Tere õhtust, head raadiokuulajad. Kätte on jõudnud november. See on igatepidi üks niisugune ja mõtlemapanev ja mõtlemist ootav kuu olnud kõikidel aastatel jagada 1997. aastalgi teistmoodi ei ole ja ometigi on, on sellelgi kuul omad omad rõõmud ja mured. Elu läheb edasi. Kuid mõtlemiseks annavad võib-olla need pikemad õhtud ja pimedad õhtud siiski rohkem ainet. Täna on meie külaliseks siin stuudios õpetaja Toomas Paul. Ma usun, et enamikule teist head raadiokuulajad ei ole vaja õpetaja Toomas Pauli tutvustada. Aga Ma küsiksin õpetaja Toomas Paul, teie käest, kuidas te iseennast tutvustaksid inimestele võib-olla, kes teid veel ei, ei tunne? Ega seda ei ole ju kerge teha selles mõttes, et tavaliselt isegi seltskonnas eelistatakse seda, et keegi teine tutvustab klate põhilise ütlebki ära see mu töö, et ma olen kirikuõpetaja viimased peaaegu 12 aastat siin Tallinna jaanis, aga 37 aastat tuleb kokku juba. Ja minu töö algas ka. Tegelikult mingit niimoodi ilmik, jutlustaja enam seati ametisse 10. novembril 60. aastal. Nii et see oli surnutepüha eel nõnda et mingil viisil minu jaoks on see vähemalt esimeste aastakümnete tööga üsna otseselt seotud, nii et november tuletab lihtsalt seda küllalt olulist osa elust meelde. 25 aastat olen maakogudustes olnud algul Ridalas pärast Valjalas. Nõnda et pool pooliti linna pool pooliti maainimene. Ühtpidi ilma juurteta, sest Tartus sündinud, aga juba sõja esimestel nädalatel põles vanemate kodumaasõja ajal õige mitmes paigas pidanud elama ja sõjajärgi niisamuti. Nõnda et hea seegi, et vähemalt Eestimaa pinnal olnud. See viimane repliik on, on minu meelest midagi niisugust, mis ilmselt eesti rahva vanema põlvkonna mõtetes küllalt sageli kordub. Hea, et niigi on läinud, et oleks võinud nendel karmidel ja keerulistel aastatel minna veel veel halvemini. November on ikkagi ka tõesti see kuu, kus me peame surnutepüha. Sellega lõpeb ka kirikuaasta. Ja me mõtleme nendele inimestele, kellel on läinud kas halvemini või paremini kui kes meie hulgas enam ei piibi. Räägime hingede pärast. Vanarahvas ootas hingi koju mis on hing. Ja kui on november ja on surnutepüha. Ja kui me läheme surnuaedadesse, siis kas me läheme? Läheme nende hingede pärast sinna? Läheme mälestuste pärast. Mida te arvate õpetaja Toomas Paul? Küllap nii seda kui teist, ega inimene siin välistada sisemiste, kas või kahjutunde puhul ja leina korral ei saagi nii hõlpsalt lahutada, sest ka selles leinas on parasjagu enesehaletsust, sest ma olen üksi jäänud, et edasi on raskem ja kurvem elada, kui oleks olnud kellegiga koos. Ja küllap meenutamine on ka nende vanade haavad uuesti lahtirebimine ja võib-olla et osa inimesi sellepärast püüabki unustada. Kui ma võrdlen seda, mida ma poisipõlvest Rõuges nägin, siis kabeli pühad olid niisugused, kuhu tulid kõik inimesed kokku. Küllap ta setomaal ja sealkandis on praegugi veel elavam. Igal juhul Nogo külas jäi. Mul on üks niisugune surnuaiapüha, on meeles, üks ainukene niisugune vanainimene koju, keda ei kannatanud ka mitte hobusevankrile tõsta, kõik terve küla läks sinna, kuigi ega nad ei jõudnud sinna jutlust kuulama. Autolavkasid oli terve surnuaed ümber, kes ostis limpsi, kes viina ja terve päev käis ühelt laualt teisele, aga ta oli siiski Nende haudade peale neid inimesi meenutades. Ja siin maisematan sadakond inimest aastas võib-olla pooled neist pärnamäele. Aga kui seal on surnuaiapüha, siis hea on, kui 50 inimest kokku tuleb suure poolemiljonilise Tallinna linnapeale surne pühad, kui niisugused ei too enam kedagi kokku, ei ole ka seda, mis oli vahepeal, et oleks öelda, et noh, nihkes sellele kirikule tuleb, et ilmalik oli juba ära ja seal sai käidud. Ilmalik oli nii põhjalikult ära, et nüüd ei ole enam ei seda vaja ega ei tulda ka siis, kui asi iseennastki huvitab oma haua juurde. Nähtavasti siin, enne kui küsida, võib püüda vastata, mis hing on, peab inimene endale vastama, kas üldse hing tal olemas on. Hing selles mõttes mingi substantsi, mis järgmine küsimus, kui kas tal üldse hinge on asjade sügavamale olemusele mõtlemiseks või sellele mõtlemiseks, et mingid suhted, mingid asjad võiksid olla püsivamad, kui see nähtav kuju. Olen teiega nõus ja me eelmisel korral eelmises saates rääkisime üsna palju sellest, et et see tänapäeva elu on, on nii kiire ja meil ei ole, meil ei ole aega mõelda ka mõtestate seda väga sageli, mida me teeme ja miks me teeme, et vanemal põlvkonnal, kellel see suurem elu kiire on, on mööda läinud selleks võib-olla rohkem aega ja võimalust, kuid see teema, mida me nüüd täna oleme asunud puudutama, toob mulle meelde ühe surnuaiatöötaja mure. Et surnuaedades jõuavad inimesed üha harvemini ja harvemini. Teie õpetaja Paul, rääkisite surnuaiapühadest. Too surnuaiatöötaja ütles, et, et harvemini jõuavad inimesed sinna ka surnuaia pühadevahelisel ajal, et hauad jäävad rääma samal ajal, aga me peame hingedepäeva ja, ja räägime hingedest. Me justkui justkui väärtustame seda eraldi nendest inimestest, kes meile kunagi on olnud lähedased ja kallid. Kes surnuaedadel nüüd puhkavad. Kas on midagi juhtunud, kas me oleme kusagil millestki mööda jooksnud, oleme midagi tähele panemata jätnud. Oleme kuidagi kalestunud selles elutornis ja keerises on see Eesti iseseisvumine meid kuidagi sellest hingelisest sidemest hakanud lahti rebima. Ei usu, ma arvan, et see asi on palju üldisem. Ja ma ei arva ka, et siin põhjuseks oleks kiirem, sest kui te nimetasite alguses, et praegu on kõige pimedam aeg, ei, linnas ei ole mingit vahet. Me elame kunstliku soojusega kunstliku valgusega ja see tähendab, et mingit vahet ei ole. Kui pikk see elektrivalgusaeg on, sest kui oli pirrutuli, siis tõesti pidi vaatama, et silmi ära ei riku. Aga praegu võib-olla just see, et kõik on unifitseeritud et teeb ka selle aastaaegade vaheldumise ja selle võimaluse olla pimedas nukrust tunda ja oodata midagi kui päris ausalt öelda, mina ei usu, et praegu mingisugune hingedeaeg on, minu meelest on jõuluaeg, päkapikud jooksevad ringi vaid Christmas kostab igas kaubamajas. Kus, kus need hinged on. Tähendab see ei ole mitte sellest Eesti iseseisvumisest, vaid arvatavasti me kuulume sellesse oma ajastusse. Ja kui näiteks Hamburgis 27 protsenti anonüümseid matuseid, see tähendab selliseid, kus surnu enda soovil või siis omaste soovil ta põletatakse ja tuhk puistatakse laiali, et ei jääks mingit, et hauda. Et ei jääks mingit mälestust, siis see protsent kasvab. Ta oli mõned aastad tagasi tunduvalt väiksem ja see jõuab ka varsti nagunii meile. Ja see on arvatavasti niisuguse protsessi väline näitaja. Et inimene ei mäleta, ise, ei taha mäletada neid, kes enne teda on olnud ja on üsna kindel siis, kui tema lahkumine hakkab lähenema, et temaga tehakse täpselt samuti kui hingedeaeg tähendas seda, et oldi vaikset ja oodati neid kes enne meid elanud on, nii neid, keda tunti, kui neid, kes olid põlv, et enne elanud samas kohas koju. Siis Lauri Vahtre ükskord päris ilusasti ütles, aga kust see hing praegu üles leiab, missuguses Lasnamäe korteris sa praegu oled kolida ühest kohast teise? Ja maja on niivõrd sarnaseid bokse täis? Ei ole ju niisuguses mõttes kodu. Vaip on valgustatud, ööbimise koht, kus sa võid nii kaua üleval olla, nii kaua telekat vaadata, kui tahad. George Soros, kes peaks meie raadiokuulajale ka tuttav nimi ja mees olema, sest George Soros on väga paljudes ida- ja Kesk-Euroopa riikidesse rajanud avatud fondid. Ja meie tunneme seda avatud Eesti fondi nime all. Tegemist on väga rikka mehega suur kapitalistiga kes on isegi tunnistanud, et võib-olla see, kuidas ta rikkaks meheks on saanud ei ole olnud mitte alati mitte kõige Ausemate reeglite järgi toimunud. Ja selle aasta algupoolel kirjutas George Soros ühe väga huvitava artikli ühes Ameerika ajakirjas kus ta valutab südant selle pärast, et sellel praegusel ajastul ei räägi Eestist, ei räägi isegi mitte Euroopast. Me räägime läänemaailmast maailmas tervikuna. Et me oleme hakanud kaotama ära huvi ja väärtustama niisuguseid asju, nagu on traditsioonid, nagu on põlvede järjepidevus, rahvuste järjepidevus. Meil on turumajandusmelon muneta, rism meil on. Meile on justkui antud kätte sellised universaalsed vahendid, mille kaudu ja, ja läbi võiks saada õnnelikuks. Aga George Soros, kellel on kõik need vahendid olemas, käes olnud ütleb ometigi, et tema jaoks avatud ühiskond, mille, mille poole ta oma fondide tööga püüelda tahab peaks ikkagi väärtustama neid, neid traditsioone, neid sidemeid, mis on tegelikult ka nendes kaevudes ja nendes kalmistut. Arvatavasti kui nii otseselt öelda ei vaidle keegi vastu. Küsimus on lihtsalt selles, et see, mida inimene niimoodi ametliku väärtusena tunnistab, ei tarvitse kokku langeda tema eluhoiakus asjadega, mida ta taotleb. Ja võib-olla selles mõttes on Ida-Euroopa natukene teistmoodi kui lääne. Sest meil hakkab muidugi kontakte rohkem on see mulje kahanema, nagu seal oleks elu õnnelikum. Aga sellel, kel kõht kõht tühi, on. Tal on õigus mõtelda, et kui saaks kõhu täis, siis oleks meil rõõmus. Ja see on tõesti nõnda. Kui kõht täis on, siis on meel rõõmsam. Aga kui Bill Gates kaotas ühel päeval 27 miljardit, mis vahe seal on, kas tal on neid 27 miljardit rohkem või vähem tast ei ole ju nende ärakasutajat. Ja selle kogemiseni nähtavasti jääb ühe inimpõlve eest väheks, aga see on läbi ajaloo olnud probleeme, et vanemate kurbadest kogemustest on raske õppida. Kõik vead tahaks ise uuesti üle proovida, aga mõnede asjade jaoks jääb lihtsalt eluajaks lühikeseks selle külje pealt arvatavasti ei ole tegemist mingi sentimendist reaalsusega, vaid natukene suurema keskmisest suurema intelligentsuse ka. Kui inimene mõistab, et maailma jalga temast, et traditsioonid on eelduseks, et tema võiks kaugemale jõuda, ükskõik milles. Jah, aga kas võib veel pakkuda ühe niisuguse mõttekäigu, kui me nüüd räägime sellest, et surnuaiapühadel on, on vähem inimesi kui, kui oli mõni aeg tagasi. Et kas see ei ole ka niisuguse niisuguse edu, edu filosoofia üks üks tulemusi, et me ei tahagi meenutada seda, mis on, on valus. Sest minnes oma isa hauale, ma kindlasti mõtlen ennekõike ja püüan mõelda sellele, sellele heale, mida ta minu jaoks on teinud ja mida ta minu jaoks on tähendanud. Aga paratamatult selle selle käiguga tuleb, tuleb meelde ka see kurb päev, kui, kui me ta sinna hauda panime, et, et nende surnuaial käikudega me justkui ka uuesti kisume, need valusad haavad lahti. Kas, kas me peame seda vältima, kas see valu, mida me seal haua juures Eestis ja lilli pannes on siiski suurem, võib-olla sellest kaunist mälestusest mida ju ka ikkagi need, need hauad tekitavad need need mõtted oma vanematest ja lähedastest, kes siit ilmast lahkunud. Nähtavasti tasub seda ikka ja jälle meelde tuletada, et inimese kui inimese üks eriomadusi erilisi võimeid on surmateadmine. Me ei oska öelda, kui palju muidu inimese maailm erineb loomade omast, aga päris kindel on, et jänes, kui ta jookseb koera eest, ei põgene surma eest, vaid lihtsalt koera eest. Aga inimene võiks teada oma surma ja see tähendab, et kui nõukogude ajal öeldi, et kirik hirmutab inimesi surmaga ja ajab neid nõnda hirmuga uskuma siis see on ikkagi vägagi lihtsustatud lähenemine. Sest tõrjudes oma teadvusest välja, et ma olen surelik olend. Te ei tõuse inimene mitte vaid pigemini, ta on allapoole seda taset, mida ta olla võiks. Küllap see on väga individuaalne, ei tarvitse kõigil olla nii hääd mälestused nendest konkreetsetest surnutest nagu teil oma isast. Kui ma nimetasin surne pühasid, siis mitte sellepärast, et ma arvaks, et mingisugune üleskutse siin muudaks vaid see asi üldse ära tasuks üks kord aastas või kaks korda aastas või üldse sellepärast et see kombeks on ka muidugi hea, sest seegi on traditsioon, ühiskond niimoodi sunnid. Kui ma olin Valjalas, siis tolleaegne külanõukogu esimees ütles mulle, et ära pane seda kiriku surnuaiapüha nii lähedale pead augustis siis nad vähemalt teist korda teevad hauad uuesti korda, sellepärast et kui teised inimesed ka tulevad, siis nad noh, räämas ei kõlba. Nii et see on asja selline väline külg. Aga kui apostel Paulus ütleb, kui ta soovib oma kogudusele rahu, mis on üle mõistuse, siis seda rahu, mis on alla mõistuse, mis siis tuleb, kui pea täis joovad või mingil muul kombel saavutad selle, et sa halvad asjad unustad. See on kõigile tuttav. Aga rahu üle mõistuse on ka võimalik. Ja võib-olla igaüks on seda kogenud ja võib meelde tuletada oma lapsepõlvest, ükskõik kui raske või kurbusega on olnud ikkagi päris väikene laps, usaldab. Ta usaldab ka siis, kui talle ei ole võimalik seletada. Ja see on üle tema mõistuse ja tähendab, et ka kõige targem see lühikene faas, mis inimese elus on, kui ta tõepoolest suudab ise korda saada enda eluga ja teiste jaoks olla väga kasulik. Ka sellel ajal ei alanda see teda, kui ta suudaks usaldada oma loojat, kui ta suudaks usaldada midagi niisugust mis on üle tema, see ei näitada väiksustega abitust, sest see on niisugune puberteedi kõige tähtsam olla tahtmine, kui mul ei ole kedagi ega midagi tarvis, ma saan ise ka kõigega korda. See hoiak paraku jääb mingis mõttes paljude inimeste osaks läbi elu. Aga see rahu üle mõistuse. Mida niisugune usaldus? Jumala vastu, kes on elu ja surmaaja ja igaviku, issand see ei ole mitte jutuks sellepärast, et noh, siin on paras sööt, mille peale tasuks hakata otsima kirikust lohutust ja abi vaid ta on tegelikult ma arvan, niisama vajalik sellele, kes on elukeerises, et ta seal suudaks olla vile mitte teeseldes ja mitte üle pingutades vaid mingis sellise seesmise rahuga üle. Teadlased, mis tahes ka juhtub, kõige olulisemas ei saa minna teisiti. Kas see võiks olla üks osa sellest evangeeliumist, mida me võiksime pimedal novembrikuul kuulutada iseendale ja, ja, ja ise iseenda jaoks otsida, sest teame kristlastena, et tegelikult just nimelt see rõõmu kuulutus evangeelium on siiski kõige olulisem osa sellest sellest õpetusest, sellest, sellest maailmavaatest sellest maailmamõistmisest mitte mitte surm ei ole ristimärgi taga vaid elu. Ja minnes surnuaedadele ja kalmistutele peaksime me ka past ehk rohkem mõtlema sellele sellele elumärgile, sellele evangeeliumit. Aga milline võiks olla novembrikuu evangeelium või või novembrikuu osa sellest evangeeliumist? Arvatavasti olid esimestel sajanditel esimesel, teisel sajandil päris kindlasti iga pühapäev nädal esimene päev ülestõusmispüha venekeelses nimetuses, Foskvassenni on see veel täiesti selgelt alles. Ja see tähendas seda, et Kristuse surm see ei olnud üldse omaette sündmus, vaid temast räägiti alati seoses ülestõusmisega. Kristus on esimene surnuist ülestõusmist. Ta on see, kelle tõttu on ka teistel lootused, surmal ei ole viimast sõna. Üks võimalus on teha surm nõnda olematuks, et rääkida, et mälestus jääb. See on niimoodi, et jutuks hea küll, aga kaua need mälestajad siis jäävad ja meil juttu oli sellest, et isegi kui nad jäävad enne, rohtub tee sinna kui tuhmuvad kivil. Need sõnad. See on, mida inimesed tavaliselt püüavad leida, aga arvatavasti siin ei saa tükeldada. Või parem oleks, kui meie tükeldaks teda nõnda üksikuteks lõikudeks, nagu hiljem kirikuaastas, seda on tehtud ja sealt ei valiks siis paremaid palasid välja. Noh, jõulud küll vabad tarvitada ja need kõlbavad nõnda tarvitada, et eks anekdoot räägib, kuidas. Miks Saksamaa türklane, neid on kah päris paras kogus, kutsus vanaemakese endale külla ja see lõi käsi kokku. Mõtle, kas siin kah peetakse jõulupühi. Nii et see on selles mõttes selline püha, mis kõlbab tarvitada kõigist MUU muudest lahus. Ülestõusmispühade ei ole enam niisugused ja, ja see tähendab, kui me tahame ühte asja saada, siis me võime saada vaadata küll, aga siis on nõnda, et keegi ei tea, kes see jõululaps on. Sellepärast et sussid, jõuluvanad ja põdrad on selle asemel. Ja niimoodi, kui me tahaksime lohutust surma vastu ja sellepärast sealt otsast algaksime, siis ei tarvitse see eriti tõhus lohutus olla, rääkimata sellest, et ta ei tarvitse üldsegi vastata reaalsusele, vaid võib-olla see, mille inimene enda jaoks on välja mõelnud. Kui midagi tahta niimoodi eraldi, siis võib-olla, et tasuks ta päris pimedat ööd vaadata. Tuled välja kustutada ja minna sinna, kus ei paista aga tänavavalgus. Sest valgusel on ikkagi inimese jaoks ka nähtavasti siis tähendus, kui seal kõrval ta teab, mis pimedus on jälle mingit mõtet rääkida lunastusest Kristuses, kui inimene ütleb, aga mul ei ole midagi vaja. Natuke edu veel oleks. Kuidas, kus siis hea küll. See tähendab. Kui julgeksime või need, kes meie hulgast igavad et arvatavasti selle tõttu võivad ka võita rohkem. Et vaadata päris päris näkku sellele sellele pimedusele, vaadata näkku sellele tõele, et me oleme surelikud, koos sünniga oleme me ka valinud surma. Ja ometigi on just see, millest te rääkisite, apostel Pauluse sõnadega, mis on ülem kõigest mõistusest ja võime olla lapsemeelne, et usaldada, et uskuda ka siis, kui, kui ei ole kogenud, et loota ka siis, kui ei ole näinud, sest see on parem, see on õigem. See on, see on puhastav, vaadata kõigele sellele silma ja ikkagi armastada, armastada seda elu, mis meile on antud, armastada loojat, kes meile selle elu on andnud. Kas nõnda? Elu võib elada nõnda, et kujutled, nagu sa oleks jäädavalt siin kõike saaks ümber aina teha ja võib elada ka nõnda, et tead, et päevad on loetud. Aga iga nende eest, mis olemas on, mida elada saab. Võtad ta tänulikult vastu tänad loojat. Ja selle võimaldab arvatavasti see, kui elu ei ole see lühikene lõik, mida me näeme vaid, nii nagu kristlikul matusel öeldakse. Me paneme selle lahkunu ihu hauda, kui seemne ivakese igavese elu tarvis. Ka seeme kaob külvaja silmist ja sealt mitte midagi järgi. Aga sealt saab midagi uut tärgata. Ja küllap selle maise elu jooksul on võimalik midagi niisugust hoopis teises vormis ette valmistada. Millel võiks olla püsiv ja jääda väärtust, mis võiks olla eluvili. No ma arvan, et sellega, mida õpetaja Toomas Paul praegu ütles, tahaksin ma hea meelega selle saate lõpetada ja ja soovin teile jõudu ja tahtmist vaadata pimedasse ühe ja näha seal ometigi valgust, mis kasvab nendest seemnetest ja nendest sinepivadest, mis helendavad meie pimedatel kalmistutel.