Hallo hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee. Algab seltsid, ühingute saade. See on Estonia seltsi, Eesti kultuurifondi, Eesti Kultuuriministeeriumi eestkoste all toimuva otseülekannete sari igal teisipäeval seal samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi, kokkusaamise koht küsimine, kostmine, seltsidest, tippkultuurist ja taidlusest seltside, ühingute, ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika viie teel. Ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Kelle käes need õdusad hetked siin talveaias koos on need erinevate seltside ja ühingute inimesed kes tunnevad huvi meie hariduse ja teaduse arengu vastu. Tänane seltsi saade ei anna juturuumiseltsidele enestele. Ent nende esindajate kaudu, kes ka täna juturingis oleme hariduse ja teaduse teemaga ikka seltsielu sees. Ja eks pärastlõuna on ka seltsitegevus. Teiselt poolt, et seltsielu tihedalt teadusega seotud on, tõendab ainuüksi see fakt, et Eesti Teaduste Akadeemia juures tegutseb edukalt 10 seltsi lisaks veel komisjonid, ühingud. Seega on ka teadlased aktiivselt koondunud seltsidesse. Praegu, kui teaduse ja hariduselu ümberkorralduse ümber piike murtakse tasub siiski ära kuulata teadlaste nende oma arvamusteadusest, haridusest ja kultuurist. Niisiis saagem tuttavaks, Eesti Teaduste Akadeemia asepresident, küberneetika instituudi direktor, akadeemik härra Ülo Jaaksoo Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduste kateedri juhataja, professor härra Uno Mereste tehnikaülikooli prorektor härra Rein Kütner ja Küberneetika Instituudi teadusdirektor härra Ants Võrk. Tänaste kõneluste põhiobjektid on siis teadus ise ja ülikooliharidus. Alguse teeb akadeemik härra Ülo Jaaksoo, palun. Nii Teaduste Akadeemia instituudid, nii ülikoolid kui ka, nagu öeldakse, arukondlik teadmise rakendusteadvus, mida tehakse ta tööstuses on seisnud omaette ja, ja ta ei ole sugugi toetanud siiani Eesti ühiskond. On tekkinud uus olukord, oleme taastamas vana olukorda, siis me peame tõsiselt üle vaatama ka seda, et kuidas me nüüd reorganiseerimine või ümber korraldama oma teadust ja kõrgharidus. Et siin neid probleeme on, oleme sellest olid palju. Ajakirjandus on, on kirjutatud nii Teaduste Akadeemia ümberkorraldamise eest kui ka kõrghariduse ümberkorraldamises võib-olla mõne sõnaga siis Teaduste akadeemias kõigepealt, kuna ma olen ise ka sellega seotud võib ju vaadata ka nii, et Teaduste Akadeemia, mis peale seda taasmoodustati. Et sellel lisaks sellele, et, et seal oli ainult uurimisasutused, oli see selline süsteem, mis võimaldas ikkagi neid Moskvas olevaid rahasid kanalisse veerida Eestisse. Tähendab, et tulid ikka need naftadollarid ja rublad seda süsteemi kaudu Eestisse, sest see oli Teaduste Akadeemia süsteem ja need rahad ei tulnud mitte meie vabariigile, vaid otse uurimisasutustel täpsemalt akadeemia süsteemile. Ja nüüd, kui on Eesti läks üle oma eralve peale keerasime selle kraanikanali nii-öelda kinni, siis tekkis muidugi täitsa loomulikult küsimus, et miks seda Teaduste Akadeemia üldse vaja on, seda enam raha sisse ei too ja nüüd ise oma raha tahab veel saada. Muidugi on täitsa rahulik teda nii-öelda ära likvideerida ja väga mõned nii öelda küllalt populaarsed professorid nimetasid akadeemia liikmed seal mesipühadeks. Et võib-olla tõesti, kui see asi nii on, siis tuleks hävitada ja ja ei oleks nagu probleemi tegelikult asi on palju keerulisem, sest aegade jooksul on ikkagi teostajad nii Teaduste akadeemias kui ka kõrgkoolides kui ka teistes instituutides kogunenud teatud niisugune intellektuaalne potentsiaal. Ja kogu probleem minu arust on selles, et kuidas seda potentsiaal praegusel momendil ära kasutada meie majanduse ümber avaldamisel, seda selliselt, et see seaduslik potentsiaalse meie mõistus ja tarkus kujuneksid katalüsaatoriks selleks, et seda majandust edendada. Teiseks, etnoskaksena teaduslikke tulemusi ära kasutada integratsioonis kõrgkooliga. Sest tahes-tahtmata tuleb kõrgkoolile õpetamisel andasin prioriteet, sest ükskõik mis me ühiskonnad, aga ei juhtuks, siis ikkagi kõigepealt. Me peame seisma õpetamise ja spetsialistide ettevalmistamise ees. Ja kolmas on muidugi see, et me seda teaduslikku potentsiaali oskaksime, toetus, et me seda oskaksime, kasutada meie kultuuri, no sealhulgas siis ka hariduse toeta. Vot need on minu arust need kolm tõsist probleemi, mis need seisavad teaduse ja kõrghariduse. See oli akadeemia pool. Kuidas vaatab teadusküsimustele tehnikaülikool, majandusteadlane, professor härra Uno Mereste Teaduse seisukohalt üldse ja nagu Eesti kultuuri seisukohalt see 300, mis see teadus on arenenud, mida nimetatakse tänapäevase muidugi teadus algas juba Aristotelesest ja nii edasi, aga kogu see 300 aastat, mis see teadvus, mida tänapäevaseks nimetatakse maailmas vähenenud kuni kõige viimase ajani, põhimõttel õpetus ja uurimine? Vilium, konforssong, ühesõnaga õpetus ja teaduslik uurimine on käinud käsikäes ja võib ütelda nii, et et kõik teaduslikud tulemused, mis kuni selle kõige viimase Taani, millal on tekkinud niisugused kõrgkoolides või ülikoolides eraldunud suured teadusorganisatsioonid kuni selle ajani kõik teaduse saavutused on seotud ikka mingi ülikooliga, nii, te võite siis teadusajaloost tabada, et see ja teine avastus tehti seal ja seal ja seal on nagu iseenesestmõistetav. Et selle juurde kuulub ka see, et see avastaja näid, töötas Jena ülikoolis, seal tehti optikat kõvasti või näiteks see teine teadlane mõnes teises ülikoolis, miks teaduslik uurimistöö ja, ja õpetus on omavahel nii tihedasti seotud olnud? See ei ole tingitud ainult sellest, et raha on vähe olnud või õieti inimesed olid veel nii vähearenenud kuni või käesoleva sajandi alguseni, et nad ei tulnud selle peale, et teadusasutused tuleks ülikoolidest eemaldada vaid see on astunud reaalseks. Siin on mitmesuguseid seletusi selle kohta olnud aga kõige moodsam seletus on seotud kõige moodsama teadlasega sans energeetikaga, mis on teadlasena hakanud tekkima alles seitsmekümnendatel aastatel, see tähendab tänaseks vanem kui palju või kaks taastat. Sünergeetika tegeleb sünergia nähtustega, mis on küll juba ammu arendada, see tähendab seda, et sünergia pool suhteliselt väikesed maiustused, erinevad maiustused omavahel kombineerides annavad vaat niisuguse sünergiliselt plahvatuse või või suure tulemuse ühesõnaga väljundit sisendite summa. Selles teadusliku töö ja õpetustegevuse omavahelises kombineerimises täheldatakse ka nisust sünergia nähtus, et nendes õpilastes ja õppejõududest, kes niimoodi on omavahel tähendatud kõige suuremal määral, kõige paremini ja kõige loomingulisemalt õieti teadusesse suhtutakse. Vaat kui nüüd vaadata mis nõukogude liidus on tehtud, sellele on muidugi oma ajalugu, aga nõukogude liidus arvestades neid pööraseid mastaape, sellel riigil olid ja neid konkreetseid ülesandeid, mida nõukogude liidus teaduspidi täitma orienteeruti hoopis teisele suunale. Avalikult püüti teadusliku uurimistöö ülikoolist välja viia, koolidest välja viia ja ülikoolid püüti võimalikult koolideks teha. Ühesõnaga räägiti küll, et ülikooli õppejõud peaks olema see niinimetatud päeva teine pool mille, mille jooksul ta peaks siis poolest saadik nagu teadlane olema. Tegelikult kult see päeva teine pool, härra Kütner teab, kui pikk ta on. Kõigepealt päeva teine pool lühike ja ta tikub olema öö ajal nendega, kes asja väga tõsiselt võtavad. Tulemuseks on see, et kõrgkoolides Nõukogude liidus nimetamisväärselt teadus ei ole tehtud või teadlast niisuguses mastaabis, nagu seda lääne pool on tehtud. Teaduslikud uurimisasutuse taga on suuresti hädas sellega, et sinna ei tule noori teaduslikuks tööks ette valmistatud inimesi. Teaduslikud asutused kurdavad, et ülikoolid valmistavad nendele kehva kaadrit ette, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi. Kõik selle kokku võtnud ilusti üks Tartu mees Arvi Freiberg sulefüüsika instituudist, kes on ütelnud niimoodi, et meie ajastu kõige suurem viga on see, et me oleme, meil on tehtud pöörane vaimus strateegiline eksites. Ühesõnaga uurimine on lahutatud õpetamiseks selle tõttu, vaat kõrgharidus praegu ei saa nimetada enam teaduslikuks hariduseks, see on lihtsalt üks veidi kõrgem kutseharidus mitte teaduslik haridus, nagu kõrgharidus peaks olema. Ja teadusasutused selle juures, nii kummaline kui see ka ei ole, nende eraldamine omaette niimoodi asutusteks peaks looma pööraselt häid võimalusi teaduslikuks uurimistööks. Mitte midagi niisugust ei ole juhtunud, aga teatud hetkedel tuleb niisugune mõte, et ah kurat, kas seda jampsi kõiki oleks olnud, palju parem oleks endistviisi edasi elada minu jaoks isiklikult oleks see stagnaaeg või ta minu jaoks oli poes vorsti küll ja, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Selle inimesed on kolhoose vandunud maa põhja, täpselt teate, mida naisterahvas kolhoosidest arvab, niipea kui kolhoosi likvideerima hakatakse, leiab üks osa inimesi, tegelikult ikkagi need sõjaeks ole. Tõuseb hommikul kell kuus üles, mis kuus varem veel, eks. Ja mine sinna lautodeid oma lehmi kantsendava Ma olen kolhoosis ja kaheksa ja ülesse ja lähed siis need kuramuse kolhoosi lehmi vaatama. Jahjunud vaatama. Aga tulles nii õppejõud olnud niimoodi, et. 10 ja 12 ja 16 tundi päevas loenguid pidama, seminare tegema, see on keskkooli õpetaja koormus, mina isiklikult Tartu Ülikoolis andnud 30 tundi nädalas töötanud kahekordse keskkooli õpetajakoormusega, no mis teadus selle juures teha saab teha siis, kui sul on kehv tervis ja kui tõesti ööd ja päevad töötavad, tähendab ja teed seda õppetööd, öösi, ideed veadestele, kõikide inimeste tervist seda välja ei kannata. Mõnele ei kannata närvisüsteem veel, mõnele ei kannata naine seda välja. Niimoodi unistati, et tore oleks ühendada, aga praegu on mingisugused teistsugused meeleolud, nagu lendamine realiseeruma hakkab. Praegu hakkavad tekkima niisugused mõtted trastasindel, et lähen sinna silmaga aga õppetööd tegema, aga ma ei ole üldse lektor, ma võib-olla sellega hakkama, eks ole. Ja see loengute ettevalmistamine on ka jube. Mul hommikul palju kehtib minna oma kabinetilaua taha istuda kõigepealt natuke tukkuda, võib-olla leiba luusse lasta, lehte lugeda ja siis asuda oma tegeliku töö juurde, eks ole. Tähendab see Tukovidee leiba, luusse laskma, siis on teada selle tegelikult täitsa vajalik. Ma ei ütle, et seda ei pea tegema, see on kindel tulevikusuund. Kui me seda ei tee täna aasta või tuleval aastal, siis me teeme seda 10 aasta pärast. Aga 10 aastaga jõuab lõpetada kaks seeriat üliõpilasi ja kui me laseme edasi nii madina praegu, tähendab, kui me kõrgkoolid on niisugused nõukogulikult koolid, tähendab, nad ei ole uurimisasutused, nendes ei ole ühendatud teaduslik töö ja uurimistöö siis on see meie niisuguse rahvusliku intellekti raiskamine. Siiamaani me olime sunnitud nii madala efektiivsusega töötama, sellepärast et meid sunniti Moskvast, eks ole. Seal oli seltsimehed, kes arvasid ekslikult nagu kogu majanduste juhitud ekslikult meiega teaduski. Seal juhtisid meid niisugused seltsimehed, kes arvasid, et haridussüsteem peab teaduse süsteemist olema eraldatud, eks ole. Ja kui me nüüd selles samas rannas sedasi lasele siis me jätame lihtsalt need võimalused kasutamata, mida me võiksime kasutada. Arvamusi on mitmesuguseid, mina muidugi täiesti professor Mereste arvamustega olla, sellepärast et arvatavasti teadus on ikka oluliselt palgsem ja mitte kogu teadus ei saa ülikoolide juurde kuuluda, siis muutuks, on väga ükskülgseks. Võib-olla peaks ikka kõigepealt kasvõi rääkima nii-öelda rakendusteadustest ja fundamentaalvõi alusteadustest, ma olen täitsa päri sellega, et fundamentaalteadust võiks ülikooli juures olla, sest see on tõesti ainukene võimalus, mille kaudu üldse õppejõud ennast harida saab. Nii ja et ta saaks ka targemaks õpetada. Aga see, et on olemas riikides ikkagi noh, ütleme peale neljakümnendat aastat riiklikud uurimisinstituudid, mis tegelevad riiklike programmide ja nende annavad teadusliku toetuse nende riiklikele programmidele, no see on ka fakt. Nii et kõik Viianit kogu teadusülikoolide juurde, ma arvan, et see oleks sama õnnetus, kui üldse mitte midagi teha. Kõnelusi võttis üle akadeemik härra Ülo Jaaksoo. On vist enamvähem tõde, see, et ühe rahvakoht maailma teiste rahvaste seas ei ole käesoleval ajal määratud mitte ressurssidega ei ole mitte määratud selle rahva suuruse, vaid on määratud seda rahvatarkust. See oli enam-vähem kindel. Nonii, et, et kõrgkooli ülesanne on luua seda tarkust ja anda seda edasi järeltulevatele põlvedele. Kuidas, kuidas me sõdoteegi ja miks on vaja, miks on vaja üldse kõrgkooli reorganiseerida? Olukord on mõttes kohe lausa katastroofiline. Eks ole, meil siiamaani on ju töötanud koolis vähemalt tehnikakõrgkoolis, aga ma ütleks ka pedagoogilises Instituudis, vähemal määral võib-olla kunstiülikoolis ja konservatooriumis niisugune spetsialistide ettevalmistamise konveiersüsteem kus on kõrgemalt poolt täpselt paika pandud kursused, õppeplaanid, õppeplaanid on ühised Tallinnale ja Vladivostokini. Tudengid pidid minema kursuselt kursusele. Nõuded pandi paika nõrgemate järgi. Ja isegi siis, kui nõrgemate järgi neid nõudeid paika pandud sai, oli meil ju väljalase, meil kukkus 30 protsenti, üks kolmandik lõpet. See oli üks suur pahanduse põhjus kogu aeg Moskvaga, kuidas on võimalik, et eile ei lõpeta seal 90 või 95 99 protsenti sisse astumast? See oli üks põhjus, kus meid kogu aeg pressiti latti allapoole, edasi. Räägitakse ju nii, et eks, et eriti andekaid inimesi rahva seas on kuskil paari protsendi osas on, hiljuti ma lugesin, et näiteks kui võtta tomiteeriti andekaid, aga nii enam-vähem võimekaid, siis neid võiks olla kuskil 20 protsendi. Ja see 20 protsenti loob 80 protsenti tulevasest koguproduktist toodang. Ja kujutage ette, mis me nüüd see 20 protsenti tema lihtsalt ei saanud rakendatud, mängureeglid olid väga piiratud. Kujutage ette, meil on kursusesüsteem, tudeng läheb, eks ole, kursuses kur täpselt paika pandud. Eesti on hästi väike, on ju täiesti mõeldamatu, et me valmistame ette haritud inimesi kõikidel meile vajalikele eriala. Meil ei jätku selleks vahenditega ressurss. Täiesti vajalik oleks ju saata meie noori inimesi õppima kuhugi mujale. Kujutage ette, kuidas seda on võimalik teha kursusesüsteemi. Meie kursused ei pruugi ju üldse, kui minna Helsingist Stockholmi või näiteks New Yorgi ülikoolikursust. Tähendab sisuliselt ta ei saagi õpe. Ta võib kuulata ära mõne kursuse, kuskil tades priorki seal City University ja tuleb tagasi, ta tuleb tagasi meile samale kursusele, nagu ta poleks New Yorgis käinud. Sest meie kursused jäävad tal tegemata. Meie nõuded, eksamid ja arvestused ja nii edasi. Leedia ja terve rida veel teisi asju nõuab ju põhjaliku ülikoolireform. Ja ma arvan, et, et tehnikaülikool selles suhtes oli küll üheks pioneeriks, kes väga teravalt tunnetas seda majandus, vajab hästi palju erinevaid spetsialiste ja me ei olnud võimelised ette valmistada. Me valmistasime Üleliidulise nomenklatuuri järgi, siis no tuleb väljapääsuteid otsida ja eks me siis lähtusime ja õppisime, niipalju kui me õppida suutsime, meil õppida anti ütleme Põhjamaade kogemustest saksa, prantsuse, inglise, Ameerika kogemustest ja nii edasi. Kus siis oli hariduse alal viimasel ajal saavutatud ikka korraliku edu ja milline on siis meie mudel või meie meie arvamus ja milline on õieti see Põhjamaade mudel, mida meie siis praegus või ütleme, Euroopa mudel, mida me siis praegus justkui püüame juurutada? Ma arvan, et kultuuri ja kunstiinimestel on see arusaadavam tehnika inimestele see tükk aega jõudnud kohal. Küsimus on see, et iga üliõpilasele peab looma võimaluse et ta ise koostab oma õppekavad õppeplaat. Ja seda maailmas nimetatakse ainesüsteemiks. See muidugi eeldab seda, et et üliõpilane on piisavalt tark ja on piisavalt huvitatud oma tulevasest kohast ühiskonnas või ütleme majanduses. Nii et selle oma individuaalse õppekava koostamisel tuleb tal võimaldada seda, et ta mõle ained kuulab Helsingis ja Siht kuulab New Yorgi. Ja siis tuleb tagasi, õpib Tallinna Tehnikaülikoolis. Miks ka mitte ta Tallinna tehnikaülikooli tudeng õpib mõned ained konservatooriumist Tartu Ülikoolis. Muidugi kogu vastutus temale, ülikool aitab, annab talle nõu, kuidas seda kava koostada. Ülikool kehtestab mingisugused mängureeglid, millised peavad olema red, õppimise mahud ja tulemused ja nii edasi, aga ainete valik peab suures osas vabal. Me oleme sellele süsteemile üle läinud. Ja ülikool on üks niisugune süsteem, kus, kus tulemusi ei ole kohe tunda. Kui me läksime see aasta üle, siis esimesed tulemused võivad heal juhul tulla viie aasta pärast. Me ei ole päris veendunud selles, et meie üliõpilastel on piisavalt stiimuleid saada Jaadeks spetsialistideks haritud inimesteks sest ümbruskond tõsiselt rikub neid. Haridust ju ei väärtustata, ütleme meil nii, nagu ta peaks. Ja ega süsteem siiamaani ei tunnista ju ülikooli tähtsust või nii edasi. Me muidugi täiesti kujutame ette, et kui siiamaani õpiti ülikoolis viis aastat, siis nüüd võib-olla õpitakse kaheksa aastat. Ta paralleelselt võib-olla tööta ainete valimine juba ei võimalda nii kontsentreeritult seda, seda kursust läbida teiste maade kogemusi. See, et haridust ei väärtustata ja teadustööd ei väärtustata näitab kas või seda, kui palju meie ülikoolide lõpetajaid astub aspirantuuri. Kui näiteks Stockholmis on iga kuues ülikooli lõpetaja astub edasi doktorantuur kuninglikus tehnikakõrgkoolis. See tähendaks seda, et meil peaks umbes tuhandes- 200-st õpetajast Tallinna tehnikaülikoolis jätkama õpinguid doktorantuuris või magistrantuuris. Nimetame neid siis nii või teisiti umbes 200. Eelmine aasta meil, jätkas viis. Ütelge, kust tulevad need inimesed, kes viivad seda asja edasi? See nõudis meil tõsiselt ka ütleme, selle kõrgema tasemehariduse, selle kõige kõrgema tasemehariduse, mis on meil sellest magistri- ja doktoriõpe, selle põhjaliku reorganiseerimist? Need on need probleemid, esimesed niisugused tulemused on, on, ütleks, rõõmustavad. See aasta astus juba ligi 100 aspirantuuri magistraale tuur. Loodame, et see asi läheb edasi paremat pidi ja meil tõesti tekib uuesti niisugune Eesti teadlaste ja Eesti tippharitlaste uus põlvkond. Vahepeal oli lihtsalt. Kuulaja märkab, kui tihedalt on kõik omavahel seotud haritus ja haridus, teadus ja teadusetus ja nõnda edasi. Nüüd on valmis teemat arendama küberneetika instituudi teadusdirektor härra Ants Võrk. Oma isikliku seisukoha juba avaldanud selles küsimuses nii Teaduste akadeemia poolt kui ka kõrgkooli poolt, siis lubage ka minul oma isiklik seisukoht avaldada. Mitte kui küberneetika instituudi töötaja, aga kui Estonia seltsi liikmeid räägin teile kogu selle jutu uuesti ära ainult teiste sõnadega. Ja kõik, mis ma räägin, on peaaegu õige välja arvatud mõni üksikfakt. Tähendab kogu asi algas pihta umbes aasta või pool tagasi, kui teatriliit, näitlejate liit tuli välja sellise mõttega, et üldse teatritegemise taset peaks oluliselt tõstma ja Eestis peaks näitlemise muutma teatrikeskseks. Tähendab, üldse hakkas silma, et see Tallinn film liiga rikkalt ja ka seal näideldakse, aga tegelikult õige näitlemine käib ikka Draamateatris. Ja siis nad tegid suvel ka niisuguse ettepaneku kuidagi teatri liitujat üldse Tallinnfilmistuudio võiks laiali saata ja muutuda niisuguseks vabakutseliseks filmirežissööride ja operaatorite liiduks. Ja tõeline kaugtekkis siis, kui Estonia teatri peanäitejuht Aarne Mikk kirjutas Savisaarele kirja niisukese kirja. Et mul on rõõm teile teatada, et Estonia teatritöökollektiiv on võtnud vastu otsuse. Alates esimesest jaanuarist tuleb Tallinn film laiali saata ja stuudiovarad koos naha ja karvadega üle anda Estonia teatrile. Ja nüüd, miks ma sellest räägin, tähendab, peaminister Savisaar kutsus mind omale nõunikuks. Ja ta kutsus nõunikuks mind sellepärast, et ma olen näidelnud sellistes filmides nagu Andruse õnn vallatud kurvid ja laulusõber. Ja siis ma olen töötanud ka Estonia teatris ja Riia akadeemilises ooperi- ja balletiteatris. Nii et mul on piisavalt teadmisi, ühesõnaga kogu selle teatritegemise ja filmitegemise seestpoolt konsulteerida peaministrit. Ja nüüd tõesti tähendab see, mida ma kavatsen Savisaarele öelda, ongi see, et eesti ajal tegelikult tehti natuke filme, aga no üldiselt väga vähe ädiselt. Aga tõelise õitsengu osaliseks sai Tallinn film alles nõukogude ajal ja talle tõesti anti raha rohkem kui vaja. Ja teatrit selle tõttu jäid üldiselt natuke liiga väiksena, aga, ja nüüd teatrite praegust olukorda oluliselt parandada oleks tõesti vaja Tallinn film kinni panna. Ja ülejäänud raha anda teatritele ja siis saaks ka sealt filminäitlejaid siia tuua ja nad hakkavad paremini näitlema. Ja kui keegi ütleb noh, et, et on mõni hea ja Tallinnfilmi dokfilm ka tehtud, no need Andres Sööt ja Mati Põldre need võivad omale mõne sponsori leida ja künnad need oma dokfilmid lõpetavad ja edaspidigi töötada saavad. Kokkuvõttes oleks otsus väga õige ja kasulik, nii et mina igal juhul niisuguse ettepanekuga välja tulen. Küsimus probleemi tuum, ma ütlen, on ikkagi selles, et õppimist kõrgkoolis ühendada teadusliku uurimisega ja kõrgkoolis ei ole põhiline ja tähtis figuur, mitte õppejõud vaid põhiline tähtis figuur, kelle seljas on eesti kultuuri ja teaduse tulevik, on üliõpilane. Kogu probleem on selles, et teadusasutuste ühendamine kõrgkoolidega, see peab viima niisuguse situatsioonini, kus üliõpilane ühtaegu õpib ja võtab osa teaduslikust uurimistööst. See tähendab seda, et peab olema õppeasutuse juures uurimislaboreid ja niisugune koosseis, teadureid, kes võiksid üliõpilasi töösse rakendada. Kogu see kõrghariduse süsteemi ja teaduse süsteemi ühendamise probleem, selle fookus ei lange mitte õppejõududele ja teaduritele vaid selle, kusjuures on eesti rahva jah, kultuuri ja teaduse tulevik ja põhiküsimus on see, mis saab üliõpilasest. Kas üliõpilast treenitakse nagu tarvis, kas treenitakse Lääne-Euroopas, vot selles on nagu põhiküsimus. Võtkem sellest põhiküsimusest üliõpilaste treenimisest kinni pisut küll vägivaldselt, ent siiski ja siitsamast tuleb tänase kella viie tee üllatus. Esineb Tallinna konservatooriumi teise kursuse üliõpilane Eili tammu õppejõu leili Tammeli lauluklassist. Meie seltside saates siin talveaias on harva esinenud noored lauljad kuid seekord on see võimalus meil olemas meeli tammu konservatooriumi teiselt kursuselt. Proua leili Tammeli lauluklassist. Öelge palun, kui saad üldse lauluga tegeleda. Juba lapsest peale, et seitsmeaastasest peale ma läksin laulma televisiooni lastesaadetesse ja siis pea 10 aastat vist laulsin seal. Ja ka siis samal ajal olin Ellerheina koorist kogu oma kooliaja. Kodus on teil ka lauldud? On küll, jah, minu vanaema oli muusikaõpetaja Sultsi õpetaja. Ja tema ikka mulle juba väiksest peale laulis. Ja minu ema ja on ka laulmisega tegelenud mitte küll professionaalsel tasemel. Konservatooriumi läksite juba päris teadliku inimesena, eks ole. Ja kui seal toime ise ja isegi oma õpetaja juurde läksin, päris teadlikult ma isegi ootasin aasta, sest et saada oma soovitud pedagoogi juurde. Kas laulmine ongi nüüd teie elu? Võib küll nii öelda jah, sest kui ma ei kujutaks ette, mis oleks siis, kui minu elus ei oleks laulmistest? Sellega ma olen kogu eluseadust olnud ja ka praegu, aga teotöör, praegu oleme. Kuuris praegust niisama üksinda ei ole laulnud. Valentini alles roheline teatrisse vist ikka päris tulla. Eesti ei saa ja kuna minu abikaasa on ka muusikainimene, siis tema saab sellest väga hästi aru ja tema siin soosib seda. Aga muidugi vanematega on ikka lahti raske, see teatrielu on väga spetsiifiline, nad ei saa nagu sellest aru, et paljud asjad muutuvad pidevalt, ei ole stabiilseid graafikuid ja ja, ja kuna ma olen praegu sõltuvuses oma emast oma lapsehoidmise tõttu, siis, siis tuleb noh, vahel ikka lahkhelisid selle tõttu, et tuleb jälle ära minna või on etendus muudetud või midagi sellist. Loodame, et varsti olete ooperilaval Estonias. No tahaks loota, aitäh teile. Tänane on teise kursuse üliõpilase Meeli tammu esimene eetriesinemine klassikalise ja ooperilauluga. D Meil viite, mis huvitavat on sellel nädalal? Estonia talveaias on siin kella kolmest kuni kella kuueni pärastlõunat ooperikohvik Giuseppe Verdi 26 ooperit. Kuuleme esik, ooperit, Oderto kommenteerib Jüri Kruus. Nädala pärast on seal samal kellaajal kellaviietee eks Eesti Teaduste Akadeemia kahe seltsi päralt. Täpsemalt on kohal Eesti kõige vanimate seltside, Eesti geograafia seltsi ja Eesti loodusuurijate seltsi esindajad. Seekord kohtumiseni ja jälle kuulmiseni.