättpidi veest välja. Siis nägin unes, et läksin Daniil Harmsi raamatu esitluse järelpeole. Toimus kusagil lossipargis. Saarsalu mängis, saksofoniplatsile oli tehtud suured maleruudud sõber Priit kutsus minu ja ühe pisikese Soome naisfilmitegija seisma. Ruudukestele. Pidime valima enne värvid, millisele ruudule kumbki seisab kas mustale või valgele. Edasi selgus, et kohe hakatakse mängima kabet. Inimesed on kabe nuppuda. Päeval läksin stuudiosse, töökoosolek sai peetud, oli lühike ja asjalik. Leppisime asjaosalistega kokku, kuidas minna edasi meid kõiki huvitavas protsessis. Pool tundi ja maanteel selga ning uksest välja. Jõudsin koju, käisin Oscariga jalutamas, istusin arvuti taha. Pean sõitma järgmise nädala lõpus Narva lastefilmifestivalile. Et saan minna vaid üheks päevaks, pean need kodus ära vaatama kõik 32 konkursifilmi. Ja siis Narvas näid tegijatega analüüsima. Vahepeal vaatasin telekast, kuidas Priit Kuusk intervjueeris peapiiskop Põderit. Olin just ajalehest lugenud peapiiskopi selget, kindlat ja ühemõttelist seisukohta punkbändi esinemisest Moskva kirikus. Televiisoris rääkis ta uuesti, sellest asjast. Tundus just nagu oleks nüüd tegemist hoopis teise inimesega. Õhtul jälle Oscariga õue nii kolm korda, iga päev, iga nädal, iga kuu, aasta. Koeraomaniku rõõmud. Muide ilma jutumärkideta. Reede, kuues aprill. Täna nägin unes, et Tallinnas tekkisid lasterahutused rahvuslikul pinnal. Mõlemast rahvusest lapsevanemad vaatasid sõbralikult omavahel vesteldes pealt, kuidas umbes 10 kuni 14 aastased lapsed 11 innukalt trügisid. Umbes nii nagu jalgpallis, kui keegi mängijatest teeb vea ja kõik tormavad korraga seda klaarima. Päeval vaatasid Narvas saadetud filmid ära. Enamik on erinevate Venemaa linnade lastefilmiklubides tehtud. Oli igasuguseid filme, selliseid, kus oli tunda juhendaja, kindlakäelist juhendamist aga ka selliseid, kus lapsed lustisid, tehes oma asju. Ja need meeldisid mulle palju rohkem. Näiteks niisugune film. Õpetaja tuleb klassi ja röögib õpilaste peale. Õpikut tõusevad õpilaste kaitseks lendu ja sunnivad õpetaja taanduma direktori kabinetti. Nüüd tulevad õpetaja ja direktor käsikäes klassi ja röögivad koos laste peale. Õpikut tõusevad jälle lendu, lapsed haaravad neist kinni ja lendavad koos õpikutega läbi avatud aknakoolist minema. Filmi tegi kaheksaaastane poiss. Või siis niisugune film Eloskavalt hullumeelne professor tegi igasugu rohtusid, aitas abivajajaid, kartuli tema juurde, vaene ja inetu. Naine rääkis, et oli enne rikkas elus elas linnas aga siis röövisid teda fašistid ja nüüd on ta seepärast vaene ja inetu maanaine. Professor andis talle rohtu, naine muutus uuesti ilusaks. Siis nad abiellusid ja neil sai olema palju lapsi. Pärast tulid omad lapsed mune koksima ja head paremat sööma, mida Sirje eelmisest õhtust alates oli valmistanud. Oli tõesti väga hea söömaaeg. Ja üldse on väga tore, kui kogu pere on koos. Neid oli kokku kuus inimest ja kaks koera, vaid poja kassi jäeti kaasa võtmata. Kui õhtul Oscariga tavapärasele ringile läksime, avastasin, et väljas on ilma poolest mitte suur reede vaid lausa jõuluõhtu. Kõik oli valge, Jõgevalt tuli vaikselt kogu aeg lisa. Päris kummaline kokkusattumine. Laupäev, seitsmes aprill. Ämmal on sünnipäev ja naine koos tütre ja väimehega sõitsid hommikul maale ema juurde Iisakusse. Mina jäin koju. Seda kahel põhjusel. Esiteks on mul vaja arvuti taga tööd teha ja teiseks leidsime, et on parem, kui koerad seekord kaasa ei lähe. Meie Oskar ja tütar Kadri, Pontu. Tegin arvuti taga tööd kuni kella neljani, siis oli aeg koertega jalutama minna. Tegin ukse lahti ja täpselt samal hetkel tuli naabrinaine oma koer pepsiga õuest. Pepsi tormas kiiresti meie avatud uksest sisse ja korraga oli kõigil kolmel koeral suur vajadus üksteisele jämedus öelda. Õnneks see asi siiski verbaalseks, kuigi Pepsi ähvardused olid vägagi tõsiseltvõetavad. Tegelikult peab Pepsi Oskarist väga lugu ja tema meelepaha oli suunatud rohkem Pontu vastu. Õhtul vaatasin Õnne 13, see on kummaline seriaal, peaaegu mitte midagi ei juhtu kunagi. Ja ometi vaatan seda alati hea meelega. Mulle meeldivad näitlejad, kes seal mängivad ja pealegi mängivad nad väga hästi karaktereid. Ja selles seriaalis on mingi omapärane turvatunne. Edasi oli plaan uuesti arvuti taha istuda, sest tõotas. Aga kui oled kahe koeraga ilma naiseta, siis võtad asja kuidagi lõdvemalt. Vaatasin hoopis Midsomeri mõrvasid, koerad tegelesid oma asjadega. Enne magamaminekut vaatasin uuesti emaile, postkastis oli kutse tulla ühe lastefilmide festivali žüriisse. Pühapäev, kaheksas aprill. Otsustasin, et võtan tänast päeva lõdvalt. Käisin koertega õues, siis sõime hommikust, mina läksin arvuti taha. Natukese aja pärast viskasin diivanile pikali, siis tegin veel ühe kohvi ja otsustasin arvuti taha minna, aga viskasin hoopis uuesti diivanile pikali. Koerad tulid ka, lobisesime omavahel natuke, siis tukkusime. Siis käisin külmkapi kallal ja nii edasi ja nii edasi. Kui naine Iisakust tagasi tuli ja point ora viidi, ei hakanud ma oma päevastiili enam muutma. Milleks? Esmaspäev, üheksas aprill. Täna tuli pühapäev arvuti taga tasa teha. Hommikul koeraga kohustuslik ring, siis mõlemale hommikusöök ja seejärel kohe arutleda paar väikest silmade puhkamist vahepeal ja niikuinii kella kolmeni välja. Sisele koeraga õue. Ja seejärel tegin umbes tunnise kõndimise, läksin Piritale ja tagasi, kohati polnud lund metsa all ollagi, maali täitsa must. Aga neli rõõmsat neiukest rühkisid suuskadel vapralt omavahel elavalt lobiseda, sedasi. Pärast vaatasin võsa Petsi saadet, mulle see meeldib, see on tihti kõige ehtsam žanripuhas tragikomöödia. Millised lopsakad karaktereid täna kahjuks ei olnud, kõige huvitavam. Ja üks inimene ei saanud abiga. Õhtul kuulasin vikerraadiost järjekordset saadet Liivi sõjast. Väga huvitav oli. Kõikidel sõdadel on omad põhjused ja mõnikord annab päris ootamatud. Tänapäeval vist enam perekondlikel põhjustel vallutusretkedele ei minda. Noored tahavad ise oma elu elada, aga tookord oli teisiti. Päeviku jaoks oli täna ilmselgelt igav päev, aga tegelikult sai üksjagu tööd arvuti taga ära tehtud ja see oli peamine. Teisipäev, 10. aprill. Täna käisin hambaarsti juures, sain mõned lihtsad asjad teada, mille peale polnud ise tulnud. Olles paremakäeline, olen aastate vältel nühkinud tunduvalt rohkem oma vasakpoolsed hambaid. Pärast läksin lähedal asuvasse pagariliisupoodi ja ostsin karbi tee kooke. Kaks seenepirukat ja suure kirsi struudli. Tunnen Liisut juba ammu, töötasime kunagi koos Tallinnfilmis. Nüüd oli Liisu kuhugi sõitnud, aga tellimusi võttis vastu May samuti endine Tallinnfilmitöötaja oli tore natukene aega üheskoos vanu häid aegu meenutada. Siis läksin töö juurde, sõime seal poolstruudlik kamba peale ära. Sõber Heikki andis mõista, et temale ühest vilust ei piisa. Andsin talle siis ühe viilu veel ikkagi hea sõber ja võitluskaaslane. Teise poolest ruudlist visiin tütrele. Ta peab väikest poodi ja ei olnud hetkel veel tulnud. Jätsin struudlide ootama, kui kadrituli ei teadnud. Ta, kes koogi tõi. Helistas mulle, aga mul sai telefon just tühjaks, helistas emale, aga Sirjega ei teadnud struudlist midagi. Kadril oli kõht tühi, struudel nägi väga hea välja. Aga kes tõi, miks tõi, ei olnud teada, äkki koguni mürgitatud. Lõpuks sai tühi kõht kartusest võitu. Tulin koju ja läksin Oscariga jalutama. Maja nurga juures sõida välkkiirelt ära jälkuse ja siis veel midagi. Ja siis hakkas Mospüherdama kohutavaid grimasse tegema. Sain aru, et midagi ei ole kurku kinni, võtsin Oskari sülle ja jooksin meie piirkonna loomaarsti juurde. Jõudsime kohale Oskar kõksus ja siis nägin, et uks on lukus ja kõik sildid maha võetud. Kui tsiteerida sõber Priidu surematut filmi, siis kingsepp lendas lõunasse. Nüüd ei jäänud muud üle, kui Oskarile sülle ja jooksuga taksopeatuse poole. Vahepeal pidin koera maha vanemat hinge tõmmata. Igaks juhuks vaatasin ta hambaid. Selgus, et üks konditükk oli jäänud hamba vahele kinni. Sikutasin konditüki ära ja kohe oli kõik korras. Õhtul mõtlesin, et jälle üks päev, mis koosnes väikestest asjadest. Kui vadi poleks sundinud päevikut pidama, poleks vist nii mõelnud. Kolmapäev, 11. aprill. Hommikul mõtlesin, et täna saan ehk päeviku jaoks paar huvitavat asja kirja. Läksin stuudiosse, seal vaatasime koos teaduskeskus Ahhaa inimestega pooleliolevat filmi, mida me neile teeme? Mai lõpus peab valmis olema. Usun, et tuleb päris huvitav film. See on selline, mida peab spetsiaalses kinos vastavate prillidega vaatama. Pealkiri on hommikusöök Lotte juures. Siis oli üks teine sündmus, millest ma lootsin väga palju. Kui see läbi sai, jäin tõsiselt mõtlema. Ma ei ole tegelikult mitte kunagi päevikut pidanud, aga ma miskipärast arvan, et päevikupidamine on nagu iseendaga rääkimine, kus võib ja ilmselt ka peab kõik ausalt ära rääkima. Ja mida vähem silmi seda juhtuvad nägema, seda parem. Kui jaga, pean päevikut raadios ette lugema, siis ma ei tahaks paraku kõikidest asjadest rääkida. Tähendab, ma ei taha valetada. Aga ma ei saa ka teatud asjadest ja sündmustest rääkida, nii nagu nad juhtusid. Võib-olla ei ole ka veel õige aeg, võib-olla ma ei saa kõigest õieti aru, võib-olla teen sellega mõnele haiget. Võimalusi on veel teisigi ja seepärast lõpeb seal raadiopäevik siinkohal ära. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi päevikut pidas Janno Põldma. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.