Ele valge lind kõikas. Lõikas luuni, läbis seest mind otseteeks, imevägi oleks uhanud. Nägin seda, mida elus olen kohanud. Korraks varastasid klaasid, siis jälle. Peopessa ilmus valguslaik. Head raadio, kohe kuuled saadet, siin me oleme jätkub ja käes on meie külalise tund kus täna on meil Tõnuga väga-väga hea meel öelda tere näitlejale ja lauljale Kärt Tomingas. Tere kõigile. Kärt, alustasime sinu saatetundi sinu enda looga, tulvavesi. See lugu, mis see sinu jaoks tähendab? See tähendab seda, et et tuleb tulvana kohe kõiki asju ja tundeid meelde, lihtsalt oli elus selline väga imelik periood väga kurb ja samas ka väga rõõmus, sellepärast et kui inimesel on väga-väga kurb ja ta selles kurbuses päriselt kohal on, siis, siis ta ka kasvab mingis mõttes ja, ja avastab elu teistmoodi ja, ja pärast tunneb veel rohkem. Ja just sellel hetkel mul õnnestus või tähendab, see lugu tuli ja õnnestus kokku kutsuda siis pillimehed, kes noh, niimoodi jooksu pealt tulid ja tegime selle Linnahalli stuudios kiiresti linti. Ja ma mäletan veel Raivo Tafenau, kes mängis seda saksofonisoolot, tuli ketsid jalast, suvi oli, küsis, et no mida ma siin mängin, et ma ei tea täpselt, mida sa tahad, kuidas sa kujutad, mõtlesin, et tee sihukseid, lindude hääli, sellised linnud, kes nagu on eksinud ja nagu ei leia ja mingid kajakad ja siis siis Raivo läks, punased ketsid jalas ja siis tiik kõigest hingest neil lindude hääli, nii et higipull otsa ees mulle nii meelde. See oli selline tohutult, tohutult tore ja selline noh, hästi lahtine hing oli, oli sellel hetkel? Kas vaba lind, mis seal nagu ka kõlas, on see sinu jaoks mingi nagu selline ma ei tea, oluline sümbol või samastan ennast kuidagi või, või on seal mingi metafoor sinu jaoks nii oluline? Vaat kui sa nüüd küsid, siis kohe kiiresti käis nagu peast läbi, et tegelikult mul väga paljudes laulude tekstidesse, linnu kujund või linnu sümbol on sees küll, et saanud lind vabaks ja mingi linnutiibadest, keegi saab vabaks ja mingi valge lind lendab ja viib mind ära ja tähendab, et tegelikult on üle õue lendas linde palju halle ja üks valge ja et tegelikult see lind ikka on mingi selline vabaduseihalus või mingi selline, ma ei tea jah, tähtis. Sest et oled ju, mis vähemasti mingi aeg ka vabakutselisena olnud, et võtsid sealt mingit 90 alguses kohe nii-öelda vabaks näitlejaks ja nii edasi tsüklomointe. Jajah, ei näeks, kui sa oled selline kahekümnene, siis sa oled revolutsionäär ja peabki olema, et tegelikult, ega see revolutsioon ei ole minust surnud, aga noh, ta on teisenenud, et enam ma võib-olla ei pauguta uksi kinni sellise jõuga nagu, nagu siis, aga paugud käivad kuskil mujal. Aga jah, oli küll tõesti niimoodi, et et hakkasin üleöö vabakutseliseks küllaltki impulsiivselt, kuna mulle lihtsalt väga väga järsult väga konkreetselt ei sobinud see, kuidas üks institutsionaalne teater inimesi kohtles ja, ja neid käsitles ja noh, siis tulin äralid. See tagantjärgi mõtled, et see oli õige või vale otsus. Ikka õige oli sellised tugevad tunded, mis sulle selguse majja nagu löövad, on ikkagi õiged, sa võid noh, mulle tundub praegu nii, et sa võid küll kahelda, sa võid eksida, võid vahepeal kurvastada ja mõelda, et näed, et oleks nii olnud, siis oleks nii olnud, eks ole. Aga lõppkokkuvõttes noh, praeguse seisuga ikka väga hästi on läinud, jah, sest ma leidsin ikka ise endal nii-öelda jalad üles või noh, kasvatasin jalad alla, et ei olnud üldse kerge. Aga noh, tänu sellele ma sain areneda lihtsalt hoopis teistmoodi. Et kui sul on selline suur teater selja taga, siis on ju kõik nii lihtne, pannakse seina peale, nimekiri, mängite kodanlase, teist tütart näiteks ja siis mängibki käid kaks kuud, proovides sellest kolm tundi, istud siis mängid 15 minutit, et noh, see on selline must stsenaarium, eks noh, ma loodan, et ma ei oleks ainult kodanluse teisi tütreid kogu aeg mänginud, aga aga võib-olla oleks ka, kes seda teab? Muusikat kuulates tähendab ja, ja olles kuulanud ka muud muusikat, mis sa oled teinud ja esitanud, et selline tulla, vesi oli selle nimi, aga sinine v? Vee voolamise kuidagi muster on, on nagu sees või, või kuidagi iseloomustab seda vahel nagu tempokad, vahem vahelduvvool on vaiksem. Kas vesi on sinu element või ei ole? Minu element on tull. Nagu tähtkuju järgi. Noh, on ikka ka, sest vett ma tohutult hindan, armastan ja respekteerin näiteks merd, meri on mulle hästi vajalik, aga kuni teatud piirini lähen ma sinna sisse. Ja, ja täiesti meremeheks ma näiteks saada ei taha. Ikka veel üldsegi ja, ja tegelikult sellised jahimatkad ja, ja sellised jahire katid on mulle ikka sellised, noh väga noh. Ma ütleksin, et ma väga kaalun, enne kui ma kaasa läheb, et ma olen v suhtes jah, väga selline respekteerib, aga ja tuli on küll kuidagi sihuke lähedasem. Kui me sellest veest rääkisime, esimesel tunnil rääkisime väga palju Soome lahest ütleme niimoodi, kus on ka juhtunud igasugu seiklusi, ma saan aru, et päris tihti on seal mõni, kes seda Vetka proovib. No sinul olid päris pikad aastad, Kärt, kui sa seda Eesti ja Soome vahelist lahte siis ületasid. Ja kuna ma esimese tunni rääkisime sellest soome asjast, võiks sinu käest nüüd, kui mõned asjatundja käest selle Soome sideme või Soome silla kohtaga pärida. Need olid päris mitmed aastad, kui sa tööl käisid, praktiliselt ikkagi Soomes. Jah vabandust, vahelduva eduga võiks öelda. Sellepärast et eks ma siin ka vaikselt midagi suusardasin. Aga noh, seal lihtsalt tulid jah, küllaltki järjest sellised Teatris erinevates lavastustes huvitavat tööd ja siis tuli ka film ja mingi muusikaline projekt ja, ja kõige lõpuks tuli ka telesari ja noh ega see elu veel läbi ei ole, ma arvan, et ma kindlasti lähen Soome veel midagi tegema, aga aga eks mingil hetkel nagu väsid ära ka, tahaksid lihtsalt rahulikult ärgata oma voodis ja tahad oma linnas olla ja ja tahad oma peret näha rohkem. Aga noh, tegelikult jah, Soomes on ju tööpõld veel laiem kui Eestis, et siin olekski võinud jääda ja saada Soome näitlejaks, aga aga ma ei olnud selleks päris valmis ja tahtsin koju. See ongi asi, millest ma ka natukene rääkisime, et ikkagi tööle minnakse, aga paljude jaoks ikkagi on see murdepunkt, eks ole, kui pere tuuakse üle, hakatakse pesa punuma sinu jaoks, siis tähendab seda momenti kunagi ei tekkinud, et sa mõtlesid, et nüüd tulevad lapsukest lapsed ka kaasa või, või laps kaasa. Tekkis küll, mul pidi vanem tütar minema kooli ja me juba otsisime teatrist talle kooli, sest et mulle pakuti sellist noh, alalist näitleja kohta Helsingi linnateatris. Ja juba arutasime tõesti, et kuhu elama ja kuidas juba rääkisime läbi ja siis siis ma tegin kannapöörde, ütlesin ei, ma jää kreisis juhtus. No mulle meeldib Eestis elada lihtsalt väga ja mulle meeldib, kui minu lapsed on eestlased, see, see ei ole selline nagu nõretav patriotism või ma lihtsalt tajun, et see keel või see geograafiline asend maa puhul, eks. Kuhu sa oled sündinud, energeetika on nii oluline, no minu jaoks on ja ma tajun seda, et ma ei ole kusagil mujal nii tugev, ma ei ole nii vägev ja ma ei saa ilmselt ka nii palju anda, mul on endal selline tunne. Ja, ja see emakeel on niivõrd oluline asi selle väljendamisel, mis niikuinii muutub kitsamaks, kui sa juba ta sõnadesse paned, eks kõik meie impulsid emotsioonid, kui me juba seda sõnades väljendame, nad juba ongi palju kitsamad ja kui sa pead seda veel võõrkeeles väljendama, siis ta muutub veel tunduvalt kitsamaks, ükskõik kui hästi sa seda keelt ei oska. Aga vot ma ei taha kitsas olla või ütleme, mina ei ole nii võimekas inimene ilmselt, et et, et säilitada nagu kõik need eelised, mis mulle on antud minu kodukamaral säilitada need ka mujal maailmas, et et ma tahan nagu täiega kodus kõik ja teha ja anda nii palju, kui ma saan. Kärt, mulle jääb mulje, et sa oled suurtes otsustes väga impulsiivne. Rääkisime enne sellest, kuidas sa tulid ära teatrist kunagi ammu alustasid vabakutselise teed samamoodi arutasite jääda Soome elama jäämist jälle sammu Pealt otsuse otsas muutus, kui impulsiivne sa igapäevaelus oled või väljendub see ainult just selliste väga suurte ja oluliste teemade puhul? No see impulsiivsus on osaliselt ka lollus, tihtilugu kui sa kõiki impulsid nagu kohe välja lased või kohe väljendad, siis sa võid seda väga kahetseda, sest tihtilugu see noh, esimene impulss võib, võid tulla väga erinevatest asjadest ja, ja see foon võib-olla nagu väga segane ka teinekord selle esimese impulsi puhul ja kui sa selle kohe välja raksatas, siis see võib-olla sellega lajatad mingi ukse kinni, no täielikult ja ma olen seda teinud elus kõvasti, et sellest õppida. Ja, ja mul on väga kahju ka nende mõnede uste puhul, mis ma olen oma sellise impulsiivsus ega kinnil ajatanud ja olen õnneks sellest õppinud, et vahel tasub ka natukene korra mõelda, eks ole. Eesti vanasõna ütleb kaid enne mõtle ja siis ütle, ma ei arva, et peaks kogu aeg ja alati enne mõtlema siis ütlema, et et selline spontaansus on ka väga väärtuslik ja teinekord me mõtleme liiga kaua ja siis ma enam ei mäleta, millest me mõtleme, eks ju, siis ei ole see enam mõttekas. Aga, aga üldiselt see tõde on alati seal kuskil vahepeal, et et katsu jääda ausaks ja spontaanse, eks, aga samal ajal ära lahmi võib-olla midagi sellist. Kärg tuleme sinu tegemiste juurde õige pea tagasi, aga kuulame vahepeal muusikat. Sisaski sodiaak on pandud sul järgmiseks valmis? Kirjelda seda valikut natukene. Urmas Sisask on selline minu meelest ka nagu meil Eestis üldse heliloojad, nad kõik on omamoodi ja erilised ja meil on neid õnneks palju ja me oleme väga rikkad muusikud ja muusikainimeste ja heliloojate poolest ja Urmas Sisaski plaad sodiaak. Ma ei tea, kuidas ta meie perre ilmus, aga minu kolmeaastane tütar hakkas seda kuulama kohe suure sellise rõõmuga ja ei möödunud ükski autosõit ka ilma selle plaadita ja nii me kõik kuulasime ta klaverimuusikat. Ja see saime väga armsaks. Kuulake teie ka, seal on palju ruumi, et ta ise ka saaksite oma mõtted sinna vahele panna. Meil on täna külas Kärt Tomingas ja just Kärdi valikule kuulasime Urmas Sisaski Zodiaci Kärt selle sama teemaga edasi minnes, siis kui suur sodiaagimärkide jälgija Sa ise oled, saime juba enne teada, et sa oled tulemärk ja sulle otsa vaadates ma pakun, et sa läksid lõvi. No ega seal väga palju mööda ei pannud lihtsalt paari kuuga, tegelikult ma olen jäär. Et ma olengi selline aprillitüdruk ja, ja tegelikult ega Jäär ja Lõvi ongi paljus sarnased, aga no Lõvi on võib-olla veel natuke šefinud, lõhika lehvitab lakka, ma nii väga ei noh, ma ei tea, võib-olla mõttes, aga aga no ega ma patoloogiline tähtkujude järgi ei ole samal ajal. Ma tahaksin tõesti väga teada, et milline see tähtede seis ikkagi täpselt oli minu sünnihetkel, see huvitab mind tõesti, sest see on tähtis, sest tähed kuidagi rivistasid planeedid kuidagi sellel hetkel olid täpselt, kui mina ilmale tulin või ükskõik kes meist ja väita, et seal ei ole mingit tähendust, minu meelest seal rumal, sellepärast et me oleme osake loodusest ja me oleme kõik tähesüsteemid ja ja noh, eks need tähesüsteemid 11 mõjutavad. Kas sa sünnikaardi oled lasknud endale luua? Ma olen sellest väga palju mõelnud, aga jällegi pole, pole jõudnud tegudeni, aga kindlasti ma tahaksin küll kasvõi uudishimust seda teha. No siin oli ennist. Ma pakkusin, eks ole, et sellist nagu vee element, sisu, muusika iseloomustamiseks, aga aga tuleb välja, eks ole, tuli on ikkagi eelkõige oledki jäär. Aga veel üks asi ikkagi see sinine värv, et praegu oled sa tõesti väga kena siin punane meile, et kas punane ei olnud ka mind jääregi Jääraga midagi, me ise ka kõik siin jäärad, et aga mul ei tule meelde, lihtsalt aja tibla härjaga segi ei vaata marssali marssali punane planeet, sellest vist on see, tead, ma hakkasin mõtlema sellest punasest värvist, et vaata marssamist jäära puhul mingisugune mul on meelde jäänud kuidagi sihuke asi. Et sa panid siis ka Marsi auks täna punase meile, selge, muidu on sul ikkesse sinise kiiks. No eks see sinise kiik see ajab mind ennastki juba naerma nagu kuskil keegi kirjutab, et sinine linde, kärts, sinine lind ja teine jälle sinised lennud ja mingeid noh, nagu, et see on tegelikult päris naljakas ja, ja seda tulebki niimoodi võtta. Ta nagu mitte väga tõsiselt, et noh tegelikult sinine tõesti mulle väga meeldib ja sinine värv annab mulle jõudu ja tema ja ta sobib mulle, kuna mul silmad sinised, siis ka sinine värv paneb, eks ole, sinisilmsed inimesed teavad, paneb silmad särama ja noh, lihtsalt vot meeldib õudselt. Aga mulle meeldivad ka kõik teised värvid ja ega ma ei valinud, et ma peaks alati sinises käima, aga siniseid riideid lihtsalt on mul jah sattunud riidekappi päris palju ja ja ega see mind kurvaks küll ei tee. Kärt Tomingas siis praegu oled sa, eks ole, siis Eesti muusika teatriakadeemias õppejõud teid seda rasket, aga väga tänuväärset tööd laulad oled näitleja ja kõige noh, rahvale jäämist võib-olla kõige silmapaistvalt praegu just nimelt siis teleekraanil. Eelmise nädala lõpus, reedesel päeval, 13. reedel, siis esilinastus, hälbime, alpimaja just nimelt jäetud sealt sa mängid ühte sellist mõnusat mõnusalt ennast kuskile peaaegu eliidi sisse seadnud püks poliitilisse eliiti siis kuidagi ennast sisse seadnud sellist karjäärinaist, kes teab, et põhimõtteliselt tema elu vist on peaaegu juba nagu nagu turvatud ühest soojast kohast teisele ja siis tuleb seal sehkendada ja tegutseda, kuidas see roll sulle nagu istub või ma ei tea, näitleja peab ju, sest mängima kõiki, aga kuidas see roll sulle nagu üldiselt istub, ütleme su mingisuguse karakteri viimibi? Põhimõtetega. No ta ta, kuna otseselt midagi sellist seal ei olnud, mis oleks nii noh, nii vastu hakanud, et ma poleks saanud seda rolli. On selliseid asju esineb ikkagi tsüklon. No esineb jah, vot vahel on mingisugune asi kusagil noh, mille pärast ei saa mingisugust rolli teha üldse, sest noh, lihtsalt sa tunned, et sa ei tohi seda teha, et minul on vähemalt nii, ma ei tea, kuidas teistel. Ja noh, loomulikult olen ma ka ärahellitatud, et ma noh, võib-olla kui oleks teised olukorrad ja, ja seis teine, siis ma võib-olla küsikski endalt selliseid asju, vaid oleks nagu tänulik iga vähi vähimagi osa eest, mis pakutakse, ainult läheks ja teeks kõike. Ja võib-olla olekski õige, ma ei tea, ma lihtsalt ei ole nii teinud, ei ole saanud nii teha erinevatel põhjustel, aga selles draamasarjas mulle meeldis mängida ja meeldis ka see osa ja on küsitud, no kuidas sa said sellist või kuidas sa sellist osa teedeta on ju nii nagu teistmoodi või ta on niisugune, kes on nõus ka valetama ja kes on nõus, eks ole. Vuserdama ja oma siis noh, erinevatel põhjustel, nagu see poliitikas tihtilugu käib, et et enam ei olegi eesmärgiks teha head või, või riiki edendada, vaid eesmärgiks saab hoida kinni nendest vahenditest, mis on mõeldud selleks, et seda ja siis ehitada, et need vahendid ise saavadki sinu elu eesmärgiks hoida kinni võimust heaolust, sellest soojast kohast, omada mingeid privileege, mingisugust nii-öelda turvatunnet. Väga petlik muidugi. Aga ma püüdsin Evelin Ericssoni puhul leida temas seda nõrkust ja seda headust, mis temas on ja see oli huvitav minu jaoks. Ja hoolimata sellest, et noh, ma ei tea, kuidas see välja tuli, Ma olen ise ka ainult esimest seeriat praegu näinud ja, ja eks me siis vaatama, et kuidas välja tuli, kui väljuse pilt läks kokku sellega, kui te alles tegite neid võtteid, ehk siis et kui sa nüüd vaatasid seda ise reedel või natukene varem telekas, siis kui palju on see sari nüüd siis esimese osa põhjal selline, kui sa arvasid, et tuleb? No ega ma midagi ei arvanud, vot seda ma olen ka õppinud nüüd oma elu jooksul, et parem on mitte midagi arvata ja mida vähem sul on ootusi, seda parem alati mitte peaks olema kuidagi halb või vilets, aga lihtsalt et sa oleksidki, adekvaatne ja kohal, et sai, sai testita endale mingisuguseid, et õhulosse vaid vaatad, kuidas see asi on ja kuidas see sulle tundub. Ja sellepärast ma ei, mul ei olnud selliseid ootusi, oli ärevus muidugi sellepärast, et me kogu see võttetrupp, nii need, kes olid kaamera taga, eelkõige, kellel oli see raskem töö tegelikult need, kes olid kaamera ees. Me tegime seda tööd minu meelest sellise suure rõõmu ja kirega, vot see oli, see oli ka üks põhjusi, miks mulle meeldis seda teha, et et seal taga oli mingisugune jõud ja selline säde, mida kaugeltki igal pool alati ei ole. Ja minu meelest vähemalt selle esimese seeria põhjal see jõud ja see säde oli seal sees ja see tegi mulle head meelt, ta minule paistis sealt silma kärtsalede artisti ja näitleja, võib öelda, et igas žanris seal laulad näitlejad nii päris teatrilaval kui ka seriaalis. Kellena sa ennast ise kõige rohkem tunned või kõige paremini tunned? Ma vastan sellele täitsa otse, et mina ei pea ennast mitte kellekski. Ja tõesti ma ei oskagi rohkem selle kohta midagi öelda, et et see noh, see, las keegi tahab kedagi kellekski pidada, et siis see on igaühe vaba valik, aga mina ei pea ennast tõesti. Aga kui võrrelda teatrilaval näitlemist seriaalis näitlemist, näiteks sarja üks produtsentidega, Ken saan, leidis, et sinu puhul on just täiesti super see, et sa suudad seriaalis näidelda, võib olla osaliselt tänu oma pikaajalisele Soome seriaali näitlemise kogemusele hästi loomulikult, et kui ta viitas sellele, et paljud eesti näitlejad seriaalides kipuvad üle näitlema, siis sinul tuleb just sellepärast väga hästi välja, et sa teed seda väga truult. No ma arvan, et mul olid väga head partnerid ja see, kui sul on head partnerid, siis oled sina ka hea. See on alati, see ei ole kunagi selline ühepoolne asi, et partnerid on kehvad, aga sina särad, see ei saa niimoodi olla. Ja mis puutub sellesse loomulikkusesse, siis ma ei oska seda niimoodi kommenteerida, ma ise pean väga tähtsaks näitlejatöös ja üldse elamises kohalolekut. Kui sa oled päriselt selles hetkes kohal noh siis siis ei olegi enam küsimust, et kas see on loomulik, kui ebaloomulik sa lihtsalt oled selles hetkes. Ja ma arvan, et see sinna ongi see võti peidetud üldse noh, laval või filmis või ka siin stuudios olemises, et kas me oleme praegu siin või oleme me oma mõttega kuskil mujal, kui me oleme siin, siis on kõik hästi. Maris me peame kontrollima. Kärt, kas, kas see on kuidagi tuttav, kas see, kas see tuleb, kas oli, mis ta nimi oli see Eggert kas selle tikker tollelt lugenud või kus kohas seal vist oli ka näiteks, rääkis sellest minu meelest hästi palju olen küll. Aga et see annab sa soovitad ka natuke lugeda näiteks sekerdullet või veel midagi, näiteks, mis, mis nagu annaks sellist, ma ei oska öelda, siis elus sellist suunda või, või noh, ma ei oska öelda alust kuidagi. Tugevdaks. No, ma arvan küll, et kar tolle on väga väärt. Väärib väga lugemist, aga noh, eks ma nägin unes just see oli eile öösel täna öösel muuseas, et olin oma kolleegide näitlejatega paariga sõitsin ühes autos ja tekkis nagu et üks neist pidi kuskile minema ja ütles, et ta on järevelit, ta peab minema, et tal oli veel, võttis mingeid nii käte ja lehvitas sellega ja teine ütles, et ei tea, kas ikka peab ja mina siis nagu tegin neile mõlemile, ütlesin, et teate, et põhiline siin elus ongi see, et sa saaksid aru, et seal, kus oled sina, seal ongi elu kese see ei ole kuskil linnas või suurlinnas või, või teie teises kohas või kellegi teise juures või kuskil peol või see võib olla üksinda ja kui sa oled metsas männipuu all, seal on sinu kogu elu kese ja kui sa seda tajuma hakkad, siis ongi sinuga korras, sisuliselt, sest sa ei ole enam kunagi noh kõrvale jäetud või sa ei tunne ennast kõrvale jäetud, nagu paljud inimesed tunnevad, et nad on kõrvale heidetud, kõrvale jäetud või mahajäetud või seda ei saa olla, kui sa ise kohal oled, siis sa oledki ju keskmiseks. Kõlab loogiliselt. Aga Kärt, sinu tegelikult unenäod on ju uudiskünnist ületanud. Mis asja sa nägid, et mingit katastroofi sa nägid ette mingisugune katastroof, aa, see oli see. Mis ta nüüd on, see kaksiktornid vist. Aga kuidas sa seda nägid, tähendab, selles mõttes. See juhtus tõesti märtsikuus, ma nägin und ja kuna mul on see unenägude päevik, ma kirjutan üles, kui on sellised tähendusega unenäod või, või sa tunned, et noh, see oli nagu nüüd mingisugune raputav asi, eks ju. Et midagi kuskil see sulle tähendab siis ma kirjutanud üles ja siis, kui see juhtus, siis mul tuli meelde, et Ma ju nägin seda ja siis ma otsisin selle päeviku lihtsalt üles, et ma olin märtsis näinud noh, katastroof tõesti New Yorgist, kus ma mitte ma ei näinud kaksiktornide kukkumist, aga ma nägin, et oli, olid suured hallid rusuhunnikud New Yorgis ja inimesed ruuporitega jooksid kogusid või kokku, kedagi kaevati välja ja noh, selline katastroof. Nii et seda ma tõesti nägin, aga noh ma ei tea, kuidas see noh, jooma siis kuskil lobisesin, sest noh, poleks võib-olla pidanud, aga nüüd on see tehtud juba. No nüüd ongi kohe nõudmist, et mida sa nüüd jälle näed, et kitt tahaks ju teada. Et noh, ikkagi see selgeltnägemise värk, et või unenägude koha pealt ennustamise värk, et see huvitaks nagu kõiki ja kas on tulnud ka keegi küsima, et Kärt, et kas sa ei näe mõnikord neid numbreid, et oleks vaja, et kollapäev läheneb, et et loteriivõit vajaks vormistamist tegelikult kui natukene tõsisemalt, selle juurde ei ole, kui natukene tõsisemalt? Selle juurde tulla siis, mis, mis juhtus sinuga, et sa hakkasid neid asju kirja panema? No lihtsalt see emotsioon või see, ütleme kuidas, kuidas ta sulle mõjus või mis ta sinuga tegi, see, see unenägu, see, see mõju oli selline, et noh, ma tahtsin selle, selle emotsiooni püüda üles kirjutada, et kui ma kunagi veel loen, et siis mulle mulle meenub see ja ja ilmselt erialases mõttes ka noh ma olen nagu selline natuke selline emotsioonide püüdja, ma arvan, paljud näitlejad on sellised emotsioonide seisundite püüdjad püüavad neid kuidagi oma keres salvestada, et neid hiljem sahtel lahti tõmmata ja seda kasutada, et sa päriselt tead ka siis mida sa mängid, et sa oled kuidagi seal olnud, et sul on nagu see vundament juba kusagil salvestatud või ehitatud. Et sellepärast teha ka, ega ma ei, ma ei ole mingi kõva ette nägi ja üldse ma arvan, et mul on õde palju, palju võimsam, unenägude nägija meie vanaema oli, oli selline tõesti unenägude nägija, tema ikka nägi kohe väga täpselt asjad ära ja ja ka pisiasjad. Aga. Saab arendada kuidagi seda oskust kuidagi. Vot seda ma isegi ei tea, et kas seda ette ettenägemise oskust saab arendada, aga ma arvan, et unenägemise oskust saab küll arendada, kuigi jällegi targad inimesed ütlevad, et kui sa kogu aeg und näed, siis tähendab, sa oled rahutu hing või rahutu inimene, siis sa ei puhka välja, sest need inimesed, kes magavad väga sügavalt ja rahulikult, need ei nägevat üldse und. No sel juhul ma olen väga häiritud ja rahutu inimene, sest ma tõesti näen iga jumala ööunesid ja erinevaid. Mina olen kella, kuulen seda, et kõik inimesed näevad und, lihtsalt osad seda ei mäleta, osad mäletavad, võib-olla jah. Vot, siin ongi üks praktilisi nõuandeid, et kuidas sina, kuidas sulle meelde jääb see unenägu, kas esimese asjana kohe hommikul on sul paber ja pliiats võtta, eks ole, et siis paned vähemalt mingid märksõnad, et pärast tuletad meelde, kuidas see oli? Üldiselt vahel juhtub isegi nii, et ma kirjutan selle päeva õhtul või vahel juhtub ka nii, et järgmise päeva õhtul alles jõuan selle kirja panna, et lihtsalt päev kuidagi oma tegemistega juba algab, et nagu ei jõua. Aga üldiselt jah, on need kõige vägevamad uned need, ma olen küll kohe kirja pannud. Kuulame vahepeal muusikat, siil on järgmine ja free for the thing. Äkki paari sõnaga valikust ja selle looma valisin, sellepärast, ja kui ma seda esimest korda kuulsin, see juhtus Võrumaal ühes armsas majas ja see tuli raadiost lugu, May olnud Tšiilist midagi kuulnud ja see võttis mul lihtsalt põlved nõrgaks, noh, niimoodi täiesti täiesti üheselt põlved nõrgaks, et noh, praktiliselt praktiliselt langesin pool minestusse, ma ei tea miks, aga ju siis noh nagu nagu niivõrd läbistas see lugu mind Lugusisvjordist. No kuna ma ei teadnud, milline, milline on siin ja ma ei teadnud, ma kujutasin teda ette hoopis teistsugusena, tekkis pilt, aga hiljem Kuulasime siili ja seda sellepärast, et meie külaline Kärt Tomingas seda tahtis ja tema tahtmine on siis meile seaduseks. Aga Kärt. Me oleme olnud, eks ole siis rääkinud sellest, et kõige olulisem on nagu hetkes kohal olemine. Kui palju sa nüüd mõtled ka nüüd mineviku või tuleviku peale, et kas see toidab sind või on see nagu sihuke üldiselt? Rai on raisatud aeg? Ja seda mina küll ei tea, kuidas kellelgi on ka minul on praegu küll kõik need asjad siin hetkes koos, et see, mis, mis oli ja noh, seda ju see ongi siin selles mõttes ikka kõik on siin. Aga kui sa nüüd mõtlen selle peale, et lapsepõlves Kõndisid ringi Rõõmsa tüdrukuna, kelleks sa saada tahtsid, nagu see tüüpiline, noh, küsimus ikkagi on, et kas, kas seal tekkis juba see mõte, et tahan laulda, tahan laval olla ja, ja tahan olla näiteks õppejõud teatrikoolis. No tahtsin saada ja tahan saada näitlejaks ja, ja täpselt samamoodi tahan saada lauljaks ja tahan saada õpetajaks. Ja kõik see on niisugune teel olemine, et et mina küll praegu ei saa öelda, et olen näitleja suure tähega või laulja suure tähega või õpetaja suure tähega. Et see on ikkagi juba niisugune kõrgem tase, kui, kui su ego on ikka puhtalt juba täitsa kõrvale jäänud ja kui sa ikka täidad ainult jumalikku missiooni seal, noh minu arusaamine on nii, et sa ei hooli enam mitte millestki, sa lihtsalt läbi tule läbi v teed seda, mida, mis on sulle antud teha, eks ole, et vot nii kõrgele arenenud kindlasti ei ole, sest mina tahan vahepeal igast muid asju ka veel. Aga ma, ma tahaksin sinna jõuda, olen kindlasti uudishimulik. Ja, ja kuidagi noh, ei vähem, aga ei ole mõtet ju leppida, aga ma ei tea, mitu eluaega see võtab. Kärt, sa oled öelnud, et valides näitleja või tähendab validesse õpetaja elukutse, järgnesid sa oma saatusele. Kas sa oled? On öelnud võib-olla ka seda nüüd tagantjärgi, et mis oleks, kui oleksid sa valinud midagi muud? Ei ei ole mõelnud, sest elus sulle kuidagi asjad tulevad vastu ja järelikult sa oled neid otsinud ja tegelikult see õpetajaks olemine või? See, see on natukene selline, et ma arvan, et võin, ma, tegelikult olen lapsepõlvest peale kujuteldava etele õpilastel kogu aeg mingeid loenguid pidanud või rääkinud või midagi, ma olen kuidagi nagu mõttes või isegi ka üksinda kõndides kuskil trammis, eks ole, olen nagu noh, žestikuleerinud ja kujutlenud, et kellelegi midagi selgitama. Ja siis äkki lihtsalt juhtus ette, et niimoodi niimoodi need asjad on, et sina otsid tegelikult, kas sa teadvustad või teadvustaja sisse. See, see teine pool otsib sind ka. Sa kuidagi valmistud ja siis sind leitakse kedagi. Jah, sina leiad sind leitakse ja niimoodi võib kohtadega olla, et sa nagu otsid mingisugust, näiteks koduotsid endale kodu ja kujutad ette natuke, milline see peab olema ja, ja ja siis lõpuks leiad mingisuguse koha või noh, mis iganes kodu siis on ja, ja siis on selline tunne, et tema on sind otsinud. See koht või, või see maja või? Kas sa hellitad vahel ka ennast niimoodi, et noh, nagu mõni näiteks loeb raha, et vaata, kui palju ma olen juba rahanud kokku ajanud, et, et vaata, on tehtud selliseid asju, et ja, ja millised on sinu jaoks olnud suure suuremad pärlid enda jaoks, mis ma olen saavutanud kuskil filmis näiteks sellise rolli teinud või sellised laulud teinud, mis su jaoks oled sellist nagu inventuuri teinud, et noh mõned aastakümned on elatud, et vaataks üle, mis seisund. Nojah tegelikult millalgi tuli see teadmine või arusaam, et et see, mis sa iga päev teed, noh see on väga tähtis, aga et see, kui sa jällegi noh, ma vabandan, ma kordan ennast ja noh, ma olen sihuke imelik selles mõttes tõesti, aga ikkagi jälle see mere ääres olemine ja männi all seismine. No see ei ole vähemtähtsam kui mingisugune roll, noh põhiline ongi mitte üle tähtsustada seda näilist sära või mingisugust näilisust, mis tegelikult tihtilugu selliseid väilisi asju nagu natuke ma püüangi noh, kõiki neid asju, mida ma teen, teha päriselt lihtsalt ma ei tea, kas kellelgi noh nagu saab aru, mida ma mõtlen, aga aga noh, lihtsalt, et kui ma mingisugust tööd hakkan tegema, et siis ma püüangi teha seda nagu kõige täiega, et mitte tegeleda selle seebivahuga, mis pinnal ujub, eks ole, et et noh, kas see toob kaasa siis nüüd ma lähen omadega rappa selle jutuga muidugi, aga te saate aru, mis ma mõtlen. Et tähendab jah, et minu jaoks see, et kas sa teed mõne hea rolli või, või mõne hea laulu, et see on, see on väga tore, aga see ei ole lihtsalt seda ei maksa üle tähtsustada. See, kui sa oma sõpra kuulad, noh, kaks tundi, see on võib-olla palju tähtsam, eks ole, ja seda võib-olla keegi ei tea keegi sellest kunagi midagi kirjuta ja ei peagi kirjutama. Aga see on võib-olla palju tähtsam, see võib-olla päästab maailma palju rohkem ja võib-olla on seal palju rohkem head energiat sees, eks. Kuigi Need, inimesed, kes lavale astuvad, mulle meeldib, lavale ronivad halvamaigulised, aga noh, et see ei ole nii, et astun uhkelt lavale ja see on noh et tegelikult Peaks ikka lavale ronima, see peaks nii tähtis olema, et ma ronin küünte ja hammastega sinna lavale, sest mul on vaja sinna minna, sest mul on see nii oluline. Ma suren muidu maha. Muuseas Ma kodus vaatasin, et võtaks kaasa senist Chaplini plaadi. Mitte et ma seda muusikat nii tohutult naudiksin, aga lihtsalt, kui teda näiteks kuulata veel näiteks doosi, eks ole, Jim Morrisoni ka samamoodi ja Canic treiki võimule, keda hiljem kuulama, et natuke jääb selline mulje, et kui need inimesed ei oleks sellel hetkel saanud seda pilli kätte või, või sinna rahva ette mikrofoni taha minna, et nad oleks ennast oksa tõmmanud ja vot ma tahaks niimoodi teha asju, et, et see oleks see vajadus neid asju teha on nii suur ja muidu parem üldse mitte teha. Jah, see kõlab hästi nagu veenvalt ilusasti, aga lihtsalt, et ma tahtsin seda veel öelda, et isiklikult annaks küll nagu ordeni sülle vaatasin massiivse mõjuga asi ikkagi siin nii-öelda tulevaste põlvkondade koondamisel oli ikkagi see muumitrolliasi. Et, et sina ei ole midagi nagu öelda, et kuidas sa ikkagi igasse sellesse karakterisse nagu selle hääle sisse seadsid, et sa ei ole sellest saanud ordenit diplomit vä? No mitte, et ma saan aru, et see on tõesti ei ole oluline, aga igatahes see asi küll väga hästi nagu õnnestus ja ilmselt see ongi see, et, et võib-olla omamoodi sihuke pedagoogitöö ka või et see on nagu maailm. Sobib nagu lastele. No mul on ausalt öeldes väga hea meel, et ma seda olen teinud, sest see algus oli, ta oli selline nagu alguses, et tihti on, et noh, teen ja öeldi, et paluti õigemini, et loe peale tekst. Aga lihtsalt nähes seda ja noh, elavat pilti, ei saanud seda teksti lihtsalt lugeda ja noh, need hääled nagu iseenesest lihtsalt sündisid sinna juurde. Hiljem sai sellest 104 seeriat ja veel kolm täispikka filmi, eks. Ja noh, need diplomid on olnud tõesti laste tunnustus lihtsalt, et ja lastevanemate tunnustused ja, ja nüüd on juba mitu põlvkonda neid muumitroll kuulanud ja mul on nii hea meel selle üle tõesti seda enam, et see on ju erakordselt tore lugu ja need suhted nende tegelaste vahel on niivõrd täis soojust ja, ja 11 hoidvad ja seal ei puudu ka väiksed paharetid ja igasugused sellised mustemad tõrvatilgad seal seal meepotis ja ma arvan, et et selline õppimise viis või maailmavaatamise viis võiks lapsi küll rikastuda palju rohkem kui sellised tapumaigulised arvutimängud kuuleme Nick treiki, keda sa, Kärt juba jõudsid korra mainida ka ja lugu on pinud. Muun. Kärt Tomingas on meil veel mõned hetked külas ja Kärt, kui jõudsime siin rääkida täna sinu õpetaja kutsumusest ja ka pisut pisut lastest, siis tulekski korraks sinu laste juurde, kui palju sa õpetad või suunad oma lapsi? Lapsed ikka õpetavad mind rohkem ja, ja sellest ma olen küll aru saanud, et ega ei saa õpetada. Õppida saab, aga õpetada ei saa. Ja püüad oma elu lihtsalt ausalt elada ja, ja siis vast lapsed näevad seda kõrvalt. Aga noh, see alati ei õnnestu muidugi. Aga näiteks koolis kus on ka nagu lapsed, suured lapsed, siis nii-öelda kes teatrikoolis siis hakkavad näitlejaks tahavad kõik hirmsasti saada, kuidas sealse õpetamine on, kas on võimalik õpetada või peab ikkagi ainult õppima? Ikka ainult õppima saab ainult seal toeks olla, kõrval olla saab, saab peegeldada seda, mida sa näed. Aga noh, see õpetamisega peab väga ettevaatlik olema. Sellepärast et näitlemine on selline väga intiimne tegevus ja siin inimene paneb ikkagi mängu oma oma saladused, oma läbielatu, kõik, kõik, mis, mis tal on ja öelda selle peale noh, mingi kohatu märkus, lihtsalt see võib inimese panna aastateks lukku, kui näiteks ta ei julge enam üldse avaneda või siis tahad teha palju kurja. Ühesõnaga, nii et see märkus või, või tagasipeegeldus, mis sa üliõpilasele ütle, et peab olema väga vastutustundlik ja ikka tehtud suure armastusega, muidu ei tule sealt midagi. Kärt järgmisele neljale reedel näeb sind taas teleekraanil seriaalis alpimaja, aga kus saab sind veel näha? Mind saab näha nüüd suvel, kui polügoon teater hakkab mängima teises tsüklis, siis meie lavastust maja, mis on Tamur Tohver lavastatud ja mille autoriks on Roosekia fosse siis kaks erinevat autorit oma lühinäidendite ka, mis on omavahel läbi põimitud, et selline väga huvitav dramaturgiline lähenemine. Ja me mängime seda Kõue-Triigi mõisas enne jaanipäeva ja juuli alguses sealsamas ja loodetavasti ka augustis. Ja peale minu on laval veel Karin Rask ja Janek Joost. Millest see kõneleb, mis see sõnum seal? Lühidalt et kus on pidu, et igaüks peaks ise sellele siis vastama, et kus see pidu siis tegelikult on? Väga huvitava ja toreda koha olete leidnud, kus, kus see koht teieni siis tee, leidis koaani Kõue-Triigi mõisa ja ma olen väga detailselt ei oskagi rääkida, ma arvan, sellest oskab Tamur Tohver näiteks polügoonteatri keegi täpsemalt rääkida, aga ma sain aru, et mõis ise oli huvitatud, et me seal seda lavastust mängiksime. Kärt Tomingas, suur aitäh meile täna külla tulemast ja siin tunnis jõuame mängida veel ühe loo sinu valikul ja selleks on üks mantra. Jah, ma mõtlesin, et et neile, kes Montrotest väga huvitatud ei ole, et nemad kuulevad iste väga vaba ja avanenud ja kirgastunud häält milles on nagu tõeline vabadus ja sügavuse lihtsus nagu ühendunud. Ja teiseks muidugi see sõnum ise ka on. Jumalaema, hoia meid, valgusta meid ja päästa meid ära pimedusest ja lase meie hingedel olla surematud. Kärt Tomingas, suur aitäh. Aitäh. Kaks.