Siis on ta antunud niidu oimulihale noorte kehade vallatust, ruum on täi ja villaste sokkidega. Akna taga on pärm ataki. Üle järve nagu valger, aga vana klaver, kas metsade muusikat sa veel suudaksid tunnetada? Aastaid tagasi talvehommikul, küllap mäletad, vanapoiss niigi hästi tasa, sest kõik alles magasi. Sinul mängiti. Kõik riigi. Juba siis olid lahvlikult kollased hääl, kui Armstrongilt katkeb ja kääde juba siis näisid üdini tülpinud. Ega meie sind õppunud. Ent sel ammusel talvehommikul ma reedan siin härrason ühe armunud näitsiku sõrmede all ka siit, just nagu son praegu teeskled, et hambad risti vastu tahtmist ja tõdedega Saaglimberdad pedeks, ära loodagi, hõõvermile peta südaööl kibestunud eelne uut põlvkonda hullutab müüti. Aga hommikul neljal käel mängijaid ikka jälgid sa kaaneta. Head raadio, kahe kuulajad, saadet siin me oleme, jätkub meie külalise tunniga ja meil on Tõnuga väga hea meel öelda täna tere meie külalisele, kelleks on näitlejatar Liina Tennosaar. Tere, tere, Liina, kuulasime just sinu isa, et mis tunded siis nüüd tekkisid, kohe tulvasid esile. Ma olen sellega tegelikult päris harjunud, et ma teda aeg-ajalt kuulen, lihtsalt, vahest on hästi tore, kui on mingisugune noh, ma ei tea, mingi rõõmus hetk või vahest pärast esietendust või pärast mingit õnnestunud proov või pärast seda, kui mu tiitedel miski hästi on läinud või et siis paned raadio mängima ja isa kogemata laulab, et ta vahest nagu valib siuksed õiged hetked ka veel või siis kui sul on parasjagu kehva olla vä? Sa sõidad autos ja paned raadio mängima, siis ta teeb seal korraks tuju heaks. Et selles mõttes on hästi tore, et mul on võimalus teda siiamaani kuulda. See on nii ja, ja võib-olla Liina paari sõnaga, et kuidas siis oli väikse lapsena isa oli kuulus ja televisioonis nii tuntud ja, ja muusikat teady, et noh, kas oli mingi lihtsalt nagu uhke tunne või, või mis mis see siis nagu tähendas seda, et kuulsa isa laps olla? Ei, ma ei osanud sellest nagu eriti rõõmu tunda, et ma arvan, et ma lapsena ma pigem häbenesin seda. Mis see tähendab, kuidas põgenemine välja läks? Jah, ma ei tea, kas teised lapsed noh, kas kadedusest või, eks mind kiusati ka sellepärast ja koguni ma mäletan meil palju haiglas kahe voodi vahele kinni ja kästi laulda, et Kalmer, Tennosaare tütar laula meile ja siis ma istusin seal nutta ja. Ühesõnaga, näiteks mul on õudselt kahju sellest, et ma trotsisid, et ma, et ma olen Kalmer Tennosaare tütar, Ma ei ole kunagi muusikat pinud, millest mul on praegu tagantjärele kohutavalt kahju. Ja teine asi, mida ma ei ole teinud Rootsist, on see, et ma olen nii pikk, ütlesite sporti, mängi korvpalli, hüppa kõrgust, hüppa kaugust, mõtlesin, ma just ei tee. Nagu kaks asja, mis jäi trotsi pärast tegemata, millest on mul väga kahju. Oijah see trotsi pärast jah, päris vahvalt toetab üht eesti pärimust meelde, kus ka meis mees sai kõik asjad niimoodi kätte, kui ta ütles naisele just teistmoodi ja siis siis saigi kätte, aga et siis ei, no ja no see mõte ise ka lugeda, seda käib niimoodi. Põhimõte point on selge, aga kas sina sellest siis vat ei teagi ma küsinudki, et kas seintel dentilised, rikad, reis, kas sina seal siis nagu kaasa ei teinudki? Ei teinud, sest ma ei pea viisi või ma ei pidanud viisi, viisipidamine on ilmsed, õpitav, ma olen selle elu jooksul ära pinud. Aga lapsena ma laulda ei osanud, ega ma ei tahtnud ka. Ja ma kadestasin ainult seda klaarikat, kes oli seal nagu kõige vanem laps ja minu meelest kõige ilusam ja kes sai koos isaga saatejuht olla, et saatejuht oleks küll olla, ta aga lauldama väga igatsenud ei igatse siiamaani ma ei oska ka. Nii, aga ühesõnaga trotsi täis, kuidas sul siis need esimesed, ma ei tea, karjäärivalikud või võime koolis, eks ole, et mis sind siis nagu huvitama hakkas? Et mida sa mõtlesid, et kes siis sussi peab saama? Mind on teater huvitanud kogu aeg ja ma olen lapsest peale teadnud, et ma tahan saada näitlejaks, mul nagu mingit valikuvarianti üldse ei olnud välja mõeldudki, nagu kus see tuli? Ma ei tea, Haagi noh, võib-olla ma tahtsin alustuseks saatejuhiks saada, noh, näiteks, et sealt ma sain aru, et võib-olla on vaja mingisugust näitlejameisterlikkust ja noh, eks ma olen sellest ju varem ka rääkinud, et kui su isa on laulja ja mu emal näitlejanna alguses Pärnu teatris Draamateatris, aga minu õe sündides ta siis tuli teatrist ära. Et ega sul ei olegi erilist valikuvõimalust, et kui sul on laulja ja näitlejanna ees noh, ma ei osanud küll asfalti panijaks tahta või, või õmblejaks, või et peale selle meil oli kodu hästi avatud igasugustele külalistele ja meil käisid tohutult armsad inimesed külas kõik näitlejad ja teletöötajad ja lauljad ja ja nad nii õudselt mulle meeldisid. Ma tahtsin olla nende sõber ja ma tahtsin saada selliseks, nagu nemad saidki. Odan no ühesõnaga, kas, mis see tähendab ka seda, et tahtsid koolis juba teeme mingeid näidendeid ja, ja näiteks kooliteater oli või kust kust sa. Aga ma läksin kohe alguses, kui ma olin päris väike tüdruk, siis ma läksin pioneeride paleesse näiteringi Maretoomerja Kaidor Dambergi juurde ja ja sealt edasi ma läksin. Salme kultuuripalee endine Tombi kultuuripalees oli Jaan Tombi nimeline rahvateater, seal oli stuudio, mille õpetaja oli minut, saatus hästi tore õpetaja, vilja palm. Vilja palm, nüholm, nüüdne siis telerežissöör ja väga vinge tegija naine minu meelest. Et ma olen kõik need igast näiteringid ja, ja teatristuudiot ka kõik läbi käinud. Enne kui ma siis seitsmeteistaastaselt lavakasse läksin. No siis olidki juba võib-olla lavaka jaoks liialt valmis ja treenitud vahel öeldakse või tahetakse mingeid, ma ei tea. Toormad. Materjali aga sobisid, no ma ei tea, kuidagi läks õnneks jah. No mis on kuidas ise määratletud ennast, et mis sinu ampluaa on, et millised karakterid ja mida ja mida sa nagu tahad mängida, mis sul tegelikult teele on ette tulnud, et kuidas sa nagu hindad praegu seda näitlejateed või karjääri oma ettevõtmise töid? Kas sa oled saanud unistused realiseerida need mingisugused, ma ei tea, ka rollid, võib-olla, mida sa siis võib laiba varakult mõlgutasid kuseni spets õlid, vaata juba maast madalast. Ei, ma ei olnud üldse maast madalast mingi spets, mina. Ma olen vastupidi, et ma näen üks häppumaid näitlejaid, ilmselt minul läks ikka umbes 10 aastat aega, enne kui ma üldse aru sain, mis ametit ma pean. Ja ma kardan, et mul ongi nagu need kõige paremad rollid ja kõige kõige põnevamad tööd sel ajal kätte antud. Kui ma olin ikka päris loll. Ma ei tea, kas ma siis kuidagi seal mingist loomulikust intelligentsist tegin midagi õigesti või ma sain oma mingit preemjakesed ka noorelt kätte ja vaata, unistustel on ju komme, nemad ju kasvavad. Neid tuleb juurde ja need muutuvad suuremaks ja kui sa ise muutud nagu nagu vanemaks ja noh, ma loodan, et targemaks, siis tahaks kogu aeg midagi, midagi veel suuremat või midagi veel rohkem või et mulle näiteks praegu tundub küll, et mul on jõudu palju rohkemaks, kui, kui mulle pakutakse. Vaata see on ka jällegi niisugune vabakutselise valu ja vaev. Et kui sa oled riigiteatris, sa pead tegema kõike, mis sulle antakse, aga sul on ka palju rohkem lootust, et sulle antakse mingeid suuremaid vingemaid asju. Aga teisipidi kui mõelda, on vabakutseline jällegi selles mõttes hästi hea ja distsiplineeriv olla, et sa pead iga oma töö, mis sulle pakutakse, tegema ära nii hästi, et keegi sulle veel tööd pakuks, et ei saa kuidagi Atlati joosta või noh, vaatan mõnesid näitlejaid, kes on lihtsalt riigiteatrites mina väsitatud ja mingid rollid, mis võib-olla tõesti ei ole nii südamelähedased, joostakse suhteliselt alt lati või visatakse suhteliselt üle käe. Et ma ei saa endale ühegi rolli puhul seda lubada, et ma pean ikkagi maksimumi andma, kui ma tahan, et mulle veel tööd pakutaks. Meil on praegu üks suuremaid tükke, mis on käsil, on Vanemuise teatris kalendritüdrukud. Kuidas sa selle rolliga seal rahul oled? Seda meeldib mulle väga teha, sest meid on seal tohutu kari laisi. Seal tükis on vist näiteks üheksa või 10 naist ja kolm meest. Ja peaosa moodustavadki tegelikult siukene naistekuuik. Kuus keskealist keskealist naist. Ja meil on seal kambas kuidagi jube mõnus liikuda, et me oleme nii hea sünergia saanud ja ja ot on meid kuidagi nii õigetesse raamidesse pannud. Peale selle on tegemist ju noh, ka kerge eneseületamisega. Noh, meie vanusest johtuvalt me keegi ei ole enam nii Apetiidsed ja, ja ilusat kui silla kõrval noored inimesed. Aga mulle mulle õudselt meeldib seda teha, sellepärast et oma armsate kolleegidega ma olen nende kõigiga ennem tööd teinud. Fay Sadlasega vist teen esimest korda küll. Aga noh, kari kohutavalt armsaid naisi, keda ma hirmsasti armastan, kes on vinged näitlejannad ja mul on võimalus nende kõigiga teha üks põnev töö ja kõigiga koos teha üks suur peaosa, see on wow. Et võib-olla see moment just, mis on nüüd nagu välja tõid, et sa lähed ja sulandunud sellesse truppi ja nagu sa ütlesid siin, eks ole, sünergia tekkis, et et see oli just helistasime Marisega, rääkisime, et sai vaadatud seda lavakunstikateedri tudengite tüdrukute lõpuasja lõikuspeo tantse vaatamas või et see oli lihtsalt suurepärane, aga seal oli see, et noored, eks ole, on, on harjunud koos tegema ja kuidagi hästi-hästi, vinge oli see asi, aga vaata, kui sa hiljem tumedad pead hakkama sättima ennast, et et kuidas on praegu ma räägin või rääkisid, eks ole, et vane muuseas õnnestus väga hästi sihuke sünergia saavutada, niuke, ühine mingisugune vaim. Aga alati see vist ei olegi nii lihtne, kui sa ka väljaspoolt tuledki, kuidas. Kuidas on, võib-olla ka, aga see on ka tegelikult tükkidesse sisse kirjutatud. Mul on, ma tahaks ka õudselt näha seda lavakate tükki, sest ma olen ise ka seda mänginud, me seda lavastust Pärnu teatris Kaarin Raid aastat ma ei tea, 17 18 20 tagasi. Ja vot seal tekkis meil täpselt sama asi. Noh, ma arvan, et me olime pisut õigemates vanustas, need ei olnud kõik väga noored tüdrukud, praegu mängivad lavaka üliõpilased. Et meil olid seal maid Eha Kard ja Helle kuningas ja ja Arvi Hallik ja meil või, ja vot seal oli ka täpselt samasugune, sünergiat toimis ja, ja toimus ma mäletan, ma laine Mägid, kellega mul oli nagu seal laval kõige rohkem kokkupuutumist. Ma nii armastasin teda selle tüki tegemise ajal ja sellest ajast peale ma hoian talle. No niimoodi pöial. Linamuusika on täna sinu valikul siin saates ja kuulame Edit jahvi räägi millest selline valik. Piafi, ma ei osanud seda prantsuse keeles kirjutada, sellepärast ma kirjutasin eesti keeles. Peafi Noosel raiub reede ööga jääne on meie kalendri tüdrukutele Bulaule. Noh, esiteks sõnum, ma ei kahetse mitte midagi. Minu meelest kõlab see pööraselt hästi. Ja Ott Sepp, meie lavastaja ütles, et et see klišee toimib alati, et see on lihtsalt nii võimas lugu, et minu meelest tasub seda kuulata igal eluhetkel. Räägime juttu näitlejatar Liina Tennosaarega ja Liina, me siin enne rääkisime ka Tõnuga, et näitlemine ja laulmine ju käib tegelikult käsikäes, ehk siis teater ja muusika, aga, aga ometi väiksest peale isal see nagu seda mõjutust ei saanud, et, et sulle muusika oleks väga külge hakanud. Aga ütlesite, Aja jooksul oled laulmise ära õppinud. Mis, mis suhesusele muusikaga üldse on, kas sa tahad sellest olla meelega eemal või oled ikka ajapikku jõudnud lähemale? No eks ma jõuan kogu aeg lähemale. See on, ma ei oskagi seda seletada, et ma ei, ma ei saa öelda, et ma oleks noorena kuulanud nagu liiga palju muusikat või. Et sellepärast, aga mul kuidagi, ma ei, ma ei ole nagu kuidagi muusikaliselt edasi arenenud, selles mõttes, et minu muusikaline maitse on jäänud pidama kuidagi minu isa ja ja ema aega, ma olen jäänud armastama neid lugusid, mida nemad kuulasid. Nemad kuulasid, isa kuulas biitleid muidugi ja, ja siis noh, tolleaegseid vanu klassikuid, Frank Sinatra ja ja nägin Goli ja Harry Belafonte, et ja mul mulle kuidagi. Mulle kuidagi jäi see meeldima ja see meeldib mulle siiamaani ja ma ei ole kuidagi nagu edasi läinud või ma ei ole kaasa läinud. No ma, ma mäletan, kui isa oli nagu viimases otsas noh, suhteliselt haige, ega tal midagi häda ei olnud selles mõttes, et ta ei olnud mingi voodihaige ega midagi, et ta pani omal, lülitasid külgedest mingid sihuksed, madin, mingid mingid maksab maksast välja, tulevad torud, olid tal kuidagi siit külgedest väljas neto pani siis oma teksapükse pükste taskusse ja siis tuli meile ja ja siis me kuulasime muusikat või, või siis sõitsime autoga ringi või talle meeldis autoga sõita. Ja siis ta ütles mulle, et on avastanud Robbie Williamsi näiteks, siis ma sain on noh, loomulikult, kelle siis veel, kes laulab veel, lähebki kõhuli ja Frank Sinatra ja et ta vähemalt niigi palju siis ta seal edasi juba kuulas ka mingeid Robbie Williamsi mingisuguseid muid lugusid ja aga mulle on õudselt meeldinud see tolleaegsete meeste, ütleme siis tõesti Sinatra, Belafonte. Noh, ta kuulas muidugi ka, ma ei tea, Maarja Laan saate, kes tal seal iidolid olid. Et nende, nende siukene südamest laulmine või see, see stiil, mis sul niimoodi mass, mis tõmbab sul niimoodi südame pealt natukene seda kärna maha, mida sa oled endale elu jooksul kasvatanud. Et mulle see kuidagi nii õudselt meeldib, ma käisin kunagi ka sinna seal, sinna ka juba aastat, ma ei teagi, 10 12 tagasi käisin Erbla Fanta kontserdil Hartwal Arenal, Helsingis. Ta oli siis juba minu meelest kas 73 või nelja aastane. Vahetas kostüüme, oli tuutu, edev, tegi tantsuliigutusi, mängis nagu ta oleks kohutavalt vana, nagu tal puusad valutaksid, tegelikult polnud tal häda midagi ja hääl oli kõne hääl, tal puudus täiesti. Ta ainult niimoodi rääkis heina värske. Aga kui laulma hakkas, siis oli täpselt see, mis, mida ma olen harjunud noorest peast alates kuulama. Siis ta pühendas oma laulu september voodri häpp neile, kellest ma sain aru, et tal on mingisugune lugu olnud ja ühesõnaga Me käisime, oih, vabandust. Lõin mikrofoni. Et me sattusime sinna kontserdile El Dorado poistega, Tarvo Krall, Andres Raag ja nad, nad vist kuidagi ajasid mulle ka piletid välja. Et kuidagi kambas läksime. Tabasime ennast seal kontserdil lihtsalt püsti seismas, kaasa, laulmas, meil on niimoodi, pisarad jooksid, vaatasin seda Krallija raagija köigil, pisarad jooksid. Issand, kui uhkes oli. Et sellepärast ma, ma ei tea, kas on juba muusika kuulamise koht. Aga ma oleks õudselt õnnelik, kui te mingil hetkel mul laseksite siin saates kuulata Harry Belafonte. Laseme õige pea, tahtsin lihtsalt küsida, et kuidas sul laste muusikamaitse, kas see ei ole siin mõjutanud see noh, külge hakanud kuidagi või on see ka juba nagu selline pehmekene ja biitlid ja ja Frank Sinatra, mis tõesti noored ju avastavad järjest seda vanamuusikat. Ja aga ei kuidagi, mu lastel on ikkagi kuidagi kaasaegse muusika maitsema palju uurinud, seda ma isegi ausalt öeldes ei tea, ma ei ole väga süvenenud, vaata, ma olen veel see rumal vanaaegne inimene ka, kes on täiesti arvutivõõras, et ma ei oska selle arvutiga mitte midagi teha. Ma ei kuula, ma ei teagi, kuidas seal saab muusikat kuulata või aga ema peaksid kontrollima, võib-olla, mida lapsed kuulavad, mida järsku kahtlane Krahlakene, mu lapsed ei ole enam lapsed. Ei ole enam laps rolli 27 ja kaheksateistaastase inimese arvutis käike ei, seda küll, aga võib-olla vanemas eas. Ma mõtlesin. Vanemas eas ma ei tea, vanemas eas mu poeg oli, kuulas Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja oli tohutu eesti mees ja sellest mulle piisas, mul oli meel. Tal oli veel see eestlane olen ja eestlaseks jään vabalt vaarisa moodi ta ei osanud r-tähte, siis ta talle see laul väga ei meeldinud, et ta peab ütlema vabalt vao isa moodi. Aga siis talle meeldis veel teine bänd väga, ja eriti see laul juulikuus lumi on maas, sest seal ei olnud herr tähti. Seda sai nagu mõnusasti laulda. Et lapsena muidugi mäletan nende muusikamaitset, aga nüüd ma ei teagi, poiss elab mul eraldi tüdruku oma toas, seal midagi kuulab. Aga ma arvan, et nad kuulavad ka seinast seina. Aga nüüd mul on elukaaslane Egon Nuter, kellel on nisukene plaadikogu, ma ei tea vinüüle. Siis neid CD-sid kassette ja siis tema mind siis nüüd vaikselt harib temal muusikaliselt kohutavalt haritud. Aga. Kindlad karmanist, aga lähme siis kuulame siis, mis muusikat siis. Liina armastab, Jari Belafonte? Kuulame sedasama häri peale Fantat ja Uuetoa. Räägime juttu Liina Tennosaarega täna ja lina oleme siin muusikast päris pikalt ja laialt rääkinud ja kuidas sa tunned iseennast, kui su tuleb laval laulda? Kohutavalt halvasti. See on mu üks suuremaid hirme. Kunagi Ma võtsin osa sellistest üritustest nagu teater laulab selle Maarja küla heaks maarjaküla kontserdid, mis iga aasta isadepäeval toimuvad. Ja ma olin hästi nõus, sest ma olin, mis kaks esimest aastat seal kontserdil käinud. Ja siis ma olin tohutult meelitatud, kui mind ka sinna laulma kutsuti, aga selgus, et sihukene närvide mäng. Et kui sa ikka päris korralikult laulda ei oska, mul selles mõttes on veel õnnetusti, et, et mul viisipidamisega raskusi, et mul seal kõik võib nagu loksuda, aga ma kuulen väga hästi, kui midagi valesti on. Et ma saan aru, kui ma laulan mööda või, või kui ma alustan valesti või ma saan aru, et ma ei suuda sisse tulla, Lõige ilmedus muidu oleks muidu oleks, oleks jumalal, paneks käed puusas, seal, laulaks nii nagu torust tuleb ja ei saaks ise midagi aru. Et tohutult närvesööv kogemus peale selle, et ega seal ju mingit proovi, Kaisa, sa annad laulu, saadad Toomas Lungele. Siis sa ei või iial teada, mis helistikust see sul tuleb. Võib-olla sa ei suudagi nii kõrgelt või madalalt laulda, nagu see bänd on selle laulu ära õppinud. Et see on tohutu siukene, Dremola kogemus, aga noh, kui sa sellega oled hakkama saanud või kui sa oled selle nagu veel enam-vähem ära ka teinud ja need inimesed sulle plaksutavad ja seal on ju tohutult tore publik ja need lapsed, kelle jaoks me laulnud oleme, noh, need on juba siuksed vahetud ja rõõmsad ja õnnelikud lapsed. Et see kaalub muidugi selle üles. Ma võtsin ennast ikka mingi viis aastat järjest kokku ja muudkui laulsin seal, kuni ma lõpuks sain aru, et issand jumal, miks ma, vanainimene ennast piinan niiviisi, et ma ei pea ju sinna minema. Aga samas noh, tahtmine on suur, no mingi peo raames, no mina tahaks hirmsasti laulda ja kui ma vähegi oskaks. Ja noh, eks neid laulmise kogemusi on ju teisigi olnud, ma mäletan, kui me tegime suveetendus, hästi tore etendus oli Ain Mäeots, lavastas Andres Dvinjaninov ja Emajõe suveteatris röövlitütar Ronja, kuhu Allan Vainola oli täiesti imelise muusika kirjutanud. Ja noh, kui seal kõrval laulab okei, Ardo Ran Varres, kes puhub veel vilepilli ka ja oskab laulda ja kama ja siis mina ja Elina Reinold ja Indrek Taalmaa ja me istusime nagu hambaarsti ukse taga seal enne Allan Vainola kapi minemist ja oma loo sisse laulmist. Täiesti hõõg on peal ja aga noh, tänapäeval on muidugi masinatega saab ka igasuguseid imeasju teha ja siis ma oma laulu laulsin ka oktav kõrgemalt oktav madalamalt, et ta oli mul veel ilusti suhteliselt kahehäälne ka ja ja Allan ise ka veel nii toredasti seletasid, tema ka laulda ei oska, temaga varastavad, tema, viskab falseti oma häält ja õpetas mulle veel mingisugused nipid ja. Aga noh, hirmus kogemus, aga see sai vähemalt linti lauldud, et ma ei pidanud seda kogu aeg otse tegema. Aga näiteks meil oli kohutavalt armas etendus, mille lavastas kadunud Kaarel Kilvet. Selle nimi oli prell Jacques prelli lauludest. Kõnekondikava oli ka kirjutatud, me saime nagu ja publik sai Jacques prelli elust ka üht-teist teada ja ja meid oli seal Jüri Aarma, Andres Roosileht, Diana Klas ja mina ja Peeter Kaljumäe. Ja seal tuli meil laulda prelli laule, mis on kohutavalt keerulised. Aga meil oli väga hea õpetaja Peeter Konovalov. Siis meil oli elav muusika ka laval, Avo Joala mängis saksi. Mis, mis Peeter mängis ise klahvpille, siis oli veel kontrabass ja ma ei mäleta, mis üks pill veel oli, mehed mängisid ise veel kitarri. Et see oli ka niisugune pidev eneseületamine, kogu aeg olid peopesad märjad, kui minu laulu koht tuli ja ma pidin, mul oli üks hästi keeruline laul surmatango, kus pidi veel laulmise sisse naerma, see oli veel minu jaoks nagu, nagu eriti keeruline, et sa laulad ja siis pead veel muusikasse naerma ka ja. Ja siis meil oli veel probleem. Meil oli kontrabassimängija hästi kihvt naine, kes ma ei tea, kas tal oli mingisugune kehvem elu hetk või ta etenduse ajal tihtipeale minestas ja kukkus kontrabassiga trummidesse. Ja kimpus seda tegema minu surmatango ajal, et mul oli veel. Mul oli veel nagu sihukene, lisa Trabel. Et kas ma saan oma lauluga hakkama, kontrabassimängija püsib püsti, kas ma saan naerdud? Et ja sellest sellest nagu minu hirmust inspireeritult ma tegin veel ühe päris toreda rolli, mida mulle väga meeldis mängida? Meile tegi tollane siis vanalinnastuudio ettepaneku, enne kui meil see etendus prell välja tuli tehke üks niisugune tutvustav nagu pilootetendused, kes üldse Jacques prell, et tollal ei teadnud sellist siin Eestis sinnal 10 15 aastat tagasi millegipärast keegi suurt midagi ja seal vanalinnastuudios oli tol ajal niisugune supiteater all kohvikus, kus oli väike nagu küüne ja siis inimesed said laudades istuda noh, kas süüa suppi või juua kohvi või. Ja siis me tegime sellele preilile piloodi, millele me panime millegipärast nimeks neli teist sügisest hetke. Ma ei tea, kus meil see nimi tuli. Aga ühesõnaga seal me mängisime kõik iseendid. Jüri armal, Jüri Aarma, Diana Klas, Diana Klas, Andres Roosileht, Andres Roosileht ja mina siis mina ja mina tegin endale endale nagu siukse rolli naisest, kes tahab kohutavalt laulda, aga ta ei oska. Aga ta nii õudselt tahab. Ja siis, kui, kuna tal ei lasta, et teised laulavad seal ilusaid laule, noh Jürisel Veneromansse ja prelli laulsid niikuinii seal kõik ja siis Diana veel juurde mingisuguseid prantsuse šansoone ja siis minu tegelane tahab kogu aeg laulda, laulukonn astus usinasti mööda teed. Ja siis noh, teised nagu leidsid, et see ei ole väga sobilik ja et meil on Simson tsoonid ja ilusad laulud ja täna nüüd seda laulu küll laula, siis ma veel püüdsin ennast õigustada, nutta ka minu isa on Kalmer Tennosaar laulnud, seda ma ei tea, 30 40 aastat, et midagi ei ole häda ja ja muidugi muud küll rõhutasin, et minu isa on Kalmer Tennosaar, siis publikule väga meeldis koht. Kui Jüri Aarma ütles, no mis siis, et minu isa on Gunnar Aarma, mille peale Diana ütles, no mis siis minu isa Eri Klas. Ja siis jäid kõik Andres Roosilehele otsa vaatama, kellel ei olnud midagi muud öelda, kui et minu vend on Allan Roosileht. Aga ükskord käis mu isa seda pilooti vaatamas ja ta läks nii närvi ja võttis Andres Roosilehelt mikrofoni ja laulis ise härra loo, konn astus usinasti mööda teed. Et mis te kiusate, mu lapsed seal üldse kuidagi kujunes nii interaktiivseks etenduseks, et inimesed pidasid vajalikuks sekkuda ja midagi õelda ja jah, et minu isa tuli, astus minu kaitseks välja ja meil oli seal veel üks, kus Diana laulis jälle mingit ilusat laulu, mina kurja tegelasena kurja, Liina Tennosaar, Ena naersin tema laulu üle ja siis pärast, kui ta küsis, et mis ma naeran, siis ma ütlesin, et jalal on nii pikad hambad, et ta lauldes ei ulata huuled üle hammaste kokku. Seega nagu inimestele hästi meeldis ja siis, kui Eri Klas oli vaatamas, siis ta pidas ka vajalikuks öelda, et aga minu emal on klassil, olid ka pikad hammakad Jaan asju sinna midagi teha, vajalikuks oma last kaitsta. Ükskord haaras Indrek Toome võttis Jüri Aarma kitarri ära ja ütles, et Jüri Aarma ütles, et tema on ainus, kes oskab seitsmekeelset kitarri mängida, et tema ja Karl Madis ja siis meid oli vaatamas Indrek Toome küsitlemise ajal. Mina oskan ka ja meil kujunes sellest nagu hästi tore tükk, mis oli tegelikult selles aprilli piloot, et ma sain selle ära kasutada, seda, et ma ei oska laulda, aga mõni õudsalt tahaks. Sellised spontaansed hetked, et need on ju ilmselt nüüd läinud mälestustes olemas, kas no vot siin ongi see, et oleks olnud tore, kui oleks saanud kohe kaamerasse võtta neid asju või ongi võetud, ei ole. Ei, seda ei ole. Need lihtsalt jah, jäävad kuskil, aga see ongi, see ongi niisugune töö, mis sünnib hetkes ja sinna ta jääb ja ega seda kinni ei püüa ja minu meelest ei ole vajagi. Need hetked on väärtuslikud ja ma arvan, et need inimesed, kes seda pealt nägid Nad võivad tunda ennast lihtsalt võidumeeste mana või, või õnnelikumana kui teised inimesed, et nad olid õigel ajal õiges kohas. Kuulamegi seate sedasama Jacques prelli. Loovutele. Vennetuka. Räägime täna Liina Tennosaarega ja saime just kuulda, kuidas laulmise ja lavanärviga on lood nii, nagu nad on. Aga Liina, kuidas on tavalise tüki näitlemisega kas seal tuleb ka ikkagi närveldamist ette? Kell on juba mõned korrad mängitud, siis enam ei tule, enne esietendust on ikka närv sees. Lihtsalt selle pärast, et sa oled ju proove teinud ilma publikut ei üksinda sa ei tea, mismoodi see kõik üldsegi mõju, mida me teinud oleme. Et mitte närv, sellepärast et ei tea, kas me saame hakkama hakkama. Noh, me oleme ikkagi piisavalt proovi teinud tavaliselt, et noh, hakkama me saame, aga närv lihtsalt sellepärast, et kuidas, kuidas kuidas meid vastu võetakse või kuidas meist aru saadakse vä? Et selles mõttes teatritööd või noh niisugust noh, nii-öelda näitlemise tööd on ikkagi palju, palju lihtsam teha, sest noh, siis on tehtud korralikult proovi ja sa ikkagi tead, mida sa teed. On sul mõni rituaal ka, mida sa kas siis enne esilinastust teed või siis vahel, kui on võib-olla liiga kiire ja ootamatu see hetk, kui sa pead nüüd sisse elama sinna rolli, et noh, näiteks päeval on olnud hoopis muud sündmused ja kohe pead keskenduma ja tükki hakkama tegema. Tantsul mõned sihuksed rituaalid, mis sind aitavad, ei ole. Ei ole, ma ei, ma ei ole seda näitlemise tööd kunagi nii väga tõsiselt võtnud, et ega see nüüd mingi tõsine ja raske tööga ei ole, et mulle ei valmista mingit raskust ennast häälestada seda rolli tegema või noh, vahest kui on mingi selline roll, kus mul on, no ma ei tea, näiteks mõni pikem monoloog, mille ma tahan mõttes läbi lobiseda, lihtsalt et ma ei komistaks või koperdaks. Et siis ma teen seda, aga ei ole mul mingeid rituaale lihtsalt enne esietendust, eks me 11 põlvega tagumikku daame ja sellest aitab. No Liina, rääkisime siin ennist, et mõnedel etendustel võib pealtvaatajatel väga vedada ja sattuda sellistele haruldaste noh, seenideni, millest meil siin ennist juttu oli, kus läks ikka väga huvitavale improvisatsiooniline sihukesele spontaanselt tegutsemisele. Kuidas sul endal nüüd selle õnnega on, et tundub, et lehelugeja ja siis noh, miks mitte uudistekuulaja teab, et sa hiljuti võitsid kasiinost auto, et, et kui, kui õnnelik käsi sul üldse on selliste asjade peale? Noh, kuna ma selle auto sain, ju siis on õnnelik, tulistab kuigi see noh, see ei olnud muidugi ka üldse minu käsi, ma ei tea, kes valis selle ime sealt välja ja pani selle sinna ruletilauale. Aga noh, jumal, see oli tõesti, on nii uskumatu asi, et me ise ka õhtul, kui me hakkasime kolmekesti minema, Egon siis minu elukaaslane Indrek Taalmaa ja mina mõtlesime veel, et me käituma natukene naljakalt ka, et pole elu sees. Niimoodi juba varaõhtul kell seitseteistpidi kohal olema. Et juba pool seitse panime kodus natuke ilusamini riidesse ja noh, tavaliselt meie jaoks ka siin on see koht, kuhu pidu minnakse pokkerit mängima või või siis kui on juba natukene lõbus olla, siis meil meil on siuke sõpruskond. Me käime pokkerit mängimas. Et siis me juba tundsime ennast kuidagi veidralt, et pole tilkagi veini joonud ja panevad ilusti riidesse, lähevad kasiinosse natukene imelik. Egon on üldse selline, et talle noh, ta tema ei mängid, aga ta on niisama nagu kaasas käinud. Temal sai seal üsna kiiresti kõrini. Meie Indrekuga leidsime siukse vaikse nurga lauakese, kus lihtsalt mängida, ega ma sellest loosimisest nagu eriti osa ei võtnud. Ja siis, kui minu nimi välja hõigati, siis ulatati mulle, eks mälupulk. Alguses ma vaatasin, et see on niisugune sajaeurone, see toon, aga isegi Tase ei olnud, oli lihtsalt mingi võtmehoidja mälupulk, ma mõtlesin, et noh, tore isegi hästi, et midagigi sain. Aga sissediiler, kellega me parasjagu seal mängisime, see ütles, et oi, et teil on juba päris hästi läinud, et te sattusite nüüd sellele ruletilauale, kust valitakse siis kolm, 36 37 hulgast sisse üks auto võitja. Aga kõik läks nii kaua aega, ma jõudsin selle jälle ära unustada ja siis, kui jälle minu nimi hõigati siis vaatasime, seal olid mingid ekraanid ka, mingi nupp oli juba mingi paberi- või ümbrikud, mis nad sinna panid peale pandud. Ja siis küsisin selle oma lauadiileri käest, et mis siis nüüd on diiler, ütles ta, et nüüd on see võitja välja selgitatud. Et ilmselt need ümberkaudsed numbrid, kes seal lähedal on, et need saavad siis mingi lohutus joogi või midagi. Et siis tõusin püsti, läksin omast arust lohutus joogi järele, siis ulatati suur paberis sihuke latakas, millel oli audi pilt. Peale selgus, et ei olnudki mingit, keegi ei saanud ühtegi lohutusauhinda, lihtsalt mina võitsin auto. Et täiesti uskumatu, too Mavic röökisin nagu siga aia vahel. Taalmaa istus seal tagalauas, ütles, et ta oli mõelnud, et mis nüüd lennuselega juhtusel. Keegi pussitas. Huvitav jah, et siit, kui nüüd midagi välja lugeda, et, et et nagu õnne või siis vedamise kuidagi sihuke retsept, et ootamatus, et kui sa suudad säilitada mingi siukse nagu, et sa nagu väga ei, ei, ei sihi või, või oota ja siis järsku ikkagi. Jaa, aga samas me tegutsesime ikkagi sihi Pärtel et kuna see loosimine toimus, Me läksime kohale, sinna pidi kohale minema, siis me veel mõtlesime, et miks me seda teeme, natuke rumalasti ennast tundsime, aga siis jällegi kolmekesi otsustasime, et aga õnnele peab andma võimaluse. Ja siis sealsamas autos sai ka kokku lepitud, kui me Indreku vana koleda autoga läksime, et kui mina auto võidan, et siis ta saab minu natukene parema auto endale, see sai siis kõik seal ära lubatud ja ja siis üldse mõtlesime, et noh, et keegi selle ju võitma peab ja miks ei võiks meie olla ja et me ikkagi tegutsesime suhteliselt sihipäraselt tollel õhtul vähemalt. Oi, see on küll, aga kas auto, ma sain aru, et see auto jälle müügis? No ja vaata, minusugusel näljarotil ei ole ju vaja nii kallist autot, et ma saan selle raha eest endale teistsuguse noh, mitte nii uhke, uue auto ja siis võib-olla natukene, ma ei tea, pangalaenu maksta või köögis remonti teha või noh, ma tahaks oma nägemise õigeks lõigata, et ma ei peaks prille kandma ja ma ei ole isegi seda raha suutnud kokku koguda, et kui praegu on selline võimalus, siis ma kasutaks seda parem sedapidi. Ikka vist, eks ole. Aga mina arvan, et assosel, mis prillid sulle meeldib? Prillid prillide vastu mul iseenesest ei ole mitte midagi, aga noh, oma töös ma ei saa kogu aeg prille kanda, ma pean kandma, läätsesid kuskil filmivõtetel võib see väga ebamugavaks osutada, kui lastakse mingi osutuda, et kui lastakse mingist tossu või midagi, siis see läheb läätsede vahele, mu silmad lähevad punaseks, noh, ma ei tea, juukselakki ka, ma pean olema väga ettevaatlikum, mul on läätsed silmas. Et noh, kui nägemine oleks korras, siis oleks ju mõnusam. Või siis on mõnusam ja tõesti, ma saan aru, et need näitlejatel on ka see nagu mugavam. Aga kas ei ole, et sa oled ju lõiganud veelgi siukseid alt ka mingeid mingeid asju juba varem lõikusega varem ka kokku puutuda? Ja ma läksin ära mõned silmaalused kotid. Need lõikust ei karda. Ei, ma ei karda. Lihtsalt see maxabeli pagana pall. Aga kui on mingi miljonit ükse, läheksid, lõikaksid kõik endale ümber. Ei lõikaks nii, et oleks mugav, ei, mul rohkem ei ole mul midagi vaja lõigata. Ma ei tea, noh, rasva imuga, ma saan vist veel siiamaani kuidagi trenniga hakkama või? Trenni teed, mis veel on see, mis ei tee, ma mingit trenni ei teegi? Ei no ma lihtsalt, kui võimalik, siis kõnnin ja teen vahest kõhulihaste harjutusi kodus, kas pole? See laval päris tihti ikkagi õhtuti ülesastumine võtab rügaa füüsisest päris suure osa. Võta võta, mulle tundub küll, et ikkagi selline pingutus ja ikka ju ma ei tea, kas rajal ei söövatav teised inimesed õhtul võib-olla söövad sellel ajal poolteist tundi? Ei, rohkem on ju, ei lähedal siin võtad pärast meiki maha ja ikka kauem. Seda küll siis paljud näitlejad lähevad koju, kell 10, pool 11 11 öösel vohmivad selle päeva esimese prae. Mina küll seda. D, aga, aga ma tean hästi paljusid, kes seda teevad. Ja ainus füüsiline tegevus, mis teatrist laval olles, noh, tõesti, kui sul mingit, ma ei tea, mingit tohutut ronimise tükki ei ole vä? Oh kunagi ma mängisin, lasteetendus oli Kalevi kommivabrikus jõuluetendus. Nukuteatri etendus, meil oli 74 etendust kolme nädalaga. Mis tähendas seda, et neli etendust päevas ja laupäevad pühapäevad olid pidupäevad, siis oli ainult kolm etendust päevas. Ja ma mängisin seal mingit tähendab pipratera mul oli niisugune suur poroloonist kostüüm, sihukene ümmargune nagu pipratera oli mul ümber ja aeg-ajalt ma pidin selle sisse ära kaduma, et käed ja jalad nagu sisse tõmbama. Ja siis ma pidin kükakil käima trepist üles ja alla ja kui ma olin käinud kolm nädalat neli korda päevas kükakil trepist üles ja alla siis ma sain endale jõulukingituseks nukuteatrit väga palju raha nende etenduste eest. Jalalihased jalalihased, aga muidu kulub etenduste ajal, noh näiteks kalendritüdrukud, väga füüsiline tükk, väga kiired vahetused, kogu aeg, lõputu riiete vahetamine, käibe. Liino sa oled kuskil tunnistanud, et käisid. Mingi teadja muti juures see ütles, et sinul on alles peale viitekümmend hakkab elu õieti pihta. Tundub täitsa mõnus perspektiiv. Ja noh, kuna sellele on jälle 50-ni, on veel aega ka valmis ja mitte vähe. Siis ma arvan ja loodan, et tegelikult see kõik see hästi minemine hakkas juba natukene varem peale et äkki ta Pariisis mõne aastaga mööda, aga ma loodan väga, et kui ma 50 saan, siis no ma ei tea, mul juba praegu nii hästi läheb, mis siis veel saama hakkab. Siis ma arvan, siis ma võidan selle euro check-potti või mis sellise üheksa või 90 miljonit või? Ja vot siis ma hakkan jube hästi elama. Ja mis iganes siis see hästi elamine ei ole, mulle tundub, et sa oled ikkagi põhimõtteliselt praegu juba üsna rahul või õnnelik ja väga nii, et kõik, mis nüüd veel lisa tuleb, oleks siis lihtsalt ütleme siis, mis on boonus. Liina, meil hakkabki aeg vaikselt täna otsa saama, aga jõuan veel uurida nii palju, et mis on sellised tegevused võib-olla, mida tavalised inimesed ei tea, kes on harjunud siin teatrist ja teleekraanilt nägema, et mis on su mingid hobid, kas sul üldse on midagi sellist? Mida praegu välja tuua? Ei mul konkreetselt mingid hobisid küll ei ole. Noh, asi, mida ma teen, hästi palju, ma loen kohutavalt palju, mulle õudselt meeldib lugeda. Et ma oma koduse raamatukogu muidugi ma olen servas terve läbi lugenud ja ma nüüd käin lihtsalt raamatukogust, toon endale suure virna jälle öökapi kõrvale ja ja loen suhteliselt valimatult, noh, jätan ka palju pooleli, aga, aga palju asju mulle väga meeldivad ka, et ma olen hästi suur lugeja. Kuidas sul, see, ma mõtlen, selles mõttes on, on sul see võimalik, et mees ei hakka ütlema, et kuule, Liina, et ma olen ka olemas, et sa oled ka kaante vahel. Saate jagatud need asjad, Me saame täiesti hakkama, egonil on jälle mingid omad asjad, mida talle meeldib teha, tema kuulab oma muusikat ja imetleb oma plaadikogu ja siis talle meeldib noh, kätega tööd teha. Ta on niisugune kuldsete kätega meistrimees praegu küll. Meie remont roppab juba, ma ei tea, kui kaua koridoris on parkett üles kisutud ja, aga no lihtsalt tööd on nii palju olnud. Egon oli kolm nädalat Ameerikas ära vahepeal ja olid seal lihtsalt ei ole jõudnud, aga aga muidu leiame mõlemat tegevust, mis mis laseb meil olla? Aga kuulame siia saate lõppu muusikat, kuu laps. Millest selline valik? Egon lihtsalt eile, kui minu käest küsiti, mis lugusid ma tahaksin kuulata, hõikasid kuule, et sa oled alati öelnud, et sibulakuu laps on maailma kõige ilusam lugu ja minu meelest see on seda. Suur aitäh, Liina Tennosaar.