Hallo hallo siin Estonia talveaeg algab kellaviietee. Algab seltside ja ühingute saade. Seon Estonias Seltsi, Eesti kultuurifondi, Eesti Kultuuriministeeriumi eestkoste all toimuv otseülekannete sari. Igal teisipäeval sel samal kellaajal. Seltside ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on küsimine, ostmine, seltsidest, tipultuurist, haidlusest on seltside ja ühingute ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel. Täna kõneleme muinsuskaitsest ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Pärastlõunatundi, daamid ja härrad. Seltside saatesse on tulnud täna muinsuskaitse seltsi rahvas. Siin kenas talveaias. Pisi palmide ja sõnajalgade ja muude taimede juures on juba kõneldud mitmeid kordi eesti kultuurist, tema edendamisest ja seltsielust. Muinsuskaitsest selts on üks isemoodi selts. Meie seltside pik igas reas ei mahuda. Taastatud seltside ritta. On sedamoodi selts, mida ei ole olnud enne suurt sõda. Ja alles nüüd, neli aastat tagasi on ta sündinud. Ajalugu ütleb, et juba 1983. aastal tehti esimene katseselts luua, see ebaõnnestus. Siis algas Tegevus tasapisi raamatusõprade klubidest. Siis loodi muinsuskaitseklubid kohtadel ja lõpuks 12. detsembril 1987. aastal lõid klubid muinsuskaitse seltsi. Selts on nüüd loodud seltsi esimees Trivimi Velliste. Algus oli kummaline, raske ja võib isegi öelda, et omamoodi poliitilise kallakuga muinsuskaitsega otseses mõttes justkui polekski midagi. Tegi olnud. Kui rääkida. Päris algusest siis päris algus oli Jüri kirikaias peaaegu täpselt viis aastat tagasi, oktoobris 1986. Ja kirikaias ei olnud küll midagi poliitikaga tegelemist, seal oli puhas muinsuskaitse. See oli esimene kord, kui organiseeritult tulid kokku rohujuure tasandil sündinud muinsuskaitseklubid. Ja nad tulid kokku selleks, et teha kordaks üks rajamas. Maa kalmistu üks, üks üks unarusse jäetud kirikaad. Ja muidugi kõike seda kõike seda kannustas tagant teadmine, et me selle kaudu alustame midagi suuremat. Ja me päris tihti ja ütlesime, et meie muinsuste muinsus on Eesti vabariik, et kui me ei suuda restaureerida taastada Eesti vabariiki siis on vähe lootust, et neil õnnestub päästaga muid muinsusi. Ja nüüd me võime öelda, et me oleme sellele eesmärgile õige lähedale jõudnud. Kuid maa samastatakse lisama, et Eesti vabariik on täpselt nagu Tallinna linn. Ta ei saa mitte kunagi valmistada, tuleb ikka uuesti ja uuesti uuendada. Luuletaja Runnel on kunagi öelnud, et kõik, mis me oleme võitnud, oleme võitnud, on selleks korraks. Kohe tuleb edasi võidelda, see on nagu siis ühtlase Kiievi veeretamine. Kuid muidugi tõsi. Maalus, mis vallandas muinsuskaitseliikumise, oli kahtlemata poliitiline liikumine ja on päris selge, et väga paljud inimesed astusid muinsuskaitse seltsi tookord selle tõttu, et nad tahtsid ka poliitiliselt midagi Isamaa heaks teha ja tol ajal oli muinsuskaitse selts õieti ainukene koht, kus seda väga suurejooneliselt sai teha. Siis teisi võimalusi veel ei olnud. Ma mäletan ühte kena jutuajamist kesklinna kalmistul tol ajal siis kolleegi Trivimi Vellistega, kes veel töötas ajakirjanikuna ajalehes tol korral sirp ja vasar. Ja kus me rääkisime kalmistute halvast seisust. Aga sellest kumas läbi kogu aeg tulevik. Ja tookord sa ütlesid väga ilusasti, et kui ometi saaks sügiseks luua seltsi on see veel meeldis, aga selts sündis ka, muide, selsamal sügisel. Ja mul on see ilus jalutuskäike seal Kaarli kalmistul meeles küll. Ma ei mäleta enam kõiki sõnu, mis ma seal rääkisin, aga, aga mul on meeles see tunne see elamus ja, ja see oli meil väga kena jutamine, see jutame läks vist tookord eetrisse. Ja pärast seda on mõndagi tõestisündinud. Ma täna oli meil muuseas seltsi juhatuse koosolek, kus me kavandasime seltsi esimest suurkogu vastavalt põhikirjale peab see üks kord nelja aasta jooksul kokku tulema. Ja täna me tõepoolest üsna üksmeelselt nentisime, et üks esimene ring on täis saanud. Ja nüüd on meie ees hoopis teistsugused ülesanded. Need poliitilised ülesanded, mis meil tookord olid, on enam-vähem lahendatud. Kuid samas kerkivad uued ülesanded ja nagu üks juhatuse liige ütles ka poliitilised näiteks küsimus muinsuskaitseseadusest ja selle rakendamisest, kas me suudame kaitsta muinsuse seaduse kaudu seaduse kaitsel. Seadus ei toimi ise keegi peab olema, kes valvab, et seadust jälgitakse, täidetakse ja turumajanduse jõulise sissetungiga muinsuse tuue hädaohu ees. Ja me alustame selle kiviveeretamise uut ringi. Tulgemaga tagasi nüüd hetkeseisu mida muinsuskaitse seltsi hetkel teeb, mis on need momendi ülesanded? Kesktoimkonna esimees Mart Aru. No nagu Trivimi ütles, praegu just selts on teinud läbi ühe suure etapi ja on jõudnud mõnes mõttes ütles, nagu võiks öelda, isegi teelahkmel, kus ta peab neid ütlema ja otsustama, mismoodi minna edasi ja põhimõtteliselt oleme ja juhatuse, kes toimkonna tasemel seda otsustanud, et see saab olla mitte erakondlik poliitiline tegevus, nagu ta oli algusaastatel, vaid päris otseselt muinsuskaitseline tegevus. Nüüd aga kuna seitse algaastatel tõi poliitiline liikumine seltsi liikmeskonda väga palju rahvast, just niisugust rahvast, kes tahtis ennast teostada rahvusliku läbi tähendab, tahtis, nägi seltsis kui seltsi. Kui poliitilist liikumist, siis nüüd paratamatult need inimesed on seltsist ära langenud ja seltsi on jäänud tõsised muinsuskaitse aktivistid, need idealistid, ütleksin niimoodi muinsuskaitse idealistid ja. Tegelikult ühiskond on muutunud meil selle viie aastaga väga tublisti. Mis on möödunud Jüri kokkutulekust? Esiplaanile on tõusnud hoopis teised küsimused ja ka meil muinsuskaitse seltsis tuleb küsimused tõstatada hoopis teisiti. Tähendab igale tegevusele peab olema materiaalne alus ja me oleme praegu välja läinud sellele seda materiaalset alust leida. Sel suvel korraldasime konverentsi rahvusvahelise konverentsi Eesti ehitismälestiste kaitse kohta, kus meil oli ka osa võtmas külalisi meie partnerorganisatsioonidest, Inglismaalt, Šotimaalt, Soomest ja üks olulisemaid ideid, mis seal välja öeldi, oli see muinsuskaitse selts. Eesti muinsuskaitse selts võiks kaaluda, kas mitte hakata organisatsiooniks, kes hakkab valdama kinnisvara. Me oleme seda kaalunud mitmel tasandil ja oleme jõudnud otsusele, et me peame selles suunas edasi liikuma sest praeguses Majanduslikus seisundis meie teisiti ei saa edasi minna, kui me peame looma endale kindla majandusliku aluse. Liikmemaksud on vähenenud, sponsorlus on vähenenud ja me ei saa kogu aeg välja minna. Taluja. Muide, ka mis asi on muinsusmis, mahub selle sõna alla. See on üsna lai mõistelist. Lennart Meri muinsuskaitse seltsi asutamise eel kutsus meid kõiki üles tõlgendama mõistet muinsussuuremeelselt. See tähendab, et kõik, mida me võiksime mahutada mõistalla Isamaatöö kõik see, kus, kus Isamaa minevik ulatab käe Isamaa tulevikule, on muinsuskõik see, mis on seotud mäluga kultuuri järjepidevusega, sest see sõna ise sõnatüvi tuleneb mõistest, mis tähendab soome-ugri ühiskeeles mälu ja mäletamist. See on siis kõik, mis puudutab ühiskondliku mälu. Muinsuskaitse selts oma sünnist alates lõiga toimkonnad väga mitmesugused toimkonnad ja nad on teinud väga tänuväärset tööd ajalootoimkond, aga samuti on muinsuskaitse selts kogunud mälestusi. Teil on väga põnev heliarhiiv on väga tubli kirja pandud inimeste mälestused. See kõik on niisugune ajalugu, millel tegelikult väärtust ei ole. Ta on niivõrd väärtuslik. Ajalootoimkonna esimees ja juhatuse liige Mart Laar. Teie panite selle asja liikuma. Kas inimesed tulid kaasa kõigega, mida ajalootoimkond ajaloost teada saada? Peab ütlema, et tulid küll ja eks see oli üks väikene, hämmastas juba enne muinsuskaitse seltsi Se inimeste tegelik avatus, mis oli siiski suurem, kui me takkajärgi võib-olla tahame tunnistada. Loomulikult Aja jooksul on toimunud väga paljud muudatused ja samad mehed, kelle juures ma käisin 86. aastal on 80 89. aastal palju rohkem. Aga peab ütlema, et 86. aastal nad ei valetanud mitte midagi, et nad võib-olla jätsid mõningad detailid rääkimata, aga nende suhtumine oli juba siis toimuvasse absoluutselt selge. Ja ma arvan, et see žee pärimuste kogumine, mis on olnud siis ajalootoimkonna, mille algusest tegevusvaldkond oli tohutult suur ja sellest rääkida tõesti mineviku vormis, need olid vabadussõja monumendid, millega me olime seotud, et neid taastada. Need olid see Eesti ajaloo nagu panek tagasi õigetesse dimensioonidesse, ajaloo tagasiandmine rahvale, need olid need väga arvukad loengud, mida siis, kui veel mitte midagi polnud kirjutatud, praktilised, mitmel pool Eestit peeti, need olid meie rahvuslike suurmeeste juubelit tähistamised, Jakob puuda juubeli tema teadvustamine ja nii edasi ja nii edasi. See on kõik mineviku vormis asjad, sest et Needsamad tööd on teised organisatsioonid üle võtnud ja võib-olla noh, ajalootoimkonnale seltsil polegi enam niivõrd palju olnud, on mahti nendega tegeleda. Mõned tööd on paljuski ka tehtud, mingil määralgi vähemalt algus pandud lisaga puutub majastuste kogumisse, siis see on üks jätkuv töö ja see ongi noh, pikkamööda ikka saanud ajalootoimkonna ainutegevuseks, tahaks loota, et et mitte ainult selts, muinsuskaitse selts, kes on seda tööd oma nappidest vahenditest tänuväärselt toetanud, ei ole nüüd see ainus institutsioon, kes seda toetavad, sellele tööle on võimalik. Ta saada ka riiklik abi. Sest ma arvan, et eesti rahval siiski on õigus teada, mis tema liikmetega sündis peale neljakümnendat aastat. Sest just viimasel ajal oleme tegelenud nende kaotuste koht eesti rahva kaotuste kohta andmete tegemisega koostöös Memento ka. Ja ma usun, et need, me oleme välja andnud mälestusi muinsuskaitse seltsi egiidi all ja noh, anname veel, meil on uus kogumik valmis järgmine juba koostamisel kus on siis sees nii dokumendid, mälestused kui ka siis 40 konkreetselt nüüd 41. aastal mõrvatud tsiviilisikute nimekiri. Ja ma usun, et see töö läheb täie hooga edasi ja see töö on vajalik töö ja see töö on üks töömees, kindlasti jääb püsima ka tulevikus seltsi juures. See on kõik omamoodi ühiskondlik töö. Ütleme nii, et ega inimesed selle töö eest ju otseselt raha ei saa. Nad teevad seda entusiasmist, heast meelest, kui palju on teil neid kaasaitajaid, tegijaid, otseselt neid inimesi? Noh, mina ise pole selle eest võtnud mitte ühtegi kopikat tasu muinsuskaitse seltsi käest ja ja noh, üldse toimkond põhimõtteliselt olnud ühiskondlik, nüüd on olnud viimaste aastate vältel olnud muinsuskaitse seltsil võimalik panna ametisse ka paarpalgaliste inimeste on siis arhivaar ja inimene praegu, kes lihtsalt töötleb neid andmeid konkreetselt praegu tegeleme 41. aasta küüditatute nimekirja arvutisse söötmisega. Ja nemad seal siis kahekesi, kaks palgaliste ülejäänud kaader on kõik aktiiv, kes töötab noh, nii-öelda ilma tasuta missioonitundest ja neid on väga palju, neid on mitmel pool Eestit ja ja ma usun, et kaadrisse väikene vennaskond, mis meil tekkis Eestil ekspeditsioonidel, mida me tegime selleks, selline suhteliselt püsiv nähtus, mis kuskile ei kao ja mis tööd ikka ja alati edasi teeb. Ja noh, nagu ma juba enne ütlesin, võib-olla see missioonitunne ongi selle töö juures kõige tähtsam. Küllo Arjakas on hea tahtnud seistes omandiõiguse taastamise eest. Kas see on otse muinsuskaitse seltsi ülesanne? Ma julgen arvata, et liialdus on öelda, et mina tahan selle eest hea seista. Selle eest on ikka väga paljud inimesed hea seisnud. See on üks toimkond, mida algsel seltsi struktuur ei olnud üldse kavandatud toote, see on toimkond, mille vajaduse ellukutsumise on toonud elu konkreetselt ülemnõukogus vastu võetud omandireform mille käigus toimub omandiõiguse taastamine, kompenseerimine asendamine omal ajal ära võetud õigusvastaselt võõrandatud varadest. Ja on selge, et sellega tegeletakse Eestis väga intensiivselt, aga muinsuskaitse selts puudutab selles valdkonnas just ja eeskätt väliseestlaskonda. Laiem taust on vast see, et muinsuskaitse selts omab pea suuremates riikides oma osakondi, kus elavad ka pagulaseestlased. Selts on seal tegutsenud samuti alates 88.-st aastast. Me omame sidemeid, omame ka vastavat infrastruktuuri. Ja nüüdse loodud toimkond võtabki nagu kokku erinevate riikide väliseestlaste pagulaste taotlused. Ja mehhanism on siis selline, et algul nad jõuavad Rootsi ja sealt Eestisse ja me püüame siis hea seista selle eest, et siin nad jõuaksid edasi vastavaks tasse maakondadesse. Vajaduse korral loodame ka natukene arhiiviteatisi juurde tuua ja võib-olla laiemalt oleks siis meiepoolne kaasabi välisEestile, välis-Eesti muinsuskaitse seltsile, kes on väga palju ja väga suuresti ka meid aidanud. Välis-Eesti muinsuskaitse seltsi teke on võib olla seotud ka sellega, et suudeti või taheti ühendada väliseestlasi, sest nendel olid ka ju mitmesugused voolud või õieti see selts liitis neid. No äsja jõudis just ka talveaeda Välis-Eesti muinsuskaitse seltsi tähendab Kanadast proua Eda Sepp, kes võib ehk ka rohkem kommenteerida seda. Nii lubate kohe tulla siia, tere tulemast. Aitäh. Kas te oskate öelda, kuidas muinsuskaitse selts, Välis-Eesti muinsuskaitse, selts on eestlasi ühendanud? Alustame sealt. Kuidas, kuidas tan eestlasi ühendanud välismaal? No ma ütleks nii, et alguses 1988. aastal mängis Välis-Eesti muinsuskaitse selts väga suurt rolli eestlaste ühendamisel välismaal. Pärast teie nii kuuma ärkamisaja suve hakkasime meie levitama videofilme ja informatsiooni Eestist. Näiteks ma ütleks nii, et Eestis suuremal osal kanade ameerika publikul puudus täielikult arusaamine ja teadmine sellest, mis Eestis õieti toimub. Nad ei lugenud mitte eesti lehti, aga nad ei teadnud, sellest saab ju ainult selle pealiskihi informatsioonist. Aga puudus ka täielik informatsioon sellest, mis seal all oli. Ja ma arvan, et me tegime, täitsime päris suurt rolli sellega, et me tõstsime nende teadvust sellest, mis Eestis juhtus. Ja me koondasime väga palju inimesi, kes tahtsid Eestit toetada ja kes siis said oma panuse panna oma rahalise panusega toetamiseks. Kas te nüüd olete rahul selle tööga, mis te olete teinud ja mis teil ees seisab? Ei no me rahul ei ole sugugi, me oleks tahtnud ikka palju rohkem teha ja meil ees seisab palju suurem töö, nagu te kõik ise siin teate on väga palju materiaalset abi vaja nii muinsuskaitse, sellal kui ka muuseumitel ja, ja igal pool arhiividel, nii et meie alles salgame oma tegevust. Praegu olete Eestis eriülesandega? No ma olen siin peaaegu juhuslikult turistina, aga ma olen kunstiteadlane, nii et ma olen ka tegelen omal alal siin. Aitäh teile selle jutu eest, nii nagu kuulsite, on muinsuskaitse selts tõesti üks isemoodi selts oma osakondadega või öelda muinsuskaitse seltsi välisosakondadega. Kuid maakondades tehakse meil Eestis niisamuti väga tõsist ja põnevat tööd. Viljandi muinsuskaitse ühenduse esimees Jaak Pihlak. Mida te rõhutaksite praegu siin, mida teeb peamiseks, mida te olete teinud? Noh, kui nüüd ajalukku tagasi Lota Viljandimaa muinsuskaitse Ühendus sündis ümmarguselt aasta hiljem, kui suurselts, see on siis 12. novembril 1988. Aja jooksul on tehtud, ma arvan, et päris palju maakonnas tähelepanu väärsemad võib-olla on Pilistvere mälestusansambel kommunismiohvritele mille ehitus jätkub. Muidugi püstitatud on väga palju kihelkondlike vabadussõja mälestussambad ja mälestusmärke. Tähistatud on kindral Laidoneri sünnikoht ja eelmise aasta kevadel peeti no Viljandimaal ka muinsuskaitse päevad. Kuid praegustes oludes, mis teeb võib-olla muret üks suuremaid ja tähtsamaid asju, on ju seesama Pilistvere mälestusansambel memoriaal kommunismiohvritele. Seal ootavad ees suured tööd. Tahetakse rajada kogu see kompleks koos muuseumiga, kus oleks kajastatud need kaotused Eestimaa ulatuses ja ka kihelkondlik muuseumi üheaegselt. Ja see nõuab kõik palju raha ja palju tööd. Ja eesti rahvas, ma usun, peab ka sellele tugevalt kaasa aitama ja Viljandimaaühendus on lootnud sellele, et ka vabariigi valitsus oma abistava käe ulatama. Kuulaja võib-olla märkab, et meil siin, talveaias on sumin hästi suureks läinud. Praegu just lõppes üleval teatrisaalis Estonia seltsi aastakoosolek. Ja inimesed tulevad siia talveaeda juttu vestma. Viru-Nigula muinsuskaitse seltsi esimees Helmut Els rock. Teil on ka midagi teatada, põnevad, sest te olete palju teinud omakandi heaks siia, meie oleme üks, üks Eesti vanem maid vanemaid seltse ja alustasime kohe tegevust. Nii et isiklikult ka võtsin osa juba Jüri kokkutulekust, mis tegelikult pani aluse selle meie seltsi tööle. Ka eeldused olid meil olemas, sest noh, hakkasime tööd organiseerima nagu kihelkondlikul printsiibil nagu see kodu uuriminegion. Ja tõepoolest teiselt poolt meil on väga muinsuste rikas kihelkond, väga palju arheoloogia, harid, tulid mälestusmärke ja vot nendel alustel tähendab ühelt poolt muinsuste rikas paik on ja teiselt poolt kodu-uurimuslik baas üsna tugev, meil oli kultuurimaja juures, mina ühinesin ka sellega ja nüüd oleme arvukalt arvukalt juba avaldanud uurimustöö Töid mälestuskogumikke, kirjutanud üles, seal asutasime ka oma koduloomuuseumis selles muuseumis metalletamegi, neid uurimistöid ja kõike muud. Siis muidugi kultuurimälestisi tuleb kaitsta ja hoida, loomulikult. Ja nii ongi meil külade ja koolide mälestusmärke oleme püstitanud seal mõrvatutele mälestusmärk kirikaias vabadussõja ausammas platsi peal Viru-Nigula keskuses. Leti peale panime piirivalvurite poolt patute ausamba alles hiljuti, augustis, no siis veel isegi konglannele ja tähendab ka nõiale omakandi, nii et see on äratanud ka teatavat huvi muinsuskaitsest, me võiksime palju ja palju kõnelda, kuid nüüd hetkel mõtleme selle üle ridade kuulsete. Eestis on olemas väga kummalisi muuseume, üks Muuseum asub otse turbarabas Lavassaare turbarabas ja see on ka jälle muinsuskaitse seltsi, üks omapärane ettevõtmine. Selle muuseumi president, nii et meil on täna õhtul siin ainuke president Mehis Helme, mis muuseumil see niisugune on ja miks ta turbarabast peab olema? Muuseum on kunagise kitsarööpmelise raudtee nii-öelda ajalooline järglane ja ekstaas, samas on, selles on see põhjus, et seal on lihtsalt kõige soodsamad tingimused sellise muuseumi rajamiseks seal turbarabas on olemas vana turbo vallaveoraudtee mille baasil meil siis nagu on olnud võimalus selline muuseum püsti panna. Ja noh, meie eesmärgiks on põhimõtteliselt see kui 95 aastat tagasi raudtee siia Eestimaale tuli oli ta küllaltki niukse eksootilise välimusega ja sobis hästi Eestimaa loodusega kokku. Inimesed, kes seda näinud ja kes seda kasutanud nädal on jäänud väga head mälestused ja nüüd meie eesmärk ongi need mälestusi edasi viia ja värskendada, sest aeg on teinud oma töö. Kommunistlik ideoloogia on selle raudtee lihtsalt unustuse hõlma viinud. No aga nüüd te taastate siis selle vana väikese sussi või kuidas öelda raudtee? Jah, seal on need vanad väikese sussi ei ole meil mitte üks, vaid on isegi päris palju seal. Ja kindlasti me paneme nad käima. Et inimestel oleks siis selge ettekujutus ja hoiavad ka ise proovida, siis bussiga sõita. Pöördume tagasi muinsuskaitse seltsi põhitegevuse juurde. Ma tean, et muinsuskaitse seltsi aktiivsus on praegu vähenenud, tema tulevik, millest me juba ka alguses kõnelesime, muutub muinsuskaitse seltsi aseesimees Jaan Tamme. Mismoodi nüüd siis te kavatsete tulevikku ette näha? No selge on see, et Eesti muinsuskaitse selts on olnud oma väga suure osa aktiivsest seltskonnast, teistel elualadel alates siin ministritest kuni Eesti panga presidendini välja, rääkimata Parlamendi saadikutest ja muudest saadikutest teistes riikides. Ja selge on see, et uutes tingimustes me peamegi muutuma. Sessioon, evolutsioon on ja ma kujutan ette, et praegu nii nagu juba ennem markeeriti, et me peame hakkama tegelema väga konkreetsete progranud kummidega ja meil oli nagu kolm vaala, millega me suurde maailma läksime, üks oli Tartu Jaani kirik, üks seal Eesti Rahva muuseum ja üks oli Saare-Lääne kirikud. Praeguse skulptuuri situatsioonis on muidugi selge, et kõigiga tegeleda ei jõua, kuid taas on tekkinud terve rida uusi murelapsi. Nimetame siin kas või kunstimuuseumi või tarbekunstimuuseumi Niguliste muuseumi. Ja nüüd ongi võib-olla tänase kella viie tee lõpetuseks võib-olla üleskutse siin Eesti rahvale, et, et me peame aga siiski väga täpselt revideerima mida me tahame, mida me suudame, millal me suudame ja kellega me suudame, sellepärast et edendades küll, ütleme muusikakultuuri rajades konservatooriumi. Me unustame ja et samas kogu varasem helilooming, tema noodid ja, ja muusikariistad mädanevad ja hävivad. Muusikamuuseumis edendades küll kunsti kunstigalerii rajamise läbi Harju tänavale näeme me, et kunstimuuseum on täiesti totaalsest katastroof reaalses olukorras ja nii edasi ja nii edasi ja siit ei ole üldse võimalik muud moodi väljapääse, kui üks kord. Kõik loomeinimesed ja kultuuriinimesed tuleksid kokku kas loomeliitude kaudu või siis mingi muu organisatsiooni kaudu ja paneksid asjad pingereas paika, sest muidu jääbki kestma see kodusõda, kunstnikud, arhitektidega, musioloogid on tülis muusikutega ja muinsuskaitse selts võiks olla selleks katusorganisatsiooniks, sest meil ei ole eelistusi. Meie vaatame Eesti kultuuri ühe terviknähtusena, milles on olemas minevik, milles on olemas olevik ja milles on kahtlemata ka tulevik, aga see, milline saab tulevik olema, sõltub kõik meist endist. Aitäh nii palju täna muinsuskaitse seltsielust, tegevusest ja tulevikust. Klaveri pakub mõningaid teateid, äsja just lõppes Estonia seltsi koosolek ja seltsi esimees Arne Mikk, mida te tegite üleval teatrisaalis nii mitu tundi. Väga lühidalt, tegime kokkuvõtteid pooleaastasest tegevusest ja panime paika ka ideed eelolevateks kuudeks, aga kõige lähem ettevõtmine on meil teisel novembril, mil kell 19. Null algab Glehni lossis Seltsi sügisball ja seltsi liikmed, kes täna koos olge, palun kiiresti võtta kontakti preili Rutt peakad, lunastada välja pääsmed ja teatada oma osavõtust. Teine november Glehni loss ja mõni sõna ka talvel aiaeeloleva nädala sündmustest. Perenaine Viktoria Jagomägi. Tere jälle meie head kuulajad-vaatajad. Kolmapäeval, 23. kell 15 kuni 18, null null ootab Peri kohvik Mozart, Cosi fan, tutte, kommenteerib Kersti Trueen. Reedel, 25. kell 19 30 on tund Hispaanias seondunud hispaania muusikaga ja esmaspäeval, 28. kell 18 null null, siis kui valgus kaob vestlusõhtu Estonia teatriveteranidega 90 91. aasta juubilar idega ja laulavad teatri solistid. Tulge palun. Kohtumiseni. Ja väike teade kõikidele seltsidele ühingutele. Olge kena, andke endast märku, kui te soovite osaleda siin Estonia talve laia kella viie teedel seltside saates tänaseks aga kõik jälle Kuulmiseni nädala pärast, kus me kõneleme juba seltside ühingute ajaloost. Kohtumiseni kuulmiseni.