Head vikerraadio kuulajad, eelmine kord me rääkisime küll suhteliselt põgusalt, aga ikkagi kui Brüsselist ja nõukogude riigijuhtide kalmistust Kremli müüri ääres kuidas tekkis, kes sinna maeti, millises järjekorras. Ja tuletame meelde, et me oleme jõudnud vähemalt sellel teekonnal nagunii millalgi, võib-olla teeme mõne tagasivaate varasemasse aega aga 30.-te aastate keskpaika. Ja meil olid väga märgilise sündmusena Kiirovi tapmine ning sellele järgnenud terrorilaine. Nii et kui me otsime neid verstaposte, mis viivad meid aina edasi ja edasi mõõda Stalini isikukultuse teed, siis kindlasti on selleks aasta 29 kui tähistati tema viiekümnendat juubelit. Teine juba lõplik daatum võikski olla 34. aasta ja isegi täpselt esimene detsember ja kõik need sündmused, mis järgnesid veel kord Kirovi tapmisele. See on juba täielikult hirmu maailm, mis valitseb Nõukogude maal. Kuid nagu ikka ja Stalin on ju väga nutikas, tuli ju pakkuda inimestele ka seda präänikut sinna pitsa kõrvale või vähemalt nendele laiadele rahvamassidele. Teame ja oleme korduvalt tsiteerinud Stalini lauset, et elu on ju läinud aina lõbusamaks, aga kui elu on läinud lõbusamaks, siis peaks ju lisaks nendele võib-olla kangelasi ülistavad teistele teostele pakkuma ka inimestele mingisugust meelelahutust ja leidmas selleks mingi nõukogudevariant mis ei ole ju üldsegi lihtne. Ja sündmus, mis leiab tol ajal väga suurt vastukaja ja mingis mõttes teatud ringkondades kaja kestab tänase päevani. 25. detsembril 1934. aastal jõuab ekraanidele esimene Nõukogude muusikaline komöödia lõbusad semud peaks ta vist olema eesti keeles, Nissi ole Rebeata. See oligi esimene film Grigori Alexandra Vi lavastaja režissööri filmide sarjast, neid on hästi palju. Nad on kõik väga populaarsed, aga meid võib-olla ei huvita mitte niivõrd see film, vaid kuidas tolleaegses stalinlikust maailmas sünnivad taolised teosed. Nii ka see film ju kaugeltki mitte et iseenesest sellepärast et ei ole ju enam nii-öelda vaba loomingut, kõik on ju tellimistööd muidugi keegi võidu sahtlisse midagi kirjutada, aga filmi omal initsiatiivil filmimis nõuab suurt organisatsiooni kõik võimalik lubade süsteemi. Seda ju keegi tol ajal ei saanud loomulikult ise vändata. Ja ka see film sisuliselt sünnib ju otseselt Stalini käsul. Aleksandrov, kelle nimi üllatuslikult polegi õige perekonnanimi, mitte Aleksandar Phard. Marta tšenko oli 20.-te lõpp pust koos Šteiniga. Ameerika Ühendriikides. Nad seal täiendasid ennast, vaatasid, kuidas Hollywoodis filme tehakse. Seal on ta 29.-st aastast kuni 32. aastani ja tulevad nõukogudemaale tagasi. Tulevad tagasi ning samal aastal saab ta ka Stalinil tellimuse valmistada nisukene õlistav film. Film pealkirjaga internatsionaal. Se filmi jutustabki peamiselt Stalini poliitikast. Sest otsustest, aga see film on jäänud kuidagi täiesti kahe silma vahele. Eriti sellest filmist pole keegi midagi kirjutanud, tänud, ja ta võib-olla ei oma ka mingisugust tähtsust. Võrreldes selle järgmise filmiga. Ja selle tellimuse olevat Aleksandrov otseselt saanud Stalinilt 33. aastal. Staling külastas korki suvilat ja seal Stalin olevat öelnud, et nõukogude inimesed vajavad midagi hinge. Seega ekraanidele mingisugust komöödiat ja selle käsu peale 34. aastal siis vändatakse kise ilm, visioon peata. Peaosas oli seal Alexandra Vi abikaasa, suurepärane näitlejanna Orloova. Ning meespeaosatäitja disväga kuulus juba tol ajal laulja Utiosof. Selle fini saatus on mingis mõttes tüüpiline ja jällegi teisest küljest vaadatuna täiesti ebatüüpiline. Aga iseloomustab väga hästi seda õhkkonda nõukogude maal, mis 30.-te aastate keskpaiku valitses. Kriitika teeb filmi maatasa, nii et esimene reaktsioon on täiesti negatiivne. Midagi harjumatut olid nisukesed, paatuslikotaalsed järsku mingi komöödia, kus lauldakse ja tantsitakse Nõukogude maa, kus kaitse suur ülesehitustöö nagu ei ole õige. Ja otseselt öeldaksegi nendes artiklites üks levinud väljend on selle filmi kohta, et seal puudub või etteheide, et seal puudub revolutsiooniline paatos. No kuidas siis nii kõik tegelevad revolutsiooniga agavat filmis sõda ei ole. Et tegemist on üldse haltuuraga ja seda loetelu võib jätkata pikalt, pikalt, tähendab täielik kriitika, mahategev, siis suhtumine, film ei kõlba mitte kuskile. Ja selle tulemusena hariduse rahvakomissariaat filminäitamise keelustab ja ilmselt nii olekski see film jäänud kuskile riiulitele ja keegi poleks sellest midagi teadnud, kui mitte kaks, võib-olla võtmeisikut, keda mainitakse. Muidugi see viimane, viimane võttis seal luku eest, saab olla ainult Stalin, aga enne, kui see film jõuab Stalini silmade ette, võib-olla tasub mainida korki, korki oli seda filmi näinud või vähemalt selle filmi mõnda esimest osa sattus sellest vaimustusse. Nii et tema oli üks, kes nagu otsustas või kes aitas kaasa, et see film lõpuks ikka ekraanidele jõuab. See on ju arusaadav, et ei saanud sel ajal ükski teos, olgu selleks film või mõni raamat, jõuda kas vaatajateni lugejateni, kui ta poleks läbinud tsensuuri, aga lisaks sellele ka kõikvõimalikke komisjone. Need olid kas kunsti Nõukogude ükstaskõik, kuidas neid ka ei nimetatud. Ja sama jada katsumuste jada tabab ka seda filmi. Ja see esimene komisjon ei oska öelda, kas seal oli näit tegelasi rohkem või vähem. Aga olulisematest kuulusid sinna rahvahariduse komissar, pupnov tol ajal olid veel komissariaadis. Ja veelgi tähtsam tegelane keskkomitee propagandaosakonna juhataja Stetski. Ja nende seisukoht oli üks-ühene pärast filmiga tutvumist. Tegemist on kontrrevolutsioonilise filmiga nüüd, et me paneksime need sündmused õigesse ritta, loomulikult need otsused eelnevad sellele, kui nüüd kriitikud said filmi vaadata. Aase toimub enam-vähem paralleelselt, sellepärast et taolisi läbivaatusi ütleme kriitika jaoks kriitikute jaoks ajalehtedes Pravda Izvestija tähtsad tegelased, nemad kujundavad seda üldsuse arvamust. Seeläbivaatus toimus enne, kui film ekraanidele oleks jõudnud, nii et need on kõik eelnevad sündmused. Ja see kõrge komisjon leiab veel kord, et tegemist on kontrevolutsioonilise filmiga ja lisatakse sinna juurde, et see on lihtsalt reaalsus, ei rohkem ega vähem. See on niisugune peaaegu et kuritegu. Veel kord korkile aga meeldis ja teine mees, kes võib-olla on veelgi olulisem, et see film lõpuks saab selle koha, mis talle kuulub, oli ta, on erinevatel ametikohtadel, aga uks või 30.-te keskpaigas jõuab ta ka peavalitsuse etteotsa, mis kogu selle kinotööstusega tegeleb ja selle mehe nimi on Schumiatski. Allikad ütlevad, et ta kirjutas Stalinile kirja, kas oli nii või olnud, pole oluline. Aga igatahes tema teene on päris suur, et see film jõuab poliitbüroo ette ja arusaadavalt poliitbüroo kui oluline ja tähtis ta ka polnud, aga viimane otsustaja oli loomulikult Stalin. Vaata Stalini lause pärast selle filmi läbivaatamist kohe tulema, võib-olla ka detailide juurte ja see lausa olevat kõlanud enam-vähem nii et pärast seda filmi Stalin teeb siis selle kokku, et ja ta ütleb, ma oleks nagu puhkusel ära käinud, kas saab olla suuremat kiitust ühele filmile, kui pärast pingsat tööd? Inimene sai üle tunni aja viibida peaaegu et nagu puhkusel ja sellega oli ju kõik õeldud keelt võetakse maa. Film jõuab ekraani plaanidele vähe, sellest otsustatakse saata ka Veneetsia rahvusvahelisele konkursile festivalile, nii vist oleks õigem. Ja sinna läheb ta nime all, Moskva naerab, et kõik oleks selge, siis naerab Moskva naerab. Nüüd täpselt samuti nagu eelmine kord oli meil väikene kõrvalpõige kalmistule, siis võiks teha täna ka kõrvalpõike. Ja vaadata natukene, püüdsin otsida siit ja sealt materjali, kuidas nägi välja see nõukogude maa kinosaal number üks, nimetame siis seda nii. Kuulajad teavad, et üks lemmikstalini ajaviide olid filmid ja nende vaatamine. Ning kui 30.-te aastate alguses rekonstrueeritud tee Kremli suur palee siis sinna, kus tsaariajal oli talveaed, rajati spetsiaalne kinosaal. See ei olnud väga suur, igaüks võib neid oma korteris ringi vaadata ja tuletada meelde, milline on see meetrite arv, mis selle korteri suurust määrab. See saal oli 130 ruutmeetrit, seega mitte eriti suur ruum. Ja lähtuvalt säilinud plaanidest seda ruumi, ütleme etteruttavalt, enam ei ole kooli sinna paigutatud 20 tugitooli. Ja need olid kaetud tumerohelise termantiiniga mis oli tolle aja jaoks erakordne, oli valgustussüsteem, lambid paiknesid laes ja mida ju kuskil ei olnud ilmselt võib-olla ka mõnes kinosaalis, kus need lambid sica võisid olla ikka laes. Aga nende kustutamine käis hetkega nupule võtades, nii nagu kodudes ka tänapäeval või paljudes. Aga seal oli üks esimene süsteem ilmselt mingi relee, kus siis valgus nagu ka tänapäeval kustus aeglaselt, nii et see oli midagi enneolematut. Stalin istus esimeses reas, mis on ju loomulik, oleks nagu imelik ette kujutada, et keegi seltsimeestest varjaks tema ees seda, mis ekraanil toimub. Ja keskel, keskel ning erinevalt teistest tugitoolidest, mis olid pehmed, oli Stalini tugitool kõva. Seda on mitmes mälestuses rõhutatud, tal meeldis istuda kõval, mitte pehmel toolil. Et isegi iste autos, kus ta viibis, millega teda sõidutati, oli ka siis kõva käia. Nüüd mälestustes on veel üks seik, mis aitab meil seda saali paremini ette kujutada. Ta, ta on öeldud tugitoolidest kahel pool paiknesid väikesed lauakesed. Siit me võime teha järelduse, et see ei olnud mitte nisuke pidev rivivaid netoolitseisid eraldi. Ja need lauad ei olnud seal mitte lihtsalt niisama, kuna need lauad olid siis igasuguste suupistetega ja jookidega ja loomulikult arvestades peremehe maitset, olid need valdaval Gruusia või Georgia päritolu valged ja punased veinid, aga ka igasugused mineraalveed. Ja siis loomulikult veel suupisted. Näidati Philine kõige kaasaegsema aparatuuriga ja on öeldud, et see aparatuur oli dubleeritud. Et jumala pärast midagi ei juhtuks, läheb midagi katki, pahandust oi kui palju täpselt samuti parimad kinomehaanikud ja võib arvata, et need olid läbinud kõik kontrollid. Ning tavaliselt näidati filme öösel vastu reedet, poliitbüroo istungid toimusid reeglina neljapäeviti niiet koheselt pärast poliitbüroo istungit mindi siis lõõgastuma ja neid filme vaatama. Raske tööpäev oli selja taga ja seega on arusaadav, miks filmide valik võib-olla oli selline, nagu ta oli ja nende filmide näitamist juhtiski vähemalt 30.-te aastate keskpaigas, ei keegi muu, kui see Paris sumetski, keda sai juba mainitud vana bolševike filmimaailmaga polnud tal mitte mingisugust seost varem, aga nüüd oli ta selles vallas kõige suurem ülemus. Ja 35. aastal kirjutab ka raamatu miljonite kinematograafia, nii et suur asjatundja. Aga Ta näitas filme poliitbüroo liikmetele ja isiklikult Stalinile ja teda ei päästa. Ega siin mingit teenet arvesse ei lähe ka, teen, et tolle aja maailma mõistes arreteeritakse. Vist oli see aasta 38 ja lastakse maha. Aga ta on jätnud meile ühe väga huvitava ja olulise pärandi ja nimel, et tuli ju võtta hilisemalt otsused vastu, sõltuvalt sellest, kuidas seltsimehed ja kõigepealt stalini reageerivad. Neiu määras, kas film jõudis ekraanidele, millise koopia armuga ta sinna jõudis, kas seda tuli kiita või laita või suhtuda kuidagi neutraalselt. Igatahes ta tegi märkmeid, tegi märkmeid, pani siis kõik kirjareaktsioon ja need märkmed on säilinud ja tänu nendele märkmetele saame me enam-vähem ka mingisuguse pildi, kuidas filmi näitamine toimus, millised olid seltsimeeste reaktsioonid ja ka konkreetselt reaktsioonid sellele filmile, videole, Ribeata. Neid tema märkmetest selgub see tõde, mida me juba teame. Et vast kõige enam vaadatud film, seega ka Stalini lemmikfilm oli Chapajev. Sellest filmist me rääkisime, rääkisime ka selle filmi prototüüpidest jah, kangelasest. Igatahes nende märkmete alusel tuleb välja las tähenduste alusel, et aastatel kolm, neli kuni 37 vaatasse seltskond eesotsas Staliniga Chapajevi vähemalt 38 korda, nii et päris palju neid aastaid pole ju eriti suur arv 34 kuni 37 jagada siis 38 nende aastate arvuga ja tuleb välja, et ikka päris palju kordi ühe aasta jooksul pidid siis seltsimehed vaatama filmi Chapaeffeid jagas teistele pakkusse, samas kust naudinguks nagu Stalinile. Kuid pole ka mingit kahtlustajat missale Rebeata kujunes skaa üheks nendest filmidest, mida võiks nimetada Stalini lemmikfilmiks. Ja nüüd lähtuvalt Sumiatski ülestähendustest toimus kõik nii esimest korda näidata tee seda filmi sellele seltskonnale 14. juulil 1934. aastal. Sissejuhatavalt meil olijate ekraanidele jõudis detsembri lõpus, nii et läheb ikka tükk aega, enne kui see otsus sünnib. Ja sellel esimesel läbivaatamisel neid nimetatigi nagu spets nisukesed seanssid, viibisid seltsimehed Stalin, Vorošilov, Ždanov Kaganovitš. Nii et ei olnud eriti suur seltskond tol korral ning ka siis selle filmi näitamise peaorganisaator vastuta, sunnetski, Effhuminatski märkmetes seisab, et kõigepealt stalents, siis pöördub nagu seltsimeeste asunadski poole küsimusega, et mida me siis vaatame. Täna vaatame mille peale varašloff olevat öelnud, vaatame ilm invest, rebiata. Stalin lattunud, mis film see selline on, pole kuulnud, ei tea. Ja varasharlow ütleb, et see on väga hea film, aga jah, huvitav põnev ilm lauludega ja neid laule sita Utiosof tema olla juba seda näinud mis on iseenesest päris panev, tuleb välja, et Vorošilov jõudis siis filmi näha veel enne Stalinit. Ja ainuvõimalik seletus sellele on ilmselt surnadski talle seda filmi kuidagi varem demonstreeris lootes nii enesele leida liitlase või teha nisuke kontrollkatse, et kuidas üks reageerib, et no ju siis teised enam-vähem samuti. Nii et üllatuslikult oli Vorošilov seda juba näinud. Nüüd ütleb Šomjatski, tervet filmi tal ei ole, tal ei ole, et filmivõtted, monteerimine, lihtsalt mittevõtet või see lõpp, sellega jõutakse ühele poole nüüd tänasel päeval. Aga tal on kolm osa. Ja jällegi küllaltki üllatuslik riskitakse Stalinile näidata lõpuni valmis olemata filmi. Aga selle taga jällegi võib-olla sedasama Šometski kavalusega, kui ei meeldi, siis umbes nii, et me Kaavel kõhkleme ja vot sellepärast siin igatahes mingisugune niisugune ebalev variant on võimalik. Ja Stalin siis teatab, et sume otski selle jutu peale Rashlovi eelnevate märkuste peale. Te olete siin nüüd meid intrigeerinud, olgu siis esimesed osad. Ja need tegelikult selle filmi saatus jää rippuma ühe juuksekarvakesed otsa, sellepärast et Kaganavitš Atacaganovitš veel kord väga tähtis tegelema muidugi võrreldes Staliniga, seal pole keegi tähtis. Ja kõik need neli, kes seal saalis viibisid, me võime seda pilti ette kujutada. Tugitoolid, kõik need suupistetega laovad nüüd seltsi, nad arutavad ja kuivõrd võis, see on lihtsalt hea näide, kuivõrd võis nende inimeste suvast sõltuda mitte ainult filmi saatus. Küsimus pole ju ainult selles, vaid režissööri näitlejate, kogu selle seltskonna jutt, olevik ja kannavitš, teatab. Tema on nüüd suur spetsialist, selles küsimuses ei ole häält. Ja millele Ždanov lisab, et üldse laulab ta ju niinimetatud Lapnie pess, nii raske on seda eesti keelde tõlkida, aga see on siis niisukese tinglikult ütleme kriminaalse või selle paha maailmalaulu. Laula ta patriootilisi Nõukogude laule kuid sekkub varašuelov ilmselt tänu talle kaudselt muidugi ei ole ta ju mitte mingisugune positiivne tegelane, aga antud jõudude vahekorras tema võib-olla lauset otsustavad, tema on filmi näinud ja ta ütleb jätutiosofon selles filmis väga hea näitleja, vägaja näitlejad ikka, film on erakordselt huvitav. Ning Sumiatski lisab. Me sundisime ta kasutabki, seda sõna sundisime, sundisime Utyossavid laulma nii nagu vaja. Niisugune argument mille peale kanovitš küsib huvitatult, et kuidas siis seda saavutasid, et ma ei tea, mida ta selle sundimise all mõtles. Kui juba selja taga olid igasugused protsessid ja muud asjad. Heashumetski, siis vastab tema küsimusele, et jutustasime seisud ossovile, kuidas kaasaegne kino toimib ja millised kõik tehnilised võimalused kinos on olemas, et laulad ilusasti ja siis tuleb kõik väga kenalt välja. Jaa, seda diskussiooni nagu kokkuvõtvalt olevat Stalin öelnud enam-vähem veel kord, need on ju kõik ühe inimese tähelepanekute andmed nagu fikseerinud, aga ju see sisu ei see enam-vähem nii ka olla. Ja Stalini lause oli meeriv, et noh, kui on huvitav, eks, siis võiks ju ka vaadata. Aga see kaalukauss oleks võinud kalduda hoopis teisele poole ja peale neid repliik köetud laulda ei oska üldse ja mis impolik, film, kes teab, kuidas Stalin oleks reageerinud õeks siia pandud punkt ja kõik oleks läinud nii nagu ta kippus alguses ka minema. Kuid film meeldib, väidetav valt jällegi Šomjatski märkmete alusel kostis Ameeriline naer, seltsimees saavad. Ja pärast filmi nende osade näitamise lõppu olevatkaga Novitši isegi nagu üllatunult küsinud, et kas see on siis tõesti valmistatud, vot meil siin Moskvas ta ei kahtle mitte neid Moskva võrrelduna mingite teiste riikide pealinnadega, vaid jutt on Moskva kinovabrikust. Seda tol ajal nimetati, et ilmselt Koganovitšini jõudnud jutud, tema oli ju ka Moskva parteiorganisatsiooni eesotsas, et see ei olevat mitte mingi kinovabrik, vaid tema kasutab sõna nagu haud, et seal midagi ei toimu. Täielik vaikus, aga nüüd vot millise sõduriga on hakkama saadud. Ja teine läbivaatus, kui nüüd demonstreeritakse juba filmi täies pikkuses olevat toimunud 21. juulil, sellel samal 34. aastal ja jällegi ikka Šmiadskile tuginedes olevat kõigepealt sissejuhatavalt, kui seltsimehed istusid jälle, mida me siis vaatame. Ja kui keegi mainib seda filmi, siis ta olevat küsinud, kas need on ikka needsamad Vessiooner ratta mille algust mäe olime juba näinud. Ja mille peale varašilov, kellele vist jätkuvalt demonstreeriti juba seda täispikka filmi enne Stalinit, kes on ju ka päris üllatav duslik ütleb, et tema oli juba näinud ja naeris hääletult. Ja see ka annab niisukese positiivse. See kirja pandud Stalini repliik selle peale René suhteliselt mürgine nagunii seda välja lugeda natukene sapine, ta ütleb, et reageerida siis ilmselt sellele Vorošilovi teatel, et tema on juba näinud, ilmselt Stalinile väga ju ei meeldi, kuidas siis nüüd keegi n ja tema variandis muidugi kiitvalt, et umbes nii tubli oled sõjaväelane tegutseda operatiivselt ja kiirelt. Aga lõpetab selle mõttekäigu lausega, et hinnangu ikkagi filmile. Vorošilov oli öelnud, et suurepärane film, aga Stalin täpsustab, et hinnangu sellele filmile me ikkagi või hakkame sellest alles rääkima siis kui me oleme kõik seda vaadanud, nii et see on väga tore, et sa oled nii operatiivne sõjaväelane, nagu saalid juba jõudsid vaadata. Sulle meeldis, aga see ei tähenda tegelikult mitte midagi, sest nüüd me alles otsustama. Ja kui film lõppes, Stalini reaktsioonid, seda ju väga paljud kuulajad teavad, polnud kunagi kahesed. See oli väga oluline seda pausi välja pidada, kõik ju värisevad kas otseselt või tinglikult, mis siis seal nüüd järgnet tuleb, seal kiitus tuleb seal laitusega, tema näost seda välja ei loe. Ja siis ongi seal lause, puhkasin nii nagu pole varem puhanud erinevates versioonides, aga põhimõtteliselt sisu ongi selline ja veel kord see siis otsustab selle filmi saatuse. Milliseks aga kujuneb selle kinosaali saatus, võib-olla selles ka üks kaks lauset. Pärast Stalini surma on teada, et see tavavaadata filme katkeb. Muidugi alguses võimuvõitlus pole ju aega seal ühiselt filme vaadata, see on juba Stalini nii-öelda stabiilsel ajal võib seal istuda, filme vaadata. Ja nii ta seal seisabki, see saal kasutamata kuni Gorbatšovi aegadeni ja Gorbatšov olevat andnud käsusaal likvideerida, et ju ta siis seal sellisena oli. Ja taastada endine talveaed, nii et tõenäoliselt siis praegu on ta selline, nagu ta oli enne seitsmeteistkümnendat aastat. Teene selles, et see film leidis taolise vastukaja, niivõrd õnnestus väga palju oli ju ka selle filmimuusikal, see oli ikkagi sisuliselt muusikaline komöödia. Ja selle muusika autoriks oli Saagtuna Jeski. Kui 30.-te aastate nõukogude maa ägas terrori käes, nii või mõjusada kokkuvõtvalt öelda siis samas toimusesse köit Dunaevski imekaunite laulude ja muusika saatel milles loomulikult pole temal isiklikult mitte mingisugust süüd selles, et tegemist on ilmselt ühe silmapaistvama heliloojaga, pole ju mitte mingisugust kahtlust. Kuid ka see ei tähendanud, nagu paljude inimeste puhul, et ka tema elulugu oleks olnud pilvitu. Sureb ta küll 55. aastal, nii et repressioonid teda otseselt ei puuduta. Ametlik surma põhjus on sõda, kuid on ka mingid versioonid, et lõpetas elu enesetapuga. Kuid on üks lugu, mis jällegi meile illustreerib, kuivõrd nii peal olid ka kõikide nende inimeste saatused kes kuulusid siis sinna nomenklatuuri. Mingis mõttes olid sa kultuurieliit, nisukesed õukonnalaulikud. Ükskord peale ühte kontserti, kus olid esitusel just nimelt esitati Dunaevski loomingut olevat pärast astunud tema juurde. Ei keegi muu kui tolleaegne julgeolek, kui boss ja Šoff kiitnud Tunaljaskit ja öelnud, et enam-vähem midagi sellist teie laulud on suurepärased. Nad puudutavad Meie maa väga mitmed aktuaalsed teemad, nii et kõik on tore ja kuid on üks puudus puudus. Sellepärast etuna Jovski lauludes ei ole sõnakestki kõige olulisemast, millest nõukogude inimesed peaksid laulma. Ja ei ole seltsi Mazdonaiovski loomingu seas laulu seltsimees Stalinile Stalinist mille peale ilmselt kimbatusse saab tunutuna Jovski teatab, kuidas ta saigi teisiti reageerida. Epema on kohe valmis, tema on juba ammu valmis. Aga mida tal ei ole, ei ole häid sõnu. Ja, ja show tab, julgeolek on ju kõikvõimas nõukogude maal. Tekst polevat probleem. Tekst ei ole probleem. Et kohe saab teksti ja ei möödub paari päevagi, kui väidetavalt Dunaevski lauale oli see tekst ilmunud. Tekst luuletaja Mihhail juskini sulest oli tuntud tegelane, keegi sellist luuletajat tänapäeval loomulikult enam ei tea. Aga suurmeister taoliste tekstide kirjutamises mis siis on tulemas? Muusika väidetavalt enam-vähem samasugune nagu tekst ei ole vist eriti lihtne kirjutada head muusikat halvale tekstile. Aga show on väga rahul, ilmselt järgnevad sündmused seda meile kinnitanud teisiti, sant olla ise Dunaevski kirjutas laulu Laul Stalinist, kuidas saab siis halb laul olla? Ja eks temagi eesmärk oli juhi ees pugeda, nii et kiiruga kogutakse kõige väljapaistvamad jõud, mis üldse selles vallas olemas on. Riiklik koor, riiklik sümfooniaorkester, aadistatakse see laul ja siis kokkulepitud päeval, seltsimehed, on seal, kas poliitbüroo liikmed võib olla laiem ringkond ja Jeff siis paneb selle plaadimängijale ja sealt kostub siis Sactolaiaski poolt kirjutatud illushini sõnadele laol. Stalin olevat kuulanud väga tähelepanelikult pärast paus võib-olla seekord pikem kui tavaliselt. Väidetavalt olevat öelnud seltsimees Tunaljaski on kasutanud kogu oma silmapaistvat annet laulu loomiseks seltsimees Stalinist, mida keegi kunagi laulma ei hakka. Lihtsalt laul. Ja jätkab, et ta võiks hoopis kirjutada laule mitte seltsimees Stalinile, vaid kogu nõukogude rahvale. Arusaadav, mida ta selle lausega ütles. Ja väidetavalt need plaadid, mis olevat poodi jõudnud muidugi ka hetkega, sealt kadusid, korjatakse ära. Ja seda laulu polevadki kuskil eriti esitate, nii et läks kõik nii nagu Stalin ütles, nii et keegi seda laulu laulma ei hakanud. Kuigi Dunaevski positsioon tipphelilooja on ju nii karge, aga vähemalt paistab, et Staliniga kunagi ta kohtunud ei olnud. Ja kui mingisugused soovid peremehe poolt ka olid, siis anti need talle edasi. Õukond laste poolt on teada üks juhus, kus 1940. aastal olevat Stalin vaadanud seal oma kinosaalis Ameerika filmi milisse korjusega peaosas, see talle väga meeldis ja ta olevat siis jällegi teiste seltsimeeste käest küsinud. Mida mõtleb seltsimees Dunaevski taolise filmi loomisest Nõukogude maa tähendab, ei küsi mitte tuna järskelt, vaid küsib seltsimeeste käes. Ja vastus väidetavalt olevat olnud. Muidugi Stalinit oli vaja rahustada, Dunaevski juba ammu mõtleb, kogu aeg mõtleb, aga mingit nendevahelist nisust kokkusaamist polevat olnud. Neid lugusid on päris palju, aga lõpetuseks veel üks, mis oleks võinud lõppeda Artuna Jovski jaoks küllaltki kurvalt. Kuigi 41. aastal kevadel enne sõda, kui jagati esimesi Stalini preemiaid, siis Dunaevski oma muusika eest just nimelt nendele filmidele selle preemia sai. Aga sõja ajal oli ta siis Alisalt nagu isoleeritud, tutvu või vähemalt mõned autorid, nii arvavad, isegi on öeldud tema kohta. Et Isaac Dunaevski, aga mõni ütles, et Issak Dunaevski, aga Issak tähendused lõppenud on ammendunud Dunaevski laule nagu enam ei tule. Aga ainus vist tõesti sõjaaegne tema sulest populaarne laul 42. aastal minu Moskva. Ja see on laul, kus algvariandis ei olnud Stalinist sõnakestki. Ja see lause kuulus lause selles laulus laulu tekstis on siis järgmine ja Brieduv moi, Korot, maguutši, till, piimajad, jõus, kardiot jätma saabuma oma suurte linnaväravasse linna, kus mind ootab armastav neiuna tõlgime siis nii. Ja taolisenas laul kõlas raadiojaamades ning selle peale sajad kirjad, sajad sooviavaldused, inimesed ju tol ajal kirjutavad raadiosse ilmselt rohkem kui tänasel päeval. Kuigi aitäh neile, kes on mulle kirjutanud. Aga siis kirjade laviin, nii et inimesed tahavad veel kuulata täiesti võimalust ei ole, laulmena nii väga meeldib. Ja nüüd raadio juhtkond, kes ilmselt eriti ei pööranud sellele tähelepanu, kuulab siis seda laulu ka ise võib-olla uuesti ja suure hämminguga või ma ei tea, mis emotsioonidega leiab, et jah, tore laul, Isaktunajaski suurepärane muusika, aga teda ei ole, ei ole Stalinit ja teks tehakse kiiruga ringi. Nii et Jabri edu Lottemaa kuutsima, saabun sinna linna. Pluss mintsis ootab mitesse armastav neiu, Väägiti LP My Stalin Schöiot, kus minu armastatud Stalin elab. Aga juhtus selle lauluga tohutu tohutu apsakas ja nimel väidetavalt olevat seda juhtunud kuulama ka Stalin. Ja kes olevat olnud kursis või kuulnud ka seda esimest varianti, mille peale ta olevat välja kutsunud tolleaegse nõukogudeideoloogi number üks proovi ja esitanud talle küsimusega Skasher Pakov on seda laulu kuulnud, mille peale loomulikult pidi ta noogutama oli ju ei olnud. Ja väga huvitav, väga hea laul, suurepärane, jälle Dunaevski laul, aga see läheb tagusharbakoffi Stalinile, et kuidas see tüdruk vahepeal muutus Staliniks. Ja pärast seda märkust mitmeks, mitmeks heaks kuuks. See laul on eetrist muidugi kadunud, kadunud ning hiljem 44. aastal esitatakse juba uute sõnadega, sealhulgas Stalin sees, aga natukene natukene teises versioonis. No need on lood, mis haakuvad selle filmiga, mis ilmub Nõukogude Liidu kinoekraanidele. Tol ajal, kui algavad repressioonid, Nõukogude inimesed mõistaksid, näeksid, saaksid lõbutseda ja saaksid aru, kui tore on elu sellel ääretult Nõukogude kodumaa ja sellega täna võikski lõpetada.