Hallo hallo siin Estonia talveaeg algab kellaviietee, algab seltside ja ühingute saade täna eelviimast korda. See on Estonia seltsi Kultuuriministeeriumi ja Eesti mereagentuuri Estma eestkostel toimu üldist kultuurielu ja seltsielu tutvustav sarisaade. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. Son küsimine, kostmine, seltsidest, tipultuuriste taidlusest, seltside, ühingute, ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel. Täna on juturingis 73 aastane emakeele selts. Alati kõlab kella viie teel ka muusika. Täna musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Head pärastlõunatundi daamid ja härrad. Täna on eelviimane seltside saade, mis tõsise, tõsi, riigiraadio uude saatesse kavva uuesti ärkava seltsiliikumise saade kella viie tee enam ei mahtunud. Täna aga peame väikest sünnipäevapidu. Tõsiste juttude sees on täna saanud 73 aastaseks ja saab just sel samal kellaajal. Tartus emakeele selts. Püüame täna saada väikese ülevaate sünnipäevalapse ajaloost tänasest päevast ja tulevikust. Seda teevad emakeele seltsi esimees Jüri Viikberg, teadussekretär Mart Meri ja juhatuse liikmed Peeter Pälja, Jüri Tedre. Emakeele Seltsi asutamisprotokollis 73 aastat tagasi on kirjas niisugused read. Juhataja lõpetab koosoleku rõhutades päeva juhuslikku ühtesattumist esimese väitekirja kaitsmispäeval ka Eesti ülikoolis ja avaldas lootust, et sellele järgnevad rohkearvulised väitekirjad emakeele seltsi asutajate ja liikmete poolt soome-ugri keelte alal. Olgu see mõtte tänaste kõneluste juhtmotiiviks. See oli 1920. aastal, kui Tartu Ülikoolis oli läänemeresoome keelte külalisprofessoriks Soomest professor Lauri Kettunen. Ja see oli õieti idee, et koondada inimesi, kes peaksid emal eesti keelega tegelema koondanud ühte ühte seltsi, kutsuda inimesed kokku. Ja siis 23. märtsil 1920 koguneski inimesi ülikooli peahoonesse. Neid ei olnud palju, neid oli 14 inimest, sealhulgas oli professor Jõgeval tulevane folklooriteadlane Oskar Loorits Andrus Saareste. Ja siis otsustatigi ellu kutsuda selts, vaieldi ka seltsi nime üle, seal pakuti mitmeid võimalusi, kas nimetada keeleteaduslikuks seltsiks. Aga koosoleku lõpuks otsustati selts nimetada emakeele seltsiks. Ja sealt, et seltsi lugu alguse saigi. Selts on need üle 70 aasta vana ja see on ka kaunis harukordne juhtum, et selline akadeemiline selts on püsinud elus läbi kõikide nende raskete aastate. Ja loomulikult me loodame, et ka meie tulevik on vähemalt sama pikk kui meie minevik. 40. aastal teiega midagi ei juhtunud. 40. aastal kummaline küll ei juhtunud, kõige kriitilisem periood seltsielus oli viiekümnete aastate algul, kui selgus, siis me olime juba Teaduste Akadeemia tiiva all ja siis ootamatult selgus, et Nõukogude liidus ei ole olemas emakeele selts, siis on täiesti selge ja siis tekkis küsimus, et miks siis Eestis on selline selts olemas. Ja tõepoolest akadeemia presiidiumis otsustati selts likvideerida. Aga tookord oli seltsi esimees akadeemik Johann Voldemar Veski. Ja seltsi juhatus otsustas seda otsust mitte järgida. Selts tegutses edasi ja alustas kohe sellest vastupealetungi. Ja tõepoolest neli kuud hiljem Akadeemia presiidium tühistas siis selle ennatliku otsuse ja selts tegutses samamoodi edasi, nagu ta varem oli tegutsenud. Kolme kõige suurema teenetega inimese nimed selle juures need olid teadussekretär Heino Ahven, Juhan peegel ja Mari Must, kes oma veenmistega ja selgitustega need Akadeemia presiidiumi juhid nii kaugele viisid. See oli julgustükk vist tol ajal elamine oli üldse julgustükk tollal, et teha vastavat tööd ja seda teha juunile olla polnud püha ja emakeele selts on saanud tegelikult siiski suhteliselt rahulikult töötada, kuna noh, keel oli suhteliselt ju mitte ideoloogiline naine. Kirjandusselts likvideeriti otsekohe ja Nuits selts ei olnud ja isegi folkloristid kogunesid emakeele seltsi tiiva alla 66. aastal mitte omaetteseltsina, vaid sektsioonina ühiselt tegutseda ja kui nüüd tagantjärgi vaadata, meie ei ole nii palju suutnud, loomulikult kui, kui lingvistid. Aga näiteks toimetiste seeriast on, mis tagasihoidlikult üks neljandik on vist folkloristide väljaandeid ja noh, artiklid on loomulikult ilmunud ka emakeele seltsi aastaraamatutest. Et tuleb rõhutada sedagi, et emakeele selts ei ole olnud mitte ainult lingvistide vait, on olnud loogide laiemas mõttes koondumiskoht. Kuigi algselt jah, oli see keel emakeel hulise kõige tähtsam, kõige olulisem. Aga aegade jooksul on siia tulnud ka folkloristide ja oli katse tuua ju ka nii-öelda kirjanduse uurijate sektsioon, see paraku küll vist ebaõnnestus, need rohkem ei olegi suutnud pidada, kui, kus oli see kaks või kolm koosolekut. Kahjuks nende eestvedaja Noor Noora Põldmäe suri ja seal ei ole olnud innukat järglast. Küllap selle tõttu, kas emakeele selts on kohe olnud niisugune erialainimeste kooskäimise koht ja samal ajal maakeeleuurijate selts või on sinna kogunenud ka teisi inimesi. Me võime jah, emakeele seltsi nimetada akadeemiliseks seltsiks, aga muidugi algusest peale on tal olnud ka teisi suundumusi. Kui tule tagasi jälle kaugemasse minevikku, siis esimene suur aktsioon, mida algatas Andrus Saareste, oli siis eesti murdekeele kogumise aktsioon. Tema oli selle eestvedaja, ta korraldas asja nii, et tal üle Eesti oli väga palju abilisi keele korrespondent, kelle käest ta murdekeelt talletas. Ja nüüd me võime öelda, et seltsil on üle pooleteise miljoni sõnasedeli, kus on kirjas siis eesti murdekeele tõeline eesti keel, rahva keel, enne sõda ka seltsi ümber koondus õieti ka nimede eestistamise tegevus. Kuna selts koondas tõepoolest lingvist ja siis paratamatult kas nimede eestist domine, mis on ju ka keelega seotud, koondus seltsi inimeste ümber aga samas ka kõige tavalisemad või sellised õigekeelsusküsimused, kuna enne sõda mingisugust muud organit või asutust ei olnud, kes õige keelsusega tegeles, siis paratamatult ka seltsi juhatus eelkõige omast vabast ajast tegeles ka õige keelsusega peale sõda tollane teadussekretär Heino Ahven algatas ja 61. aastal lõhe uue traditsioonis on siis emakeele seltsi keelepäevad. Eesti koolides oli just selline kanal suhtlemiseks õpilastega õpilastele teadvustada seda emakeele mõistet, et õpilasi julgustada kasutama ka oma seda kohalikku keelt oma murdekeelt, seda ju pikka aega peeti seda suureks veaks, kui õpilane kogemata koolis kasutas mõnda murdekeelset väljendit tegelikult see ikkagi temale loomupärane keelevorm ja siis ma usun, et ka nende keelepäevade abil sai seda barjääri nagu natuke lõhutud, et ikkagi murdekeel on ka loomulik keele vorm. Tuleb välja, et selts ei ole olnud väga puhtalt akadeemiline või väga selline teoreetiline selts, vaid siiski püüdnud ka muid suundi arendada ja selliseid üldisemaid asju lahendada. Emakeele selts on loodud Eesti vabariigi algusajal ja tollased noored. Eesti humanitaarharitlased teadvustasid seda tegelikku tööd, neid tegelikke vajadusi, mis ootasid alles tegemist ja täitmist. Juhuslik, et Nõukogude liidus ei ole siiani mingit emakeele seltsi Eesti kõrvale panna. Meie eeskujud olid mujal, emakeele seltsi üks otseseid eeskujusid on olnud Soome kodigeven 100 euro. Ja selles mõttes Lauri Kettunen oli väga sobiv vahendaja isik ka ka Eestis. Kui kahekümnendatel aastatel emakeele seltsitegevus algas siis need kaasalööjad ja need teadlased olid ise noored. Nad olid väga entusiastlikud. Nendel olid väga suured plaanid ja nad tegid väga palju tööd. 21. aastal algas murde stipendiaatide tollased üliõpilased läksid maale rahva keelt koguma ja järgmisest aastast algas süstemaatiline kogumine. Kohe 10 aastaga taheti saada põhiline kogus murdesõnavara kätte ja üldjoontes õnnestuski. Juba 32. aastal võis Andrus Saareste esitada eesti murdekaardi iseloomuliku murrete jaotusskeemi mis oli juba suur samm Wiedemanni aegadest edasi ja veidi täpsustatult ja kohendatult on se maksev siiani võiks öelda kolm suurt vaala murdekeele kogumine keele, ajalooline töö ja, ja tänapäeva eesti keelehooldus. Nendest on emakeele seltsi töö lähtunud ja arenenud. Mis puutub murrete kogumisse, siis murdekeele kogumine ei olnud mitte eesmärk omaette. Suureks sihiks oli eesti rahva keele sõnaraamatu koostamine ja Andrus Saarestel õnnestus alustada ka eesti keeleatlase koostamist. Juba 39. aastal olid murdesõnaraamatu prooviartiklid valmis ja 38. aastal ilmus eesti keeleatlase esimene vihik. See on selline töö esimene järk ja, ja see töö alus millelt järgmised uurija põlved on võinud edasi minna. Emakeele seltsi käes on see kõige õrnem, kõige armsam, kõige loomulikum emakeel teie hooldada ja arendada. See on väga suur vastutus. Jah, see tõstab nüüd esile selle küsimuse, kas emakeeleselt peaks oma nimelise uurimistöö kõrval senisest rohkem tegelema ka igapäevakeelega, kui siin Ta oli juttu ajaloost, et kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel selliseid keelekorraldusküsimusi arutati emakeele seltsi juhatuses, siis hiljem loodi selleks keeletoimkond. Mõnda aega tegutsesid nad isegi paralleelselt, Nõukogude ajal oli keeletoimkond emakeele seltsis ja ja siis oli õigekeelsuskomisjon. Nüüd, kus õigekeelsuskomisjon on sisuliselt oma töö lõpetanud, on uuesti arutatud seda võimalust, et emakeele seltsi keeletoimkond taaselustada ja ja keelekorraldusküsimusi, mis vajavad lahendamist, siis selle keeletoimkond abil keeletoimkonna raames arutada. Emakeele seltsi välja andmetel on väga suur kaal, kui palju on emakeele selts välja andnud uurimusi, raamatuid ja kõike muud, mis siia kuulub. Emakeeleseltsil oli oma ajakiri, mis hakkas ilmuma 1000 920. aastal, nimeks oli loomulikult eesti keel. See ajakiri likvideeriti 1940. aastal. Ja viiekümnendatel aastatel õnnestus hakata taas avaldama emakeele seltsi aastaraamatut, mis teatud määral oli, oli siis selle ajakirja eesti keel jätk, kuigi sel ajal juba ilmus ka uus ajakirja keel ja kirjandus. Aga see ei olnud enam emakeele seltsi häälekandja. Selts on avaldanud jõudumööda ka teaduslikke toimetisi. Neid on üle paarikümne köite. Sealt suure osa moodustab kadunud akadeemik Paul Ariste, etnoloogilised kogumikud Vadja rahvaluulest. Seal toimetiste sarjas on ilmunud ka Juhan Peegli poeetilise sünonüümisõnastik. Viies köites ja loomulikult me jõudumööda püüame jätkata käsikirjade avaldamist, see on muidugi keeruline, sest Tõrma külaseltsil ei ole palju raha, püüame leida neid vahendeid ja me oleme muidugi palju abi saanud Teaduste akadeemiale, kelle tiiva all me oleme peale sõda kogu aeg olnud. Me loodame, et see Teaduste Akadeemia kaitsev tiib ei kao ja et me suudame ka edaspidi akadeemia abil oma väljaandeid kirjastada. Aga see on muidugi meile tõsine katsumus, kuidas me hakkama saame? Kahekümnendatel aastatel oli veel kombeks ärimeestelt toetada emakeele seltsi. Kui me vaatame vanu protokolliraamatuid, siis ikka tuleb ette mõni seik, kus öeldakse, et näiteks ärimees jänes on lubanud emakeele seltsile nii ja nii mitukümmend 1000 Eesti marka, noh see aeg, ma loodan, on jälle Eesti ühiskonna sees, aga praegu on muidugi kõigil raske. Kui mõelda näiteks seda, mis maksab ühe raamatu publitseerimine, siin instituut andis välja, õigemini annab veel välja vepsa vanasõnu kahes köites selle hind olevat trükkimise hind olevat umbes 12000 või 14000 krooni. Ja kui teiselt poolt vaatad ja mõtled, et kui palju uhab linnas näiteks kolhoosid või Opelid Villers, selliseid siis mõtteinimesel peaks olema ju hoopis auväärsem, kui tema nimi trükitakse ära mõne väljaandele, et vat selle raamatu väljaandmise kulud on kandnud. Aga see, see raamat jääb nii-öelda igavesti üks auto, ükskõik et on meil selles, kaua sa sellega sõidad, viis aastat läbi. Ja selle peale võiksid ka rikkamad mehed mõelda ja oma nime jäädvustada. Meil on praegu ootamas üks väga hea käsikiri Kihnu elust ja olust, selle koostaja on Teodor Saar, keda võiks nimetada isegi Kihnu kuningaks. Ta oli haritud mees, kes kogus kogu Kihnu vaimuvara, on uurinud pere märg laevaehitust. Ja see käsikiri on meil hoos juba mitu aastat. Oleme püüdnud leida võimalusi selle kirjastamiseks, aga loomulikult on see kulukas ettevõtmine. Meile see mulle tundub, oleks huvitav raamat nii kiht lastele kui ka eestlastele kui ka kõikidele inimestele, kes tunnevad huvi ühe sellise väikese saare elu-olu vastu. Nii et kui me leiame mõne hea toetaja, siis hea meelega võtame ta vastu ja paneme kadanime mõnele leheküljele. Seal raamatus. Eks see ongi see harituse küsimus vist tänapäeva meie ühiskonnas ja keel emakeel kuulub sinna hulka, kuidas me seda kasutada oskame teda toetada, tahame. Mis on emakeeleseltsil täna võib-olla see kõige valusam raha juba oli, mille üle emakeele selts muret tunneb, võib isiklik olla, aga minu arvates kõige hullem on see, et ametlik keel esinduskeel, keel, mida me kuuleme raadiost, geen, mille, mida me kuuleme televisioonist veel, mida me loeme ajakirjandusest on muutunud lohakaks võib-olla et see on üldine aja märk, ei oska öelda, muidugi trükivigu on kerge mõista ja andestada, aga siiski nad segavad. Ja kui sa võtad kätte muidu päris soliidse ajalehe, no kas või Postimees, kes oli, kus järsku VR katkeb, lihtsalt sõna jääb pooleli, ta jätku mitte kuskilt. Siis on see ju lohakus, ilmselge lohakus, mida tuleks karistada ja leht peaks vabandama, vähem. Kõnelemata siis sellistest ebagrammatilistest, vabandust ebagrammatilisest, mis siis ka nagu segab, kui diktorid loevad kas või kohanimedes halvasti orienteeruda, välisosad paneb nutma, osalt naerma, kui sa kuuled seda, Estonian Air, kuidas, mismoodi seda hääldatakse? Kui ei oska, ütle lihtsalt Tiger, miks mitte, ma olen sellega täiesti rahul, kõik saavad aru ja keegi ei pahanda. Kui keegi ütleb eelkõige, ütleb hääl, keegi hääl nagu see meile, siis see on lihtsalt koomiline ja ega ta, ega ta seda ütleb, targemaks või paremaks ei tee. Iseküsimus on muidugi nimi ise. Seda muidugi jah, kui on selline noh, aktuaalne ala. No kasvõi see Jugoslaavia jõgi siis selle koha, nime, mida sa pead seal kaks-kolm korda ütlema, võiks ära õppida, see raske. Emakeele seltsi üks oluline osa on olla üks keskus või koondaja või tribüüne. Ja selles suhtes emakeele seltsi ettekanded, koosolekud on üks väga oluline töö vorm kuulata ära, millega keegi tegeleb, millised on probleemid ühel või teisel ajal. Selles mõttes emakeele selts ei ole ainult teadlaste ühendus, vaid humanitaarlaste laiemas mõttes. Tähtis on omavaheline suhtlemine üle riigi. Teiseks peaks mainima suhtlemist rahvaga. Siin oli juttu juba keelepäevadest. Paari sõnaga puudutaksin veel emakeele seltsi korrespondentide võrku. Seda ja ma juba 38. aastal, sest eestvedajaks oli noor ja tulihingeline Hellageem ja korraldati murdekogumise võistlusi. Esimesed võistlused toimusid 41. 42., kolmandal ja neljandal aastal. Need olid rasked ajad, kannustasid inimesi seda enam. Teisalt Ajad on suhtelised, muide, professor Julius mägistel õnnestus Saksa võimudelt välja kaubelda märkimisväärsed summad. Selleks, et oleks võimalik kopeerida eesti murdematerjale. Murdekogumisvõistlused on jätkunud ka hiljem. Ja 57.-st aastast alates toimuvad nad regulaarselt. On suur rõõm kogeda inimeste ise, teha tahtmist ja lugeda vabatahtlike korrespondentide kaastöid. Nendest saavad kasu nii uurijad kui kõik keelehuvilised, kes neid kasutavad. Võib-olla praegust aega iseloomustab just nimelt võimaluste. Väga kiire avardumine on tegemist üleminekuperioodiga. Mingil määral seal oli emakeele seltsi prestiiž varasematel aastakümnetel kõrgem sest see oli üks väheseid legaalseid võimalusi midagi eesti keele või, või Eesti rahva huvides mõelda ja praegu on neid võimalusi väga palju selles suhtes. Me oleme kannatlikud ja oleme veendunud, et eesti keel ja kultuur võivad veel moodi minna. Kui palju on emakeeleseltsil liikmeid? Kui suur teie pere on? Emakeeleseltsil on üle 400 liikme, seltsi on tõepoolest koondunud peaaegu kõik eesti lingvistid ja väga suur osa Eesti folkloristide, sest meil on ka õpetajaid, emadele, õpetajaid, kuigi nendel on nüüd ka oma emakeeleõpetajate selts. Nendega oleme ka mõnevõrra koostööd teinud. Aga lingvistid ja folkloristid on need, kes meie seltsi tuumiku moodustavad. Ja mitte ainult Eestimaal asuvad eesti keeleteadlased, vaid ka mitmed väljapaistvad keeleteadlased. Väliseestlased on meie seltsi liikmed professor Ilse Lehiste, professor Raimo Raag, Uppsalast ja ka mitmed soome keeleteadlased, kes nii või teisiti see on ka eesti keelega seotud olnud, on avaldanud soovi meie liikmeks astuda. Kui mõnel inimesel on suuremaid teeneid seltsi ees kui kui teistel lihtsurelikele siis need on selts valinud oma auliikmeks. Momendil on emaga seltsi neli auliiget. Kauaaegne eesti keele professor Arnold Kask. Väga teenekad, murdekogujad ja murdeuurijad, Hellageem, Aili univere ja Mari Must. Peale selle murdetoimkond on 11-le aktiivsele kaastöölisele andnud teenelise murdekoguja nimetuse. Tingimata ma nimetaksin viimaste aastate suur suurkogujat, Eduard lepikut. Hella keema ja Aadu Toomessarut alli vete kajat, Marta Mäesalut. Paljusid paljusid teisi, kes on tänuväärset tööd teinud meie kõikide rõõmuks. Kasuks, missugused on need võib-olla kõige põhjapanevamalt tööd? Emakeele selts on teinud ja välja andnud emakeele selts on andnud väga olulise aluse keel uurimistööle eeskätt just murdekogumisega. Emakeele selts on olnud ka suur algataja. Näiteks juba 25. aastal on publitseeritud keeleteaduslikke termineid, 31. aastal ilmus soome-eesti sõnaraamat ja tegeletud ja alustatud on neid probleeme mille, mille järele on tuntud praktilist tarvet ja vajadust. 31. aastal näiteks Saareste seederveri publitseerisid valimikku eesti kirjakeele vanemaid mälestusmärke. Peale selle emakeele seltsitegevus ei ole piirdunud ainuüksi eesti keelega. Juba kahekümnendatel aastatel koguti ja talletati ka vadja ja isuri keele ainest. Emakeeleseltsil on suured teened liivi rahvakultuuri ja keele talletamisel publitseerimisel. Loodetavasti jätkub neid algatusi ka edaspidiseks. Me võime veendunult öelda, et õieti keele ja Kirjanduse instituut või vähemalt osa tema sektorid on välja kasvanud emakeele seltsist. Sest kui akadeemia nõukogude aegne akadeemia loodi, siis loodi ka keele ja Kirjanduse instituut, kes võttis mitmed funktsioonid emakeele seltsilt üle ja, ja siis õieti akadeemia süsteemis selts jäi rohkem tõesti selliseks kooskäimise kohaks. Hiljem tekkis kui meil võimalus hakata jällegi oma aastaraamatut publitseerima aga siis pikkamisi teaduslik tegevus kandus üle siis keele ja Kirjanduse instituuti. Aga ikkagi see ka keele ja Kirjanduse Instituudis olev suur murdearhiiv on alguse saanud emakeele seltsi keelekogudest ja ka praegu ligi poolteist miljonit sedelit sellest keelearhiivist kuulub tegelikult emakeele seltsile. Emakeele selts on sealt andnud selle kasutamiseks instituudile. Võibki siis nagu üldistatult ja öelda, et emakeele selts ise ei tee teadust. Aga emakeele seltsi liikmed teevad teadust ja ainult keele ja Kirjanduse instituut muidugi vaid ka Tartu ülikool ja, ja teised kõrgkoolid. Ja selles mõttes on emakeele selts ainulaadne võimalus eri teadusasutuste inimestel koonduda ja, ja ta ühendab täiesti erinevaid asutusi ja erinevaid teadlasi ning põhiline vorm, kuidas neid teadussaavutusi on vahendatud, on emakeele seltsi ettekandekoosolekud. Ja eriti just aastakoosolek, kus on püütud alati leida tõsist akadeemilist laadi ettekanne. Üks emakeele seltsi traditsioone on ka see, et igal aastal juunis Peetakse Johannes Voldemar Veski päeva ja, ja selleks valitakse alati üks kindel teema, milles siis on viis kuni 10 ettekannet ja sellel aastal on emakeele seltsi juhatus ette pannud, et käsitletakse just keelekorraldust pidades silmas ka seda, et Johannes Voldemar Veski ise oli aktiivne keelekorraldaja. Veskipäevad on nüüd kujunenud eesti keeleteadlaste kõige esinduslikumas foorumiks. See toimub tõesti kindlalt päeval, 27. juunil Tartus reeglina Ülikooli peahoones. Ega meil teisi regulaarseid lingvistide keeleteadlaste konverter üldse Eestis ei olegi, on üks traditsioon, mis on tõesti nüüd juba aastakümneid kestnud ja, ja loomulikult selts püüab ka seda traditsiooni jätkata. Olemegi tänapäevas, missugused on vahekorrad keelekorralduse ja seltsi vahel? Kahtlemata on keelekasutus või üldse keele korrektne kasutamine asi, mis pälvib avalikkuse kõige suuremat tähelepanu kurit emakeele selts on selles osas olnud nii tagasihoidlik, viimasel ajal põhiline keelekorraldustöö on toimunud näiteks keele ja Kirjanduse Instituudi kaudu. Seal töötab näiteks keelenõuandetelefon, kuhu saab helistada ja küsida nõu kõikvõimalike keele küsimuste kohta, mille, millele siis püütakse leida võimalikult ammendavat vastust tulevikku silmas pidades on muidugi oluline, et emakeele selts korraldusküsimustes ilmutaks senisest suuremat aktiivsust. Sest juba, nagu mainitud, tõesti selts on oraalne filoloogide ühendus, kes koondab eri asutuste keeleteadlasi ja selles mõttes oleks tal kõige soodsam neid küsimusi arutada. See on tegelikult nii keeruline pundar, me võime ju rääkida sellest, et on inetu kasutada kõnekeeles soomekeelseid sõnu või, või inglisekeelseid sõnu. Et see vene keel on natuke tahaplaanile sellest vene keelesupist me oleme isegi õnnelikult läbi tulnud. Ja nüüd tundub, et ongi ees järgmised katsumused, kuidas pääseda? Jah, inglise keele liig mõjust või soome keele liig mõjust, eriti Põhja-Eestis. Aga kele käsitlemise kunst peab olema iga päev esikohal või mõttes me võime mõjutada võime juhtida tähelepanu, et eesti keel on rikas. Me ei pea minema moevooludega kaasa või Rooma eesti kõnekeelde liialt palju võõrapäraseid sõnu ja see eeldab just kooliõpilaste ja, ja üldse inimeste juhendamist või kasvatamist veidi sellest keele kasutamise õpetust, emakeele kasutamise õpetamist. Ja tõepoolest viimasel ajal on seltsi juhatuses korduvalt on sellest kõneldud, et on aeg ka emakeele seltsi aktiivsemalt kaasa lüüa ahva harimises. Ja üks, üks mõte ongi tõepoolest ellu kutsuda keeletoimkond, kes hakkaks siis ka teatud määral reguleerima õigekeelsust aitama lahendada neid küsimusi, mis on õigekeelsus ette kerkinud. Kui nüüd minna emakeele seltsi teemast natukene välja, siis keelenõuande Telefon on viimasel ajal küll üsna ülekoormatud. Väga palju küsitakse erinevaid asju ja just riigiasutused on hakanud senisest rohkem huvi tundma korraliku keele vastu. Nii et ma usun, et, et siin on andmeil väga suured väljavaated seda tööd edasi teha ja, ja laiendada. Üks võimalus kindlasti õiget keelt propageerida On koolide kaudu ja ja nimelt keelepäevade kaudu, mida meil jõudumööda on tehtud koolid võiksid julgemini emakeele seltsi poole pöörduda. Emakeele seltsi kaudu võiks korraldada selliseid keelepäevi või õigekeelepäevi, et vähemalt nendele asjadele tähelepanu juhtida. Loomulikult vaikuses, vabaduses on inimesel vabadus kasutada ka vigast eesti keelt. Aga me peaksime jõudma nii kaugele, et selle sobimatuses jõutaks äratundmisele. Me võiks öelda, et vastavalt ajale võib emakeele seltsi tegevus olla rohkem või vähem ulatuslik mõnes valdkonnas varasematel aegadel täiesti õigustatult pöörati suuremat tähelepanukogumisele nii rahvaluule kui keelematerjali kogumisele. Siis tänapäeval tuleks juba rohkem tähelepanu pöörata keelekasutusele ja õige keelsusele. Siin oli juttu murde ainestiku kogumisest, aga samas kahekümnendatel aastatel alustati ka Eesti kohanimede suurt kogumist ja praeguseks on neid ligi pool miljonit sedelit ka kogu Eesti rahvapäraseid kohanimesid. Ja kui seni oli see kogumine ehk sellise akadeemilise lingvistilise kallakuga, siis nüüd see omandabki praktilise väärtuse, sest taas hakatakse välja andma eestikeelseid suuremaid kavalisi kaarte, kaardid ilma nimedeta. Ta on tummad kaardid, nii et neid nimesid, mis on siia kogutud läheb hädasti tarvis ka täiesti praktiliste asjade juures. Ja, ja kui me vaatame oma kogusid selle pilguga, et kust eestist nimesid kogutud, siis me leiame, et seal on väga palju lünki. Ja üks suuremaid ülesandeid on kindlasti see, et neid lünki võimalikult et kiiresti täita ja selles mõttes on lähematel aegadel võib-olla ees ka suuremat kohanimede kogumise kampaaniat. Ma arvan, et see võiks olla üks tähtsaid ülesandeid. Ka praegu emakeele selts tegeleb keeleainestiku kogumisega möödunud aastal 92. aastal me saime stipendiumi Eesti Rahvuskultuuri fondist ja selle stipendiumi eesmärgiks oli algatatud õieti selline uut tüüpi Pipi keeleainestiku kogumine. Seda juhendab Karl Pajusalu, noor Tartu Ülikooli õppejõud, kes käis ennast täiendamas ka Ameerika Ühendriikides. Meie eesmärk oli hakata kasutama selliseid uuemaid sotsiolingvistilisi meetodeid keeleainestiku kogumisel, sest noh, me teame ju, et keel muutub kogu aeg, keel ei seisa mitte paigal. Ja et siis jälgida kõnekeele variatiivsust, on vaja rakendada ka natuke teist tüüpi kogumis meetodit, kui seda seni on tehtud Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi abil me saime tööle rakendada Tartu ülikooli stipendiaat, aitäh. Nii nagu samamoodi stipendiaate, nagu seltsil oli ka enne sõda Karl Pajusalu oma juhendaja juhendamisel. Tõepoolest käivad huvid Eesti külades, aga mitte ainult külades, vaid ka väiksemates linnades seda uuesti, seda tegelikku keelt kogumas ja siis analüüsivad seda nende uute meetodite järgi. Sisuliselt on ka uurimistöö, nii et me võime öelda, et selts on taas tagasi pöördumas ka oma uurimistöö juurde. Nii nagu algul sai öeldud, teie seltsi ajalugu on pikk ja tõenäoliselt saab veel pikem olema, sest keele areng nõuab teie olemasolu. Aitäh teile. Praegu toimub Estonia teatrisaalis Estonia seltsi aastakoosolek tehakse kokkuvõte aastasest tööst ja valitakse uus juhatus. Ent õige pea tullakse siia talveaeda kohvi maitsma. Aga võime näha kuulda talveaias eeloleval nädalal. Neljapäeval, 25. märtsil kell 18 30 on siin romantiline kevad. Manni ja Richard Straussi laule esitavad Villu Valdma ja klaveril Martti raide. Ja meie viimane kellaviietee toimub siin nädala pärast. Seltside esindajad olete kõik teretulnud suurele seltside saate lõpuõhtule siia talveaeda. Sissepääs on seltsidele vaba. Kaasa hea tuju ja tulevikuplaanid. Otseülekande algus on ikka kell 17 15. Seega kohtumiseni jälle kuulmiseni.