Hallo hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee, algab seltside ja ühingutega. See on Eesti kultuuriministeeriumi, Lääne-Eesti Panga ja Eesti mereagentuuri Jeskima eestkostel toimuv ülekannete sari igal teisipäeval seal samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on uute ideede banaanide välja pakkumise paik. See on küsimine, kostmine, seltsidest, tippkultuuris, detailsuses seon, seltside ja ühingute, ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Täna on selle aasta ahvi aasta viimane koosolemine siin talveaias. Küünalde valgel istuvad laudade taga meremehed. Kaptenid. Täna musitseerib Swing kvartett Kalev Welco juhatusel. Pärastlõunatundi, daamid ja härrad, täna siin aasta lõpu eel on talveaias koos meremehed meremehed kõnelda merekultuurist, mis meil aastakümneid on unustusse jäänud. Õieti eestlane ja ma ei teagi, mis asi on meri ja merekultuur. Nende härrade kaptenite seas on ka üks daam mereajaloolane meremuuseumist, proua reetnader ja härrad, on siis Eesti merehariduskeskuse prorektor härra Eugen olla Eesti veeteede ameti peadirektori asetäitja härra Kalle Pedak veeteede ameti meresõiduohutuse talituse juhataja härra Vello muru ja riigiettevõtte Tallinna sadam, sadamakapten härra Eduard Hunt. Kõneleme esmalt ära, sest mis on merekultuur? Ma ei ütleks kohe, et ma alustaksin mõista ka merekultuur ja selle selgitamist aga ma tahaks öelda seda, millega teie alustasite, et me oleme ära unustanud, eesti rahvas on ära unustanud selle mere mõista ja, ja loomulikult ka kaugele merre, kultuuris, selle võrra. Seda näitab meie sisseastumiseksamid, viimased, mida me tegime, et eestimaalaste hulgas ma mõtlen isegi eesti rahvusest poiste hulgas on suhteliselt mereerialad veel ebapopulaarsed. Kui me näiteks võtame niimoodi teistest rahvustest oli konkurents kuskil 10 ühele kohale, siis meie poiste hulgas oli noh, tõusis vast kahe kohal kaks ühele kohale. Ja teiselt poolt tahaks öelda seda, et nähtavasti ka üldine selline poliitika näitab seda et merd ilmselt ei riiklikul tasemel veel vajalikud toetada mereharidust ja kultuuri tervikuna. Ja nähtavasti ei ole ka meie niisuguses koosseisus kokkugi saanud, et arutada neid probleeme kõikidel tasanditel seal üks ja sellepärast võib-olla kultuurile lähemale minna. Ma tahan öelda, et ju on, Eesti kiri on rahva ja kunstnike hulgas küllalt küllalt neid mehi teisi, kes on mereteemadel omale nii-öelda leiba teeniv professionaalsete kunstnike na. Nimetagem siin kirjanikke, heliloojad, maalikunstnike, skulptorite ja nii edasi väga tuntud nimed ja mitte ainult Eestis. Aga ma tahaks täna alustada võib-olla ühe mehe tsiteerimisega, kelleks oleks kirjanik Ülo Tuulik ja temal on selline väike raamatukene, kuidas kuulata tormi seal ta ütleb nii. Meile, väärsele, rahvale oleks kaunis kerge ja odav ahvatlus üksipulgi ära vaagida kõik see inimlikult edasiviiv, mida me veelt aastasadade jooksul oleme saanud. Pühkinud seda siis teha. Merekultuuri mõiste on tegelikult üks väga lai mõiste ja, ja ega ei saa vist päris öelda, et me päris ära unustanud selle merekultuuri oleme, kui me mere ääres käime. Aga meie viga on muidugi olnud see, et me võisime küll piiluda sinna mere poole, aga tegelikult mere ääres olid mehed, kes olid seljaga mere poole ja, ja vaatasid siia maa pooldaja, mitte paljakäsi ja tänu sellele on võib-olla katkenud mitmed traditsioonid, teisest küljest, et ma ise olen natukene optimistlik kõikide asjade suhtes, sest meie viimased aastad on näidanud, ega paratamatult on hoitud see traditsioon siiski kogu meie, ütleme, eesti kultuuritraditsioon, kui kuskil sisemuses ja kuskil geenides alles ja ja ma arvan, et küllap see on ikkagi nendel inimestel, kes mere ääres on elanud ja kellel on siiski ka mingisugune geenidega kaasa antud kasvana vanaisad või isad või või suguvõsa. See merekultuur on südames ilmselt ikkagi olemas. Aga muidugi, kui me merekultuurist räägime, siis ma arvan, põhimõtteliselt oleks rääkida isegi kahesugusest merre, kultuurist, sest on ju olemas üks merekultuur, mida me võime nimetada kas rannarahva või rannik Muhu ja saarte asustuse merekultuurist mis on küllaltki sihuke alalhoidlik ja mis on säilitanud tõesti aastasadu aastatuhandeid vanu traditsioone ja vanu sidemeid, no ükskõik, kas siis kommetes või, või töövõtetes või tööriistadest ja no rääkimata, ütleme, meremehe jaoks oluliselt tema otsesest suhtest mere ja, ja kogu ilmastikuga, aga teiselt poolt ei tohi ka ära unustada, et on olemas ka näiteks sadamalinnade merekultuur ja noh, kahjuks vaat seda Tallinnas eriti minu meelest on nagu kõige vähem järele jäänud samal ajal just sadamalinnade merekultuur on kõige mitmepalkkelisem ja on teisest küljest väga edasipürgiv ja väga lahti kõikidele mõjutustele, sellepärast et võib ju öelda nii et sadamalinnades, kui nüüd võrrelda maismaa linnadega, siis sadamalinnades on kujunenud täiesti omamoodi elu lahad. Tegelikult võib seda merekultuuri öeldagi, et on selline eriline elamise tava ja elulaad, milles põimuvad tõesti kõike head ja, ja ütleme ka mõningad niisugused halvema poolsed rahvusvahelised mõjutused, rahvusvaheliselt kultuurid omavahel ja just eriti sadamalinnades, millest näiteks Tallinnat võiks võiks pidada üheks olulisemaks meil üldse ongi kujunenud välja niisugune avatud kultuur eriti ütleme alates hansa aegadest ja nüüd ta hakkab tasapisi tagasi tulema, sest vanasti võisime häält, ta läks niisugune 18. sajandi kirjamehi ja, ja mõtlejad, Meil on oma väga põhjalikus teoses öelnud Tallinna kohta, et kõik, mis Tallinnale tema võlu ja prestiiži annab, on meritsi sisse toodud, siis noh, ega me tänapäeval ju ka ei võimlikku ütelda, et meritsi ei ole seda Tallinnasse sisse toodud, mis meie eluga tänapäeval mõnusamaks ja kenamaks ja ja noh, niisugusi nad kuunelmaid toob, see on ikkagi põhi põhiliselt sisse toodud merd kaudu ja selle kultuuri sisse tõmbumise kohaks võib nimetada sadamat ja sellepärast ma arvan, et üks sadam ühe linnaoludes üks väga oluline asi ja ei tohi neid mitte niimoodi eraldi teha, et on sadam ja linn ei ole, et tegelikult on sadamalinn ja, ja kui meil teda ei ole, siis ma arvan, et meil saab olema üks korralik sadamalinn oma kultuuriga, jällegi. Selle Fena sissejuhatusega andsite meestele silmad ette. Mehed tegutsevad ja teie uurite või kuidas? Ma ei oska ütelda merd, ma ei ole sõitnud tõesti. Aga, aga ma pean meremeestest hirmsasti lugu, sellepärast et ma olen nende töid ja tegemisi kõrvalt saanud jälgida ikka üsna pikka aega ja võib-olla noh, Ta on neid hinnata natukene objektiivsemalt kui teised, sellepärast et mina olen puhtalt maalaps tulnud maalt ja meie suguvõsast, nii palju kui mina tean, ei ole ühtegi meremeest, nii et maaelu tunnen ma läbi ja lõhki ja nii et ilmselt siis kõik see, mis tuleb ja meremeeste ja kalameeste rannaelu kaudu on mulle eriliselt näha ja noh, võib-olla ma siis oskan seda natuke paremini hinnata kui need, kes iga päev selle sees on ja võib-olla oskan hinnata kõike seda head, mis nende jaoks on võib-olla loomulik ja nad ei arvagi, et seal midagi erilist seal nende igapäeva. Aga tööga, meremuuseum, mis on noh, tõesti, ma leian, et see on üks, üks osa, sest ühtegi inimest ei saagi olla harit või head meremeest, kui ta ei ole haritud meremeest ja isa olla haritud meremeest, kui ta ei ole kultuurne inimene. Nii et minu meelest see on niivõrd oluline teema, et ilma selleta lihtsalt ei saa kommertsi. No mehed, kuidas teie täiendate oma igapäevast elu võib mereelu kulga merekultuur nagu kultuur, kõik areneb aastate jooksul ja ta alaneb paralleelselt ka nagu keel. Kui me võrdleme, ütleme nüüd eesti keelt 20 aastat või 50 või 100 aastat tagasi, see on need muutused ilmselgelt ja kõigil hästi märgatavad. Ja eks merekultuurikola sama lugu. Aga siin nüüd meie merekultuuriga kõigi nende muutustega, mis meil siin ajaloos on olnud, on tekkinud niisugune tõrge, et Eestis ei ole arenenud merekeel. Praegu tänase päeva seisuga ütleme, on küll ja küll selliseid sõnu mere terminoloogias ütleme inglise keeles vene keeles saksa keeles või ükskõik mis keeles peale eesti keele, kus ei ole vastet eesti keeles kas või ma ei oskagi öelda, no ütleme, ütleme vene keeles siis kõigil kõigil meremeestel lähedam patrullivaid Sustruistu sellele ei ole niisugust üldtuntud eestikeelset nime küll räägivad traster, küll põtkur, küll kruvirool ja ei tea, mis veel. Aga ega see ei ole, see on, ütleme niisugune tehniline terminiga meil siis ütleme laeva muster rollis. Mida veel tänase päevani Eesti laevakompaniid esitavad millegipärast vene keeles sadama kapteniteenistusele ja seal on isegi ametikohtade nimetused, ei ole niisugust kindlat, kindlat seisukohta, kuidas neid nimetada. Kunagi ma kirjutasin ühe väikese nupu meremehele ja palusin mereringkonnad seda sa nagu hakkaksid mõtlema ja aga see jäi nagu rohkem hüüdja hääleks kõrbes. Ja praegu on niimoodi, et kirjutab nii, kuidas meelde tuleb, kas ta on siis vahitüürimees, võib vahi abi, võika, kolmas tüürimees ja, ja ei tea, mis veel mehaanikutega samamoodi, aga teenindav personal selle kohta üldse eesti keeles ei ole, sellepärast et ütleme enne neljakümnendat aastat, kui eesti reisilaevandus oli veel kuidagi olemas, siis nüüd erialasid teenindava personali hulgas oli vähem. Tähendab, oli üks, kaks kokk Stewart Tessa ja oligi kõik. Aga nüüd on neid väga palju seal juurde tulnud ja selle kohta ei ole ei keegi ei oska öelda, et kas on õige kunagi ma mõtlesin kätte, on olemas raamat, kus on need kõik need erialade nimed kirja pandud, no seal tulid niuksed, asjad oleks täis, annekdootilistes on poi valgus, muturist, masinist või mida, mida nisu umbes mida nisust. Tutvun sellest, et kui ei ole keel arenenud edasi tähendab siis kultuuri areng on ka teataval määral seisma ja ja kõrval liikide merekultuuri mõju on praegu niivõrd tugev. Et ma ei kujutagi ette, kui ta, kuna me jälle selle päris Eesti merekultuuri nii-öelda puhta sünteesi peale välja jõuame. Ja eks ta võtab ikka päris kõvasti aega, mina arvan seda, et kõigepealt tuleks paika panna see eesti merekeel ja selle juba hakkab arenema ka merekultuur. Teinekord, kui me vaatame siin ajalehes ja, ja isegi rumaalides on mõni mõni mõni meremees kirjutab nii, et häbi lugeda mis siis muust rääkida kooli seisukohalt nüüd näete, kuivõrd millelt meie nüüd stardime, kui me muutsime nii-öelda teine Eestimaale tagasi merehariduse, siis tuleb kõik aasteest jälle hakata looma sedasama keelt, sest muidu tõepoolest ei saa järgmist sammu astuda. Kunagi niisugune merekeel oli olemas ja väga lihtne. Terminoloogia on ju rannarahval kogu aeg olemas, kuid see ei käi ju tänapäeva laevanduse ja suurte laevade kohta. Nii mõistsin ma praegu. Üks paha asi on see, et teata, kus kohas Eesti riik üldse asub. Ja mõni aasta tagasi mul oli üks niisugune juhtum ka Rootsi sadamasid sammastele, balti mere. Agent oli kena noormees, tuli laeva. Hakkas noh, tegime oma vormi formaalsused ära, paberit korda. Küsib, et no et ma aktsendiga räägin, et kus kandist olen. Aga kus kohas sees tean seda ei, eriti kaugele ei ole siit natukene üle balti mere ja olete käästes väljas. Andis tükk aega seletada ennem kui Eestimaale jõudsime ja eks meid ikka peeti üheks suureks Venemaa osaks. Ja noh, nagu siin jutuks tuli, et kaks kandidaate kooles ühe koha peale, see on väga hea, et kaks ikkagi tuli. Sest poisid ja mitte ainult poisid, vaid terves eesti rahvas merest nii eemale peletatud, neid uuesti meelitada, mere peale on tükk maad tegemist. Päris raske ülesanne, see eestlase pere peale toomine ja mere peal olemine läbi aegade ja, ja praegu uuesti temadena, tagasitoomine koos merekultuuri taastamisega. Kõik need probleemid on muidugi väga ütleme järjepidevalt selle pärast, kõikides teistes riikides, kus on mereriigid on see kultuur pidevalt arenenud. Aspektid, mis seda kultuuri nagu on koostisosaks on ka pidevalt teineteist täiendanud ja tänu sellele ka ise edasi läinud. Me siin oleme puudutanud alates keelest Mele keelest tas meretraditsioonidega ja kõigi muude küsimustega, õpetades õppimisega. Merekeel kui selline, jah, on rannikualadel ranniku rahva seas säilinud, aga ta on kohaliku tähendusega, tan kohalikes mõistetest on kohalikes murretes. Aga üldise niisugune kaasaegsel laevanduse ja merenduse merekeel on juba pikemat aega paljude eesti tublide vanema põlve meremeeste ja KP just kaptenite ja paljude teiste meeste huvialaks ja, ja valulapseks olnud ja nad seda tööd on teinud juba tükk aega, millest räägib ka meie Eesti mere sõnastik Merle mereleksikon. Selle koostamisega on tegelenud paljud inimesed selle koostamisest osa võtnud paljud inimesed ja on katsutud paika panna kõik see terminoloogia, mis oleks vastavuses tänapäevale. Sama küsimus on ka ametis. Kõik see dokumentatsioon, mis On tarvis nüüd taastada kõik see materjal, kõik see terminoloogia selle kohta või paika paneme, nagu siin väga hästi ütles. Puit et võib ju nimetada nii ja naa ja kolmandat pidi ja kuidas ta siis lõplikult on, et seda, seda ei oska keegi öelda. Ja, ja praktiliselt käib, ütleme niimoodi käib välja töötamine kaasaegse eesti merekeele väljatöötamine kus mitmete katsetega mitmete konsultatsioonidega omavahel meremeestega kõikide huvitatud asutustega keele ametitega käib iga sõna pike pikk vaidlus, vahest mõne lihtsa tunnistuse tegemine võtab aega mitu nädalat, kuna ei saa paika panna ühte mõistet sellepärast et oleks eesti keeles kõigile üheselt arusaadav. Jäätise mõiste välja töötada ja loomulikult enam ei sobi, vana keel, mis oli vanasti eesti keel, keel on arenenud, järelikult ka merekeel peab olema arenenud keele seisakuks, on muidugi suur põhjus jälle sellest, et läbi aastate mõte on see merendus ja meresõit Eestis eesti rahvusest meremeestele olnud paljude raskustega paljude probleemidega. Piltlikult seda võib näidata selle taustal, kui palju oli Eesti meremehi ütlemisel 50. aastal laevade koosseisus. Kui palju oli neid kuuekümnendatel, kui palju oli neid seitsmekümnendatel ja lõpptulemus oli niimoodi, et kõige suuremas eesti laevandusfirmas Eesti merelaevanduses noh, ütleme selle endise Eesti NSV lõpuaastatel. Statistilistel andmetel töötas 13 14 protsenti ainult eestlasi mis oli seal ja, ja ookeanis veelgi vähem ja nii, et see oli ka selleks näitajaks, eestlased olid laevas oma keele suhtes alati allasurutud seisuses eesti keelt laevas töökeelena kasutada. Ta ei saanud eesti keelt laevas suhtlemiskeelena kasutada väga piiratud hulgal. Ja järelikult ei arenenud edasi ka eesti merekeel ja tekkisid ütleme, niisugused parasiitsõnad, nii et enamus Eesti meremehi praegu, kui kuulad nende jutuajamist, on väga hirmus kuulata, sellepärast ka kõik oleme selles süüdlased räägivad eesti keeles. Aga, aga mereterminoloogiat vahele paned venekeelseid sõnu. Ja terve see jutt jääb võõrale inimesele, jääb täiesti arusaamatuks, ta ei saa sellest üldse aru, noh ütleme mere mede, merega seotud inimesed saavad sellest aru. Kuid see keel muidugi ei ole ilus ja puhas ja selle, see võtab veel tükk aega ennem kui see kõik välja areneb. Täpselt sama on selle eesti soost meeste meelitamisega merele tagasi. Veeteede ametil konkreetselt on viimasel ajal olnud väga huvitavaid probleeme, mida nagu ise poleks alguses nagu arvanudki. Konkreetselt selleks näiteks on üks Rootsi laeva mehitamine mis pidi tööle jääma Hiiumaale ja on seal seal ka töötas. Tahtsime mehitada kohalike meremeestega Hiiumaalt ja meil oli väga suuri probleeme seal peale saada kaks vahti mehi, rääkimata sellest, et me oleks saanud seal lootsikaatri mehitada täiskomplektiga. Ja see oli suur mereriik endiselt vanal ajal Inglismaalt ja nii et see on väga näitlik näide. Ja noh, kui võttagi enda seisukohast siin nagu kapten Muru rääkis oma tähelepanekud Rootsi suhtes, siis ütleme ja on ka niisugusi momente. Mina isiklikult olen merele tulnud ka ainult tänu sellele endisele Eesti merekultuurile, kuna ma olen puhtalt kuivama, poiss keset Eestimaad sündinud ja merega mul ei olnud täpselt samuti midagit seotud, aga selleks ma nägin väga palju eesti meremehi ilusas mundris, ilusa jutuga ja, ja väga kultuursed intelligentseid mehi, mida praegu ma kardan meie noorsugu. Et Eesti meremeestel ka koos selle eesti pere, kultuuri ja eestinduse kadumisega kadus ära ka, ütleme puht Eesti meremehe rummu tunnusmärgid, ütleme niimoodi vorm ja, ja, ja kõik muud. Ta kandis võõrriigivormi, mis ei olnud sugugi populaarne eestlaste seas üldisel populaarne, olgugi et ütleme, meremehe vorm selles suhtes omas teiste ees küllalt suuri eeliseid, sellepärast ta on niivõrd konservatiivne asi terves maailmas, et ta praktiliselt tema koostis, Nad on terves maailmas kõikides mereriikides ühed ja samad, nende paigutus on erinev ja nende teostus on teistsugune. Aga, aga see kõik on üks ja sama isegi sellest aspektist, kuidas see mõjutas ka ju kindlasti palju täpselt samuti. Mida vähem on seda korrektset haritud kultuurset ja ilusas vormis meremees liikumas tänavapildis, seda vähem teatakse sadamalinnas, et üldse on olemas niisugune asi nagu Eesti meremees, nagu on olemas eesti merekultuur. Ja loomulikult kõik see nõuab väga pikka tööd ja vaeva, et seda jälle uuesti taastada, kuid loomulikult tuleb. Ma tahangi lisada, võib-olla härra Pedaksin juba nimetas seda, mida nad praktiliselt, mida ta, aga samas ma tahan öelda, et tänu veeteede ametile on juba ühte-teist ära tehtud. Praegu on juba ja Eesti meremehevorm ja sealhulgas ka kadetivorm ja, ja koolivorm, kuni mõjude võib öelda merekoolivorm juba paberil olemas ja arvatavasti lähemal ajal saame esitada ka valitsusse, et juba kinnitada ja loodame, siis saame nii-öelda sisu ja vormi ühtlase tagada. Sest tõepoolest, seal on väga suurt tähtsust, poisid lausa häbenevad kanda seda vormi. Mida ütleme, NL-i vormine Nõukogude Liidu aegset vormi ja, ja, ja meil on päris raske öelda, teate mehed, et ei saa hüpata üle nii nagu viiemeetrisest latiselt ühe hooga kohe vaid see võtab ikka aega, tuleb trenni ta ennem ja siis alles saame viie meetrist üle hüpata, niisama on ka ühest ühiskonnast formatsioonist nii-öelda teise. Kas nüüd üleminek või tagasiminek või ma ei oska isegi öelda. Nii et pikkasi, aga ma tahan teile öelda seda, et ikkagi tavaliselt ajud otsustavad ja ekskapten olla alati laevas olnud ikka see aju. Ja nüüd talle Pedaksin, võib-olla nimetan seda aga eriti väike protsent. Ta oli laevanduses kaptenite Eesti kaptenite protsent ja eks seda ka suhteliselt võib-olla. Võib-olla tuli arvestada meeskonna komplekteerimisel. Kuulame nüüd Swing kvartetti Kalev Velduti juhatusel, laulus helistan kadis. Helde. Te kuulete seltside saadet kella viie teed, Estonia talveaiast kõneleme merekultuurist, koos on kaptenid ja merenduse uurijad. Jätkame nüüd Eesti kaptenite klubiga, see on ja ei ole ka Eesti kaptenite klubi nimetus on Eesti kaptenite Klubi. Aga peale nimed ja sa ei ole seal eestlase imedagi. Vot ma mõtlen just sedakaudu, kustkaudu ikka kultuur levib. Kas me sinnamaani oleme ikka veel jõudnud? Kui loodise Eesti kaptenite Klubi tähendab, siis oli see alles värske asutus. Ei, ta ei ole nii väga värske. 54 aastat neli, neli aastast valge, siis jah. Sest nemad tegid oma märgi ja tegid sinimustvalge märgi. Ma mäletan, see oli vist esimene merenduslike organisatsioonis. Märgile panin sinimustvalge, kui ma nüüd õigesti mäletan. See oli kohe alguses toimus esi esimene tema toiming, mis ta hakkas kohe tegema, oli sellena kiimovi, avarii, kaptenite süüasja ümbervaatamise nõudmine, Nende klubi, ta tekkis natukene teistsuguses olukorras ja põhiline, mis ta nii-öelda sünni esile kutsus, olid teatud protestivaim. Nii eestlaste, venelaste, lätlaste ja leedulaste hulgas, kes sinna kaptenite klubisse ühinesid. Noaga aed muutus ja, ja kui see suur pauk käis möödunud aastal, siis muutus ka situatsioon, eks ole. Ja nüüd tänaseks on ta juba selle funktsiooni ja selle põhimõtte, mille järgi ta hakkas tööle, need on juba minetanud ja nüüd tuleb midagi uut leida. Ja praegu üldiselt siin käib jutt ja nii-öelda inimeste hulgas, et me peaks tegema midagi muud. Aga mis see muu oleks, keegi nüüd täpselt ei oska välja öelda, aga paistab nii, et oleks vaja ikkagi nagu ütleme, kasvõi meri, kultuurikeskust või midagi sellist mis ühendaks siis ütleme, kas või Eesti meremeeste liit ja, ja see kaptenite klubi ja ja veel väiksed organisatsioonid, mis siin meremere merendusega tegelevat. Et oleks üks niisugune kultuurikeskus, kus võib-olla merekultuuri selts või. Ma ei oska öelda ma lihtsalt keskusena alla, sellepärast et merekultuur, ta on niivõrd laimu. Mina kujutan jah, mingisuguse merekultuurikeskus, kuhu kõik nii kaubalaeva, meremehed, piirivalve, meremehed, sõjalaevade räimed, kalapüüdjad, meremehed, kõik saavad kokku. Purjetaja Neid kõiki, keda ühendab meri, saaksid kokku ja saaksid rääkida ja probleeme arutada ja mingisugust nõu anda juriidilistel isikutel või kes vunktsionäridele. Ja ma arvan, et see annaks mere merekultuuri arengule, sest me võime öelda päris julgelt, et on teatud madalseisus ja see edasiminek on võrdlemisi aeglane, mis annaks tõuke selle asjale. Minu nägemus, ma olen seda rääkinud merekooli, rektori Godziga ja teiste inimestega ja üldiselt on see asi nagu käärib, vaatame, mis välja tuleb juurde lisada, tõepoolest, et seda me oleme kapten Godziga ka väga laialt puudutanud ja püüdnudki laiendada nüüd seda inimeste ringi, et näha kes sinna peaks liituma ja nii nagu siin juba oli selge, meile on selge igale ühele, et see ei koosne ainult ühest või kahest, ütleme institutsioonist, seal veeteede ametist ja kaptenite klubist ja nii edasi, vaid sinna tuleks kõikvõimalikud, kes tegelevad ja veel ei tegele eesti merendusega lülitada, ühitada ja välja töötada tõesti üks niisugune noh, kõik esmalt mõista Eesti merekultuur ja teisalt tähendab juba luua üks mingisugune kas või kultuurikeskus, nagu siin round juba ütles või siis mingi mingi liide, mille kaudu seda ikkagi edasi arendada. Mõiste alla käib ju tegelikult väga lai inimese tegevuse väli, seda võib hakata Ta pihta noh, kuidas me võtame, kas kõrtsist kirikuni või, või võtame ütleme sellest vanast kas või selles chip Chandleri tagatoast, kus ainult kaptenid käisid ja ja millest niimoodi pikapeale kujunes välja see koht, kuhu näiteks laevapilte tuldi müüma ja välja pakkuma, ütleme siis seostus kunstiga ja noh, ütleme teiselt poolelt ja, ja noh, laias laastus vahel on öeldud, et, et ta peab arvestama ka kõik selle meremehe eneseväljendamise tarbe peale, kui ta tuleb tõesti laeva pealt laeva pealt maale ja, ja noh, on öeldud, et see kolm põhiasja on, ma ei tea, kas see on nüüd õige, aga, aga et joomine, naised ja laul, mille kaudu ta ennast väljendab, no kahe esimesega samm veel kuidagi hakkama ka näiteks merelaul minu meelest meil teda lihtsalt Ta on väga juhuslikult, aga samal ajal. Ma tea, mehed, kas te laulate merelaulu näiteks praegu, mida te kõik teate kas inglise poksi või midagi niukest? Mina tean teoreetiliselt aga, aga noh, see traditsioon on kunagi olnud olemas, see hõlmab näiteks kasvõi ütleme, päästearmeed, kas või meremeeste kirikut, kasvõi seda, et meremehed teevad ja mujal ilmas see kõik toimib, aga meil teda lihtsalt praegu ei ole. Kasvõi seda näiteks niimoodi ma hiljaaegu sain Rootsist, kus oli näha nende meremeeste Instituudis, nimetavad nad Stockholmis seda keskust, kus on, kus on näiteks diskussiooniklubi ja jumala eest üks mees oli rusikas püsti, seal parasjagu Nad arutasid midagi olulist seal minevikus praegu nad on ilmselt tunduvalt viisakamad, aga aga ka meil on väga palju selliseid probleeme, mis tahavad selgeks rääkida, kasvõi seesama üks mereterminoloogia küsimus, kuigi teisest küljest noh ma tahaksin ütelda, et minu jaoks kõige suurem võlu ikkagi meresõidu juures on see, et ta on väga internatsionaalne ja väga puhtalt rahvuslikuks ta ilmselt ka kunagi ei lähe. Aga, aga noh, me peame ikkagi valima ja mugandama, sellepärast. Me ütleme, merekeel niisamamoodi see muster, roll kui Tessa tegelikult tuleb ikkagi sealt lääne poolt nendest vanadest mere riikidest, mitte Saaremaast, Hiiumaast, aga Inglismaalt ja Hollandist alates, aga mul on tõsiselt hea meel, et kapten Muru tuletas meelde, et noh, et need kolm on omavahel tihedalt seotud ja, ja see side Katkend kas või meremeest ära tunda tema oleku ja intelligentsi taseme järgi, kui ta teiste inimeste seas ringi liigub. Kunagi varem see küll nii oli, kas nüüd ka küll. Näiteks no ma ei tea, kuidas nüüd praegus, momendil ma ei ole nii palju enam sind vaadanud, aga umbes viis aastat kuus aastat tagasi siis, kui väljamal klassid kolm meest kambas ja käes kilekotid, sest need olid kindlalt Vene meremehed või Nõukogude Liidu meremehed. Aga ma tahaks siia juurde lisada teise näitaja, tähendab praegu Sammeti artikkel oli või artiklite sari läheb Eesti ohvitserist ja mereväe ohvitser oli ka seal eraldi tegin sellest kohe tõmmise ja ma arvan niimoodi, et midagi taolist, et meremehele õigele meremehele peaks olema alati selline korrexus distsiplineeritud. Ja muidugi intelligentsus ja me oma koolis püüame küll neid asju ja keeleoskus, sest me räägime veelkord, et meremehe mõistan internatsionaalne, kuigi me räägime eesti merekultuurist, aga me oleme seotud sellega ka maailma merekultuuri nagu nabanööriga selle külge ja ma arvan, et õige meremees tulevikus peab ikka olema koolitatud, väljaõppinud, oma eriala hästi tundev, samas korrektne meremees, noh, kellel ei ole ka nii-öelda võõras midagi inimlik nagu siin juba meil jutt Ta oli aga, aga ta oskab ennast hoida ja, ja ei kaota kunagi oma inimlikkust ja väärikust, meremehe väärikust. Kas ma tohin nüüd ütelda täiesti subjektiivselt, kõik see on meie meremeeste parimas osas olemas, mäletan, te kindlasti tundsite, tähendab kunagi oli meil üks mees, kelle nimi oli Heino Kuivjõgi minu jaoks kahju teda enam ei ole. Aga minu jaoks tema on tõesti see etalon, kuidas käitub üks tõeline eesti mees, kuidas käitub üks tõeline Eesti meremees ja ma pean ütlema ka kõik praegu siin laua ääres istujad ja väga palju meremehi, kellega ma olen kokku puutunud, nendel on väga palju sellest olemas võrreldes teistega. Sellepärast et noh, et elus on väga paljudega kokku puututud ja mul on tohutult hea meel selle üle. Ja selle peale ma mõtlen, et see peab siiski olema eriline elukutse. See meremehe elukutse, kui ta teeb meestest ikkagi sellised mehed. Aga muide, siiski ma küsiksin vahele, kuidas see on säilinud, kui kõik muu on aastakümnete jooksul ka kasutada meremehe keelt üle parda läinud. Kaks nahkrist ei, see kail meremeheametiga juurde alati kapten ja, ja kui ta on jõudnud ikka juba kaptenisillale, siis nii, et need on need asjad, mis panevad selle mehe sinna ja kui tal neid asju ei ole seda ja. Me ei tohi unustada, et me räägiks ainult kaptenite, seda räägime ka ikka sinnamaani, pikk tee ennem ja kaptenid on vähem kui seda kogu seda tööd. Aga ma tahaks selle siia juurde öelda, et ma ei tea väga palju, võib-olla ma eksin, aga ütleme, selleks, et kapteniks saada on meremees teinud. Nii palju, kui ma olen kõrvalt näinud, on teinud läbi väga pika tee, ta on pidanud väga palju õppima, ta on pidanud olema näiteks mina, hästi, ei kujuta oma poissi nõlke põrandat pesemas niimoodi, et mingi tädi vaatab pealt. Aga madruste, või tähendab kursant, kes on praktikal. Ta teeb seda ilma, et tal silm ka liiguks selles suhtes, et talle ei meeldi, et kui kapten tal on öelnud, et ta seda ei tee, aga temast võib tulla, kapten, eks ole. Meest võib-olla tulebki, kapten, see ongi, mis siin on üks niisugune tunne jäänud. Ja kui te kinnitate, siis mul on väga hea. Mina räägin väga nisukest, teoreetiliselt. Statistikaga natuke tegelenud ja vaadanud seda asja, uurinud nii ajaviiteks ja kõik need meremehed, keda ma tean 1950.-st aastast ma olen vaadanud, noh, mitte kõikide, aga enam-vähem nende arengut. Ja ma olen tulnud niisugune järeldusele. Visa eestlase jonn on neid edasi viinud ja nad on tahtnud end näidata, et nad on ikka tõelised meremehed. Tüürimees, mehhaanik, kapten ja vaata, see jonn ja see tahe edasi minna ja näidata, et ta midagi on. Eneseteostus. Vaat see on neid edasi viinud. Sellepärast et ma olen näinud, kohtunud siin ümber Venemaa nii põhjas kui lõunas ja igal pool on, kus on Eesti meremehed olnud, tähendab väga suur protsent, kui mitte öelda peaaegu kõik on väga edukad olnud. Mõned üksikud, kes on läinud alla, no seda see tuleb, aga igatahes see protsent, edukuse protsent on palju suurem kui teistes erialadel. Ja mis ma tahtsin öelda, ma tänavu suvel, kui oli siin NATO laevastik, siis tuli mitme lipu alt meremeestega küll sõjameremeestega kokku puutuda. Üks huvitav asi oli, mida ma uurisin, kuidas nende õppeprotsess käib. Siis neil on distsipliin, see on käitumine ja kultuur lauakultuur ja palli, kultuuri ja kõik niisugused asjad. Peale selle nad õpivad nii distsipliini nagu juhtimised, juriidilised alused, mida meie, vähemalt mina ei ole neid õppinud merekoolis. Olgu Molgaks merekooli üks Eesti merekoolis, õpetas eestikeelse merekooli lõpetanud ja teise venekeelse perekooli lõpetanud, mitte kummagi sealsed õpetad. Ma arvan, et võib-olla praegu merehariduskeskus võtab, võtab midagi eeskujuks sellest, et peab midagi õpetama. Tähendab, tahan öelda, et meil on juba niisugune noh, ilmselt side mingisugune sugulusside olemas. Et see esimene pool, mis puudutab käitumisse ja, ja kommetesse. Me oleme sisse juba viinud sellise aine Etiketi me õpetame nendele nähtavasti ainult tuleb viia ka see teine pool juhtimiskursus kuid selle on meil ka plaanis viia. Ilmselt ajab meile vaat sinna kapteni klassi tasemele, et kui juba tulevad mehed, kes tõesti tahavad tõniks õppida, nendele anname ka need omadused juba põhjalikumalt kätte. Merje kultuuriteema on suur, avara siia mahub väga palju. On mehed juba toonud drastilisi näiteid. Aga lõpetuseks, mida te uuelt aastalt soovid, et just merekultuuri, meremehe ja kogu meie mereasjanduse arengu seisukohalt kõike seda kõige paremat ikka nagu alati on tahet. Ühesõnaga, et see areneks ka merekultuur saaks oma jalad alla, et me saaksime tõesti nagu siin välja oli öeldud, sellest on tõesti väga palju räägitud, saaksime niukse merekultuurikeskuse, kus oleks mitte ainult ühekülgne, ütleme kas nagu kaptenite klubi tegevus või kus oleks kõik, kes on merest huvitatud ja mis on merega seotud, saaksid ennast väljendada missugustel, väljendusviisidele meetodit Liddell kas siis mingisuguse kultuuritegevuse näol ka siis mingi ringitegevusele, kas siis mingi koosviibimiste näol, kas siis mingisuguste töögruppide näol, kes tegelevad mingi konkreetse merendusküsimusega ja kõik siia juurde kuuluma hariduse ja muud asjad. Ja loomulikult Eesti meestele ja Eesti eriti eesti noortele meestele, kes neid peale kasvavad sitkust ja visadust. Ja tõesti, ega see meremehe elukutse see kõige viletsam ei ole lasknud, ikka lähevad reharidust. Kui ma praegu on nende selleks tunduvalt paremad võimalused kerkivad üles Eesti merehariduskeskuse näol. Ja, ja perspektiivid maailma näha, rohkem maailmas suhelda rohkem. Nõiad saad kohtuda huvitavate inimestega, huvitate riikidega sadamatega ja näevad seda merektuuriga teistes mereriikidesse ja mida nad saavad tuua ka Eesti riiki tagasi. Ma olin hiljuti preeminis ja seal ühel peatänaval oli niisugune loosung. Preemen on uhke oma sadamale ja ma uuel aastal sooviksin, et Tallinn oleks kaugemale sadamale täiesti solidaarne. Aga veel on soov, et järgmine aasta merehariduskeskuses ei oleks mitte kaks inimest ühe koha peale, aga vähemalt viis, sest sealt ikkagi tuleb meie kultuur, meie meremehed, meist teadasaamine maailmas. Kõigepealt muidugi, et ikka töö otsa ei saaks, meremehed ikkagi vahetevahel naisi kahenda, kamba võtakse, laseks niimoodi sellest heast osa saada, aga tegelikult mida tahaks, tahaks hirmsasti, kultuurne meremees tuleks tagasi ja, ja et nad ära ei kaoks, neid on väga palju. Just nimelt, et kultuurne, haritud meremees annaks toomi Tallinnas näiteks või Kuressaares või kuskil rannakülas lamda hakkaks elama jääd, merele tuleksid laevad. Aitäh teile, head vana aasta lõppu ja eksime, kõneleme merekultuuris nähtavasti uuesti juba uuel aastal. Edu teile. Swing, kvartett Kalev Veld juhatusel mängibki praegu viimast lugu selle aasta viimasel kella viie teel. Tänan kõiki, kes meie seltside saadet on nõu ja jõuga aidanud. Tänan seltse, liite ja ühinguid, kes siin saalis on pärastlõunaminutid huvitavaks teinud. Ka uuel aastal olete teretulnud, et üheskoos tunnike aega veeta, juttu puhuda ja plaane pidada. Andke ainult endast teada. Nädala pärast on siin saalis koos Eesti turismifirmade liidu esindajad. Kõneleme turismist, mis ju ka üks kultuuri osa. Seda kõike aga juba uuel, 1993. aastal. Niisiis kohtumiseni jälle kuulmiseni, lõbusat aastavahetust.