Laupäeva õhtuni vanniskäik. Leenu pani need kaks üle annetut põnni. Ühel laupäeva õdangul üheskoos vanni vaevalt selja pööranud tädike oli juba vannitoas lahti, läks silinja, solin. Kaua ennast ei viitsinud küürida, nad hullul lusti, Hollasidentüüridenad. Iseäranis press neil kelmide just oli sinikaelpardi liks, sukeldus lost, oh Saull vesi, kõrvame pritsule tuli teda parastas prants. Näed, kassas oli, aga sellega vihastas peenikest sõda, peenem paksule vett julges silmnäkku pritsida suure varba siis prants venna ninasse, Surkas varvas keerutas ringi seal mõnusa Surkas. Venna pea surus Spritsuke vee alla. Vanniveest paistis ainult paar punn, prisket näkipakk. Kas seejärel peenemast sääre sai kätte, näis, et teine peab jää vähemagi peadpidi vete viha andis tal jõudu, poiss selles välja oli kättemaks magus, ei mõistnud ta nalja. Sügav vann polnud kakluseks piisavalt lai. Kahe vennakse võitlushoost kõikuma lõi, seisab tädike uksel. Palg hirmustal plass. Jube hullusti lõppesse. Rubliku rass, hüüab Leenu hing, lõõmab tal otsekui toht. Vann ole kellelegi pluuse koht. Kogu lugu head ei tekkest, kangesti masendas enam üheskoos ulakaid vanni laseda.