No niimoodi ma arvan, et oleme siin juba kogu nende võime alustada, et mul on väga hea meel, et meid on siin suhteliselt arvukalt. Ja et nagu te kuulnud olete, ilmselt, et siis tänase kogunemise eesmärk on arutleda kultuuri ja eetika seoste üle. Ja ma võib-olla paar sõna lihtsalt ütleks, et kust see idee tekkis. Et. Kuidagi mulle endale on olnud tunne, et eetika on teema, mis on kultuuriinimeste jaoks nagu muutunud mingil hetkel, nagu võiks öelda, üha olulisemaks ja, ja see on midagi, mis on justkui nagu õhus. Ja kui ma nüüd olen siin oma kolleegidega teistelt kunsti aladelt vestantsis, olen sellele nagu täielikku kinnitust saanud, et tõepoolest, et see teema on väga oluline ja, ja mitmed inimesed on ka öelnud, et on huvitav, et tegelikult sellest väga palju avalikult ei ole ikkagi nagu räägitud, mis näitab seda, et vajadus nagu selle teema arutamiseks kindlasti on olemas. Ja, ja miks see nii on, et noh, ma ise ei ole, on ju selline suur teoreetik nüüd et ja, ja see, mis, mis mu enda nagu sellised mõttekäigud on, et miks, miks see eetika küsimus niimoodi võiks olla? Jälle terav tulnud? On see, et, et võib-olla see on seotud sellise modernismijärgse olukorraga. Et modernism ja teatavasti oli sellise väga suure suure nagu kunsti autonoomias uskumise aeg ja, ja, ja kui ma nagu sellest oleme nüüd kuidagimoodi nagu selle selle nagu idee nagu läbi teinud, siis siis oleme avastanud, et tegelikult sa kunst ei ole ikkagi nii autonoomne Vistat et me ei saa vältida teatavaid küsimusi, ikka tundub, et teatud kunstialadel see on. See on veel otsesem, veel paratamatuse seos, kui, kui mõnel teisel alal Et ühesõnaga see arvamus, et eetika on oluline, sellele ma olen saanud nagu nüüd siin siin istuvatelt inimestelt ega teistelt nagu väga-väga olulist kinnitust ja ma loodame, et see tuleb siin ka meie vestluse käigus aga hästi välja. Ühesõnaga, et siis mõte on selles, et igaüks, kes siin osaleb siis natuke räägiks nagu oma mõtteid ja oma suhet sellesse teemasse. Ja, ja siis me arutaksime koos veel selle üle, nii et ühesõnaga, igaüks justkui peab sellise väikse Väikse sooloesinemise ja sellele siis järgneb diskussioon ja ma loodan, et siis ka täie siin teispool osalete selles aktiivselt. Aga siis alustaks või kohe nagu läheks asja juurde, et esimeseks rääkijaks siis paluks teha otsa lahti Jan kausil kirjanikul. Ja mul oleks temale selline algatuseks üks väike küsimus ka. Et mulle üks kirjanduskriitik hiljuti saatis ühe sellise väikese selle teemaga seotud katkendi Robert Musile tehasest omadusteta mees, kus siis üks tegelane Claris ütleb oma helilast mehele. Sul on liiga palju südametunnistust, kunstnik võib kirjutada head muusikut muusikat ainult ilma südametunnistuseta. Et mu küsimus olekski, et kuidas sa suhtud sellesse väitesse, et kas näiteks kirjanduse puhul ka, et kas head kirjandust saab kirjutada ainult ilma südametunnistuseta? No ma tean, see inimene, kes sulle selle saate, selle Mihkel Kunnus ja temal on see suurromaanikunsti ka vastandus, mis on täiesti eraldi teema. Ei saa jah, ei saa ilma südametunnistuseta. Aga no mu väikeettekanne räägibki sellest, et ma siis hakkan sellega pihta, tähendab ma kohe palun vabandust, et kuna ma olen kirjanik, kirjutab inimene, siis ma ei oska peast hästi rääkida, et ma olen oma mõtted püüdnud sedasi paberile panna, mis ei tähenda, et need mõtted oleks kuidagi korrastatumad. Aga ma vähemalt moodustavad lauseid. Mulle on alati tundunud, et tõde pole vist nõnda oluline kui õigus. Et loomulikult oleks hea teada ja tõsikindlalt teada, kuidas asjad maailmas on. Aga ehk oleksid asjad palju paremini, kui inimeste vahel oleks rohkem õigust. Samas ei tahaks hakata valima metafüüsika eetika vahel. Ja mine tea, kui lahutatavad nad ongi. Loomulikult pole vist metafüüsilised probleemid võib-olla enam nii paratamatult seotud moraalikategooriaga kui varem näiteks kristlikus mõttemaailmas? Noh, teadusmaailm, mina pean siin silmas näiteks või eelkõige astrofüüsikat näitab meile mastaape ja tõsiasju, kus moraali küsimus, et pole esmapilgul nagu olulisedki. Kuid mu jaoks isiklikult eksisteerib seos nii-öelda astrofüüsika, empiiriliste andmete ja, ja eetiliste küsimuste vahel. Universumi uurimine ja selle üle mõtisklemine on avaldanud mu elule põhimõtteliselt konkreetset mõju, muutes maailmataju nõnda haaramatu ajas ja ruumis kaugele silmapiiri taha ulatuva maailma ees võiks eeldada, et vaatlejat hakkab kandma ja suunama eksistents helistlik impuls sest meie ees laiub kõiksus, mille suhtes ei pea langetama eetilisi otsustusi. Kõiksus, mida saab kirjeldada eelkõige füüsika või matemaatika või keemiakeeles ja mis ütleb meile, et mitte ainult päike või päikesesüsteem, vaid meie Linnutee on naeru ja imetlusväärselt kaduvväike. Kuid võimalik on ka vastupidine impulss. Seda võimalust kirjeldab omal moel ka Androopsus printsiip ja rõhutan, et interpreteerin seda siin väga meelevaldselt, eelkõige emotsionaalselt. Aga oluliseks muutub tõsiasi, et meil on võime ja võimalus taevasse pilku heita vaadata seda imeliselt haaramatut maailma, mille vahemaid on sama võimatu kirjeldada kui, kui kunagi jumala palet. Ja sellest tulenevalt muutuvad paljud maised probleemid kergemini talutavateks. Meil on võimalus vaadata ennast kõrvalt, vaadata ennast nii-öelda kaugelt distantsilt mõelda, et kui 10 miljoni valgusaasta kaugusel, see tähendab universumi mõõtkavas suhteliselt lähedal asuks mõni tsivilisatsioon, kelle teleskoobid on piisavalt võimsad, et suudavad näha maad siis näeksid ilusat planeeti, kus aga pole paraku olemas sellist eluvormi nagu inimene. Või nagu on öelnud astrofüüsik Kriss impi, et universumil oleks meile sõnum, kõlaks umbes nii, saage endast üle, see võib kõlada julmalt, kindlasti kõlab see väga atistlikult ja kuigi ma ei pea ennast ühegi religiooni järgiaks, ei pea maga ennast artistiks kui impi. Lause kõlab minus kaasa eelkõige seetõttu, et selle keskelt leiab mingi kummalise lohutuse. Kui tõde on oma olemuselt julm või õieti külm sama külm kui lõviosa maailmaruumist, siis ehk polegi tõde meile niivõrd oluline, neile peaks olema seda olulisem õiglus, inimestevaheline soojus. Või nagu ütleb Sinuhe miga valdari samanimelises romaanis. Elu on nagu külm öö, aga kindlasti on ilus, kui kaks üksildast soojendavat teineteist külmas öös kui ka nende käed ja silmad teineteisele sõpruse nimel valetavad. Tahtsingi tegelikult rääkida soojuse ühest väljendusest kunstniku või laiemalt haritlase vastutusest. Tundub, et seda on eelkõige kaht sorti esiteks vastutus kodanikuna. Kui eeldad, et haritlaseks olemine tähendab ühtlasi võimet paremini ennast ja maailma peegeldada märgata peeneid erisusi, siis peaks sellega kaasnema ka teatud valmisolek ühiskonnas kaasa olla sootsium, nii-öelda humanistlik ja valgustuslik lakmuspaber. See on muidugi mõista väga keeruline teema, sest toob sageli kaasa vastuolu. Haritlane tunneb ennast ühtaegu keskmisest haritumana targemana ja samas just seetõttu üldvajalikuna. Või nagu on kirjutanud Tõnu Viik oma 1998 aastal ilmunud artiklis. Intellektuaalid, mütoloogiline kujund. Tsiteerin. Intellektuaal tahab olla kõrgemal majandusest ja poliitikast, aga samal ajal rikkas ühiskondlikult mõjukas Ta põlastab, mass, aga on ise meediafiguur. Tsitaadi lõpp. Mõni jõuliselt ei väljenduks, aga dilemma on siin sõnastatud. Haritlaskond on praegu eriti pingelises olukorras. Ühelt poolt on tänu haritlaskonna rollile Eesti taasiseseisvumisel olemas meil positiivne lugu aga see positiivne lugu sunnib meid justkui takka, kus on uus loomeliitude kongress? Positiivse loo minevik ülisus justkui painab. Olevik on hoopis teine kontekst sootuks muutunud. Kunstnik on ikka veel asjade seisu avalikkuse ees valgustama narr kuid õukonnal pole temaga enam intensiivset suhet. Ei positiivses või negatiivses mõttes, õukonnal tundub sageli olevat enam-vähem ükskõik. Kusjuures kultuuri marginaliseerumine oleks justkui osalt kultuuriinimeste endi süü, justkui oleks lastud käest mingi oluline moment. Ning muidugi võimendab seda ebamäärast painet. Meedias levib haritlasi, viha, mis on osalt kunstlik, sest selline teemapüstitus lihtsalt kogub klikke. See omakorda viitab sotsiaalse sidususe vähesusele ja sellele, et vajadus sidususe järele suunatakse valedesse kohtadesse, näiteks netikommentaaridesse. Olukord võib tekitada tunde, et haritlaskond ei suuda enam tulemuslikult koostööd teha, üheskoos toimida ja oma ühistegevusega resonantsi tekitada. Kindlasti peab soolot osaliselt paika, kui näiteks erakonnad püsivad hoolikalt välja töötatud struktuurile. Rahastusel pole haritlaskonnale asetada selle vastu ühtegi ligilähedaseltki töötavat aparaati. Ometi ei tähenda selline killustumusel haritlased on minetanud oma tähtsuse. Siiani kuuluvad paljud neist ju nii-öelda arvamusliidrite hulka. Kuid arvamus kultuur koosneb minu meelest vähemalt lühiajalistest impultsidest. Ühe arvamusartikli eluiga pole kuigi pikk ning pole üldteada, kui toimivad, on selle seosed tegelike otsustusprotsessidega. Mu jutt on nii kurbi. Seos kindlasti eksisteerib, aga milline täpsemalt ometi tuntakse vajadust koonduda ning eks see on ka üks põhjus, miks on tekkinud Eesti kultuuri koda mis põhineb aga kodanikualgatusel olles rajatud oma liikmete vabale tahtele ja sõltudes nende vabast ajast või selle puudumisest. Selle koosluse efektiivsust ei saa võrrelda näiteks regulaarselt rahastatud erakondade toimimisega. Kui haritlane tahab leida võimaluse olla aktiivne kodanik peab ta sageli alustama omaenda valdkonna õiguste kaitsmisest. Seda oma põhitegevuse kõrvalt. Ja kui näiteks tema valdkonda esindava loomeliidu tegevus teda ei rahulda, saab ta võtta sõna üksikisikuna. Sellise sõna mõjuga on aga nii ja naa ning see nii ja naa võib tekitada kahtlusi, frustratsiooni, väsimust. Ma olen palju mainitud kahtluse väsimuse peale mõelnud. Siit jõuan haritlasi vastutuse teise punkti vastutuseni kunstnikuna vastutuseni oma loomingu ees. Tunnistan, et kodanikuvastutuse ja loomingulise vastutuse vahel näen isiklikult üht kummalist problemaatilise seost. Lihtsustatult öeldes võiks siis öelda, et teine, ehk siis loominguline vastutus lubab mul põgeneda esimese ehk siis kodanikuvastutuse eest. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, kui ma tunnen jõuetust või võimatust kodanikuna võin ma varjuda loomingusse ja lähtuda Escapistlikust seisukohast mille kohaselt kunstnikuna saan oma ühiskonnas kõige tulemuslikumalt kaasa rääkida, nii et teen oma asju võimalikult hästi. Minu kodanikuväljund on minu looming. Sedasi pole mu häälel ehk nõnda nähtavat laiapõhjalist ja otsest mõju, nii et põgenemine võib osutuda tegelikult jooksmiseks surnud ringis. Ja võib ikka tekkida tunne, mille David Mitchell sõnastab oma romaanis Pilveatlas umbes nii. Ühe inimese teod ja tahe pole muud kui ainult piisk ookeanis. Muidugi, Mitchell jätkab püsides, ent mis on ookean kui mitte lugematu hulk piisku? Muidugi ei maksa unustada, et ka kunstniku harjutatav kodaniku vastutus ja loominguline vastutus võivad olla ühendunud tema praktiseeritud kunst, võib-olla otseselt sotsiaalne ühiskonna probleeme teravalt kommenteerida. Näiteks kaasaegsele kujutavale kunstile heidetakse sageli ette, et sa pole piisavalt nii-öelda ilus, piisavalt esteetiline, vaid püüab leida ühiskondlikele seisukohavõttudele visuaalseid väljendeid ja vasteid. See on eraldi teema. Praegu tahaksin kirjeldada asjade komplitseeritust ja just loomingulist vastutust isiklikumast ja mõnevõrra ootamatust vaatepunktist. Tahan peatuda korraks minu kui kirjaniku romaanide autori vastutusel oma tegelaskujud ees. Kui ma kirjutan oma romaane, mille eesmärk on ümbritsevat elu ühtaegu peegeldada ja teisalt mingeid teemasid elemente või motiive võimendada siis üsna kohe kirjanikud ei. Alguses taipasin, et ma ei saa lasta oma tegelaskujudel osaks saada selliseid kannatusi, mida ma ise ei suudaks taluda ja ma ei tea, mida ma ise püüan iga hinna eest vältida. Kõige lihtsamalt öeldes ma ei saa kirjutada neist nii, et neil läheb lõppude lõpuks väga halvasti. Justkui toimiks ka ilukirjanduslike tegelaskujude puhul kategooriline imperatiiv. Ma pean jätma neile vähemalt võimalus oma vigu parandada, oma kahetsusest, õppida oma üksindusest, jõudu ammutada, oma kaitsetusest elurõõmu leida. Loodetavasti ei kõla see liigo seebi operlikult, sest olen samas veendunud, et hea kirjandus ei tohi peita Ta elu ees oma pead liiva. Ta peab elu olemuslikule, ohtlikkusele ja problemaatilisusele ning inimese kaitsetusele julgelt silma vaatama. Seda ohtu ja problemaatilisi kannatlikult uurima ja lugejat selleni juhtima. See on minu telefon, palun vabandust. Kuid julmus on teine asi. Ma ei saa olla oma tegelaskujude vastu julm kuigi väljamõeldud on nemadki inimesed, elusolendid. Mind on väga sügavalt mõjutanud Richard rooti mõttekäik, mis seob just nimelt metafüüsilise hoiaku eetiliste valikutega. Rordi lähtub seisukohast. Tõed, mis meid ümbritsevad, on sattumuslikud. Kõige labasemalt öeldes 500 aastat tagasi oleks olnud väga võimalik, et neid kõiki siin suunanuks veendumus, mille kohaselt on maa universumi liikumatu keskpunkt me peaksime seda ümber lükkamatuks tõeks ning igaüks, kes püüaks väita vastupidist et näiteks maa liigub ümber päikese, teeniks ära meie halvatud, halvasti varjatud umbusalduse. Nüüd elame me kõiksuses, mida juhib varjatud energia. Universumit paisutab äärmiselt väikese massitihedusega nähtamatu jõud mida hetkel ei osata ehk hästi kirjeldada. Aga mis arvatavasti juba poole sajandi pärast on inimeksistentsi loomulik taust, mille tagant avanevad uued perspektiivid, sellised, mida meie ei oskagi ette kujutada. Seega tasub iga üldkohaldatavaks pürgiva tõe suhtes näidati üles ettevaatlikkust. See ei tähenda, et inimesel ei tohiks olla oma tõde, millesse ta kirglikult usub. Aga kirjaga peaks kaasnema võime arvestada, et ümber lükkamatuna tunduv tõde pole ilmeksimatu ja muutumatu vaid tegu on ühe võimaliku maailma kirjeldamise versiooniga. See aga toob kaasa tõsiasja, et sedasi ei saa hukka mõista ühtegi võõrast õe käsitlust. Siit jõuabki Rordi põhiküsimuseni. Kui lähtuda võimalusel võimalusest, mille kohaselt puudub maailmas ühtne ja ühine Igi muutumatu metafüüsiline tõde siis kas on ülepea midagi, mis inimkonda ühendaks ja vastab, et jah, on küll. Iga inimene on võimeline tundma valu sealhulgas või siis eelkõige hingelist valu, alandust. Alati on võimalik kuulutada teise inimese tõde väetiks sügavalt eksitavaks, naeruväärseks, see tähendab, alandada teda sedakaudu, millesse ta usub või mis ta vaimselt on. Siin avanebki üks võimalikke julmuse definitsioone. Kui aga püüda alustada igavest tõeni jõudmist alandamise vältimisest. Teisisõnu sellest, et Me hoidume oma lähedaste uskumuste naeruvääristamise eest panin ühel hetkel tähele, et püüan teha sedasama oma tegelaskujudega mitte neid põlvili suruda nende üle muiates neid mitte naeruvääristada nende maailma mitte tükkideks rebida neid maisel rajal, mitte lõplikult eksi lasta. Nüüd võiks küsida, kas sedasama ei peaks tegema tegelikkuses? Vastus on jah, kahtlemata kindlasti ilmtingimata ikka ja jälle mõnevõrra provokatiivset võikski siis küsida, kuidas ma hakkan sellisest lähtekohast vaidlema, näiteks? Valdo Randperega vastase argumentide alandamisest hoidumise mõttes oleks tegu tõelise tasakaaluharjutusega. Seda enam, et tema ei lähtu samadest reeglitest, kuna tema tõde paistab iseloomustavat ilmeksimatu. Nii kaua, kuni ma ei oska sellele küsimusele hästi vastata, kirjeldan ma nii hästi, kui mõistan üht võimalikku aga samas äratuntavat maailma, mille eesmärgiks on kannatlikkus, heasoovlikkus, halastuskontakt. Aitäh Jan, et väga sügavad mõtted ja seosed on ju tõesti see metafüüsika ja eetika küsimustes. Aga võib-olla küsiks selle peale, et see Milang under romaani kunst, mida sa ilmselt ka päris hästi tunned, et tema käib seal välja nagu sedalaadi mõtet? Fiktsioon oma olemuselt on, on midagi väga ütleme siis eetilist, et kuna see sunnib mingis mõttes ei paneb inimesed nagu teiste inimeste olukorda, et kuidas sa nagu sellesse sellesse väitesse suhtuda, et kas sa leiad, et see on, see on nagu selles mõttes sarnane sarnane selle sinu metafüüsika eetika. Ja kindlasti. Seal on jah, ühtivusi loomulikult no millel põhineb üldse kirjanduse fenomen selles mõttes, et miks on ikka ja jälle uusi lugusid juurde, mulle tundub, et et inimesi ühendab mingi väga kummaline kummaline piirjooned. Et meil on ühi ühised sellised paratamatult asjadeks, et me kõik oleme surelikud. Me kõik oleme võimelised tundma üksindust, eks sedasama alandust, igatsust, armastust, et on mingid asjad, mis meid ühendavad. Aga igas inimeses väljendavad nad täiesti kordumatut erakordselt. Ehk siis iga inimene meenutab teisi inimesi ja on samas kordumatu. Ja võib-olla siis kirjandus õpetab meid nägema seda kordumatust, eks. Õpetab nägema maid stereotüüpide ja, ja lööklausete taha iga inimest eraldi. Nii võiks öelda alustuseks väga, üldiselt väga ülespuhutud, aga no umbes nii see on ja nii ma usun ka. Aga noh, siis tekib see küsimus, et kas igasugune fiktsioon, et ütleme, ma saan aru, et Kundara jaoks on kuidagi, et lihtsalt see protsess, et sa elad nagu mingisse teise maailma sisse sellest nagu piisab, aga sina nagu räägid sina nagu piiritud seda natuke rohkem. Mulle tundub, et et noh, justet, et sa ei saa oma tegelastel ka teha midagi sellist, mida, mis sulle tundub ebaeetiline. Et kuidas sulle tundub, et sulle tundub ühesõnaga vajalik seda fiktsiooni kuidagi veel piiritleda ka tuua. Ma tunnen, et ma ei saa olla nende vastu julm ja neid alandada, ütleme see piir on olemas küll. Aga kas on teistel veel mõtteid, küsimusi ja meile, praegu palun? Ei, see ei ole taotluslik, siin on tulemas õhtul üks kontsert lihtsalt mingi asi peale. Aga screen, seire, kas keegi? Leho, kas sa saad seal taga lihtsalt järsku hiirt liigutada, et siis me saame sellest lahti, ma arvan. Ahah, nii, just, võib-olla teha, järsku sa saadki seal olla, et kui see tuleb, et siis nagu liiguta hiirt. Siis on, jah, see on, see on õige, et sa. Kas praegu on väljanile küsimusi või mõtteid tema tema ettekandega seoses? Või lähme edasi? No hea küll, lähme siis praegu edasi, siis pärast nii-öelda üldises diskussioonis, et tuleme, tuleme nende teemade juurde tagasi igal juhul suur tänu ja on väga-väga sellise põhjaliku ja sügava sissevaatest. Aga läheks siis edasi kujutava kunsti juurde, mida siin Jann juba vilksamisi puudutas ja ja, ja nagu selle selle küsimusega, et kas kas kunst peaks olema rõhutatult sotsiaalne, on ju, või, või võib ka olla, nagu et see on niisugune vanem vanem ja romantilisem lähenemine, et selliste nagu justkui puhtkunstiliste küsimustega tegelemine on ikkagi see kõige õilsam. Ja tegelikult mu selline sissejuhatav küsimus kaedala natuke puudutab sedasama, et mul kunagi mind väga intrigeeriv üks Ants Juske mõtte, kus ta ütles, et ta on kindel, et pikassacuernika ei hoidnud ära ühtegi pommitamist. Et mida sina kaid arvavad? Ta arvad, kas sellest väitest Seoste ahelad on nii pikad, et ma ei julge väita midagi. Aga noh, alati mingi diskussiooni algatamiseks on hea, kui sa tuled mingisuguse väga radikaalse väitega välja, nagu seegi olijatel sama radikaal oleks väita, et see on ära hoidnud konkreetselt vähemalt ühe pommitamisel. Aga siis võib-olla siis jätkad oma oma mõtistas mõtisklusega okei. Kartsin kogu aeg, et äkki on, räägib midagi sellist ära, mida mina rääkida tahtsin, et oleks järjekorra seal kolmas, neljas andavaks, hirm veel suurem olnud. Aga kuigi noh, eetika on ju tohutult lai, aga samas ta koondub kenasti küllaltki väikesteks inimlikeks sellisteks tompudeks, millega kõik on kokku puutunud, et sellest ka minu hirm, aga aga kui eelkõneleja sõnavõtt oli nii nagu Märt kirjutas, hästi lai, siis mina oma kindlasti niipalju kui definitsioone tean võiks määratletud olla siis, kui praktiline eetika tõenäoliselt, sest ma kujutan ette, et noh, igaüks meist lisaks sellele, kui me mõtleme, et kuidas me elu võiks nagu kulgeda peale selle materiaalse poole, nagu me kõik mõtleme, et noh, elu läks hästi, mis tähendab muu hulgas seda, et oleks katus pea kohal kena abikaasa raha ja kõik see kindlasti kuidagi isegi ei teadvusta seda. Me mõtleme, et me võiks ka kuidagi nagu paremaks saada. Ja ta kõigepealt on see muidugi see kool, mis on alguses, mis peabki meid paremaks tegema, aga noh, tõenäoliselt varem või hiljem keegi kõik meist nagu rohkem vähem pettume sellest me saame aru, et, et see, kuidas nagu inimesena areneme, seda kool igal juhul ei garanteeri ja siis tundub et noh, need on, võib-olla tuleb aastatega tuleb elukogemus, tuleb mingisugune küpsus, me teeme vähem sigadusi ja, ja rohkem head ja nii edasi, et kas me kasutame sõnaeetikat selle juures või moraal või lihtsalt mõtleme, et tore oleks paremini käituda ja ja hoiduda sellistest suurematest prohmakad pärast endal piinlik ei oleks küll. Aga mis puudutab selle kultuuri ja eetika seos, siis ma üks väheseid asju, mis ma arvan, on kindlasti mäletavad endaga seoses. Ja need on asjad, mida ma nagu noh, võib-olla kus on nagu rohkem seda energiat taga, et ma tõesti puudutavad mind isiklikult. Tahtsin kunstnikuks saada, ma kogu aeg olen tahtnud kunstnikuks saada, nii tobedad tobedad, kui see ka ei kõla siis muuhulgas peale kõige selle, et mulle tundus, et kunstnikud elavad igatemoodi vahvalt ja neil on loba, hakkasin kunstnikuks saama selle peale mõtlema. Seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel. Juba see ajalooline taust on ka natukene oluline, et, et noh, mulle tundus, et kunstnikud elavad muidu ka lahedalt, et neile on rohkem lubatud kui teistele ja neil on mingid suuremad vabadused. Ja noh, rääkimata sellele, et neil paljudele Žiguli null viied ja nii edasi, aga aga peale selle ka tõenäoliselt mõtlemata sõna eetika peale ja ma imestan, et ma puberteedina selliste väärtuste peale mõtlesin, mulle tundus. Ja see oli mulle minu jaoks oluline siis, et tõenäoliselt kõik need vahvad tegelased, kes maalis pilte, kes kirjutas kantaadi, tõenäoselt oled muidu ka hästi kuidagi toredad inimesed, paremad inimesed. Ja mulle see mõte väga meeldis, mõttes on väga hea, et kui ma nüüd kunstnikuks saanud, selleks on muidugi vaja joonistama õppida hästi, mis on nagu ülimalt praktiline tegevus, aga lõppkokkuvõttes kui ma pääsen nagu selle trepi peale trepist üles, siis peale selle, et mul on tuleviku Žiguli null viis olema ka kuidagi parem inimene kuidagi iseenesest ei ole võimalik teha kunsti, mis on üks kultuurialaliik. Ei ole võimalik teha kunsti ja, või olla kaabakas, et tõenäoliselt nad puberteet eks ole ja et see kuidagi nagu juhtubki niimoodi, et need kaks asja ei sobi absoluutselt kokku, et kui sa oled väga hea pildi, siis siis sa ei pane kolleegile jalga taha, järgmine päev. Kuidagi välistatud täiesti, et, et sa, sa võid olla kuidagi irooniline intelligentselt ja teha igasugu muid vigureid, aga sihukeste labasusteni sa mitte kunagi enam ei lasku, et see on nagu välistatud, et annab sulle mingi immuunsus täiesti nagu peaaegu looduslikud, sul mingisugune geen tekib juurde, kui sulle antakse mingisugune mingisugune kaitse, nende sinu halvema mina vastada. Ja samas jah. Ma pidin selles pettuma, mingi aeg edasi, ma vaatasin, et et see asi nagu ei toimi niimoodi millegipärast ka ei mäleta naasnud mingisuguse tohutu kolleegide vahelise kakluse tunnistaja olnud. Aga lihtsalt ma hakkasin aru saama, mis algul oli pettumus, et, et need, kes kunstide kultuuri teevad, need on ikkagi paljus suhteliselt tavalised inimesed. Kõigepealt ma pettusin nii-öelda üldinimlikult oma vanematest kolleegidest muidugi peetusega iseenda, sest ma nägin, et ma olen ka täpselt sama halba ja edasi ükskõik sõltumata sellest, kui head hinded koolis läksid või isegi kui ma hakkasin tegema näituseid, mille kohta teised õitsevad, endal head näitused, et ma ei tajunud otseselt, et ma muutusin inimesena paremaks, et ma olin ikkagi võimeline tegema seatempe mingil juhul teadlikult mingil juhul ebateadlikult ja ja noh, võib-olla minu kiituseks tuleb öelda, et ma muretsesin selle pärast. Ja, ja samas ma ei näinud ka mingeid järgmist perspektiiv, et mis peaks mind siis paremaks tegema, et kui kunst ja kultuur nagu alt vedanud. Et mis see järgmine järgmine horisont on, et kus võiks nagu paremat tulemust loota? Ta ei mõelnud terve inimkonna peale, et ta mõtlesin nagu iseenda peale, et see on ikkagi see, mis ennast kõige rohkem riivab, et kui sa teed midagi mis on ilmselt Tinetu, siis noh, jah, see võtab kogu kogu see tähelepanu. Ja nagu inimkonna jaoks ei jäägi rohkem aega. Ja siis ma olen seda siin vahepealsete aastate jooksul mõelnud muu asja kõrval muuhulgas ka selle kõrval, kuidas teha veel paremaid näituseid ja ja samas jah, uskumatu, et see mind inimesena paremaks teeb. Ja kuna ma mõtlesin, et taine mind võib-olla paremaks, ega ma ei, see, mida Märten küsis, ega ma väga ei ole ka kindel, kas ta teisi sellisel moel paremaks teeb, et et nad mingeid hulle tükkeid ja järgmisel päeval siis ma mõtlesin välja sellise mõtlesin välja, ma jõudsin selliste järeldusteni või mingi lahenduseni enda jaoks, kui sulle tundub, et mingisugune lootuskiir on olemas. Mulle tundub, et üks asi, mis võib-olla võiks, võiks nagu päästa, võib-olla see ongi see minu positiivne programm, ma ei tea, kuidas seda, kas seda saab kunstiliste vahenditega edastada või mitte, aga vähemalt mikrofoni kaudu ma saan selle öelda. On see, et kas kas inimene tunneb nagu häbi kui ta teeb midagi, mida ta, mis kvalifitseerub taunimisväärseks või ta ei tunne häbi? Tundub, et see on nagu väga väikene vahe selle jaoks, kes selle teo ohver on ja võib-olla see tegi enda jaoks noh, tegu on tehtud, mingisugune sigadus on korda saadetud ja kas nüüd see tegija nüüd tunneb piinlikkust või mitte, mis sellest muutub, et juriidiliselt võib-olla Jurjest muutub ka natuke puhtsüdamlik ülestunnistus ja karistus on väiksem. Aga mulle tundub, et, et noh, tegelikult on see vahe nagu väga suur. Et ta laias laastus mulle tundub, et meil ongi, võib-olla, ma ei ole väga optimistlik, mis inimkond oleks kunagi nagu seda võiks kasvatada või ta võiks kasvada täiesti veatukse. Võib-olla ongi täiesti veatu inimene peaaegu sama monstrum kui, kui, kui mingisugune totaalne kaabakas hingel võib olla peaaegu sama hirmutav inimene, kellel pole absoluutselt vigu ja ta tõesti ei ületa seda nähtamatut või kokkulepitud piiri ei lähe sinna teisele poole ja ei tee midagi halba. Et see võib ka päris päris hull olla, aga noh, sinna ma arvan, me niikuinii ei jõua. Ma usun, et Medele ongi nagu valida selle vahel, kas. Kas segu on kaabakaga, kes ei häbene, või kaabaka, kes häbeneb. Ja see on põhimõtteliselt väga suur vahe, sest ma arvan, see ja see annabki nagu see ongi see inimlikkus võib-olla ka mida mina nagu ootan, et põhimõte, ma arvan, me eksime kõik korduvalt Ta pidevalt mingisuguste normide vastu, eetiliste moraalsete normide vastu rohkem või vähem. Aga just see, et kas me ja mitte sõnades mitteformaalse, kas me tõepoolest häbenema seda, kas meil on tõesti piinlik, nii et ka teine inimene saab aru, et ta Ta tegi seda jälle. Aga tal on tõepoolest halb endale, sellepärast rohkem või vähem, et see on äärmiselt suur vahe tegelikult ja ja inimesega, kes tunneb, tunneb piinlikust tehtu pärast. Igaüks omal moel. Et sellega nagu seda lihtsam edasi minna ja seal on. No seal on nagu kõik võimalik, heas mõttes ka. Aga kui inimene vabandab, välistab, põhjendab ja proovib iga igal moel nagu ignoreerida seda võimalust, et ta võis midagi valesti teha, ta peaks seda üles tunnistama. Et see, see on nagu tõeliselt tõeliselt õnnetu juhtunuga. Vabandust. Ma olen seda enda peal proovinud ja ja noh, kindlasti palju, kes tunnevad, vaidlevad vastu, et aga mulle tundub, et noh, ma ise olen nagu tajunud mingisugust valgus, kiirite mingi mingit vahet seal, et see annab endale mingisuguseid mingisuguseid kõrval mingisuguse lisapositsiooni ja edasiliikumise võimaluse ja mingisuguse Mingisuguse tagavaratagavaravariandi. Ja mingi lootus, et see, et sa just nimelt paradoks tegelikult, et sa formaalselt täide nagu vigu edasi ja eksida, aga aga selle kõige juures kummalisel kombel sa muutunud nagu paremaks inimeseks, et sa et sa kasvad kogu aeg, et isegi nagu see vigade kogumine haribsid mingisugusel moel ja noh, mis võib-olla isegi veel kummalisem, mul on tulnud selline tunne, et et noh, tavaliselt jah, nagu ma rääkisin ka, et, et kui sa teed midagi halvasti, sa tunned piinlikust tegelikult samamoodi tekitab, peaks tekitama piinlikkust ka millegi hea tegemine, et noh, mingil moel sellise, kuidas öelda mingi absoluudi valguses iga igas tegu heidab mingisuguse varju tegelikult ja see häbi ongi nagu see varise vältimatu vari ja võib-olla see on see koht, et ma ei ole võib-olla eriti rääkinud kunstnik või kunstnike esindajad, kunstis on hästi oluline valgus ja vari, et sellest on räägitud, peetud tohutuid loenguid, kui tähtis on, et midagi modelleerida, et muidu ei tule see reaalsus välja eriti kui oluline vari, et noh, ma ei tea, ma enda jaoks nagu nimetaksingi seda häbi ja piinlikust nimetasin seda vältimatuks varjuks, mis peab iga asja juures olema, et noh, ükski tegu ei jõua sulle muidu piisavalt. Mida saab efektiivselt, tuli metsa, kõlab võltsilt, ei jõua sulle piisavalt su teadvusesse, ei hakka nagu toimima, kui seda varju juures ei ole ja noh, tõepoolest mulle tundub, et isegi headel tegudel on vari olemas, sest ükski tegu ka heategu ei ole kunagi nagu absoluutne. Kui sa oled vähegi enesekriitiline, saad aru, et noh, ma ei tea, kõige lihtsamad ei osanud veel paremini teha või, või isegi su enda selline kõrvust tõstetud tunne selle juures, et näed, ma tegin midagi hästi, et noh ka see on see, mille üle sa võid ju tegelikult piinlikkust tunda, et, et see, selline inimlik rõõm selle üle sa said nagu sinna pluss lahtrisse midagi juurde kirjutada, see on ju ka natuke nagu tobe ja see, see noh, ühest küljest küll tore, aga natukene narr, rõõm selle üle ja nii edasi. Võib-olla tõesti see vari ei ole ehk nii tume, aga heategudele need varjud juures on see, see, et need alad, need asjad käivad ikkagi käsikäes ja see võib-olla peaks maha võtma ka selle hirmu, et sa selle paanilise hirmu, et sa et sa äkki midagi valesti ja see teine, peaaegu sama maniakaalne soov saada nagu paremaks, mis tähendab, et ilmtingimata vältida halba ja proovida mis hinnaga öelda, et sa tegelikult elada õiget elu ja elada head elu, mis ta samamoodi võib muutuda mingisuguse Crumplikuks positsiooniks on mingil hetkel mingis täieliku sihukeses kindluses istumiseks, et sa peagu paaniliselt kardad algul vigade pärast, hiljem oma renomee pärast, et saad võib-olla selle juba suhteliselt korralikuks endal tekitanud ja siis sa nagu ei taha nagu lubada seda, et sinuga võiksid kaasas käia üldse mingisugused eksimused, aga kui sa saad aru ja niisugune see häbitunde pidev kohalolu, see, ma arvan, peaks võtma need, sellised, isegi sellised lootusetud unistused maha ja sa saad aru, et, Jah, need saavad kuskil kokku need asjad, et sa proovid vältida pahategusid, mõnikord juhtuvad. Sa mõtled piinlikkustundega selle peale, ühesõnaga sa elad kuidagi. Noh, elad, elad nagu elada, aga sul on mingeid kaks instrumente, millega ennast millega ma tegemist kontrollida. Et ma olen hakanud jah häbisse piinlikusse uskuma viimasel ajal, et see oli ka üks põhjus, miks ma siia tulin kohe kui Märt ning kutsus, et see et teha midagi sellist, mille pärast kindlasti endale on vähemalt osaliselt on hiljem piinlik, et kui sa lähed pärast Lähed koju, siis kui keegi ei näe sa Sestikuleerid kätega pommised midagi omaette, mõtled, et näed seda oleks pidanud veel ütlema, see läks meelest ära üleüldse. Et kõik palju paremini välja tulla, et ja isegi siis, kui tundub, et tuleb hästi välja, käigi, patsutab õlale, ütleb, et kuule, päris hästi rääkisid noh, nagu ma ütlesin, ega see ka parem ei ole ikkagi alati saaks paremini ikkagi seal on mingisugune kohmetus ja imelik tunne ja pärast näed, tavaliselt võtad, need on mõtlevad, kõik räägivad sellest ja see on, noh, see hoiab sind kuidagi. Hoiab sind nagu järk sõnal sa ei saa. Sa lähed uhkeks, aga sa ei saa nagu ikkagi päris uhkeks minna, seal on alati seal mingi vari on tagasi piinlikkustunne saadab sind ikkagi. Jah, ma arvan, et see on võib-olla parim Ma olen saanud viimasel ajal alaga ajal ka väga palju etteheiteid lihtsalt inimesena, aga see võib-olla ongi pannud mind nagu mõtlema selle peale, et, et noh, ma olen juba peaaegu 50 aastat vana, et ma ei usu, et ma enam väga palju paremaks minna, aga ma ikkagi teen oma lähedastele valu, et mis, milles siis viga on, et hea kunst, miski. Võib-olla see pommitamine polegi võib-olla kõige hullem, et seda juhtub nii harva, aga neid väiksemaid asju, neid juhtub iga päev, et et see oli minu lühikene ettekanne kultuurist ja eetikast ja väikesest positiivsest programmist, mida ma nagu suudan näha, et mis äkki võiks olla minu arvates mulle pääsetee. Läbi aitäh Kaido. Ka üks väike küsimus ka kohe selle peale, et, et sa rääkisid, et sa usud nüüd sellesse häbi ja piinlikkusetundesse, aga kas sa näed ikkagi, kas kunstil võiks olla mingi funktsioon selle kuidagi soodustamisel? Kindlasti on. Seal mingi tohutu suur teemadel. Sest ta kunst minu arvates kõige ehedamal moel on see kui inimene, kellel annab väga palju võimalusi teha ükskõik mida. Kunsti, mis on suhteliselt abstraktne asi, mis on mille puhul minu arvates oma eriti isiklikku põhjendust, miks sa seda teed ja noh, kui me tõesti räägime kunsti suure algustähega, siis ma sain midagi küllaltki suveräänset. Sa pead astuma väga iseseisva sammutad võtta väga mingi iseseisva seisukoha ja seda nagu alati lihtsam mitte teha. Et miks, noh, kasvõi võltstagasihoidlikkust, mis ma siin ikka räägin või kui sa selle võtad, sa pead sellesse väga uskuma ja seesama see võimalus, et sa endale vee peale tõmmanud, on tegelikult tohutu suur, et sa pigem nagu lolliks. Ja kui sul väga hästi välja tuleb, siis on tegelikult teine võimalus ikka sealsamas jääd nagu teistmoodi lolliks, et sa muutud mingisuguseks arvamusliidriks või et sa peaksid nagu väga palju teadma sa nagu kiiresti hindad ennast üle juba siis kuna mu käest küsitakse, siis ma peaks nagu väga palju teadma ja siis see piinlikkustunne tagasi suruda, siis sa võtadki endale juba mingi teadja hoiaku ja võtad selle vastutuse nii-öelda, aga see on juba mingisugune natukene võlts vastutused sa. Et noh, see on väga ohtlik tegelikult ja sa väga suur võimalus jääda rumalaks nii või teisiti on seal olemas, et aga kui selle kunsti teha liiga palju nii nagu no liiga palju klammerdunud traditsiooni külge ja otsida neid alibeid nagu sellest minevikust, et aga noh, see ei ole võib-olla nii palju kunst, et noh, see on tegelikult nagu iga teine eluvaldkond, kes võimaldab ka väga turvaliselt hakkama saada, sest seal on ka ju tegelikult tohutult palju reegleid lähedalt mööda nikkust, mille, millele saad alati apelleerida, millal saad alati viidata, et aga loomulikult loomulikult on seda niimoodi teha. Aga see, see ei ole nagu see, et sa pead astuma selle sammu edasi, ütleme, et loomulikult tuleb nii teha, sest ma usun sellesse, et Jahad enne tehti teistmoodi või nemad teevad teistmoodi, mina teen niimoodi, aga see on minu seisukoht. Kindlasti vähemalt pooled ütlevad, et nalja teed või et see on ju nonsenss, mis sa teed või noh, alati kõigele saab vastu vaielda, sa pead seisma seal ja leppima sellega, et see on sinu seisukoht ja Sa seisad teistest eraldi ja mõnele meeldib, mõnele mitte. Aga sa oled nagu häirivalt tähelepanu all üksiku isikuna, lihtsalt indiviidina mittena, seal kunst on juba seal kõrvaline, lihtsalt saad ennast inimesena defineerinud ja saad ennast asetanud oma unikaalsele positsioonile, nagu igaüks peaks tegelikult tegema. Et sa võtad vastutuse iseenda ees eelkõige. Sa. Kas on veel kellelegil praegu või jätame üldisesse diskussioone? Hea küll, aga lähme siis edasi, et järgmisena paluks siis rääkida Villem Tomistel arhitektil. Ja mul oleks selline väike, sissejuhatav küsimus temal, et minul kui sellise tartlase taustaga inimesele, et on väga-väga palju, nagu nördimust tekitas, see Vanemuise esineb, mis, mis ta praegusel kujul on, ehk siis see kaubamaja ja see nagu pani nagu palju see, ma arvan, paljusi, inimesi üldse arhitektuur vist väga tekitab suuri tundeid, kuna raske on mitte nagu võtta seisukohta, kui sinul siin sinu linnaruumi tekib midagi, mis sulle üldse ei meeldi ja seal ka ma mõtlesin, noh, et kui, kui seal eksiti mingite reeglite vastu, kui see oli, see krunt on ja mida hoiti pikka aega et sinna midagi tõeliselt väärtuslik, mida teha ja siis tehti see, et kas see on eetiline, kas arhitektil üldse on mingit eetikat, tekkis mul niisugune küsimus. Ma ma arvan, et see, see eetiline koht on palju varem nagu olnud, et just see otsuse edasilükkamine ja selle Matteuse otsuse, et me praegune hetk ei ole õige aeg otsustada selle kohade, vot see otsus on olnud eba Lootuses, et meie nüüd ei tee midagi halvasti, et keegi teine teeb paremini seda enne seda siis iseasi, et kas see kaubamaja on hea või halb. Ma seda nüüd ei hakka ütlema, aga, aga et, et noh, et sea seal peitub jah, selle selle probleemi juurestik ja nagu mingit pidi on nagu see otsustamatus siis õilsaks teinud ühe arhitekti olematusega. Aga jah, mina olen kuidagi harjunud, et mul on mõned slaidid ka ja, ja seetõttu mul on ongi üks seitse slaide Tegelikult tõenäoliselt hästi kiiresti, kes sellest ja hästi-hästi põgusalt ja räägingi arhitekti, arhitekti seisukohast ja räägin. Räägin kutse-eetikast, sest meil see on üks selline koht, kus, Arhitektide liidul on olemas selline asi nagu eetikanormid. Ja, ja see oli ka esimene koht, kus eetika arhitektuur kuidagi otseselt minu jaoks kokku said. 12 aastat tagasi, kui astusin arhitektide liitu liitu astudes, tuleb siis nõustuda nende nende normidega, kui need said esimest korda läbi loetud, siis tundus meeletult konservatiivne see, see arhitektuurimaailma ise ise ka selle otsad kuidagi eetikanormide otsad viivad välja autoriõigusesse, mis on ka ju nagu konservatiivsed arhitektuur on, on või linnaehitus on paratamatult selline, mida, mis mis ei lõpe kunagi. See loome saab alati kellegi teise poolt uuesti loodud või ümber ehitatud. Ja paljuski see kutse-eetika põhineb sellele, et sa ei tohi seda teha ilma teise teadmata, mis muidugi ongi väga õilis ja aga see omakorda et et ta viib kuskile sinna võitlusse ja siis siis eetikanormid proovivad, proovivad neid suhteid sättida, et kuidas siis arhitektid omavahel hästi läbi saaksid. Nad ka mõned nüüd paar päeva tagasi uuesti läbi lugesin, siis ma võtsin sinna juurde, et kui nüüd järgmise slaidi saab panna ühed sellised lätte kutse-eetikast Sokratese vande, lugesin selle läbi ja, ja lugesin. No praeguseks ajaks seda uuendatud ja arstid tegelikult vanad arstivande, sest selle järgi ei tohi aborti teha ja seal on palju teisigi asju, mõne mõnel asjal pärast viit on ka, aga aga lisaks sellele, Hippokratese vandele on on ka arstidel kutse- eetikas on järgmine slaid. Ootame järgmist laine. Noh ka selline tekst, et muud tegelikult enam-vähem ühele lehele ära, aga ma siis tõin nagu arhitektuur ühtepidi puutub ka kokku sellega, et või arvatakse, et puutub sellega kokku, et keegi et üle piiri üle katuseserva alla kukkuda, surma saada, et on natukene natukene on see või, või maja võib kokku puutuda. Viimase 100 aasta jooksul on see ehituskunst jagunenud inseneeria aks ja, ja arhitektuuriks, et nad teevad kõike seda koos. Ajalooliselt on ehitusmeister nagu üks olnud ja arhitekte sellega ikkagi tegeleb, et et te kokku ei kukuks, inimesed läbi klaaside ei kukuks. Siis nüüd võiks järgmise järgmise slaidi panna. Mul on midagi ette ka, et kuidas Hippokratese vanne on siis edasi arenenud, arstieetikakoodeksis koodeksiks ja kuidas sisearhitektide kutse-eetika omakorda nagu umbes samasugust punkti eriti kajastab, et Hippokratese vandes on siis üks selline punkt nagu, et igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasu toomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikest, eriti haige kahjustamisest ning eriti sugulisest vahekorrast, nii naiste kui meestega, vabadega ja orjadega arstieetikakoodeksis siis mis on selle Eesti Arhitektide Liidu või arstide liidu 10 aastane dokument, et arst ei tohi ahistada patsienti psühholoogiliselt seksistlikud ega materiaalselt ja arhitektide kutse-eetika kirjeldab sedasama punkti, siis oma kutsealal peab arhitekt olema eelkõige ehitusideede kujundajaks ja erapooletuks nõuandjaks ehitustegevuses arhitekt Peab kirjalikult informeerima tellijat ja vajadusel avalikkust seikadest, mis võivad ohustada tema eetilist käitumist või erapooletust kutsealastes küsimustes. Et mingit nagu vabadusi on külla minnes või kliente külastades nagu rohkem antud arhitektidele. Et noh, et, et see on nagu soovituslik oli lihtsalt see, et ei jõutudki selleni, et selle seksuaalse tausta ometigi arhitektid, projekteerivad eramaju ja mingit pudru haare ja eks noh, tuleb ju uurida, et kuidas seal elatakse. No loomulikult ei saa arhitektid surnuaeda preteerides eelnevalt surra, et tulebki nad et ja eriti Eestis, kus kõik arhitektid, tegelevadki kõigega, keegi spetsialiseeruda. Aga siis üks järgmine lõikunud järgmise slaidi võib panna. Kus kirjeldatakse siis töömeetodist, et kuidas töömeetod on, on läbi ajalooarenenud Hippokratese vandes, siis luban mitte kasutada nugaga mitte kivivaevuste korral, vaid tahan selle kõik jätta nende meeste hooleks, kes selle töö oma peale võtavad. Arstieetikakoodeksis on siis kirjeldatud, seda oma tegevusest peab arst lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimise ja ravimeetodeid. Arhitektide kutse-eetika. Arhitekt peab järgides konkurentsiseaduse põhimõtteid oma kutsealal olema vastutustundlik, seisma ühiskonna huvide ja ehitatud keskkonna esteetilise kujundamise eest. Arhitekt peab tundma vastutust oma töö lõpptulemuse eest. Arhitektil on moraal. Me õigus ja kohustust teostada autorijärelevalvet jällegi on oluliselt rohkem neid vabadusi ei ole, neid ei olegi kindlat meetodit, kuidas arhitekt loob või et ei tohi mingit tööriista kasutada saavutamaks seda, seda lõpli kui tulemust ja, ja see, see viimane. Viimane lause siis sellest arhitektide kutse-eetikast võib-olla ongi selle kõige kõige õilsam kogu sellest kutse-eetikast, mis ülejäänud keelab reklaamida liiga vilkuvaid reklaame ja nii edasi. Et riik nagu jäta on ikkagi ütleb arhitektil, et peaks nagu sõna võtma ja mõtlema siis olema selline aktiivne ühiskonna liige. Siit olles arhitekt, ma näitan kahte tööd ka kahte projekti ütleks järgmise järgmise slaidi, et kui sa nüüd küsisid alguses selle Tartu Tartu Kaubamaja koha pealt ja tihti arhitektide eest või tulevad või arhitektide käest küsitakse probleemseid asju, Viru keskuse probleemid ja Sakala küsimused, mida sa ennem küsisid, et et ühtepidi peaks planeerimine olema siis demokraatlik ja, ja kõigi osalusel protsess ja tihti ja siis kutse-eetika ühtepidi ütleb, et ei, ei tohi kritiseerida eriti oma eriti eriti palju niimoodi ütleb, et, et ei tohi neid eriti palju ei tohi kritiseerida oma kolleege. Siis ükskord me võtsime kätte, et ja tegime kriitikat, linnavalitsus või linnaplaneerimise ametit, töökohta see on siis Pirita tee äärne, mida me analüüsisime ja, ja see on vist umbes, ma arvan, kaheksa aasta tagune segadus, kui sinna esimesed kõrged majad tekkisid ja siis me käisime kõik arhiivid läbi. Uurisime, mis seal, mis seal siis kõik kõik tegelikult on lubatud ja see tuli, tuli üllatuseks linnaplaneerijatele endile, nendele omanikele ja, ja ei olnudki keegi seda plaani kokku joonistanud. Et loomulikult me läksime kõigi tülli selle seetõttu, et seda tegime millegipärast, kuigi joonistanudki spetsiaalselt mingeid otseseid alternatiivseid eesmärk meie eesmärk oli, oligi analüüsida, analüüsida ja siis püstitada üks teema. Nüüd on sellest natukene aega natukene aega, räägi tud midagi otseselt pole juhtunud ikkagi. Et ühtepidi on planeerimine, demokraatlik protsess, kus kõik saavad osaleda, samas on nagu niivõrd keeruline selles osaleda, et keegi lõpuks ei viitsi käia halduskogu halduskogudes ja ja kirjutada seaduse sätetele vastavaid märkuseid, et, et see nagu nagu ei tööta, aga võtame järgmise projekti mis on oluliselt selline oluliselt lihtsam. Luistakam 10 aastat tagasi põles püha vaimu kirikutorn ära või tornikiiver peaaegu põles ära ja siit ongi see küsimus siis sellest, et mida, et kui kui taastada vana vana hoonestust või vanahooned Daily et siis oleks nagu mingit reeglit, kui palju peab olema ära põlenud, et oleks võimalik autentset asja ikkagi taastada. Ja et et või siis analüüsida seda, et kui taastada ühte tornikiivrit, et mida see tornikiiver omas ajas on tähendanud ja, või et, et kuidas tornikiiver suudaks tänases päevas kõnetada linnas liikuja, et ja siis me kavandasime tornikiivri, mis suudaks muutuda vastavalt siis ühiskonnas vastavalt ühiskonnale, ta saaks oma, no nagu nagu kiriku tornikiivri ajaloost on olnud, tan paras selline reklaamitahvel olnud, kus on, lüüakse kella, särab tuulelipp näitab, näitab tuule suunda noh, kõik selle linna kõige kõige pilkupüüdva objekt ja no praegusel hetkel nad on sellised noh, sest vanaaegsed, ninnu-nännu asjad pigem taati taastada, sellist ninnu näinud. Ja me me, meie projekt, et see tornikiiver ehitatakse siis elastne, mis hakkaks oma kuju muutma vastavalt muutustele. Esimene hetk oleks lasknud tornikiiver täpselt selline, nagu ta enne põlemist on ning siis teda hakkaksid muutma. Ma näiteks kirikukalender vastavalt kalendrile, igal kalender pühal on oma värv, et siis ta saaks oma värvi näiteks või siis on religiooni tähtsuse vähenemine, siis muutuks näiteks torni kiire kiiver läbipaistvamaks või või ühiskonna kihistumine, kuidas siis need muutuvad nagu, et kuskilt, et vaat et kukub ümber või sotsiaalne kindlustunde kindlustunne väheneb, et siis kiriku tornikiiver Spiro keerdub spiraali või kliimamuutus külmemaks, kaob tornikiiver ära või läheb soojemaks, siis nagu paisub, võilill suureneb, siis on kaugemalt vaja tornikiivrit laes venib pikemaks hoopis. Ja, ja, ja siin ongi, me jõuame selleni, et arhitekti looming ei ole ju vabaks saanud, et arhitekti loomingul võib-olla publik. Aga, aga tal on vaja tellijad ühel või teisel kujul, see võib olla avalik tellija, eratellija ja mis iganes need kaks projekti, mõlemad on omaalgatuslikud tööd olnud. Et, et ja, ja need mõlemaid on tehtud tegelikult koostöös seda tehtud koostöös seal kiriku enda ja siis muinsuskaitsega, kus me seda kõike käisime arutamas, aga reaalselt on vaja ikkagi kedagi, kes lõpuks selle valmis ehitaks ja tihti ma arvan, et see, see, need kogu see kompleks või, või arhitekti loomekompleks on siis osa ikkagi nagu osa väga paljudest erihuvidest. See on täiesti teemaväline küsimus, aga see insenertehniliselt see tornikiivri, selline transformeerumine selleks võimalike ja põhimõtteliselt kosmosel kosmoses käiakse ka. Kuidagi isegi tuleks tagasi, lähed, kui oleks raha olemas, et saaks teha sellise tornikiivri, mis niimoodi elas, muutuks. Pealegi mõõtkava on nii väike, et see objekti suuruseni väike lihtsalt üks kineetiline objekt torni otsas, et aga iseasi on jah, et kuidas neid andmeid koguda, ma arvan, see on oluliselt keerukam. Mitu korda kallim oleks olnud tavalises vasktorni kiivrist, kas tegite hinnakalkulatsiooni kõver? Ei teinud seda, aga? Ei jah, ei seda ma ei oska ütelda. Tegelema uuril. Tegelema. Murdeki arhitektuurne huumor on, tuleb igal juhul kasuks, aga aga kas ta, kas ta karikatuuri peab tegelema? Ma noh, eks ma arvan, et lõppkokkuvõttes ümbritsev keskkond neelab selle niikuinii endasse ja need kõik muutused on rasked. Eriti kust tead, millega koos sa pead elama ja arhitektuur, tehiskeskkond on selline, mille sees elatakse ja tihti tihti on, sellepärast on, on uus uus keskkond nagu valuline. Aga kus ta Võiks olla huumorit arhitektuurse rohkem küll. Ilu ilukirurgias võib-olla jõuame. Aga kui tavaline on üldse selline olukord, et arhitekt mingil hetkel ütleb tellijale isegi kui seal on suured rahad mängus, et ei, seda ma ei ole nõus tegema, kuna see ei ole minu kutse-eetika, lähevad nagu sobib. Piir läheb igalühel erinevast kohast, ma arvan näiteks mõni aeg tagasi, kui hakati hipodroomi ümber ehitama, siis võib, kavandati sinna elamuehitus siis leek kontoris, arvasime, et me ei võta sellest võistlusest osa, et noh, et tegelikult ega, ega see hipodroom võiks ju leida ka kesklinna keskel või kesklinna lähedal ikkagi uue koha ja siis siis ju võiks sellest võistlusest osa võtta. Aga, aga. Noh, kuidas keegi, ma arvan ja siis alati või tihti leitakse ka seda, et kui nüüd mina seda ei tee, siis on kindlasti keegi teine, kes seal ikkagi ära teeb ja see motiveerib arhitekti ikkagi tegelema selle võimatu probleemiga. Aga noh, see ongi see mängu teoreetiline probleem, et siis kui kõik niimoodi mõtlevad, et kui mina ei tea, siis teine tegelenud, et siis nagu jah ja siis ei olegi võimalik just ka olla nagu öelda, seda piiri tõmmata. Ja, ja ma arvan, et siin on ka vahearhitekti planeerija maastikuarhitekti vahele arhitekt on nii või naa egoist, et sellesse ja tal on õigus seda olla. No peabki selle selle konkreetse ühiku võimalikult hästi tegema. Küsimus on selles, et kas planeeringu tasandil on kokku lepitud see soola või mitte? Nii et sa mäletad, sa, eetika probleem on sügavam sellest planeeringu tasandist. Ei, ma need näited olid mul ka erinevad, sellepärast üks oli, puudutas objekti ja teine planeeringut et, et loomulikult on see objekti sees ka, et, et kas ta kõnetab meie ajas või, või et kas kas ta siis noh, ma Martha arhitektuuris ja linnas on oluline ka ka see, et, et noh, näiteks, et ruum ei tohikski liiga intuitiivne olla või vennad modernistlikke ülem, mõeldud inimmõõtmeline ruum on lõpuks inimesed tuimaks või et inimene ei peagi ennast selle keskkonnaga kohandama. Et kuidagi on nii, et kui kui jalutatakse metsas, siis on täiesti okei, kui komistatakse kusagil puujuurika otsa ja linnas on see millegipärast kellelegi viga. Et. Ja siis. Jälle ja ole. Mina reaalselt OLED-i pool ei lööks ta nina. Üldisema viitamise, oleneb võib-olla isegi elus olev. Olev auto ei ole nõus. No raha rahaga kompenseeritakse tavaliselt seda, et see on nagu lihtne vastus, aga, aga ma arvan, et arhitekti autoriõigustes on olulisemad tegelikult projekteerimise ja ehitusaegsed autoriõigused kui, kui need autoriõigused, mis siis mis siis hakata rakendama pärast objekti valmimist. Sest no kui eesmärk on jõuda kõigepealt hea objektini või hea keskkonnani, kui see keskkond ennast, kui kui suudetakse olla protsessis koos arhitektiga ehk siis läbi projekteerimise ehituse, siis on võimalik, et ei peagi valima lõpuks ka mingit kedagi järgmist arhitekti, et hakata parandama seda, seda projekteerimises või ehitamisest tehtud Vigo viga. Mind huvitab see, olen valmis võib-olla ka 20 aastat olnud ja siis tuleb ka laiendada. Võib-olla sa oled maha tõmmata ja teha? Mul on juhtunud üks kord, neil on mul üks viiekordne maja maha lammutatud. Ei küsitudki mujalt pahane ka. Kadrioru Kadriorus, Köleri tänava alguses on puus margus, kasiino oli sinna taha oli ehitatud üks viiekorruseline lõpuni ei jõutudki valmis, aga selline betooniposti ja plaati natukene pandud, seal tekkis viga sellest, et ehitama hakati natuke liiga hilja, et ehitusloast ja siis ehitamise, ehitusloa ja ehitamise vahele jäi liiga pikk aeg ja naabrid vahepeal hakkasid selle asja vastu. Ja aga noh, võeti maha see maja. Mina väga ei hakanudki loidlema. Ja mis siis saab? Ma ei tea, üldma, arvan, nooremad muretsevad vähem sellepärast kui vanemad arhitektid. Ei suuda nii kriitiline olla, ma arvan. No ei, noh, see kuna ma olen niivõrd ülikriitiline täiesti keskkonna suhtes, siis ma kui ma seda nagu rakendaks reaalsuses, siis see oleks et valus oleks elada. Aga no ma arvan, et tegelikult Tallinn pigem põhiliselt Tallinna, aga et ta on piisavalt hõre ja ja mahub neid kihistus ja neid valesti tehtud ja õigesti tehtud asju veel palju ennem kui jõuda selle punkti, need nüüd. Midagi väga valesti vä? Kompenseerima. No sellest räägingi, et sellest ruumi või ruumide erinevast kasutusest jah, et et ega võib ju ollagi see haamer, mis ise naela sisse lööb. Nagu siis mõtled, lihtsalt istub toolis, et ta lööb selle sinna sisse või. Väga mugav sellega siis anna mulle ja ega no võib-olla mets on jah selline rekreatsiooniala võtta, aga ma ei tea siis. Ma arvan, et või, või noh, et ütleme, linnaruum, siis on ebamugav, ma arvan, et ka nagu see elu eluruum peab olema natukene selline, et, et kui ta on nagu täiesti anonüümne, ühetaoline mõtlen korter näiteks. Üks korter teise kõrval, kõik on ühesugused ja sinna mahub täiesti ühesugune mööbel sisse. Et siis. Noh, kui oleks eesmärk, et tekib kodutunne ja siis ma arvan, et et läbi selle erisuguse ruumi on võimalik seda kodustada, sest sa pead natukene mõtlema, et millist mööblit sinna sisse panna. Kui sa, kui sul on võimalus suvalisse sahtlisse suvaline suvaline sahtli naasis, mõtlen korterit kvartalis, suvaline toode müüb mööblitoode sisse panna, et siis on, jääb lihtsalt. Et ta ei ole niivõrd eluline, see eluruum või see, see ei tegele sellega. Seda võib nii teha, et aga ma arvan, et selline mõtestatud tegevus on natukene. Huvitav. Ei no nagu ma nagu ma alustasin, eks, et et ega arhitekti looming või noh, sellest, et arhitekti kutse-eetikast, et et ega see linn, linn ei saa kunagi valmis, et selles suhtes ei kujuta seda Et keegi teine tuleb ja teeb seda loomingut alati edasi.