Tere, seda puhknaga meeleni muusikatund peaaegu kogu oma terves 50 viieminutilisest pikkuses on ühtaegu erakorraline kooli kontserteikellegimaal ja samas tundeline teekond ei kellelegi ma ühest servast teise. See reis on nii ajas kui ruumis toimuv. 1970.-te aastate keskpaigast tänapäeva aastatuhandevahetusse. See reis käib läbi jõulude, mille siis üle veerand sajandi tagasi laulsid linti üksnes oma rõõmuks ligemale sadakond Kanada maakoolide last. Need laulud on taasavastatud aastatuhandeveerel, murdejoon olen kokkuleppeliselt ja hea meel on neid eikellegimaal taasesitada ja esitleda, aga mul, kes ma olen, Tiit, kus need niisama kauneid laule, tundelise liigutusi nagu Beach Boysi originaali töötlus ka ta oli nõus, mis saate avas, on tulemas veel, aga nagu võib teismelistel eriti varateis ministrilt üheksa kuni 12 aastatelt lastelt oodata teevad mad lauska mürtsu meeleldi, nagu nüüd kohe. Suurte ja väikeste inimeste tegutsemise ja tegevuse juures olevat inglirahvale kõige enam meeltmööda isetegemise õhin ja tegutsemislust mitte niivõrd tulemuse täiuslikus. Nõnda on inglirahva kohta väitnud keegi inimeseloom, kes arvab end ingli rahva arvamustest midagi teadvat. Too pool tsitaat on õigupoolest anonüümne, aga ta on täiesti kohasena ära toodud selle heli Albuni bukleti lehekülgedel mis kuulub Kanada längi piirkonna kolme erineva koolikooride ansamblit salvestiste juurde taas avaldatuna aastatuhande vahetusel. Too mängis kuus minutit projekt, seesuguse ühisnimetaja on ta enesele saanud, on õigupoolest taasavastatud juhuse läbi. Tänu heliplaadifirmale paar LAN Miss Ameerika maal kuulub, pigem on ta iseseisvatele alternatiivsete kilda ja tõepoolest juhuse läbi ikka mööda sedagi, nii et üks raadiokuulaja on raadiosaate tegijale saatnud salvestuse ühest kummalisest laulust ja sealt edasi otsitud, jälgisid vaatide jälgisid ja need leitud leitud ligemale paarkümmend salvest teatud laulnud 1970.-te keskpaigast nende lauludega mõju tänapäevas seesugusel mitte viimistletud kõlapildi kujul samuti tolles lapselikult õhinas, millega neid laulusid ette kantakse ja tegemist on omaaegsete 60.-te lõpu seitsmendat esimese poole valdavalt menulugudega on ehk doing hingeli rahvale väär, väärtustamisena väärtustamist väärt näiv tegemise lust igatepidi kuuldavad täiesti selgesti. Aga algus Pont lool teps mitte nii väga ingellik, kas selle toimetuse taga nende salvestiste initsiaatorina on, leiti tulles mees nimega Hans mänge. Proosalist muusikaelu elav noormees 1090.-te aastate alguses toona kes kiirkorras perele juurdekasvu võttis, omandada õpetajaameti põhitõed ning siis sai enesele ikka õpetaja koha tolles Kanada maapiirkonnas British klambia längli District. Seal siis kohas, kus lapsi tihtipeale sadulas papa-mamma taga hobusega kooli toodi ja mõnes koolis lapsisid, lapseside kooli ruumisidki võrdlemisi vähe oli, võttis hipimehel on Swingers õpetada oma neljanda kuni seitsmenda klassi õppuritele seesuguseid palasid, nagu neid tükki kolm on juba kuuldud. Originaalid kuulasid piis poisile teisiti rollerile ja viimati grupile hiiglas laulis tool, üheksa aastane neiu seilab eemal klaveri, saatiski teda muusikat, saab teha Swingers. Seisuseid kummalisi populaarmuusika klassika ja mitte üksnes klassika, vaid ka haruldasemaid palade töötlusi, mis pole mitte olnud mõeldud kellelegi teise kõhuka plaaditöösturi Tähelepanu pälvimiseks, vaid lihtsalt oma rõõmuks, lustiks laulmiseks ja vanematele ettekandmiseks tuleb neis neid, selles ei ole kellelegi ma saates ridamisi äratuntavaid aimatavaid sugugi mitte täiuslikke esitusi, sest tihtipeale tundub nende koolide trummipoiss käituvat mingi üksnes temale mõistetava rütmitundmise ja mängimise mõõtmete kohaselt ja ka hääledki kõik kõla kokku nõnda silutud, kas nagu kas või Eesti lasteraadio laululaste või tee v laulustuudio omad siin Eestimaal näituseks. Aga me lähme selle liigutava looja tundelise teekonnaga edasi. Koosnil Taimanni lauluga suid Gerlim ja ikka nende kalade maakooli lastega. Kellelegi ma muusika kuulajad, vahepeal ei ole võtnud tänane saade mitte teha pööret ära kanada koolilastelt, eks biitli Paul McCartney peale, ehkki tema viimati laulis. Aga kõrvalepõige võiks olla asjakohane ja väikest asjaarmastajate suhtes ka mitte liialt ülekohtune. Puhu McCartney ja vintsibänd olnud all seesuguse albumi nimipala seitsmendat aastat, esimesest poolest on üks neid mitte kõige lihtsama struktuuriga laule. Üks kaunis kunstipäraseid poplaule ja võib-olla längli piirkonna koolilaste salvestuste hulgas üks seesuguseid kummalisemaid lugusid, mille puhul isegi veidi üllatab, et lasteansamblid, koorid võtsid jõudu katsuda seesuguste paladega kallal. Aga miks ka mitte. Ja ega poolne kaart nii suur professionaalne populaar. Bänd on rand nimeline Pala. Õigupoolest ei tohiks ka liiga teha sellele ase armastajalikule töötlusele, mis varsti eetri eetrisse jõuab. Läbi laste laululood ilmselt tule täiusliku viimistluse poole. Ei ole tegelikult püüelnud. Aga kõik nad väiksed lahkukõlad, kummalised kajad üldse teps mitte viimase peal helisalvestuspilt. Need lisavad ehk omamoodi võlugi nendele lugudele sealt rohkem kui veerandsajani tagant. Buumekaatne bänd, ranni võtavad nad kahtlemata mängida samamoodi nagu kõiki muidki palasid erinevatest allikatest. On võrdlemisi lihtne ansambel basskitarr, klaver, mida enamasti muusikaõpe Holfenger ise mängib. Mitmed lauluhääled, natukene ksülofoni, tilinaid, pihiberkussiooni ja ongi peaaegu et kõik. Ja enamalt jaolt peaaegu eranditult väärivad kõik need palad tänasesse saatesse kvaliteeti. Need, mis siia ei mahu, plaani Pealt ilmsesti korduvat ülekuulamist, ei ole tegemist ainult ühe väikse veidrusega, mida korra ehk maksab kõrvaga katsuda ja siis olla rahul teadmisega sai järele ka, et mis enesest kujutab kuulata korduvalt esimene kord nüüd längi lapsed, Paul McCartney bänd olnud ramp. Omas toas in my ruum oli viimane länglaste lauldud laul allikas naas ansambel Beach Boys ehk täpsemalt pale, autoriks muusika, autoriks Brian Wilson. Mich poisi kadunud geenius, nii-öelda Bren Wilson on teadaolevalt längi laste tollase muusikaõpetaja Hans Wengeri üks lemmikmuusika autoreid Jaan seeriaid üleüldse. Teine suurem lemmikmuusikaõpetaja jaoks oli tal kooli saabudes Brain Wilsoni kõrval žanra. Niisiis kaks seesugust äärmiselt erinevat ja mistahes varasematest reeglitest siis poplaulu kirjutamisel võitšessis kinni pidavat mitte vähemalgi määral kinni pidavat meest. Muusika õpetamise käigus leidis Hans Wenger küll enesele veel kolmanda lemmiku Murphy ja ilmselt siis horfi muusikast. Lood kubisevad ksülofoni, kõlad enamasti tema tehtud popklassika seadetesse sattusidki. Aga nüüd on juttu olnud juba mitu pikka lauset muusikaõpetajast ja hem õpilastest, kelle mälestused tollest, mis sündis 1970.-te aastate keskpaigas seal Kanada maanurgas kolmes erinevas koolis. Muusikaõpetuse tundides olid plaadid taas nende lugude taasavaldamiseks aastatuhande vahetusel mõnevõrra hakanud lahku minema. Muusikaõpetaja Hans Wenger mäletab, et ta mängis laulud. Neid oli kahtlemata rohkem kui paarkümmend, mis kunagi kahel erineval puhul salvestatud said lastele ette ja siis lapsed valisid, mis neile meeldis. Ta arvab, et põngerjad ise 1009 kuni 12 aasta vanused seal kolmes erinevas koolis ei olnud kuulnudki, vast näitama ette mängitud lugusid varemalt, kui, kui ehk välja arvata teisiti olles siis sätte Dynaitmis mürtsus ei kellelegi ma peaaegu alguses. Õpilased mäletavad asjaga pisut teisiti, kusjuures õpilastest, paljud nendest üle 100 lapse kellega omal ajal muusikatundides tegeles on edaspidi asunud küll muusikuteele. Nad ei olegi pürginud saamaks popstaarideks väikeses või suuremas mõõtmes. Profession õudselt muusikud on saanud mitmetest, aga samuti ka näitlejad. Eks seesugustest Hans Wengeri kunagisi õpilasi nooren Music mäletab, et õigupoolest lõppedes Holfenger neile laule, mida nad tegelikult juba teadsid, olid nemadki populaarmuusikat raadiost kuulda. Nad küll ei kujutanud oma tulla seda siis üheksa 12 aasta siis lapse peades ette, et seesuguste palade laulmine just seesugusele poel võib-olla kuidagi kummaline või ebatavaline. Aga edasi mööda eikellegimaad mööda 1900 seitsmekümnendaid Kanada längidistriti. Eks pop muusikalisi klassikalisi autorite paare Cherry kohvinud Kärol king laulavad meile sellest, kuis nad on millegi pääle satuvad taimintosoofin kuud, nemad ei laulavad. Lapsed muidugi. Võib-olla see viimatine kõrvalepõige oli isegi liigne, aga seesugune ta oli talle kolm nokib tants, pala originaale, esitus kanala grupilt, Klaatu, mida vahepeal pikemalt ja tegelikult väga veenvalt ümber esitasid längli piirkonna koolilapsed, samuti kaladest. Kummaline muusikalini teede ristumine võib öelda tolles palas, et olles ajajärgus Klaatu tolle kummalise Toronto grupi esitatud Coloklypents oli tollel ajal, kui Hans Wenger ja tema lapsed selle salvestuse tegid võrdlemisi värske lugu, tegemist aastatega 76 77. Kahtlemata samuti omaette kummalise saatusega grupp kelle tolle kõige tuntuma pala tegelikult laulsid samuti kõige menukamaks hoopiski grupi kaardmentes liikmed. Aga nõnda siis seal 1970.-te teise poole alguses Kanada maakohas võtsid lapsed Holzingeri õpetuse all laulda teisigi laule. Mõnelgi puhul tundub, et kuigi öeldakse, et lapsed armastavad ilmselt laulus latikat kui põnevam, vaat pala, mis kasvõi sõnades liigub, olid ilmselt mõnede lugude teemad nende jaoks võrdlemisi hämarad. Ometigi muusikast lasid nad end kaasa kiskuda, sest kas või järgmise näite varal raske öelda, mida ta koolikoor võttis oma kollektiivses ajus arvata laulusõnadest, millel ühispealkirjaks pandud Steveiniksi poolt grupist liitud Mc omal ajal aastal 75 raielal arvavad talle nõiamoori laulu laulsid omal liigutaval moel mida rosinad Steveiniksi kirjutatust ei ole küll teada. Mõnede lugude autorid. On oma arvamustega avalikkuse ette astunud neidsamu kaladagoogilaste laule kuulates palasid, mille üks või teine neist kirjutavad David põuigile. Space Oddity on paljude kuulajate plaadi kuulajate arvates nüüd laseriajastul üks meeldejäävamaid palasid palasid, mis ometigi kellegi oma saate valikute hulka pole mahtunud. On küll arvanud, et seesuguseid seadeid ja niivõrd ehedat esitust ei oleks tema saavutanud ka ükskõik mis droogide abiga. Aga nüüd siis sti UNIXi asemel jõhvlyytvud mäki kohal lambi koolilapsed palaga laienenud. Kanada lapse häälsetele, lauludele popmuusika töötlustele on nimetlevaid sõnu lausutud kiituseks võrdlemisi kummalisest ja teinekord üllatavatest Kantest. Järgmine tsitaat kuulub kellelegi teisele, kui pesu ehedale postmodernist yle padupostmodernistid kedagi kellelegi, mis areski tutvustatud Johnsonile temal end nõnda selle muusikas on ilu ja tõde. Need helid küünivad südamekeeli puudutama öisel, nagu miski muu muusika naljalt ei suudagi. Tsitaadi lõpp. Te võite nende sõnadega nõustuda või mitte. Aga mis selles saates kõlas, oli üks neid ei kellelegi maid mida tutvustamata esitamata tegemata jätta, saate tegija seisukohast oli tegelikult võimatu. Ja võib-olla selle saate lõppu enne viimast seid laule sobib ehk öelda seda kulunud, ent alati õiget mõtet. Et üks väga hea õpetaja, olgu siis muusika või muu alal, on tegelikult hindamatu väärtus alati. Mina olin Tiit, kus need saadan eikellegimaa jälle kuulmiseni.