Tere, pühapäeva stuudios on Terje Soots, hea veel keegi, keda te kõik peaksite, kui mitte just tundma seif vähemalt teadma. Madis Jürgen on Eesti Ekspressi ajakirjanik. Nauditavalt isikupärane professionaal. Madis Jürgen on ka väga võluv inimene. Soedunglik, inspireeriv. Madis Jürgen on väga pühendunud inimene. Näiteks istus Madis Jürgen neli päeva Toompeal ja vaatas, kuidas Elmo Nüganen endale kursust valis. Kuidas lavakunstikateedrisse noored geeniused kokku tulid? No kuidas see seal kõik siis oli, Madis. No see oli niimoodi, et kukun neid avaldusi, esitati midagi nii 470, vastu võetakse 18 ja siis nüüd kuus päeva järjest 12 või 13 tundi korraga. Istus siis kateeder koosa ja palis valis välja. See oli niimoodi, et iga täistund tuli ruumi siis seitse inimest ja siis lasti neil ükshaaval siis seal lugeda oma luuletusi proosapalu ja ja anti neile igasuguseid, nii pikad ülesandeid, see oli tõeline etenduses, mina nautisin seda küll, see oli tõeliselt vahva. Kurb oli muidugi vahel ja kõik, ja kui olin ääretult sümpaatne inimene, ilus ja siis tahaks kohe ta saaks, aga vaat jää peal midagi puudu ja see nagu karm valik oli ja midagi pole teha. Sa üldse paistad silma sellega, et sa armastad asja seestpoolt vaadata. Miks sa seda teed? Et sa oled asja sees mõnda aega ja siis alles kirjutad, sa ei ole kunagi kõrvalseisja positsioonilt midagi vist analüüsinudki. Kuidas seda siis nüüd põhjendada, vaata, kui kui me käisime veel koolis ja ja mina tahtsin minna nagu teleeriharusse, siis hagi Šein käis meid ju õpetamas Tartus tele televärki. Ja ainuke asi hagi suurest õpetusest siis mulle on meelde jäänud, oli see, luges üles mingisugused 10 tingimust mis peaks olema täidetud, kui sul tuleb hea saade. Ma mäletan ühte ja see oli see, et sind ennastubasi huvitama. Teisi ülejäänud üheksast ma ei mäleta, aga selle seda ühte haagi soovitused olen küll püüdnud püüdnud nagu järgida ja tähendab ma uurin ainult niisuguseid asju, mis tõesti mind huvitavad ja siis neid tahad ju vaadata ka seestpoolt, eksju. Alatiseks jääb mulle meelde see lugu, mida sa kirjutasid ühest noormehest, kes kutsus kohale enne enesetappu. Võttis sinuga ühendust ja pidas sinuga sidet kirjeldades täpselt kõike, mida ta tegema hakkab. On veel nii kurb. See see lugu on niisugune õnnetus, see on üks minu lugudest, kus tuli nagu materjal ise kätte, tõepoolest minuga võttis üks, üks poiss ühendust, kes helistas, et ta tapab ennast nüüd homme hommikul ära ja tahab minule anda veel täna õhtul oma viimase intervjuu. Ja ma tegin seda, mis, mis aasta siis oli 93 nüüd on 98, viis aastat on mööda läinud ja nüüd ma oleks teinud seda hoopis teistmoodi. Ma ei julenud ja ei olnud seda õiget julgust ja ma tegin selle poisiga intervjuu. No mis kestis küll kolm või neli tundi ja selle intervjuu käigus mina ja fotograaf püüdsime seda poissi ära veenda, et noh, täna ennast ikka tappa, et maailmas on olemas igasuguseid asju. Noh, mis annavad elule mõtte ja, ja kõik nii edasi. Ja me ei suutnud seda poissi ära veenda. Ja poiss ütles, et okei, et rääkige, mis te räägite, et mina olen enda jaoks otsuse teinud. Ta oli kuskil Kesk-Aasias või kuskil on sõjaväelised tapnud seal inimesi ja see oli hakanud talle meeldima. Ja ta oli lausa põhjuseta hakanud tapma ja kuskil mingi väike laps ilmunud akna peale, tema lasknud maha ja sellises mingisuguses sõjasituatsioonis küll. Ja ta ise ütles, et ta on, ta tunneb, et ta on ühiskonnale ohtlik ja õigem on ots peal, eks ju. Ja kõik, mis siis juhtus ja okei, ma lasksin ta siis minema, järgmisel päeval pidime kokku saama siis, kui ta siis ennast nagu tapma pidi. Ta kutsus siis mind ja fotograafi k tehtud, teete siis pildi ja nii edasi ja leppisime kellaajaga, kui mina jooksin, siis sel õhtul kohe Aili Värniku juurde neljandasse haiglasse ja rääkisin, et vot niisugune niisugune lugu, mis nüüd teha. Ja, ja järgmisel hommikul pidi olemas seal sealsamas neljandas haiglas, siis mingisugune. No ma ei tea, seal oli vist üle vabariigi mingid arstid koos nende mingi seminar või midagi. Ja Aili Värnik siis pidin seal mingit loengut lugema ja kutsus siis minu sinna, et arutame siis koos seal läbi, mis me selle poisiga teemiad, kaks tundi on veel aega kuni seal tapmiseni ja saime siis seal kokku ja, ja siis anti mulle üks psühhiaater siis kaasa. Ja ja tema kaudu siis saime Paldiski maanteelt, sest mingi brigaadi ja et lähme ja läksime siis selle brigaadiga sinna kohta, mis oli kokku lepitud ja poiss pole poissi, pole kuskil ja ootame, ootame teda, ei tule ja ma sain kohutava veapesus, mis ma nüüd olen teinud, et et ma lasksin ta minema, tal olid selged enesetapu mõtted. Ja nüüd ma lasksin ta käest ära, nüüd ta on kuskil kraavis, jumal teab, mis ta endaga teinud on ja läks brigaad minema ja mina läksin toimetusse. Kohutavalt vilets enesetunne oli tänu minule neid inimeste rada. Et vahele ei seganud. Varstilistamise poiss mulle uuesti. Poole tunni pärast tere, et kuule, et ma ei saanud tulla, et kuule, lähme nüüd tapame ja et mul olid head midagi ees ja noh, nii edasi. Oh siis mina helistasin uuesti selle brigaadile, et nüüd tuleb uus tapmise aeg, et lähme nüüd uuesti ja siis läksin sinna poisi juurde ja siis seda brigaadi ei tulnud. Ja siis postlik, teeme nüüd ära, tal olid mingid juhtmed juba kaasas panema mingit juhtme, otsad, kõrva, elektrijuhtmed ja siis otsa stepslite. Teeme nüüd ära, et mis te siin Jokutatele. Minagi püüan aega lükata, tead, et räägika, mis sul seal veel juhtus ja me olime nelja tunni jooksul kõik asjad juba ära rääkinud, meil polnudki enam suurt midagi rääkida, aga ma venitasin ja venitasin seda aega, midagi tund aega vist. Ja siis jõudis brigaad ja ja kuidas see poiss mind vaatas, sest ma olin teda ju alt vedanud. Ta oli minule usaldanud oma selle looja ja et ta tahab ennast tappa. Ja mis ma sulle nüüd seda kõike nii pikalt räägin, ei lase sul midagi vahele küsida, sellepärast et ma kogu seda story't ma julenud kasutada, eks see oli viis aastat tagasi, ma. Ma avaldasin ära ainult ainult selle intervjuu, mis ma poisike tegin ja kogu see, kogu see dramaatiline lugu, mida ma ise nagu kaasa elasin ja, ja kus ma olin ise nagu osaline. Seda ma nagu ei julenud tallel kirjutada. Nüüd ma käsitleks seda asja kindlasti teistmoodi. Kas sa tead, mis temast saanud on ja? Siis oli niimoodi, siis me muidugi viisime ta, ta hakkas seal märatsema ja edasi ja ma mõtlesin, et mis minustki saab, sest ta oli mingisuguses eri eriväljaõppe saanud ja oli ju ikka seal üsna tõsises, mingisuguses sõjaväebrigaadis on, need olid tõesti endast väljas ja ei saanud arstid temaga seal hakkama. Lõpuks selle psühhoneuroloogia haigla autojuht oli selle käe õla peal, ütles, et pole midagi, lähme vaatame, mis nad mis tahavad. Ja siis viidi sinna ja tõesti, ma pole rohkem näinud. Sa lõpetasid ülikooli 86 ja see sündmus oli 93, kui sa meenutasid, see oli umbes kusagil sinu karjääri keskel natuke rohkem olid edenenud. Kas see juhtum kuidagi sind on mingis suunas lükanud? Noh, see on üks juhtum nüüd, mida ma mida ma nagu toon näiteks siis kui küsitakse, kui jutt läheb nagu ajakirjanike eetika peale, eks ma niisugune eetilised väärtused on minu jaoks nagu olulised. Ja, ja ma nagu alati suhtun sümpaatiaga inimestesse, kellest ma kirjutan ja, ja ma ei kirjutagi nendest või vähemalt mai portreteeris selliseid inimesi, kes mind külmaks jätavad või, või eriti neid, kes mind ei huvita. Ja, ja see on nüüd niisugune asi, kus ma tõesti läksin selle eetikaga vastuollu, sest ma ei lasknud poisil teha seda, mis ta tahtis. Noh, see on nüüd niisugune asi. Me võime siin tõesti vestlusringi kokku kutsuda, eks sel teemal, et kas, mis nüüd oleks õige olnud. Aga noh, see on niisugune asi, mis iial meelest ära. Ja selles mõttes oli see küll tõesti oluline lugu. Aga nii ekstreemset situatsiooni pole hiljem tulnud. Niisugused elu ja surma asja lausa ajal olnud. Tuleb sulle üldiselt materjal kuidagi ise kätte satud sa peale headele asjadele, noh, ma tõmbasin praegu paralleeli, hea ja see juhtum, mida sa kirjeldasid aga ajakirjanduslikult huvitavale materjali või pead sa otsima seda Ah, nii ja naa. Ta on ju niimoodi, et ega see poliitika tegemine ja see, mis siin Tallinnas käib, see mind nagu ei huvita või see, ma ei ole kursis, ma ei ole informeeritud ja ja mind ei huvita ja nii edasi, et ega ma siin Toompeale minnes ja nendest erakorralistest valimistest ja millest iganes kirjutades noh, ma jõuaks küll kuskile või see paistaks küll kuidagimoodi hea välja, ilmselt, kui ma nendest hakkaks kirjutama ja sellepärast ma nagu otsin niisuguseid asju, mis nagu mulle pakuvad tõesti nagu pinget ja igasuguseid tüüpe ja inimene on huvitav, inimene huvitab mind igasugustes olukordades. Ilmselt huvitaks mind ka noh, need poliitikud rohkem inimesena kui, kui, kui mingisuguste fraktsioonide või või liikumiste esindajatena ja ja siis ma nagu otsin neid ja sellest on vist ka arusaalil tõepoolest, mulle nagu vahel öeldakse ja antakse ka tõesti niisuguseid inimesi, et kuule, see hull sulle vist nüüd sobiks, et vaat et on niuke natuke imelik ja, ja, või niisugune kummaline tegelane, et mine. Et sa saaksid temaga võib-olla jutule. Tõepoolest tõepoolest neid tuleb, aga vahel tulebki otsida, vahel on niimoodi, et peab olema. Neljapäeval peab leht-ilu, peab olema suur. Värvireportaaži teisipäeva hommikul polegi veel nagu õiget aimu, mida teha, siis tuleb kolleegidega arutada ja, ja tihtipeale mõtledki välja. Näiteks näiteks üks asi, mis Tarmo Vahteri kui Eesti Ekspressi tegevtoimetajaga mõtlesime niimoodi välja. Asjaliku, täitsa hull ei olnud millestki kirjutada. Ja siis mõtlesime välja selle, et panin taskusse kõvasti sajakrooniseid. Ja siis läksin tänavale ja siis hakkasin inimestele auhindu andma või nagu preemiaid, mõtlesin välja just preemiaid. Et vaatasin, tädi tuli rohelise tulega ilusti üle tee. Läksin tädi juurde, ütlesin, et prouad teate, et kas te olete kuulnud, et nüüd on niisugune preemiat. Et kes tuleb rohelise tulega üle tee, et 100 krooni saab koega ja tädi sellest küll midagi kuulnud, aga sai koheselt samas selle 100 krooni ehtsa täiesti. See oli kuskil raamatukogu, siis läksin rahvusraamatukokku. Ühe tüdruku juurde, kes seal jalad püsti lugesklesin, et teate, et nüüd on niisugune preemia. Ivi Eenmaa on selle välja mõelnud. Et kes ikka kisenda ja kes teisi ei sega ja kes loeb raamatut, et see saab 100 krooni, on sellele mõeldud. Andsin sellele ja siis ma käisingi kus ma käisin, ma käisin Tartu maantee alguses, kus inimesed hääletasid, siis ma mõtlesin, et nüüd on preemia sellele, kes juurutab alternatiivseid transpordivõimalusi, sest ta siis oli mingi bussidega jama, mingi piletit mitega tudengite piletit, kui pallid peavad olema, Tartus sõidavad ja see igasuguseid asju, mis preemiaid ma kõik välja mõtlesin, ma läksin. Lepikson oli esimest päeva ametis linnapeana ja siis ma läksin avaliku kempsu ja ütlesin, et teil on siin nii ilus kemps ja, ja Lepikson preemia pannud sellele kõige ilusamalt kempsu peale, kes oli keti otsas ilusti, sellele andsin mehele preemia. Noh, mingi niisuguse 10 preemiat andsime välja. See oli niisugune välja mõeldud värk. Toimis küll, päris naljakas, tuli. Kas sa vahel oled tundnud, et mõni ei saa sellest aru? Sul heidetakse ette, noh, nimetatakse näiteks seda Veiderdamiseks vä? No vot, see ongi niimoodi ka tõepoolest. Kuigi sa võid suhtuda ju ise nagu niimoodi heatahtlikult ja sümpaatia võib juhtuda niimoodi. Endal on nagu endast mingi teine ettekujutus ja, ja siis ei pruugi need nagu kattuda sellega, mis sina temas näed, need on just nende portreede puhul. Ja siis tekib niisugune väike vastuolu ja ja, ja nendele, kellest on need lood nüüd, võib-olla mõnele kõik asjad pole nagu meeldinud või ma ka ei tea, aga noh, see ei ole alati nii või Visu arvaniimi. Sa tood elu leheveergudele küll, ma ei tea, kuidas see sul õnnestub ja ja kui palju sa sellega vaeva näed. Aga noh, Madis Jürgen on täiesti vaieldamatult äratuntav, kui tema tekste lugeda. Ütle seal vahel tekib selline tunne, et ma kordan ennast, ma tahaksin midagi uut ja vot ei tea, kuidas. See ongi viimasel ajal tunded, ongi? Täpselt, sõnastasin praegu ära. See on tõesti, tuleb midagi välja mõelda, midagi teha teistmoodi, kaua sa ikka kirjutad niimoodi ühtemoodi? Aga see on kohutavalt raske, eks ma pean midagi välja mõtlema. Sa oled üritanud ka teles teha midagi nomiss üritanud, sa oled teinud kõik, kunagi oli miljon miksi lastesaade, see oli vist päris esimene saade. Mida sa vedasid pikemalt. Neid oli seal ikka veel, seal oli mingisugune niukseid lasteaias Harri oli seal, seal oli mingil laulu ja tantsupeoeelne terve hoo hooaeg, läbiv sari mingi ja ja siis me tegelikult Margit Kilumetsaga. Olime ju praeguse pühapäevase hommikutelevisiooni niisugused eelkäijad, tegime pühapäeva hommikud, ei mingit tunniajast, otsesaadet, kelle nimi oli pere hommikust või mis. Ja ma isegi mäletan seda, see oli vahva kogemus. Millal see õhtune ekspress seal niimoodi, et ma teen seal küll väga harva, sellepärast et. Mulle nagu ei meeldinud meeldiv dubleerida selliseid asju, selliseid teemasid, mis juba lehes on olnud ja siis lähed teed televiisoris uuesti ja ma tahaks nagu tahaks nagu midagi uut ja siis kui midagi teha, siis tahaks selle hirmsa hästi teha ja siis ma jätangi hoopis tegemata, et ma ei taha niimoodi lennult minna ja siis ma pean paljusid alt jälle kõik loodavad, et ma nüüd teen ja siis ma ei tee, tead, sellega. Ma lähen, kui murelikuks, kui ma mõtlen selle peale Aga sa ju tahtsid tegelikult teleajakirjandust ise ütlesid ka. Ei, ma olin nagu sellest tele teleeriarus alguses, aga kuidas siis nüüd äkki lehte siis juhtus niimoodi? Sirje Endre tõmbas mu lihtsalt kultuuriellu, vaata kui ma, kui ma lõpetasin 86. aastal olin olnud kolm aastat vist siin Eesti Televisioonis ju praktikal suvel ja siis ma ei tea, kuidas ma sattusin selle. Kas sa tegid omal ajal õige valiku, valides ajakirjandusse? Ei osanud nagu midagi muud, mis ikka siis mis, mis must siis ikka oleks nüüd saanud. Tihtipeale, kui ma alustan jälle mõnda oma lugu ja mõnda oma reportaaži poole peale olen, siis ma mõtlesin, et noh, Türgenet, sa oled ikka küll vale elukutse valinud. Ma näen nendega reeglina jubedalt vaeva. Ja siis sellepärast, aga samas ma ei kujuta ette, mis, mis ma veel oleks võinud, oleks ma paremini joonistada osanud või, või ma ei tea, füüsikat paremini osanud oleks tahtnud näiteks arhitekt olla või midagi sellist. Mulle tundub, et sa oledki niisugune pealtnäha väga Nipernaadi, sa armastad mängida eluga võib-olla iseendaga ka ja üldse teemadega elust. Aga samas kuidagi on sinus ka mingi minaarne heli kogu aeg, sa oled kuidagi hell ja tundlik ja ja õrn, sisemuses. Noh, kui sa nii ütled, Sa pole mind näinudki, oma lugusid kirjutan, siis ma jään õel nagu herilane. Õelas mahub ka sinna vahele, kui ma lugusid kirjutamine, sa tuled mind segama siis ma olen selline Turt. Ise ei tunne ennast Nipernaadi. Ei, natuke küll, kui me hobustega Lõuna-Eestis olime, siis me sõitsime just neid samu töid, kus filmiti Nipernaadit kus kõlkus kõrgel üleval Sillarti papist kuldne kuu. Räägime nendest hobustest, sellest on nii palju räägitud, ausalt öeldes küll ja kõik teavad, et Madis Jürgen armastab ratsutada ja nüüd teavad seda veel palju rohkem inimesi, sest sa oled ju raamatu välja andnud. Mõnda aega tagasi tuli see lettidele. Eks seal endale veel harrastajale see maksab nii palju ja kus ma ta panen? Muidugi ma võin ta panna kuskile linnalähedasse talli, aga see on kõik nii kulukas praegu. Muidugi ma, ma olen selline suur unistaja, seda sai nimetanud delt Nipernaadi oligioonistajat. Olen küll mõelnud, et okei, et kui ma töötan linnas mulle korter linnas ja linnas oma tööd, eks ju. Et jube kihvt oleks, kui oleks kunagi selline aeg, et ma sõidaks nädalavahetusel linnast välja ja mul oleks mingisugune maja, kus oleks kas mul oleks tallipoiss, kes hooldaks minu kuut hobust ja ja siis ma käiks, sõidaks ja noh, niisugused ma luban endale niisuguseid unistusi. Toitud nendest piisavalt. Kas sul on oma kindel suhtumine kollasesse ajakirjandusse? Nii palju me siis rääkisimegi hobustest nüüd tuleme tagasi on küll, jah, on jah suhtumine. Ma mõtlen sellele, et et kui ma, kui mulle satub kätte kroonika ja sellised sellised ajakirjad siis. Ja vaatan, et see on jälle üks minu osakonnakaaslane on kirjutanud loo, noh seal on ju selliseid inimesi, kahjuks on lõpetanud Tartu Ülikooli eksju kirjutanud loo, mis on pealiskaudne. Ja mis rahuldab lugeja uudishimu, kes, kellega ja kuidas ja mismoodi mingitelt suhete peale on ainult asi. Ja siis ma mõtlen, et no mul on kahju lihtsalt, et inimene, kes seal viis aastat õppinud ajakirjandust ja ja, ja nüüd siis nii nii lihtsalt nagu et kas tal ei ole enda vastu mingisuguseid suuremaid nõudmisi, võiks ta ei taha teha midagi huvitavat, põnevat sügavamalt. Need tunded on mul selle ajakirjandusega seos. Mis sinu enda motivatsioon on? Ohohoo, ma olen niisuguse suure enesepiitsutaja ja kogu aeg kogu aeg muudkui tahan teha hästi, aga. Aga mis see motivatsioon nüüd on? Mul ongi vist mingisugune niisugune? Ma ei oska seda sõnastada, ütle ise, mis, mis see tähendab, kui inimene tahab teha nii, et ei ole halb. Tahab punnitada, et tuleks ikka nüüd ja ma olen tänu minule olemist hallid juuksed küll saanud igasugused toimetajad, kujundajad, et nende arv arvuti taga, kes, kes, kes panevad lood ja pildid paika, sest noh vot mul tuleb mõistus pähe alles siis, kui kui tekst hakkab juba külje peale minema või tekst ongi külje peale juba pandud ja fotod ja kõik on paigas ja ja Gutenberg on valmis juba trükimasinat käima tõmbama, eks siis alles ma taipan, et mis laused on ülearu ja mis ei ole viimase hetki nagu idioot. Tõmban neid maha ja kirjutan juurde ja ma ei tea, kas ta tegelikult nii üldse ei tohi. Seal ma olen niisugune negatiivne näide, mida peaks näitama Ülikooli ajakirjanduse osakonnas, et siis ei tohi enam minna vastu näppe, tuleb anda seal kujundus ukse peal. Aga mina olen selline mulle tõepoolest mingisugune niisugune. Mis sunnib mind, et ma tahaks teha, et oleks hea, muidugi nimetama peab mingisugust erilist kõlavat motivatsiooni, ma ei oska sulle küll öelda. Aga millega sa mõõdad, ära selle headuse sa ise rahule jääd ja kui see, kellesse kirjutatud, rahuneb. Eks ma ikka tunnen, kas nüüd tuli hästi välja, mõnikord lohiseb ja mõni mõnikord on paha ja kas ikka on tunne sees ja. Ma ei kujutaks küll ette, et ma nüüd kirjutaks niimoodi, et ma helistasin, sain informatsiooni, kirjutan selle üles. Ja ongi lugu või noh, seal peaks olema mingi tunne, et loed, loed läbi ja midagi jääb nagu. Noh, sa teed ise lugejana sellised otsused ja sa hakkad nagu mõtlema ja sa saad nagu aru ja tabad nagu kuskilt õhust midagi, mingid niuksed, asjad nagu helisema hakkama seal seda on, seda on jube raske teha ja ja et sa niisugust asja saad kirjutada, selleks peab sul olema hirmus sund ja, ja vot see sund on just niimoodi, et kui sul ei ole enam pääsu, aeg tiksub ja asi peab minema trükijuttu ja siis tihtipeale võtad lihtsalt ennast kokku selle enda kokku võtmisega suuri probleeme. Kui on palju aega ja kui niuke neli päeva aega ja siis ma ei saa ennast ikka veel kokku võetud. Ma olen enda vastu üsna halastamatu. Samas, ma olen väga hell kriitika suhtes, tähendab ma ennast enda kohta, võin kogu aeg öelda, et ma, see tuli, jube vilets või see oli ikka tõeline jama ja ja, aga kui teised seda ütlevad, siis on asi halb. Tähendab, ma olen seda sõnastanud ju, et et kui inimene ei ole piisavalt andekas, siis, siis päästab asja mõnikord niisugune haiglane enesekriitikaks seal nii kaua lihtsalt teed, kui, kui ükskord midagi nagu on. Aga Jürgen väsinud on, sirgen teeb, siis läheb ära, sõidab ära, mul on õnneks selliseid kohti, kuhu sõita, mul on, mul on elanud esimesed 10 aastat täiesti metsa sees ja ja see on üks niisugune vahva koht, kus on, ma ei tea, kas üldse selliseid kohti Eestis rohkem on, kus terve külamajade niuksed punased nagu Rootsis on. Mis nad on küll juba huvitavaid ja mõnest majast ei saagi aru, ta kunagi punane on olnud, aga aga selline Bullerby lastemajad niisugust metsa sees hästi kõrged kuused, hästi kõrge Pärn oli seal. Ja suur muruplats maja, see järv on lähedal. Ja seal ma olen elanud esimesed 10 aastat. Ja see on üldse parim koht, mis üldse on. Ja siis on niimoodi, et kui ma olin veel ehk Ekspressi peatoimetaja 91. aastal, kui juhtus eksitus, õnnetus siis oli niimoodi, et siis oli ikka hästi halb, siis mul oli hästi halb siin olla siin linnas ja Tallinnas tohutu pinge või kui taha niukseid asju, see pole minu jaoks. Igasugused probleemid, inim inimsuhted ja kark ja ja siis ma lihtsalt sõitsin, ma käisin seal vist peaaegu tõesti iga nädal, kuigi kuigi noh, maja sellel majas elasid juba uued inimesed ja niisugused inimesed, keda ma üldse ei tundnudki. Ega me seal ei rääkinud kellelegi, ma lihtsalt läksin autoga, sõitsin sinna sinna 140 kilomeetrit Tallinnast. Kohvitermos oli kaasas ja jõin kohvi ja kuigi oli juba pimedaks läinud, aga tule, tule tulid aknas ja käisin ringi ja nuusutasin seda lõhn, lõhnu ja tulin Tallinnasse või inimese moodi. Noh, niisugused asjad, nagu ma sõidan väga palju ringi autoga ja autosõitu minu jaoks väga hea lõõgastus, sain uue tööautoga, ma ei ole sinna pannud isegi raadiot sisse. Viimasest raadiost kuulan ma lihtsalt, lihtsalt olen vaikuses ja, ja niisuguse, kui on pikk autosõit ja, ja kui raadio ei mängi, siis tulevadki igasugused mõtted. Siis tuleb mõni nii hea mõtet ei usugi, et see on sinu enda mõte. Sina olid ju ka selle idee taga, kui üks hobu rakendite karavan mööda Eestit sõitis. Mis aastad need olid 80.-te lõpp või? Seal 83, neli, viis. Kolm aastat mitte mina ei olnud tagaotsale minu mõte. Et teha niimoodi, et võta mingisugust neli, viis hobust ehitada hobuvankrite-le niisugused presendist katused nagu mustlasmuslastel on. Või nagu kauboifilmides siis Tartu riikliku ülikooli rahvakunstiansambli päikeseseltskonnaga valisime seal mingi neli tantsu, paaria, mõni jaurami onu ja paar laulutädi ja kandletamme. Ja siis käisime ringi kuskil niimoodi kümnepäevased sõidud olid kolmel suvel. Kaks suve sõitsime ringi Lõuna-Eestis ja kolmandal suvel siin Lahemaa kandis andsime igal õhtul oli meil siis niuke esinemine ja me olime kõvasti teinud proove. Ja siis meil oli teada, kus, kus meil siis mingil õhtul see esinemine on, marsruut oli täpselt paigas ja need olid siis nagu majandikeskustes, siis olid kolhoosid sovhoosid ja piletiraha ei küsinud. Siis majandi rahvas tõi meile mingit söögikraami, nii et pärast siis lõkke ääres tegime süüa ja lõime laagri püsti, seal. Kas sa vahel imestad, et, et miks ma küll olen näiteks rahvatantsija olnud? Noh, mis ma imestan, ma tean, miks ma olen olnud seda tead see oli ju niimoodi, et ma olin ju väiksest peast saadik ratsutanud 11.-st eluaastast saadik, ma tulin Ülikooli, ma mõtlesin, et järsku ma nagu hakkan seal ka ratsutama, ma ei viitsinud minna üldkehalisse, eks ju. Ja, aga siis ma käisin seal talli juures ära, oli sügisene ilm. September, vihma 100.. Ja see seltskond, kes seal talli juures seal Tartus oli, oli niisugune ebameeldiv ja minul on hästi oluline see niisugune atmosfäär või õhustik või mis inimesed on ümberringi. Ja siis ma nagunii õnnetu ja siis pentsik Käisi hüppel hüpeldes ringi seal osakonnas meil liitlased, tulge nüüd kõik rahvatantsu tegema, siis ei pea üldkehalisse minema. Meie rumalad kõik, läksime, virmaatik, läksime. Poolajakirjandusosakonda oli rahvatantsus. Sina vist pidasid vastu ka, ei lase, viis aastat ja ei pidanud mind visati välja sealt. Ahaa, ma olin ansambli vanemisi, mind visati välja sedasama hobufolgi pärast. Läksime ansamblijuhiga peaballettmeistriga liidulistel. Väga värvikas isiksus. Aga noh, kahjuks ei olnud see hobusega sõitma minek tema idee, see oli nagu minu idee. Siis sugevnesid need igasugused. Niuke Vimdeks aga pärast enam ei tantsinud edasi või ei, ma olin siis, kui ma Tallinnasse tulin, siis ma olin Leigorites. Käisin seal paar aastat. Seal on ikkagi selliseid konfliktsituatsioone ka ilusate tulnud. Kuidas sa neid lahendad, kui juhtub, et kellegagi tuleb põhimõtteline vastuolu. Oled sa see tüüp, kes jätab asja sinnapaika, oled sa see tüüp, kes püüab jutu abil lahendada lepitust otsida? Üldiselt ma püüan nagu hoiduda sellest sellistest inimestest, sest ma olen nagu aastatega aru saanud, et see kõik võtab nii kohutavalt energiat. See kui sa kui sa pead kellelegi oma noh, oma asja selgitama, tema oma õiguse eest väljas olema. Ma olen ju olnud siin ka ju väljaannet toimetaja ja ühteteist pidanud tegema ja, ja siis, kui, kui tekivad omanikega või rahastajatega või kellega iganes, mingisugused niisugused põhimõttelised vaadete lahkuminekud. Mul oli vahepeal vist ka meie majas ikka lausa niuke tüütu ja paha inimese maine vä. Aga nüüd ma enam ei viitsi, ma ei viitsi vaielda ja ma teen seda, mis ma arvan ja ma lihtsalt siis ei tee nende inimestega. Ütle, kas sul on ajakirjandust tehes vahel ka olnud tõeliselt hirm nahas? Aga mitte väga palju, mul oli tõeliselt hirm ükskord Tartu ülikooli ajal, kui kui ma käisin raadimõisa juures kirjutama sellest Raadi mõisamajast Ja siis oli seal niimoodi, et pugesin mingist okastraadi alt läbi ja siis oli seal mõisa juures. Mina alguses ei näinud üldse, et seal keegi on, aga siis keegi karjus järsku stoi streljat budu siis seal oli mingisugune niuke, aserbaidžaani päritolu mingi valvur, kes tõmbas kohe oma automaadi minna ja tal ka igavesel ka igavesel sügisene aeg oli, ma vaatasin, kui ta nüüd paugu paneb, et kuumus ja kukkus, oli noh, vahtralehti oli ilusad värvilised vahtralehed maas ja ei lasegi mind seal üldse minema. Ütleb mulle, räägib vene keelt õieti osanud, ma ei tea, mismoodi me seal suhtlesime. Et okei, et tõmban selle paugu jalgadesse ja ütlen, et pärast põlema põgenemisel, et noh, et sa nagu põgenesid, et ma tagantjärele õigused minule vaatasin, et täitsa niisugune tüüp seda ei räägi ära ka. Siis oli küll vastik tunne tõesti, noh. Siis lõpuks saime nii kaugele ta. Leppisime kokku, et et ma toon talle Tartu linnast mingit, ma ei tea, ta tahtis seal kotitäit, veini või midagi sellist, siis pääsen minema sinna viska lausa kohtupinki. Satamine ähvardanud? Ähvardanud ma olengi olnud koht oli süüpingis. Siis sul ei tulnud hirmu isegi sellist lootusetuse tunnet, et milleks nüüd kõik ometi ei, ei, ei. See on nii, see oli, ma olin ikka ju õige asja eest väljas ja sa mõtled seda auto enda tööauto ärandamise, sellepärast kohtume juhtumist, ma olin kõige asja eest väljas ja see, ma otsin seda ikka nihukest kui nihukest kergelt show'd ja ei ma niisuguste asjade pärast küll ei masendus eiei, tihtipeale ma ikka otsingi rohkem niisuguseid olukordi, et seda saaks. Et seda saaks ära kasutada, see minu kohtulugu minu meelest oli ka täiesti asjateenistuses ja seda rohkem oli probleem üleval ja seda rohkem nagu Jah, kõik mõtlesid selle peale, et asi on tõesti hull, midagi ei tehta, et et autosid varastatakse, varastatakse midagi juhtu? Ei, seda ma küll ei põdenud, erinevalt oma vanematest, kes olid hirmsasti hädas, julenud lehti lugeda ega raadiot kuulata, mis nende poiss oli Tallinnast teinud? On sulle selline üldsuse heakskiit oluline? Ma ei taha küsida, et kas sul on kuulsus oluline, sain juba natukene teine rida. Vaata ma ütlesin sulle, et ma võin iseennast kohutavalt kritiseerida ja ma teen seda kogu aeg. Aga siis, kui, kui teised hakkavad mind kritiseerima, siis ma tunnen. Tunnen, et ma peaks end vast olema veel karmim ja katsuma paremini teha et mitte lasta võimalust teistel ennast kritiseerida. Sa oled paljusid asju proovinud, nagu me siin oleme? Jutasi välja toonud, sa oled olnud peatoimetaja, nüüd oled sa raamatu välja andnud. On sul veel mingi mingi teostamatu unistus? Ei, ma olen suur unistaja ja ma rääkisin sulle Noonistamates, mul kuus hobust tallis maal ja niisuguseid asju mul mul palju palju, aga, aga nüüd niisuguse professiooniga tõsiseid asju, missuguseid ma ei taha elada, ehkki ta muidugi on kõigist lipikuid asju, aga ma ei taha nüüd rääkida. Kiur Aarma kutsus mind oma saatesse, kus oli läbiv idee, oli nagu unistuse idee, fix, mis sa tahad korda saata, ma ei taha nüüd rääkida, siis need ei, siis need ei täitu, aga ma rahustan sind, mul on neid ideid. Ja piirduvad nad ajakirjandusega. Nad on ikka otsapidi nagu väljaminek ajakirjandusest, aga ma nagu kirjeldan seda lehes ikka trükisõnas kirjeldanud. Aga nad on jah, väljaminekud. Enese proovile panekut mingis muus vallas. Ma loodan, et vikerraadio kuulaja nautis seda kolmveerand tundi seltsis sinuga. Nii et aitäh, Madis Jürgen, praegu siis Eesti Ekspressi ajakirjanik.