Jah, aga võib-olla lähme siis praegu edasi ja kui on veel küsimusi ja mõtteid arhitektuuri teemal, et siis jätkame igal juhul aitäh, Villem. Et ma võtaks nüüd vahepeal ohjad enda kätte ja räägiks paar sõna muusikast. Ja võib olla hakatuseks, et kuna öeldakse, onju, et üks muusika muusika võib rääkida paremini kui 1000 sõna ja nii edasi, et, et võib-olla läheks väikse lõigu, mille juurde ma tuleks siis oma jutu juures, et et Leho järsku paneb peale. Hea küll, näha pole võtta. Nii et jätke see lugu natukene endale meelde, et puhtalt see, kuidas ta teile mõjus, mis mõtet äratas, et siis, kui ma selle juurde tuleme, siis te saate nagu sellega seostada niimoodi. Aga võib-olla siis hakatuseks võiks öelda seda, et rääkida muusikast ja eetikast on tegelikult üsna raske. Ja miks, et selle teema üle mõeldes nagu jõudsime ühe põhilise punktini, milleks on siis see, et muusika tegelikult oma olemuselt nagu väga abstraktne kunst ja, ja tegelikult muusikat on vaadeldud täpselt samamoodi ka väga, väga pikalt läbi ajaloo, et just nähtud seda muusika abstraksust? Tegelikult eetilised küsimused on reeglina väga konkreetsed, mida ma peaksin tegema, mida ma ei peaks tegema, kas see, mis ma teen, on, on õige või ei ole õige? Ja, ja, ja selles mõttes sellega võrreldes muusika, selline põhiprobleem, problemaatika või põhilised parameetrid on, on väga teoreetilised ja tegelikult oleks väga sobilik võrrelda selles mõttes muusikat matemaatikaga. Ma arvan, et väga raske on rääkida matemaatika eetikast on ja kuna matemaatika on oma olemuselt väga-väga teoreetiline samamoodi. Ja, ja tegelikult see kõrvutus, muusika ja matemaatika ei ole sugugi juhuslik. Ja, ja ma ei ole sugugi esimene, kes seda teeb, sellepärast et et muusikat hakati nägema juba tegelikult antiikajal ja antiikajal nähti muusikat eelkõige kui sellist, nagu just sellist nagu abstraktset valdkonda, mis on oma loomuselt väga lähedal just nimelt matemaatikale geomeetria sellistele valdkondadele. Ja, ja see kajastub ka muusikakeskaegses sellises klassifikatsioonis muusikal kui distsipliinile, nimelt siis ülikooli sellises kur riik kulumis oli tegelikult muusikal kunstidest kõige kõrgem koht. Ta oli jääkuvatriivimis sihukses nelja distsipliini ses sellises kogumis, kus kuhu kuulusid muusika kõrval aritmeetika, astronoomia ja geomeetria. Nii et noh, et räägime nagu selles mõttes nagu enda eest, et sealt see muusika tähendas omal ajal ikkagi midagi väga, muudkui seal reeglina tähendab meedia praegu. Ja tegelikult ma pean ütlema, kui ma seda esimest korda endale teadvustasin, mis ei olnud nagu sugugi väga ammu siis oli minule nagu parasjagu jahmatus, sest noh, väga nagu väga paljud muusikat, mina olen ka nagu väga sellise praktilise kogemusega praktilise taustaga, ma olen väga palju pilli mänginud, oma elus esinenud ja tegelikult muusika on minu jaoks midagi väga selles mõttes praktilist. Ta on nagu ta on, väga füüsiline kogemus ka see, et kui ma mõtlen muusika peale, mul tihtipeale näpud hakkavad iseenesest kuidagi liikuma või nii, et selles mõttes see võimalus näha muusikat kuidagi väga abstraktselt, et seal see tundus mulle tegelikult väga üllatav. Et kuigi ma seda võimalust ka varem olen teadvustanud ja loomulikult heliloominguga tegeledes paratamatult teostan seda, seda just niimoodi, aga just, et selline üldine vaatepunkt on selline, see oli, see oli üllatav ja, ja tõepoolest, et see oli, noh, juba need sellised esimesed lääne kultuuri pritsis öelda muusikast teoretiseerijad nagu Pythagoras'e plaat on. Et nende jaoks oli muusika täpselt samamoodi mida midagi siis sellist. Ja tegelikult seal oli ka mingisugune mingisugune justkui nagu väärtuslik skaala, et muusika oli just nimelt kõige väärtuslikum väärtuslikum sellise, abstraktse asjana juba kõlav muusika oli midagi sellist, palju taunimisväärsemat. Vabandust, taunimisväärne on, võib olla halb sõna, aga ütleme palju sellist noh, vähemväärtuslikum, ütleme siis nii. Ja tegelikult seal kumab kumab nagu väga tugevalt läbi selline Platanistlik maailmapilte. Et noh, idee on palju väärtuslikum kui selle idee, selline konkreetne materiaalne reaalsus, materiaalne ilming. Ja see selles mõttes nagu kajastub selles muusika muusika suhtes väga, väga otseselt. Ja kui nüüd hakata siis otsima, et hea küll, et, et nii, nii nagu abstraktses sfääris on võibolla raskem sellest eetikaküsimustest rääkida, et kus me siis neid seoseid võiks leida, et üks konkreetne seos küll, mida juba ka samamoodi antiikajal hakati nagu nägema, millest rääkima on siis muusika mõju. Et kuidas muusika mõjub ja, ja seesama plaat on, keda ma siin juba mainisin. Ta muuhulgas oma kuulsas teoses riik räägib nagu üsna üsna palju sellest, et kuidas muusika inimesele mõjub ja nägu nägu ta selles riigis on, et ta on väga autokraatne, ta leiab nimelt, et me väga palju muusikat ei tohiks üldse nagu tema ideaalses riigis kõlada. Miks? Sellepärast et muusika mõjutab väga otseselt seda, mida me tunneme ja ta mõjutab väga otseselt meie meelelaadi, muusikal on väga oluline kasvatuslik, väärtus. Ja plaat on loomulikult ei tahtnud, et teatavad sellised. Me meelelaadi nagu aspektid ja, ja, ja teatavad emotsioonid üldse, nagu, et neid kuidagimoodi propageeritakse näiteks lodevus, muusika, mis ootab lodevus, see tuli tema tema nägemuses ära keelata ja see puuduta isegi täiesti muusika sellist tehnilist külge teatud laadid, mida ta kirjeldas. Et mis siis pidi seda lodevus suurendama, et need siis tema riigis jah, on, on nagu keelu all. Seepärast ma olen nagu mõelnud, kui mingeid paralleele tänapäeva maailmaga tõmmata, siis noh, võib-olla need tänapäeva sellised autoritaarsed režiimid võib-olla Iraan näiteks või Saudi Araabia noh, sellised kohad, kus, kus näiteks lääne muusika on keelatud ilmselt samadel põhjustel ta soodustab lodevust kombelõtvust. Afganistanis ma olen kuulnud vähemalt Talebani aegadel, et seal oli, oli keelatud müüa Lääne muusikaga lääne popmuusika kassette. Nii, aga, aga noh, et see on, see on siis võib-olla sellisena nagu konkreetsem seos, kus me saaks ka rääkida ka tänapäeval, et kuidas see muusika mõjub, et kas, kas see on nagu eetiline. Aga noh, see on jällegi tegelikult sihukesele, lääne mõtlemisele tänapäeval natukene võõras, et ega ma ikkagi väga nagu noh, kombelõtvus on ja, või, või mis mis iganes, onju, et see on ikkagi nagu iga inimese enda asi, et kuidas see muusika talle mõjub, et me, me, me ei pane seda vastutust, kui keegi sooritab näiteks mingi ebaeetilise teo, milles mingi muusika teda kuidagimoodi on innustanud. Me reeglina ei aseta seda süüd nagu sellele sellele muusikale, vaid see on ikkagi inimese enda vastutus. Et selles mõttes me mulle tundub, et tänapäeva lääne kultuuris on see piir väga selgelt nagu tõmmatud ikkagi nagu selle nii-öelda vastuvõtja poolda. Aga aga kust võiks veel otsida neid selliseid seoseid eetikaeetikaga ja, ja ma pean ütlema, et ega see ei ole nagu üldse lihtne küsimus, sellepärast et kõik, see, mida me kogu eetikaga seostame noh, kui me muusika peale mõtlema, selle tegelikult puudutab pigem selliseid muusikaväliseid külgi, muusikaväliseid parameetreid. Ja väga paljuski just nimelt nagu sõnu või mõtteid või narratiive. Et et väga lihtne on rääkida mingitest eetilistes küsimustes, kui meil on tegemist vokaalmuusikaga, kui on nagu kasutusel sõnad. Et ühesõnaga, kui see muusika viitab juba millelegi väga konkreetsele, siis me nagu oleme palju lähemal sellisele nagu konkreetsele eetilisele sfäärile aga, aga selline puht puhas muusika kui niimoodi öelda, nii nagu 19. sajandil seda nimetama hakati, et seal on see, see nagu tunduvalt raskem. Ja miks just sellepärast, et seda muusikat saab tõlgendada väga erineval moel, tõlgendada teda eetiliselt, saab tõlgendada nagu ebaeetiliselt, et see on jällegi nagu paljuski siis selline vastuvõtt ja küsimus, me ei saa nagu panna sinna selliseid puhta objektiivsed parameetrid, et kui näiteks see muusika on kirjutatud nooria laadis, siis ta nagu soodustab eetilist käitumist ja kui ta on Frügija laadist, siis ta soodustab. Sest nii nagu plaat on, seda käsitles, on ju, või noh, et ma ei tea, Minoorised siis on ebaeetiline, on marmorist, siis on eetiline. Kuigi, kuigi huvitaval kombel kui mõelda, siis, siis autoritaarsetes režiimides on sellele nagu lähemale nihkunud, noh, Nõukogude Liidu ajal, eks oli, oli see, et Minooris kirjutamine oli, oli väga tugevalt taunitud teatud perioodil, kuna muusika pidi sisendama inimestesse optimismi, et huvitav jah, et, et see, tegelikult see autoritaarne Nõukogude liit mingil määral taastas sellise antiikse plaat ideaali on ju viis selle ellu. Et noh, isegi sellest on isegi selline drastiline tulemused Te ilmselt teate kõik seda Valgre Saaremaa valssi, et ma ei tea, kui paljud teavad seda, et originaalis Minooris. Aga noh, lihtsalt et nõuka ajal ei olnud nagu see võimalik. Või noh, lihtsalt see oli nagu tugevalt taunitud ja siis läks tõesti jaburuseni välja teemat. Eino Tamberg rääkis mulle, et et kooli konsi lõpueksam, et siis oli lausa mingi protsent, mis, mis pidi olema mosooriselt minaari pidi kasutama nagu väga-väga nii-öelda piirata. Kuna muusikamuusikal oli selgelt funktsioon, oli, oli siis sisendada nõukogude inimesele optimismi ja sellist elutervet paatost mis noh, iseenesest kui, kui nii võtta, siis ei ole ju väga paha nagu taotlus, aga aga ütleme nii, et väga head kunsti sellest ei sündinud nagu üldjoontes. Nii, aga. Aga jah, et see, noh, et kui me, kui, kui meil on sellised markantsamad näited nagu nendest eetilistes küsimustes, siis reeglina meil on nagu meil on juba reeglina mingisugune muusikaväline väline aspekt nagu mängus. Ja noh, ütleme seal võib Kallase, muu helila reaktsioon mingitele sotsiaalsetele küsimustele näiteks üks võimalus on pühendada oma teos kellelegi noh, üks väga kuulus näide muusika ajaloos on Beethoveni kolmas sümfoonia, mis alguses oli pühendatud Napoleonile, siis kui Beethoven oli veel vaimustuses nendest Napolionikest ideaalidest, mida väga paljud tema kaasaegsed olid, aga mingi hetk ta pettus, siis ta võttis selle pühenduse ära. Et, et ütleme, et selle selline et tema eetika nagu selles mõttes ei lubanud tal seda sõda ei jäta enam sellisena. Või. Noh, ütleme, siin on, siin on ka selliseid nagu veel veel tegelikult markantsemaid näiteid, võib-olla üks kõige kurikuulsam on Wagner, kes on noh kes kindlasti väga paljudele seostub nagu mingisuguse sellise kahtlase eetilise väärtusega, aga samas huvitav on see, et mitte kunagi seda ei tehta seoses tema muusikaga, et muusika on justkui sellest vaba, aga see, miks, miks ta on nagu sattunud sellisesse justkui halba valgusesse, on see tema õnnetu essee, mille ta kirjutas siis saksa keeles über die sumin Moziik juutlusest muusika, kas, mis, noh, ütleme nii, et ei ole tema kõige parem. Ja Iisraelis näiteks hakati vaagnerit mängima alles mõned aastad tagasi. Aga jällegi, et noh, ma arvan, et ükski inimene, kes Wagneri muusikat kuulab nagu et see et see nagu, et ta seda nüüd otseselt nendest teostest nendest puht muusikalistest parameetritest välja kuvab näiteks Tristani ja Isolde avamäng väga kuulus avamaik muusika ajaloos, kus nagu harmoonia ei lahene kordagi. Noh, seal ei ole nagu antisemitismi küll mitte midagi pistmist nagu ilmselgelt väga raske oleks neid seoseid kuidagi leida. No ma ei tea, võib-olla mõni psühhoanalüütik nagu suudaks leida, aga aga ma arvan, et see oleks nagu väga selline nagu inglise keeles öeldakse, Farfedž. Nii, aga aga siis on ka see, kuhu ma nüüd välja jõudsin, ongi siis, et ütleme muusika, mingisuguseid inspiratsiooniallikad või ideoloogia, milles siis muusikakirjutaja lähtub, et. Et aga noh, jällegi, et, et see on, see on selline puhtmuusikaliselt võttes on, on, on siin raske rääkida konkreetselt eetikast ja nüüd ma tahangi jõuda selle, selle muusika näiteni, mille, mida ma teile alguses lasksin, ma ei tea, võib-olla mõni tundis seda ära või oli varem kuulnud. Ei ole, tegemist on poola helila Christoph Penderetski teosega ja nüüd sellel teosel on väga huvitav saamislugu just selle teemaga seoses nimelt Penderetski oli idee midagi sellist kirjutanud. Väga abstraktne idee, midagi sellist, noh ütleme müra eest eetikast lähtuvalt, väga palju ebakonventsionaalseid võtteid pillidel. Ja ta plaanis sellele nimeks panna suuresti Keidžist inspireerituna kaheksa minutit 38 sekundit, mis oli selle teose plaanitud pikkuse. Aga siis ta kuulis seda live'is ja siis ta oli ise ka, nagu ta kirjeldab, et oli nagu hämmastanud selle teose sellisest emotsionaalsest jõust. Siis ta hakkas mõtlema, mõtlesin, mõtlesin, kutsutud pisut peaks nagu tegema paneme teose pealkirjaks, et et renoodia Hiroshima ohvrite mälestuseks. Et ühesõnaga selline itk. Aga noh, pange täheleaineta, see järjekord oli niipidi, nii et see kõik, kõik, kes seda, see on väga kuulus teos, ma arvan, et paljud olete sellest teosest kuulnud. Aga aga jah, et alguses ei olnud seal selles mõttes ka selle sellise väga tugeva eetilise laenguga tegelikult midagi pistmist, sest mis selles mõttes on nagu sarnane, nagu sa Beethoveni pühendus. Hea küll, see on selline väga häiroiline lugu, aga ilma näiteks üldse lääne ajalugu tundma ja pool neist midagi teadmata. Me ei pruugi üldse seda selle sellise nagu aspektiga siduda näiteks kui keegi hinda kultuurist mõni inimene seda kuuleks või mis iganes. Hea küll, noh, see on nüüd natukene selles mõttes india india inimene, kes lääne muusikat oskaks kuulata, sest et seda heroilisus seal välja kuulata, see on tegelikult sellega käib kaasas mingi selline kultuuriline koolitus. Et ühesõnaga, minu jaoks see Penderetski näide on hea näide sellest, et noh, et muusikas tihtipeale need ideed on väga abstraktsed ja kui nad juba muutuvad konkreetsemaks, siis tegelikult tulevad mängu mingisugused muusikavälised aspektid. Ja kuigi jah, see emotsionaalne mõju on kuidagi tihedamalt seotud muusika endaga, aga ikkagi see, kuidas ma seda emotsionaalset mõju tõlgendama, et siin on juba siin juba tuleb mängu, siis ma nimetaks seda kirjanduseks või, või noh, selles mõttes, et tegemist on mingisuguse narratiiviga ikkagi. Aga aga mis siis veel võiks, võiks, võiks selle eetikateemaga välja tuua, et võib-olla üks asi on selline, kus, kus natukene on, võib-olla ikkagi nagu konkreetsemalt saaks eetikast rääkida oleks, kui nagu nihkuvad, nihutaks selle fookuse nagu loojale, heliloojale antud juhul siis ja, ja see on nagu selline modernistlik nagu või noh, ütleme see paatos, mida modernism suuresti toonitas helilooja vastutus oma teoste eest on ja see, see vastutus, et me et me anname endast maksimumi, et me teeme nagu selles mõttes nagu hea teose ja kui veel noh, modernismi kontekstis rääkida, et see teos on innovatiivne, ta on, me pakume nagu parimaid uusimaid ideid publikule, me ei vea nagu selles mõttes alt me, me ei lähe mingisugusele libedale teele, kusjuures ma arvan, et see on midagi, mis on noh, tõenäoliselt ka teistes kunstialades siiamaani ka mingil moel nagu toimib ikkagi edasi, et ega ma sellest modernismi pärandist ma ei usu, oleme nagu lahti saanud ja ka ma arvan, et ega sellest ei olegi vaja võib-olla lahti saada, sest sest selles on midagi nagu väärtuslikku, aga siin saaks selles mõttes nagu rääkida, et kas kas halba teost kirjutada on eetiline ja ma arvan, et see on, see on nagu see, mis, mis on siis nagu iga iga nagu looja oma sise sisetunde küsimus on ju, et kõigepealt see, mida täitsa halvaks teoseks peab ja kui ta annab endale aru, et, et see nüüd tuli küll nagu halvasti välja, et kas, et kas sellel sellisel juhul sellist asja nagu eksponeerida rambivalgusesse seada see vastutus võtta nagu Kaido ütles, et kas see on eetiline? Aga mis veel siin minu hea sõber Andrus Kallastu tõime eile meil vestlus sellel teemal vestlusest välja ühe aspekti, mille peale ma ise alguses tegelikult ei tulnud, on, on siis ütleme, selline muusika muusikavõimet, tervist kahjustada siis paljususe kaudu ja see on noh, tegelikult paljuski siis tänu tänu kõlarite olemasolule tekkinud see võimalus, et ega akustilise muusikaga oleks seda suhteliselt keeruline seda sellist efekti saavutada. Ja see on tõesti, et kui noh, seda tehakse nii massiliselt, kuulatakse kõrvaklappidega kõvasti muusikat kontsertitel. Noh, muusika on, seda on paljud kõrvaarstid öelnud, et see on üle üle lubatavuse piiri nagu, nagu kordades. Et selles mõttes, et kas, kas kunst tohib tervist kahjustada, see on tegelikult väga selline konkreetne küsimus. Ja, ja ma arvan, et väga raske oleks sellele küsimusele nagu jah vastata, kuigi kuigi seda nagu praktikas ikkagi nagu tehakse Jaa. Aga aga võib-olla ma tõmbaks selle sellise, mitte kõige süstemaatilise jutu kokku nagu sellise positiivse programmiga, et. Et võib-olla üks võimalus, kus mina näen nagu sellist nagu eetilist dimensiooni muusikas tuua on, ütleme natuke sellisest Keitsilikust pärandist lähtudes, et et, et nagu vabastada kuulaja mingisugustest väga selgetest klišeedest ja väga nagu otseselt välja kujunenud ootustest, et et muusika võib olla midagi väga lai ja midagi väga ootamatut, midagi noh, muusika põhimõtteliselt kõik, mida me kuuleme, see oli nagu sa selline Gates'i Gates'i lähenemine ja ma leian, et selles on midagi väga nagu midagi väga sügavat, et see on see, mida kunstelt võikski pakkuda, võiks nagu pakkuda meile just neid nagu üllatuselamusi. Et ohoo, et seda, seda ma nagu ei oleks osanud nagu muusikana nähagi. Ja, ja võib-olla siin on seal selles mõttes mingisugune eetiline potentsiaal, et võib-olla võib-olla tänu sellele me oskaksime siis ka elu nagu laiemalt näha just nimelt et, et May takerdub mingitesse väga ühtedesse kindlatesse mõttemudelites vaid vaid, et näeme nagu väga palju erinevaid alternatiive. Et et võib-olla see oleks see, mis, et kui me nagu pakuksime seda kuulajatale, kui kuulad sellega kaasa, tuleksid siis et siis sellega me suudaksime vastu võidelda sellele, mida siin jam, teine näiteks kui sellisele valdo rand Pärelikule mõtlemisele, mis mis on väga, väga nagu kindel ja selge, kus erilist nagu dünaamikat ei ole näha. Nii et see olekski selline minu minu üldised mõtted. Ikka kohta et ma ei tea, kas on kellelgil. Mulle küsimusi. Jah. Ei. Ole enam. Kunagi loodud kellel oli tänapäeval sageli, on ka siis kunstiloojad loovad seda. Ja kui vaadelda seda protsessi Või ei tunne ennast hästi? Elementaarselt vajalik? Eelkõige mõeldud, eks ole sinna elama. Nojah, aga sinna, et loomulikult see on nagu terve mõistusega võttes see, see kindlasti võiks nii olla, aga noh, ma arvan, et seal on mingisugused agad, et näiteks seesama see Penderetski lugu, et ma olen kuulnud nagu juhtumitest, kus inimesed on saalist välja läinud, seda lugu Kulaskonna lihtsalt nii paha hakanud. Kas tänu sellele võiks öelda, et see lugu on ebaeetiline, et ma nagu kahtlen selles? Aga? Selle pealkirja pannud ta tegelikult on suurepärane. Laulutusel loole. Ei selles vallas on ta kogu aeg ka osa vahel. Aga teine asi No see on umbes sama asi nagu Munchi karje on ju, et et selle eesmärk ei ole jah, tekitab positiivseid emotsioone, aga šoki kaudu kuidagi noh, midagi võib-olla siis nagu õilistada, aga noh, samamoodi võiks küsida, kas ei, võiks sedasama šoki teha nii et me paneme muusika täiesti põhja, tekitame valu inimesele, ma ei tea. Ma arvan, et seda ei ole ma, ma pigem arvan, et ei, aga et see, ma arvan, et see on seesama küsimus tegelikult. Andrustada. Ma arvan, et Emajõgi, mida kunstiteos ei eelda sedamoodi arhiiviteo isi keelatud. Ei tähenda, seda viidi ka küsimus, kas veokeid. Ei, ma räägin võib-olla. Ka tõenäoliselt kuulub ka eelmises kirjutatud teosega vaid külge sellega ohtlikke veoseid. Nojah, aga see ongi seesama küsimus sellest kunstiautonoomiast on ju, mida, mis on tegelikult modernismi projekt, et või mis, mis on kaasas käinud selle modernismi projektiga, et kunst ja moraal on eraldiseisvad sfäärid ja meil ei ole nagu noh, vaielda on selle väga ilusti sõnastatud Snow thing to moraality. Et tegelikult ma, ma elame ikka selle selle mentaliteedi järellainetuses, aga mulle tundub, et me kõik oleme sellest mingis mõttes nagu võib-olla pettunud või me ei usu enam samas sellesse. Aga samas me ikkagi nagu noh, huvitav on ka see, et, et kunstnikelt justkui nagu oodata, takse nende eetiliste piiride ületamist, kunstide kunstnik on ikka justkui sa mingisugune narr või trikster ühiskonnas on ju, kes kelle funktsioon mingis mõttes ongi nagu teha seda, mida tavakodanik nagu ei tohiks vist teha, et sa väga ambivalentne nagu, et, et ma arvan, et siin ei saagi nagu üheselt öeldud kummale poole kunstis nagu selles suhtes kuulub kindlasti kunst, tundub, et on säilinud, säilitanud ikka veel seal autonoomia, aga kui palju talle anname andeks antakse, ma ei tea. Mis teised arvavad? Nüüd mul tuli meelde, et Wagneri Wagneri muusikat on kasutatud nii-öelda eetilise fooni loomisel või eetilise sõnumi vahendamisel seal Francis Ford Coppola filmist tänapäeva apokalüpsis, kus seda lastakse läbi kõlarit. See vist on vähe, aga sedasama Valküürida lendu on lastud näiteks väidetavalt ma ei tea, ma ei ole kontrollinud neid fakte, et kasutas natsi Luftwaffe kasutas pommirünnakutele. Et, et seda nagu suurtest kõlaritest lastud Samal ajal need heroiline muusika, eks ju, mõjutab konkreetset tegevust. Et aga noh, jällegi, et sa kunst mingis mõttes on ikkagi nagu puhas, sa võid teda kasutada nii, sa võid teda kasutada. Sa nagu kirves, et sa võid temaga eitada, maja, sa võid temaga inimese ära tappa. No siin on ikkagi lähtuvalt mis on nagu meie ideaalid ühiskonna suhtes, et noh, milline oleks ideaalne ühiskond ja. Mul on selline mulje, et pean ühiskonna pigem ikkagi mitte mingil moel organiseeritud inimeste kogum, vaid pigem nagu üksikisikud, et, et noh, ma nagu usun rohkem selles, et kunsti ülesanne nagu inimesi Lahutada mitte liita. Ja selles mõttes, mida rohkem kunst tekitab küsimusi ja küsitavusi, seda parem tegelikult need on, seda raskem on nagu grupeeruda suurtesse gruppidesse leida ühiseid vastuseid vastaselt küll leitakse kas jaatavad või eitavad, aga see lahustab inimesi üha rohkem ja rohkem, et see mulle tundub, on nagu pigem. No see on minu nagu seisukohta hakkas, nagu pigem sellest, et peale mis ma tahaksin, et need palju kuus, seitse miljardit, kuidas nad oleksid või kuidas nad peaksid omavahel olema. Ja siis ma hindaks seda instrumente, kas ta täidab seda eesmärki või ei täida. Muide, huvitav on see, et teise maailmasõja järel kunstis toimus vabandused muusikas, toimis väga nagu radikaalne pööre sellise emotsioonide vältimise suunas ja üks põhjus oli see, et autoritaarsed režiimid olid kasutanud muusikat nagu siukest rõhutatud emotsioone tekitavaid mustikaid, näiteks nagu Laagneri valt küüride lend ja, ja taheti nagu selles mõttes täiesti nagu sellest puhast muusikat, muusikat, mis, mille kaudu ei oleks võimalik manipuleerida. Ja siis muidugi mingi paarkümmend aastat hiljem nagu selles jälle jälle uus sugupõlv sellest täiesti pettus ja leidis, et noh, need modernistid on nagu lihtsalt nagu sellised kuivikud ja nagu keda huvitavad ainult mingeid nagu ainult abstraktsed asjad. Et mõnikord see ajalooline kontekst selles mõttes annab ka kunstile väga konkreetsed ülesanded. No ma saan rääkida ainult nagu iseenda perspektiivist, aga ma ütlen, et minule tundub nagu väga positiivne see selline Keitšilik programm ja selles mõttes ma olen nõus, mida Kaido ütleb, et et avardada inimeste ootushorisonti, et noh, nagu, et pakkuda võimalikult palju selliseid kogemusi, et see võib olla ka nagu muusika võib olla ka esteetika objekt, on ju mingisugune tavaline praksumine näiteks või või, või sahin või Suhine, mingid sellised asjad, et et ma arvan, mina näen selles nagu sellist suurt eetilist potentsiaali võiks öelda. Nii, aga võib-olla siis läheks edasi meie viimase ploki juurde, milleks on siis filmikunst ja meil on siin kaks esindajat, Jaan Tootsen, Sulev Keedus ja nagu me eelnevast jutuajamisest natukene otsustasime, et me, et pigem see jutt tuleb ilmselt dokumentalistika nagu suunaline, sest seal need eetilised küsimused on nagu eriti eriti põletavad, paeluvad, aga noh võib-olla puudutab see ikkagi nagu ka võib-olla Sulevi puhul tema tema varasemaid mängufilm. Aga võib-olla ma siis teile esitaks hakatuseks sellise küsimuse, et, et me siin ennem rääkisime ka, et kui me kohtusime jällegi ma ei tea, kas on legend või on see, ma olen ka seda lugu kuulnud, et väidetavalt Mark Soosaar ühe filmi jaoks olevat ühel väiksel lapsel nagu mänguasja nagu võtnud ära või kuidas laseb nagu tulle visanud. Vabandust, jah, tulle visanud, et see laps nutma panna ja siis nagu noh et ühesõnaga, et kas selline käitumisviis on õigustatav selle kunstilise tulemuse jaoks kuidas ta ise ise nagu arvata võis, leiab? Kui eesmärgiks on pisarad, kuidas sa arvad, Sulev? Margimargi puhul ma ei tea seda lugu, nii täpselt on, ma arvan, et tegemist oli tema enda Trega. Kadri on Soosaarega siis jaa, jaa. Ja ma tean, kuidas need igasugused legendid kipuvad levima, et võib-olla see ikka päris nii ei olnud, ma püüaksin marki natuke kaitsta. Või oli see selline hetke emotsioon mille peale ta pärast häbi tundis, ise aga nautis tulemust. Et et loomulikult, kui niimoodi küsida, siis ma arvan, et see, seda ei tohi teha, eks ju. Ja ma arvan, enamus filmi tegijad püüavad filme nii teha, et selliseid asju ei juhtu. Aga? Võib-olla sa arvad teistmoodi? Ei, selle ma tean ka seda legendi või lugu, et selle kohta on ka see ütlus, et, et on olemas kui midagi toimub, näiteks noh, dokumentalistika, et kui sa oled võttegrupiga kohal, et siis on, on olemas nii-öelda siis kahte tüüpi režissöör ette. Et on need, kes mingi hetke pärast panevad kaamera kinni, aga siis on need, kes sellest hetkest alates alles hakkavad filmima. Et kus on siis noh, nii-öelda kuldne kesktee või et Nende äärmuste vahel. Aga see on huvitav üldse, mul on nii hea meel alustada, kui Ann alustas ja ma näiteks sealt kunagi mõelnud, et üks kirjanik võib niimoodi mõelda oma tegelaste suhtes et et panna tegelasi. Ühesõnaga, et see annaks oma tegelastele võimatuid, ülesandeid või, või nende, et tegelased on reaalsed tegelased ühe kirjaniku loomingus või just seesama, mis Kaido südamevalu. No aga sellest siis ka need kahtlused, et kas ütleme, kunst ja kultuur kas seal on üldse kuidagi võimalus meid edasi sikutada, aga et sellesama toki eetika puhul on mõelda, et mina olen nagu filmi tegemise mõttes, on ka hästi selline noor jänes, et sellise seitsme aastase ajalooga, et me ennem uue maailma filmi tegin ka paar aastat ka selliseid pooletunniseid filme. Aga et seesama küsimus sedasama dokumentalismi eetika kohaselt või siis seesama suur avastus, et doki tegemine on tõepoolest, ütleme kui vaadata kunsti või loomeliike minu meelest ainus siis kunstiliik, kus sa kasutad teiste inimeste elusid nagu reaalselt oma, siis noh, nimetame siis kunstiteose või loomingu loomisel. Sellepärast, et inimene ikkagi, kui ta vaatab seda liikuvat pilti, seda 24 või 25 kaadrit sekundis, siis ta ikkagi dokumentaalfilmi puhul peab seda dokumendiks. Et noh, ma ei tea, see on võib-olla niisugune loll võrdlus, aga et seesama noh, ütleme siis utreeritud võrdlus, et sa nagu teiste teiste inimeste verd kasutad siis oma lõuendile, eks ole, või siis ütleme positiivne võrdluseta, et teiste inimeste rõõmupisaraid siis kannad oma akvarell yle. Aga üldse sedasama see suur küsimus, et kui lähedale sa tohid üldse minna selle oma filmi tegemisega? Ma ütlen ikkagi, ma pean lugusid rääkima, muidu sa jutt läheb nagu väga abstraktseks, aga ma mõtlen selle kas või viimase uue maailma filmi puhul, et, et seal on viie aasta jooksul meeletult palju muutub, juhtub iga inimese elus, et noh, kõik võime oma elu vaadata. Et need tõusud, langused, meeletud kriisid on siis see ühiskondlik elu on väga isiklik elu. Ütleme ma ikkagi mõtlen, et dokumentaalfilmis ka, kui ma püüan nagu tervikut. Et siis võiksid ju need kõik need kihistused seal sees olla. Aga siis noh, pikalt mitte rääkida lihtsalt näitena ma mäletan seda, et no mis nüüd sa režissöörina oluline, on ju tegelikult elu sa ju kuidagi sammud, mängufilm, mis sa saad, kirjutas stsenaariume kõik doki puhul, sa pead olema piisavalt tundlike, paindlik sellele, et mis elus juhtub. Sa pead olema õigel ajal kohal tihti ka ennetama seda, mis võiks hakata juhtuma. Ja viimase filmi puhul näitena siis, et kui peategelane kes on hästi oluline, kes kelle olemasoluga on kõik harjunud ühel hetkel põgeneb, kaob ära, kaob areenilt, astub maha. Ja et kuidas see üldine noh, kuidas grupp reageerib sellele kõige lähemad kaasvõitlejad. Ja dokumentalistina see on sündmus, sa saad aru sellest, et et see on sündmus, kui sinu tegelane lahkub areenilt sel hetkel. Aga inimlikuna olla ja kui see ütleme, see lahkumine ei ole kõige rõõmsam, et see toob kaasa sellist nagu peataolekut või mingis mõttes noh, arusaamatust siis ma mäletan, et Meie teine peategelane kaku kelle juurde siis koju. Me läksime filmima seda hetke, kui Erko oli ära läinud. Siis ta mulla, kuid hiljem ütles, et teada on, et mina ootasin sind külla kui sõpra, täitsa müntreestiksid. Aga sina tulid nagu dokumentalist. Et see kõige haigem asi, mis võib ühe inimese peas toimuda, ütleme siis filmitegijana sõbrana. Et, et noh, kuidas sa elad nagu edasi ja samas ütleme nüüd, kui võtta seda ajalist haaret teel edasi, siis paljud need sündmused, mida sel hetkel oli väga valus jäädvustada oli nagu terviku filmikujundamise suus suhtes nagu ainuvõimalik või et see mosaiik saaks kokku. Aga noh, ütleme, et mul oli väga palju neid hetki, ütleme, dokki tehes. Annet Mul on tunne, et ma peaks nagu piima saama, selle töö eest on nagu tervist kahjustav töö, eksime EMO teatas laboris. Mäletan lapsena ta alati piima kaased sõnaga kuidagi absorbeerida selle selle valu ja asja ära. Ja mis, ütleme veel, mis mind ennast me ütlesime, et see teema on üldse üles kerkinud, see on nagu väga äge, aga mul tuleb meelde, sest viimane kohtumine ühe Eesti füüsiku ja filosoofi ka kes me rääkisime palju tarkusest, raamatutarkusest, südametarkusest ja nii edasi ja siis ta ütles, et tema jaoks füüsik ütles, nii on kõige suurem tarkus see, et võimalikult vähem Et kuidas elada nii, et sa võimalikult vähem kahjustaksid nii iseennast kui ka kõiki neid oma kallid kaastöölisi. No see on minu noh, ma arvan, et see on, eksju mingis mõttes nagu budistlikuks eetikaks pidada, eks, et selline noh kõige mõttes, et kuidas sa saad. Vägivallatus ei tee, kõik sealt võsisid positiivse poole pealt ka veel kristliku eetika. Et ära tee seda, mida sa ei taha. Et ei vastupidi, Elise, tee seda, mida sa tahad, et sinule tehakse. Aga siis miks see pikk pikk pikk sabaga jutt. Et tegelikult, mis on asja eesmärk, miks üldse teha filmi või miks üldse luua kunstitehase? Et noh, seesama, mis on siit ka täna läbi käinud, et et see, mida sa, lood, mida me koos loome, võiks olla ju ideaalis see, mis annab mingisuguse uue taipamise või mingisuguse asja, mis meid kuidagi edasi viib tekitab meis mingisuguse äratundmise, kas või võtab mingisugused kogemused kokku. Et siis nii valus, nii rõõmus, kui sa ka dokumentaalfilmi tegemine ka ei oleks, et see tulemus tegelikult on. Ma arvan ikkagi seda väärt. Ja no vot siis ongi seesama, et kuidas hoida seda balanssi, et hundid söönud, lambad terved, lambad söönud, hambad terved ja nii edasi. Aga mängufilmi puhul on ilmselt needsamad küsimused või, või on ju, meil on palju näiteid viimasest ajast neetud, kui, kui üks või teine inimene tunneb ennast ära ühes või teises mängufilmis. Ei, ma arvan, et Sulev, sina tunned iseennast ära näiteks filmis kirjad inglile või ei tunne. Ei. Aga? Kas kas me jätkame doki teemal? Tegelikult oleksin tahtnud küsida Sulevilt, et kas sa näed nagu selles mõttes dokile mängufilmi, kas sa näed vahet mingil määral või on need küsimused tõesti nagu sarnased? Et kuidas, kuidas sinuga? Ei, ma arvan, et vahe on väga suur. Et need on täiesti erinevad žanrit. Et. Doki puhul võib-olla see eetika eetika, kui me dokumentaalfilmi ikkagi kunstiks peame siis on kõige eetika küsimus on kõige rohkem alasti võrreldes muusika, arhitektuuri kunstikirjandusega. Mul on sõim tunne. Et tõepoolest me ju filmitegijad või filmitegija või autor või üks puhas, kuidas läheb. Külla läheb teise inimese juurde. Ja mis siis seal juhtub ja kui palju ta siis tähendab, ongi, et kui lähedale ta siis saab? Ja noh, alati on ju huvitavam võimalikult lähedale saada, et kus see piir on. Ja kuidas kuidas seda saavutada. Kas need meetodid, mida sa kasutad, on eetilised? Et noh, seal on väga palju asju. Et millegipärast me ei mõtle sellele eriti, et me tegutseme intuitiivselt ja selle, selles mõttes on autorite puhul see eetika ikkagi tunda filmides. Ja mulle tänasest, et nagu meeldis, häbi mõte. Et ja mul on taoline tunne, et inimeses eetika on juba kuidagi. Et, et ta ei olegi nii väga õpitav, et on mingit pidi nagu päritav või, või kaasa antud sulle, et kas ta on või ei ole ja kui teda ei ole, siis teda on ikka jube raske õppida või selgeks saada. Et mul mul see häbi mõte meeldis, sest et kui ma praegust maailma niimoodi suhteliselt juba pikalt elanud inimesena vaatan, siis siis milles ma laste puhul tunnen puudust sellist noh, täiesti juhuslike võõraste või siis ka natuke tuttavate laste puhul. Nendes ei ole häbelik, kust. Ja siis, kui sa sõidad kuhugi x külla, kuskile ma ei tea kuskile Peipsi äärde ja näed sealseid lapsi, siis nendes on mingisugune võlu on selles, et nad häbenevad natuke võõraid. Et ma ei tea, miks see kadunud on, ma ei tea, kuhu see kadunud sedasi mõtled. Et kui need noored kunstnikud teevad ükspuha, ütleme filmi filmivaldkonnas teevad oma esimesi filme Siis kõige kummalisem on see, et nad ei häbene neid. Et nad kõik räägivad, kui äge on, jube lahe on ja kui sa püüad neile siis natuke nagu seletada, et on mingid reeglid ja mingi dramaturgia ja noh, et igav vaadata või see ei lähe neile korda, sest et jube lahe on. Et et äkki see on ka see selle häbe häbelikkusega natukene seotud. Ja siis selle jutu kinnituseks ma tooks ühe näite. Noh, jällegi on mind on nagu pool ööd õpetanud üks inimene, õigemini ma olen õppinud tema juures kuuldes tema juttu, kui ta pliidi ääres putru keetis. Tema nimi on Peeter Mudisti. Ja mudist rääkis selle poole jooksul ka ühe sellise loo, kuidas ta kuidas ta tahtis saada siis Eesti Kunstiakadeemiasse sisse või mõtles, et äkki hakkaks pilte tegema. Samas ta õppis Tehnikaülikoolis ehk siis TPI tol ajal ja kui ta nende esimeste proovitöödega läks läbi linna, siis läks sinna kaubamaja taha, sest ma mõtlesin, et jumala eest mõni tuttav vastuda. Et mis ta ütleb, mis tal põues see, see on ka see, see häbi, eks ole, see häbelik või häbi, mida praegu tema puhul on väga raske võib-olla leida või sealt kuskilt üles otsida. Aga. Ma ei tea, kas, kas ma nüüd oma jutuga kuhugi jõudsin, aga mul on selline tunne, et. See, kui sa oled dokument, Taal, filme teed ja sa lähed täiesti võõraste inimeste juurde siis nad kuidagi hajuvad ära selle kas nad usaldavad sind või mitte ja, ja et seal seal ei pea ennast nagu sättima hakkama või et Et see kas on või ei ole ja ja võib-olla kui ei ole nagu pikemalt elanud ja kogemusi on rohkem siis nagu oskad seda rohkem hinnata, sind? Sind usaldatakse, jaa. Jaa. Ma mäletan ka, kui ma esinesin, filme, tegin siis mul oli täiesti ületamatu, on min oli minna kellegi juurde, kes oli minust vanem. Noh, kes oli neljakümneaastane. Et noh, mul oli nagu kuidagi imelik, mina olin 20, tema oli must poole vanem, et et mis ma tema juurde lähen või mis ma temaga tahan. Aga nüüd on see ära kadunud. Et. Et noh, neid lugusid on palju, aga see, see mõte Aga kui me omavahel rääkisime, sa rääkisid väga huvitava loo seoses orgikaga, et ühesõnaga, mis on ka natuke seotud sellega, kui selle, minu, sellise võib-olla natuke forsseeritult intrigeeriva küsimusega, et mingisugused legendid ja nii edasi, mis on kerged tekkima, et sul oli nagu loomadega seal. Juhtum, milles sind hakati umbes nagu süüdistavalt, järsku sa räägiksid selle loo ka, et? Võib öelda, et sellepärast ma väga ettevaatlikult suhtun ka siis sellesse legendi, mis on seotud nukutulle viskamisega, et et. Mul oli Georgika Georg ikka filmis oli siis filmis Georg ikka oli selline episood, kus oli vaja filmida pikali, hobust ja sellist noh, justkui tornist alla kukkunud vigastatud hobust ja selleks, et seda teha, selleks tuli teha hobusele süst. Uimastada Sistmis mõjus 10 10-ks kuni 15-ks minutiks. Ja selle aja jooksul tuli episood filmida. Aga ma mäletan jah, et kui me seda tõesti siis päriselt füüsiliselt tegime Siis tekkis nagu võttegrupis selline. Vaen minu vastu et kas, kas, kas ei oleks saanud seda kuidagi ära petta või oli sul vaja seda hobussis uimaseks süstida et oli sul seda vaja, noh, niimoodi kaadris näidata, kuigi nad seda kaadrit veel näinud ei olnud ja film veel valmis ei olnud. Aga noh, ma sain aru, et see, see, see tõrge tekkis, noh, see oli nagu ajend, mis, mis vallandas siis nii-ütelda kõige selle pahameele, mis oli eelnenud. Ma ei tea paari kuu vältel, kui võtteperiood oli pikem, kui oli plaanitud ja kõik ööd läksid pikemaks ja inimesed püüdsid taluda seda kõike, mis toimus ka hobuse ümber, sest et see, mis oli tornis hobusega filmitud öösiti, see oli ka väga, väga raske, noh, selline leiutamine ja võib olla noh, ka mõnes mõttes hobuse piinamine, kes oleks tahtnud öösiti magada. Ja et need legendid nagu tekivad sellise suure hooga tahetaks millegipärast sind looma piinajaks mõelda. Aga aga sama oli sanan pruulilehmaga. Et saun on piiblis, oli üks lehm keda oli siis mõte, et ta on külili või noh, et ta on, ta on haavatud ja suremas. Selleks, et lehma põlvili saaks, selleks tehti talle uimastav Sist vett noh, ja juhtus nii, et see süst ei mõjunud, kuna tegemist oli eesti tõugu lehmaga Ja, ja siis järgmises Eesti sai teha alles nädala pärast. Nii et kogu võttegrupp sõitis Pöide kirikust kuhugi 100 kilomeetri kaugusele tagasi, tegutses seal edasi ja siis tuli jälle nädalal pärast. Ja siis tehti teine süst jällegi saanud lehma põlvili. Ja no et siis seal oli ka see, et, et on sul seda kaadrit ikka vaja, kui, kui ta ei tule, kui teda ei saa, et siis siis noh, on nagu mingi kõrgem jõud, kes hoiab silma peal ja ja noh, et kui ei saa, siis ei saa, peab leppima, ma ei tea, kus see mängufilmi puhul ongi see eetikaküsimused, kus sa siis nüüd lepid, et millal sa selle näitlejaga siis teed, 10. duubli? Et kui nagunii kõik saavad aru, et välja ei tule. Et see on eetika. Aga, aga see on kõik inimeste omavahel inimeste puhul on see kokku lepitav ja ma arvan, et et ka filmi režissööril, kui tal on taoline tunne, ta kellelegi on liiga teinud siis on see täiesti mõeldav, et sa lähed ja, ja kas siis palud andeks või, või, või küsi kas ma tegin sulle liiga ja kui ma tegin, siis siis räägime selle asja ära, et, et ei tohi, ei tohi neid nagu kuidagi jätta jätta homse peale. Et seinasi. Need on veeproove ja Viia. Ja kui sa vaatad näiteks seda, ütleme dokumentalistika juurde tagasi tulles, et seda eesti dokumentalistikat, siis sa eelnevalt natuke rääkisime, siis sa ütlesid, et mingisugune sellise leiti ikka. Skaalal on toimunud nagu mingi muutus viimase 10 aasta jooksul. Kas sa tahad sellest rääkida, et kas või kuidas see? Et miks sa seda tajud niimoodi, et millest see võis nagu alguse saada? No kõigepealt, ma arvan on filmi tegemine muutunud tehniliselt väga lihtsaks, kõik saavad filme teha, salvestada saab igaüks, eks, ja seoses sellega on võimalik ka mingi täiesti totaka šokeeriva materjaliga eetrisse sattuda või, või oma filmi siis kuidagi kontekstis ära oma filmis ära kasutada hoopis teisi asju ja sellega manipuleerida. Et, et ma ei tea, siin on jah, et see, see on nagu, kus on see piir, et mida võib teha, mida ei või teha. Ja seoses sellega on siis ka vaataja väga tundlikuks tehtud. Sest et kui inimene, kellele on natukene nagu haiget tehtud, siis ta selle küsimuse üles võtab, siis juba järgmised Nad tajuvad seda, et ahaa, kui kui filmitegijad nüüd meie juurde jõuavad, siis me siis me kas kohe ütleme ei või, või siis alustame sellega, et teeme omavahel mingi lepingu. Ja ongi nii jõudnud sinnamaani, et tehaksegi dokumentaalfilmide puhul tehakse siis tegelastega lepingut, mis on minu arust täielik absurd, sest et kui sa lähed inimese juurde. Ja esimene asi, mis sa nagu lükkad lepingu laua peale ja et ta kirjutaks alla ja loeks teksti läbi, oleks selle kõigega nõus, siis kuhu sealt siis edasi. Mida sa selle inimesega siis teed, noh, et seal ei saa enam mingit usaldust olla. Et kui sa ise ise nagu pakud selle välja, et kokkulepe ikkagi on taoline, et kui sul on kaamera ja inimene on kaamera ees ja ja, ja noh, see, et see ei ole varjatud kaamera siis minu arust see ongi Kokkulepe aga ei tohi enam teha dokke ilma selle lepinguta või lihtsalt inimene võib sulle mingil hetkel öelda, et et vabandust, et ma ei ole absoluutselt huvitatud, et selline film tuleks ja et noh, neid juhtumeid on ka Eestis juba olnud ka doki puhul, kui film on valmis tehtud ja siis tegelane on otsustanud, et, et see film talle ei meeldi näiteks ja siis aga noh, on täiesti nõus Suleviga, et mis on kõige absurdsem, oleks noh, see oleks sama nagu õhtul köögilaua taga sõbrale allikat ette lepingu, et minetsin korrigeerima, täpsustame nüüd oma nagu suhteid. Et kuidas me siis nüüd edasi läheme? Et kuidas. Inimesel on õigus öelda küll ja inimesed ka teevad seda kaamera ees ja siis tulebki kaamera kinni panna. Aga kui see on hiljem, siis on väga keeruline juhtum, sest et kui sa ikkagi jah, jah. Et on võimalik ka, et silm ei saagi eetrisse või ei jõuagi. Vaataja on sellepärast, et sind antakse kohtusse. Sul ei ole lepingut. Sobilikku. Seinast eemalduda IRL-iga hinna eest. Niivõrd palju niivõrd hea kvaliteediga käe. Sees ja neil on palgal viis fotograafi ja noh, Nendel loomulikult oli siis oma sellise professionaalsuse kriteeriumid ka see institutsioon olema paigas. Aga CNN tegi selle valiku, nad lasid selle lahti eelistades seda, et ikkagi inimesed saadavad ebaprofessionaalseid pilte, aga ikkagi sündmustest, eks ole, uudisvaates, kui organisatsioon ei olnud enam, ei. Ole ja see on kindlasti, kuna siia rännuteerajajaks Valetatakse. Aga noh, see antud juhul oli tema kunstnik iseennast nagu plaanis vigastada vist jah. No ma arvan, et see ongi see beer performans kunst ongi võib-olla selles mõttes nagu nendele eetilistele piiridele kindlasti väga lähedal, aga reeglina see puudutab meid endid ja ma arvan, et seal on nagu kas seal ikkagi on õigus? Apuus, aa, ma mõtlesin, no selge, ma sain valesti aru. Jajah, puu kunstimaailmas on neid teemasid hästi. No ütleme, niisugune näide, eks. Teemu Mäki see kassitapp on võib-olla hästi kuulus. No see on jah üks kurikuulsamaid märgilisem neid asju, mis on tegelikult tekitabki selle kõige kõige fundamentaalsem küsimus, et kas kunst või elu, et kumb nagu pühitseb kumba ja ma arvan, mina ei taha seda lugu rääkida, Märt-Matis räägi siis selle perfomance nagu sisu. Ei noh, see oli üks jah videokunstiteos, kus siis kunstnik Teemu Mägi, et kus ta tappis kassi ananeeris talle peale. Ja, ja see muidugi lõppes sellega, et, et see teemamägi oli, elas nagu tõsises hirmus, et ta sai tapmisähvardusi ja ühesõnaga, tal oli seal taga noh, mingisugune ideoloogia. Põhimõtteliselt tali nagu liha, liha söömise vastane pidi see olema, et et noh, see, see nauding, mis tuntakse lihast, noh tal kuidagi seal sellega selle kunstiteose kaudu tahtis nagu seda seda välja tuua, et põhimõtteliselt see ei olnud nagu, et tal oli ka mingi oma eetiline agenda just, aga just nimelt, et kas selle nimel nagu oleks, oleks tohtedes nii teha, see oli see, see, see äratusega tohutult palju poleemikat ja ma arvan, et see on just just täpselt see, see, see, see põhiküsimus on ju, et kas kunst pühitseb eluga. Mul tuli praegu meelde üks nähtud episood ühest dokumentaalfilmist, mis oli tehtud kahest Chetseenist isaste pojast. Nägin seda vist Saksamaal ja seal filmi autorid, et neid oli kaks, nad jälgisid siis mõlemat meest, kes olid oma kodumaalt kuhugi läinud selleks, et, et ellu jääda. Ja kuidas see, kuhu nad läksid, oli Venemaa ja kuidas nad püüavad seal siis kohaneda. Ja siis üks episood oli taoline, et see poeg läks külapeale, kus kus ta sai peksa, sest et kohalikud kohalikud poisid arvasid, et tal ei ole õigus nende tüdrukutega seal tantsu keerutada, sai peksa ja siis ta jõi ja jõudis koju. Ja ju ta sai siis juba kolmandat, neljandat korda seal peksa, nii et jõudis koju ja püüdis ennast tappa noaga. Ja ta ei teadnud, et teda filmitakse. Sest et see kaamera oli kuidagi kuidagi sealt ruumist väljas, oli näha, mingi raam võib olla läbi akna või, või mingi avause oli filmitud. Vot seal tekkis küll see küsimus, et kaua sa filmid mine ja võta talt nuga käest ära, sest et oli näha, et, et kohe-kohe, et see ei olnud see olnud mäng, see oli päris. Aga aga ma ei tea, millal nad oleksid sekkunud, sest et sinna jõudis üks teine sõber jõudis, kes murdis tuppa sisse ja siis kiskuda, kiskus tal noa käest. Et siin on see, et. Et ma ei tea, kes, kes siis millal oleks sinna sekkunud ja võib-olla tõesti oleks ka argumenteeritud taoline käitumine, et ei ole vaja sekkuda. Aga mis te muidu üldse võib-olla see oleks nagu küsimuse ütlesin laiemale ringile. Kõige teile, kes te siin istute, et kuidas teie sellesse küsimusse suhtute, et kas, kas oleks võimalik nagu, kas te näete mingit võimalust, et võiks õigustada mingit kunsti, kui ta oleks näiteks väga-väga hea kunst, kui ta näiteks seoks seaks kellelegi elu ohtu? Absoluutselt mitte või noh, see ongi ju see põhiküsimus, et, et kas kunsta on eesmärk omaette või ta on mingisugune vahend millegi jõudmisel ja kui tal on mingisugune vahend, et siis ta ei saa kuidagi ju olla kõrgem kui elu ise, et kui me mõtleme, et kunsti abil justkui võiksime kusagile noh, nii-öelda elus jõuda või noh, nii nagu Kaido rääkis, et et kas kunst muudab meid paremaks inimeseks ideaalist ja tegelikult ma arvan, oma parimatel hetkedel seda teeb ta võtab kokku mingisuguse kogemusega ja kasvõi see, milleni mul endal kuluks võib-olla 10 aastat, aga ma lähen vaatan ühte Kaido pilti ja ma saan korraga selle taipamise. Ja siis Tuleb. Hüpates kõigepealt, kui sa lähed õppima seda, allkirjastanud lepingu, et sa tead, et see ei pruugi avaneda, see, see tõenäosus on seal ka olemas, et sa hüppad ikkagi otse vastu maad. Loomulikult see millegipärast kaalub see vahest nagu hüppamine nagu üles selle selle riski, et millegipärast peab vabalt kukkuma. Nüüd see risk on sinna sisse kodeeritud ja selles mõttes ka. Jaaniga selles osas tähendab olen taga täiesti nõus, aga see on ka vale. Et kunstniku inimest üldse lahutada, siis tekivad mingisugused probleemid, iseenesest läheb lugu ametiks kätte ja siis sa hakkad mõtlema, et sa töötad nagu zombi mingisugusel hetkel kaasa arvatud selliste näidetel mingitel eetilistel näidetele, et sa no sead sa selle jõu ja ka selle manuaali tegelikult saad, kui sa jätkuvalt käitud nagu inimene tegelikult seal sa saad seal põhilise manuaali ausalt öeldes ka mitte joonistus tunnistada ega, ega, ega kuskilt sealt aga üllatavalt palju tegelikult enda käest teada ja siis saavad ka need vastused tegelikult lihtsaks ju. Et noh, tõenäoliselt sa ikkagi tavakodanikuna ei lähe koera tapma. Ma olen. Või lihtsalt lambist, et see on ikka nagu suhteliselt suhteline sadism, ma tean, mul üks sugulane tal magamisega hädas naabri koera augub, ta on juba väga lähedal sellele piirile seda tapma minna, aga, aga ta ei ole läinud veel nii et ta oli kogu aeg hea poiss, ma tean teda lapsepõlvest peale, ma vaatan ka. Ma olen nagu see kaamera, kas läbi akna vaatad seda noaga seemned. Millal ta ületab selle saatusliku piiri. Ühel päeval ütleb, et seda koera enam ei ole, särab näos. Aga jah, et ma arvan, inimene inimesele üldiselt nagu teavad, aga kui inimesest saab ma ei oska öelda, sõdur, kunstnik, kes kõik veel, siis ta nagu äkki ei tea väga paljusid asju või siis ta nagu arvab, et ta peab midagi muud teadma. Ja ma arvan, noh, need asjad ei ole tegelikult lahused, et selle vormiriietuse või bareti all on ikkagi alati inimene, et see teeb asja peaks tegema tegelikult lihtsamaks, aga aga inimene olla ei ole lihtne, siis tegelikult väga tihti just tahetaksegi niimoodi mõelda, et Vabareti on keegi teine või vormiriietuse sees, olen keegi teine, et siis kuidagi viidata millelegi või saada mingisugune manuaal kuskilt mujalt. Ja pärast ikkagi täies kannatada selle pärast mingil hetkel tuleb see asi sul tagasi jälle õhtul teki all, sa muutud uuesti inimeseks vormiriietusel, kapi pandades, võtad õudust, mida ma tegin? Ma lisaks siia muidugi alustan iidamast-aadamast nagu Kristjan Lible, aga kõigepealt jah, ma tahaks Kaido seda selgelt häbi juurde tekitada, et minu meelest rääkisid sa väga hästi sellest või mõnest oli see väga hea mõte, et kunsti ülesanne on inimesi lohutada, mitte liita. See on küll selline mõte, mida tasuks edasi mõelda, et ma hakkasin mõtlema, et äkki jah, neid tuleks lohutada ühel pinnal, et liita siis teisel pinnal, et et võib-olla tuleks neid lahutada massist isiksust, eks siis selle kaudu siis liita inimlikkuseks ja just nagu mingisuguseks inimlikkuse ideaali suunas. Ja no ma arvan, et sinna ideaali sisse ei kuulu, eks ju, elusolendi tapmine Kuigi jah, ütleme, et kui me räägime inimlikkusest, siis, siis me peame ikkagi alati arvestama sellega, et sellel on olemas mingisugune pime pool hoiat. Et liikumine, inimlikkus on ka nagu mingis mõttes reis Reis öösse, aga Kaido rääkis sellest, et kas kunstnikud võiks olla paremad inimesed, mulle meeldis üks paskaalisendents. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli selline, et vaimukas vestleja halb iseloom. Et see kuidagi käib, võib-olla isegi kõrgema intelligent intelligentsiga tihtipeale kaasas. No asi, eks ole? Tahtsin tähelepanu juhtida see silmakirjalik olukorda. Ma mõtlesin ka selle peale ausalt öelda siin viis minutit tagasi, aga ma ei osanud neid kahte asja ikkagi kuidagi kokku panna või võilahud tada, et lausa nagu selle peale jah, et kui sul on kõhu täitmisega probleeme, et seal on nagu alati vabandatav, siis sa võid nagu tappa. Kuigi tänapäeval ka, et kui on sellised juhused tõesti midagi muud süüa ei ole, aga okei, kui see läheb nagu söömiseks januga, okei, aga see pargi on igapäevane ellujäämine. Kõhu kasvatamine, see on nagu vabandatava, kui sa tahad midagi selgitada, sihuke vaimne sõnum nad selle nimel, sa ei tohi nagu selliseid samme astuda, kui sa tahad tõesti saate nagu sõnumit maailma, siis sa ei tohi kassi tappa, aga kui sa tunned, et käib isu hea seaprae järgi, siis sa võid sea küll ära tappa ja mitte keegi ei ütle mitte midagi selle kohta, et noh jah, ma ei suuda seda peas nagu selgeks mõelda. Nimelt. Võib-olla on isegi nii, et et see on nagu väga-väga hea dilemma, mille sa püstitasid, sest seda ma olen ise ka mõelnud. Väga palju, aga et kui nüüd tuleks valida, et kas ma söön sealiha ja tänu sellele, et ma sain sealiha, kiidan ma heaks ka kassi tapmise selle nimel, et paljastataks minu silmakirjalikkus sealihalöömise söömisel. Võima söön sealiha, aga kassi jätan ellu, siis ma ikkagi valiks viimasena. Aga mina ise olen mõelnud, et Teemu Mäki nagu juhtuma, et noh, minu arust oleks olnud nagu eriti suurepärane kunstiteos, kui see kõik oleks sinnamaani välja läinud ja tapmisähvastan tapmisähvardusteani välja ja siis ta oleks ütelnud, et tegelikult ma ei tapnud teda maid, lavastasin selleni, siis oleks paljastanud ka omalt poolt nagu ütleme, selle loomakaitsjate sellise noh, minu arust ka ikka väga küsit. Küsitava nagu jah, kas on surnud? Et ütleme, selle nimel inimest tappa, et inimene tapnud loomad, kas see nagu ei ole ka mingis mõttes absurdne? See nii hinge läheb ka rohkem. Tähelepanu ja iga hinnaga puusa pealt hävitaks põhine. Rabi. Jah, seda küll, et mis oli see motivatsioon ikkagi, et? Sama tegelikult ka, et nad arvavad, et jäävad magama ja. Kerge lahenduse. Jah, et fookusesse sattumise nimel, et kaob ära, kui seda häbitunnet ei ole, jah, millest Kaido rääkis, et võib-olla see, see on, see probleem on ja ja millest võib-olla ka siis Sulev rääkis, et tänapäeva inimestel kuidagi häbitunne natuke.