No natuke veel räägiks sellest kuidas dokfilmi tehes ütleme, kui sa juba pääsed inimesele ligi mida ma olen kogenud, et nad hakkavad sind testima. Kui Ligiza ennast lased talle et ja see testimine võib väga jõhkraks muutuda oleneb siis juba kontingendist, oleneb siis inimesest, kellega sa silm silma vastu satud. Et. Noh, ma, minu kogemus on küll, esimene selline kogemus on juba pea 20 aastat tagasi olin ma vangilaagris ja ja siis üks retsendivistide punt siis korraldas tõelise peo kutsusid mind filmima sinna see käis ühes tagaruumis läbi seina mind sinna, nii et väidetavalt keegi ei teadnud, isegi valvurid ei teadnud, et see ruum on olemas. Ja seal siis hakkas pihta sellest, et nad süstisid ennast, siis nad hakkaksid jooma, siis nad hakkasid kaarte mängima, siis nad võtsid oma relvad välja kõikvõimalikud tulirelvad, külmrelvad täielik arsenal. Ja siis, kui pidu oli täies hoos, siis teatas pealik mulle, et nüüd me toome kuked kohale. Ehk siis mehed, keda nad enda jaoks naistena tarvitavad. Ja siis ma sain esimest korda aru, et noh, et on nagu mingisugune piir ka teiselt poolt. Tähendab, et sa üks on üks, on see eetiline piir, mida sa endale lubada, aga teine on, sind pannakse nagu sind pannakse nagu proovile. Ja õnneks mul oli, et see oli veel see aeg, kui filmi tehti filmilindile ja mul tõepoolest oli filmilint otsas. Mul oli viimane kassett oli läbi just selleks hetkeks, kui see ettepanek tehti. Ja ma ütlesin, et vabandust, mul on kassetid tühjad. Järgmine filmilint oli mul juba siin telemajas. Et, et ei saa enam ei saa, et võib valguse maha võtta. Me panime sinna. Ja ma mäletan seda, kuidas heli, helirežissöör, kellega ma kahekesi seal olin, ta kuulis, et, et filmil inton otsas küsinud mu käest, mitte midagi, ta kadus, sealt teda ei olnud. Sest et hirm oli nii suur, et sa pead hakkama seda mängu kaasa mängida. Aga praegu praegu kui seda ohtu ei ole, et lint otsa saab, sest et sul on tundide kaupa neid kassette Gazasse, võid, kaamera võib käia ja käia, käia siis on, noh. Aga, aga siin pannakse samasuguse testimise ette siis, siis siis on tõesti see hetk, et et millal sa kaamera kinni paned ja koti paned, ütled, et aitäh. Aga noh, ma ei vaja seda. Ja, ja neid asju on tulnud ette küll, jah. Ma ma olen mõelnud, et, et see, see nii-öelda see toki puhul selline et see on nagu pihil käik tegelasele, et kui ta, kui ta ei käi pihil ja äkki tuleb üks inimene, kes viitsib sind kuulata ja ja veel enam võtab kaameraväljal salvestab ka siis siis, ja kui see, see nagu toimib see sild omavahel toimimisele pihi ajal et ta siis ei saa ise enam aru, kui kaugele ta jõuab, mida ta räägib. Ja, ja, ja sina pead aru saama mida sa võid siis ekraanil pärast näidata ja, ja mida vist enam ei saa see, mis, mis hakkab nagu sinu tegelase kahjuks juba töötama. Et see oli pikk jutt Midagi sellist küsida vastaseid ära, et noh, enne oli nagu juttu, et noh, väga raske on ikkagi minna kaamera aga kellelegi juurde ja mul kogu aeg vasardas ikkagi peased. Igas inimeses, ma arvan, on tegelikult selline soov ennast avada ja rääkida ennast tühjaks ja võime tõesti, kui sul on väga hea sõber või abikaasal, sa oled seal juba teine osa, ei vaja enam kedagi teist, aga noh, võib-olla sa tahaksid kedagi, noh, mitte niivõrd konkreetset, aga noh, kaamera on abstraktsem, et sa lihtsalt saad, ma ei oska öelda, universumile ennast avada või noh, nagu paljudele inimestele mitte ühele konkreetselt tegelikult. Et noh, see, see tuleks nagu välja lasta, kas aladel õnnestub ka, põhimõtteliselt on see nagu ikkagi heategu noh, küsimus muidugi, kuidas tiim läheneb, kui eetiline laud ja kõik, aga see, see valmisolek on tegelikult olemas ja inimene on õnnelik, kui sa ütlesid pihiasi, et kui sa saad rääkida. Kuid samas ma mõtlen, kui ta nagu näitamata jääd, sest mulle endale on selline tunne, et kui ma pilti ei näita seda pilti sama hästi, kui ei ole olemas ka ma pean teda ka näitama, et mul ateljeesse, siis ta on mingisugune poolfabrikaat, ma ei tea, mis ta tegelikult on, et kas inimesel, kes räägib filmilindile, kui see jääbki, siis läheb sama hästi nagu sinule, rääkinud ju, et ta peaks nagu kuhugi minema, iseasi, kas ta ise seda vaatab või mitte, aga aga noh, saadab sulle sõnumi nagu välja ta räägib, lase tõesti, lähebki sinna sellele auditooriumile, ta saab ennast tühjaks rääkida, ausalt, rääkida. Koos selle häbiga jälle kõik, aga seda on tal vaja niimoodi, et. Riskida kõigega, aga üritada nagu aus olla lõpuni, mis ta tegelikult asjadest arvab ja mitte rääkida, mingeid piinlikke seikasid, mitte mitte niivõrd seda, aga just nimelt rääkida südamelt ära, mis ta arvab. Kes ta selline on, et et see dokument ja see on nagu kunagi Florograafi buss käis igal pool ja inimesed said oma tervist kontrollida. Tuleb dokumentalistika grupp, tuleb külla. Olen puhas tera, uus teraapia. Jajah, aga ma arvan, et me võib-olla vaikselt võiks hakata neid otsi kokku tõmbama, et kas teil on veel mingisuguseid küsimusi, mõtteid nagu lõpetuseks või et kuidas teil? Ma olen nõus ka suuhügieen, inimene. Ütlesin nii või. On veel kellegil mõtteid? Küsimusi? Mulle ei meeldi Tegin seal läheduses. Enne mind ei tunne, et see tagasiside nagu vahel pärast seda, kui sa näed See vist on ka nii, et tegelikult, kui sa hakkad kellestki filmi tegema, et siis sa nagu õnneks või paratamatult sa saata väga lähedaseks sõltumata sellest, siis kas seal tulla, et 20 aastat või sa tunned nagu nädal aega või et sealt edasi, et selline hästi vahetu kontakt tekib. Aga seal veel üks, kui mina küsisin seda, et, et on sellised samad küsimused, et kuidas ja mismoodi ja, ja millal tohib filmida, millal ei tohi. Et siis Kersti Uibo üks Eesti filmitegija, kes on põhiliselt elab Inglismaalt, rändab ringi, teeb filme, siis tema ütles, et et see oleneb täpselt sellest, et sel hetkel, kui sa filmid, et milline on sinu enda olek, et kas see on seesama minu arust hästi ilus mõte, mis Sulev ütles, et mitte üldse ma ei mõtle seda, et dokumentalist nagu mingi pihiisa või aga et, et kui sa oled selline nagu puhas kanal. Et kui sul ei ole endal mingisugust sellist noh, nagu heakskiit või hukkamõistvaid, kui sa ei anna hinnanguid sel hetkel, kui sa filmid mingisugust väga olulist, väga tundlikku stseeni, et siis, et siis selleks on nagu see õigus olemas ja noh, alati jääb ju see võimalus, et kui kui sa hiljem oled järgi mõelnud ja juba montaažilaua taga, sa võid ju alati ja mõelda, et kas seda on vaja sisse panna või siis kuidas, kuidas sa kasutad seda, aga just üks nipp nagu filmi tegemise mõttes oligi see, et et kui sina ei ole enam see mina, jaan, eks kes filmin vaid ma olen nagu selline puhasolekul puhas meel, et siis seal nagu palju suurem õigus seda sel hetkel teha, kui et ma olen oma isikuga seal nüüd hirmsasti filmin ja vaatan ja mõtlen, et oi, oi oi või kuidas see asi nüüd siis niimoodi meil toimub. Et selline mõte lihtsalt. Ma vastaks su küsimusele, et et mina väldin tuttavatest filmidega selle sel põhjusel, et ma tean neist liiga palju, mul ei ole enam huvitav, mul peab endal olema huvitav. Ma arvan, et peab olema huvitav. Aga kui ma juba tean, mis mulle öeldakse või tean neid lugusid, kui lugudest rääkida, siis siis, siis ma eelistaks võõraid igal juhul. Jah, ma arvan, et maja on ka parem teha võõrale inimesele muidu muidu jääd elu lõpuni seda ümber tegema. Aga selge, ma arvan, et me oleme täna väga palju jõudnud juba kaardistada, läbi käia, et võib-olla oleks hea siinkohal otsad kokku tõmmata ja ma loodan, et need mõtted ja ja vestlused jätkuvad mingil teisel moel või siis või siis sarnasel moel. Igatahes suur tänu kõigile, kes, kes siia tulid esinejatele, et te olite väga lahkelt kohe nõus, nõus osalema ja suur tänuga kuulajatele. Et igal juhul ma arvan, et et siit on väga hea edasi minna. Meil kõigil