Head raadiokuulajad, saade siin me oleme, jätkub ja jätkub koos meie külalise tunniga. Täna on meil hea meel öelda tere noorele lauljad pärile Marialistrale. Tere Maria, esimene lugu, kohe läheme asja kallale, see oli sina koos keelpillikvartetiga pressiooso lugu, nimi lool on nimi vaid, see on armastus ja see on Olav Ehala ja Enn Vetemaa kirjutatud. Ja tegu on väga värske salvestusega. Jah. Tõesti, selle loo võtsime siis jaanuari alguses linti just mõttega, et saaks seda niimoodi kasutada, et eestlastele siis meelde tuletada kevade tulekut ja seega ka seda, et, et on plaanis laulda ilusat Eesti muusikat ja klassikalist muusikat ka, et et need pungad natukene varem puhkeksid, võib olla. Selliste kena muusikat kinos seades saab siis kuulata Ta vägagi kaunites kinodes kohtades Zimmel, pühakojad ja uhked mõisad. Nii et 30. siis läheb lahti sellised, nii et kas need kohad olid just valitud selle selle mõttega, eks ole, et keelpillikvartett ja, ja noh, et oleks täitsa siuke ümbrus vastav nagu peab. Täpselt, et no näiteks kas või Tallinna koha suhtes, et see ei ole mitte Kaarli kirikus nagu talvel, vaid Jaani kirikus, mis on nii ilus, kollane, et selles suhtes ta nii väliselt kui ka seestpoolt ka mulle endale meeldib, et on väiksem, väiksem ruum, eks ole, nii et selles suhtes kaan, parem kasutada väiksemaid paiku, mis on ilusad ja võib-olla tihti kasutada. Et see siis nüüd käib meil kuni järgmise järgmise nädala lõpuni. Üheksanda aprillini ja mis lood tulevad, Maria seal veel esitlusele? No kõigepealt siis üks pool on siis vanad armsad klassikalood, mõned Ave Maria, et mida ma siis nüüd 10 aasta laulnud, aga nad kuidagi on alati publiku poolt hästi soojalt vastu võetud ja siis ma mõtlesingi, et nad on mulle endale armsasti publikule ka, et kasutatakse, kasutatakse neid armsaid lugusid ja siis teine pool on on siis tihti rituaali, mida ma mingil määral on esitanud, aga tihti ei laula, et näiteks selle täitsa mõned Olav Ehala lood ja näiteks ka minu jaoks lemmiklugudest. Ma tahan olla öö, mis on siis muskilist kaotajad, mis sa tegid seal kätega. Et selles suhtes jah, on selline nii-öelda segakava, et pooltest kokku pandud, aga kokku on selline jah, üks ilus helge tervik loodetavasti. No 20 aastat laval ja sa ise oled 23 päris uhke ja uhke ja üllatav endale ka, et eks ta tegelikult on selline fantastiliselt fantastiliselt jabur number, et aga tõsi ta on, et nali naljaks, et tegelikult fakt on jah, et ma olen juba esinenud, et selles suhtes ongi kihvt, kui tõde on tõde, naljakas Vaccis. No sinu puhul vist enam üldse ei ole küsimustki lava närvist või et sa oled ju nii paadunud püüne peal käia, et enam yldiselt verest välja ei löö. Verest välja täitsa täitsa ei löö, aga verd võbelema võtab ikka jah, et selles suhtes, ega see vist ei lähe kunagi, ei kao ära, et et ma arvan, et see on pigem näitab seda, et ma ikka nagu hooline ikka tahan, tahan, tahan esineda, et kui närv ei oleks, siis ma arvan, et see ei ole nagu õige asi. Et noh, närvi ja paanika vahel on vahe, et selles suhtes paanikat elaga närv on ikka sees. Et see käib asja juurde, et on ikkagi elav asi, mitte masin, meil valge ongi täpselt nii, aga kevadist täna me ju rääkisime esimesel tunnil ja tõesti, see on suurepärane võimalus nüüd kevadetel kuulutada selliselt kaunile uhkel moel. Marja, mis veel sinu jaoks sellised sinu jaoks olulised kevade märgid on, noh, ma kujutan ette, et loodus muidugi, aga või olla. Loodus tegelikult ongi kõige tähtsam, et vot seda ma tõesti siis Eesti kevade lõhna, mida iga eestlane teab täpselt, kui tuleb see päev, et järsku keegi ütleb, et täna oli väljas kevade lõhn ja siis kõikumas viskavaid tiritamme. Et vot seda Inglismaal ja Londonis ei ole, et seda ma tõesti pea, et nutan taga iga kevad, et see jääb nagu olemata, et on talv, siis järsku nartsissid ja siis nagu ongi kõik. Aga et Eestis justnagu selline nagu tükk tükilse kevade kokku paremini on minu arust kõige kihvtim, et Ena ja pajuurvale nii ja naa ja siis esimene esimene leheke kuskilt ärkavad, et kuidagi kollektiivne joovastus on minu arust eestlastele hästi kihvt. Kevadetooja. Kuidagi tuleb siin Eestimaal kevad kuidagi raskelt ja pikalt aeglaselt kätte tulevad mingid tagasilöögid ja nii edasi seal Inglismaal sul seal vist juba nagu suvine. Oh, seal on ikka täiesti suvi tõesti, aga no ma räägin kevade vahele, et seto on aeglane ja pikk on just nagu väga kihvt, et see on nagu mingisugune selline retk või rännak või nagu, et kogu riik iga kevad läheb sellisele seiklusele koos ja siis ongi kevad ja kõigile on rõõm, et see aeglane ja pikk on minu arust väga hea, et siis siis tuleb nagu kaua tehtud kaunikene. Sel aastal saad sellest osa. Ja jah, et ongi väga hea meel, et kõhken, teine Sa maandusid alles 25. märtsil pühapäeval Eestis, kui pikk sul see eelmine paus jäänud oli, kui sa siin viimati käisid viimati siis jaanuari alguses niimoodi, et siis kaks ja peaaegu kolm kuud selline, et selle tõttu, et salvestasite, aga kui pikalt sa muidu nagu jutti ära oled tavaliselt, eks ta ongi, umbes kaks, kaks, kolm kuud olen, olen, olen eemal ja siis noh tulenevalt järgmine jupp on täitsa lühike, et ma olen võib-olla poolteist kuud ja siis tulen juunis jälle Eestisse, et et see on väga hea, et saab ikka Eesti suve nautida. Eesti keel on seal küll nii hästi suus, et, et tihti on ju see, et inimesed, kes ikkagi kuu aega juba väljamaal on, siis tulevad tagasi ja, ja räägivad juba eesti keelt sellise aktsendiga, nii kangelt, et kas sa, lauljate värk vist, et keeled ikkagi kuidagi sulavad suus ja ja nii ongi. Ma arvan, et see on kindlasti mõnes mõttes, sest võõrkeelte mõttes mul küll lauljate värk. Et noh, näiteks, kas ei inglise keele aktsent on, et ma nagu kõla nagu kohalikega, ma arvan, et oleksin Eestisse tagasi, räägiksid eesti keelt aktsendiga, et siis mu enda sõbrad arvatavasti näitaksid nii uut kui ka vana, et selles suhtes ma lihtsalt juba suure hirmuga valmistan ette, et mõnikord osad sõnad tulevad imeliku aktsendiga näiteks nagu siis või midagi, ma ei mäleta, millal geneetik sõbranna ütles, et kuule, et välismaale, mis on nüüd on, et olen korralik. Aga et esimesed paar päeva on see lauseehitus selline natukene vildakas, et et pole just, pole just nagu Harjumaalt pärit, aga selles suhtes, aga see läheb üle hästi kiiresti. Jumal tänatud. Marie, tänagi muusika sinu valikul ja kuulame ka hoomat lambada. Kirjelda natuke seda valikut, see lugu siis täiesti anti välja minu sünniaastal ta tõesti 29 ja, ja selle looga nimelt sai alguse minu selline pikk-pikk armastus tantsimise vastu, et ükskõik, kas seal tantsutundides või, või kuskil väljas või kasvõi ma ei tea, Viljandi folgil kuskil lava ees tantsimas, et kuidagi tantsimine on jah, minul hästi-hästi südamele vaenlane, seal omal on vaade lihtsalt. Mul on selline tunne, et see on kuidagi nagu verre sisse imendunud nagu tõesti imikust saadik, et niipea, kui ma seda lugu kuulan, siis on selline tunne, et nii nüüd peaks üheks väikse tantsu tegema. Aga sa oled küsinud, kas ema kuulas ka midagi sellist, et kui sina, siis olid juba ema kõhus veel või kui neid välja tulnud. No ema klassikamuusikat on alati kuulunud, et ma arvan, et see on kuskilt sealt alguse saanud, aga, aga selliste kuidagi lõunamaist muusikat, et see on rohkem minu nagu isa, selline tantsu ja rütmi temperament, et siis ma arvan, et sellepärast ka see, see lugu on lihtsalt. Ma ei saa sellest kunagi ei üle ega ümber. Maria Listra on meil täna külas ja kuulasime just Kauma lambadad sellist marja, ühte suurt suurt lapsepõlvelemmikute varia, räägi nüüd see lugu ka siia otsa, mis siin eriti võlus selle puhul eriti just see, et, et jah, ma arvan, et see kogu kogu nagu nii-öelda rituaal, et meil oli see vinüüli peal kodus ja et siis, kui see võeti sealt paberkestast, eks ole, välja pandi sinna mängija peale ja siis eks ole, noh, nii, nii pisikesest peale see oli ikka midagi, mida minu vanemad tahtsid teha ja mina ei tohtinud, eks ole, ja siis sai selle järgi tantsida, aga see oli täiesti selline nagu võluvõti, et ma tõesti oleks ükskõik mida teinud, et saaks aint lambad kuulata nagu, et kui oli vaja midagi ükskõik mida teha, siis kas mina panen riidesse siis Kulambada Ta oli nagu lubatud ära, et siis ma tõesti kõik sai kohe tehtud. Nii. Bailaskoi sai kuulata. Aga laulma ma siis eeldan, ei, ei tulnud sind sundida kuidagi isegi mitte lambaga. Ei, vot seda ei pidanud ka vaadaga meelitama, et see lihtsalt kuidagi juhtus, juhtus ise. Et me tähistame, eks ole, ikkagi 20 aastat laval, see tähendab seda, et siis kolme aastaseid sind lavale. Kuidas siis õige juba käid omal jalal eksale? Enam-vähem lavaks nagu laud ja siis mind tõsteti sinna peale. Et siis jah, nagu paigutati sinna lavapinnale, kas sa mäletad ka oma esimest ülesastumist? Ei, seda ma ei mäleta üldse. Aga juttude järgi, kus juttude järgi ma tean, see oli Soomes Hämeenlinnas üks selline jõulu jõulukontsert ja me elasime seal paar kuud perega ja siis laulsin Püha ööd ja, ja nii-öelda siis noh, nii-öelda jutumärkides palka sain siis jõulukuuse ehetes ja need on mul siiamaani alles, et sellepärast ma seda nagu loen, nii on selliseks nii-öelda esimeseks korralikuks esinemiseks. Et tulin, selline väike honorar ka. Aga mingisugune lindistus on kuskil vana lindi peal, kus ma olen kuskil poolteist vist ja laulan on nad enam-vähem nagu isegi pea niisi ka, laulan sünnipäevalauluisale. Et, et selles suhtes see pole ainult nagu selline mõistujutt, aga et, et on isegi jälg sellest olemas, mõni pisikesest laulsin jällegi mina, ei mina väärtusid. Millal sulle teadlikult siis nagu endale nüüd tagantjärgi Need esimesed mälestused on, see hakkab vist Laulukarussellile pihta. Et siis sealt on rohkem selliseid mälestusi ja, ja noh, neid neid auhinna barbisid, mäletan ma ka väga hästi, et selles suhtes sealt hakkab nagu selline teadlik teadlik mina-mina-pilt nagu, nagu pihta jällegi esimesed mingisugused mälestused on ikkagi lavaga seotud, et et selles suhtes täiesti minu minu enda minapildis ulatub täiesti nagu nii-öelda aegade algusesse. Muide, Laulukarusselli tähistab sel aastal oma kahekümnendat sünnipäevani. Oota kas, kas seal siis premeeriti nende barbi pupedega? Avarbiidalid pupede siis tegelikult üks võidureis oli ka siis 98. aastal, siis ma läksin esimest korda Inglismaal näiteks Londonisse ja et selles suhtes ei neid auhindu, oli kõik võimalik, aga ma mäletan, jah, need farmid olid ikka head Barbida. Et sihuke motivatsioonipakett on alati ikkagi pidanud olemas olema. Et ei, tegelikult see oli boonus, see, et ma teadsin, et sinna noh, on potentsiaal, et kui ma lõpus, eks ole, kas mingi koha saan või midagi võidan või midagi hästi teeninud, siis tuleb nii-öelda nagu preemia, aga see ei olnud kunagi kunagi nagu motivaator, et siis kui sa esined, siis sa nagu saad midagi vastu. Et see lihtsalt oli kuidagi olemuse, sest ma ise tahtsin esineda ja ütelda mis iganes võimalikus võtmes. Marie, sa oled laulnud väikesest peale ja ka sinu ema on muusik ja peab hetkel ka laulustuudiot ja õpetab väga palju noori lauljaid. Ehk siis muusika ja laulmine tuli sinu jaoks justkui nagu noh, väga loomulikult, ja see pidigi niimoodi olema. Kas tuliga sul, ma ei tea näiteks teismeeas mingisugune hetk, kui sa tundsid, et noh, et miks ma pean seda kõike tegema ja absoluutselt, aga see oli kuidagi jah nagu selline endaga endaga väga tihe sõnasõda. Et et kuna ma olen väga selline iseteadlik olnud täitsa pisikesest peale, et siis see oli rohkem selline sisemine konflikt, et, et mida ma siis nüüd teen ja kelle heaks ja mille pärast ja jällegi, et mis see, mis see preemia, nagu on seal lõbusalt, miks, kas see on kogu aeg siis mingisuguse mingisuguse punkti jõudmise pärast või et miks me, miks me seda kõike teen? Aga noh, siis tuli nagu mõtteselgust tagasi ja, ja tuli välja, et ma ikka tahan teha iseendale ja et mul on seda vaja ja ma seda naudin tohutult. Ja siis kasvõi juba ennem, eks ole, me oleme lugenud ju mingitest kuulsatest lapstähtedest, siin oli Michael Jackson ja nii edasi, kellel olid testi dramaatilisi kogemusi. Ma saan aru, et Mike lei üldse lapsepõlv vahele, et teda ma ei tea, füüsilise vägivalla ja vaimse vägivallaga sunniti, eks ole, tegema seda teist ja kolmandat. Et noh, mis, mis lõppkokkuvõttes, eks ole, võib-olla päädiski tema noh, ütleme traagilises lõpus, aga, aga sina paistad sihuke väga rahulolev ja õnnelik, et, et ei mingit piitsa, eks ole. Sinu puhul ei tulnud üldse välja võttagi. Pitsa ei olnud pitsejanud, tõesti, tähendab, oli lihtsalt vanemate poolt eriti isa poolt selline väga, väga kaine ja väga konkreetne, lihtsalt kasvatus, ehk siis, et sina oled laps, mine mängi nüüd siis seal kuskil ja siis laulame vahepeal ja siis mängime veel, et selles suhtes see tasakaal oli kogu aeg olemas ja just just see, et noh, tihti on see küsimus ka, et noh, kas endale umbes nina püsti või pea pilvedes, aga et, et jällegi sellise kasvatuse küsimus, et mul olid nagu jalad väga-väga-väga kindlalt maa küljes kinni. Et midagi nagu niisama pole mulle kunagi antud, et see töökus, töökus on see, mis ma sellest veidi teistsugusest lapsepõlvest kaasa sain. Töömentaliteet võib-olla tihti 23 aastastel on veidi erinev kui mull, et ta kõva kõva tööd ma kõvasti tööd oskama teha, küll. No sa oled kiitust saanud siit ja sealt, et sellist nagu sündroomi nagu ei tekkinud, et peaks nagu kogu aeg nagu suurema annuse või, või kaifi saama, et kiitus peaks kuidagi kogu aeg suurenema, suurenema ja siis kui ei saa, siis tunned, et kuidagi, et nüüd on nihuke tühi olemine või kriis. Kriis tekib minu arust tihti just siis, kui ise pole rahul. Et tähendab, noh, mina, mul on selles suhtes hästi vedanud, et mul on Eestis täiesti nii truud publikut ikka veel, et kes tulevad mind kuulama ja et selles suhtes publikuga side ma tunnen, et mul on olemas ja ma annan neile midagi, ma saan otse loomulikult nii palju vastu, aga minu arust kriisist võib tekkida siis enam sealt. Kas teisme küsimus, eks ole, et, et kus lihtsalt kui ise enam ei oska nagu kuidagi iseendaga olla või, või tahaks nagu veel või tahaks teistmoodi, aga nagu tegelikult ei tea ka ennast noh et selles suhtes laval nagu teismeline olla on väga keeruline, et siis ma kuidagi tegingi pausi, et vot see on see, kus tekib kriis, kui ise enam ei mõista iseennast. See, et sa tegid pausi, kuidas võtsid selle vastu sinu pereliikmed? Täiesti täiesti rahulikult, et tema oli muidugi mures, et noh, jäskonna lapse laula, kes on terve elu laulnud, et mis siis umbes et kas on midagi halvasti, aga aga selles suhtes Need paar aastat, eks ole, muidugi ma käisin ikka veel koolid, et tegemist oli nii palju, et selles suhtes ega midagi katki ei jäänud, lihtsalt ma esinenud mingi aeg. Aga jällegi ehk siis seda pisikest pausi oli vaja. Et siis taaskord kaine mõistusega tagasi tulla. Rahulikult. Maria järgmine lugu on neuratsioons, mille oled valinud ja näidingeil jep. Tähendab see, kusjuures ma silitasin aru, et, et see on sused ei ole iroonile tiitel, aga see on hea kokkusattumus, sest kunagi mulle tegelikult vist Soomest antigeenitiitel ka, et et aga, aga see, mul on lindudega, ma arvan, et see on Eesti eesti Pääsukesest kuidagi kaasa tulnud, et et, et see kuidagi vaatamata sellele, et see on võõramaakeelne lugu, et minu arust see linnu, linnu lend ja see kuidagi, et võta mind kaasa ja lähme koos ära linnu linnu järele, et see on kuidagi eestlastele ka väga, väga arusaadav, emotsionaalne selline mõttepilt. Maria Listra on meil täna külas ja tähistame siin ka raadio kahes üheskoos sinu kahekümnendat lava-aastat Mariaga, kui nüüd natukene minna sinna kooliaega tagasi, ehk siis kui hakkas pihta seeaa, kus sa pidid natukene mõtlema, et mis siis nüüd saab edasi ja käsi ta ära põhikooli Eestis käisid ära ka ühe aasta keskkoolis ja mis siis juhtus? Tähendab, kuna jah, ma olin inglise kolledžis siis teisest klassist peale. Siis oli 2006. aasta kevad, kui meie direktor pidas meile siis väikse sõbrasõbraliku kõne teemal, et kui kellelgi on huvi, et siis minge Inglismaal on näiteks ja mina ise olen tegelikult hästi selline peaaegu et memmekas mitte nagu ema mõttes, vaid lihtsalt pere ja sõprade suhteliselt mina ei taha kuhugi minna, et mina läksin, ma lihtsalt mõtlesin, et mina ei julge, mina ei saa minna, ei taha ja minge ise. Mina, ma lihtsalt, ma ei tahtnud absoluutselt, aga mu sõbrad kuidagi kõigepealt. Aga sealt kõrvalt niimoodi noh, natuke nägime. Kuule Marie, mõtled just mainitud oli seda, et keskkoolis saab, eks ole Inglismaal keskenduda siis millele iganes vaid neli õppeainet, mitte mitu meil 13 14 umbes. Et et saaks nagu muusikaga tegeleda, süviti, eks ole, ja näitlemisega samamoodi, mille, mis baasi mul polnud üldse näiteks. Ja siis jällegi isane omalt poolt ka, et nojah, et kui mitte nüüd siis millal veel, et miks mitte, et mine aastaks, et ega see tükki küljest ära ei võta. Ja siis nii ta läks, et läksin aastaks sinna. See muidugi esimesed nädalad on seal tohutu hägusest, seda kõike oli nagu nii palju uut, mida sisse võtta, et ega ma mäletan seda, et aed tõmbas oma tuba esimesest nädalast nagu mingeid, väga selliseid konkreetseid mälestusi ei ole, aga, aga nii ta läks ja valisin endale siis kirjanduse, muusika, draama ja usundite õpetuse. Ja nii ta läks, algus oli raske, nutsid pidevalt pidevalt. Aga Eino eks tähendab, kogu see asi on lihtsalt nii emotsionaalne, et ega ma kurbusest teinud lihtsalt no vahepeal lihtsalt kuidagi kõike nii palju informatsioonitulva, et siis kui ma nutta ei viitsinud, siis ma sõin kooki hästi palju. See sai mul suureks sõbraks söömine. Aga alguses oli raske, sellepärast et, et täiesti uus õppekava ja uued uuest keeles, eks ole, teistmoodi peab esseesid kirjutama ja teised topist teised nõudmised ja ma olin väga harjunud sellega või Noman Eestis harjunud sellega, et ma olin mitte läbini viieline, aga olin hea õpilane. Ja Mulle alati meeldinud õppida, siiamaani on väga kihvt, oleks uued teadmised ja nii siis Inglismaal kuidagi see oli minu jaoks hästi hea, et niimoodi hinge rusuvad, et mul nagu alguses ei läinud nagu väga hästi stid seda kõike oli nii palju ja siis ma mõtlesin, et nii, et nüüd aitab, et teeks nüüd selle siis korda. Ja siis keskkooli lõpuks jah, kolmad kukkus ja olin väga rahul ja mõtlesin, et nii tubli tegid töö ära, et vot see on jah, kuidagi mul ja jällegi see enda uhkus moment, kui sa seal aasta aega ära olid, siis otsustasid, et jääd ikkagi lõpuni sinna. Jah, vot jällegi, ma ei ole selline kuidagi poolikute asjade tegijad, kuna Eestis oli põhikool lõpetatud, siis ma mõtlesin, et miks mitte siis jah, kuna ma olin nii palju kasulikku ja, ja värskete kuidagi Inglismaal olles just enda puhul nagu tundnud, et eks ole teiste inimestega koostöös avastanud, et ma mõtlesin, et see tundub, et on päris hea idee. Kirjelda natukene seda eluolu, kui sa sinna nüüd siis umbes kuskil 16 aastasena 17 et teadsite, kuhu pead minema, kuhu sa oma asjad paned, milline nägi see koht välja ja, ja kuidas see kõik melonit, kuna tegemist oli siis Inglismaa lõhe erakooliga, kust ma olin saanud väga sellise heldekäelise stipendiumi, et siis see oli põhja Põhja-Londonis ja täitsa täitsa kaugele äärelinnas, nii et seal oli hästi palju rohelist ja hästi ilus väike väike koht ja põhimõtteliselt koosnes ühest poest ja siis rongijaamast. Ja, ja erakoolid on siis Inglismaal niimoodi, et erinevad erinevad ained on erinevates maades. Ja siis, kui ma rääkisin neile, et meie, meie koolimaja on ikka üks suur maja, siis kõigil oli, et see peab ikka väga suur maja olema, on kell ja et selles suhtes, et seal on hästi palju neid erinevaid pisikesi maju siis mille iganes noh, draamakeskus ja muusikaosakond ja nii ja naa. Ja siis pluss on see, et kuna talv ei tule nii kiiresti, et siis väljas niimoodi jalutada ühest hoonest teise, eks ole, september-oktoober, kus on veel väljas täitsa mõnus, et, et see oli täiesti vot see oli luksus, et ma mõtlesin, ah, kui hea, et saab koolipäev vahel nagu tundide vahel välja õue natuke hingata, et pea selgeks. Ja siis uuesti muidugi ülikonnas, eks ole, kõik neiud, noormehed, mis iganes ja sellest selline ravila kool ja mitte väga range, et, et selles suhtes ei olnud, nemad ei anna meile nagu koolivormi, aga koolivorm oli see, et vali endale ühe värvin, ülikond mis iganes siis hall, sinine, must või mis iganes, tõeliselt viisakas, näeb välja. Noh, eks ole, kõik kõrvarõngaste mingisugust sellist asja nagu nõuded olid. Aga ei noh, tähendab väga mõnusa tegelikult, et kaks aastat, kõik olid nii ilusad, ilusad, nägid välja. Uskumatu, lihtsalt valged särgid istudes. No mis veel, kuidas seal noored siis omavahel läbi saavad ja kuidas sa üldse, kuidas siin nagu vastu võeti, et ikkagi Ida-Euroopast ja nii edasi. Täpselt, aga vot jah, siin tulebki see keele keelepunkt jälle, et et kuna noh, mul endal ei olnud nagu sisseõpitud inglise aktsenti sellist nii-öelda briti aktsenti. Et siis alguses ma kuidagi imiteerisin selliste meelega nagu üritasin kõlada, mitte nagu kohalik, aga et nagu ma oskaksin tõesti, no inglise keel on sorav. Aga ma mõtlesin, et noh, väga selliste puine pole inglise keelt kunagi, sest jällegi keelevaist. Aga ma arvan, et see oli see punkt, miks, miks inglased võtavad nagu omaks, et seesama, et kui tulla Eestisse näiteks keegi ütleb sulle tere, isegi kui ta on välismaalane, siis on kohe näha, et ta nagu püüab ja, ja selles suhtes jah, ma nagu üritasin olla viisakas ja minna nagu nende juurde, ütleme, et tere, ma olen see ja teine ja umbes võtke mind mängu, aga see ju tegelikult toimub noh, see kõik lastest täiskasvanuteni välja, et peab ikka minema ennast tutvustama. Ja ma arvan, et kuna ma sain nagu sellest trikist aru, et ega keegi nagu minu juurde ei tule, et siis sellepärast jah, ma kuidagi sulandus nii hästi kiiresti sinna kampa ja et mul oli ikka väga-väga mitmeid, et kohalike sõpra siiamaani, eks ole. Et keel on üks selline võti võlu võti siis mis viib nagu edasi. Tundub nii, et, et ikkagi Inglismaal, eks ole, selline hästi. Klassiühiskond mingis mõttes ja seal nagu kest võõrast väga ju üldiselt me oleme nagu kuulnud. Kuidagi omaks ei taheta võtta, aga siis tundub, et sul nagu õnnestus nagu edasi liikuda, selles küsimuses. Inglismaa on selles suhtes, seal, võib leida tähendab igasugust suhtumist. Et selles suhtes, et seal seda klassi klassiühiskonda mingil määral, aga siis, kui tahvlis on seal nii palju, et siis eraldi rahvast, kes seal Londonis võtavad, eraldi omaks, tähendab see on kõik nagu seene virvarr. Et mina olen aru saanud sellest, et kui on head kombed, oled viisakas ja lähed ise, ütled tere, umbes sirutad käe, et olen sõber, et siis ei, mitte keegi, mitte kunagi ei pane nii-öelda sinu nina ees ust kinni, et see selles suhtes jah, aga peab ise nagu alati selle esimese sammu ära tegema, mis nagu mull sellise natuke kinnise eestlasena natukene naljakas alguses, aga nad ootavad seda, et tuled tuled neile ligi ja, ja et aitäh Aga kuidas sul võtmesin, Marisega arutasime ka natukene esimesel tunnil, et et kevad on käes ja tekib, sigineb niukseid paar, kes kipuvad avalikus kohas sel musitama ja amelema. Kas seal on, noh, kas, kuidas seal teil seal Londonis selle asjaga on? Londonist selle asjaga niimoodi, et eks neid leiab igasuguseid. Aga siis on lihtsalt parem säilitada külma närvi. Siis osaleja usalane vaatlejanast jaht mööda mööda kõndijana, et no tähendab, kui tõesti on noortel nii hea meel, et on kevad siis las nad olla, aga kui oleks võimalik, siis nad tegelikult olge rahulikult, olge rahulikult, noored. Ise sa selline avalikus kohas väga nagu suudleja Jameleja, jõle. Siis ei ole, ei ole minu stiil, nagu ei ole minu minu väga selline muster, et selle järgi ei käitu. Marja Taage oled valinud järgmiseks looga, kuula, kuula täpselt see lugu. Inglismaal on jah niimoodi, et kui vahepeal koduigastahes lööb nagu laine üle pea, et siis kuidagi Taage minu minu jaoks. Tähendab, ma kuulasin juba enne, kui ma Inglismaal läksin, aga siis kuidagi siin, noh, eks ole, Eestis olles ma ei märganud, kui väga minu jaoks taaga ja võtab kokku kõik selle eestla eesti nagu visuaalse poole läbi oma selle keelekasutuse ja, ja üleüldse minu jaoks on taaga kuidagi saanud nii armsaks just sellepärast, et ta toob mind koju tagasi, vaatamata selle sellele, et Ma olen eemal Londonis ja see lugu on tõesti minu arust nii ilus, et, et iga välismaale veestlane saab sellest tundest aru väga hästi. Veel on. Süüa. Meil ei ole väänantolisust kui Hammiku tapp. Käsweeerr koovad kuulatetall Toomeingele. Ja siis me taevani tõstame, tahtmised ära, jätame ärajätmise emeloojuvad loojangust hooligoida, sulameid. Räägime Maria Listra ka täna juttu ja jõudsime sinnamaani, kus lõpetasid keskkooli Inglismaal, siis aga Marie küsiks veel natukene selle keskkoolis veedetud aja kohta, et kui sa ühtäkki pead alustama õpinguid täiesti võõras keeles, no mis oli, sul on muidugi selge, aga lihtsalt kui sa pead hakkama kõiki teisi aineid järsku inglise keeles õppima, siis kui libedalt sul see läks? See oli ka kõva ümber õppimine. Et võiks selle muusikaga ma olin tegelenud nii kaua ja siis keskkoolis muusika, kas või terminoloogia, eks ole, uues keeles kõik ja ma ei tea, helistiku märgid on ka nagu teised väljendid on kõik teises keeles ja et, et selles suhtes see oli ikka tohutu siiamaani mul vahepeal ma ei saa aru, kes, millest nagu räägib, et see oli kõige keerulisem, et kuna seal oli sisseõpitud juba. Aga, aga muidu jah, et see on lihtsalt kõva töö, aga et, et tehtav selles suhtes tehtav. Aga ma saan aru, et sa pääsesid matemaatikast ja füüsikast niukestest sellistest hirmsatest asjadest, mis tegelikult jah, eks ole, nagu me ikkagi räägime, tänasel päeval on ju väga kasulikud kellega lihtsalt minu vaene aju lihtsalt neid ei jaga. Aga, aga sa võtsid selle pagasi, mis olid peamiselt nüüd, mis siis 10.-st klassist nagu saanud kaasa ja, ja ma sain arvuti tagasid siis eratunde teistele. Nojah, no mitte wide õnneks eratunde, aga et noh, peaaegu, et kui kedagi keegi midagi. No kuna me elasime kõik sellised nagu õpilasmajas ja mitte nii lühike, aga selline pisikene õpilasmaja elasime seal koos ja siis vaatasin, et keegi lahendas mingisuguseid ülesandeid ja siis mul täpselt tuli 10.-st klassist tuttav ette, et ma olen seda juba teinud ja mul on kõik, vajame selgeid ja siis keegi ei saanud aru, et miks ma seda nagu teame, miks ma seda oskan. Et ma polnud nagu kunagi väga matemaatikas või reaalainetes hiilanud. Et aga just jah, see on see Eesti Eesti hariduse plusset, kuna selliseid õppeained on tõesti astet. Teine kõik on olemas, et tekivad sellised väga üld, üld, üldhariduselt väga kõrgelt haritud inimesed, väga intelligentsed inimesed, kes saavad tõesti rääkida millest iganes. Eino eelduse, aga isegi nojah. Aga jääb külge ikka, et lihtsalt see nagu, et eeldatakse, et sellist spektrumil on võimalik nagu ühel inimesel vallata, eks ole. Et selles suhtes jah, ei, yhe vestluses piinlik olukord võib ükskõik mis teemal kaasa rääkida, seda imestate sinu puhul. Ja siis ma ütlesin jah, et see on lihtsalt standard, et mitte, et ma ei tulnud kuskilt väga tarkade inimeste koolist, vaid muidugi inglise kohast superkool, et selles suhtes mul ei ole midagi öelda, et et hea kool oli küll, aga et see on kuidagi kuidagi Eestis üldine. Et, et kõike teame kõike oskama ja et selles suhtes jah, oli, on, mille üle uhkust olla. Ugala Maria lõpetasid Londonis keskkooli ära, mis sai edasi? Edasi sai selline väga huvitav otsus, et oli loogiline, et ma lähen ülikooli või kuskile konservatooriumis edasi muusikat õppima, kas see oli ka kohe algusest peale loogiline, et sa jääd sinna? Selleks ajaks küll jah. Keskkooli lõpuks oli minu jaoks kuidagi tundus kaasa täitsa loogiline jällegi sellepärast ma ei tahtnud kuhugi mujale kolida. Oli nii ennast sinna sisse seadmes, ma mõtlesin, et ma hakkan jälle ennast traumeerida ja kooki sööma. Et, et jään siis sinna natukeseks, aga kuidagi ülikoolis konservatooriumi jaoks olin ma liiga liiga noor, et noh, Eesti publikule on, on minu hääletämber võib-olla natuke tuttavad, selline hele, kõrge ja aga et just sellest nagu sellist klassikalisemalt nii-öelda tehniliselt kinnita seda, et sa tahad nagu ära ei riku nii-öelda, eks ole. Et see, ma olin liiga noor, et minna konservatooriumisse ja või nagu tundsin ennast liiga noorena ja ülikoolis muusika, muusika, eks ole, kraadides või muusikat õppides ülikoolis on rohkem teoreetiline. Et kirjutatakse, seal õpitakse üht koma teist, aga et ei ole nagu praktiline ja siis mul oligi nagu selline tunne, et mis ma siis nüüd teen. Ja ma oma draama siis draamateatri lõpueksamikeskkoolis tagasiside lennukate tulemustega läbisin väga hästi. Ja need mu draama juhendajad ütlesid taga, et miks mitte, et mine õpidraamat, et on näha, et see läheb sul hästi, on näha, et seda naudid ja seda on vaja ooperimaailmas ka. Et, et mine, mine nagu süvenda seda, seda oskust, et laulda saad sa hiljem ka. Aga et nüüd oleks just õige aeg, et tõesti need head, sellised näitlemiskogemuseta, sellist head harjumused tõesti nagu sisse sisse juurutada. Et see on tõesti tõsi, et seda lihtsalt ilma näitlemisete praegu kuskil on, läbi ei löö ja ma tundsin enda puhul ka, et seda oskust mul nagu loomulikult oli, aga mitte Pisad. No kuidas sul praegu tundub, et, et kas su oskused on juba nüüd sellised, et võiks hakata rohkem ka maa pealt nagu tööd tegema ja näiteks miks mitte sealsamas Londonis? Ma tunnen jah, et ei, no see tähendab selles suhteliselt raaman baas on korralik, et ma loen iseennast taha, tahan näha ennast ise kui nii-öelda laulvad näitlejad, mitte vastupidi, mitte laulja, kes vahepeal ka nii muuseas näitleja, et, aga nüüd on siis see, et nüüd protsess number kaks ehk siis teine osa siis sellest kõigest on siis nüüd hääle hääleõpet hääleõpetus ja sellega me praegu tegelengi, et ma lihtsalt olen võtnud aega rahulikult oma tehnikaga hääletehnikaga tegeleda ja siis siis magistrisse edasi ja vot siis võib hakata tööd tegema, aga sinna on veel paar aastat aega ja magister tuleb sulle, kus, vot seda ma nüüd ei tea, et ma arvan, et siis nüüd järgmine talv, ma proovin igale poole ala viletsat, ma shot šotland ja Šotimaa Londonisse, võib-olla ka Helsingisse. Sibeliuse Akadeemia tase on väga kihvt ja, ja vaatab, et oleks prantsuse keel vabalt suus, siis läheks Pariisi ka. Aga et vot see on juba täiesti lahtine. Et siis ma vaatan, kuhu mind tahetakse ja kuhu mulle sobib, aga aga nagu nagu ma vist suht tihti ütlen, et noh, kiiret kiiret ei ole, et kõike jõuab. Aga suuremas plaanis, kui seal kõik need kraadid on käes, kus sa näed endal ennast, neid oskusi nagu rakendamas tõesti, kuhu iganes kutsutakse, et ei ole nii, et tuled tagasi Eestisse ja siia jääd siia. Eestisse tulen küll, aga, aga vot sellise ooperilaulmise karjääriga on jah see, et kuhu kutsutakse, et sinna sinna peaks, tahaks minna. Et, et, aga see on juba nii kuidagi kauge tulevikumuusika, et seda ette ennustada on täiesti võimatu, aga tahaks igale poole tahaks igale poole. Aga eks see tee on siis kuidagi nii, et tuleb need kraadid kõik kokku krabada ja siis, eks ole, selle hiilguses hakatakse kutsuma, et ei ole niimoodi, et noh, praegu juba saadaks mingisuguseid majad ja mingeid teemasid kuhugi, et võtke mind sinna, et saaks juba natukene tööd teha, et ikkagi aastat veel on vaja õppida. Tähendab seda kraadi iseenesest nagu diplomit vaja ei ole, aga selle diplomi tuleb lihtsalt kaasa selline väga mõnus nii-öelda töökontaktide võrgustik. Et sellepärast need magistrikoolide, need kõik oleksid, konservatooriumi on väga-väga nii-öelda väga mugavad hüppelauad, et tegelikult saaks tööd teha ise nagu eraõpetajaga ka, aga lihtsalt, et see käiks veidi aeglasemalt, et diplomite eest pole kellelegi kunagi ühtegi rolli antud. Aga see on lihtsalt teadmised, teadmised ja oskused, mida sa saad ja ma tunnen lihtsalt jah, praegu, et, et kuna see on nagu ikkagi spordiala, et sa teed oma häälepaeltega kõva sporti, et sellepärast eriti nii kõrge hääl nagu mulle, et see on ikka tõesti üliinimlik, et ükski häälepael ei peaks nagu niimoodi pingulduva. Et selles suhtes just jah, see füsioloogiline vastupidavusest, sellepärast ma praegu võtan väga rahulikult ja temast veel ei saada, aga võib-olla hiljem. No spordiga siis järelikult juba tegelenud, et mis seal veel jääb? Kuidagi pead ju veel lõõgastuma, on muusika, see või mis, kus sa leiad sellist nagu noh, kuidagi lõõgastumise võimalusi. Talvel ma kudusin hästi palju, näiteks kui teed siis Eesti lippu. Sõbrannale väga igav, vastad et kudusin talle salli ja väga hea rahustav, kuna ma olen vanakuduja juba, et siis on hea nagu selline mõte, vaba mõtte, oma töö, aga nipet-näpet, kust mida leiab, et tõesti vahepeal on lihtsalt vaja maha istuda kaks sekundit ja hingata ja mitte midagi teha, et et muusikat kuulan küll, aga muusikat, et jällegi minu minu eest minu käest võtab nagu ikkagi tähelepanu endale. Aga selles suhtes, et ei ole nagu ta lõõgastab küll, aga ta on ikkagi mõte. Aga muusikat jah, et eriti kui on mingi album, mis mulle väga-väga südamelähedane on, et kui sa, kui sa võrdled natukene elu-olu noortel Inglismaal ja siin siis kui erinev see on väga erinev. No tähendab, mina Eestisse sulle näiteks kõige kodusem Tallinnas ja Tallinnas selles suhtes elu-olu on, on nii, kuidagi hea ja nii tuttav ja ei ole sellist tunnet, et kogu aeg kõlab kindlasti dramaatilise naga, nagu seisaks kuristiku ääre peal, aga London on, kuna ta on nii suur, et tihti, eks ole, vanemad on jumal teab kui kaugele, eks ole, no kasvõi näiteks mul endal, et siis London kui heal päeval tundub nagu selline väga mõnus kihvt menukas kohta ka sellisel natukene stressirohkemal päeval on täpselt selline tunne, et kas need on must auk, kuhu sa sisse kukud või et selles suhtes just, aga noh, vaata jällegi ka ma ei tea, see on nagu loomeinimestele. Et minu enamus sõpru ka on, kas näitlejad või muusikaga tegelevad või televisioonis või midagi sellist, et, et see on jah just selline, et, et noh, ma ei tea, kui mingisuguse stabiilsema elu tegeleksid, siis võib-olla on teistmoodi. Nüüd aga London kui linn, mis on siis nagu kodu Linsul. Kuidas sa selle võimalusi ära kasutad seal, mis ta pakub, et mida sa nagu teed vabal hetkel, et sellest linnast nagu osa saada näiteks minu arust need riiklikud muuseumid on näiteks ju täiesti tasuta. Ja täiesti vot see on tõesti fantastiline võimalus, et vot see on ka ja tõesti, et Londonis ringi kõndimine on minu arust üks väga ja vaba aja veetmine, et lihtsalt nautida seda melu ja seda, mis linde täiesti on. Et London on selline paik, et ta pakub mida iganes otsida. Et selles suhtes leiab tõesti kõik, et vahepeal ma mõtlesingi, et, et tuli tohutu veel meedia sisu ja siis ma guugeldasin Londonis olevaid, venelased on. Et selles mõttes on kõik kõik kõik olemas, et, et selles suhtes midagi nagu vajaka, välja arvatud must leib. See on ainus asi, mis saab Londonis. Must leib, korralik peenleiba, vaata et aga muidu seal on jah kõike pakkuda. Aga tuleme tagasi muusika juurde, mis, mis on need artistid? Kui sa tahad nii-öelda siis lõõgastumiseks kuulata natukene muusikat, et jäta endale professionaalsem taust natukene kõrvale. Ameeriklastel on selline superbänd sätlist nagu Friid Foxis, kelle siis nimi, albumpliit Vaccis. Oh on lihtsalt tähendab nii fantastiline folgi, tugevate folgi sugemetega album, et vot see on täpselt selline, et kui ma ei tea, mõte tõesti töötab nii kiiresti, et magada ka ei saa, et siis on teada, et vot seal albumis kuulan otsast lõpuni seitse korda läbi ja siis on kõik väga hästi alla. Et vot see on tõesti üks, aga tegelikult muusika suhtes ma naudin pigem seda, mis on põnev ja kuidagi uudne, et näiteks kas või noh, pink Floydi kontseptsiooni albumeid, et seal on lihtsalt nii palju täpselt sellest muusikast leiab nii palju ja see ei ole enam. Ah et see on taustamuusika, vaid see on lihtsalt nagu kunst omaette. Et just selliseid albumeid ma naudin tohutult, kust lihtsalt ammutad nagu mingist allikast ma tea, kordi ja kordi ja kordi ja kordi vot see on see muusika, mis minu arust on kõige parem. Kus sa leiad selle, kas sa liigud kuskilt Youtube'ist või keegi soovitab sulle? Kust iganes pink Floyd näiteks enne olin kuulnud küll, aga, aga mu enda üksinda sõber on tohutu fänn. Tema isa nägi neid siis mingisugustel aastatele Depriniga koos ka festivalidel, et et selles suhtes noh, soovitusi tuleb igalt poolt. Aga eks eks ole, meediast mingid mingid jupid leiab, leiab üles ja siis uurin ise, et muusikat tuleb nagu ma ei tea kust iganes me täna kahjuks ei jõua Flythoksist ja ja mis see teine oli pink Floydi kuulata. Sest et jutt on jätkunud kauemaks. Aga nüüd peame panema peale viimase loo ja tutvustanud natukene sedasi Charlie Daniel bänd. Millalgi rääkisime sõpradega, et mis on see lugu, mis lihtsalt automaatselt mingisugusel põhjusel teeme töö heaks isegi siis, kui on nagu maailma kõige halvem päev. Ja siis ma ikka tõesti ma ei tea, ma mõtlesin noh, alla nädalaga pikalt mõtlesin, mis lugu sallima lagedale, et see lugu mingil täiesti seletamatul põhjusel on see lugu, mis mu teeb absoluutselt alati tuju heaks, on pärit filmi soundtrack'il nimega jõuti Eagle ja see on täiesti superlugu. Maria Listra, aitäh sulle täna tulemast, aitäh.