Hallo hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee. Algab seltside ja ühingute saade. See on Kultuuriministeeriumi, Lääne-Eesti Panga ja Eesti mereagentuuri eest. Maa eestkostel toimub andmete sari igal teisipäeval sel samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on uute ideede plaanide väljapakkumise paik küsimine kostne seltsidest, tippkultuurist ja taidlusest. See on seltside ja ühingute ühistegevuse ajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel. Täna on selleks arutlusseltsidest tänapäeva Eestis ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Täna kuulete musitseerimas meeleolu siin talveaias loomas Estonia teatritriot. Head pärastlõunatundi, mu daamid ja härrad, siin talveaias on siis täna koos teadlased. Põhjus on soliidne, läheneb konverents, kus kõneldakse seltsidest tänapäeva Eestis. Saagem esmalt siis tuttavaks. Koos on filosoofia, sotsioloogia ja õiguse instituudist teadurid proua Aili Aarelaid, proua Ene Saar. Pedagoogilisest ülikoolist teadur proua Malle Järve ja Eesti rahvakultuuri arenduskeskusest härra Jüri Uljas põhiteema, mis on saanud meie seltsidest, kuidas seltsid arenevad, kuidas neid juurde tekib, ehk lihtsalt seltsid, Tänapäev. Eestis põhimine on see, et seltsid on nüüd nii hoogsalt siiski taastunud ja on niivõrd palju uusi seltsid tekkinud. Ja kokkuvõttes tähendab see ei vähemat ega rohkemat kui tsiviilühiskond Eestis on taastumas. Seda, et on tekkimas uuesti avalikkus, sest seltsid ka esindavad, on üks osa avalikkusest. On tekkimas arusaamine või tähendab selle läbimine lõhumegi, seda vana totalitaar ühiskonda, mida me hoolega püüame teha, mis me veel väga hästi välja ei ole tulnud. Võib-olla natukene peaks vaatama tagasi nii prakti järkude õitsenud milline on seltside koht tsiviilühiskonnas ja tsiviilühiskonna ja riigi vahekood? Me oleme kõik harjunud siiamaani, et kõik on üks suurriik, kuigi noh, seltsid ja mingisugused ühingud olid ju ka niinimetatud stagnaajal oli see ometi osa riiklikust struktuurist, see oli tegelikult võimu käepikendus. Ja kui me räägime seltsiliikumisest selle klassikalises tähenduses, siis on see just osa kodanike vabatahtlikust algatusest mis ei sõltu olulisel määral riiklikust tahtest. Nimelt kultuuris on kaks vääri. Ma tulin kaks funktsiooni modernses ühiskonnas üks ühiskonda homoviniseerima, see on see, mis on massikommunikatsioon, see on kooliharidus. Nende ülesanne on muuta ühiskond suhteliselt standatseks inimestele võimaldada suhteliselt ühesugune haridus, ühesugune stardipositsioon. Aga selle kõrval on niisugusi valdkondi ja vajadusi, mida sellisel visi rahuda ei saa. Tähendab igaühel on mingid kalduvused ja kõiki sabana saapaid nad tegema v sukka kuduma või Pathani maalima v või laulu tegema, eks ole, seal teatav piirkond on iga elus, mida ta saab teha läbi oma vaba valiku. Ja see vaba valik on just tsiviilühiskond, see, kus inimene teostab iseennast. Selle uurimise kaudu me ehitame ka küsimuse, kuidas kultuur aheneb, otsimine, kultuur, arenguallikaid, siis me peame hakkama vaatama selle nende algatuste, nende huvid ja nende eneseteostamise poole kust inimene otsib enda olemasolu kohta õigustust. Kas see on siis nüüd hetkel õnnestunud, kui proua ütles, et me püüame seda vana lõhkuda? See vana lõhkumine on rohkem ülekantud tähenduses, see tähendab seda oma mõtlemist püüame muuta, mis meil siiamaani sisse on töödeldud, kuidas see on meil õnnestunud nende. Ka seda vana seltsielu ka, nagu öeldud, on, et nõukogude ajal meil oli ka teatavas mõttes päris suur hulk seltse. Ja see oli ka mingisugune seltsielu ja oli ka seltsielu, mis oli riikliku kontrolli alt väljas ja ei allunud sellele Moskva diktaadile. Ja oli selline seltsielu, mis väga tugevalt oli riikliku kontrolli alla, mis oli täiesti lahutamatu nagu kus kõik. Me kuulusime alma viis ja punasesse Risti, mis on kah teadupärast seltsid. Ja punane rist nüüd on taastunud täiesti teisel kujule, tal on noh, suhteliselt siiski teised funktsioonid, kolitan nõukogude ajal. Ja siin me tõepoolest lõhume ka midagi sellist noh, seda nõukogude aegset seltsielu sõna otseses mõttes. Me oleme lõhkunud ära nõukogude aegse, ütleme spordiliikumise, mida kandsid põhiliselt viis, kuus suurt ülemaalist spordiorganisatsiooni. Nüüd me oleme selle ära lõhkunud ja tekib kohtadele pisikesed klubid, pisikesed ringid. Ja sellega inimesed kohapeal juba saavad oma kätte võtta selle initsiatiivi. Ja no nad ei ole ka aruande kohuslikud, kelle käes, mis on või noh, kõrgemate võimude ees ennevanasti asi läkski nende linnukeste tegemisele. Põhipõhimõte on selles, et selle kahest poodi tegemisel on seda hea näidata. Milline erinevus on kahel asjal ühel puhul on spot, inimeste eneseväljenduse, enese vaba aja täitmise viis või ka siis ütleme enese koos ühistegevuse viis. See on normaalne poodi alge teatavat tüüpi ühiskondades, nagu seda Nõukogude ühiskond muutus osaks sõjalisest kasvatusest või poliitilisest süsteemist. See tähendas seda, et lähtuti, mitte selles midagigi teha, tahab, või kas eestimaalane traditsioonid vaid, vaid osteti ära, et nii nagu Eestimaal oli vaja teha rohkem, mitte tennis, mida ma sain teha, mis kaotati ära, vaid otsustati, et on vaja midagi muud teha sporti, arendada klassi printsiip seathani emale midagi taolist osteti ülevalt poolt ära jal tuua teatava medaleid sellest tehtikat, osa, tööstusharu ja niisugune, kus kõik said palka ka ja preemiaid mingite saavutuste eest. Kuidas seal see ühiskond reageeris, see tegelikult massid, asutajaid, ainult ta neid algul otsida, väljaanded pääseda, paisata nad siis kuskile olematusse. Lähed siis, kel natuke anded, olid need siis treenida väga spetsiifilised viisil, nagu boilerid tooma medaleid. Tähendab, taoline asi on ühiskonnavastane, see on sisuliselt ühiskonna laastamine jagu, valamine, inimeste ekspluateerimine, aga mitte tsiviilühiskonna osa. Kui me uusi seltse loome, me ainult ju ei lõhu, tähendab, siin on see teine külg ka loomingu moment ka. Tähendab, me ei sülita enne vanasse kaevu, enne kui uus on loodud. Võib-olla peaks veidi meenutama kunagise Eesti vabariigi ajal tegutsenud kultuurhariduslike või vabahariduslikke seltse, sest et nendega nõnda jäi tollal väga palju nii raamatukogude rajamisest väga palju, nad panid oma jõudu sinna, lõid raamatukogusid, lõid rahvamaju, korraldasid õpiringi, korraldasid täienduskoolitus meie tänapäevases mõistes. Ja nüüd tulles tänapäeva, siis selles ühiskonnas on väga palju võimalik uuesti seltside kanda jätta. Siis kui tsiviilühiskond taastub ja leiab need uued probleemid, mida ta peaks lahendama hakkama siis siin on väga oluline korraldada ümber või leida selline võimalus riigi ja tsiviilühiskonnasuhetes. Sellepärast et riik saab seda tsiviilühiskonda toetada või korraldada seaduste abil ja ühtlasi leida ka selliseid toetamisele võmmid, et ta toetaks neid valdkondi, mis riigile antud kell on olulised. Ja kui leitakse selline optimaalne toetamiste süsteem, siis on väga palju alasi, mis on võimalik tänu sellele tsiviilühiskonna ise organiseerumisele ära korraldada elus. Ja võib-olla üks selline selle konverentsi vajalikkus ongi selles, et leida need valdkonnad, mis praegu ääretult olulised on, nagu see seltside tegevus üle vaadata, millega tegeldakse ja leida need riigipoolsed toetamise võimalused. Et siin on see mõte, mida rõhutati, väga tähtis algatus, inimeste tahe, ressurss seal väga suures ohus ja Eesti vabariik tuli suurepäraselt toime, sellega ta suutis nimelt mitte lõhkuda, vaid ta võttis osa üle kogu eelneva pärandi, kõik, mis üldiselt oli Saaveeaa loodud ja kuidagimoodi tegutses see ühendati riikliku poliitikaga. See oli, ja mida see tähendab, see tähendab seda, et suur osa suurt osa tegevusi ei pidanud riiklikult finantseerima ei pidanud leidma palgalisi kohti, nes raamatuhoidjad said tihtipeale sümboolsed, 10 20 koonilist tasu vahest üldse tasu. Ja, ja selle tulemusena kasutati ära inimeste vaba energia. Ühelt poolt said nad ennast avaldada nagu tahtsid, meid ei surutud peale midagi, teiselt poolt aga ei pidanud riik kulutama niigi oma nappidest, ressurssidest rahaasjades, mida inimesed tegid, noh, nii-öelda nii, samas ei tähenda muidugi laskoteeruvaleid. Aga see oli väga huvitav sümbioos ja kui me hakkame selle, püüame seletada Eesti vabariigi aegse kultuuri taset, mida saavutati see kõik, millega sa hakkama siis see vaheajale. See seletus on suures osas selles, et suudeti ühendada kaks asja. Rahva vaba tahe ja algatusriiklikel ressurssidega ja võib-olla täpselt sama suutma hakkama saada, sest et nõukogude ühiskond kujutles, et lihtsalt kinni makstes, manipuleerides kamandas, korraldades õiendada planeerides ja Moskva käsk käsku täites võimalik ka midagi ära teha. Muide, ka olukorrad on siiski väga erinevad, mis oli 1918. aastal ja mis on meil praegu selles võib-olla ongi see traagika praegu me ei saa kõike üle võtta. Kõik lõhkuda, ainult üle võtta, vaid ka osa on hävinud, sest Eesti vabariigi puhul oli üleminekuorgaaniline, mindi tegelikult kodanlikust ühiskonnast. Kodanikuühiskond hakkab nüüd tigu tööd formatsioonist teise. Tahaksin ka lisada ja selle lõhkumise algatusvõime osas, asi on ju selles, et tegelikult ega siis kõik, mis nõukogude ajal välja kujunes, kõik need struktuurid kas või kultuurielus, ei ole ka midagi taunimisväärt, et minu meelest praegu on väga tõsine probleem ka selles, et paljuski on see vana harrastusi huvialane tegevus, mis oli küllaltki hästi Eestis välja arenenud ja mis kasvas välja omaaegsest vabaharidusest ja millel olid traditsioonid Eestis. See huvialane harrastustegevus on paljuski nüüd soikunud. Ja hiljuti me korraldasime küsitluse Eesti täiskasvanud elanikkonna seas ja selles küsitluses paistab ka väga selgelt välja, et inimesed on küllaltki häiritud sellest, et eriti maal On võimalused jäänud küllaltki napiks. Ühelt poolt ühiskonnapoolsed võimalused, teiselt poolt ma tahaks rõhutada, et selliste omaalgatusvõimet ei ole igal pool veel tekkinud inimestele harjunud. Mulle tundub, kui inimene huviliste grupp koonduks ja näitas üles algatusvõimet, siis. Ma ei usu hästi, et omavalitsused ei ole nii palju raha, et nad ei toetaks siiski paljuski inimestele gooti seisundis ainult kurdavad, et meil ei ole ringe, meie klubi enam ei tegutse, meil ei ole bensiini linnasõit ja meil ei ole midagi. Jah tüüpiline ülemineku aeg selles suhtes, aga samas ma tahaks ka rõhutada. Kuigi meili inimestel ei ole raha ja praegu majanduslik kriis siiski mulle tundub, et me peaksime ikkagi leidma kohtadel nii palju raha, et toetada neid väheseid ringi, mis veel suudavad tegutseda ja kus meil on entusiasmi, on, on eestvedajaid ei tahtnud seda teha, tahtmist peaks tingimata praegusel ajal just eriti. Aga millest see on tulnud siis, et justkui varem oli seda teha tahtmist, aga nüüd äkki ei ole, kuigi tunnetaksime, peaks olema kõik, just vastupidi. Ega seda teha tahtmist vast niiväga vähe ei olegi, sest seda näitab kas või see, Me oleme nüüd ju rohkem kui aasta, kogunud statistikat, palju meil üldse on seltse, ühinguid, palju neid siis nüüd on juurde tekkinud, paljude nendest vanad, siis tegelikult see arv on lausa kolossaalne, Anne, mis me nüüd kokku oleme saanud seal kuskil rohkem kui 2000 vabatahtliku ühingute organisatsiooni seltsi ka kahjuks meie andmestik on üsna ebakompetentne selles osas, et me ei tea, kas nad nüüd on tõepoolest kõik funktsioneerivad või on osa nendest lakanud. Kui palju nendes üldse liikmeid on, siis tegelikult sellist statistikat keegi kuskil ei küsi. Osaline meie andmebaas on siis selle põhjal, mis statistikasse tõepoolest registreeritud organisatsioonid annavad osa materjali meil tõesõna, korjame ajalehtedest, ajakirjadest, raadiost ja sealt, kus me kuuleme saadetigi kartagi, ühesõnaga, kus tõepoolest kätte kõik meile jõuab. Ja see näitabki tegelikult, et neil on tõepoolest üsna palju. Nende ampluaa on ka väga lai ja neid on väga palju erinevates valdkondades, nii et tegelikult me võib-olla ei saagi väita, et meil seda seltsi tegevust nõnda vähe on. Ja see konverents on ka muidugi üks asi, mis meil just seesama andmebaas, kes ajendas meid seda korraldama, et nägemaks ja teadvustamaks seda veelkord seltside arvukust, mil moel nad tegutsevad ja saamaks informatsiooni nende kohta. Muidugi seltside arv on plahvatuslikult kasvanud ja seltsi seltsielu struktuur muutunud seltside struktuuri suur on paljuski muutunud, aga protsentuaalselt ja arvuliselt nende inimeste osakaal, kes siis osalevad mis tahes seltsis või mingisuguses muus ühenduses, kaasa arvatud spordi- ja huvialaühendused kõiksugused. Nende inimeste hulk on ikkagi küllaltki väike. Ma ei oska öelda, kui palju neid peaks olema ka. Ühesõnaga ma tahan väita seda, et praegune seltsielu kandepind on tunduvalt väiksem kui omaaegne. Kui me võtame arvesse kõiki ühendusi. Ja ma ei ole kindel, kas siiski, kas neid peaks veel siis rohkem, aga igal juhul ei kata Nad oma osakaalu poolest seda inimeste hulka, mis ütleme, viis aastat tagasi, kes tegelesid mitmesugustes huvialaühendustes seltsides. Kuidas seda fakti hinnata, ma ei oska praegu öelda, arvatavasti seltsid tekivad ja osa lagunevad ja tekib uusi seltsis on selline elav protsess ja seda ei saa nüüd öelda, et peaks olema 10 või 20 protsenti. Ma tahan ainult väike seda, et praegu on arvuliselt inimeste osa, kes seltsides on hõivatud, küllaltki väike, siiski. Kas te võrdlete praegu viis või kuus aastat tagasi aega või hoopis enne sõda? Ei, ma võrdlesin viis aastat tagasi. Mingid arvud, tähendab, kui praegu on orienteeruvalt 2000 seltsi siis enne sõda ühe korraga töötas umbes 5000 seltsi ja Soomes töötab praegu korraga 70000 seltsi. Mis on noh, kui elanikkonna proportsiooni arvestades seitse korda rohkem, kui on Eestis seltse, on need Soomes. Ja mäe loeb, et tema on oma seltside väljaarendamisel potentsiaali no enam-vähem realiseerinud. Tähendab nüüd ainult teiseneb lihtsalt seesama asi, et inimesi enam rohkem ilmselt seltsi tegevusse juurde ei tule. Küllaga seltside struktuur teiseneb, meie peame tegema praegu kõiki asju ühekorraga. Teiseneb seltside struktuur. Täiesti loomulik on, kui nõukogude ajal mingis pereklubis oli võib-olla kohapeal 40 inimest, praegu kohapeal tekkivat väikeses seltsis on ilmselt 10 inimest. Tähendab, et inimeste üldarv langeb ja kuna noh, ise teame, kui hulludes majanduslikes oludes me praegu elame, siis seltsi energiat ei jätku väga paljudel inimestel. Aga see on tõepoolest nagu üleminekuhetk praegu. Ja on selge, et kui meil on siiski selline suur arr, selts see arv kindlasti suureneb veel. Ja arvata võib, et visse 10 protsent elanikkonna hõivatust see esialgu ei suurenegi. Lähemas aastas sellist jääbkanud seltside struktuur muutub ja majandustingimuste paranedes ilmselt hakkab siis alles suurenema, tahtsin lisada, 10. protsendis on ka kogudused ja kogudused ongi struktuurselt üks inim, ma räägin jälle nüüd inimeste arvust, mitteseltside arvust, inimeste arvu poolest ongi massilisematest usulised ühendused samuti erialaühendused, mitmesugused, mis on täiesti uus nähtus. Nüüd see on eriala, ühes on täiesti uut tüüpi seltsid. Kompenseerivad tegelenud ametiühingutest ametiühingud, meil pole ju enam ja need kõik need erialaseltsid kompenseerivad meie ja kolmandaks, mis on, tundub olevat nüüd uutel küsitlusandmete valgusel. Enamlevinud tähendab inimeste arvu poolest on ikkagi needsamad vanad seltsid, mis omal ajal ka kandsid varjatult mingisugust kultuuridel liteedi missiooni. Eesti looduskaitse selts, aianduse mesinduse selts, vaat need olid nõukogude aegsed massi massiseltsi, seal oli viis kuni 10000 inimest, nii et saad panga puhu langeda, eks ole, kui seltsis on 10 inimest, pole kuhugi langev proviisor neljandaks mainida veel kohtadel küllaltki arvuka esindusega on jahinduse kalandusseltsid, mis tõesti, sest et selts on palju, aga mõtlen, mille taga on ka inimesi. Laskem hea maitsta vahepeal teel ja kohvil ja mõtiskleme pisut iseeneses selle üle, mida me just hetkel kuulsime. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Jätkame kõnelusi, missuguseid järeldusi me saame nüüd juba eelneva kuuldu põhjal teha. Me jõuame ikka selle asja juurde, mis seal oluline tegu ajaloos, seal traditsioon. Talitsioon nii jätkata või traditsiooni uuesti elustada on kaks erinevat asja, kui midagi katkenud, siis selle jätkamine on väga raske. Ma olen pagulasühiskonna sama jälginud, et institutsioonid, millel on tugev traditsioon 50 aastat koos elatud ka siis, kui inimesed vananevad, siseinerts jätkub, edasi käiakse koos, suheldakse, hoitakse kokku. Ühesõnaga püsivate stuktuuride elujõud seisneb nende vanusepikkuses. Teine probleem, mida ta rõhutada, on siiski mis on ühiskonna käsutuses ja hetkel on energia, suutsime seda juttu suhteliselt piiratud, ta paiskub kuskile mujale, ta paiskab nähtavasti majandusse. Ja need inimesed, kes on aktiivsed kultuuris on nüüd aktiivsed mingis muus valdkonnas. Omal ajal ei saanud ennast avaldada või noh, ta kultuurisituatsioone muutun, politseisituatsioon on muutunud, kultuur oli niisugune valdkond, kus tegelikult ennast teostati olulisel määral. See on eneseteostamise sfäär. Nüüd aga on avaldanud ka teise sfääride rõhuasetus, kui ka poliitilise aktiivsuse puhul on asendunud avalikult poliitilise võimu avalikult majandusliku tegevuse. Nii et kultuur selle võrra tähendab mõningaid või üsna paljugi oluliselt inimesi. Ja teiselt poolt aeg hõivatakse, seda on ka Ungaris näha. Uurime, Õudati, kui seal ei oleks käikuna turumajanduse elemendid, siis inimeste tööpäev hakkas kasvama, sest et kui inimesed on kuus tööpäeva siis või kaheksa tundi riigiasutuste kaheksa tundi, kui ta on ikka ise oma põllul haavalve oma putka ase kuskil, siis ta paneb 12 tundi või 18 tundi ja müüb müüa ära või midagi teha ja läänemaailmas ongi võetud vastu seaduse ju selle vastu inimennast ära tapaks, siis ta ei tohi olla peale kuut lahti ja laupäeval lahti ja pühapäeval lahti ja nii et siin seda selle peale mõelnudki. Tegelikult see seltsielu ja harrastustegevus on ikkagi seotud laiemalt kogu elulaadiga ja ja me kõik teame, kuivõrd kardinaalselt on meie elu muutunud ja inimeste aja ja huvide struktuur on täiesti teisenenud. Sest olukorras, kus inimesed on hädas toimetulekuga, on päris selge, et ikkagi energia suundub tööle igasugustele toimetustele, mis aitavad raha kokku hoida. Üldse inimestel on vähe aega ja vähe, raha ja mulle muidu vähe. Ja see jäta ka muidugi mõju avaldamata inimeste vabaja raskustele. Saunakultuur on nüüd ja kus saab perega pered klubide ja noorteklubides oli nagu selle 60.-te lõpu saunakultuuri ärksa 70.-te pereklubid selleks lihtsalt ei ole enam võimalusena. Ja siiski jah, need on nüüd natuke ümber struktureeritud, need tegevusvormi tegevusvormid. Kui varem käidi klubis pereklubis või noorteklubis, siis nüüd tihtipeale on selliseid, kuid ühendused nagu naisteühenduste juures on käsitööringid ja natuke teistmoodi on, on see seltsielu maal, linnades ka, aga ma tahtsin hoopis öelda seda, et huvide suunad on muutunud. Inimesed on palju rohkem hakanud tegelema sellega, mis on kasulik ja mis aitab toime tulla, kohe öeldakse välja, tegelen sellega rohkem, mis, mis on odavam ja mis aitab lukku säästa või siis või sellega, mis, nagu pere toimetulekut aitab üleval pidada lisatöö, siis keelte õppimine, igasugune enesetäiendamine, mis seal omaenda kui tööjõu arendamine. Et see on praegu esiplaanile. Ja siis on päris loomulik, et sellises olukorras harrastused kipuvad nagu tahaplaanile. See ei tähenda, et kui aeg läheb lahedamaks, et inimesed ei pöördu tagasi oma endiste härrast juurde, aga praegu tundub küll, et, et küllaltki paljud on loobunud ja inimesed ütlevad kohe välja, et tegelen vähem oma endiste hobidega. Sest et praegu on ikka peamine toimetulek, seltsid ei ole muidugi ainult hobi, eks ole. Seltsid on praegu täitsa teine struktuur, tundlikkusele enda eest seismine ühiskonnas, spordist ja sellistest asja elukutse, elu kutseseltsid siis need fondid, mis tekivad kohtadel selleks, et toetada mingisugust konkreetse maakonna või kultuurielu. See on nüüd see šokk, tuleb meil kuidagi üle elada tohutu riiklik dotatsioon väga paljudes valdkondades ära kaob. Kuidas te arvate, missugusel kohal või missuguses seisus on kogu seltsielu, nii nagu öeldud, seltsielu on ääretult lai mõiste, tema haarav tegelikult kogu ühiskonnaelu või õieti seob kogu ühiskonda. Kui võrrelda seda seltsielu osa muude ühiskonnaeluosadega, võtame sellesama ühelt poolt teiselt poolt see poliitikaelu arengu poolt linn ja maa ja nõnda edasi, tähendab, missugusel kohal, nagu seltsielu tervikuna on, kas ta on see ühendav lüli kõikide nende äärmuste vahel, inimesed? Ta ei ole veel seda seltside kogukondi, maantee ei ole välja kujunenud. Praegult on selline esimene etapp, kus on arvatavasti välja kujunenud sellised seltsid, mis peegeldavad nagu kõige esmasemaid kõige pakilisemaid, uue ja ajapikku peaks toimuma selline üleminek, et hakkavad tekkima nyyd seltsid, mis nagu kujundavad sellist kultuurilist keskkonda ümbritsevat keskkonda ja nagu esmast Buvidelt natuke kaugemale peaks üleminek toimuma. See moodi väga suured paralleeli 20. aastaga, kus kahekümnendas kuskil 24. nii selle aja jooksul hakkas see hariduslike ja vabahariduslike seltside arv väga kiiresti kasvama ja samal ajal kurdati kurdeti väga paljud inimesed ei taha enam laulukoorides käia ja põhjendati, et see on selline majanduslik ajajärk ja sellised paralleelid on väga tugevalt, mis on võimalik. Meil on küllaltki väheseltsid seotud praegu parteilise tegevusega, mujal maailmas on väga palju seltsi tegevus, allutatud parteid, erinevate parteide ideoloogia. Tal jäi iga partei, loob oma seltsi struktuuri, sotsiaaldemokraatidel on oma naiste ja noorte ja lasteseltsid spordiseltsid. Vot meil olid ju kah kunagi töölisteatreid ja töölisspordiseltsid ja niisugused asjad ja kristlikud demokraadid enda omad ja mujal maailmas kui seltsi statistikat võrrelda, siis esikohale kipuvadki langema just parteilise tegevusega. Kuidagi kaasas käivad seltsid praegu esikohale. Kui paar aastat tagasi noh, arvuliselt lihtsalt olid kindlasti kultuuriseltsid, siis tundub, et möödunud aastal need elukutse seltsilist ületasid selle juba. Ja väga muidugi ususeltsid osa ka see praegu lugeda, et see on nüüd uus plahvatuslik kasv, ei ole, sest umbes sadakond on seda, mis on juurde tulnud. Neid uus religioossed liikumisega, teised on meie vanad luterlikud ja õigeusu kogudused, nii et seal midagi ulust uut juurde ei ole tulnud, lihtsalt liikmeskond on ilmselt kasvanud. Nii et selles mõttes meie struktuur praegu ei, ei vasta teiste vaata struktuurile küll aga ilmselt vastab meie oma vajadustele. Küllap parteiseltside niisugune nõrkus on meie parteide nõrkuses. Ega need ei olegi õieti parteidel, on veel pigem tsehhid, eks ole. Niisugune seltsielu on kandunud parteidesse. Arvuliselt, kelle väga väike osa inimesi siiski ka poliitilistest erakondadest, parteidest see on ikka väga väike osa võib-olla paar 1000 kokku vabariigis inimest, kes otseselt parteidega seotud paar protsenti, mis ta siis teeb eestlastest arvuliselt? See on poliitilise tegevuseks, eks erilisi jooni hetkel ja üsna ohtlik joon näiteks viimaste valimiste võitmine läbi ajakirjanduse näiteks on minu arvates üsna alarmeeriv käsi ka rohkem kella lööb, sease võidab. Mujal maailmas on palju suurem osa Endale hegemooni struktuuridele nimetusena just seltside ja mitmet pidi poliitiliste liikumistega seotud nähtustel. Ma ei arva, et peaks tingimata allutama ja selliste hegemooni struktuuride tekkimine oleks kasulik ühiskonna pillaliseerumisena niukene mõiste olemas. Ta jaotab rühmade rühmadeks, kuid poliitikale anda kasulik, see loob poliitilise traditsiooni, tähendab need seltsid hakkavad kujundama teatavat poliitilist kultuuri suhteliselt stabiilsed valijaskonda, kindlaid orientatsioone, nii et seltsielu sel puhul nagu stabiliseeriks ja vähendaks populismi, mis paevu domineeriv väga hindajatest inimesed teavad, teavad, valib, on niisugust kätsiga, nagu ta meil praegu. Just. Tal on uue poliitilise kultuuri ja tihendaks inimese suhteid oma poliitiliste parteidega ja tegevus kuunes veendumuste alusel. Seos taustal, mitte aga lehelugemisele. Nüüd jõudsime väga tõsise järelduseni, tahaksime üldse rohkem rõhku hakkama vanema seltsielule tervikuna dema erinevatele osadele. Et selle kaudu ennast kasvatada, kasvatada ka meie poliitilist elu või noh, ütleme otse välja riigikogu, antud hetkel siis midagi jää üle. Sest tema kultuuritase või poliitiline kultuur, mis võiks ka seltsielust välja kasvanud, on suhteliselt madal. Ja see ongi see ajalooline traditsioon, et meie oleme harjunud selts väga tihedalt seostama mõistega kultuur. Aga muus maailmas on ta seotud mõistega poliitika. See on olnud meie rahva niisukese vähese poliitilise elu. Ta on saanud elada vähe iseseisvat poliitilist elu ja kogu selle elukäigu tulemus. Avalikkuse puudumine tema niiviisi oli, tegelikult ei ka. Kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel ikkagi täielikult ei realiseerunud ja ka siis seltsid Nad hakkasid lõpuks täitma 30.-te teisel poolel lihtsalt Isamaaliidu tellimust. Ja ka ei tekkinud korrektset seost partei, kuna siis ka parteid keelustati, eks ole tekkinud kaasada parteilise ühiskonna parteilise pluralismi seltsi. Pluralismi vahel ei tekkinud mingit seost ja selle pärandiga me tulime nõukogude ühiskonda, sellega oli väga tegelikult sellel totalitaarse režiimil meid allutada ja luua siia need suured massiorganisatsioonid. Aga tegelikult seesama eestiaegne kogemus lubas meiega tekitada seltsides uue jõu, tähendab nõukogude ajal ka vastupanukultuuri kandjad olid ju terve rida seltse needsamad aiandus-mesindus ja looduskaitse kodu-uurimisliikumine ja ja nüüd me selle, missuguse nigela poliitilise kapitali pealt peame nüüd jõudma siis sinna järgmisse uude faase kuma, sotsialismijärgses ühiskonnas püüame leida seltsidele uut kohta ja selleks variant siis nüüd tehakse, et näidata, et selts ei ole lihtsalt üks kenad inimesed, istuvad ilusasti, joovad kohvi, räägivad mõnusat juttu, et see mitte ei ole seltsielu, vaid seltsielule on ühiskonnas kindel koht, kindel tähendus. Ja sellel suurel arvul seltsidel anda võimalust üksteisega tutvuda. Näidata, kui suur samm plaan, et inimesed ka tajuksid, et kaptenid tuleksid ja vaadatakse, mida kujutab endast Pagarite Selts ja raamatukoguhoidjad, tuleksid, näeksid, mis asi on Talupidajate selts lihtsalt. Ja kõik see on üks seltsitegevus, et sellel on ka mingisugune üldine ühisnimetaja olemas. Selles on nagu mõte. Kui palju on sarnasust praeguse meie poliitilise elu ja tegeliku niisuguse suundumuse juures kui me võrdleme näiteks ennesõjaaegsete aega, nii nagu te ütlesite, siin ka parteid keelustati. Ja tähendab see üldine taustsüsteem sellega, mis ka praegu on. Praegu keelustamist ei ole, aga mingisugune analoogia kippustingus. Prioriteet on kellegi käes, eks ole, mis hakkab ka juba lähenema, teised kõik on pahad ja töötavad ühiskonna vastu, kui nad ei ole ainult selle ühe grupeeringuga kaasas. Hoiak on juba tulemas täiesti. Põhimõtteline erinevus on selles, et tsiviilühiskonna toetuspunkt on ika prioritiseeritud majandus tähendab seal ikka eraomandile rajanev ühiskond mis jaotab varasid ja kontrollib neid. Ja lääne ühiskonnas on tekkinud sealt sellest välja arenenud normaalne sponsorluse süsteem, fondide süsteem. Eesti vaba eestlase puhul veel ei olnud, aga seal oli juba ka olemas mingil määral praegusel hetkel siiski nii-öelda vaba raha, mida tsiviilühiskond ise kamandaks tähendab mingid ärimehed või mingid fondid või, või mingisugused seda ei toimu ikkagi häda hädaabitöö praegu tulu, vanus oli ka põhimõttelist riik, nii et see proportsioon kuskil 95 ja viis või 98 kolm on täiesti automaatne maailmas. On see kuskil 30 ja 60 ja mõnedes valdkondades isegi noh, visiirid, Eesti ülikoolid suuruse lauda lihtsalt fondides tihtipeale. Ja siin on muidugi meie kurb arusaamine praegu, et ilmtingimata peab seltsidele riik raha andma. Tähendab väga paljudel on veel niisugust ettekujutust olemas, et kuskil on üks riigikassa või kuskil on mingi suurfond ja seltsidel on nagu õigus sealt raha küsida. Tähendab ühest kahest kolmest kesksest mingisugusest raha taskust praegu ei ole sisuliselt. Mujal maksab kinni see, kes on huvitatud mingisugune firma, kes seal näiteks sporditarbeid tootev firma toetab tegelikult spordiselts, sest et need on inimesed, kes ostavad puhtama, kaob ära ja reklaamivad seda siis need, nii, nii see toimub. Munitsipaalon huvitatud tema kuritegevus ei läheks liiga suureks, sest ta loob tingimata mingisuguse laste seltsi. Vähemalt sponsoreerib seda, et lapsed tänaval hulguks ringi ja nii edasi. Seoses seoses selle ühiskonna sees, kus on selge, et igasugune elutegevusel on laiem sotsiaalne tähendus see on praegu veel avalikuks tulemata, see tundub ikka isoleeritud mingisuguse eralõbu, vaid see on sotsiaalne nähtus, et sellel on väga suured tagasi mõjud ühiskond, Eeriku laeva, seda me peame õppima tajuma. See konverents seltsides tänapäeva Eestis on siis meil, millal konverents toimub 29. ja 30. jaanuaril Tallinna Pedagoogikaülikooli aulas. Ja kõik, kes on asjast huvitatud, paluks siis osa võtta ja endast aegsasti teada anda. Eesti rahvakultuuri arenduskeskus. Telefon 44 36 75. Ja keegi ei jää hiljaks, kui ta tuleb viimasel minutil kohale, tähendab, kui ta tuleb 30. teisel päeval, kui sõna on seltsidel endil ja soovitavad ta, siis võtaks kaasa ka mõned materjalid oma seltsiga. Ta ka mõned pildid, ehk kui me tahame teha seal niimoodi, et nimetatakse seda posteritaks, paneme üles need materjalid, et saaksid inimesed tutvuda teiste seltside tööga. Meil hakkab konverents 29. kell 11 ja lõpeb kell kuus ja 30. hakkab ta kell 10 ja lõpeb kella viie ajal. Aitäh täna teile jõudu selle konverentsi ettevalmistamisel. Ma usun, et kohtume kõik siis seal Pedagoogilise Ülikooli aulas, nii nagu öeldud ja kõneleme siis seltsidest juba lähemalt. Tänan teid ja edu. Täna musitseeris Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Nädala pärast on siin saalis koos saksa kultuuriinstituudi ja baltisaksa kultuuriseltsi inimesed. Kõneleme meie kultuuri seostest Saksamaaga ja selle uue instituudi ning seltsi hetke pürgimustest. Seega kohtumiseni ja jälle kuulmiseni.