Tere õhtust, head raadiokuulajad. Meie oleme siin tära koos õpetaja Toomas Pauliga, selleks et teha viimane saade sellest saatesarjast aga kindlas lootuses, et üks lõpp alati tähendab millegi uue algust. Ja jõuluaeg on just niisugune aeg, kus me tegelikult mõtleme sellele, mis on jäänud selja taha. Küll, võib-olla konkreetsel aastal olen võib-olla pikemale või lühemale eluteele aga alati kindlas lootuses millelegi paremale. Erinevalt väga paljudest teistest pühadest on jõulupühad ometigi erakordselt selle tõttu et sellega alati kaasneb rahu soovimine. Ma usun, et te olete tähele pannud, et paljud ei jõulukaarte tegi peale on kirjutatud rahulikke jõule või rahurikkaid jõulupühi. Taas Paul mikspärast räägitakse jõulude ajal nii palju rahust, mis on jõulurahu. Võib-olla kõige tuttavam eestlasele on turu jõulurahu, mida kuulutatakse välja jõululaupäeval ja mis siis kestab kolmekuninga nii ja mida nüüd püütud ka Eestimaa linnades samal kombel teha. See tähendaks, et mõningat rikkad asjad tuleks jõulude aegu ära jätta ja ka tülitsemine tollest ajast pärit, kui ka sõda ei olnud totaalne, kui ka sõjas olid teatud reeglid, mis takistasid niivõrd ruttu ülekaalu saamast. Nii nagu tänapäeva sõdades on iga hinna eest ja mis tahes vahenditega. Aga mis jälle tegid inimese elu inimlikumaks? Mitte nii masinlikuks, kui ta praegu on. Aga ma arvan, et selle niisuguse rahu soovimisel ja jõulurahust rääkimisega on samasugune lugu nagu kübara kergitamisega tervitamisel. Väga vähe inimesi teab, miks peab kübarat kergitama, mitte sellepärast, et need projektid on peas või hoopiski midagi ei ole. Mõeldud on niisugust žesti, mis näitab teisele mehele, et ma ei kavatse kurja. Tegelikult on see rahusoo, ma võtan kübara peast, mu pea on kaitsetu. Samasugune lugu on käetõstmine, kui viibutada Ta kätt näitas, mul ei ole seal kaigastega kivi. Sa võid sellest väliseltki näha, et ma soovin sulle rahu. Aga nii nagu inimesed ei mõtle niisuguste žestide tähendusele ja seda oleks ka liiga palju tahta. Nii nähtavasti on ka selle jõulurahuga, et algselt ta tähendas hoopis midagi muud. Inglite kuulutus, au olgu jumalale kõrges ja rahu maa peal inimestest hea meel, rahu maa peal, mis ei tule niivõrd inimeste omavahelistest suhetest ja nendes omavahelistes suhetes vaid mis kasvab välja rahust jumalaga, et inimene võib teada, et ta ei ole enam vaenujalal jumalaga või õigemini, et jumal ei ole vaenujalal temaga. See on väga kaunis põhimõte, elada rahus. Ja ometigi me teame, et me elame niisuguses maailmas, kust ta, selle rahu on muutunud defitsiidiks kui me just ei riidle ja kui me lausa ei kisu ega sõdi siis konfliktsus, võistlus, mingisuguste eesmärkide saavutamine teiste arvel, mis sageli tähendab siiski nende inimestega ka Rahu maha salgamist, see on muutunud igapäevaseks ja mis teinekord kõige kurvem, see muutunud normiks. Ja kui sa elad niisuguses konfliktides maailmas konfliktis oma ligimese ega siis ei saa ju sinu hinges endaski olla, rahu. Aga, aga ilma rahuta jäävad ilmselt tunnetamata veel väga paljud muud tähtsad tunded kaasa arvatud ka armastus. Sest kui ei ole rahu, siis ei ole aega ju ka armastust tunda ei olegi nagu ruumi sellele armastusele. Nii et mina ise mõtlen küll, et see jõulurahu esimene tähendus minu jaoks on see, et et selle rahuga kooslasema endani jõuda ka selle armastuse sõnumi, mis tegelikult on jõulupühade puhul kristlikus maailmas ilmselt siiski kõige tähtsam ja kõige ilusam, sest nii nagu rahukagi armastus on tänapäeval muutunud ka rohkem ehk kaubanduslikuks terminiks. Seda omakasupüüdmatult armastust, seda tunnet, et kõige suurem rõõm siin maailmas on tegelikult kellelegi midagi anda, kellelegi midagi kinkida, mis tegelikult endas kaabist varjab natukene armastust. Südamereeglina hakkame üha sagedamini tundma ainult jõulude ajal, kui teeme oma lähedastele inimestele jõulukinke ja, ja püüame nendele sellega rõõmu valmistada. Kui see võimalik oleks, ma kahtlen, kui paljud kingid teevad tegelikult rõõmu. Võib-olla Eestis veel ei ole nii hull, see asi. Nagu paarkümmend aastat tagasi juhtusin Soomest jõulujärgset saadet kuulama, kus teatati diviis, kaubamaja, kes jõulukinke tagasi ostavad. Noh, ei saa täituda, aga vähemalt midagi saad selle eest. Küllap on võimalik pruutpaarile kinkida midagi arvestades seda tühist elu algavad ja eriti veel kui kokku leppida teiste potentsiaalsete kinkijatega. Aga ma arvan, et kink niisugusel kombel on nagunii asi see maailmamärk. Kui armastus olemas on, siis võib ka ilma kingita saada läbi, kui teda olemas ei ole, siis tingi hinnal või, või noh kõige rohkem võiks näidata, kui palju vaeva oled näinud selle hankimiseks, kui see tõepoolest õnnestub, aga vähemalt minu tuttavate hulgas on ainult paar tõeliselt andekad kinkijad, kelle kingid enam-vähem täkkesse lähevad. Ma ise olen ammu loobunud mistahes kinkide tegemisest just sellesama kogemise pärast, et mida sa ei taha. Et teised sulle teevad, ära tee neile. Ja noh, see võib-olla ei ole need jõuluõhtul rääkida, sest lapsed ikka ootavad midagi. Aga armastuse puudus, see on, lits lükkab ka lähedalt seotud, et tegelikult on ikkagi ersats Thanasi aine sellele tundele, sellele hoolele, mis olema peaks. Ja kui jõuluõhtu või jõulude aeg on läänemaailmas enesetappude kõrghooaeg, siis see on selle asja teine pool. Me võime isekeskis sõpradega omastega 11 rõõmustada, aga need inimesed, kellel puudub selline ring või kellel kunagisi on olnud ja nüüd enam ei ole, need on seda seda raskemini elavad neid päevi üle ja sellepärast Tasuks ilmselt ikkagi mõelda jõulude sellisele vaimulikule või vaimsele sisule. Mis tähendab sõna arm, arm ja armastus on etümoloogiliselt sama sõnatüvi. Nii nagu sugukeeltesse on veel olemas armahta härra. Ja see tähendab, kui me räägime jumala armastusest, siis on jumal hoolimine inimolendi vastu konkreetselt iga inimese vastu. Jumala inimeseks saamine, sündimine, naisest tulemine siia, maailma, kus inimeseks olemise üks tunnusjoon on viletsus algus tallis, lõpp võllas, surm, millest ka jumal ise läbi läheb. Niisugune mitte sõnades, vaid tegelikkuses armuheitmine, armastamine selle niisuguses sügavamas tähenduses, sest kui piiblikeeles võtta, siis ei saaks üldse tunnet käskida, kui seal räägitakse kogunisti vaenlas armastusest, Namist, tundeid, see ikka endale sunnid selle vaenlase vastu, aga talle armuandmiseks. See on esimene samm selles ja siit ka see et ilmselt selle asemel, et oodata teised inimesed meist hoolivad. Ja võib-olla ka selle asemel, et alata seal teed, pinguta teise teiste armastamiseks, milleks ei näi võib olla jõu tulevadki, tasub uskuda või püüda uskuda seda, et meie looja meid armastab. Ma olen mõelnud sellele, et et jõulupühad, vähemasti kristlaste jaoks on ka üks niisugune püha kui ollakse rõõmus ja, ja armastuses koos ja ühtsed, ja kui te ütlesite, et tõepoolest see jõulude aeg on, on enesetappude kõrgaeg, siis see tähendab seda, et need inimesed, kes valivad vabasurma, tee ei tunne seda ühtsust, nad ei tunne, nende jaoks on teised inimesed, kes ka neid nendest hoolivad, kõnelemata sellest, et nad suudaksid mõista ja, ja vastu võtta seda jumala armastust. Aga selles on ometigi midagi imelist, et kas siis jõululaupäeval kirikus istudes või teinekord ka isegi selles päris tänapäevase infoallika televiisori ees istudes jõululaule lauldes olema mitu korda mõelnud sellele, et ja missugune imeline aeg on see jõuluaeg, mina laulan siin kas kirikus või, või televiisori ees koos või ümisen ka seda, neid ilusaid jõululaule ja üle kogu maailma, on miljoneid inimesi, kes täpselt samamoodi laulavad samamoodi tunnevad. Ja sellest sellest ühtsusest, mida võiks võib-olla isegi võrrelda niisugusesse energeetilise efektiga. Tundub, et see laul läheb võimsamaks ja, ja see tunne läheb tugevamaks. Mis on, on ilus tunne ja, ja hea tunne. Ja seetõttu. Ma arvan, et meie, kes meil täna on kodu meie, kellel on on lähedased, kelle ringis jõuluaega veeta ja, ja on jõululaud kas siis väga rikkalik, rikkalik või vähem rikkalik. Me mõtleksime nende peale, kellel seda täna kõik ei ole. Ja kas või mõtteski püüame jagada seda, mis meil on. Aga veelgi parem, kui teate, et kusagil naaber kas naaber ajas või naaberkorteris, kes on üksi, kellel seda kõike ei ole. Et nii lihtne on sellel jõuluõhtul tegelikult inimestele siiski märku anda, et ka sinust hoolitakse. Aga see vist peaks ehtne olema, see on arvatavasti nõnda, et niisugune pühade armastuse osutamine on kahtlemata parem kui mitte midagi, aga jõulud olid millegi algus. Kiriku seisukohalt ei ole üldse põhjust ühte püha väga palju tähtsamaks pidada, teisest eriti neid, mida suurte pühade tsüklis tähistatakse. Tähendab jõulud on Kristuse sünni tähistamine ja sünd on oluline ta eluks. Ja esimestel sajanditel ei mõeldudki nii väga sellele sünnipäevale, kui pigemini võidule, surma, üle, lõpule sellele, mida iga pühapäev meelde tuletatakse. Nii nagu ta venekeelses nimetuses Foskvasseni on ilusasti olemaski. Kristuse ülestõusmispüha oli iga nädal hiljem. Ta sai erilisel kombel paasapühade aegu kevadel tähistuse ja siis tasapisi lisandusid õndsus loo teised sündmused. Nende niisuguse eraldi tähistamise mõte on, et me võtame ühe konkreetse väikese lõigu ja kontsentreerima oma tähelepanu sellele. Kadunud kunstiajaloolane Villem raam tegi kohutavas koguses suuri fotosid igasugustest raidkivi detailidest. Eestimaa kirikutes raiskas hirmsasti fotopaberid. Ja kui ma küsisin, miks ta siis seda teeb, ta ütles, et tule ükskord mulle külla ja ma näitan sulle ja tal kadus basseanssi, nendest see tähendab suures kirikus ei ole võimalik mingi konsooli elemente võrrelda kuskil hoopis kaugel olevaga. Aga nii nagu näiteks punga moti on ilus märk romaani stiililt gooti stiilile üleminekuks. Kui seda asja tead, siis vaatad, kas see pung on kinni väikene nupukene või lahti ja kootikas on ta juba suurleht. Ja, ja selleks, et meistrite käekirja tabada võimalikke samu tegijaid, kes ühest paika teis on läinud või koolkonda sarnasust selleks oli tal vaja neid detail, fotosid. Ja niimoodi on ka kirikupühadega see, kes käib pühapäev-pühapäeva kõrval või siis suured pühad suurte pühade kõrval, selle jaoks on igaüks nendest killukene, mis kokku annab talle terviku. See, kes kord aastas läheb kirikusse, nii nagu mõned inimesed teevad võib-olla pettunud, et kellaaeg on muutunud ja tal on uksed kinni. Mul on meeles kunagi oma nooremast põlvest üks pettunud inimene, kes ütles. Ma pean tsisterni aasta ootama. Ütlesin, et ei ole, homme on esimene jõulupüha, see pole see. Ei ole jah, see selles mõttes, et vaadake, mis on nõelatorke või pai tegemise vahe. Intensiivsust. Sama Bay oleks samasuguse tugevusega nagu nõelatorge, mis meist järgi jääks, tähendab, kui ühelt pühalt tahta kõike, mida inimene üldse ootab, siis me teeme tast pigem nõela kui selle pai. See on väga oluline mõte, millele te praegu tähelepanu pöörasid. Ja, ja sea midagi, see niisugust väga suurte ootuste genereerimine on muidugi ka omane sellele ajale, milles meile on, on antud elada. Et me püüame endale sisendada ja loodame või nüüd on teinekord niisugune tunne, et sellest on kujunenud roosa riigiusk, et järgmisel aastal me elame kindlasti palju paremini kui sellel. Et me tegelikult esitame väljakutseid, mida ei ole kunagi võimalik realiseerida. Ma arvan ka, et mitte keegi ei saa õnnelikuks ühe jõululaupäeva või jõululäbi, kui seda õnne ei ole ei varem ega hiljem. Ja nii on kõikide asjadega siin siin ilmas. Aga, aga mida siis ikkagi teha, et et see võime armastada ja mõelda oma lähedast ja ligimese peale ehk parematel juhtudel, et see ei jääks ainult sinna jõulukuuse alla, vaid et seda oleks võimalik tunda ka esimesel jaanuaril ja esimesel veebruar paaril ja, ja nii edasi ja nii edasi. Kas tänapäeva maailmas, mis ma rõhutan veel kord on ju üles ehitatud konkurentsivõitlusele ja heitlusele kas ja kuidas siis ikkagi säilitada see rahu, mis minu meelest on, on õnne eelduseks, kui me räägime sellest päris õnnest? Arvatavasti üks asi on, millega peab inimese puhul arvestama, on ta enda võimet, et tagavara või jõutagavara, see tähendab, et meil võib olla kasutamata jõude kas või armastuse jaoks. Kui kellessegi armud, siis alles selgub, mis kõik sinus varjus oli. Aga kui tõepoolest olla ikkagi kõik see mängu pannud, siis on võimalik ka olla tühi ja läbipõlemise sündroom on aitajate oht, see tähendab, et sugugi mitte ei põle läbi kalgid ja südametud inimesed, vaid põlevad need, kes teistest hoolivad ja mida enam niisuguseid inimesi üles kutsuda, mida enam rääkida ka veel keegi on, kas sa sellest ei hooli? Seda rohkem on see oht, et see on nii nagu seitsmeteistkümnest tass kohvi. Niisugused asjad on võimalikud siis, kui tuubid eksami jaoks. Eksamisessioon saab otsa. Aga kui see on elustiil, siis ei ole enam mitte midagi tagavara. Ma lähen jälle tagasi selle juurde, et jõulude sõnum on see, et jumal hoolib inimesest. Et inimene hoolib kah inimesest, et ta teisele kinke teeb, ta teisele külla läheb, et seda kas või äratab ainult teise inimese jaoks. See ei ole kohustus, vaid see võiks olla siis siiras ja siis toimida kui ta on nii nagu kuuvalgus. Me kujutleme ennast päikesena, aga meil ei ole ju seda niisugust, et protsessi, mis meie sees, toodaks valgust. Me saame lakkumuleerida mingis koguses seda. Aga see lahendus niisugusel korral on otsida enda jaoks Valgust armastuse tunnet ja soojust. Sest hingehoidjana ma olen küllalt sageli puutunud sellega kokku. Et inimene, kes kurdab, et keegi teda ei armasta ei armasta iseennast, oleks tal vähemalt üks inimene, kes teda armastab, aga tal ei ole seda ka, sest tegelikult ta küll haletseda ennast, aga ta ei armasta. Nii et süvapsühholoogias on üks nendest asjadest, mida püütakse kõigepealt inimesele kuidagimoodi kättesaadavaks, vähemalt teadvusse tuua. See, et Ta iseennast armastaks. Enesearmastus on niisugune asi, mida peetakse millekski väga koledaks ja egoismiks. Aga enesehaletsus enese põlgamine on midagi veel hullemat. See inimene ei ole võimeline teisi armastama, aga ta ei ole isegi võimeline armastust vastu võtma. Ja siin võiks jõulusõnumil olla inimese iga inimesega niisuguse inimese jaoks tähendus. Et Jeesus ei tulnud edukaid ja tarku ja häid inimesi veel paremaks tegema. Ta tuli nende kõige armetumata juurde ja mitte selleks, et nad niisuguseks jääksid, vaid ta saatis nad ülesandega maailma. Ta aktsepteeris ühtpidi neid sellisena, nagu nad on, aga sugugi mitte nende armetust, vaid selle rõõmu edasiandmine. See ei ole ju ühtegi eriti suur, aga ta toimib alles siis, kui sa tõepoolest seda kogenud oled. Tänapäeval on jõulud väga kommertsialiseerunud, nad muutunud lisaks, kus kauplused teevad oma rekord, läbimüük ja, ja ettevõtjad, kes toodavad midagi, mida on võimalik just nimelt jõulude ajal hästi realiseerida, Need, nende pidupäevad. Ja me tõepoolest teinekord kogu selle ostmise müümise vahetamise tuhinas unustan meil üldse mõtlemise ära ja kõnelemata siis niisuguste asjade peale mõtlemisel, millest kõik alguse saanud selline edu, Sophia, mis, mis tänapäeva maailma valitseb ja ja igasuguseid ootusi maksimaalselt üles piitsutab, on ilmselt selle võimaliku õnnetunde saavutamisega lükanud nagu missugusesse kättesaamatutesse, kõrgusesse ja kaugusesse. Et mida kõike siis inimesel ei peaks olema selleks, et olla tõeliselt õnnelik ei piisa ühest majast kolmest autost, vaid neid maju peab olema mitmel pool ja, ja, ja auto markigi mitmest sordist ja nii edasi, nii edasi. Mina millegipärast hakka näha rohkem keskealisi inimesena mõtlema sellele, et kõige suurem õnn ongi rahu ainult tõesti selleks, et olla rahus. Selleks pead sa väga paljud konfliktid iseendas ja, ja, ja iseendaga ja enda ümber muutma hoopis teistsugusteks suheteks ja ja pigem see praegu on minu jaoks väga suur mure ja kui ma mõtlen sellele, et, et kui lapsigi hakatakse nüüd maast ja madalast üles kasvatama niisuguses edu tagaajamise filosoofias, siis me justkui piitsutame nendegi jaoks selle, selle õnne ja, ja selle õnne eelduse rahu kättesaamise kusagile väga kaugesse ja kättesaamatus oleviku kui üldse või ei olegi või mis te arvate, õpetaja Paul kas niisuguse asja üle nagu õnn ei olegi vaja üldse enam tänapäeval mõelda. Et õnn, kui sa saad olla teel õnne poole? Õnn on niisugune sõna, mille puhul defineerida, mis sellel ei ole mõtet, sest niisugusel korral ühe sõna kaupa ei saa seda teha. Aga see, mis niisugust edu tagaajamisse või elustandardis puudub, siis siin on küll väga hõlbus rohi. Vähemalt mulle endale, kui ma mõtlen sellele, kuidas päeval 100 no ütleme, 120 aastat tagasi kujutleti õnne, mis tsaaril viga elada? Ta magab kahe kasuka vahel, ega tema ei võta nii nagu sina jänesekäpaga seda tõkatidega näärioma säärsaapaid, suur vann, ta kastab sinna terve saapa sisse ja jõuluõhtul võib ta süüa pekki ei jõua sularasva peale. Nii loomulikult on ka meil praegu inimesi, kes ei saa sellest pensionist, mis neil on isegi üheks õhtuks osta nii palju pekki kui tahaks. Aga iseenesest need inimesed, kellest teie rääkisite, kellel kolmest autost vähe on see näitab lihtsalt seda, et see tee on algusest lõpuni lootusetu ja kui keegi seda mööda tahab minna, siis on see tema valik sealpool igal juhul on, ei ole. Nii et vana lugu, võib-olla sellest õnnelikust inimesest, tasub jälle meelde tuletada nimelt kuningas, kellel oli tõbi, milles kuidagimoodi lahti saanud ja siis üks tark ütles, et talle peaks tooma selg õnneliku inimese särgi. Siis muidugi otsiti kuningriigis seda õnnelikku inimest, päris õnnelikuks ei tihkanud ennast keegi tunnistada ja nii ei olnud tal seda särki ka. Lõpuks leiti küll keegi, jooge enesesugune, aga temal ei olnud jälle särki üldse. Nii et muidugi päris ilma särgita meie külmas talves, isegi kui ta ei ole väga külm, ei tule välja. Aga kuist toikut piirasid järjest, et inimese vajadusi ega küünikutel oli ju seesama. Siis nende hulgas oli ikkagi mõningaid õnnelikke inimesi, ka see, et toikute filosoofia üldiseks ei saanud. Selle häda on, et Ta esitab inimesele nõudmisi, seesama, millest meil enne juttu oli, et kui inimene hakkab enda käest tahtma niisuguseid jõu- ja iluvigureid siis on sellega nii nagu tahtejõutreeninguga. Mäletan kah, kuidas ma teismelisena juhtus mingisugune tahtejõu kasvatamise õpik kätte ja siis proovisin ja siis sain aru, et peab ikka jõle hädasti olema seda tahtejõudu, et neid harjutusi täita. Nii et stoikute häda oli selles, et õpetus ja eetika oli niivõrd, et ega Pauluselgi, kui ta seal oma kogudustele manitsus jagata Senecast või epiteetusest eriliselt ei erine. Aga lihtsalt kui inimene pea pea peab, siis on see niisama hull, peab nagu see, ma pean saama rikkamaks. Ma pean saama edukamaks, kui ma pean saama rahulikumaks, ma pean saama armastavamaks. Tähendab, asi on selles, et kui õnne taga ajame, siis selle peab ükskõik kumba suundada sead. Ta jääb selja taha. Jah, sest lõpuks sama jõulusõnum kristlik jõulusõnum näitab ju seda, et et ega see, et jumal oma ainusündinud poja kinkis, millegi nimel, ega meie ei olnud ju seda kingitust ilmselt ära teeninud, meie olnud inimkond ei olnud ennem sajandeid vaeva näinud selle nimel, et niisugust kingitust ära teenida. Nii et tuleb siis välja, et tegelikult, kui see õnn tuleb, siis ta tegelikult ikkagi tuleb, tuleb ootamatult ja võib-olla tuleb, nii et nii nagu paljud kirjanikud, kes on öelnud, et et võib-olla ma ei oska öelda, et nüüd ma olen õnnelik, reeglina me oskame öelda. Et siis ma olin õnnelik ja võib-olla hiljem ka selle hilisema kogemuse valguses tundub, tegelikult sellel ajal ma olin, oli inimesed tõesti õnnelik, et mul ei olnud väga paljusid neid, neid muresid ja, ja oli veel eriti. Ma kujutan ette, et see väga paljudel inimestel kindlasti seostub lapsepõlvega, kui, kui ema ja isa olid alles noored ja, ja sa ise olid laps, keda seal kodus hoiti ja armastati ja nii edasi ja nii edasi. Et, et siis, kui sa oled lapsi ja, ja elad seal ema ja isa kodus, siis muud ei taha kui aiva kiiresti suureks kasvada ja ja olla kangesti nende moodi. Väike laps ei taju ega tea seda, et see suureks saamine on seotud vastutustundega mitte ainult iseenda eest, vaid ka oma väikest veest ja edaspidi väikeste väikeste eest ja nii edasi ja nii edasi, nii et ütleme siis nõnda, et see, mida me igaüks võime teha, on elada inimesele väärikat elu, püüa olla ise inimesena väärikas kanda neid kohustusi, mida sulle elu on peale pannud võimalikkusele väärikana ja võib-olla siis kusagil eluõhtul. Me võime öelda, et mul oli õnnelik elu. Te olete pöörane optimist, neid on väga hea kuulata, minu lootused nii kõrged ei ole. Ja ma arvan, et õnn on midagi sellist, mida teadlikult taotledes üldse kätte ei saa. Analoogia võib-olla, mis mõistetavamaks teeb, on, kui võtame siiruse. Kui inimene iga hinna eest katsub olla siiras siis ta jälgib ennast kogu aeg, kas ma olen piisavalt siiras lambal saatesõnad näiteks on üks ilus näide niisugune halastamatu lapsepõlvekirjeldus. Aga milleks mul on vaja sinu niisuguseid häbituid tegusid siis, milleks peab inimene eksponeerima seda, et kogu see asi? On kahtlane, kas niisugusel korral saab inimene olla siiras, kui ta kavatseb olla siiras ja see tähendab, et olemuslikult ei saa olla õnnelik, kui sa samal ajal vaatled seda, kui sa seda taotled sõnson. Aga kuna ma olen kirikuõpetaja, siis ma ei saa jätta jälle kadele jõudlustamata ja see tähendab, et piiblis On ka õnnest juttu, aga siiski mööda minnes ja seal on juttu õndsusest tähendab jõulude sõnum ei ole mitte et armsad inimesed, olge täna õnnelikud, vaid Jeesus on sündinud, teil on võimalik ainsaks saada need tunded ilmselt ei ole samad, isegi tundena, rääkimata sellest, et õndsus tähendab rahu, jumalaga. Tähendab selle teadmist, et minu looja mind vastu võtab, ma võin elus olla muudes asjades nurjunud. Mul võivad olla need ja need asjad puudu ja ma võin seda maises mõttes raskelt üle elada. Aga kui jumal mu vastu võtab, siis see ei ole aseaine sellele, pigemini on aseained kõik need, mida me õnneks nimetame sellele õndsuse puudumisele. On üks teooria, vaevalt et ainult õige on, aga huvitav on ta ikkagi, et inimene sööb ennast paksuks sellepärast, et, et organism nõuab midagi, mis rafineeritud toidus puudub. Kui oleks normaalsem söömaaeg, siis ei juhtuks seda ka nüüd. Meie rasvarakukesed ei jäta, sest midagi jääb neil saamata. Ta, mida nad loodavad, aga kui ma teda sunnin sööma, siis ehk saab. Ma arvan, et suur osa inimeste rammeldamisest ja närvilises püüdmisest millegi järele on samasugune, kuna see miski on puudu, see, mida me võiksime õndsuseks nimetada või õndsuse lootuseks õndsuse kindluseks siis seda peab otsima väga paljudest kohtadest ja ikkagi ei saa. Jah, selle õnsusega tuli mulle, tuli mulle meelde Anton Hansen Tammsaare ja tuli meelde põrgupõhja uus vanapagan, kes selle romaani tegelasena tuli maa peale, et õndsaks saada inimeseks olemise läbi ja inimese kombel õndsaks saada. Ja millegipärast ma mõtlesin, et et meiegi oleme sageli selle õndsaks saamise või siis võib-olla sagedamini tarvitatud termin õnnelikuks saamise teel, just niisugused põrgupõhja, uued vanapaganad ja, ja teeme võib-olla neid neid samu vigu ja ilmselt vähem siiralt kui, kui tekise romaani kangelane. Et jõuluõhtul võime siis ehk öelda ühte päris kindlasti sellel õhtul need, kes jõulusõnumist midagi teavad ja võib-olla ehk ikka jälle uuesti kuulda tahavad ja, ja kelle jaoks jõulud on natukene teine püha, kui, kui uus aasta või, või tavaline sünnipäevapidu. Et sellel päeval ei ole luusereid, see on tänapäeval kapop termin igas elukutses räägitakse ajakirjanduses, luuseritest, poliitikute hulgas on luuserid inimesed, kes on siis justkui jäänud alla, on kaotajad. Et kõige selle põhjal, millest te olete täna rääkinud, võib öelda, et jõulusõnumi kätte saanud inimeste hulgas ei tohiks olla luusereid. Võib nii öelda. Kättesaanute hulgas tõenäoliselt ei ole, sellepärast et siin võib olla vajalik esimese sammuna. Kui rong ära läheb, maha jääd, siis sa võid hakata sõiduplaani vaatama, kuhu ma üldse kavatsesin sõita. Kui see läheb niisuguse metsiku kiirusega, siis maha hüppamine ei tarvitse õnnestuda. Ei oskagi öelda, kuidas jumala leidmine võiks paremini õnnestuda, kas siis, kui käsi hästi käib ja aina paremini läheb või siis, kui on asju, mis panevad küsima hoopis kaugemaid asju kui need, millest oled teistega võrreldes ilma jäänud. Piibli tarkus, julgen seda siis nüüd natukene ümber öelda, et esimesed võivad saada viimasteks ja viimased võivad saada esimesteks. Aga lõpuks, kas, kas seegi on, on siin elus kõige tähtsam, et kas ma olen esimene või ma olen olev viimane jõulusõnum ilmselt on kindlasti ka selles, et, et juba juba see, et sa oled inimene ja mul on mingisugune väärtus omaette, mille on väärtuseks muutnud jumala oma õnnistusega, mille ta oma poja näol saatis. Ma usun, et igasuguseid asju võib öelda noh, väga väga mitut moodi ümber ja, ja, ja sõnastada, aga üks mõte tuli mul veel just praegu, et et on nii palju, näis rahulolematust. Suhteliselt väikeste asjade pärast oma lähedaste inimestega, et meil on oma riik ja, ja vahetevahel tundub isegi mulle, et me oleme ka väga rahulolematud oma oma riigiga ja, ja ja oleme ta peale pahased, et et ta ei ole piisavalt efektiivne. Ja ma arvan, et meil on, on nagu ka kuhjaga põhjust aga kahjuks väga sageli ka olla, sest väga palju on vägivalda. Väga palju on selliseid eluvaldkondi, kus riik ei suuda toimida riigina, ei suuda meile tagada turvalisust. Ei suuda võib-olla kaasa aidata sellele, et me võiksime oma elu vääriliselt ja väärikalt elada. Aga kuidas on riigiga? Kas temaga peabki ka rahu tegema, kui me nüüd utreerime seda jõulusõnumit? Noh, mingil kombel on see jõulusõnumis sees, sest lugu, mida täna õhtul kirikutes loeti jõuluevangeeliumi na räägib keiser augustuse käsust, et rahvas üles kirjutada, loendada ja see ei olnud mitte nende arvu teadasaamiseks, vaid maksustamise tarbeks ja Jeesuse vanemat sõnakuulelikult, et lähevad ennast kirja panema. Küllap mõne asja vastu peab võitlema. Muidu oleksid ju ikkagi väga koledat riigid ja valitsejad siia alles jäänud. Aga see ei saa vist peamine olla. Jeesus vastab Pilaatusele, kui ta seal kohtualusena seisab. Minu riik ei ole sellest maailmast. Tähendab, kui meie kodakondsus on topeltkodakondsus, kui me oleme taevariigi kodanikud, siis on nähtavasti nii kergem ja asjakohasem ka maise riigiasju ajada, kui sellele kogu oma lootust pannes. Tähendab see vabastab teatud määral ülemäärasest pingest, mis nähtavasti jälle tuleb nendest üle pingutatust, lootustest. Kui on rahu jumalaga, siis võib maiseid, naabreid ja maiseid ülemusi ka kergemini taluda, nii nagu Martin Luther meil selles meieisapalve seletuses igapäevase leiva kohta ütleb, et jumal annaks meile armulisi ja häid valitsejaid. See on väga ilus mõte ja ma arvan ka, et vähemasti taasiseseisvunud riigis ehk ei ole olnud ühtegi nii halba valitsejat, nii ehk nii kõrget halba riigiametnikku, kellele ka täna ei tahaks soovida rahu ja õnne. Ja muidugi on ju jõulud selles mõttes ka veel üks imetabane püha, et meile justkui üsna piltlikult näitab, et ka kõige pimedamal öös on võimalik, et süttib valgus meie laiuskraadil, siin me kogeme seda, et vaatamata, et täna on see õhtu nii lõpmata pikk ja, ja võib-olla käsitumatel isegi kaob lootus, et üldse valgeks läheb. Mis ometigi just pärast seda pimedat aega hakkab jälle vaiksem, valgemaks minema. Jaaniõhtul kui ainult paariks tunniks jäävad linnud vakka ja õieti ei ole üldsegi pime. Siis me oleme nagu kõik selle unustanud ja iga kord, kui me jõuame jälle jõuludeni, on meil jälle see ehk kusagil kollektiivsest mälust vala teadusest jäänud hirm, et kas siiski tõesti kunagi veel lõpeb. Ja ometigi me teame, et ta lõpeb ja selle tõttu on need jõulud ka veel selles ülekantud tähenduses nagu eriti rõõmsad ja, ja ilusad ja, ja valguse pühad. Mida teie, Toomas Paul täna oma lähedastele sooviksite? Nendele, kes on neile tõeliselt lähedased inimesed? Aga ilmselt on selles sõnumis midagi ikka niisugused, mida te tahaksite kõikidele teistele öelda. Küllap ma seal jumalanna ära ütlenud, see tähendab selleks, et jõulud võiksid olla sellised pühad ja midagi rohkem meie jaoks tähendada peavad nad olema punaste sünni algus. Kui seda lunastaja ei ole, siis võib kõik muu olla nii, nagu ta mõiste nääride aegu oli ja oli väga ilusasti lahutatud jõulud ja näärid, nüüd on ta segamini ja kõik on pigemini selle butafooria pealdise tähelepanu. Sooviksin, et otsiks sealt tagant ja alt üles selle, mille pärast kogu see melu. Jah, ja ma arvan, et täna õhtul on juba väga paljud inimesed kodudes ja, ja loodetavasti ka mitte ainult kodudes oma oma sõpradele ja loodetavasti ka mitte ainult sõpradele soovinud kõige paremad. Mina ühtin kõigi nendega ja ja mõtlen ise, et annaks jumal mulle oskust elada oma eluga väärikalt, et olla seeläbi ehk ka meeldiva lähedane kaaslane nendele, kelle ka mind elu kokku on viinud ja kellega tulevikus viib ja, ja seda ju tegelikult mulle ka jõulusõna on nagu tõotanud, nii et ma asun jälle julgesti teel. Minu nimi on Andra Veidemann ja Toomas Paul ja loomulikult soovime teile kõigile ilusat jõuluõed ja kui on täna veel raadiote juures neid, kes elavad maal, siis ma usun, et täna öösel maitsevad loomadele tõepoolest väikesed leiva tükid magusamini kui tavaliste lõhn. Mina loodan teid homme esimese jõulupüha hommikul kirikus näha. See on tegelikult üsna hiline komme, pole sadadki aastat vana, et just jõuluõhtul kirikus käiakse veel Anna Haava. Vooruse aegu oli jõuluhommik selleks. Nii et ilusat jõuluhommikut.