Ma ei mäleta, millal mu telefon oleks helisenud, nii tihti nagu täna helistasid ajakirjanikud tuttavad ammu kadunud tuttavad ja tahtsid teada, kuidas ma ennast pärast kõiki neid kaotusi tunnen. Ma pean silmas niinimetatud kaotusi, millest rääkis paar tänast ajalehte. Maire Aunaste olevat kaotanud koos kroonika peatoimetaja kohaga kõik automobiiltelefoni suure sissetuleku. Nii et kuidas ma ennast tunnen. Täpsustamise huvides ütlen, et palga ja ametiautokaaslase kõrval kaotasin ma mõne olulise asja veel olulisema, kui mingi auto valikuga peatoimetaja kohast loobuda, loobusin ma inimestest, kellest toimetus koosnes kelle ma tegelikult ise toimetusse kutsunud olen. Loobusin toimetusest, kus olin harjunud päevast päeva käima. Loobusin vastutusest lugeja ees, kes päevahommikuti kioskitest kroonikat juba harjusid ostma. Ning lõpuks loobusin ajakirjast endast, mida ma omaloominguks pean. Mitte keegi ei küsinud, kuidas ma neid kaotasid, Alur. Muidugi, Rotten kaotustele elus üldse, siis ma ei mäleta, et keegi oleks minult küsinud. Maire, kuidas sa oled kosunud mõne lähedase inimese kaotusest kuidas endaga nüüd hakkama saad. Ja täna kirjutab mulle täiesti tundmatu tütarlaps õhtulehes, et vaat kus kangelane hobus telefonist. Kui keegi nüüd veel teada tahab, et miks ma siis kroonikast mina tulen siis ma võin öelda sellesama elu pisiasjade suurekspuhumise pärast ajakirjanduse poolt, sellepärast tulengi ära. Arvatavasti saab see tütarlaps õhtulehes kiita rasvaste pealkirjade pärast esiküljel, kus räägitakse kellegi tuntud inimese kaotustest kusjuures minult ei küsinud seesama ajakirjanik poole sõnagagi, et mida ma siis tegelikult kaotasin. Kui ta oleks küsinud, oleks ma saanud vähemalt ühe vale fakti ära parandada. Mul nimelt ei ole mobiiltelefoni kunagi olnud samasuguseid rasvaseid pealkirju, fakte, mida homme tsiteeriksin, teised väljaanded ja tuhanded lugejad, olgugi tähtsusetuid väga põnevaid. Samasuguseid banaalsusi tuntud inimeste elust, olevat lugejal õigus teada. Seda ütlevad ajakirjandus, magnoodid, inimesed, kes teavad, kuidas ja mida müüa. Mina ei taha müüa. See on minu viga. Ma tahan luua kui see ajaleht, mis negatiivseid pingeid ega ebatervet uudishimu üles ei küta. Kui niisugune valesid inimesi ei huvita, siis ma parem lahkun. Mind huvitab inimene kui isiksus. See, millega inimene tegeleb, on minu arvates kõige tähtsam. Sellepärast et see ta just huvitavaks teebki. See, millega ta pärast kodus või kõrtsis veel tegeleb, seminud mind tõepoolest ei huvita. Minu arvates on igal inimesel õigus eraelule eriti pisikeses Eestis. Pealegi neid lehti, kus iga ära tuntud inimese liigutus üles kirjutatakse, juba on minu jaoks ajakirjandus see, mis väärib lugemist ka aastate pärast. Teistsugust ajakirjandust ma lihtsalt teha ei taha. Niiet taastada mingeid asju või positsiooni on minu jaoks naeruväärselt väike kaotus võrreldes võimalusega kaotada põhimõtted. Ja siin võin ma tänu oma sõpru lohutada. Ma ei ole kaotanud midagi. Olen Maire Aunastet Kuulate saadet avameelselt elust. Sinu elus on lugu olnud põhimõtetega tuleb sul meelde mõni, millest sa oled pidanud loobuma või, või võib-olla sa ütled, et sellist olukorda ei saagi olla, et inimene peab oma elus oma põhimõtetest loobuma? Elus on ju nii, et kõik muutub ja põhimõtted on ka üks niisugune eluvaldkond. Ja ma arvan, et põhimõtted ei ole mitte niisugused, mis antakse kuskilt sündides kaasa, et nad püsivad muutumatuna kuni surmani. Ju on põhimõtteliselt võimalik muuta ja nendest kinnipidamine ilmselt täpsustub elu käigus. Ma usun niimoodi, et et olemas suuri ja väikseid põhimõtteid ja ütleme, väike põhimõte võiks nisugune olla, mida ma nüüd olen proovinud küll kogu aeg järgida ja see on näiteks mitte hilineda. No ega ta nüüd nii väga tähtis põhimõte olla, aga ta käib seal suurema põhimõtte all, et pea teisestimisest lugu, eks ole. Aga samas sa ju tead, kui me leppisime täna kella kaheks kokku kohtuda, siis mina olin just nimelt see, kes 23 minutit hiljaks jäi. Öeldakse, et vahest põhimõttest pidanud loobuma lihtsalt oli Forss Mario nagu öelda, praeguste ilmadega lihtsalt auto ei liikunud edasi-tagasi ja seetõttu ma jäin hiljaks. Aga ilmselt on mõningad suuremad põhimõtted ikkagi need, millest loobuda ei ole kasulik ja kui me selle suurema põhimõte sõnastasime täiesti niimoodi, et teisest inimesest peaks lugu pidama ja ei tohi talle haiget teha, siis see põhimõte oleks küll niisugune, millest loobuda kosmosele mõtet. Aga on olemas tervet liiki põhimõtted, mis näiteks puudutavad eriala. No oletame, see töö, mis mina teen, seal on päris palju tillukesi ja, ja ja Ma ei tea ja ilm tähtsaid põhimõtteid, aga vot nendest kinnipidamine nüüd tegelikult või ütleme, nendesse suhtumine, see muutub aga kogu aeg, tähendab, mida rohkem sa oma tööd teed, seda rohkem sa pead need põhimõtted ümber vaatama. Võib-olla võib-olla tõesti on olemas sellised põhimõtted, mis, mis ei muutu, millest kinnipidamine muudab inimest vanemaks ja on selliseid, mida pidevalt korrigeerida. Mis LASN hästi banaalne küsimus. Oskaks öelda kohe siin saate alustuseks, mis on sulle elus olnud ja, ja mis on kõige tähtsam? Oi vaata, see on niisugune küsimus, et mis asi on õnn, eks ole. Tähendab, tegelikult kui niimoodi sellele küsimusele vastata, see see vastus, mis esimesena pähe tuleb, siis tahaks tegelikult head teha. Seda tõesti tähendab, tahaks, et et selle tegevuse sellele tegevusele tänu, mis ma teen, teised inimesed oleksid sutikene, õnnelikumad. See võib-olla on tõesti sellist, mida tahaks teha. Mul oleks hea meel, kui inimesed tuleksid, tunneksid ennast natukene, tähendab see töö, millega mina tegelen, see võimaldab inimestel süüvida oma privaatsusesse, ma kujutan niimoodi ette, et et kui kuulata seda toodangut, mida toodan mina ja minu kolleegid nii juba sadu aastaid tagasi kui ka tänapäeval, et see, see toodang peaks andma inimesele võimaluse süüvida enda mõtetesse, mitte tegelema sellega, kas sellest toodangust aru saadakse, mitte annab inimesele privaatset aega. Aga selline aeg on meile kogu aeg vajalik, sellepärast et tormame punktist A punkti B ja meil ei ole aega selleks, et endaga silmitsi olla, mõelda võib-olla oma niisuguste, nende samade oluliste küsimuste üle vaidlevad põhimõtetega. Ja, ja see on umbes nagu kaminatuli vaatas, endal on ka niisugune niisugune omadused ta, ta lubab nagu inimesi vaadata enda sisse ja annab talle natukene aega olla, olla iseendaga, pärast seda ütleme õhtut kaminatule valgel, kus võib-olla palju juttu ei aetagi, on, on inimesel nagu suurem rahu tagasi tulnud ja ta on nagu võib-olla õnnelikum, kui ennem oli. Nii et see töö, mida mina teen, ma loodan, et annab inimesele sama võimaluse. Sa oled siin majas ka töötanud päris palju aastaid. Ja siin majas oma töötanud umbes 10 aastat. Tähendab, ma mõtlen. Ja, ja millal küll mitte siin majas kõrvalmajas. Mitu aastat tagasi sa siit ära läksid? Nii 10 aastat tagasi, mis sa arvad, kui sa võrdled ennast selle 86. aastaga ja täna kumb aeg sulle rohkem andis või annab võimalusi enesesse süüvida? Vaata ma olin, ma olin ju tunduvalt noorem kui praegu, 10 aastat umbes, eks ole. Ja ega noorel inimesel võib-olla polegi nii vaja tihti enda enda kokkuvõtteid teha. Võib-olla vajadus süveneb aastatega. Igal juhul see aeg, mis ma siin raadiosse veetsin, on õnnelik, täpselt sama õnnelik nagu kõik teised ajad, mida ma olen veendunud. Et kui vaatad endale tagasi, siis, siis kummalisel kombel meenuvad ju ikkagi need ja meelde ikkagi see, mis on hea. See, mis on, on negatiivne, see omandab võib-olla niisuguse koomilise varjundi tihtipeale ja ja minu arust need olid väga õnnelikud aastad, aga enam-vähem sama õnnelikud kui ka viis aastat tagasi elatud aeg või ka 25 aastat tagasi elatud aega. No vaata, ilmselt on vanus üks huvitav asi, et ta, ta annab inimesele nagu rohkem või ta nõuab inimese käest nagu rohkem kohusetunnet, pere tsentri ja kõik nii edasi. Ja seetõttu oled sa nagu palju ettevaatlikum, tähendab inimene mulle tundub niimoodi vähemalt ennast vaevalt et inimene, mida vanemaks ta saab, seda ettevaatlikum aasta muutuvad, ei võta enam väga riskantseid ja hulljulgeid tempe, et mida ma vanasti enda arust pidevalt tegin. Üks riskantne ja hulljulge temp. Teha, et meil on siin poolteist tundi aega nendest rääkida. Nii aga ütle, ütle üks asi, mis on praegu täna 96, tundub täiesti jabur, et kuidas ma selle üldse ette võttis. No vaata ütleme niisugune ma töötasin siin konservatooriumi päevil, saab öelda ja töötasin siin ka muusikatoimetuses ja koostasin saateid. Ja eks Ma tahtsin hirmsasti üliõpilasmalevasse minna ja olla seal siis viis päeva tööle tulles raadiosse laupäeva pühapäevaga teha, järgmisel nädalal saated kõik ära ja tegingi selliselt, et koostasin saated nädal aega ette ja palusin, helistasin ja proosemata järgmine sahtel lahti ja sealt järgmise nädalaga. Noore inimese temp, eks ole, tegelikult sa tõesti teed kaks päeva oma nädala töö ära kahe päeva jooksul ja sul on terve see nädal jälle vaba, eks ole. No ma ei tea, kas nüüd hulljulge temp olla lasen täitsa normaabada praegu nagunii ei riskiks. Või nii-öelda selge aga samas see, see töö, mis ma teen, see pakub pidevalt võimalust teha hulljulgeid tempe, tähendab panna niisugused ütleme, niisugused maastikud, niisugused maailmad üksteisega kokku, mis, mis võib-olla esipilgul üleüldse üksteisega ei sobi või mis tekitavad üksteise kõrval vaadates niisugusi, huvitavaid assotsiatsioone. Selliseid assotsiatsioone, mida tegelikult mitte kuidagi muidu kätte ei saa. Võib-olla? Sa oled oma töös praegu niimoodi uudishimu üles õhutatud, et huvitav, mida praegu inimesedki sind häälest ära ei tunne, mõtlevad, et mis töö, see külon, mis maastikud. Ja ainus on, see on väga huvitav. Aga sa ise palusid, et me. Kus see see kõik on väga hea, et me ei ütleks kohe ära su nime. Tead, kuidasmoodi me praegu võiksime sind tutvustada, kes sa oled, noh, kindlasti osad inimesed ei tunne sind ära. Kuda sa võiksid ka osa sellest kultuuritöötajate streigist Toompeal, eks, ja sinna juurde ma tean, tuli Noora ajakirjanik päevalehest ja mida ta, mida ta küsis Niukest. Ei, no ta küsis minu käest, et kas ma võtan streigist osa, mõtlesin, et võtan küll. Siis küsiti minu käest, et kas ma olen kultuuri töötavast olen küll siis ta küsis minu käest minu perekonnanime, mõtlesin talle oma perekonnameeste, küsis minu eesnime ja ütlesin talle oma eesnime siis küsida minu käest, kas perekond on nõus sellega, et ma siin streigini ja kuna mul abikaasa seisis kõrval, siis mõtlesin, et olge hea, pöördub läbi kasu poole ta abikaasa käest, kas tema kartulite isegi. Nonii tegelikult muidugi sellele Päevalehe ajakirjanikule ütles, et tema nimi on Lepo Sumera ja, ja see nimi ei öelnud sellele ajakirjanikule midagi. Ma loodan, et osadele kuulajatele siiski see nimi ütleb, igatahes on lebo meil täna külas ja meil on aega tema hulljulgetest naljakatest ja igatahes väga taga säravast jutust osa saada sedama kuulajale luban. Nende avaliku elu tegelastega on niimoodi, et kõik nagu teaksid, öeldakse, inimese nimi nagu teaksid, et kes ta on ja millega ta tegeleb. Aga kui hakkad ikka nii väga konkreetselt mõtleme, ega siis eriti midagi ei tea. Noh, hästi, ma usun, et inimesed teavad, et Lepo Sumerat on on midagi kirjutanud. Ja et ta on helilooja, et ta võiks saada vaata et ta annab ka konservatooriumis tunde ja on professor jah, kuigi väga noor. Nii et ta on olnud kultuuriminister. Aga väga vähesed, õigemini need, kes sinuga isiklikult tuttavad ei ole. Ei kahjuks ei saa teada, et et sul on fantastiliselt hea elu märkamise ja, ja selle ümberjutustamise anne. Nii et igatahes pärast seda, kui ma ükskord olen sinuga ja rääkinud, see oli ligi 10 aastat tagasi Valgevenes kultuuripäevadel pärast seda oled sa mul alati meeles, mida ma sulle ka kaks kuud tagasi ütlesin, et et kui ma mõnikord mõtlen inimesele peale, kes, kes võiks mu tuju heaks, siis siis oled see sina. Vaatasin valesti ja ja proovisin uuesti sinuga kontakti uuendada, kusjuures see sa vahepeal olid. Minister oli põhjuseks selle juures, et ma, et ma mitte iialgi ei proovinud sinuga kokku saada, sellepärast et inimene, kes on kultuuriminister, aga sa ei hakka ju helistanud, et kuule kuidas oleks või saaks kokku, ütle, kas sa nende aastatega kaotasid oma sõpradest paljud just täpselt niimoodi sellepärast. Ega sõpru on väga raske. Laadotega inimeste suhtumine muidugi muutub seoses sellega, kui inimese nõnda öelda positsiooni ühiskondlik positsioon muutub, eks ole, ja see on täitsa selge, et et see mõttekäik, mida sa praegu siin avasid, et, et ütleme, riiklikult tähtsal positsioonil olulise positsiooni laeva liimis loni raskem oma isiklikke muresid kurta või siis helistada talle lihtsalt tühja-tähja pärast ja Jaagutsutada kohvil. Tegelikult see nii ei ole, seepärast et inimene on inimene lihtsalt noh, võib-olla see ajakava on palju tihedam. Aga et seda võib küll öelda, et, et seoses ühiskondliku positsiooni muutumisega muutub kindlasti ka suhtumine inimesse. See on täitsa selge. Kui me räägime nüüd mitte sõpradest, räägime tuttavatest või pool tuttavatest, siis siis sina panin küll töötades ministeeriumis niisugusele olulisele ametipostil. Nende suhtumine nagu kaheselt oli üks liik inimesi, kes said poolsõbrast silmapilkselt heaks sõbraks ja oli neid, kes kes noh, ütleme suhteliselt lähedasest inimesest muutusid väga kaugeks ja ja võib-olla sellest samast delikaatse, sellest, millest, Noh, ma ei tea, see, et sa ütled või küsida, et kas nende aastatega, mis ma töötasin riigitööl. Et ma olen midagi kaotan, ma küll ei ütleks, sellepärast et, et kõikidest hetkedest tuleb võtta ikkagi niisugune noh, optimaalne või see, see, mis sind sind ennast huvitab, tähendab tegelikult tegeleda kogu aeg sellega, mis, mis huvitav, sest ainult see viib elas. Ja, ja et ma nüüd nende aastatega midagi kaotanud oleks, seda ma küll ei ütle, sest ma ei oleks nii, et ma ei ole elu sees niisugustes situatsioonides olnud ära, nüüd hakka küsima, institutsioonid, need võisid olla aga, aga tegelikult päris päris huvitavaid situatsioone elanud ja ja proovinud mõtestada lahti neid ilminguid, mis, mis tegelikult meie ümber on ja, ja proovida neid selles mõttes muud, et muuta. Et, et nagu liiguks asi nagu lahenduse poole. Põrgulikult huvitavad aastad aastad, 89, algusest kuni 92. aastani. Need olid aastad, kus me alustasime nõukogude liidus ja lõpetasime Eesti vabariigis kohe-kohe tuli Eesti kroon, eks ole. Need on tegelikult praegu mälestuse järgi jäänud küllalt kaugele, nüüd kui me hakkame meelde tuletama Et siis siis huvitamis kellelegi meenub, eks ole, minule meenuvad, minule meenuvad mõningate juttude rohelised näiteks Moskvas proovides saada tagasi Tartu Ülikoolivarasid. Ja, ja ütleme, suhtumine Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumis, eks ole. Tähendab ühe niisuguse peaaegu aga äkki, kui läheb nii tõesti, et siis nagu vabaneva vabariigiministris ja, ja samal ajal tulevad meelde ka neid tankikesed, mis olid meil siin päris lähedal Tallinna linnale. Ja kui näiteks meil oli läbirääkimised Kopenhaagenis, Taani kultuuriministeeriumis just Taani Eesti kultuurialase koostöö üle ja, ja paar päeva hiljem helistab mulle Taani kolleeg mu töötelefonile, küsib, et oi, ma vaatan praegu CNN, et siiani ennist näitab, et tankid on Tallinna tänavatel, kas tõesti on seal nii jube ja sa teed minu hakast küll ühtegi tanki paista, teades et tõepoolest sõjamasinad on, on? Tegelikult on see koomiline, kui sa praegu mõtled, eks ole kusjuures sellele eelnes see, et ma ütlesin ministeeriumi sekretärile, palun võta nüüd ministeeriumi tempel ära, ütle mulle, kuhu lähed. Mida sa teada, kus sa, kus sa lähed, aga võta tempel ja pearaamatupidajale leppisime kokku, et saba makstud kuupalk, et ära kõigile töötajatele tegime vabad päevad siin nii kaua. Mis seal riigiasutuses ütleme, mille nimi on kultuuriministeerium, kui tegelikult on sõjaline seisukord, kui me teame, Pihkvas võid juba käerauad valmis pandud. Et Eestis deporteerida inimesi, noh, ütleme sellises situatsioonis elab, ei ole mõtet asjast teist, aga vaadata tööl, mis tööl juhtub. Saatsime inimesed lihtsalt lipladeliselt vabadele päevadele. Ja pärast tuli mustidel tagasi, nagu midagi poleks juhtunud, nii et see oli selles mõttes väga huvitav aeg. Oleks midagi kaotanud, ma ei ütle. Muide, ma ei küsinudki seda küsimust, ma ei tea, kust sa selle võtsid üldse? Näoga, ma olen sellise näoga pidevalt rahulolematu. Sa ütled niimoodi, et see aeg on nüüd väga kaugel, aga tegelikult, kui sa oled nõusis, lähme ajas natukene veelgi kaugemale tagasi. Kas sa oled nõus rääkima natukene perekonnast, kust sa pärit oled? Vaata, ma olen kuulnud inimesi Niilust rääkivat oma perekonnast. Et nagu tekibki kadedus, et, et miks muinsuse jutt ei ole veel üks immuunsuse juhtumisi ei ole, tõesti mälul on, on huvitav omadus ta, ta säilitab niisugusi, noh ta talleke selekteerib toime. Ja oma lapsepõlvest mul oleks nagu väga vähe rääkida, ma arvan, et ma ei ole veel sellises eas, kus ma hakkaks nagu heietama jutt, et kui mina aga nagu sa tänagi päeval küsisid, et kuidas see tulek muusika juurde oli või et kas ma olen muusikute perekonnast. Lipu madal, kes seal veel kaugemalt räägid. Ma tahan rääk, et sa räägid oma vanaemast ja vanaisast alates. Ja missugustest vanaemadest, vanaisadest mul on kaks ole. Sibeseid nõiad, tähendab, minu isapoolne, vanaisa oli, oli inseneriharidusega inimene ja, ja tema perekonnanimi Schütz, nii et minu isa on, on sündinud suitsi nime all, mis teatavasti on eesti keeles kütt ja täpselt see oligi minu ema neiupõlve nimi, ema, neiupõlve nimi oli kütt. Ja kui nad abiellusid, siis siis nagu ütleme edaspidi tuli nagu Sumera. Aga aga minu vanaisa oli insener ja, ja ta tegeles ehitustega ja muuhulgas nagu Sindi lähedal olnud tellisetehas on, on tema ütleme siis juhendamise all tatud. Ja pärast revolutsiooni oli tema elu tunduvalt niisugune raskem, aga, aga ennem revolutsiooni suunati ta tööle Siberisse peale linna, kus rajati ka mingisugust tellisetehast. Ja mu isa oli siis seisma, sest kui nad seal pisikeses linnas otsustasid, et et sellest poisist, sest seitsmeaastasest poisist võiks saada vähemalt noh, mingisugune muusikaharidus võiks talle anda ja asuti siis seal peale linnas viiulit otsimas. Tiiule olevat olnud see pill, mida minu vanaisa vanaema tahtsid, et isa mängima hakkaks ja leitigi täikalt poole pätsi leiva eest üks üks laste viiuldajad teatavast riiulid on ju suuremate väikest likeks veerand viiulide poolviljade kolmveerandriiulile. Ja see oli siis üks pisikene veerand hiiul poole pätsi leiva eest osteti ta siis kelleltki ja leiti siis, et selles linnas pealinnas on ka üks muusikaprofessor. Ja tema nimi on Igor peres Roodne ja see on selle meile praegu tuntud Helsingi. Sibeliuse Akadeemia professori igatahes ootan vanaisa ja see oli ka viiulimängija väga tuntud ja mängisime, mis ei ole mingite perekond ja ja leiti siis resoluutne, seal peelelinal süles. Anti talle see viiuli, näidati poissi ja kui see Besoodetada Piiulit pisikest vaatas, mis juhuslikult sinna veel linna sattunud oli, siis, siis ta oli seda häälestunud ja oli tema mängima hakanud ja nagu mu vanaema ütles oma niisuguses baltisaksa ütleme siis keeles, et tunden, lang, mängis ta siis seda tundide kaupa mängisite seda viiulit. Kui kaua see võis kesta, ma ei tea, ma usun, et võib-olla 15 minutit ja isegi nagu hingeliigutus ei paistnud välja, selgus, et see on viiul. Mis oma teed pidi on jõudnud sinna peale linna, nii nagu oma teed pidi, oli sinna professor Besoodne jõudnud, kes selle viiuliga oli mängima õppinud, ise tundis selle oma lapsepõlvelelu ära. Ja nii need minu isa viiulitunnid peale hakkasid. Kaugele nendega ilmselt ei jõutud, sellepärast et mina ei ole oma isa viiulimänguga küll kuulnud kunagi. Aga niisuguse muusika alghariduse sai seal pele linnas, Venemaal. Nii et sinu isast tegelikult ikkagi tuli insener. Jah, temast oli ka insener ja tema tegeles tegeles lennukitega ja oli enne teist maailmasõda oli Eesti vabariigi lennuväes, ma ei tea, kui palju neid lennukeid ei tookord, aga seal ta oli insener ja ja lendas samuti. Nii. Ja kuidas siis, missugune sinu huvipoisina rohkem lennukite vastu või või muusika? Oi, nol lennukid, loomulikult see on selge. Kuule, ütle mulle. Tegelikult ma tõepoolest mina nooruses harjutada küll ei soovinud, aga ma leian ka, et see on ikkagi pandi selles mõttes. Vaata, ma olen perekonnast, kus, kus nagu ma ütlesin, ei ole mitteprofessionaalseid muusikuid, aga muusikaline perekonnas mingisugune oluline oluline asi küll. Jaa. Ja võib-olla niisugune hingeharidus oli see, mis, mis, mis perekonnas oluline tundus olevat. Ja, ja vend mängis mul laste muusikakoolis Narva maantee laste muusikakoolis klaverit. Ja sealt võib-olla see minu sundklaveri harjutamine peale hakkaski, sellepärast et, et noor poiss peab ju noh, päevas ikka mitu tundi pärit mängima ja aga kuna tema oli eriline hull konstruktorite järgijad, et tookord olid need esimesed plekist konstruktori, millede kruvid ja, ja poldildik umbes nii nagu praegu lego noh kuu märk oli tookord sisse metallist konstruktor. Ja loomulikult ta tahtis ehitada ja ehitaski, väga huvitavaid kraanasid, mäletan mõnda siiamaani. Ja selleks, et vanema kuuleks köögist tik harjutamine käib siis õpetajate pole kuulmise järgi need noodid selgeks umbes nelja-aastaselt vend hüpnovend õpetajani ja õpetas mulle selle kuulmise järgi need tema enda lood ära, et vanemalt kuuleks köögis ikka, et harjutamine käib ja no selleks harjutamise tasuks oli mul siis, et ta lubas oma suure suure lapse tehtud konstruktoritega mängida, mis saab olla veel parem stiimul kui harjutamise jaoks, kui, kui niisugune vanema venna peale tänu sadel tema asju puutuda. Nii ühel päeval siis lihtsalt oli. Vanemad olid fakti ees, et sa oskasid umbes sama hästi klaverit mängida, kolinud. Need on niisugused asjad tulevad koledal kombel ikka välja, lähevad koledal kombel, teeb üldse kõike vajadus välja. Aga mina nüüd ei mäleta, et eriti kurb oleks olnud seepärast et tõesti mingil sünnipäeval, no nii nagu ikka öeldakse, no lapsekene Ida, oskan klaverit mängida, öeldi vennale tema siis mängis oma lood ilusti kenasti maha ja siis öeldi, mina olevat siis ka pisikese poisi häälega öeldud, aga mina oskan ka sama lugu ja mängisid siis sama loo ära ja siis noh vot ja siis see kõik onude-tädide juures välja tuligi, kuidas tama harjutamine minu venna harjutusväljal ei näinud. Kurb muidugi, tahad, minule mitte, ma sain ilmselt kiita. Aga vennale. On sind kunagi üldse sunnitud muusikaga tegelema või oled sa seda alati tahtnud ise vabatahtlikult teha? Vaata, see on jällegi seisugune juhuste kompleks, millele ei oska nagu öelda, noh, kuidas või mis see tõukejõud oli või, või kus, kus see kõik hakkas või miks see nagunii fataalselt ja pöördumatult on siiamaani läinud. Sellepärast, et et nagu ma ütlen, mina alustasin, noh, ütleme siis oma muusikaõpinguid akordioni Stina. Sealsamas, Narva laste muusikakoolis ja, ja minu vanaema oli siis see ohver, kes toovad, elasime roosikrantsi tähendab Lauristini näol see ohver, kes seda akordefilisest daamidele ja tammepealt ära. Ja, ja ma seda nüüd küll ja öelda, et kohutavalt armastanud muusikat või et see oleks olnud minu noh, niisugune tead ikka heliloojate kohta räägitakse, et juba noorest peale CD noorest peale ma kirjutasingi valsi sedasama akordioni saatel ja laristasin teda laulda oma vanaema kodus Rummul rummus kuusel lähedal järve ääres. Ja selle nimi oligi rummu järve vaiksel kaldal vatisele. Vaisikene. No aga nagu lastel ikka, ilmselt meeldib rohkem komponeerida rohkem ise midagi kirjutada, enda lugusid mängida, kui, kui neid valmis lugusid harjutada, sest see ikka jõle tüütu asi. Tüütu värk, on see klaveri harjutamine või piljardit üldse, kuni sa selles asjas nagu mingi eesmärk ju mingit mõtet ei näe, aga ega pisikene laps ei oska niikaugele vaadata. See harjutamine üldse kogu tegevustega, kui ma rõõm, eks ole, aga, aga, aga eks harjutamine pakub harva rõõmu, sest need tulemused on pagana valusad, sest see on umbes nagu spordiga kogu aeg valmistud millekski, et ütleme, kontserdiks ütleme, esinemiseks valmistunud kogu aeg ette, vaata sel päeval juhtub 17 neist asja, mis su mõtted viivad mu mujale, mis kontsentratsiooni ära viivad ja enne nüüd hakkas lumi sadama, Exuja, jõuad külmade kätega sinna klaveri või viiuli või ma ei tea, mis pilli ta. Ja siis see lugu, mida sa oled harjutanud, noh päris tükk aega läheb nässu. No ja siis paned kibedus, pisarad ja pettumused ja, ja nii et see kõik on meile kui, kui pilli harjutanud inimestel väga tuttav ja alguses on ta päris väiksena on ta võib-olla lõbu, jah, aga siis natukene suuremaks saades on tõenäolisem tüütu kohustus. Lapsed, kes harjutavad pilli, ükskõik, kas ta siis on seal viiul või klaver kui nad on saanud sellest hetkest ühel päeval üle, et nad tõesti juba ise tahavad mängida, noh, tase on niisugune, et nad tunnevad, et mingi stiimul oled, ma hakkan juba olema hea ja et et ma hakkan juba pilli valitsema ja improviseerima ja Need nendest lastest, ma saan veel aru. Aga ütle mulle, kui, kui sinu, kas ka sina mõtlesid ka lapsed, sa tahad mingiks interpreedi saada või, või sa mäletad, et mingisugusel päeval ma ei tea, seal kaheksa või 10 või 12 aastasena, mõtlesid ühel päeval, vaat mina tahan saada heliloojaks. Ei see nii järsku ei toimunud. Vot sel ajal asutati niisugune kool nagu muusikakeskkool, kui mina just parasjagu koolipoiss olin ja ma käisin alguses seitsmendas keskkoolis. Ja, ja ma ütlen täpselt nii, nagu on kunagi täpselt teada, kus kohas see mõte tuli, et võiks nagu muusikakeskkooli minna tookordse kooli Kaarli puiesteel päris linna südames õudsalt ligidal, eks ole. Sest kui ma elasin roosigantsesse selles nurga taga võib olla, see oli üks põhjuseid, kuigi seitsmes keskkool veel läheb. Aga tookord nii mõnedki tunnid toimusid ka seitsmendas keskkool, sest maja oli väike ruumi jõudnud endale muusikakeskusele endale asjaga kuskilt see mõte tuli, kuna akordionimäng vältes laste muusikakoolis viis aastat, eks ole. Ja see sai nagu otsa, siis siis ilmselt emal-isal, aga eriti emal, ma arvan, oli nagu tahtmine poisike jätkaks, aga minu klaverimängijal mitte nii hea, et oleks saanud seitsmendasse keskseitsmes keskuses tulles nüüd muusikakeskkooli astuda. Ja ma suvel võtsin, tähendab, anti mulle suvel klaveritunde ja õpetustega, oskaja oli see kes mind siis utsitas ja see oli imemist, oskas minuga teha, seda ma oskan tõesti öelda, et kui, kui kui ma olen, noh, kui ütleme, klaveriõpetajatest rääkida, siis siis kaks õpetajat sõnastab oskaja pärast. On teinud minuga selles mõttes imet, et mitte klaverit mängivast pudistama pandud klaverit mängima. Ja ühe suve jooksul see juhtus, sised kuune osalatiinija ja Bachi ATK ikka endale pähe tagusin ja selle kuidagi klaveri Liete oskasin mängida, et zürii aru sai, et paistab klaverit mängida osata. No ja need nisust? Ühe päeva fataalset pööret, sa ärkad hommikul üles ütelda, minust saab helilooja, vaat just äsja minuga kunagi juhtunud. Asjad on sujunud omasoodu ja see, et ma hakkasin muusikat kirjutama, see selgus tegelikult ka muusikakeskkooli päevil, kus ma, kus ma eelviimases klassis Veljo Tormis hakkas andma kompositsioonitunde ja kui see, kui see nagu välja tuli, siis, siis ma hakkasin tema juures käima ja ja see tund, vaat see tundus küll põrgulikult põnev ja vaata, võib-olla sealt see mingisugune pööre hakkaski. Ütle lebo, kas sa peale süvamuusika mille sees tegelikult oled eluaeg olnud, eks, ega see muusikakeskkoolis ja konservatooriumis õppinud ja see on tähendanud ju kohutavalt palju sellist kohustuslikku muusikat ka. Tundmaõppimist läbi kuulamiste läbimängimist ja ütled, et sa sellise noh, sellise kerge kerge žanri vastu nagu meie näiteks siin täna õhtul, noh, ma ei tea, 10 aastat, ma ei tea, kas sa siin raadiomajas tegelesid ka siis ainult tõsise muusikaga, kui sa töötasid siin, uh, hell, et oled sa, ma tahtsin küsida, et oled sa sellise sellise tava tavainimese muusikaga üldse. Kas sa oled, kas sa tunned selle vastu huvi kuulasse mõnikord, noh, ma ei tea, autos toas vikud Ja muidugi vaata, see on täiesti võimatu see autos sõites hakkaksid näiteks Beethoveni sümfooniaid kuulamaks segaksid kraavi arvates lisapausi kaade. No või sa sajad nii kuulama, eks ole. Sa ei saa auto juhtimisega üldse tegeleda. Kuid väga huvitava loo saatis mulle noh, natuke jutust mööda küsimust mööda saatis mulle üks austraalia daam. See on üks päev kirja täiesti tundmatult Austraalia laamilt, kes kirjutas niimodi. Ta kuulas Sydney raadiost Sumera teist sümfooniat Sydney sümfooniaorkestri esituses ja juhtuski see, mis ma praegu üheksanda ütles, et ma olin sunnitud kiirteel auto seisma jätma ja kuulama seal sümfoonia lõpuni. Ja siniraadiost sai ta kuidagi minu aadressiga. Ta kirjutas siis palve mulle, et selle plaadi talle saadaks, kui see lindistatud on, meil mindi selle kohta. Nii, et autos süvamuusika kuulen, ma ei soovitaks enda ja kaasliiklejate tervisele võib olla kahjulik. Aga loomulikult vaata need nõnda nõnda öelda pärast me võiksime sellest rääkimise süvelisemise levi on aga aga need nõnda öelda süvainimesed on täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki on muusikat, mis mida saab kuulata autosõidu ajal muusikat, mida, et ta tahaks kuulata siis kui, kui sul on nagu teistsugused. Igatahes enesele kössennisse ära ei tundnud, nii et sina ei pea mitte midagi. See, mida ma nüüd sinu kohta ütlen, ma loodan, et see sind šokeerise, sina oled inimene, kes sa oled harjunud teisi šokeerinud. No ma lihtsalt räägin praegu inimestele ära sinuga võimatu, näiteks käia mööda tänavat. See, kuidas sa käitud, see on ju kohutav kuidasmoodi, sa karjud. Ehmatad, sa võid tere öelda niimoodi, et kolm nõrgemat inimest kohe pikali kukuvad näiteks, tähendab see on kohutavad, vähemalt ma ütlen, siis nad kuulavad, mu tere, ütleks. Süüdistatakse, sa ei näe mind rahule. Kuulge, kas ma võin öelda kuidasmoodi kuu aega tagasi, mida sa ütlesid mulle hommikul telefonis? Ma ei mäleta, mida mina sulle ütlesin, aga kui ma selle tiraadiga lõpule jõudsin siis igatahes ütles mulle Lepo Sumerat. Te õunast olete alati jätnud televiisoris tühise inimese mulje aga nüüd pärast seda telefoniga, need, saan ma aru, et te olete veelgi tühisem. Sellega siis meie kõne lõppes, mõtlesin ta. Nägemiseni, aitäh, panin toru ära. Ja noh, tuleb tunnistada, eks ma Olindusid pisara. Ei, ma ei, ma ei saanud aru, kas ma pean nutma või naerma, sest vaata, kui inimene sind ei tunne. Muidugi mõtlesin, et äkki ta tegi nalja. Aga samas mõtlesin, et väike kahtluseuss oli, mõtlesin, et äkki teinud nalja. Nonii, muidugi sinuga piisav olla koos pool päeva, kui saad ikkagi aru, kas ta teeb nalja või mitte, et ühesõnaga inimesed, kes näevad Lepo Sumerat, kes karjub ja ehmatav tramme tänaval, siis ta lihtsalt on sellise iseloomuga. Aga miks ma seda kõige rääkima hakkasin, sellepärast et ütle mulle, kas, kas sul oma otsekohesuse ja sinu sellise aval olemise pärast on sulle elus palju pahandusi olnud? Mis sa arvad, et ma otsekohene olen heale nurgas, kuule, kui trammi ehmatada, kas on siis otseselt Hea küll, jätame trammi näite kõrvale inimesed, kes lulisid hiljuti päevalehte Postimees ekstratkuse, süüdistad valitsust, et sul on liiga väike aastapreemia ma ausalt öeldes, et sa lugesid valesti, kui sa nii ütled, nii süüdistanud esiteks mitte kedagi, saad aru, peameelsed inimesed alati loevad valesti kolm neljandikku alati saavad valesid jalutuslihtsalt. Ja sina, kes seda artiklit ja tänavu keelt, eks ole. Et ma räägin tegelikult sellest, et kui meie riigis seatakse avalikult niimoodi, ütleme, tele ja, ja muud meediat kasutades riigi prioriteetideks harud haridus ja kultuur, siis siis samal ajal kui hariduse ja kultuuri ja teadustöötajad saavad riigi poolt kõige suurema tunnustuse osaliseks, on siis riikliku preemia ja hinnatakse nende elutööd, vot see on see, millest ma rääkisin eludega. Kahjuks praegu rääkima kohe sisulist, ootan lippu, me jõuame selle juurde kohe tagasi. Alustame sellest, et loo pealkiri oli loo pealkiri oli, et Lepo Sumera on väga solvunud preemia väiksuse pärast, eks ju, niimoodi ütle, kas tegelikult see, mida sa nüüd kohaga seletama aedasele räägid, korralikud uuesti lahti, eks ju. Aga ütle, kas sa, kas sa. Kas sa ei kartnud, et vot täpselt nii nagu mina praegu sind ründasin, ütlesin, et, et süüdistad valitsust, et sa liiga väikse preemiaga sa ei arvanud, et tegelikult täpselt niimoodi lähedki, et suurem osa pealiskaudsel lugemisel pealiskaudsel tutvumisel teata ei kuulegi probleemi lõpuni, ta haarab silmadega sellesama pealkirja ja nii jääbki. Et kas sa ei mõelnud, et noh, et, et sind just hakataksegi süüdistama selles samas väitluses, mida sa seal viimases lauses ütled, et et ma mitte väitluses seda ei tee? Sa ei karda niisuguste asjadega. Vaata, nüüd selgub tegelikult tõepoolest see pealiskaudsus võtta, sellepärast et see, mida sa praegu tsiteeriti, ei olnud mitte minu artikkel, vaid intervjuu. Tema on erinevad, ma tean, mis, aga tegelikult hea küll. Tegelikult on see situatsiooni nüüd. Kummaline küll, eks ole. Ja miks ma peaksin seda kartma, miks mina ei võiks kedagi süüdistada ja ma sügavalt süüdistan Eesti vabariigi praegust juhtkonda ja neid, kes kes asjade eest seisavad ning käivad ümber maksumaksja rahaga, sealhulgas kanu minu raha veoks on nii väike, kui suur ta on. Ja kui minu arvates nad ei käi sellega õigesti ümber vähemalt selle valdkonna suhtes, millega, milles mina tegutsen, siis mul on absurd, õigus seda välja öelda, eks ole. Muidugi ma kujutan ette täpselt seda situatsiooni, mis praegu juhtub ja see on see, et kuna kuna minu artikli adresseeritud peaminister Tiit Vähile siis on täitsa selge, et Tiit Vähi peaministril on andnud nüüd korralduse näiteks Kultuuriministeeriumi ja kultuuriministrile, et seal mingi osakond hakkaks välja töötama vastust avalikku vastust Lepo Sumera ema juba tegelikult mõnule nagu päike päikese käesolev kas selle artikli noh, eelaimduse, mis ilmub siis kas ühes mingis suures Eesti Päevalehes, kus on tõestatud või proovitud tõestada seda tegelikult? Vaata, tegelikult see kultuuripreemia, mille vastu Sumera, mille väiksuse vastu sumada, praegu protesteerib see kultuuri teemet, statuut, hakati välja töötama ja võetigi vastu, sume rända, töötades Kultuuriministeeriumis, eks ole. Noh, kus siis need põhjused päritava Sumera enda vead on need, mis praegu kätte maksavad, eks, et ma niimoodi kujutan vähemalt. Sest niimoodi töötaks üks korralik bürokraatia. Noh, tähendab rünnak on kõige parem kaitse, eks ole. Aga mul on vastus valmis mõeldud ja selle väga pikk, mitte. Nii et ma usun, et kui kultuuriministeerium saab praeguse vastusega hakkama siis ja praegu, eks ole, muide praegune olekski välja loppis liini. Nii et jaa, nüüd ikkagi, millest jutt käib, jutt käib sellest, et ma juba hakkas nagu peale sellega, et, et tõepoolest vaata kui öelda välja niisugused tõed, nagu ma tahaksin, praegu öeldes esimese Parinaga oleks kohe tulnud, et kultuur on just nimelt see, mille peale nagu eesti rahvas võiks uhkele, see, mis on säilitanud meid rahvana, Tsetra, kõik, mis me väga hästi isegi teame, Sigrappana selleks on, aga tegelikult on see tõsi. Ilma sellise haridustasemete ärme räägime kesta finantseerimisest, finantsallikad, need olid ja, ja, ja nii edasi, vaid, vaid tegelikult tõepoolest see haridustase lugemis oskus tegi meid rahvaks ja, ja nõukogude aegne kultuuri hea kultuuritase ja võib-olla tõesti nagu kasvuhoone rezhiimi säilitamine kultuuri valdkondadele, nagu seda on muusika ja kaunid kunstid, teised kaunid kunstid, see lubas neid säilitada rahvusena edasi kõik need nõukogude liitu inkorporeerimine aastad ja praegu oleks täielik mõttetus pillamine, rahvavahendite pillamine. Noh seda vahendit ütleme niimoodi väljasuremisele määrata või teda vähemalt tema edasist arengut pidurdada. Ütleksin ma ikka niimoodi, et kui, kui te kuuleme pidevalt, et haridus ja kultuur tähendab sealhulgas, siis teadus, teadus on kultuuri lahutamatu osa on meie riigis Prioriteetsele kohale, siis ma ikkagi ei saa aru, kuidas Jüri järveti või Ester Mägi elutööd saab, seesama riik hinnata sellise summa sellise summaga elutööd kordama mida on määratud näiteks Tallinna aselinnapeale või nii, nagu Kivisildnik kirjutas, ilmselt pila artiklis postis. Haigekassa peadirektorile. Tants ühe kuu, aselinnapeasissetulek on tegelikult suurem. Kuule, võtame kaudseid sissetulekuid veel nagu ütleme, ametiauto Tsetra on suurem kui Jüri järveti elutöö hinnatava suurem, siis minu arust on see tegelikult. Mitte ainult lihtsalt sügavalt solvav minule kui kultuuriinimesele vaid see on ka kuidagi niimoodi parastavalt koha kätte näitamine võib-olla ehk et ma Sanivad suhtuda asjasse? Kui sa tegelikult nad ei taha muidugi kohta kätte näidata, eks ju, tuleb nii välja, nii, tähendab ta tuleb välja, nii kui sa hakkad Jahnid paralleele tõmbama ja kõike sättima suhetes, mis ongi muidugi elus normaalne, et me kõike peame kõigega võrdlema. Aga samas sa ju tead täpselt, mille pärast need rahad on, nii väiksed, nad ütlevad, ei ole rohkem võimalik. Kas sinu arvates oleks näiteks, kui ei ole rohkem võimalik maksta, kas siis sellises olukorras peaks lihtsalt, et oleks, oleks õiglasem need preemiad lihtsalt ära jätta. Ei saa, kindlasti mitte, sest igale inimesele on tunnustus oluline, tähendab see, ma ei räägi nüüd tunnustusest kultuurinemisel ta absoluutselt igale inimesele kuule, isegi koerale kassile on tunnustus. Issand jumal, igal elusolendil lillele ank, tunnustus, oluline. Ja ja seetõttu nisugune tunnustuse süsteem peaks ikkagi säiluma. See on tõesti niimoodi, et kui, kui see on nüüd niisugune oluline riiklik tunnustus, siis siis ma usun, et siin on kaks võimalust, kas kas seda tunnustust rahaliselt mingi suure rahaga väljendada või siis teha teda tasuta tähendab anda, siis andasin mingis niisugune niisugune ütleme meene, mis, mida sa saaksid nagu esitada. Praegusel juhul täitsa koomiline, tegelikult praegusel juhul need, kes esindasid kultuuri, need said võib-olla isegi Nõukogude aegsest trikke kojast pärit poolkalingurköites kaaned, kus vaheline Kultuuriministeeriumi tänukiri selle kohta, et on saadud riiklik kultuuripreemia, kusjuures sinna ei olnud minu puhul ka kirjutatud, mille eest. Nii et kui noh minu lapsed kunagi seda näeksid, kui mind enam ei ole, siis nad ei saa võib-olla isegi küsida, mille eest papikene sa selle preemia said, eks ole, sinna pole isegi seda peale kirjutatud. Siis sellega seksmedal, mille all oli Eesti vapp ja kiri Eesti vabariik, kus medali teisele poole kraveeritud ka kellele, mis aastale, mille eest ma üldse ei tea, kas meil on siis metalli nii palju juba vabariigist saab nagu kätte anda nimetu. Nii et tegelikult see protseduur oli ka niisugune, mis, mis tekitas seisuse alguses koomilise pärast talikumise efekti. Rääkimata sellest, et see, see, see Toompea protseduur oli niimoodi läbi viidud, et, et noh, tähendab, et saaks kyljest lahti, saaks ilmselt presidendi vastuvõtule kõik endiselt ootasid täitsa kodust läbi käia, teised riided sõidavad. Kas need preemia suuruse tulid Enn teadovi? Ja mina lugesin seda äärest. Vaata ju, kui teadus kollektiivselt selle preemia siis tegelikult kollektiivis on mitu inimest, nii et see summa, mis oli siis 7500 krooni, jagunes nende inimeste vahel. Minu kolleegid, Mari vihmanud Raimo Kangro, Alo Mattiisen ning lavastaja. Nemad said Nemad said 7500 jagatuna grupi peale jagada neljaga, eks ole. Nojah, summa summaks, ma veel kord tahaks öelda, et jutt ei käi mitte niivõrd summa suurusest, vaid sellest sellest et sõnad ja teod ei läheks lahku, sest tähendab niisugusi kääre praegu on ja tookord, kui see statuut tehti, siis mina selle ühe autor ja mõtlesin tõesti niimoodi, et et oleks mingil määral korrelatsioonis nüüd sissetulekutega, mis, mis toovad käibisid. Ja, ja ilmselt see peaks olema ka praegu niimoodi või vähemalt. Sa läksid, paar päeva varem oli streikeks, noh nii et tegelikult kõik need nagu käisid need sündmused käsikäes, see tähendab, see näitab oligi selline nädal, kus kus ta nii hommikul kui õhtul tuli sulle meelde, et et kuidasmoodi sellesse samasse kultuuri suhtutakse. Mida sa ise usinalt kolm aastat või kolm ja kolmveerand oled juhtinud, eks. Et see on niisugune kurb mõelda, et need aastad, kui sa, kui sa sinna läksid, sa läksid sinna tegelikult mingisuguse eesmärgiga. Jah, sa, sa tahtsid ju ka midagi ära teha. Ega päris tihti ei juhtu, et need valitsuse esimees tookord oli, see Indrek Toome helistab koju ja ütleb, et seltsimees siis tookord oli seltsimees seltsimees võrgust ei tahaks hakata selle kultuuriministeeriumis, eks ole, nad ka seda telefonile tihti nagu ette ei tule, nii et muidugi esimene reaktsioon oli see, et, et noh, see on ju anekdootlik, eks ole, aga aga tõepoolest, matta juhuse Berg nagu ära kasutama. Ja, ja, ja oleks ju päris naljakas öelda, tee. Mind ei huvita, see tähendab kui sa vaata, sa ise ütles, et kõik, millega inimene tegeleb, et see peatuda, huvitav on, muidu see ei arenda ennast kui seinast ei, arenedes polegi mõtet seda nagu teha, teadku. Ta on üks periood elus, kus, kus mina oma bohemlikku elu pean silmapilkselt maha jätma. Ärkame hommikul. Kus sa käisid Kubalt kampsuniga ja siis sa viskasid kampsun, ühel mäletad, sellest tehti veel mingisugune niisugune suur number, et sumer on pannud pintsaku selga. Aga ütleme, lõpetada inimliku eluga ja minna hommikuti kella poole üheksaks tööle ja, ja noh, tähendab see on ju tegelikult inimesel ikka, vot see on, minu arust oli kõige suurem muudatus, mis meil perekonnas, toimust mina, kes ma armastan kaua üleval olla ja seetõttu ka natukene kauem magada. Pidin tahes-tahtmata tähendab selle esimese poolega ma ei saanud lõpetada kauem, teised pole ka, pidime lõpetama, et ikka hommikul vara üles ärganud. Täitsa põnev. Täitsa põnev saade, kobesti. Kas sa sellepärast võtsidki selle asja vastu vaid see oli täitsa põnev. Ma arvan, et, et ma valesti loodud, et ma suudaks nagu midagi ära teha või vähemalt noh, ma saan teha seda, mida ma ja mida ma tookord arvasin, et nagu peab tegema ja lõppude lõpuks sai ka selles mõttes ennast selle kõrge koha peal nagu realiseeritud siga paga, põnev seal mingi loovtöö tegelikult selles mõttes loovtöö. Ma mõtlen nud aastal, kui ministeeriumis töötatud, kus tuleb uued struktuurid luua, tuleb tegelikult minna uuele, finantsmajanduslikule süsteemile üle, eks tuleb maanduda kohutavalt palju pingeid. Metsikud palli vendid seoses sellega, et on kartused, vaata ära, töökohad, toolt, teatrid kartsid, et riiklik dotatsioon kaob ära, kui minnakse munitsipaalfinantseerimisele. Märt Kubo teatri direktorina oli just nimelt see, kes, kes kõige rohkem kartis, et et et noorsooteatri, eks ole, et noorsooteater läheb riigi finantseerimisel linnateatri linnateatriks, linna finantseerimisele ja see on kohutav krahh. Teatril. Täna ongi see niimoodi läinud Linnateater rongi linnateatri ja ja kõik on nagu normaalne, eks ole, noh, aga tähendab nende nende uute süsteemide loomine, väljatöötamine ja põhjendamine, klient ja nii edasi, see on tegelikult väga põnev asi. Seda võistlete teist korda elus ei tule, et, et ühte niisugust riiki hakata üles ehitama ütlemisest. Kuule, see kultuur oli sellel ajal, kui sina olid minister, oli ka ta? Ei ka viletsas seisus. Aga, aga sellest on nüüd viis aastat möödas ja kui seal õpetasid peaaegu viis, ütle, kas ta nüüd on meelde jäänud samas. Tegelikult on küll jah. Tegelikult on küll ja ma ütleksin niimoodi, et võib-olla ma ütleks, jah, võib-olla haridus on natuke viletsamas seisus kui kultuur üldse. Vaata, kultuurid on ju niimoodi, et et tuuril lämmatada on kaunis raske skulptuur, vajab tegelikult ka mingit pesingut, jonni. Vaatame ajaloos tagasi, siis need tead, mis on, ütleme materiaalselt ja, ja muidu ka noh, inimestel väga rasked üle elada, need ajad on loonud fantastilisi kunstiteoseid. Kui võtame selle sajandi alguses, võtame kohutavad tapatalgud Venemaal, eks ole. Pärast revolutsiooni võtame tegelikult kunstisündmused, mis juhtub, sest ega kõiki neid Arhipenkordiandi jaksa üleski lugeda kandinskid ja no mis tookord tookord nagu üldse noh, toimus selle vaesuse ja kohutava kohutavas kohutavas atmosfääris. Nii et see ei tähenda seda, et ühiskendrap pagana hästi, et kultuur õitseb, no võtame Rootsi ühiskonna või su aastat viis tagasi oli, oli noh, heaoluühiskond. Ja on tegelikult ja praegu on meil raske külla, aga sisuliselt Londonis nihalüüsi oskad sa nimetada mõnda Ta rootsina muusikutele hamba, eks ole, noh. Ja kui me nüüd seda seda levimuusika valdkonnas ei võta niisugust noh, nõnda öelda süvaheliloojat või seda, mis, mis, mis nagu meeldiksumise miljand ei oska. Tahad öelda, et kuna nad ei ela kehva elu kuna kehvust pole, siis ei oleks seda sisemist sundi midagi luua. Et ei tea, mingisugune kummaline suhe siin on, eks ole, Poola, kus pärast seda kunagi nii väga hea elu olnud, vaata missugused tuntud nimed Penderetski stallutaslovskist alates, eks ole, või, või nendega lõpetades missugused fantastilised festivalid, eks ole. Sügis ja ja tähendab, ega seal ei ole ühiskonna heaolu ja tegelikult kultuuritugevuse vahel ei ole niisugust otsest seost, et kui üks on tugev No selge see kõik on väga hea, et see looming tänu sellele ikka püsib ja tungib ja ainult et inimeste ees õudsalt piinlik. Ja seetõttu seetõttu mind täitsa huvitab, Kiied, et hea küll, nüüd on see. Ma ei ole vist viimase aja jooksul nii palju telefonikõnesid saanud kui nüüd nende paari viimase päeva jooksul pärast Nende artikli ja intervjuu ilmumist. Kummaline küll, tähendab, ma ei uskunud, et see on minu ütleme, valus pöördumine, nisust resonantsi omab. Liialdamata öeldes 10 telefonikõned. Ja kõik loomulikult on sinu poolt, tähendab, need, kes mul on helistanud, on minu poolt on võib-olla võib-olla need, kes minu poolt ei ole eelist. Ja nad ei ole kõik, kindlasti mitte seda reemia Saalee. Probleem on õhus ja ega ma ei räägigi enda arust midagigi, ainult preemiast räägin suhtumisest, eks ole. Nii et probleem on, on õhus ja on tekkinud ilmselt rahva hulgas ka niisugune kus öelda tüdimus, väsimus otseselt poliitika on ju niisugune asi, mis on lihtinimese silmis ennast diskrediteerinud. Nii et ikkagi valimas ja asud ikkagi välja, eks, aga tegelikult mingit tulemust sellel ei ole. Kultuuritöötaja talitlus, töötajad tegid oma streigi ära ja noh, kõik ajalehed kirjeldasid sellest, eks ole, tegelikult noh, ma ei tea, kus see tulemus on, eks ole. Võib-olla tulemus ongi see, et, et juhitakse oma olukorrale tähelepanu kümneid kordi otsustatakse ehitada, kas ehitada muusikaakadeemia või mitte, tähendab, see on ju minu arust väga lihtne, kuidas neid probleeme lahendada ja nüüd võib-olla liigubki sellise lahenduse poole, et riik peaks olema garant, kes, kes oleks laenugarantii andja, et need, kel raha on ja need võiksid olla pangad, olled nad laenaksid raha näiteks kolme kolmeks suureks kultuuriobjekti ehituseks ja need ehitatakse valmis. Kusjuures liikum garandiks, eks ole, see on kõige lihtsam lahendus. Ma ei tea, kuidas see nii kaua aega võtab, et lahenduseni jõuda. Tõsised teemad. Aga kui sa ise oleksid praegu Alliku asemel, sa arvad, et kas sa arvad, et sa oleksid saanud midagi teistmoodi teha? Ma ei räägi praegu nendes preemiat, sest ma räägin lihtsalt praegust olukorda, on praegu ühel ministril võimalik muuta. Vaata, ma ei tea seda ja ma sügavalt usun, et tal pina nagu sinna majja teist korda enam tööle ei lähe. Tegelikult on see selles mõttes minu, ärge küsige minu käest, et aga kust me selle raha vähemalt seal seal senisele väitluse. Noh, esimene hea relv, kui küsida selle kultuuritöötaja selle haridustöötaja õpetaja käest professori käest, eks ole, kes seisab selle haridusministeeriumi või see jah, väga hea, lugupeetud härra professor, pole uuendatud. Aga kus riik peaks võtma selle raha, et õpetajatele palka rohkem maksta, öelge, kus kohast ja me võtame sealt kura, professor on vaikne, kus? Ega miks ei no ta võib ka vastata, aga võtame siis riigikaitse jõududelt. No kuulge, kas me peame siis Taavet ülalpidamisele? Ma, ma ei tea, ma ei taha neid sõnu tegelikult välja öelda, aga minu minu mõttes me ei vaja sõjaväge, ei vaja, mis Šveits hakkab jälle kallale tulema või, ja me suudame selle selle oma sõjaväega, mida harjutame. Pargime püssilaskega, suudame nüüd Šveitsi pealetungi Eestile tagasi hoida. Anekdoote, milleks Eestil vaja on, sõjaväge, ma tahaks seda küll teada, enesetundeks ja võib-olla küll jah, et sa tunned ennast mehena, kui sa, kui sul on püstol taskus, eks ole, teete või mis nende nimede tegelikult. Rahvast relvast sa tead, mis relvad maksavad. See on kolossaalne, kui Ameerika ühendriigid, sinu palk, kui Ameerika Ühendriikides, pealegi ei saa teha korralikke õppusi, ta niimoodi. Püssipauk maksab nii kohutavalt palju. Ma tahaks teada, kuidas, kuidas Eesti sõjavägi saab oma korralisi õppusi läbi viia või ei ja kui palju see maksab. Maksumaksjana tahaksin küll teada, kui palju maksab üks selline pisikene õppused? Niiete ärge küsige õppejõudude käest niisugusi demagoogilise küsimuse lugupeetud rahadega ümber käia, et jah, aga kuskohast seda meie Me võtame ta kohe sealt, see on ju Paul. No see, et sinusugused inimesed ei saa vääriliselt tasutud, see on väga kurb teema. Aga mäletad, me rääkisime sinuga kuu aega tagasi, et veelgi kurvem on see, see, see kui palju me raha saame, see on lihtsalt niisugune üks osa, see on jah, see teema küll. Nii sellel teemal me rohkem ei peatu. Aga minu arvates üks palju naljakam teema on, on see, kui sa avastad äkki, et inimesed sinu ümber, kellel rahast me üldse rohkem praegu ei räägi, aga inimesed meie ümber, ega nad kultuurist endast ka mitte midagi ei tea. Ma ei tea, kas see kõik tähendab see. Ma ei taha kunagi süüdistada aega. Aga aeg kuidagi mõjutab suhtumist asjadesse. Ja näiteks seesama minu pisikene, tühine telemäng, see reisile sinuga, millel ei peaks kultuuriga mitte midagi olema ühist. Tänu sellele seal käib sadu inimesi läbi, olen ma avastanud igasugusi, fantastilisi tendentse näiteks seda, kui palju meie inimesed, noored haridus on, palju üliõpilasi käib kui palju nad teavad üldse kunstist, kultuurist? Üksikute küsimuste järgi tuleb välja, et nad mitte midagi ei tea. Ja tead, mulle helistatakse pärast saadet, järgmisel nädalal öeldakse, et kuule, et kas see on päriselt nii või nad mängisid või ja siis, kui ma ütlesin sulle, et vaat mul oli seal saates taanlane, kelle jaoks ma mõtlesin välja küsimuse, kuna ta ei osanud üldse tüdrukutele küsimusi välja mõelda. Mõtlesin välja küsimuse, et et kuule, küsi tüdrukute käes, et sama tuntud lauset miski on mäda Taani kuningriigis, küsi. Need, kes on kirjutanud. Taanlane vaatas mulle suurte silmadega otsa. Kirjutas ülesse, küsis tüdrukute käest tüdrukut, keegi ei teadnud kolm tükki ja sa sattusid saadet nägema. Kummalisel kombel seal ei anna mulle andeks, ainukene. Väga hea ja pärast seda sa muidugi ei vaadanud. Aga kõige naljakam on ju see, et tüdrukud ei teadnud, eks kusjuures nendest kolmest või vähemalt kaks üliõpilased väitsid, et nad on ülikooliharidus nii ja kusjuures ka taanlane ise vaatame. Koomiline efekt. Et ma ei uskunud oma silmi ega kõrvu ja meil parasjagu kodus külalised sattusime seda saadet vaatama, kuigi me telekat vaatame harva, kui külalised on kodus üldse, vaatame telekat, aga sattusime just selle saate peale. Sellele lausele ei osanud küsimusele, ei osanud kolm tüdrukut vastata, siis noh, me nagu naelutusime sinna ekraani külge kinni, et mis siis nüüd juhtub, mismoodi sellest asjast välja tullakse ja tõepoolest taanlane isegi ei teadnud, et miski on mäda Taani kuningriigis, et see lause kuskilt pärit on. Täitsa Siilaste silmadega vaatas sulle otsa, vaat siis me uskunud küll ei oma silmi ega kõrvu. Ja kui ma nüüd hiljuti sunnitult ühes noh, mitte Tallinna linnas, kuid Eestimaal olin olin veetmas ja natukene iga siis siis mul tuli, see asi meeldis, ma mõtlen, kas tõesti asi veel nii hull olla ja ma asusin nagu isehakanud sotsioloogiks läbi viima niisugust küsitlust või testija juhuslikult kukkuma saavad inimestega, kellega pääsesime jutule ja vestlesime maast-ilmast, nagu muuseas poetasin ma selle küsimuse sinna sisse kurinahk, et miski on mäda Taani kuningriigis, et IKT teate. Muide, kas te teate, kus kohas? Nii, aga sa küsisid ka raamatupoes näiteks müüa. Ma küsisin ka raamatupoes, kus, kus parasjagu oli madonna raamat müügil ja fotoalbumit. Ma mõtlen. Ja ma sain tulemuseks jahmatava 42, null see tähendab seda, et 42 kordama seda küsimust esitasin 42 korda, ma sain selle kohta vastused, et noh ei tea, kes siis lihtsalt ei teadnud, kes, kes, kes arvas, et kas see peab ka kuskilt olema või? Üks huvitav vastus oli tõepoolest, et see olevat nagu Kalsbergi õllereklaam. Oli üks huvitav vastused aimale läinud küll. Oot seal mis telekas, kus taas tegi reklaami ja kuni lõpuks sattusin 43. mehe otsa, kes kes olid punase habemega ja punaste juustega märts, miks ma ei tea, miski andmed ajada niikuinii selle originaal ALS totanginny Statskem Krali asja ütles ta vene keeles. Ja siis miks ma smoktovski. Või siis kuidas fotokowscenna tead, mul on punane habe ja punane pea ja mind kutsuti filmivõtetele, kus olid massist mulle Survate piik pihku ja ma seisin seal. Vääna-Jõesuupankrannikul Big käes ja kaitsesin teda Taali kuningriik ja siis mulle öeldi, et vaata sealses Moktonovskija vänta ja praegu ka Hamletit ja vaat see ongi Hamletist, need tema teadis, et Hamletist ja Sosmogdonovski lauset, nii et tegelikult on olukord päris koomiline, oma ise ka ei oleks uskunud seda. Ja kui ma seda lugu praegu edasi räägin ja ka sulle edasi rääkisin, siis ka sina ju tegelikult ei uskunud, et on võimalik saada tulemus 42. Null. Tead, me võime ükskõik missuguse asjaga katsetada, Me saamegi sellise tulemuse, muide. Ja aga mina vaatasin asjale siis võib-olla pärast natuke teistsuguse pilguga, kui ma kukkusenberfektse vastuse alates inglisekeelse originaal tähendab Shakespeari originaal inglisekeelse tsitaadi Renzuljevikest kätte Olev Remsu käest kätte, siis, siis läks mul nägu laia naeru täis, aga aga võib-olla asi ei ole mitte selles, et muidugi on selles, et see on kohutav, kui, kui ei teatanud, kes on Shakespeare ja et Hamlet, Hamlet, eks ole. Aga võib-olla need hariduse või õigemini huvipunktid on nihkunud kuskile mujale, huvipunktid ju pidevalt liiguvad, seda ma ei tahaks öelda, nemad on liigosi vaata-kuula praegu nüüd raadiosaateid, mille ümber käib Jutakse top then ja no tähendab, kui mina avastan tõepoolest, et mina ei tea, kes seal inglismaal nüüd ma ei tea, kolmas populaarselt laulan. Operaator, produtsent kindlasti teab ja seetõttu te olete selles küsimuses palju palju targematele oluline, aga võib-olla on oluline muuta ja on küll, aga, aga kuule kusjuures kõik raadiojaamad räägivad meil siin Eestis, eks ole, no siis järelikult On oluline või järelikult inimesed peavad seda tahes-tahtmata oluliseks pidama, eks ole. Et mina tunnen ennast võib-olla selles, selles meie praeguses kultuurikeskkonnas ringi liikuvat niisuguse dinosauruse natukene, eks ole, võib-olla viga minus võib öelda ka sedapidi. Nii et. Kokkuvõttes tahaksime mõelda küllaltki jahmatav, jahmatav hariduse, niisugune tähelepanu kuskile mujale. Kandumine on küll toimuma. Aga mis sa arvad, vaata, kui nüüd endale haridusjuhtidest alates kuni rea õpetajateni nendega lõpeb, oletades kui raamatukoguhoidjatele ja muuseumitöötajatele ja, ja näitlejatele ja muusikutele kui kõigile neile palka nüüd juurde panna või ma ei tea, 30 protsenti või noh, ma ei tea, ütleme 300 protsenti, mis sa arvad, kas siis midagi muutub vä? Kuule vaata, asi ei ole mitte selles, et inimesed saaksid natukene rohkem palka, vaid tegelikult on asi motivatsiooni, sest sest ma kujutan endale ette siukest situatsioon, kui mina oleksin näiteks kuskil keskkooli. No ma ei tea, arvutiõpetuse klassi juhendaja, eks ole, ega ma selle palga eest seal koolis küll edasi töötaks, kui mul oleks mingisugune noh, pakkumine kuskil kuskil töötada, kasvõi sekretärina saada viis korda rohkem palkaks Omniva tegelikult toimub mitte ainult ülikooli professorite väljavool ülikoolidest, ma ei taha öelda mitte otseselt välismaale, vaid ka lihtsalt lihtsalt asu soola tööle, eks meil on vaja elada vaja tulevikku vaadates, siis on täitsa selge, et inimene Majanduses inimene müüb oma teadmisi juba, ettevalmistus suhteliselt selge, minu arust juhtub see, mis, mis peabki juhtuma, on see, et inimesed lähvad õpetajatest ära, nad lähvad ülikoolidest ära. Et need kohad tuleb kuidagi täita. Siis täidetakse nad võib-olla mitte nii hea õppejõukaadriga, eks ole. See on võib-olla hullem. Ja võib-olla raskelt tagasipööratav protsess, eks ole. Et see on mitu-mitu käiku, ega, ega see rahaga ümberkäimine on tõesti niimoodi, et, et kui seda süsteemi natukene liigutada või ühte mingit nuppu seal tõsta, eks ole, siis tegelikult liiguvad kõik ülejäänud nupud ja seda on väga raske. Noh, räägime, mis me siin räägime, aga ikkagi kõik taandub rahale, mis rääkisin mingi aeg tagasi. Tartu Ülikooli haldusprorektor on ta vist Riho Illak, kes ütles niimoodi, et et see, mis toimub ülikoolis näiteks juurateaduskonnas. Et need on kangelased, kes, kes püsivad kohal õppejõududele, juurateaduskonnas kõik vähegi esimesel rumalam lihtsalt no vaevalt võivad olla ju ka rumalad selles mõttes. Et nad ei viitsi lihtsalt ennast liigutada positsioonis, kus nad on, et nad lihtsalt on ja nojah, on harjunud, eks ju, aga vähegi algatusvõimelisemad ja kõik, kellele pakutakse, eks nad peaksid olema ju lollid, kui nad ei lähe sinna, kus talle pakutakse 20000. Eks sellele juristile, kui ta seal saab ainult kolm või 4000 ülikooli sees. Mis me siis räägime üldse mingisugusest pisikesest koolist ja nendest õpetajatest. Ma nüüd muide tänu sellele streigile ma kuulsin, et inimesed saavad näiteks 1800 krooni palkriteks Vinov olles noh, ma ei tea, raamatukogus, tööl ja kõrgharidusega ja see on katastroof. Nojah, need on kõrgharidusega, nad on lugenud raamatuid rohkem, kui, kui ma ei tea, noh, 10 minusugust kokku, eks. Ja aga selle kohta võib öelda niimoodi, et need kohad on tegelikult ta nõudlus nende kohtade järgi. Puudub jah, just nimelt jõuame jälle selle minu saate algus. Ta juurde tagasi, et ajakirjandusmagnaadi nõuavad, kirjutage tühist jama, mis müüb, vaat niimoodi me jõuamegi selle juurde, sellesama lugeja kasvatamiseni taasi, kes ei tea lõpuks, mis šeik spireks. Aga seda ta teab, kes kellega käib ja, ja mis sealt lukuaugust paistab ja keegi seob kuskil saapapaelu pusib, esiteks kas see on siis need tähtis info? Marta ikkagi niimoodi kasvatatakse inimeste huvitatust, eks ole, noh, tähendab, kui neli inimest on lugenud kuskilt suust kõmulist artiklite viiesele, ta tunneb ennast puudutada, ta peaks nagu kaalsele kursis olema, sellega tuleme tagasi muusikutes Doctioni tabeliga praegu kursis olema, sest et õpilased, eks ole, kui nad ikka seda Tottendi peast ei tea, ma kujutan ette, et sa näed nagu natuke kultuuritu välja, nii et see kui selle selles mõttes kultuuriraskuskese on, ka pole kuskil mujal. Ütle mulle, ütle sina, sinul, kellel on kolm lasteks, kuidas sa oled näiteks oma lastele teenusele selgeks, võib-olla sa üldse pole sellega tegelenud, võib-olla nad lihtsalt kasvavad niimoodi, nagu nad kasvavad ja, ja see ongi hea, et tähendab, et, et see, kuidas välja paista, ei ole absoluutselt nii tähtis kui see, kuidas, kuidas tegelikult olla ennast tunda. Tead, mu lastel on geniaalne ema. Ja, ja ma usun, et siin nüüd selle selgeks tegemine, kui see on jõudnud lasteni, on suures osas või enamuses tema teele. Aga sinul endal omal ajal? Millal sina said aru, et, et see, kui ta, et liikuda sinna, kuhu läheb massi ei ole üldse oluline ja ja et näha välja, ei ole üldse oluline, et tähtis on olla niisugune ka üksi ja, ja erandlik ja võib-olla tugev. No võib-olla ma olen auahne. Võib-olla ma ei taha lihtsalt massi särad kohtuda. No aga vaata, kui paljud arvavad massi hulgast, et kui sa oled täpselt niisugune nagu Kõik kuule, aga inimesel on ju elus mitu periood, eks ole, tähendab lapsepõlves sa tahaksid sarnaneda oma pinginaabriga, noh tähendab, aga temal on, miks mul ei ole, eks ole alates nüüd mai tea kingavärvist, eks ole, lõpetas pastakaga. Siis tuleb mingisugune, kus tulemuseni, originaalse mise tahtmine, eks ole, ma ei taha olla nagu kõik teised, kes ajab siis juuksed lühikeseks või kes, kes kannab siis Sogeteist moodi peas või ehk see on ju niimoodi, nii et see, see, see muutub inimeses pidevalt ja ja see on väga hea seepärast, et siis inimene leiab, kuhu poole ta nagu paremini sobib, liiga palju massist eraldada ei ole tervisele kasulik. Või jääks lihtsalt mahlaga parajas annuses auahnust on igal juhul, sest see on üks asi, mis viib ju edasi inimest, eks ole. Tänu tänu oma muusikale. Tänu oma tööle oled sa saanud. Ma ei tea, kas nüüd just terve maailma läbi sõita, aga, aga päris palju sõita. Ütle, kas sa. No nii nagu ikka kõik loojad, need on nagu lapsed ju avastavad kogu aeg midagi missugused on olnud sinu sellised avastused, mis mis on sul pannud silmad särama ja saab ainult natukene meie meie elu teistmoodi vaatama. No ja on ju mõttetu maailmas ringi käia kinniste silmadega ja lukus kõrvadega, eks ole, ja, ja tegelikult võib-olla selleks ongi see maailmas liikumine. Huvitav, et sa ei lähe ühest Hiltoni hotellist teise Hilton hotelli, kui sa nõuad, et oleks täpselt, et noh, samasugune toit, samasugune nagu kades või mitte nägu kodus võtavuse seisvudes, Hilt tavaliselt teda ainult see, mis aknast näed, et see on nagu muutult palmid asenduvad kuusepuudega ja, ja võib-olla seal mingi polaarjää asendub mingisuguse Katriaalse kliimaga. Tegelikult see on tore, et maailm on värviline ja neid värve märgata on ju rõõm. Kui sa niimoodi küsida, et mis on pannud silmad särama, siis tihtipeale just nimelt see, kuidas see ümbrusse keskkond, kaasa arvatud ka kliima, loodus ja muu taoline, kõik, mis ümbritseb inimest, keda see paneb inimesed teistmoodi mõtlema ja maailmaga tema. Ja selles mõttes minu arust kaks niisugust paika maailmas, kus kus sa tunned, et sa oled justkui nagu teisel planeedil, tähendab need reaalsed inimesed, targad sulle arusaadavat keelt, nad vaatavad sulle otsa. Ja sa saad aru ja järsku sa saad aru, sa saad aru, et seda täpselt ei saa aru. Kas te saatekstes, kas te mõistate 11 või mitte, sa vaatad sina kuskil silmade sügavikku ja sa näed kuskil nagu inimesed läbi või? Ühesõnaga, tegelikult on formaal formaalselt võttes Ühest asjast aga mõistate asja täiesti erinevalt ja need kaks kohta on üks on Island ja teine on uss Ladina-Ameerika maades, seal. Peruu Costa Rica ja. Vaata näiteks Islandi loodus, see, see kohutavalt karm kliima, kuskil kõige soojem aastaaeg on august ja kus on 13 kraadi sooja ja see on see tähendab et see soe päev, mis on ümbritsetud ookeaniga tagasi Island kus inimesed ei ole ujumas käinud, seepärast esiaasta ringi on niivõrd külm, et seal on talisuplejad, saaks tuju, kus liiv on musta värvi. Stannis, vulkaaniline liiv ja, ja kõik plaažitan Ranzalgu ujumisvõimatu mere ääres on musta värvi, kus lapsed mängivad musta liivaga. Tundub nagu esimesel pilgunesin uks nekrofiilne tegevus olevat, kui tehakse musti kooke ja, ja samal ajal ta täpselt samamoodi nädalaselt koogi välja läheb. Vorm on samasugune, kus ei ole ühtegi metsa meie mõistes. Ja Islandi välisministri Hanibalsoni räägitud anekdoot Islandi kohta, mis siis teha Islandist, kui, kui metsa ära eksinud. See on anekdoot, teine küsimus ja vastus on, see, tuleb püsti tõusta. Sest noh, need, mida nimetad puudeks, need on, need on põlvini, eks ole. Ja kus kogu loodus tähendab, kus muru ei ole või rohtu on, väga vähe on tan kuskil mägedes, kus nagu samal kasvanud vulkaanilise pinnale, mis, kui sa käid, siis kogu aeg trump niimoodi ja kus kus sambla all võivad olla paari meetri laiused ja sadade meetrite sügavused lõhed, mis on siis lava kujumisele tekkinud, kus kus ei ole meie mõistes asfaltteid, eriti palsamit, Te võite teeks, piisab see, kui skleeper sõidab läbi mägede ja lükkab selle laava laiali või siis ehitamise teetammi, kus sõidetakse, kus vahepeal on teed kui sellist üldse ei ole. Euroopa kõige suurem Kõrba subislanis kus on lühidalt lihtsalt dokid üksteise järgi, nii et ühes dokis näeb teiseni, kus kohas siis see nõnda öelda Teebiaks direks kuluma, kuidas kõik see muudab inimeste mõtlemist, kuidas kõik see muudab arusaamist sellest tekstist, mida me mida me räägime ja, ja ka sellest teisest inimesest poede islandlaseks mõtlemist on muutnud. Vaata, arusaamine ajast, ruumist, teistest inimestest on, on, on kuskil noh, teistsugune kui meil. Näiteks niisugune, niisugune pilt, kujutame endale ette järv, maaliline järv, seal tuhanded järved. Ma olin järv, selle vee keskmine rattur aastas on umbes kaheksa kraadi. Ühel kaldal on üks talu, teisel kaldal on teine talu, ühes kasvab poistes, kastab tüdruk, eks ole, paadiga sõidetakse muidugi see mööda mööda seda vett ja ja kujutan endale situatsiooni, tähendab, mulle vähemalt räägiti, et, et selles, selles järves on võimatu ujuda, et see on vesi, on nii külm, et umbes 10 meetrit minusuguse karastusega inimene suudaks nagu vastu panna, et võib-olla Vaismi üllase kunagine Tarzani mängija tema ujuks paarkümmend meetrit venelasele, mere või järve ääres tahaks tingimata sõita paadiga tütarlapse juurde ja võib-olla seal paadis kätt hoida ja sinu ainuke mõte on see, mis on su sisse kasvatatud lapsepõlvest peale paati toimite elus kunagi ümber minna. Kui sa nüüd endale seda situatsiooni ette kujutad, eks ole, olla oma armsa inimesega paadis ja, ja, ja sinu tegelik tuksu mõte seal kuskil ajus agarate vahel on see, et peaks paati ümber minema. Või näiteks keiser, mis purskab üles ja vett, mis on tema kustumise hetkel maapinnalt 98 kraadi soe ja kui ta alla langeb, siis ta on kuskil 40 50 kraadi. Ja see on see koht, mis annab sooja, aga samal ajal ümbritsev temperatuur kuskil nulli või miinus kahe kraadi juures läätseke ligidale, et sooja saada, tegelikult sinu riided saavad sellest aurust märjaks ja kui sa sealt eemale tuled, sa oled 10 minuti pärast jäätunud, tervenisti tähendab, kui suurema ennem ligidal ei olnud, siis nüüd on ta päris lähedal, eks ole, tänu sellele, et sa oled käinud soojas. Nii et kui ma ütlen aja ja ruumi ja inimese seal sees vahekorrad on teised, siis kindlasti ka selle sünni, surma ja inimese enda suhtumine oma ellu. See on kindlasti erinev ja teistmoodi kui meil. Noh, ma ei tea, vist siinsamas all, siis ma olen kunagi näite toonud, kui me demonstreesime ühte filmi, Luukas, mida Freya film Tõnu Virve juhendamisel väntas ja mis on tehtud Islandi stsenaristi ainetel, siis siis selle filmi näitamine reklaamis TV-s pidime otsima ühe koha filmis üles, mida saaks televisioonis näidata reklaamina ja, ja noh kuna meil oli aega antud demonstreerimiseks üks minut filmi nagu tsiteerimiseks, eks ole, demonstreerimiseks siis me valisime selle minuti välja Põneva kohaga, kus lõpetada ja palusime operaatoril kerida seda linti tagasi. Ja see vana härrasmees, kes, kes seda linti siis keris, meele, see vaatas mulle tõsi, saab otsa ja ütles niimoodi, kuidas noormees? Et üks minut tagasi, aga see ongi hea, et kerige sent üks minut taga sellest kohast, kus ta on, et siis me saame temast distahate mulle päris tõsise näoga otsa ja ütles, et teate, panin aparaadid kinni lihtsalt välja. Teate, noormees ajaga ei mängita. Aega ei saa tagasi keerata. Ja vaata, sa saata tema tema sügavatest silmadest, saad aru, et ta räägib õigust aega ei, saade kerite kurat selle aja 1000 aastat tagasi ja meid polegi siin Islandil elav, eks ole. Nii et see, see on üks asi, millega ei mängita siin Islandist, te võite seal Euroopas mängida vaat sel ajal, eks siis ta endale selgeks tehtud, korrutatud sekund kaadrite arvuga, kellelt küsime siis nii mitu kaadrit, Rasmus oli hoopis teine asi, pandi aparaat uuesti sisse ja see nii mitu meetrit kaadriku tagasi. Või, või viimane näide. Me hakkasime, mis põhimõtetest peale või õigemini su küsimus oli, kas põhimõtted on olemas? Kas sina oled neid mõnikord äkki pidanud muutma? Ja vaata, kui sa Islandist oled Islandi ajalugu tead, siis, siis ta oli Taani võimu all praktiliselt kuni selle sajandi alguseni. Ja kõik sisendisse toodi pidi tulema läbi Taani, aga on alates puust tulevikust, Islandist, tuled ikese valmistades ja väävlit on küll kohutavalt palju, ainult tikupuud ei ole. Kuni lihani, mida inimesed söövad, tuleb sisse vedada ainult kalajalaväe sisse elada. Niisiis veeti sinna kõik see, mis oli halvaks läinud Taanimaal või siis läks ta halvaks tee peal Taanist islamisse. Ja kohtudes ühe, ühe vana Islandasega hotelli. Peajumala nimega hotellis küsisite, järsku ta võis olla umbes 80 aastane, säravate silmadega selle kohutavalt tahaks kohutavalt tervislikult, näevad nii head välja, kaheksa aastat nagu meie võiksime näha viirumiast. Ah, ma ei ole mitu aastat suitsetanud, ütles ta mulle kaste nooreks, pakuks mulle palun suitsu ja võtan taskust suitsupaki ja alles oli juhtus olema printsi staatuse, printsi pakki, ta silmad natukene nagu tõmbusid kisse, ütles et tegelikult ma ei suitseta. See on põhimõte. Sest sigareid prints on tehtud Taanis. Tema oma elus enam Taani kaupa ei suhu ega selge ei võta, ei pane. Nii et noh, põhimõtteliselt võib olla igasugune maksete vinga. Tead, sinu jutu praeguse Islandi kohta kuulates ma mõtlesin välja ühe teooria ja vaat inimesed, kes kõigesse suhtuvad kohutavalt säästlikult, eks neil ei jää mitte midagi. Mudelile, oreli haadis. Aina vabandust, küll katkestasin siin kahte asja, nad ise ei suhtu säästlik. Absoluutselt mitte. Üks nendest on, mõlemad on energia, aga üks nendest on soe, vesi on elektriseda, neil vedeleb. Hea küll, aga no kõike muud ütlev era, kui, kui sa pead ikkagi kõik sisse vedama. Ja siis, kui sa oled selle saanud, vaata, ei viska näiteks poolt saia ära või midagi. No ma räägin nii, nagu meil see asi käib, et noh, jääb üle näiteks ma ise räägin oma nii kohutavalt raiskan sööki, et. Ma ei oska lõhna kosta, liiga vähe või meil ju pakitakse kah niimoodi pool kilo, eks ju. Niimoodi ma tahan öelda seda, kui inimene väga säästlikult on õpetanud oma lapsi elama, nad on elanud põlvkondade kaupa, hoiavad seda pisikest murukest ja seda poolemeetrist põõsa moodi asja, mis seal on. Ühesõnaga siis tead. Ma arvan, et nende säästud, kus mitte ainult asjade vastu ei ole, vaid nad hoiavad täpselt samamoodi ka neid tundeid inimesi enda ümber. Ja, ja vot see ongi see, mis muudab neid seesmiselt. Et ma arvan, et nad on hoopis teistsugused inimesed, tänu sellele kõigele alates loodusest. Loodus on see põhjus. Aga ma arvan, et inimsuhted tänu sellele on ka absoluutselt teistsugused, kui meil. Meil on niimoodi inimestega ka, võtan ühe, võtan teise. No kõik on nagu hästi palju, eks ju, me oleme siin, kus on nagu küllus, on absoluutselt kõige kõiges. Ja ma nägin Reykjavikis ühte suurt politseioperatsiooni pealt, kus kaks politseiniku tegelesid, millega väga-väga aktiivselt müügiga bussipeatuse seal, noh uudishimuliku inimesena läheksin lähedale vaatamaks, mis nad seal, mis operatsioon see oli, täitsa jooksid, vaatasite tänaval ringi ja no umbes nii nagu nüüd saadiks narkomeeskonnas, täna ma mõtlesin, et no see on tõesti võimalik. Islandi selgus, et keegi huligaan, ilmselt võib-olla turist, võib-olla mõni islami islami oli kirjutanud bussipeatuse putka peale neli tähte. Inglise keeles, nii, Elina tahtsid seinikud, käisid poes, ostsid lahustit ja küürisid seda, sealt nad neid nelja tähte maha selle, selle bussipeatuse seina pealt. Ja sellest isegi kirjutati õhtulehes sugune kohuta. Lugu on juhtunud Reykjavikis kujutete. Ja see ei olnud aastal mitte 86, oli üpris hiljuti. Ja siis samas, kui sa ütled niimoodi, et tüdruk elab ühel pool järve kaheksa kilomeetrit postilisel poleks. Vaata, kui palju. Kui palju jõuad sa unistada kõigest sellest, et mida teha siis, kui ükskord kokku saab, kasvõi seal järve keskel ka siin on neli kilomeetrit, ühe paadiga või teise paadiga V8? Ei, sa ütlesid, et järv on lai, garaadi mõtlesime, siin on ka nuiaga, aga no ükskõik, kui lai see järv on. Ma tahan öelda seda, et kui, kui inimesi on nii vähe, siis nad on teineteise jaoks tahaks nii suur väärtus, et et ma arvan, et inimsuhetel vaid tunnetel on seal hoopis teine hind, nii nagu kõigel muul Ja aga see muudab ka selle tegevuse, mida, mida, millega inimene tegeleb, eks ole, annab talle teise sisu. Ja, ja vaata, ega. Ikka jälle tagasi tulles üks, mis see kultuur on mälu ja vaata. Kui me oleme juba jäänud sinna Islandile pidama, siis see on ka ainukene rahvas siin maailmas milline on olnud oma algusest peale kirjaoskaja. Esimesed islandlased, kes tulid, tähendab taanlast, kes tulid Islandist, nemad oskasid kirjutada, 33 orja, kaasa arvatud, kes kaasa võeti. Ja see islandi keel eile muutunud sellest hetkest peale, kuni tänaseni, tähendab, kui viiking tuleks Kalevipoja koju läbi kahlates sealt ookeanist läbi vee ja sammuks esimesed talumaja juurde, siis need kaks Islandas viikingiaegne ja see tänane saaksid teineteisest perfektselt aru. Tahaksid need raamatud ja nad loeksid need ühiselt, võib-olla mõni sõna on tundmatu nagu näiteks midagi, mis islandi keeles tähendab televiisor või midagi muud, mis islamikeeles tähendab elekter. Nii et selles mõttes need sõnad on täiesti uued, aga ka need on islandikeelsed. Kuna nad elavad seal külmas kliimas, ütle mulle, kas need inimesed on tundetud. Ei ole ükskõiksed, absoluutselt. Mäletad, Päeval sinuga rääkisime, mis on meie inimeste juures kohutavalt torkab silma, mis meid, sinuga, meiesuguseid, hulle, need, kes võivad tänaval karjuda teha täpselt seda, mida tahavad. Smil meeldib, noh, meile meeldib. Me oleme imelikud, tähendab, mis, mis sind ja mind, mis, mis meid häirib? Tundetus. See on üks asi, aga võib olla ka see ütleme sa ütled, tunded, tuus, aga ma ütleksin selle tunde, lörts intensiivsus, seal see ei ole võib-olla tunnete, leige, leige tunne ei tea täpselt, kas on tunne või ei ole. Võib-olla see on see, mis, mis häirib, tähendab ega ei pea iga hetke kirglikult läbi elama. Aga see kirg peaks ikka kuskil vaeva. Nii ja nüüd lepa, sul on võimalus öelda kuidasmoodi, sina elasid oma kirgi välja. Esmaspäeva öösel vastu pühapäeva. Oi, see oli väga huvitav lugu. Kas me mängime suver muusikat ka lõpuks mitte. Sünniks roheline plaate, nagu ma ütlesin, et on nii, palun. Seda juttu rääkima sellepärast, et meil on väga vähe aega No ja vaat juhtub ikka inimestega igasugused lugusid ja mul tuleb mul iga päev midagi juhtub ja seal pühapäeva öösel vastu Eino kuule, seda oleks võimatu olnud tähelepanu tähele panemata, nagu ma pühap öösel vastu esmaspäeva kell neli öösel omaenda majas lifti kinni jäin, esimese teise ja kolmanda korruse vahel, see oli esimest korda elus esimest korda elus oli meil Eestis kinni nii kapitaalselt talumine, oks paistis kuskil paarkümmend sentimeetrit ja üleminuks paistis kuskil palganud senti, et kui keegi teeks ühe ukse lahti, siis sealt praost läbi. Nii ühesõnaga kell neli hommikul jäid lifti kinni. Ja ei vaata, kui huvitav siis on, mida inimene hakkab tegelema, mida mina nendega ma hakkasin mõtlema, et huvitav tähendab ennast analüüsima, et mis siis nüüd minuga toimub, praegu kardan? Mida siis mõtlen praegu naha, tähendab, ikka mõtled, kuidas sealt välja tulla ja sest liftist ja vaata, kui huvitav inimene leiab igas olukorras nagu mina leian huvitavaid koomilisi seiku, kui no lõpuks selle minu trampimise ja karjumise peale esimese kursuse esimese korruse proua ärkas siiski üles ja ja meil on selline lihtpisikest endiselt võledega, nii et ta ei ole mitte see uue maja lift, vaid väline raudvõre on seal ukse ees ja sealt veel läheb läbi, ainult tikutoos ei läinud, aga läheb läbi välgumihkel. Ja ta oli nii kena inimene, ta tõi mulle teed, ütles niimoodi, et härra sumer, madin talle lifti teed ütelda, kinni jäänud ja siis ta tuleb seda kuuma teega näitama. Teiselt poolt mõtlen Jefrääkile kõrsk, eks ma mõtlesin, oli kaks pudelit õlut. Jaan on, tead, ega siis pole vist tunniks natuke vähem teed Kaiu arenidel. Noh, vaata, kui ma olin lõpetanud selle teise pudeli õlut, siis ma olen testi, mind päästeti välja, ma tänan neid inimesi, kes siis öösel pidid välja tulla, sellepärast et mind hommikused liftist välja lasta. Sa ütlesid mulle täna Kuku klubis, et kui me rääkisime tund aega, et mitte kunagi praktiliselt ei ole su elus niimoodi, et sa, et sa räägid mingit juttu ja nüüd sa ainult sellega tegelebki, et alati siin kuskil kõlas, on, on, sul tegutseb aju omasoodu ja, ja loob midagi. Ütle mulle, kas, kas selliseid ekstremaalseid olukorras, näiteks, kui sa oled liftis öösel kell neli kinni esimest korda elus ja sa ei tea, kas sa, kas sa jäädki sinna elu lõpuni? Kuule, see on ju võimatu, et inimene jääb elu lõpuni liftide, kus ei ole sinu eramaja juhuslikult kolme metsa sees, sa oled üksinda ja silla. Kas sellel hetkel ometi loomi loomingulisust? Tead, mis see on ju erakordselt tore hetk, kui on vaikus, majas on öösse kell veerand viis ja sa oled üksinda liftis. No mis on veel parem sel hetkel, kui hakata mõtlema. Ja Ühele heliloojal veel parem kui hakata mõtlema oma tööst loomingust, loomulikult ma mõtlesin Täiesti hull inimene, kas me kuulame sinu lugu või kuulame seda, millega me pidime, saate ära, lõpetame, ma ei tea, millega sa pidid õpetama, no igatahes mitte Sumera teosega, loomulikult. Hästi jätame siis selle, teeme sellest saatest erandliku saata, kus me Sumera muusikat ei kuule. Aga ma tahaksin kõikidele raadio kuulajatel soovida head jätku personali. Mina tänan, Lepo Sumerat, ma väga palun vabandust, et me ei kuulanud mitte ühtegi katkendit tema viiest sümfooniast ega isegi mitte kõigist nendest pisematest teostest, mis ta on loonud. Aga suur inimene, ala annab ju alati väikestele nende patud andeks, eksima ja lebo, ma soovin sulle tõesti kõike head ja. Et sa ei peaks alati rääkima nii rumalate inimestega nagu mina eks sul on tegelikult elus õnneks väga palju sõpru, kellega sa saad rääkida ka ka ka loomingust ja muusikast, nii et et räägime mõnikord veel ainust, elust, Priks. Kallis kuulaja. Me kohtume, kui saatus seda tahab. Täpselt nädala pärast. Headed.