Eikellegimaa. Õhtust austatud publiku tervitasid rokkansambel Door, Jens Douglas Morrison, Jim Morrison tervitus viies aastakümnete tagant jõudis siia New Yorgi Madison Square Gardeni lavalt aastast 1970 kuhu see Carney kellegi maa saade edaspidigi kostoorhi muusikaga mitmel puhul tagasi pöördub. Niimoodi, nagu me eelseisva tunnises vaatame tagasi veel veidi kaugemasse aega, 60.-te keskpaigani välja aega vaata, said alguse nelja mehe ühisel muusikatööd, millest kasvas välja rokiajal, legendaarsemaid gruppe tooks. Nendele on pühendatud see saade. Mina olen teid, kus nad siis te kuulate Raadio kahega meeleni, muusikatundi, eikellegimaa? Head inimesed, ajuti päikeseline ilm eikellegimaa kohal ja kõuekõmin selle saate eetris, ei ennusta midagi, eriti äkilist, sest tegemist on suhteliselt rahumeelse ja vaikse tagasivaatega. Ehkki sellel tagasivaatena side tänapäeva kahtlemata grupidoos muusikale ning ta ei kellelegi, ma tõesti vagurasti ütlesime äkiliselt mahub mõnes mõttes ära ühteainsasse väikesesse kohta eikellelegi maha võtnud mingi imelisi vorme jõudumööda ei kellelegi joon vahel muutnud kellelegi metsaks, kui on käidud džunglit tegemas, ei kellelegi. Ma olen muutunud kellelegi majaks. Kui Houston mängitud väikseid vormimuutusi võib näiteks tuua ei kellelegi ma väiksest aerust veel tänane tänane saade niidis ühe karbi sees. Teisiti öeldes selle kellelegi. Muusika tervenisti mahub ära ansambli Doors, neljaplaan pudelisse laserkarpi ja kogu muusika, mis sellel karbil küll leida. Päris mitme kihilisel karbil ei mahu teistpidi ära sellesse saatesse, sest lihtsa nimetusega komplekt tools bokset sisaldab rohkem kui nelja tunni jagu muusikat. Nii stuudio kui kontsertvõtteid, hästi Morrisoni ja tema bändi tuntumaid ja armastatumaid laule tuntud kujul kui hästi mitmeid kuulsate parade vähetuntumaid versioone, alternatiiv mikse ja samuti rohkem kui mitu seesugust lugu, mida 70.-te aastate alguses oma tegevuses tegevuse lõpetanud toos ametlikus diskograafias välja pakkuda ei suutnudki. Lähemate kümnendite jooksul, mis mööda on vahepeal saanud olu, küll doosi diskograafiat mitmel puhul ümber pakitud ja miksitud taasüllitatud ning nüüd on siis jõudnud selle mitmekihilise karbi sisse, mis ilmumas 28. oktoobril 1997 mitmeid avaldamata valasid, millest me mitudki jõudumööda selles saates ei kellelegi edenedes võtame ette mängida neid varasemaid versioone ja varem avaldamata palasid kuulsamate lugude hulgas, mõistagi. Neist doosi kõigi aegade üks varasemaid laule 68. aastal USA singlitabelis esimesel numbri kohal turneerinud hello I love you may kellelegi ma eetrisse järgmiseks minemas. Tõsi, sugugi mitte kõige puhtamal kujul, vaid lihtsalt liigutaval ja võib-olla isegi armsasti asjaarmastaja rikul kõlal sellisena noh, nagu vast kokku tulla toorselle 65. aastal nii-öelda põlve otsas suurde stuudiosse jõudmata kokku mängisin, aga enne tolle eetrisse minekut jõuad Jim Morrison pidada ka ühe väikse veidra kõne. Palun. Seegi veidi leinalise moega veidi kurioosne klassika töötlus on rokkgrupitoos mängitada. Tõsi, kestri tõhusale toetusele Toordi lauljast liider, kadrootsin Morrison sess palaskil kuuldavalt kaasa idee, ent Alminoni Adaadio g-moll olevat olnud väidetavasti üksin Morrisoni kõige lemmikumad klassikalisest muusikast. Seegi ütlus doosilt üks vähem kuuldude kuulatud Polasid ilmsesti nende popileke Rockilikke ja Jim Morrisoni kirjutatud tekstidega varustatud dramaatilist muusikalist pikemate ootuste seas on esindatud toorsi nelikalbumil pakset. Kui Alvinoniad aasia ilmsesti Jim Morrisoni klassikalisi lemmikpalasid, siis seda enam oli see tuttav ja armastatud ansambli klahvpillimängija Reimonsaareki poolt. Ei ma sark, et Jim Morrisoni kohtumist 65. aastal arutasid mõnigi kuulaja, näinud 90.-te alguses meeldi linastunud Oliver Stone'i filmis, mis ansamblist Doors mäendatud. Ja mida esimesel kohtumisel imises. Jim Morrison, Reiman saarekile saab selles saates edaspidi kuulda ka mitmes varasemas hilisemas versioonis praegusel kohal. Ja kuna see saade ei hakka ja ei saagi endale jõukohaseks andeks võtta täppisteadusliku üle kõndimist kõigist torsi Morrisoni kurioosse kujuga seotud eluloolistest, barjääri faktidest, faktikestest, siis rõhutate kui siinkohal vot seda, et kuigi siin Morrisoni markantne vastuoluline kohati võigas, kohatu, võrratult võluv figuur on kõige enam seostatav toorsi nimega, aga samamoodi nagu siin Morris seal oma tekstidele oma muusikale vaata et oleks leidnud paremat seltskonda kui tema ümber kogunenud ansambel, nii nagu temaga koos mängis 66.-st 70. aastani trummarit Jondentsmoorihhaabi kri krid kitarristi Reimo särgid klahvpillidel. Samamoodi muidugi poleks kolm ka ilma Simmorissointa eales ehk suutnud teha seesugust muusikat, nagu nad kõik neljakesi koos tegid. Tuleb ikka. Väikse spekulatsioon on tahetud öelda, et noorsoni kõige muu kõrval ka suurepäraselt kokku mänginud ja väga tugev kontsertbänd. Oleme tagasi sinna, kus me ei kellelegi alguses korraks juba viibisime ehki pisut tikese aja. Nüüd läheme sinnasamma tagasi New Yorgi Madison Square Guardianile heliplaadi vahendusel. See on toorsin nelikalbumi teine plaat, mis pühendatud seitsmendat aastat ta kontserdile seal ning kuulame ära kontsertversioonis kaks pala piis fraag ja pluus sandi. Ja kellelegi maalased asemel teiega endistviisi ansambli Doors mahukas neljakihilise helitoosis nende mitmikalbumil paks, et selle ilmumisajaks on 29. oktoober 97 ning selle neljast plaadist päramisele Andoorsi kolm osalist räimonsaarek Chandents, moone, Rovi Krieger, valinud igaüks viis pala, noh, mis neile toorsi kõigist lauludest kõige lähemalt liigutavamad, paremad tunduvad. Imelikud lutseikitasid homsoli kitarristi Robert Krieger, üks favoriite. Mis nüüd puutub sellesse, missuguseid lugusid laule oleks võinud eelistada seesuguses õelumise puhul manalamees Jim Morrison. Sellele võivad fännid kirglikult vaielda, kriitikut spekuleerida lõputult. Mina sel teemal oletusi tegema ei hakkaks, vaid asemel ette panen, võta ette torsi ka nelikplaadi karbi seest ilmsest üks intrigeerivaid sisaldusi, toori nii-öelda pool hauatagune postuum, uus laul, orientškountis, võit. Sel ajal. 1970. aasta jooksul kirjutatud tekst oli ka Chimmorrisse nivoolt eluajal veel sisse lauldud. Instrumentaalosa jäi lõpetamata ansambel siis kui nad kõik neljakesi veel hinges olid, seda korralikult salvestatud ei saanudki. Nüüd aga on eakat doosi alles jäänud tegelased, mon, saarek, Riigel, Tõnts, salvestanud värske instrumente osa ja miks nad selle kokku Chin Morrisoni häälega tehes läbi sisuliselt samasuguse triki, nagu teil on, neid on teinud teisedki kadunukese liikmega õnnistatud ansamblit praegusel ajal kasvõi biitlid antoloogia Kokkupanekute puhul mitme lauluga, kust John Lennoni häält kasutati võistkond dist sõita pühendatud Chin Morrisoni lemmik elukaaslasele päämelale. Ning siin on siis nüüd see lukk aastast 70 ümber sündinud, uuesti, 97. aastal. Ei. Ei. See on nüüd väga varane pala ja väga varases versioonis väga noorelt ansamblit tooraastast kogu aeg 65 triaeg. Tolle pala äsja kuuldud versioonis, kus kokku ei olnud saanud veel kogu toorsineli Morrison, oli meeldejäävalt leidnud partneri endale muusikalise partneri Reiman saarekis klahvpillimängija, kes tõi endaga kaasa nii huvi džässi vastu kui klassikalise koolituse avara silmaringi muusikaliselt üleüldse. Värske Jondents mor trummidel kitarrist Robby Krieger, kes hiljem näitas Nino esinemistes kui pikemateks lühemates imprositsioonistestorsi palades stuudios suurepärast koosmängu ja üksteisemõistmist mansaarekiga. Tema oli veel tulemata. Nüüd me kuuleme sedasama, vala aasta hiljem hilisemas versioonis, kus kogu toorsnelik kaasa avatus, siis liitunud Robi Krieger kitarrile olemas. Ning see eriline muusikaline spetsiaalkeemia, mis toosis toimima hakkas, ilmutab tolles hilisemas muunlaid draivi versioonis 66. aastal ja juba üsna olulisi ja teistsuguseid, üsna paljulubavaid märke. Seda palav pole ilmselt väga paljude rokkmuusikahuviliste väga erinevate põlvkondade esindajate jaoks tingimata tarvis nimepidi nimetada. Seda tuntakse niigi. Latt mehhaaje, torsi, esikalbumi, ansambli enda nimega andnud albumi Doors, eks Sindi palasid, mis ilmudes 67. aasta suvel seal näitas nii hästi seda peale sellele koos sellele eelnenud singlina broikov. Esiteks solidaarsus küll pärit läänerannikult USAst, kuid erines dollastest sealsetest ansamblites. Mitmed-mitmed vahel ei olnud neil õige palju ühist Ei modaalses improvisatsiooni kalduvate rokinike gruppidega nagu Jefferson Air plain või kõik full teed, seda enam polnud päriselt nad samast puust nagu folkrockilikke ansamblite rida eesotsas tööd ja teistega. Teisalt andis lait Maifaaje teatama muusika erilise õppetunni nii hästi raadiojaamadele kui kui muule muusikaäri tegelaskonnale. Nimelt tuli pala originaalversioonist plaadil kuus minutit ja 50 sekundit pikk. Ja kui seda prooviti singli lähe välja pakkuda, siis kukkusid tõrkuma nii oma plaadifirma tegelased kui hästi raadiojaam. Ansambli tõrksusele vaatamata tehti sellest lühendatud versioon. Jaamad üksteise järel tasapisi mängima hakkasid ning siis äkitselt üsna omal initsiatiivil võtsid nõukavadesse tolle ära nuditud singliversiooni asemel pikali Viljandi. Sealt peale kujundajate keskelt hakkasid end ilmutama üha tugevamalt sellised nähtused nagu rokkmuusika pikk kauamängiv, helialbum kui niisugune ning raadiojaamad, mis hakkasid end orienteeruma, mitte ainult singli paladele. Doosi mõju on olnud jätku ja nende renomee hea läbi aastakümnete sest nende üle ei ole justkui nad isegi punkareid 70.-te lõpul, kes kõigele sellele enamasti, mis enne neid oli olnud sülge kakat ja okset peale kippusid siputama ja koodi hoidsid doosi au sees. Needki kes peale punkarid tulid postpungi ansambli Deco nimel, Joy Division ja mitmed teised ei ole tuuri mõjutustest sugugi vabad ega ilmselt tahagi olla ning toorib aladest on tehtud nii palju kentsakaid, kenasid ja kummalisi kaver versioone, et juba üksinda uus lavastustega doosi ammustest paladest võiks täita mitu, ei kellelegi modeit, muusikat mitugi tundi. Võtame Hoiza uusversiooni ära kuulata, see-eest üsna iseäralikku Aitmaifajev aga sedakorda mässi võttekki esituses. Osa Jim Morrisoni toorsusest pikemast ambitsioonika mastaapsusest sellel rež no selle sisaliku ülistus või pühi, sisemine oli koos seesuguste paladena nagu võime minutiks õue, vend suht pallureid, üks nõid, pikemaid ulatuslikumad ettevõtmisi, kus avaldusid ühelt poolt nii hästi, Chin Morrisoni pürgimused kitsas mõttes rokkmuusikast, selle kontekstist väljapoole kirjanduse, kunsti filmikunstivoole ning avaldasid ka nii hästi lavaline dramaatiline talent. Loogi kuuldud lõik oli pärit kontsertvõttest seitsmendast aastast ning tegelikult oli ka pagemine Morrisoni jaoks rokkmuusikast eemale tema minek Pariisi, kus ta seitsme esimese aasta suvel suri. Ka siis võis tema tegevusest Prantsusmaal aru saada, et tegelikult tahtnuks ta olla tunnustatud pisut väärikamalt laiemalt ja teistes ringkondades mitte ainult populaarse muusika artistina. Kui oli temagi vist enne surma sunnitud tõdema, et just nimelt popmuusikuna tahtis teda näha avalikus suur osa fännidestki, rääkimata muusikatööstusest. Ja võib-olla selle muusikaäri üks ohvreid mitte ainult muusikali ohvreid, veel ilmselt vastandlikku natuuri. Ohvreid ja sellele alla jäänuid on olnud Morrison kahtlemata üks legendaarsemaid huvitavamaid ja vastuolulisemaid rokkstaar, kes eales elanud minutiks õue. Kui muusika on lõppenud, on ilmselt sobilik, pole siia kellelegi. Puhkus on mängitutena doosi, muusikat, kuulmiseni.