Tänased 30 minutit on folkstuudio viimased enne suvevaheaega ja seetõttu lähevad nad eetrisse lühiülevaatena maikuu lõpul Kikendi Kökis lindistatud kevadsaatest. Kahe õhtu jooksul jõudsid laulmispaigalt läbi käia 40 noort inimest Tartust Tallinnast. Uurides esinejate hariduslikku külge torkab silma kunstiinstituudi üllatavalt suur osa. Võrdsetena järgnevad Tartu riiklik ülikool ja konservatoorium. Ligilähedane nullile oli aga selliste suurkoolide esindatus nagu TPI Tallinna pedagoogiline instituut. Seekord see kokkusaamise meeldivamad mälestused on pärit õhtutel valitsenud elavast huvist meie rahvalaulu vastu. Nii rahvalaulud osav tõlgendus mitmete esinejate poolt kui ka entusiasm, millega vennad sarved setuviiside kallale on asunud. Kõik see annab kindlust, et meie mineviku pärand pole ainult arhiividele määratud. Ansamblid mingit erilist nime ei ole, me tulime niisama laulu lossis kokku ja oleme nüüd paar kuud koos olnud. Nagu Peeter Tooma panid nimekirja, et omapärane ansambel Tartust ma hakkasin, kelles tähendab kõrge lauljas pihta tema nimi on Viktor Danilov taan Mordva ANSV-s pärit Errcia rahvusest ja ülikoolis aspirantuuris siis kõige vasakul pool on minu vanem vend Tõnn kes on oma erialalt bioloog ülikoolis. Siis minu kõrval on minu noorem vend Heino Saar, kes on lõpetanud tänavu aasta. Ma ise olen miks värv ja ma õpin metsandus praegu teisel kursusel. Seal tegelikult mängu laulnud rind käib ringi ja laulab seda laulu samal ajal anneks Dirgut keskel, kes lehvitab valge rätiga, kepib ringi ja hernes nagu hobune. Ja poiss on samal ajal väljas ja püüab siis sinna ringi sisse murda. Ringisolijad ei lase teda sisse. Kahjuks on meid liiga vähe, et me seda kütkestavat vaatepilt ei saa pakkuda, me laulame siis ainult laulu. Järgmiseks kuulata seitsmenda keskkoolifolk triot koosseisus hinnafelpa Priit Pedajas, Jüri Krjukov. Liivia minno tatar rahutu mull okkad, ohakad, maa, olen õnnetu Me mullokaadeeaa, ohakad, maole õnne toome. Nii korterid ja kaevas taas jõe kaldal koos kalmuveeb. Kui korraga mõttes ei üht pilti veepinnal taana ei korraga mõte jäi üht pilti v Minnaldaana ei üht neiut kui taevalik kill. Seal nägi tema unistav til kuldkannel tald õli. Nii eestlustema lae need. On meil talgunööridest. Nii istus tema laene. Laudis maapealne arv on kaduv ja tühi kui arm üxeevee voogudes. Oh kuule, mu juurde saame armeebeevee hoogunes. Oh kuule, mu juurde saame. Ootavad teenijana allveetemplid on särav Itaal kosk kullast ja hõbedast alanna noormees uisu tulla ja hõbe diale Annano noormees. Unustas Unindav Me hormooni veevoogude, see maailmas on häda jaajaa abi. Vilus, kui valus on siin maailmas on häda A ja B viilu, kui loobunud on siin ma tulen, ma tulen, Mooney armad, mu õnnelik leid, kes südame rõõmsaks, Molde. Vesi Araabia südame rõõmsaks, Molde. Pehme seegi kohapeal. Neid haarata, kaenlas. Jaamades veevoogude pääl. Veepinnale jäi veer Zorin, nii kadus õnnetoobi. Pinnale jäi vene rind. Nii kadunud. Ain Kivisepalt ja Jüri pihlakalt kuulete oma loodud laulu, minu tee. Tähendab Sarapuu. Ta tahab olla südame, on tunne ääre, poola deeda. Talongi laulatuse järgi. Asuval ruudulise kasutu. Taluda ajada. Tunne ääretola Leedavad. Mu elutu tunnetki. Siis ta läheb alla poest talla. On tunne veel kola tellida. No aeg soolaveega järvi Paavalenseeruntaalne. Jätkab puhkeparkide folkansamber. Labukas Sukles kanalis ja sõpradele jutustas, mis kolida. Ei olnud kerge tähelend, kuid oli ka küllasse või kui mul tuli uurida ja paljudel planeetidel täies hoos mind võeti vastu rõõmuga edasi või kunsti, võtsin maale. Kas ja seal küllalt õhku, vett ja ka, kuid on ka tore pea ja olevus, kes elas seal, on kaunis tark ja kontakt. Tavahind oleks oodatud. Räägib rahust, sõprusest ja lubab aidata potentsiaal 100. pehmet võimust kasutada, tapab arvuta. Atentaat üllatajad tahavad. Kuid kusagil on aimatav Harglas palvega jumalate jaaguga. Tere, iga kell võib sõrmegi kida ja armastuses ohvrimeelselt heitluste tants, pakuid, sõja selgus eluigaüks, teist kaude lennujaama valvetöö ja vaeva on miljonitel põhja läinud unistuste laeva. Ei teada ka, kus põleta ja kohupiim. Ja sellel tolvutatas pole torgatakse. Ühe mehetapja Mareti lauludest annab oma redaktsioonis Tõnis Rätsep. Vaieldi tooma toore, ta viidi tooma see liine, eta, kaksi jalga, kammi sata viis sõrme kallikseedee virve viisi venna, kes ta niiviisi poisi tuule laava Boy siis ordu paani seal poeesi tuuletoole pani poeesi ordu tooma. Tuulelaulu soosnesi. Ei riku. Ta tegi rumala äärmiku, käi ürdi, ega ta kuu viina hüüda, märguta, kui kivimi rumala naiiuunalisime bänneri kella luua ja. Nii oli lõpp seal point siis bordul Kaadu Toomal tal toore talt lausus lima Reili emake laulu tar ka taivooline. Süü polnud? Süüdi oli ka õela õlale süüdi v? Ma viina süüdi sa ala? Veel aga see oli paar, alla ei saa liiga rektiku sälla. Laps. Alla ta, see mu ja ma said ma tädid ja pea alla. Emad. No pea allavaara nii ja nüüd ka retuuse ega ka ahnusega kalku ka kõrku ka. Seega latvu see ka liiatigi. Hendrik Adamsoni tekstile pole, on kirjutanud viisi Tõnis Rätsep. Kes veel pole kaotus taevani tuge? La ta käiks. Mees. Ühes viskama. Pärli käes kõigis kasvas perele nii otsa tiividioodsa ja nad lähevad riigi hääli. Nüüd nad. Ka otsa kooli üheksa otsa. Sega repa Aasla Pali C2 vastabaani talveks saha pihiotsa talv üheksa abi otsa ja päeva. Ta saab otsa kooli, hall saab otsa. Paari paari ja oli veel spaa joonele kaks otsa. Toon väga soodsa. AGA. Lühiülevaate folkstuudio kevadsaatest lõpetab Eesti reklaamfilmi ansambel Kukerpillid.