Tere tulemast TIIT SUKK. Tere, tere. No miks nii raske peab olema ühe inimese pehmeksrääkimine, kas sulle ei meeldi käia raadios või sulle ei meeldi tegeleda ajakirjanikega? Mulle ei meeldi tegeleda järel kajadega sest neil on väga palju on nähtud seda, et suu võtavad täis just need, kellel on midagi negatiivset öelda, et need, kellel on positiivset öelda, need on rahul ja on tasajoon, võib olla tänulikud ka, aga see ei jõua meieni. Kõik, mis meieni jõuab, on see sopp, millega ma siis pean pärast tegelema. Aga kui sa õhtul näiteks pärast kordaläinud etendust lähed koju ja paned käpakesed kokku õhtul ja mõtled, kuidas mu päev on läinud, et, et siis tegelikult valdav mõte peaks olema see, et inimesed armastavad sind või sul on kuidagi teistsugune ette kujutas endast. Ei ole teatrisse, ongi, teatris on turvaline selles mõttes, et me oleme seda nii palju harjutanud. Ja seal laval olles ma, noh, ma tean, et ma annan endast parima, ma teen seda nii, nagu ma oskan sammul selgeks õpitud. Ma püsin mingites raamides, kust me kindlasti välja ei lähe. Ma tean, kuhu ma jõuan, ma tean, kust ma alustan, ma tean, mis vahelugu on. Ja, ja seetõttu noh seal on see tore ramp vahel, mis aitab mul peita, noh, kas siis tänulik või vihameelse publiku pilke. Aga sellistes sellistes hetkedes nagu praegu otsesaade raadioeetris või siis nüüd paar päeva tagasi oli see eesti laulujuhatamine mille lõks sõnaga jäime. Need on sellised asjad, mille kulgu ei oska ette ennustada ja, ja noh, see teeb algusest peale niivõrd närviliseks ja nii selle, sellise tunde, et ma olen nii haavatav ja, ja seetõttu ka see belglikkused parem. Et siis siis ma ei pea pärast äkki Me tegelikult oli nii, et kuulajad nüüd aru saaksid, andsin Tiidule ainult kaks võimalust valida, et kas tuleb selline saade stiilis Jan Uuspõld räägib kõik hingelt ära. Või tahad sa olla meeleolukas pärastlõunasaates, mängida oma kaasa toodud muusikat ja ja lihtsalt rahva rinda rõõmustada. Sul ei jäänud muud üle, kui valida. Teine variant. Valisin halvimatest parima. Korraks selle laupäeva juurde tagasi tulla, kas te saite siis Taaviga oma ketuka kätte ka nii-öelda vä? Neil on niimoodi, et Taavi on julgem, tema lõbustab ennast internetikommentaaridega, ta vaatab, mis seal toimub ja ta on mulle lühiülevaate andnud. Aga mina olen oma vitsad kunagi kätte saanud. See oli üks traagiline sündmus mu elus, mida kajastas ka meedia. Ja, ja siis ma läksin, toppisin nina sealt ukse vahelt sisse, sain sihukse litaka, Läksin rahustite peale. Ja pärast seda ma ei tegele sellega. Ei loe kommentaare ja. Aga iseenesest sellise otsesaate juhtimine, kui nüüd Eesti laulust rääkida, see on ka väga proffide näitlejate jaoks ikkagi suur väljakutse, see on midagi hoopis muud kui teater või kuidas sa seda vahet kirjeldaksid. See vahe ongi see, et seal ei ole midagi selgeks õpitud, tegelikult ideaalis peaks olema ka otsesaade sellisel suurel show saatel. Peaks olema nädal aega, proove on, aga noh, Eesti selline väike koht nagu me oleme siis Pole aega pole vahendeid kõiki nagu põhjalikult teha, eks selles mõttes, et et selgus, et eelmine päev ei saanud ka seal korraliku proovi teha, sest seal oli mingisugune kontsert ja noh, ja siis nyyd oled, kavatsetakse kõige paremat, aga välja tuleb siis nagu alati nagu alati selles mõttes, et, et noh, oli kah midagi hullu ja ei olnud ja kuskil sinna raamidesse ta jääbki, et et väga harva kui üldse kuuleb seda au, oli see nüüd, et see tõesti, et noh, nüüd on korras ja nüüd on latt nagu paigas ja sealt me hakkamegi nüüd edasi pürgima. Sest reeglina ikkagi vahendite puudus, ma arvan, see on põhiline nagu sest tegelikult on tiim ja inimesed on väga toredad, kõik on hakkamist täis, aga lihtsalt reaalselt aega ei ole ja siis selle tõttu jäävadki paljud asjad niimoodi kergelt loksuma. Noh, midagi hullu ei ole. Aga nagu käsi kokku Kaidava Kuidas teatris on, kas teatris on niisugust vau tunnet olnud viimasel ajal, et sa ise mõtled, et jah, see on see tükk, kus ma tahan teha. Jah, see on see roll, mida ma tahan teha ja ma teen seda tõesti nii hästi, kui ma suudan. See on nüüd niisugune avamise koht ja ma arvasin, et see on väga lihtne küsimus, aga ei, võib-olla ei olekski küsinud. Kui. Päris aus olla siis sellist päris vau, asja pole nüüd olnud, iga. Iga kord ikka on jälle tunne, et äkki tuleb see vau, aga siis kuidagi. Noh, jällegi midagi hullu ei ole, kõik on tore ja kõik on hea, aga aga seda, seda seda, mis nagu päris söönuks aitaks saada, seda nüüd natuke aega pole olnud, et äkki ta tuleb ikka. Ega see tüdinud ei ole veel oma amet. Absoluutselt mitte seda, mitte seda kindlasti mitte. Huvitav on see, et mingi paar päeva tagasi keegi küsis, et et kas sul, kas sul on tekkinud tunne, et äkki võiks midagi muud teha? Ei ole tekkinud tunnet, vahepeal tekib selline. Väsimus, aga see on vist inimese puhul loomulik, et kui, kui tekib, tunned, Ühesõnaga, kui ma seltskonnas või kuskil ütlen, et ma ei saa täna pidutseda, sest ma olen tööl noh, siis on kerge väsimuse märk. Tegelikult seda mulle meeldib mõelda, et see ei ole töösem mäng. Sa ise kutsusid nüüd välja väikese sellise saatana ma võib-olla tõesti oleksin unustanud selle küsimuse ära, aga mulle tegelikult meeldib seda küsida erinevate elualade inimestelt. Kui sa ei oleks näitleja, kolm punkti, et vot seesama, et kui sa tahaksid teha elus midagi muud, isegi mitte nüüd arvestades seda, et kas sa oled tüdinud või mitte tüdinud, aga kui sul oleks see võimalus praegu õppida mingi teine eriala, teha mingit teist tööd, siis mis see võiks olla? Mul pole õrna aimugi. No ei, kuna ma olen sisemiselt nii kindel selles, mis ma teen ja mulle tundub, et vast ma saan nii palju ka hakkama, et ma ei pea seda valikut elus kunagi tegema, siis ma isegi sellele sellele mõelda. Aga kui oleks kunagi oleks teed teistpidi läinud, siis ma olin valmis pabereid sisse viima koos mu klassivennaga EPAsse metsandusse. Metsavaht ei ole ju enam. Aga RMK on olemas ja küllap seal midagi ikka saab. Kännu kratsiaid vaja ikka, ikka läks. Aga meil on niisugune saade, nagu ma juba ütlesin, kus inimene võtab kaasa oma muusika või ütleb tublile toimetajale, et ma tahaksin kuulda seda või teist lugu. Ja kui ma neid sinu kahte lugu täna hommikul vaatasin, siis ausalt öeldes sain suutäie naerda, sest need on minu arvates täiesti diametraalselt erinevad lood. Üks plaat, mida me nüüd kohe hakkame mängima, näeb välja? No minu meelest üldse mitte sinulik, seal peal on selline punane süda see seotud ühe filmiga, mis on minu arvates väga romantiline, pigem meeldib naistele. Ja selle nimi on Loveks nii ja nüüd julge hundi rind on rasvane. Põhjenda nüüd, miks see lugu ja miks sellest filmist. See film, ma olen üldiselt vähe ülevaataja selles mõttes, et kui ma vaatan filmi ära, siis ma reeglina ei vaata seda üle, aga nüüd see DVD konkreetselt on küll kõige õhemaks vaadatud plaat minu minu kollektsioonis. Ma ei oska öelda, mis mind seal paelus, kindlasti super head näitlejatööd. Ja ja tegelikult vot see oli, vot see oli vau. Vot see oli minu jaoks vau-elamus, et kui ma vaatasin selle ära, siis siis korraks unustasin selle ära ja siis ta tuli üles ja siis ma vaatasin jälle. Ja siis mulle see oli nagu mingisugune leevendus, et kui oli kui õli päike pilve taga või kui pime väljas, siis paned selle filmi peale ja hõbesöögiks muusika ja kõik see. Rõõmsad, masendunud näod nagu seal oli see, mis seal lõpus, no ma ei tea, sõnulseletamatu lihtsalt see haaras mind endaga kaasa ja mulle väga väga meeldis seda vaadata. Ja siis Noh, miks, miks just need lood laeval oleks ilmselt noh, eile oleks ilmselt see valik natukene teine olnud, aga nüüd ma ei tea, need lood on, mis täna kaasa võtsin, siis sellised? Minu minevikus võib-olla kergelt sihuksed mammutid, noh, nad on oma jälje jätnud ja ja see lugu, seda ma olen kuulnud hiljem, kuulanud hiljem ka ilma filmi vaatamata midagi selles on toredad ja siis täna juhtus veel selline kurb, kummastav asi, et ma enne raadiosse tulekut vaatasin Vikipeediasse, et kui küsitaks, äkki ma siis oskan öelda, sest mul on nimede peale väga halva mäluga puudub igasugune fakti ja nimemälu. Ja nüüd selle esitaja nimi oli meile kohe Lyndon David hool vist. Ja Kätlin noogutab, järelikult on kõik eeldused, see silm lasti välja 2003 aasta. Ja selle hind on David hool on sündinud samal aastal kui mina, aga ta suri 2006. aastal lümfivähki. Et selline kurb lugu, mis, mis tähendab seda, et minu. Melanhoolne meel võtab uued tuurid üles, lugu saavutab veel veel eraldi Ta tähenduse ja kusjuures seal filmis seesama laulja siis osales, ise esitas ka seda seal kirikus pulmas senist vana hea biitlite Lugoolianiidislust. See oli siis lugu Love Actually filmist film, muide, mida eesti telekanalitel läheb alati aastavahetuse paiku. Mul on tunne, et siis näidatakse seda alati. Mul ei tulnud selle loomu näidata. Kirjutame neile. Aga stuudios on Margit Kilumets on minu külaliseks draamateatri näitleja Tiit Sukk. Sa mängid kahes seriaalis, mida praegu saab korraga või vähemasti sai veel paar nädalat tagasi vaadata erinevatel telekanalitel ja sa mängid mõlemas seriaalis poega, mis on ka naljakas poega suure algustähega. Ja, aga see on nagu noh, see on nagu poeg poeg, eks ju. See on siis Saare sosinad ja ENSV. Kui sa, kui sa neid poegi omavahel võrdled, siis kumma poja moodi sa päriselus rohkem oled? Ma usun, et ma olen nende mõlema kvintessents. Üks on natukene selline memmekas. Nohik, või noh, jah, kes on? Ei tea midagi, sa ikka vaata seriaal lõpuni, siis siis tuleb, mine tea, äkki toimub muutumine. Ma usun, et see Sarsasinate tegelen, muutub lõpus üpris palju minu moodi. Aga ENSV poeg Paavo on noh No see ei ole vast päris mina ikka tegelikult selline sukeldaja selline ärimees siukene. Alt skulaanla vend. Ja ja kindlasti ei ole temaga igav, mis seal, mis on üks, mis kindel? Sa teed seal ENSV juures lavastajatööd ka? Jah, juhuse tahtel. Ain Mäeots vahel hõivatud olnud ja siis ma ei tea, kust nad võtsid selle ise arvamusel, et kuule, Tiit, aga sina võiksid disaini asendada sel ajal. Ma olin sellest väga meelitatud sellise usalduse eest ja teab, laseb midagi arvata, ei oska siiamaani midagi arvata, väga. Et tuleb see siis nüüd nii väga välja või on sellest mingit tolku, aga ma tahaks loota, et ikka on, et mul natukene meeldib ka ikka seda, mis siin pattu salata. Natuke meeldib susserdada sellelt. Ja sul ei tekkinud sellist tunnet, et võib-olla sa peaksid ütlema ei, et ma ei oska või ma ei ole pädev, et sa ikka kohe tahtsid proovida. Eks ma ajasin natukene sõrgu vastu ja, ja, ja, ja ma palusin natuke mõtlemisaega ja. Aga no ega seda aega palju ei olnud, mingisugune päevake anti ja eks nad oskasid. Metka määridestia. Nagu sellist omast käest, tead kuidas ärarääkimine käib? Et igatahes ära räägitud, ma sain ja ega ma ei kahetse. Ma hea meelega. Proovin. Kas teatris on ka lavastajatel Velasistendid? Vanasti olid. Ei ole teatriski, ma ei ole küll kedagi. Ma just mõtlesin vahel pikali maas teatris sellist asja sulle pakutakse, et kui pakutaks, meie võime selles saates teha väikseid oletusi. Et kas sa siis oleksid sama käpp seda tegema. Lavastaja assistendi jah. Ma ei, ma ei kujuta ette, kelle assistent võiks olla, sest. Aga kelle asi, kelle sisse võiks tungida, just, aga kelle assistent sa tahaksid olla? Ma ei julge, fantaseerida ka mitte, tähendab selline. Ma pean selle üle mõtlema. Aga Ma ei tea, õpetaja Priit Pedajase käe all vast. Ei tea, tema keelt, ma usun, ma tunnen kõige paremini. On sul teatris praegu palju tööd? Mul on praegu teatris täpselt normaalselt tööd. Ehkki nüüd on kuulda, et et hakkab tulema jälle. Et mul on päris mitmed aastad on olnud niimoodi, mitte üle mõistuse palju, aga et kuskil läheb see piir, kus viis nädalat etendus v viis etendust nädalas, on palju. Selline kolm-neli on paras. Aga nüüd mõnda aega. Nüüd viimane aeg. Mul on olnud selline kolm nädalat, kolm nädalat etenduses aeg. Ehk siis kolm 30. nädalas. Aegi. Ja sellist tunnet, et ma kujutan ette, et see selle kuidas siis öelda uute lavastuste paberi juurde jalutamise hetk on naisnäitlejate jaoks on eriti traagiline, et kes on saanud rolli ja kes ei ole saanud rolli. Ja siis, kui läheb üks kord ja teinekord ja kolmas korda sinu nime seal ei ole, et siis toimub niisugune murelikuks muuta tumine. Kas sa seda tunned, tunned, on see sulle tuttav? Et mu nime ei ole nimekirjas? Dolstov mind on õnnistatud sellega, et ma ei ole pidanud seda muret küll tundma, et pigem vastupidi, et paaril korral on olnud. See tunne pigem, et oh, õnneks tuleb kerge hingetõmbepausid, mil nimekirjas ei ole. See on tore tunne. Aga see on sellepärast, et see tükk sulle ei meeldi võiet. Ei, ei, absoluutselt nii lihtsalt ei jõua ja vot seal on just see, et kuskil hakkab tulema see piir jälle, et hakkab tööks minema selles mõttes, et noh, konveieri peal ei ole aega laadida, mõelda pead puhtaks lasta, astuda eelmisest proovisaalist välja, lavale, tood tüki välja ja kohe uude proovisaali. Ehk siis aju tosson taga, kuigi maanteelt. Et. On vaja vahepeal natukene. Ja muidugi nüüd teatrijuhid ütlevad, et ei ole vaja nii palju haltuurat teha. Aga et keskenduda põhitööle ja eks siin kübeke tõtt on, aga aga samas ma ütlen, et need ma olen alati arvanud, et need haltuurat on jälle, noh, see on teistmoodi seal teistmoodi tuulutamine, teistmoodi tegemine ja see on pigem vaheldus teatri töölemis, aitabki laselt pimedast proovisaalist välja astuda, korraks tuulutada lähelt. See on teistmoodi, see on teine asi. Kui ma nüüd päris tuulutamisest räägin siis kuidas sa ennast tuulutad, kui see ei ole ei teater ega haltuura, mis on paha sõna, aga ikkagi haltuura vaid kui see on nüüd mingi kolmas ja neljas ja viies võimalus oma kõvaketast puhastada. Oi, mul on palju vahendeid. Praegu mul on väga hea tuulutusvahend, on neljaaastane tütar. Tema tuulutab mind väga hästi. Siis tuulutan ennast erinevates sportimistega. Praegugi tulen suusarajalt. Mulle meeldib suusatamas, suvel rulluisutamas, rattaga sõitmas, ujumas. Ja kõik on niimoodi hooti, et kui ühe asjaga võtan, rullusid välja, siis hakkan nagu nendega käima, siis teised asjad jäävad tahaplaanile, siis kõik seal järsku Ruljalise rada läheb nagu igavaks, siis võtan ratta väljakon rattaga käima, siis on see põnev tükk aega, siis, siis läheb see ära. Siis hakkan ujumas käia, selline sihukene võngetega. Aga praegu on suusahooaeg suusahoo ja vaata, see ju lõpeb olude sunnil varsti ära, et mulle. Natukene igav on sõita, aga, aga rada läheb iga päevaga järjest jäisemaks, mis tähendab, ega seda kauaks ei ole enam, et küllap siis tuleb jälle ujuma minna või. Või kui lumi ära sulab, siis ratas välja ajada. Ka siis suvel, mulle meeldib mootor, et aga sõita ja siis ma sõidan hea meelega autoga ringi. Kas sul on oma mootorratas, ma küsin vahele. Selline nagu mootori nõudlik, kel selline võimas. Aga need erinevad ju, et on need Harley-Davidsoni mehed ja siis on mingid teised mehed. Aga kuidas seda nüüd nüüd kindlasti hulk neid mootorrattahuvilisi raadiokuulajad ei annaks mulle andeks, kui ma ei küsiks, mis on, millega sa sõidad? Noh, ei sobi. Sa võid näike paik ja mafeisser 1000-le selline tore pilt, mis, mis on piisavalt särtsakas, aga samas lubab rahulikult deal linna stiilis istuda, et see ei ole seal paagi otsas Aelamine, et et minu eas minu vormide kohaselt on juba keeruline seal paagi otsas ajal võib-olla, kui ta aga peavad jalas ikka ei mul on tavaline siis nagu mootorrattavarustus, mis on siis nagu mingi riidemoodi asi. Ja siis Harli jaoks ma olen proovinud ka nihaarlid siis vabandust joperi jaoks, siis ma olen proovinud ka seda. Ja siis ma mõtlesin, et noh kui kõht suuremaks läheb ja suuremat kortsud näkku tulevad, küllap ma siis vahetan selle vast välja, et praegu mulle meeldib veel selle selle rattaga sõita, mis mul praegu on. Mootorratastega käiakse ju matkamas, on terve hulk Eesti isegi avaliku elu tegelasi, kes ju aktiivselt mootorrattaga mööda maailma ringi sõidavad, aga sina ikkagi Eestimaa piires? Ei ole, me käisime eelmine aasta ma mul on au kuuluda kultuursesse moto pandesse. Siis eelmine aasta me käisime Lätis, kes kuuluvad veel kultuursesse matta pandesse terve hunnikul turnikuid, väga pikk nimekiri ja. Ja meie eestvedaja Mart Mikk Nad on loonud kuningas Arturi fondi ja siis me iga suvi toetame ka mingit kultuuriobjekti teoks kogutakse väike raha ja siis jagame Olerexi tankla tanklates, jagame helkurveste jalgratastel liiklejatele, noh eelkõige lastele, et, et need kaherattalised siis liikluses nähtavad oleks. Ütlesingi, mitme eesmärgiga. Ja see aasta meil on ka plaanis minna juba ahvem Ahvenamaale. Aga sa käid kalal ka, eks ju. Ja mulle meeldib kalal käia, mulle meeldib, see on ka üks tuulutus lahenduseni. Aga kas vahel niisugust tunnet ei ole, et päevad on nagu väga lühikesed nädalad on veel lühemad ja noh, aastast nagu üldse jätku kõigeks selleks, mida tahaks teha. Mina olen nüüd, mina olen nüüd selle koolkonna viljeleja, kes ütleb, et kui öeldakse, küll aeg ikka lendab, siis ma raiun 100-ga vastu. Tuletage meelde inimesed, kui mitu korda te olete mõelnud? Ah, saaks päev läbi. See on nagu, nagu viimase nädala jooksul on ise tajunud seda. Oh oleks juba pühapäeva õhtu. Oh, ma läksin, oleks nüüd aeg hüpanud edasi ja pärast seda öelda, et küll aeg ikka lendab, noh, see on nagu vastuoluline. Aga nüüd on muusikakoht ja nüüd on see diametraalselt teistsugune lugu ja sellele loole saad sa ka sõnad kaasa öelda. Palun vabandust, rahumeelsed raadiokuulajad, vanemaealised kodu, daamid, et see on nüüd. Me rääkisime siin, tuulutab tuulutamisest ja tegelikult see oli nüüd üks viis, kuidas tuulutasin mõnda aega tagasi mõnda aega sellest on nüüd aastaid, siis ma siis oli mu eelmine elu veel. Ma elasin niukene ühisühiselamutingimustes nagu ühiskorteris oma sõpradega. Ja see oli, ühesõnaga mul polnud oma oma nurka oma kohta, kuhu minna, kui põgeneda. Ja siis, kui mul hakkas kõrvadest auru välja tulema ja mul oli vaja kuskile minna, siis ma istusin autosse. Panin selle loo peale nii kõvasti, kui automaat lubas ja ja sõitsin mööda linna ringi, vahel ka linnast välja ja kuulasin laulu mitu korda järjest, niikaua kui aur oli täiesti väljas. Ei saa salata, et ma väga palju ajast röökisin kaasaga. Seda täna me ei tee ja me kuulame seda selles originaalvariandis. Linkin paakia Cheisi. Nüüd on see tore koht, mis otsesaates ongi tore, et ega see ei olnud üldse see lugu. Ja millega. Tiit oleks saanute haakuda ja kaasa laulda, aga see lihtsalt on nimelt ainuke linkimpaagi lugu, mille nimi on indie, end, mille mina tervest raadiomajast leidsin, järelikult on olemas kusagil väljaspool raadiomaja veel üks teine lugu, aga me tõotame praegu raadiokuulajatele, et noh, näiteks selle nädala jooksul või, või siis kui, kui saab, siis ma saan sinu käest selle loo ja siis ma mängin seda ja meenutame sind. Meenutame ja siis paneme selle raju peale. Siis kujutame ette, mis inimene ei olnud ka üldse paha lugu, eks ole ju, ei olnud viga, jah. Aga see ei ole päris see lugu, millega ma läheksin auru välja, jah, jah, ma kujutasin seda endale ja põhimõtteliselt, aga ma ütlen, et me kõik vead saab muidugi parandada ja järelikult on lihtsalt kaks täpselt ühe pealkirjaga pakki lugenud, jah. Mis tulevik toob, sa ütlesid, et teatris hakkab nagu midagi tulema, kas nüüd veel kevadel või sa mõtled juba suve? Kevadel? Algavad teada no ma ei, vist ei julge seda kõvasti väljakordadega, nii palju kui mina tean, siis kahe kahe tüki proovid kumbagi ei taha rääkida või? Need ei ole päris, ma ei ole sinna veel päris kinnitatud, seetõttu ma ei tohi, ärme räägime. Aga noh, Ma loodan, et tulevik toob helgust. Kas oled selline suvelavastuste mees ka, et kui sa mõtled eelseisvale suvele ja nüüd selle mootorrattasõidu välja juba arvad, et siis vahepeal võiks tööd teha või pigem mitte? Ma tahaksin hea meelega suveti puhata, aga kui see on ühendatav kuidagi tööga ja teenistusega, siis seda toredam ehkki tegelikult kunagi alguses tundus, kui need suvetükid tulid minu juurde, siis tundus ülbitsemisena, kui, kui ma ütleksin ära, et ma ei lähe sinna tegema, et et ma ei taha, ma tahan puhata, siis sai neid nii palju seal alguses tehtud, et tegelikult nende aastatega, mis mul siin on olnud, siis ma olen jõudnud ikkagi selgusele, et suvel peab inimene puhkama. Kas see, et see tükk tuleks koos kohaga sinu juurde, see tähendaks seda, et sa saaksid olla kusagil mõnes oma mõnusas maakohas ja siis samal ajal, et need proovid ei oleks väga kaugele, et sa ei peaks kulutama päevi ja nädalaid sellele, et olla kuskil eemal. Just jah, selles mõttes, et ta oleks, oleks töö, oleks päike, oleks meri oleks perega lähedal. Mis need sinu lemmikkohad Eestimaal on? Noh? Ma olen väga palju Viinistul teinud ju tegelikult see praegu mu lemmikkoht. Seal on tore teatrit teha, seal on meri mõnusalt lähedal perele mõnusalt lähedal. Sinnakanti, me saadame ühe loo ka, vaata mina, ega siis ma ei maganud. Et kui sina ütlesid, et lugu peab olema pealkirjaga indie-n, siis mulle meenus kohe üks teine lugu pealkirjaga indiend, mis mulle väga meeldib. Ja seda laulab. Ma ei usu Fislam kodanikunimega või eelmise nimega CAD Stevens, see on hoopis teistsugune lugu, sellega ei saa kaasa karjuda ja ei ole mõtet ka. Ja sellel on väga ilusad, sellised filosoofilised sõnad nagu usub islamilauludel enamasti ja ja see iseenesest jääb meie tänast intervjuud kahjuks lõpetama. Aga ma vaatan hirmunult, kellelt tulebki seda teha, sest varsti tuleb Silvia Laidle, koputab uksele ja tahab astuda ette rubriigiga. Hääd akt, aitäh. Tiit Sukk, täna saatesse tulemast ja me kuulame, jõustub islamit ja ühel päeval võib-olla see on juba homme või ülehomme, ma mängin seda õiget. Sina oleksid tahtnud kuulda aitäh, aitäh kutsumast, päikest kõigile.