Hallo hallo siin Estonia talve, et algab kellaviietee, algab seltside ja ühingute saade. See on Estonia Seltsi, Eesti Kultuuriministeeriumi, Lääne-Eesti Panga ja Eesti mereagentuuri eestma. Eestkostel toimub ülekannete sari meie kultuuri ja seltsielu teemadel. See on seltside, ühingute ja liitude tegevusetult Tustamine. See on intelligentsi kokkusaamisega. See on uute ideede ja plaanide väljapakkumise paik. See on küsimine Jakostmine seltsidest, tippkultuurist ja Dailusest. See on seltside ja ühingute ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kellaviietee. Täna tutvustame genioloogia seltsi, suguvõsauurijate seltsi tööd ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Täna musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Head pärastlõunatundi daamid ja härrad. Täna on siis talveaeda kogunenud genealoogia seltsi ehk suguvõsauurijate seltsi inimesed. Esmalt saame tuttavaks seltsi esimees, Eesti Energia vanemdispetšer härra Harri Talvoja juhatuse liige, keemiainsener härra Einar Loit ja kõige noorem osaleja, ametilt küll arhivaar härra Indrek kainerr kultuuritöötajate täienduskooli kabineti juhataja proua Tiina Rugo psühholoogia õpetaja, praegu pensionil proua Helgi Reinsalu ja kooliõpetajahärra Tõnu Tamm arr. Niisiis, millal ja kuidas tekkis Kemioloogia selts? Seltsi sündimise põhjuseks on see, et Eestis on juba suguvõsa uurimise ajalugu kaunis pikk. Alates 1900 31.-st aastast alates 40. aastal katkes uurimine, nagu paljudel selle ajaseltsidel ideoloogiliselt vale tegevus. Mulje siis, enne sõda oli selts olemas, oli selts olemas. Ei olegi nii väga noor, siis suguvõsa uurimine tegelikult hakkas Verwaraga inimesena varem varem baltisakslased. Nagu ajaloost ütelda, siis uurimine hakkas veelgi varem jah, aga mikspärast selts on moodustatud. Kui ma loen nüüd põhikirjast, et meie üld üldsätted ja eesmärgi siis ütleb ära, milleks meil seltsi tarvis ori. Seltsi eesmärgiks on genealoogia uurimisest huvitatud isikute ühendamine genealoogiaalaste uurimistööde tegemine ja sellele kaasaaitamine. Ühtlasi on seltsi tegevuse eesmärgiks eesti rahva huvi äratamine oma põlvnemise ja esivanemate päritolu vastu ning põlvkondadevahelise järjepidevuse säilitamine rahva mälus. Millal te taastasite siis oma seltsi sõitsime, taastasime viiendal mail 1990. Tegelikult algas seltsi taastamine nagu varem ta ei olnud küll seltsi nime all, aga Pirgu arenduskeskus ja kultuuritöötajate täienduskool alustasid suguvõsa uurijate kokkuvõtmisega ja nendele seminaride korraldamisega. Ja vot nendest seminaridest siis hiljem kasvas väljaselts. Sellepärast et seminaridele selgus, et ikkagi on vaja ühte organisatsiooni, mis koordineeriks suguvõsa uurijate tööd. Sellepärast et siin on terve rida probleeme, millega üksikuurijad hakkama ei saa. Muidu harilikult näiteks spordiselts, seal ei ole palju vaja tõstekang või nagu vanasti Lurichi oli, isegi kivid aitavad, aga suguvõsa uurimise on omad probleemid spetsiifilised nimelt. Me oleme tugevalt seotud arhiividega. Ja kuna meie algallikad on arhiivides, siis me peame sama võimalust kasutada arhiive. Aga arhiivides olevad üürnikud on kõik eesti rahva vara ja nad on nii-öelda sellised ainueksemplari seal originaalid. Ja kui seal originaalis näiteks läheb kaduma üks täht võiks sõna, siis seda enam taastada ei saa. Selle tõttu on meie suguvõsa uurimisel on selline selline Spess spetsiifikat. Ühesõnaga, igati ühte ei tohi arhiivi lasta, ei tohi. Suguvõsa uurimine ajaloost on teada, et see on ammune asi, kas ei, seostu sellega, et ajame ikka taga. Uuri oma kohta siin maailmas, mille jaoks me siin oleme ja kust me oleme tulnud. Kust me oleme pärit? See on õige, sest mina loen, inimene peab jätma oma elust mingisuguse jälje. Üheks tähtsaks nii-öelda jäljeks on inimesel muidugi tema järeltulevad põlved, lapsed ja lapselapsed. Aga, aga otsisin ülesse oma eelnevaid nii-öelda vanemaid vanavanemaid ja see on niivõrd huvitav, kui sellega teele siis ma pean ütlema, et minu praktikas ma olen sellega juba tegelenud 30 aastat. Ja mul on omal nähes seda, et arhiivis laske käia, ei saada kätte, omale muretsenud juba mikrofilmi, need võiks öelda kodus on juba väikearhiiv ja ma saan üksi aidata, mitte ennast enda suhtes, ma olen juba leidnud ligi 13 põlve 350 aastat tagasi esivanemad ja nende järglased, aga mind on hakanud huvitama see, et sel ajal juba külades oli niivõrd vähe rahvast, et need inimesed omavahel on kõik sugulussidemes. Ja see ärgitas nii-öelda uurimine mitte üksi, ainult enda esivanematega, kogu nende vanemate põlemise kohas olevate inimeste juuri. Ja oleme teinud ka juba palju kokkutulekut, me oleme käinud ema poolt koos juba 13 korda, mis aitab kaasa. Nüüd olen hakanud viimasel ajal isapooltega sellega tegelema, kaks korda oleme käinud koos. Kui kokku võtta, mina loen, et inimese ja nii-öelda tööd ja muud asjad on ka tähtsad, aga oleks vaja siiski teada ja kui rõõmsad on lapsed ja lapselapsed, kui nad saavad oma sünnisündimuse juures hõbelusika kõrvale ka oma tähendab esivanemate nimed ja need nimed on muutunud traditsiooniks, on hakatud neid vanu nimesi Võib-olla ära märkida Enn Tarveli poolt kirjapandu ja tema kõlab nii. Kui koos õhtuste ududega kerkiksid lauli või tõugu või pärispea küla vahele meie ette ammu kadunud Jürgenit mikut või glauksed, oleksime võib-olla pettunudki vaest, nad polegi kui graniidist raiutud patriarhid, võib-olla on hoopis taskurätita pesemata ja piibupidised habemes taadid. Aga nad on meie esiisad, kelle tööl vaeval ja kannatustel rajaneb tänanegi päev. Nad meenutavad, et kõigil aegadel on elu esmajoones tähendanud tööd ning kohustusi iseenda oma pererahva jama vastu. No see on väga kenasti öeldud kogu selle tegevuse olemuse kohta. Kui olete siis nüüd selgeks saanud, kes te ise olete, kust tulete? Mina tean küll kindlasti isegi legendaarse oli, et nad peavad olema rootslased, esivanemad, aga olen jõudnud praegu nii kaugele ette, ei ole seal ühtegi rootslast sees nii isa kui ema poolt ja pean ütlema, tänu nende uurimistega olen hakanud ka tegelema ajalooga ja kujutan ette isegi, et üks 100 150 aastat tagasi, kuidas elasid, kui raskes olud elasid, kus ei olnud üldse süüa inimesed surid nälga, rääkimata katkudest ja haigustest. Et kui nüüd inimesed virisevad, et meil on kehv elu, siis peaksid nad seda asja lugeda ja saaksid tõesti näha, et jäid ellu need, kes olid tugeva tervisega, kes tegid tööd ja see maalapp, mida vaja harida, mida hariti korralikult ja saadiga siis sealt, need tähendab seda asja Ääros rohkem järgi uurida. Aga kuidas teil on noormees? Kaugele olete uurinud vaid seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu. Et ma tean 13 põlvkonda Endast tagasi, aga puhas eestlane ma ei ole, vanavanaisa on lätlane, eestpoolt tuleb rootslasi, sakslasi, et eestlased on ikka olla ka üks kolmandik, võib-olla ainult verest, ainult räägin küll eesti keelt. See on kena, et siin teie täienduskooli kaudu tekkis ka suguvõsa uurimine. Eks nähtavasse õpetaja, see maa sool, kuigi linnas me enam niimoodi ei oska öelda. On ka selle aluseks ikka, et et me mäletame seda, mis oli. Ma arvan, et see on väga oluline, sellepärast et kui ma mõtlen praegu meie maa peale ja rahva peale, kes meie majas käib õppimas siis on siin väga palju tõepoolest õpetajaid, aga siin on ka väga palju kultuuritöötajaid, klubi, töötajaid, raamatukogu töötajaid, muuseumi töötajaid, lasteaiakasvatajaid jaa, genealoogia kahtlemata on üks osa kultuuriajaloost. Ja selleks, et teha geoloogilisi uurimisi ja et õpetada teisi, selleks on tõenäoliselt vaja meil õpetada ka inimesi, kes suudaksid teisi õpetada. Kui me võrdleme nüüd võib-olla siin kõige lähemate Skandinaaviamaadega, siis võib öelda, et seal on ju olemas terved suured genealoogiakeskused. Raamatukogude juures on olemad olemas. Mikrofilmide kogud on olemas inimesed, kes oskavad seda juhendada, see on täiesti meil alles tundmatu maailm. Ilmselt on meil koostöös seltsi ka, ma arvan, päris suur tööpõld resessi. Suguvõsa uurimine, kui teie nüüd oma seltsi kogunesid on varem käinud teiste seltside kaudu, nii nagu ma tean. Enne seda oli vist see kodu-uurimise seltsi kaudu käis ühteteist muinsuskaitse selts, kui ta nüüd hiljem tekkis, on täpselt sedasama tööd teinud, kas nende osa on niisamasuguseks jäänud või nüüd on kõik teile kogunenud. Meie suguvõsa uurimine käib ju ka enam-vähem sama rada pidi tehakse kindlaks esivanemad ja siis nii minevikus, nii kaugele, kui võimalik tuleb sinna juurde kodulugu, samuti. Seltsile kõik koondunud, paljudel on veel kodus, istuvad ja, ja teevad ja võib-olla me ei teagi neid kõiki meie ülesandeks võib-olla see, et siiski neid inimesi üles leida ja õhutada, et selts saaks nii-öelda materjaliga omale teiste jaoks. Meie polegi veel õhutustööd eriti teinud, sellepärast Meie võimalusd arhiivides käia on ju niivõrd kehvapoolsed, me ei pääse arhiividesse korralikult üldsegi. Või siis tuleb ilmselt lisama veel seda juurde, seal ju ammendamatu varaallikas, mis praegu seltsi liikmetel tehtud on ja küll oleks tore, kui oleks olemas selline keskus, kus tõepoolest on võimalik igalühel ka mitte seltsi liikmel, kui tal tekib huvi minna ja vaadata ja tutvuda juba olemasolevaga, milleks teha sama tööd mitu korda? Mina võiksin rääkida sellest, kuidas üks konkreetne isik Seltsini jõuab ja seltsi satub kas või enda näitel sest mina uurin praegu kolmandat aastat alles jõudsin selleni pensionile jäädes ja kuidas Ameerika teadlased on grupeerinud inimeste ealist tegevust? No võtame näiteks nooremast east seal 20 16 kuni 22 lahkumine, vanematekodust täiskasvanuks saamise ajajärk, õppimine ja nii edasi. 23 28 astumine täiskasvanute maailma 29 32 üleminekuperiood kuni siis 33 39 tormi ja tungi ajajärk siis plahvatus keset elu, kus siis saavutatud. Aga kas see juba see täielik? Alane vilumus ja kõik, aga lõpuks paratamatult jõuame küpsemasse ikka. 43 50 on siis rahul, rahulikum periood, kellel veel loominguline tõusuperiood, aga üle 50 juba on lähenemine pensioni eale pensionile siirdumine, aga seoses sellega töölt lahkumine. Ja no mina isiklikult ka jäin otsekohe kolm aastat tagasi pensionile. Ja nii või teisiti elasime sellisel ajal, kus nõukogude naine haritud naine töötas vähese palgaga, aga suure ühiskondliku töökoormusega ja ei peetud ju pere. Eriti oluliseks tähtsam on ikka see, mis väljaspool kodu tehti. Ja nüüd muidugi tekkis tühik, kolm lapselast küll, aga siiski talvisel ajal ei suutnud seda tühikut täita. Esimene poolaste korrastasin perekonna fotoarhiivi. Ja vot sealt hakkas mõte idanema, siis sattus kätte ära lankotsi Meie Tartu seltsi aseme esimehe artikkel maakodust hakkan oma suguvõsa uurima. Ja nii siis hakkas minema kirjavahetuse teel. Sain oma vanaonu professor Aadu Lüüsi, kes on ka seltsi asutajaliikmeid olnud mete jälile ja mälestusteraamatute jälile ja niimoodi seal. Kuulge aga kas need praegu pärast natuke võiks rääkida sellest huvi kujunemisest ka üldse, sest me teame, praegu on ilmselt genealoogia seltsis rohkem siiski vanemaealisi. Oluline on see, et vaba aega on rohkem sest see võtab tõesti palju aega. Aga iga seltsitegevus eeldab huvi asja vastu ja huvil on oma teatud kujunemise järgud. Esiteks tunnetuslik külg, tahan teada saada. See on esimene, eks ole, oma esivanematest, noh, näiteks mina ei teadnud, kahjuks isa jäi vaeslapse pult ja ma ei teadnud tema vanemate kohta täpselt isegi sünniaega. Soov teada saada ja teine aste on siis tahteline tegevus, juba tegutsema asumine, kuidas teada saada informatsiooni kogumine. Jõudsin niimoodi siis seltsile ja sain kontakte teiste inimestega. Suurepärane oli suvel arhiivikursus juba nüüd täiskasvanud küpsed inimesed, õpime siin kohti kirja kõrvalt, võiks tunduda kainele vaatlejale täiesti naeruväärne, arusaamatu. No oleneb, kuidas ja kes vaatab. Käime tahvli juures, loen, ma ei saa aru ja, ja veel siis kui sulase ja peremehe vahel saab juba arhiivis vahet teha, nii et see on tore. Paratamatult viimane on see emotsionaalne külg, sest ilma selleta ei ole Ta arhiivis oma esivanemate andmeid. Ojale seal ja siis otsis mulle need raamatuid välja, siis olid pisarad silmis ja selline iga iga tore leid, mõni vana huvitav foto, nii et see pakub emotsionaalselt väga palju huvi tekitamine just lastelastest ka. No mul on nad, poisid on viiekuune aastased juba hakkavad aru saama, mis seal nad selle skeemi pealt, kuidas igalühel on ema, isa ja kuidas edasi läheb. Ja võib-olla natuke hiljem loeksin ühe vana luuletuse siis, mis neile väga huvi pakub emotsionaalse külje pealt. Sel juhul on, pakub endale palju ja tekib juba huvilisi. Suguvõsaringis ka, kes aitaksid natuke kaasaga. Muide, võib-olla tuleks rõhutada just seda küll meile tundub tõepoolest imelik, et vanemad inimesed on koolipingis ja õpivad aga nii, nagu me teame, mujal maailmas on see täiesti igapäevane asi. Niivõrd loomulik, et see ei tähenda, oled sa seal seitsme või 70 aastane, näiteks kui sa tunned ühe või teise kooli või teema või, või asja vastu huvi või keele vastu huvi siis võid seda täiesti vabalt ka teha harrastada seda ala. Et võib-olla me peaksime just seda külge ka rõhutama. Ma arvan, et see on väga oluline rõhutada, sest et võib-olla tõepoolest tundub veel hetkel paljudele, et milleks nüüd ütleme, pensioni eas inimene peab õppima või, või on tõesti väga väga kurbi näiteid selle kohta, kuidas on öeldud, et mis ta nende teadmistega enam peale hakkab, aga samas täiesti kindlalt teame ja ka öelda seda kui palju on praegu teistes, ma pean silmas Skandinaaviamaades, ma ei saa rääkida, kus ma pole konkreetselt käinud aga mul on olnud võimalus viibida rootsimaal, seal on tõesti väga palju erinevaid täiskasvanutele mõeldud õppeasutusi, üks nendest on selline vorm nagu rahvaülikool Inglise keeles folkass kool ja neid koole on väga palju ja kõigis nendes koolides pea, kus ma olen viibinud, on üks väga oluline osa, just nimelt suguvõsa uurimine seal uurivad nii kaheksateistaastaselt kui juba tõesti väga kõrges eas inimesed. Oluline on just nimelt see kogemuste vahetamine, siinsed inimesed, kõik väga erinevate erinevate teadmistega ja üks lihtsalt täiendab teist, see on täiesti normaalne. Missugune on teie seltsi koos seisis vanusest oli juttu siin ka teie juures on juba tunda, et on nii noori kui vanemaid läbilõikeline koosseis, mis see on? Kõige nooremad on kooliõpilased kooliõpilasena kõige nooremad keskkoolist. Tegelikult peaks hakkama veel vanemalt peale. Sellise uurimistöö algus on kuskil neljandas klassis. Aga koolides veel sinna vali muidugi propagandaga ei ole jõudnud sellel ajal alustada. Kodu-uurimine juba käib ja sinna sekka tulevad need suuruse uurimisasjast. Seda küll jah, aga nii-öelda genoloogia sellist sihipäraselt ei ole, ainult ainult propageeritud kodul, uurimine on ka see muidugi käib ja muuseas, meie seltsi poolt on Tartu koolidele peetud sellealaseid loenguid juba mõned, nii et selles suunas. Me kavatseme edasi ka tegutseda, aga läbilõikes ei olnud alates sealt ja kuni ühesõnaga võib nii öelda, tähendab nagu meil Soome esindaja käisin loengut pidamas nende seltsist ja meie siis küsisin, et noh, et inimesed saavad töö valmis, on seal kuskil 80 aastat vana ja et mis nad siis edasi teevad, vastuseid uurivad edasi. Ja ja, ja noh, meil on samamoodi, meil on siin päris eakad, aga üle 70 aasta vanuseid ja kuni 210-le lähenevad. Nii et läbilõikes on alates jah, kooli õpilastest kuni kuningad selles eani. Enamik muidugi on selliseid ja tähendab kõrgharidusega inimesi ja intelligentsi hulka kuuluvaid inimesi. Väga kirju seltskond võib öelda ja asi on selles meie seltsis muidugi on 150 liiget, ümmarguselt võttes praegu. Aga neid uurijaid on, kes tegelevad, selle uurimisega on üle Eesti veel väga palju ja ma arvan, et see, mis meie seltsis osa, see on väga väike osa, et umbes kolm korda nii palju tegelikke uurijaid veel, kes nii-öelda väljapool seltsi on uurinud ja uurivad praegu edasi meie siin omale koostame kataloogi nendest, aga see on veel nii-öelda tegemisele ja ei ole kaugeltki täielik. Ja muidugi, eks siin on omad põhjused, miks see on nii läinud, nimelt pärast seda, kui selts likvideeriti siis muidugi sõda sõja ajal seda uurimist ei toimunud. Pärast sõda, siis hakkas ujumine uuesti, aga kuna see oli keelatud, siis hakkas põranda all toimuma ja tehti igasuguste võimalike teemade all uurimissuguvõsa uurimistöid. Mina, isegi kui ma oma põhilise töö arhiivides ära tegin, siis mul üks hea inimene soovitas, et sa vali omale nüüd uurimistöö teema, selline ühiskondlikult kasulik, nagu tol ajal nimetati, see tähendab, et poliitilised pidid olema teatud poliitiline teemana. Ja selle teema varjasime, hakkasingi tegema, tähendab, ja muidugi siis see töö käis, nii et selle uurimisega vot vot sinna siis natuke juurde kõrvale, mitte arhiivi. Sa oled juhtkonda sisse vedada, nemad muidugi taipasid, millega tegemist on, aga noh, see käis nii-öelda vaikides see asi ja nii töötasid kõik, nii et kui arhiivide uurimisteemasid vaadata siis paljude nende igasuguste kodule alaste uurimise ja mingi ajaloo uurimise all seal on taga, on suguvõsa uurimine täpselt nagu minulgi oli. Vot neist uurimisest muidugi me paljusid me praegu ei tea. Ja sellepärast tehti ära ja nendest ei neide levitatud nendest vaikida, lihtsalt nii, et neid uurimistöid on väga palju, mida meil on teadmata hea, kui me saaksime nendest teada, me kavatseme tulevikus ikkagi kutsuda rahvast üles, kes on teinud sellist uurimistöödelt meile. Meie seltsile vähemalt teataks teemad, tähendab mida on mida on tehtud ja kuskohalt need andmed võiks leida täpselt selle sama asja pärast, et mõni noor inimene ei tea sellest midagi ja hakkab seda tööd uuesti tegema jälle otsast peale. Ja siin on ääretult tähtis, et me teaksime, millised tööd on juba tehtud, et me saaksime oma seltsi suunata inimesi. Ahah, sina uurid seda suguvõsa vanad, seal on see mees tegi võtta selle mehega ühendus ja siis omavahel juba siis vaatate, kas sobib või ei sobi, kas klapi labi ja mul omal on eelsed olnud ka, tähendab minu mõnedki sugupuud on tulnud nii, et mina olen poole teinud jumala leidnud inimesi, kes uuris tema käest, sain teise poole, kahe peale lükkasime kokku, olime sugu valmis, et ma sain poole tööga ühe sugu. Selliseid on võimalused siin, kui oleks meil seltsi kartoteegi täielik täielik su suguvõsaalaste uurimistööde kohta andmed olemas, mis on veel muidugi arhiivis on juba terve hulk hulk, hulk andmeid. Aga need on, ei ole veel piisavad. Siit tuli välja praegu seltsi kasutegur inimestele hoida aega kokku ja, ja selle tõttu pääsete oma materjalidele paremini juurde. Kuid kas teil on andmeid ka enne neljakümnendat aastat eksisteerinud seltsi kohta, on sealt midagi teile üle tulnud, kas sellest varasemast tööst on praegu teie jaoks ka kasu või on need materjalid kaduma läinud? Tervest reast töödest ja suguvõsaalastest. Ja siis on samuti olemas andmed uskonna praegu asuvad millistes arhiivides, millistes fondides. Neid üldiselt tehti. Kaunis kaunis palju. Asi on läinud nii, et see esimene 1931. aastal asu tatud selts tema töötas kaheksa aastat. Aga selle kaheksa aastaga nad tegid ära tõhusa töödelda näiteks praegu Eesti ajaloo arhiivis on leida ligikaudu 300 uurimistööd eesti autoritelt, kui üldse kokku on teada perioodist 1000 903900 kuusk ainult seitse 750 suguvõsa uuringut. Nendes trükis on avaldatud 39, erakogudes on 157 ja mujal on siis ülejäänud. Ja on teateid, et tolleaegse eestiaegne selts, mis 1940. aastani töötas, on teinud 2200 umbes 2200 suuruse uuringud. Aga kahjuks selle sõja sele seltsi hävitamisega on andmed nendest kaduma läinud, kus kohas nad asuvad, kas nad on alles vanad, hävinud või olnud kellelegi isiklikus arhiivis, võimalik, et palju sellest nendest öödest isiklikes arhiividest. Ja meie sellest ei tea midagi. No kes hilisemal perioodil, see tähendab pärast sõda uurimistööd jätkasid, meil seltsil on andmeid umbes 270 75-st sellisest tööst. Nii palju pärast sõda tehtud, nii-öelda põrandal tehtud. Nende andmete põhjal võib arvata, et ka varem on suguvõsauuringute kohta elavat huvi tuntud. Nii et ei võigi praegu öelda, et nüüd just on see huvi eriti suur. On on kasvanud, seda ma ise sellest, kui ma arhiivis uurimas käisin, siis palju seal siis käisid. Inimesed põl seal rahvast oli aga nüüd seltsi asutamisega meie seltsi poole pöörama, pöördumised on sagenenud. Kui need 90. aastal seltsi asutasime, siis oli meil seltsis 50 liiget. Praegu on 150, nii et selle kahe aastaga on 100 inimest lisandunud. Ja inimeste huvi asja vastu on kaunis suurest. Kui me oma eelmise aastakümneid meenutame, siis oli olukord, kus sugulane julgenud tunda sugulast eemal viimib viibivate sugulastega, ei võinud olla, sidetega ei juletud kirjavahetust pidada, aga see on nüüd siiski nii-öelda paisuda maantee lahti pääsenud, aga siiski kirjavahetust pidades ja kirja teel andmeid paludes juhtub väga toredaid, väga avameelseid kirju inimesed kirjutavad oma vangipõlvest ja Siberi-aastatest ja kõigest kõigest. Aga peab ta seda ütlema, et väga palju kirju jääb vastuseta. Võib-olla kolmandik, võib-olla veerand vastavad üldse ja hoopis vähe on siiski neid, kes sellist aktiivset kaasabi pakkuvad. Jah, ja need õnnelikud leiud, kus on juba teatud osa, antakse nagu siin härra talve ütles, et võib saada juba terve haru kohe minul on ka neid juhtumeid olnud. Uurin suurt riisi suguvõsa ja, ja seal on terve rida nimekaid, on kunstnik pärsimägi seal ja, ja nende poolt on väga sellist head tuge olnud, sugulaste poolt huvitavaid pilte saadud ja aga siiski palve, kui keegi meid kuuleb, et suguvõsa uurijate kirjadele siiski vastata ja püüda toetada, sest üldine teadasaamine kogu suguvõsa liikmete jaoks on väga vajalik ja väga huvitav. Lastel tekib ka huvi. No selliseks lõdvestavaks vahepalaks, võib-olla ma loeksin ka täna hommikul veel viieaastane lapselaps ütles, et kuule, vanaemad, loe mulle seda vanaaegset lugu. Ei saanud aru, mis vanaaegset lugu, seda muinasjuttu oli enne õhtu muinasjuttu kuulnud. Aga mina, jõuluvana, mina lugesin ja tema siis. Selgituseks olgu öeldud, et mina olen Liivimaalt Võrumaalt ja võin meelde tuletada ka võru keelt oma lapsepõlvest. Saisad vanas on, on luuletus Sasaisat Plaan lohun lombipervel Saküürava onu fana laonoson, massaici nagu suure mere veeren, kus anne vei minna, Hiina on? Ma Belgsisin toda juhti salga, sest Sanna null vahel väega kuu. Ma tahtsin Žanna Sisku poisike, tossu Tävis, Žanna Ederuum, meil Shannon saia vahel palju nalja, kus uputi Milloputimi viin, kulunud bioosimini, pallin jalul ja kala nimi sai isi külmeni. Mass annan vahel viha kontsu Sai kuumana, valva koerustükid. Ei kas puhta hame külma vette aie või seebi Kerese herei? No muidugi, laps ei saa sellest aru, ei vaja, mis see tähendab. Massis tõlgin, vana saun. Et sa seisa tall ohus, tiigi kaldal sa küüru vajunud vana lagunenud saun. Mina seisin nagu suure mere ääres, kui sauna viis mind, ema on. Ma kartsin sind, seda küll ei salga, sest saunas oli vahel väga kuum. Ma tahtsin sauna minna siis, kui poisid käisid jauru täis, oli sauna esiruum. Mingi saunas sai ka vahel palju nalja, kui soputasime, loputasime vees kui tykki, jooksime paljajalu ja kaelani, seal seisime külmas vees. Saunas vahel viha kontsu sain, kui mõne halva koerustüki tegin kas puhta särgiga ilmadest ja siin või seebi kerisele viisin. No mille poolest selline huvi? Tõus lapsel siiski hea on, oli ju aeg, kus võru keel oli ju hoopisse põgenemist vääriv keel, mäletan ise ka, ma tulin 49. Tallinnasse isaga isa, vanem inimene, tema ei suutnud neid pikki lõppusid likvideerida, nii kergelt ikka pesesin ja ja sellised lõpud, minul ka piinlik, et nad ei saa, nüüd ei oska õigest kirjadest rääkida. Aga praegu on olukord teine ja kui me suudame juba väikestele ikkagi teadvustada, et ükskõik kus kandis ka inimene elab ju on, eestlane on üldse väga palju rännanud, igal pool üle maailmaandmeid meid laiali ei maksa häbeneda. Muide, kust kandist isegi? Pärit olete praegu olema Tallinnas, aga pärit olen, mina ei arva maalt seal, kus Andrese ja Pearu mässasid näit, maid Albu vallast. Järvamaalt. Isapoolne suguvõsa on saanud pärit ema. Otepäält pärit ja emapoolsed esivanemad on tulnud siis mitmest kihelkonnast Otepää Rõngu, Kanepi, Kambja. Nendes kihelkondades on kõik emapoolsed esivanemad. Ja isapoolsed on sisi, arvavad. Minu isapoolsed esivanemad on pärit Aljalast Annise olete Tallinna ja mina olen muidugi Tallinnas sündinud ja tähendab esivanemad, põlvnevad Haljalas Annikvere külast on teada kõige vanem esivanem Jaago Jüri, kes on sündinud enne Põhjasõda ja kõik tema järglased on teada. Ema. Ema esivanemad on pärit käru lähedalt, seal on niisugune koht Longo ja logo hands, kes eksisteeris 1638. aastal, oli selle hõimu nii-öelda esise. Sellest hõimust on ka väga palju kuulsaid mehi välja tulnud. Nagu skulptor Anton Starkopf ja minu vanaemaliinis, mida uurisin, läks Vändra kanti, leidsin veel huvitavaid asju, et piista Tõnis, kes oli minu vanaema neiupõlve nimega Hansberg esiisa, oli ka Lydia Koidula Esiza. Nonii, et siis te peate luuletama ka vist ja kirjutas. Väga põnev muidugi. Aga Tallinna mees ise põline Tallinnale sünnilt Daniele Wolt olen Saaremaalt Anseküla kihelkonnast, Sõrve poolsaarelt. Ja see nimi, mida ma kallan, sai eelmise aastal 500 aastat vanaks. Et 1452 on esimesed andmed mu perekonnanime kohta siin inimesi on pärit kotandit, ajamalt tegemistele rannarootslastega oma ei eksi, on seal vist ka taimla küla Jaanson Kaimbri külakandile mõisa kandria pakkus et kõik on selle selle nimega seostatud. Ja talu oli samuti Kaimegi, et. Oleks vaja jah, et inimene noorelt pihta hakkav uurimisega Ja teie olete siis? Ma olen sünnilt tallinlane, ema poolt olen ma pärit Hiiumaalt, tema on mul sündinud Hiiumaal Emmaste vallas ja isa on sündinud Saaremaal Pöide kihelkonnas. Pahila külas. Aga oma oma isikliku suguvõsa uuringu poole pealt ei ole ma muidugi eriti kaugele jõutud. Vaatasin tegelikult Heljad ära ka kenasti, saare pealt on nad Saaremaale tulnud. Ja 1834. aastal revisjonis vanad veel leidsin, aga varasemalt mitte, sest polnud enam perekonnanimesid. Tegelikult tekkiski väike auk. Nii et jälle aega ja natukene natuke edasi töötada. Siin on nüüd jälle näide kahe suguvõsa uurija koostööst. Minu uuringutes esineb perekonnanimilugu ja mul on andmed selle kohta kanepi kihelkonnast on lugude suguvõsa pärit teie abikaasa. Ja tema abikaasa Liina, sellega ma tõepoolest pole veel eriti aega saanud tegeleda. Ma olen rohkem Lemberi tuurid, kes on Saaremaalt tulnud oma neiupõlve nime järgi. Ka mina olen Võrumaal Antslas sündinud Urvaste kihelkonnas on nii ema kui isaliin ja lüüside koha pealt ühes talus on praegu 200 aastat käes viisid peremehed olnud ja nüüd sain 1638. aasta adramaarevisjoni, kus leidsin, leidsin kolm lüüsi nimelist maa valdajat ka ikkagi Võrumaalt. Nii et vahel on tühimik aasta v 100 pool täitsa kaks aastat. Mis on vaja nüüd täita? Need juured on Lõuna-Eesti. No teil ise olen Virukas Rakveres ja isa esivanemad on ka nii kaupa kui teada põhilised virumaalased Kadrina kihelkonnast. Nende esiisana on tohutud küll sinnakanti Läänemaalt 1007 26. Ema on Harjumaalt, aga tema ema ikkagi jällegi Virumaalt, eriti et kõige rohkem Virumaa verd räägitakse veel kusagilt ka rootslasi kindlasti, aga need tahavadki tegelikult arhiividest uurimist võib-olla legendid, aga tavaliselt see nii on. Ma püüdsin meelde jätta neid paiku Eestis üle Eesti kusteni, Teie pärit, olete teie suguvõsa pärit on siis, on terve Eesti tervikuna vist haaratud, eks ole. Sinna Virumaa ja lõuna ja saared ja rannarootslased kaasa arvatud päris mõisnike vis teie hulgas praegu olnud ei ole. Noh, ei ole üldiselt suguvõsa uurimist meil Eestis on võimalik 1700 1700 alata sellest ajast on keskeltläbi muidugi kõikumistega siia-sinna on algallikad olemas ja kui nii-öelda veab, et antud kihelkonna materjalid ei ole kuskil tulekahjus hävinud, siis täiesti edukalt saab, saab sugu puusa koostada, esiisa on sündinud kuskil 1000 700715 isegi mõned otsad ulatuvad nii-öelda 1000 680670. Sellest ajast peale on võimalik võimalik leida näida esiisad ülesse ja siis need esimesed alusel siis koostada sugupuu kuni kaasajani välja. Tänan teid, genoloogia seltsi liikmed. Lõpuks esitame koos teiega üleskutse. Hakkame uurima oma juuri ja astume suguvõsauurijate seltsi liikmeks. Nüüd ka mõni sõna sellest, mida võime näha kuulda talveaias eeloleval nädalal. Homme, see tähendab kolmapäeval, seitsmeteistkümne 10. veebruaril kell 17 30 ohvenbachi operett number 66 esietendus. Sealgi opereti nimi. Number 66 esitavad konservatooriumi õppestuudio üliõpilased. Lavastaja Margus Rahuoja. Kahjuks piletid on välja müüdud. Laupäeval, 20. veebruaril kell 18 30. Balletivideo Pärts Midge Beer künt kommenteerib Juri šigus. Ja esmasp päeval, 22. veebruaril kell 18 30 salongiõhtu Fritz Chrysleri muusikaga. Esitavad Piia ja Peeter Paemurru. Ja nädalat pärast kell kella viie teel siin talveaias on koos Eesti akadeemilise ajaloo seltsi liikmed. Ja üheskoos tähistame ka Eesti vabariigi 70 viiendat aastapäeva. Seega kohtumiseni ja jälle kuulmiseni.