Esimene koerustükk. Hoiatan sind Omalt poolt sulis loom, see nõuab hoolt. Ärgu võtku kaela nuhtlus see, kes ihaldab ka puhkust. Kana oma pesa peidab, katsu munad üles leida mune ja on kavalpea. Aga munaroog on hea. Vaimustav on linnupraad, kuidas meki suhu saad. Pehmed udusuled näiteks väga head on padjatäiteks. Nõnda mõtles meel täis hindu lesk, kes pidas neljalindu. Kolm neist olid kanaplikad, aga neljas uhkekikas. Maks ja Moorits plaani peavad kelmus tüki kokku seavad. Tehes noaga mõne lõkke, lõikavad nad leivatükke iga tükk komparas ponks. Iga tüki sees on konks igal konksud küljes, pael, tuleb kukk togeenus. Kahel õhevile läheb Kikas, maas on pala maitserikas. Ajab noka püsti, nii kuulutab. Köök tee, tulge, kanad, tore saak tulevadki. Tiivad nokad vallale Leivukeste kallale iga kana, kes neid keelas, leivatüki alla neelas, nendel puudus ettevaatus ja neid tabas sõge saatus. Kõikeid kinnikaelu pidi sasipuntras paelupidi, rabelesid rappisid, miks ei tulda appi, siis tõusid lendu. Oh mis kole, kõrgemalgi pääsu pole, siputasid mitu sipu sisse oksa külge rippu. Armutud on õelad paelad, pikaks venisid neil kaelad munesid veel viimses väes oligi siis ots neil käes. Sängis hädakisast ärkas lesk, tal kuri kahtlus, tärkas, tormas välja. A, mis õudu ahmis õhku kogus jõudu. Maailm silmades mustus, tus lese hinges kustus, oh neiks ripub õunad, puus, minu hool ja armastus, silmad märjad, palg, kui lubi lõikas leskmoor nöörid läbi, maha potsatasid kallid nahad, kõigil koolihallid perenaine tuppa kõndis, rasket leina kaenlas, kandis eluõnn. Miks kärmelt kaod? Lõpp on esimesel jaol.