Kas tantsu juurdetulek on mingil kombel alati alateadlik? Kui see otsus tehakse? Ma ei oska nüüd kõikide oma kolleegide arvamust ja, ja ütleme nende juhust rääkida. Aga enda puhul ma ütleksin küll ja, ja täiesti otseselt, et ja see oli. See oli väga alateadlik, sest ma ei olnud üldse balletti näinud oma elus. Ja kuna ma olin Saku tüdruk, siis veel ei olnud ka, nii palju, kui ma ennast mäletan, polnud ju meil ka televiisoreid. Teatris ma polnud käinud. Aga ma teadsin, et on selline kunstiliik, mis tegeleb tantsuga ja selle nimi on ballett. Ja, ja siis ma teadsin väga täpselt, et mina just tahangi saada Paleriiniks ja et ma pean selleks saama. Ilmselt on see mingisugune tunne, mis on sees, mida ei saagi sõnadega. Sa panna ja, ja ma arvan, et see ongi mingi sisemine kood, millega inimene sünnib, või saatus, ma usun sellesse täiesti, et see tunne või teadmine oli mul tõepoolest vahest ma olen isegi mõelnud, et et mõtle, kui igav, et teised inimesed valivad ja neil on, neil on väga palju võimalusi ja ja palju ütleme teid siis, mida avastada, nad mõtlevad, kas valida see elukutse või teine või kolmas. Aga et minul oli, noh, võib öelda nii ebahuvitav, et mul oli kohe see üks ja ainus võimalus. Ja samas ma ikkagi ütleksin, et milline õnnelik võimalus siis, et ma ikkagi sain selle selle alaga tegeleda, mis mulle ikka väga meeldiks. Kui moel. Et kui sa oled veel väike ja salles kujuned ja oled laps ja ma olen mõelnud, et ilmselt on jah niisugune õnnelik saatus paljudel, et tema vanemad näiteks viivad ta just sinna, kuhu ta ise igatsed. Ja, ja vot minu puhul oli vastupidi, ema oli äärmiselt vastu just nimelt kuna see bussiliiklus oli Saku koju väga, kes ja ja ma mõtlen 60.-te algust ja, ja kõik need külmad talved, mis siis olid ja ja oli temal kindel lootus, et noh, pool aastat, kui ma pean vastu, siis on hästi ja tulen marajaga, elu läheb jälle normaalset rada pidi, aga noh, see nii ei juhtunud ja, ja siis ta kuidagi tasapisi hakkas vast harjuma selle mõttega, et see polnudki ainult minu mingisugune niisugune jonn või lapse jonn või, või pähe võetud mingi idee fix, et noh, nendele raskustele vastu ei suuda panna, aga, aga nii ta läks ja ja ma siiski arvan, et, et, et ju see programm just nimelt, mis oli ikkagi sisse pandud, et see oli nii palju kammust endast tugevam. Sest tegelikult, kui nüüd panna teist korda veel kõik need raskused mu ette, mis ma siis tõesti lapsena olles pidin nagu läbima või ületama. Ma väga kahtlen, kas ma nüüd teist korda ja täie teadlikkusega, mis mind ees võtab, kas ma ikka läheksingi sellele nii kindlalt vast. Aga samas. Niisugune pidev midagi, tahtmine millegi järgi igatsemine, mulle tundub saimad son teile omane. Ja samas jälle ma ei kujuta ette, jälle võib-olla need trafaretselt sõnad, ma kujuta ette elu ilma tantsuta, see on niisugune väga banaalne lause, aga samas pean ma ikkagi seda ütlema ja võin öelda ka teiste sõnadega, et mis see minu elu siis on olnud või mis ta siis on. Ja üldse, mis on elu, elu on üks, üks otsi otsimist ja leidmist. Tee võib-olla ja ja minu jaoks on see olnud siis kuidagi läbi tantsu, ehkki olid sellised perioodid ka minu tants ja elus, kus ma pidin palju vahele jätma ja olid põlvetraumat ja seljatraumad ja ja enne põlveoperatsiooni oli näiteks hetk, kus ma tegelikult ka teie teadusega pidin ennast häälestama ja viima. Et ellu jääda ja seisundi, nii et ma pean isegi võib-olla loobuma tantsust. Ma olin selleks valmis, sest et ka seda on elu mulle või tants õigemini õpetanud, et väga oluline oluline moment elus on ilmselt see loobumise kunst. Ja selleks ma olin, olin täiesti valmis ja samas seda suurem, oli see kammpäkk või, või see võimalus, õnnelik võimalus, et ma tegelikult võisin seda, seda teed nagu jätkata ja tegelikult mulle tundub, et üks huvitavamaid etappe ongi just seotud peale seda tagasitulekut. Ja samas võib seda nimetada ka niisuguseks oma tantsuotsimiseks leidmiseks. Tervete tantsijatee. Olla ja, ja, ja kahtlemata ja üheks selliseks oma tantsu või omastiili ära tunnetamiseks oli üks ka üks, võib öelda juhuste juhus. See on katkenud fragment balletist pahtiimida, lavastas millasaariblissetski Estonia teatris ja ta baseerub India folklooris suurel määral nagu nagu üldse väga palju tänapäevane tants ammutab oma ideid või oma ütleme, materjali folkloorist, erinevatest tantsukultuuridest. Siis ma pean ütlema, et vot see avastus või see kokkupuude pesaariga nii lähedalt just nimelt selle katkendiga bahtist oli mulle väga huvitavaks avastamisrõõmuks enda jaoks kus ma tundsin, et võib-olla see india folkloor, koor ja India just niisugune tants on ehk minule kõige omasem, et ma tahan öelda seda, et kuidagi, kas see filoso kohvi on mind väga huvitanud ja ja juba väga ammust aega ja ta tundub mulle kõige hingelähedasem ja nii, kas see tants, et, et kui ta hakkas lavastama, siis oli väga huvitav äratundmine. Et vot seda ma olen juba nagu ammu endaski on nüüd ja, ja see oleks nagu mulle lavastatud. Ma võrdleksin isegi nagu mingi kostüümiprooviga, et kui sa paned selle kostüümi või kleidi endale selga ja juba esimeses proovis ta istuks sulle sedavõrd, et ongi sinu oma. Et teda ei ole vaja nagu parajaks teha, seal võtta kuskilt kokku või lühemaks või et ta kuidagi istus mulle tõesti minu liikumise plastikaga väga hästi. Ma arvan ma. Ja, ja ma arvan, et, et selles suunas tuleks ka võib-olla edasi mõelda ja tegutseda kui nüüd lähtuda iseendast. Võib-olla te olete kunagi templi tantsijanna harjunud teate ja üks ekstras tsents on seda isegi nagu, nagu öeldud, nii et uskuda või mitte, aga võib-olla tal on õigus. Tegelikult mulle meeldib ka meie töös võib-olla enamgi veel teatud põnevat roost mitte niivõrd publiku ees esinemine juba, sest noh, see produkt on kuidagi valmis ja ja ma ei tahaks öelda, et lõpetatud, sest noh, iga etendus on ju tegelikult uus päev, uus algus, uus lõpp, see oleneb, eks ole, 1000-st pisiasjast detailist enesetundest Maide diligendid, tempost, mugavatest, varvas kingadest, millest kõigest veel, kas see õnnestub või mitte partneri seisundist, eks ole. Nii et ka iga etendus võib-olla noh ja ongi kahtlemata millegi uue läbielamine. Aga, aga proovid mulle vahest meeldivat meeldivat veelgi enam, sest neist saab, tehastab Pähe saab tagasi võtta. Saab saab midagi korrata, mis tundus justkui käesolevas, et või, või see õige nüanss või võileid etenduselt, seda ei saa eales teha, see hetk on nüüd, ta on juba möödas järgmisel hetkel. Kas tegelikult tõesti teile meeldib tagasi võtta ei saa? Teate, mulle just meeldib sellepärast et, et kui on tekkinud see näiteks partner ikkagi, kui on tekkinud see ühel lainel olev. Ja kui on see hea päev, kus aga tehniliselt, kus seal otseselt ei valuta, siin ei pea, jalg ei selg, ei, ei miski muu ja kui sa oled suutnud ennast viia sellele heale lainele ja on partner sellel samal kütleme ja repetiitor, kes aitab ja toetab ja tuleb kaasa siis, siis see proov võib olla vägagi produktiivne ja seal võib olla väga palju huvitavaid leide, mida sa ei ole suutnud elades kodus valmis mõelda. Emis etendusel teinekord ka ei õnnestu või õnnestub ainult mõni üksik. Aga ega ometi meeldidele elus tagasi võtta pole võimalik ja ka see võimaldaks pidevalt kahetseda, mida ma tegin ja mida ma tegemata olen jätnud. Ja see on nii-nii huvitav võrdlus praegu tõepoolest eluga. Ja ma arvan, et mõningaid asju tõesti võiksin tagasi võtta. Võiks tagasi võtta, sellepärast et, et alati me mõtlesime, et kui me oleme midagi läbi elanud või midagi kaotanud, eks ole. Mõne aja möödudes, ehk me oleme saanud targemaks või mõelnud midagi, võib-olla rohkem, rohkem ümber või enda jaoks selgemaks teinud. Ja, ja enam ei saa tagasi võtta, see, see situatsioon on möödas. Anatoli efrosele oli kunagi üks raamat, proov on mu armastusse anni pidulikult öeldud. Kas teil on täpselt seesama? Ma ei oska öelda nüüd lavastaja mõte ja ma ei ole lavastaja, ma olen selles mõttes see materjal, olen ma ise ja, ja seda pean ma ise vormima. Nii et see on ilmselt midagi muud kui, kui olla olla koreograaf, lavastaja või repetiitor, kes siiski proovi nii-öelda läbi viib ja kes vormib, ütleme siis tantsijaid ja see ei ole mitte vähem huvitavam. Olen ma nüüd hakanud tegelema ka, ütleme, sellise repetiitor tööga ja ma isegi ütleksin, et kohati see on, see on veelgi huvitavam, kui on andekas materjal ja kui on, kui on lahtine materjal, siis see on tõesti nagu skulptor oma oma skulptuuriga kusse, savi on niisugune pehme ja kui sa võid teda tõesti vormidaja ja katsetada ja, ja proovida ühte teistpidi, sest sest endaga on lugu, mis mõttes halvem. Enda puhul sain näe ennast kõrvalt, sa näed ainult staatilisi poose läbi peegli, aga igasugune staatika, kui ta pole kunstiline, kujutan juba tan paus. Ja ma ei näe ennast, kui ma olen seljaga peegli poole või kui ma olen mingisuguses rakus sissegi proofiliseks ole. KuMul asend on teine, ma pean juba selle pea tõstma, näha ennast, aga tähendab, see poos on juba vale poos ja ta on surnud. Ja rääkimata seisundist, emotsioonist, et kui see pole abstrageeritud tants mis on kujundi peal ja kui ei ole tähendab ka siis on oma teatud seisund. Aga kui see tants peab olema mingi emotsiooni ja mingi hingeseisundi väljendus siis ei saa ennast kontrollida peegli abil. Siis see kõik on tegelikult juba surnud poos, kus hakata kontrollima? Aga kui vormitav teie üldse olete? Ma arvan, et iga tantsion vormitav ja, ja mul on vedanud, ma pean ütlema tõesti repetiitor itega, sest ma olin ikka väga keskpäraste füüsiliste eeldustega. Ja sellepärast mind vaevalt kooligi vastu võeti, võeti 13.-na ja, ja niimoodi ka katseajaks pooleks aastaks, nii nagu emagi arvas, et mustalt ära tulen. Aga siis ma ikka jah, jäin ja, ja tegelikult mul olid, olid suured tõesti füüsilised puudused ja siis ongi Ongi nüüd soskus. Kuidas neid oma miinuseid peita või teha nendest Kloss või teha nendest plussid? No ütleme, kui sul on laiad õlad, ega sa neid kitsamaks teha ei saa, on ainus võimalus leida rakurssid, kus nad mõjuvad mitte nii nelja kandilisena, eks ole. Ja, ja vot nüüd ongi see repetiitor ja oskus siis leida need õiged rakkusid, lähtudes ka sellest balletist või sellest rollist lähtudes, kas stiilist, eks ole, on asju, mida sa võid viia ühte stiiliga ja need miinused muutuvad plussideks. On teatud, et teatud võib-olla rollid ja teatud stiilid, kus need miinused ei olegi miinused ka, nii et noh, need asjad on väga, see, niisugune ka maitse küsimus, nüüd, mis puudutab stiile, aga ma arvan, et iga iga tantsija tegelikult peaks teadma iseennast kõigepealt, sest siit algab nüüdse see julm ja karm tegelikkus, et kui sa vaatad ikka endale kriitilise kriitilise pilguga, et vot ma olen niisugune ja niisugune, kusjuures paljud isegi ma usun ja mina olin näiteks väga kaua sellises seisundis, et ma ei teadnud, milline ma olen. Ma olin ammu kooli lõpetanud ja ja ma teadsin oma vigadest, me osanud neid. Seda ma ei osanud neid varjata, ma ei osanud oma plusse võib-olla esile tuua. Aga siis jälle vist juhus, viis mind kokku oma oma endise pedagoogi ikka. Ja, ja meie töö jätkus just nimelt balleti siis ELi ettevalmistamisel, tema nimi on Olga Mairske, nüüd ta elab ka Tallinnas. Dali Sis, Leningrad Lanno. Ja tema oli, ma ütleksin tõesti selles mõttes meister. Et tema oskas, ta ütles mulle väga julmalt, et vot sa oled just nimelt niisugune ja mitte parem ja ja siis algas see hirmus igapäevane töö just oma oma vigade puuduste kallal ja ma olen talle pööraselt tänulik, sest et ma olen saanud hiljem. Kuidas siis öelda, mulle tähendab jäänud nagu omamoodi eluks ajaks niisuguseks peegliks või kolmandaks silmaks? Mingil määral igalühel tegelikult see lagi on, on ikka väga kaugel. Ja kui ja kui oleks sellised meistri käed, kes sest tantsija puhul üks asi on su enda, jah. Mina ja sinu hing, sinu emotsioonid ja teine asi on liia ja panna nad elama nüüd sellesse õigesse vormi. Kas vaim inspireerib kehad? Need asjad on omavahel vägagi seotud. Ja sõltuvalt jah, rollist kui ei ole tegemist ja nagu ma ütlesin niisuguse abstraktse tantsuga ja, ja kui on on vaja vastavat hingeseisundit või emotsioone, siis siis teisiti ei olegi mõelda, kui nad on omavahel seotud, õigemini takse vorm lähtuma siis sellest hingeseisundist, eks ole, mitte vastupidi. Saima kraanigi kohta on öeldud, et ta on tantsijanna, kes mõtleb ka, ma arvan, et see on siiski. Aga tore kompliment ja ma tänan teid. Ma arvan, et see teisiti jälle, see oleks õudselt igav, kui, kui ei mõtleks või, või kui ei läheneks nii. Ja ma arvan, et liidus oligi siin väga suur seisakuni, ehk praeguse hetkeni on, on ehk asi muutumas, kus näiteks kõik tantsijad sarnanesid üksteisele nagu. Ma ei tea, veetilgad on ka kõik erinevad ja liivaterad, eks ole. Aga kõik need interpretatsioonis, tähendab, see ongi liigne sõna nii-öelda olid, nad olid nii üksteisele sarnased ja tantsiti, kõiki kõikutetid olid, olid enamalt jaolt ühesugused, Otiiliad olid kõik väga-väga vihased ja algusest peale ma olen alati mõelnud, kui ma oleksin olnud, prints, oleks jooksnud kohe teisele poole minema, sellepärast et sellise diiliga, kes ei ole naiselik ja võluv ei köidaks miski, eks ole, aga tekkis mingi kuna äärmine trafaretti ja see rääkis ilmselt sellest, et noh, oli loodud mingi skeem ja polnudki vajadust mõelda või, või läheneda nagu mingi oma nurga alt. Sest noh, see on nagu igasuguse kunsti puhul, ma arvan, et nii palju kui palju on erinevaid isiksusi ja mõttelaad ja tüüpe. Nii palju on ju võimalusi teha kas või neid samu klassikalisi rollegi näiteks erinevalt läheneda neile ja ja neid avada. Ja see just kõiki kunsti huvitavaks ja, ja sellepärast ma tuleksin teatrisse balletti vaatama. Kui kõrge üldse tantsija kõlblus on? Ja see on ka väga hea küsimus. Sest mul on jäänud mulje, et ega tantsijatest ei eriti, kui ta sealt eriti nende kõlblus ei peeta kõrgeks ja eriti veel tantsijatest, kes on, on tantsinud varietees vahepeal või, või tantsivad või. Eks on väga individuaalne küsimus, aga ma arvan, et ühelt poolt nii erootiline, kui see kunstiliik ka ei tunduks, on tantsijad vast ühed väga tõsised inimesed. Ma pean ütlema, et nii ma olen vaadanud, ütleme vahest ka püüdnud vaadata kuidagi läbi sellise mittetantsija silmade ja ma vaatan, et küll nad küll nad on tegelikult hõlmad ma isegi ütleksin ja kui vähe neis on seda erootikat ütleme proovisaalis ja, ja sest, et see kõik toimub ju, ütleme ma mõtlen partnerlust, eks ole, inimesed on omavahel, ma mõtlen, see suhe, mees, naine ju väga lähedal. Ja toimub see füüsiline kontakt ja samas ma arvan, et, et rohkem selliseid Pulitaanlikke inimesi, ma ei teagi, vist kui tantsijad lähtudes selle nurga alt ja ja samas on nad nii käest kätte antud naised ja samas on nad nii, eks ole, on see medali teine pool, mis viitab ülimale erootikale ja Et see on jälle niisugune niisugune tõesti põnev seos. Et ta on ja ta ei ole ka ja, ja ta toimib ja ta ei toimi ka. Ja ma arvan, kui kunst siis ta kindlasti peab toimima. Ma olen 100 protsenti Andrei Tarkovski ka ühte meelt Eesti isekeskis kino kohta, et naine peab olema naine, peab evima igati naiselikku kiirgust ja sama käib ka mehe kohta. Jälle muidugi korall seda nõuab, kus ei ole mingisugune abstraktne, kui sa ei pea väljendama lausa midagi vä. Midagi täiesti muudkui naiseks olemist, eks ole, või meheks olemist. Aga, aga teistel juhtudel, mis ongi vahesse, mis tõukab eemale, et naine ei ole naine, et näiteks tantsitakse sedasama luike, selli? Ma näen, seal võib olla kõrgelt tehnikat taga ja, ja suurepärast, ütleme tehnilist ettevalmistust, aga seal taga puudub see kuju ja puudub, sest mis, mis on erootika? Siia mahub ju kohutavalt palju. Võimalusi on ju, on ju äärmiselt palju, ainult et jälle, kuidas nüüd avada siis seda erootikat samas, mis oli ballett, kadunud poeg, kus moraalsus on viidud teadlikult, eks ole, juba koreograafi poolt on, on viidud noh, ütleme siis niimoodi ebamoraalseks, kas see on elukutse, eks ole, kus on siis prostituut, kes ikkagi praktiliselt peab ennast müüma aga seda võib ju teha ka väga, väga mitmel tasandil ja mitut moodi mulle jälle pakkus see, et, et ta ei ole mitte see kõige odavam. Kuidagi ma olen ikka püüelnud ka nendes nendes prostituutidest, keda ma olen pidanud kujutama läbi mingi vaimsuse, vaat ma ütleksin siis niimoodi kasutades võib-olla tõesti kala teadlikult seda erootikat, kui seda pole ka vaja, läinud, aga läbi mingi vaimsuse prisma ja. Aga samas ei tule vist kasuks ka see, kui tantsijanna endas erootikat maha surub. Eks ole seal loomulikult, sest et kellel on vaja siin elus üldse niisuguseid kesksoost olendeid ja laval veel vähem? Ja samas on ju ilmselt ka Euroopa tantsustiil tugevalt seotud erootika. Ja veel rohkem, ma arvan, et on ju ida tantsukultuur sellega seotud näiteks seesama india tants on ju äärmiselt, kui me võtame kas või need India templite bareljeef, mis on aastatuhandeid vanad, nad on ju äärmiselt erootilist. Ja sealt me muud kammutamegi seda. Seda, seda täna päevastki tantsukultuuri ja, ja sealt on mida õppida ja ja on jälle, kuhu tagasi minna. Kas lavale ei või ka niimoodi juhtuda, et mäng saabki tõelisuseks? Tekivadki tunded. Kas teil pole sellist juhust olnud elus lavas? On küll jah, et see on nii kummaline, et just nii nagu te küsite, tegi, et see nagu, et sa elad ühest küljest oma kangelanna sedavõrd sisse, et kus siis nüüd algab see mina olemine elusse, Saima kraanik, ütleme nii kus nüüd lõpeb seal avarull kas siis marja või sell või kes tahes. Ja see on tegelikult õudselt põnev, sellepärast et see annab minu meelest elule ainult värvi juurde. Kui lõpmata ebahuvitav oleks olla kogu aeg mina ise. Ja ma ei teagi, kes ma siis õieti olen. Aga, aga siin on lihtsalt mul teater pakkunud nii palju võimalusi olla ka elus vahest marja ja vahessi selja ja, ja vahest võib-olla niukseid teravamaid värvi juurde. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et kui ma valmistasin ette kadunud poega, et ma siis aktiivselt tegelesin selle kõige erksama elukutsega, ei kaugel sellest, aga huvitav on ennast mõelda selleks kangelannaks küll ja, ja huvitav on tegelikult jah, see teisenemine endas. Aga ma arvan, et ainult on, on teinud ellu tõesti huvitavamaks rikastanud. Kas tantsijanna üldse abielu jaoks loodud on? See oleneb jälle nüüd sellest õnnelikust juhusest vist või kui sa leiad endale selle teise poole, kes mõistab kes mõistab sind ja seda hullumeelset elukutset jäägitult niikuinii seda keegi ei mõista, seda ei mõistnud ei ema ega, ega ka minu mees lõpuni, aga seda ei saagi nendelt inimestelt nõudesse, seda ei mõistagi keegi teine. Nii nagu inimene, kes sellega tegeleb, et see normaalne? Ma pean ütlema nüüd tagantjärele, ehkki me oleme lahku läinud, et au talle kes ta mõistis seda niigi palju. Ja kes ta mind ikkagi väga rasketel hetkedel oskas, oskas toetada ja just nimelt moraalsete emotsionaalselt. Ja ega see ei ole kerge. Ma usun, et see ei ole üldse mitte kerge. Et see nõuab ikka väga suurt inimlikku mõistmist ja tuge. Aga samas muidugi ei tule ju kunagi ühele naisele kahjuks see kui tema kõrval mees, eks ole. Loomulikult mitte, loomulikult mitte ja ma arvan, et see on, et see on normaalne ja see peabki nii olema, eks ole, te mõtlete õieti kõrval, see vorm ei ole oluline, kas see siis nüüd on, on, on selle templiga abielu või mitte, et aga ma arvan, et kuidagi bioloogiliselt ja füsioloogiliselt ja igati on see elu ju niimodi, et, et ma ise kõrval peab olema mees, mehe kõrval peab olema naine. Ja kui see nii ei ole, siis on tegelikult midagi viltu, siis on midagi balansist väljas ja väga raske on kompenseerida seda balansist väljasolekut, et viia siis ennast ikkagi balanss ja olla selles, sest et samas on, on, elame me ükskord, eks ole, seda teadliku elu. Ja ma arvan, et üks põhilisemaid ülesandeid on iseendaga balansis olemine. Ma ei mõtle mitte seda rahulolu dete niisugust enesega rahulolev inimene, eks ole, meie tema kohe pilt niisugune täis söönud ja ja, ja diivani, kas patjade vahel ei, ma mõtlen, rahul rahulolu heas mõttes. Sest see tasakaal peab igas inimeses olema ja jamama edasise teadliku elu tahaksin küll võimalikult iseendaga rahujalal olla ja elada. Sest on on nii palju sisemisi heitlusi, võitlusi maha peetud. Et kuidagi tahaks nüüd jätkata enesega jah, rahus rahujalal olles. Ja ma ei ole seda meelt, et, et kunstub sündima hirmus raskelt ja peab elama neljas ja peab olema dete niisugustesse väga rasketes olmeolmetingimustes. Ma arvan seda, et kui mul oleks olnud võimalus Sündida Läänes elada, seal, õppida seal, ma arvan, et ma oleksin praeguses situatsioonis kahtlemata omanud palju suuremat pagasit, palju rohkem teadmisi. Lavastused, mis ma olen avastanud nüüd viimastel aastatel, ütleme, mis puudutab kasvõi seda moderntantsu oleksid olnud mulle avastatud juba 20 aastat tagasi, võib-olla 10 kindlasti. Ma ei arva jah, seitse meie vaesus ja ja meie suletud uksed ja piirid ja kõik need olmeraskused on, on ainult see märk, et, et vot siin sünnib tõeline kunst. Ma ei arva seda. Ma arvan, et, et mida rohkem inimene loominguline inimene saab näha teisi kultuure ja teste, ütleme, loovisikute ilminguid ükskõik siis, mis vallas, olgu see tants või teater või kunst või kujutav kunstkino. See kõik on ju rikastele, see kõik annab see kõik kuskil ladestub, see kõik toimib alateadvuses ja kuskil, ma ei tea, millal ja kunas need impulsid tulevad ja tõusevad esile ja võib tekkida, eks ole, mingi täiesti praktiline teostus, ütleme kasvõi mingi uue koreograafia näol. Tuleb välja, et igatsusi on nii palju teil saima elus olnud. Nende jutust jookseb ikka läbi see india igatsus ja, ja samas kunsti puudutused ja ma tean huvitute maalikunstist. Millal need märgid tekkisid, kas väga ammu? Need need India märgid, ma ütleksin, tekkisid ka kuskil. 70.-te alguses, kui, kui ilmusid meil esimesed Linnart Mälli tõlked, eestikeelsed ma mõtlen, sellised budistlike tekstide tõlked nagu bodyczarjavata rajad hammapaada ja need olid kuskil 70.-te alguses, see oli, oli jälle üks õnnelik kohtumine, avastamisrõõm. Et nad olid mul nii-öelda kogu aeg minuga kaasas ja ma võisin alati avada need mõtteterad ja, ja KuMul tekkis elus mingi raske situatsioon, siis ma teadsin, kust ma saan seda tuge või abi või sest nad on nii rikkad ja need tagamaad on nii sügavad. Et ma arvan, sealt võib saada igaüks endale abi ja tuge, kui ta seda vajab. Aga samas komme oma sõitudel põigata muuseumidesse, kas see on kah ammune? Vaat kuidagi maalikunsti avastamine see. Ka ikkagi teatud küpsuse, ma ütleksin, võib-olla saavutamisega ja noorus koolial siiski ei olnud aega teatrisse minnes ma avastasin enda jaoks väga põnevaid kunstnikke ja üheks selliseks oli, ma mäletan just teatrid ja alguses ka Edgar Valter armasta tema näitust, see oli ka kuskil 70.-te alguses mis pööras kuidagi minust väga palju pea peale pahupidi ja tema sai üheks lemmikkunstnikuks. Hiljem on tulnud. Ütleksin, Peeter mudist meie kunstnikest, kes on kuidagi mind alati taga liigutanutesti, neid avastusi Nad võivad olla täiesti ootamatud, nagu nagu minu jaoks oli Edward munk kuidagi väga üheselt võtsime teda vastu läbi reproduktsioonide läbi albumite. Ja nüüd see hiilgav võimalus, näiteks, et oli, oli võimalus sõita Oslosse teatriga koos jälle käia ära tema majamuuseum, mis siis see jättis mulle. Ma ei oskagi seda ka lihtsalt sõnadesse panna, aga see, see oli niivõrd suur elamus ja veelkord tõestus sellele, kuivõrd väheütlevad meile siiski reproduktsiooni tsest igas pildis. Võib-olla, kui see kunstnik on ikka tõeliselt suur kunstnik, siis see kiirgus tuleb võtta, Eestis ei ole mitte tühi jutt. Vaat jälle ma tajusin seda veelkord, et see kiirgus on tõepoolest olemas vigastama pildis, nii nagu Kopenhaagenis olles, olles moodsa kunsti muuseumis oli minu jaoks tõeline avastus, juugendstiil oli parajasti klimpi näitus ja, ja see pani mind ka täiesti kuidagi lummas ja ja see atmosfäär, mis tekkis. Ja jälle see kiirgus, mida ma, mida ma tunnetasin, ma arvan, et nad on ikka geeniused ja see, sa tajud, selle kiirgus äravad, seda ei oskagi sõnadesse panna ja seda ei saagi ümber rääkida. Ja seesama erootika muuseas ka tema tööde puhul, et, et see on midagi täiesti jälle ja naine nendel piltidel naine, nendel piltidel ja see ja see, mida see naine nendel piltidel ju jällegi kiirgab see erootiline kiirgus, seda sa, seda mina tajusin täiesti esmakordselt ütleme vot maalikunsti puhul ma tajusin päris esmakordselt, kui huvitav võib olla naine elusal kujul olles Indias ma olen seal olnud ainult läbisõidul lennukiga maandusime sõites Vietnami ja minu jaoks ka niisugune kustumatu mulje oli sisse pumbee lennujaam tänu nende India naistele. Ja see ääretu naiselikkus ja erootika, mis nendest õhkus ja sealt tuli ja mida õppida. Kogu aeglasem muutumine tuleb nii pikkamööda, pikkamööda me me avastame ja praotame seda osta, aga aga samas on õnnelik juhus ja õnnelik elu teil ka saime olnud, et noh, seda teed mööda tulles olete te ukse ise peaaegu et avanud ja ma mõtlen kas või seda, et te olete klassikalise balleti teinud läbi ja astunud ühe sammu nüüdseks ju edasi. Millisena te näiteks klassikalisele balletile tagasi vaatad? Ma vaatan vägagi positiivselt, ma arvan, et klassikalise balletipärlid ehkki see on ajalugu ja, ja väga vana ajalugu võib-olla isegi möödunud sajandist või natukene kaugemaltki, ma arvan, et nad on tõesti pärlid ja nad peavad jääma ja nad peavad edasi elama ja sinna kuuluvad siis sellised näited nende pärlite hulka nagu Luikede järv ja siselia. Ja ma arvan ka uinuv kaunitar ja nad on, nad peavad edasi elama kahtlemata selliste akadeemiliste ooperiteatrite repertuaaris. Sest inimene vajab muinasjutt, et ükskõik kus ta elaks siin idas või läänes, ta vajab seda muinasjuttu ja ja, ja ballett tantse, muinasjutt. Aga elades nüüd ikkagi praegu 20. sajandi lõpus, ma arvan, et peab olema ka tänapäevane tänapäevane tants valikuvõimalus seejuures valikuvõimalus kahtlemata, et kui see jääb ainult sellele pärandile möödunud möödunud aegadest, siis siis oleks elu ikka igav küll. Ja väga tore, et see valikuvõimalus on tekkinud. Ja nüüd on siis käes Kas tantsumiljöö on ka üks niisugune kunsti takistaja? Ma arvan, et kui me nüüd mõtleme ühte, sedasama kindlasti on, ma mõtlen seda atmosfääri, mis on väljaspool proovisaalis, kus on võib-olla ideaalne seisund, kus on ta petiitor, kes mind aitab, kus on partner, kellega ma ei ole konfliktis ja väljaspool seda on, on väga palju, mis aga takistab see atmosfäär, see üldatmosfäär kus on väga palju kadedust ja põhjendamatut, Marvaksin rivaalsus jah, ma ei ole kunagi, tähendab, ma ei tunne endas seda patu, neid süümepiinu, et ma oleksin teinud kellelegi halba või võtnud kelleltki mingit sõna otseses mõttes rolli ära või kujundlikult nii-öelda pannud jalga tahan, ma, mul ei ole seda patu ja mind on alati üllatanud ja ma jäängi üllatuma selle puhul, et, et miks see siiski nii on, et miks on selliseid kolleege kes seda meetodit kasutavad. Ja et lava räägib ise enda eest, eks ole, ja tegelikult ma arvan, et et enamikul juhtudel siiski need tantsijad või näitlejad, kes peavad saama lavale ja kes peavad selle rolli saama, nad ikka saavad seal kas siis natukene varem või hiljem mõni nõrgem ei saa, jah, võib ka niimoodi juhtuda. Siin oleneb ilmselt ka situatsioonist, millal sa oled teatrisse sattunud ja, ja kas sind märgatakse või mitte. Ja ma arvan, et nõrgemad kannatavadki kahtlemata sellepärast, et neil ei ole nii palju läbilöögijõudu. Ja nüüd, kui ei ole sellist andekat lavastajat, kes neid märkaks ja kes neid aitaks nii-öelda pinnale sisse tragöödia, juhtubki selle, selle tantsijaga või, või näitlejaga. Kasvõi bioon teatris juhtuda ka niimoodi, et õnnestunud karjäär toetub väga niisugusele ebamoraalsele alusele. Ja ma arvan küll, et need asjad on vägagi käsikäes, vägagi käsikäes muidugi toetub vot selles mõttes ma tunnen end ka hästi. Ma pean ütlema, selles mõttes ma tunnen end ülimalt hästi ja, ja kuidagi oma sisimas ja enda eest, kui ma olen ka iseendaga kahekesi jäänud, et, et tõesti minul seda pattu ei ole ja ma olen püüdnud ka oma nooremaid kolleege kuidas öelda, aidata see kõik, mis on minust olenenud vähemal või suuremal määral hea sõnaga, et neid sõna otseses mõttes ka moraalselt aidata. Sest ma tean, kui raske on teatrisse tulek ja kui raske on läbi lüüa või, või, või oodata seda hetke, kuni sind keegi märkab. Aga seda pattu ei ole mul minus ja, ja ma arvan veelgi enam, et, et igasugune kunst on selles mõttes teisejärguline, et kõige tähtsam on ikka see inimeseks olemine ja jäämine. Ja siit hakkab kõik peale minu jaoks.