Tere jälle teatrisõbrad. Täna jõuame päris mitmesse Eesti teatrimajja aga kõigepealt kiirpõige Viljandisse, sest nüüd on ka ametlikult selge Ugala uue kunstilise juhi nimi. Margus Kasterpalu alustab tasakaalukalt. Paleepöörde asemel on oodata hoopis ajurünnakut, et koguda mõtteid teatri tuleviku kohta. Nagu vahendas reedene Päevakaja ei võtagi endale ülesandeks eesmärgiks hakata jõuliselt realiseerima mingit oma esimest mõtet, kui strateegiat, vaid ma tahaksin teada saada, kuidas näevad Ugalat Ugala tuleviku. Need inimesed, kes siin töötavad ja tööle jäävad. Trupist keegi tööd ei kaotavaid, lepingud pikenevad automaatselt veel aastaks. Meest sõnast ja soovime viljand lastele õnne. Tallinna linnateatris aga arutleti eesti teatripildi üleüldisemalt, kuid täna vaatleme lähemalt selle kevade ilmselt üht publiku lemmikut, samuti Tallinna linnateatri ja Elmo Nüganeni uuslavastust maailmale nähtamatud pisarad. Teatri saate paneb aga kokku Meelis Kompus. Linnateatri uuslavastuse maailmale nähtamatud pisarad, esietendusest on praegusel hetkel möödas kolm nädalat. Elmo Nüganen, lavastaja kas kolm nädalat on lavastaja jaoks selline piisav aeg, et nagu lahti ka lasta või lavastajatöö puhul on see täiesti vältimatult ühel hetkel tuleb lasta lavastas oma elu elama ja näksi sõltub lavastusest konkreetse loo puhul veel päris lahti lasknud ei ole ja ma arvan, et sellel on oma sügav mõte sees, et see lugu läheks ikkagi paremaks ja kogu see potentsiaal, mis tegelikult on olemas näitlejatel. Et sellesse veel ka rohkem uskuma hakkaksid, jääd seal avaneks, et selles mõttes ma veel pole nagu seda nabanööri lahti lõiganud, aga varsti tuleb, Sa oled kaua kaalunud, mida teha nüüd selleks kevadeks ja noh, juubel ka siin äsja selja taga olnud ja sa lõpuks jäid pidama siis kahel Tšehhovi lühinäidendid ja seitse novellides, eks ole. Kuidas see teekond oli just selle materjali Tšehhovi puhul, ausalt öeldes ma juubeliga seda ei seostanud, teised küll seostama, just, ja tõepoolest, kui me alustasime proove, siis ma ei oleks osanud küll arvata, et me lõpetame Tšehhovi lühijuttudega ja sest tavat näitlejana kuulsin ühte raadiointervjuudes rääkisid Tõnn lamp ja Argo Aadli ja siis nad seal intervjuus tuletasid meelde olla seal proovida üsna alguses öelnud, et noh, et näiteks Tšehhovi Tšehhovi lühinäidendit kindlasti ei tahaks teha. Nii et see oli selles mõttes niisugune pikk-pikk teekond ja esimene proov oli üldse niisugune. Sain lubada ülima luksuse, mida lavast üldse lubada saab. Et me alustame proove, aga ma ei tea, millega. Indrek Ojari, sina mängid samamoodi nagu kõik sinu kolleegid seal laval väga mitmeid erinevaid rolle ja mina juhtusin vaatama kolmandat etendust, kus sul tegelikult oli rolle isegi veel rohkem kui kavalehel ära oli näidatud ja see oli siis sellepärast, et Margus Tabor oli sel ajal teatriühendusega oma lava vist Ameerikas mängimas. Seal tuli kiiresti, kui Margus Tabor rollidesse sisse õppida. Jah, ega ta kerge ei olnud, aga samas oli natuke lõbus ka poldi teadmatusse hüpata sealt. Aga eks me nii palju ikka proovisime teha, päris nii hull asi ei olnud, et üldse teksti poleks teadnud või, aga selliseid püstoleid on tehtud varemgi ja minu teada isegi isegi näitlejad tekstiraamatuga laval käinud ringi ja, ja teinud osa siis, kui näitlejana ootamatult mingil põhjusel haigeks jäänud või mis iganes ja see ei ole üks püstol, see nagu mitu püstolit, mis sa seal õhtu jooksul pead ära tegevat. Seal keegi kommenteeris ka, et päris imelik oli vaadata, et kord oli ta üks mees läks viis minutit mööda juba olidel uus grillrajal. Selline reaetendus, mida sa oled 50 korda mänginud, teinekord võib-olla sisemiselt palju lahjem kui see, et sa ootamatult pead kohanema kiiresti, siis. Need suhted, mis laval tekivad, võivad olla teinekord palju ausamad ja erksamad. Sellist žanrit, kus tegelikult võib lubada endale sellist üle piiride astumist natuke, et kuna see tükk ei ole selline psühholoogiline draama või triller, et ikkagi lauskomöödia ja et seal võib selliseid asju lubada ja selliseid asju näitlejana ülimalt nauditav alati teha, aga samas on seal mingisugune õhkõrn noatera peal käimine ka. Ma arvan, et iga näitleja laval tajub selle ära kust see piir läheb selliseks ülemängimiseks, rahvateatriks ja sageli võib-olla ületades selle piiri, ületades ka rahvateatri minnes päris lolliks. Võib juhtuda, et ka see on õnnestumine, teinekord pigem sellises Sandri puhul nagu see tükk on kasulikum igal juhul mõelda kiiremini astuda julgelt äärmustesse ja vaadata, mis juhtub ja midagi katki ei saa väga suuresti minna. Elmo Nüganen, mida inimesed naeravad selles tsehhis, siis ma olen selle peale mõelnud, eks. Me oleme trupis ka rääkinud sellest, et vastuvõtt on nii hea olnud ja mulle tundub, et äkki on asi selles, et, et noh, ega see naljavajadus on, ta istub inimeses sees ja Eesti ühiskonnas samamoodi. Noh, inimesed tegelikult tahaksid naerda ise küsimus, seega saateid tahetakse kellelegi üle naerda või kellelegi üle ilkuda, ironiseerida, eks ole. Need joon siis tegemist Tšehhovi puhul sellise huumoriga, mis ei ole tige ükskõik kui väike, kui tühine nüüd ma pean jutumärgid, kui rumal tähenduses harimatu tegelane tal on või, ja nii edasi ja nii edasi Tšehhovi, naera teda välja. Vaid ta püüab seda väikest inimest oma, kas veidustega või niisugust iseloomujoontega püüab mõista ja vaataja tunneb selle, et autor mitte ei naera välja, vaid ta muigab natukene või natuke naerab ka selle selle üle, et noh, meie inimesed, kõik oleme niisugused. Ma tunnen iseennast seal ära näiteks praktiliselt kõikides nendes lugudes on küll öelda, et, et ma pole mõeldud nagu see tegelane nagu mingil eluetapil, eks ole. Siis ei ole ju selline näitemängust, tuleb lavale, keegi lihtsalt ütleb naljaka lause, siin eriti naljakat keegi, mitte midagi ei ütle. Situatsioon. Mõni selline abieluettepanek kaks no see on ju naljakas situatsioon, tuleb üks meesterahvas eks ole, tahab teha abieluettepanekut ja siis ta kohtub selle. Tüdruku lugu läheb täiesti teisest suunast, nad hakkavad vaidlema mingisuguse koera alalõuakoera alalõua üle, hakkad vaidlema, kellele see maatükk kuulub, kusjuures see pole üldse suur maatükk peale selle, kui nad panevad leivad ühte kappi, ehk nad abielluvad sissemaade kuulukse niikuinii neile mõlemale, mis nad vaidlevad siis. Ja see ongi see, millele Chico naerab, et natuke naljakas on, et vahel inimene unustab ära selle põhieesmärgi, selle pika perspektiivi ja hakkab tegelema niukseid pisikeste asjadega ja on kohe koomiline. Me vaatame kõrvalt ja me saame sellest aru, saab nalja. Tere, jah. Palun, kavatsen alustada alles pärast viljale. Olen temast juba kuulnud, missugune õnnetus mind on tabanud? Minu Napolion, keda te väga hästi teate, kondade pilti tahaks, lonkab. Teised koerad hammustasid. Suurepärane koer kõige paremini. Võib-olla see näitleja elukutse tegelikult ongi selline ju, et needsamad pisarad, mida me nutame üksi olles või, või lähedastega koos reeglina alati situatsioonis, kus me ennast kõrvalt ei näe. Ja seda situatsiooni kõrvalt ei näe ja tihtilugu ei mõista ju iseenda vääriti ütlemisi ja väärtegusid ja nii edasi. Kui see õnnestub, seesama peegelpilt. Me suudame naerda ise oma vigade üle ja tunneme ära situatsioone, kus kus naaber on naabriga vastakuti ja tahavad üksteisele head, aga välja kukub halb. Kunagi ma noorem olin, siis ma küsisin, kas üldse teatris, et kas ei ole juba kõik ära tehtud, millist imperatiivi veel võiks otsida, et kas üldse see võimalik on ja kas teatris üldse see võimalik on. Siis üks inimene kunagi ütles mulle, et sellest hetkest, kui kain tappis Aabeli võib võtta juba dramaturgia alus, nii-öelda teemad jäävad ikka samaks. Teadur, mis te olete Eestis ilmselt üks kõige rohkem teatrit vaadanud ja näinud inimene sageli seda juhtub, et istute saalis ja tõesti südamest naerata või tundub, et kõik on tegelikult nagu nähtud ja olnud. Kõnnid. Ka mõelda siis tegelikult ma püüan ja olen ka vist võimeline spontaanselt reageerima, tähendab, ma ei istu nii nagu korralik kriitik ja ma ei ole ammu kriitik juba. Ja kui vähegi on midagi öelda, siis ma naeran küll. Hirmsasti meeldib naerda, neid juhuseid ei ole nii väga palju, aga neid on siiski ikka olnud. Aga igatahes publik reageeris väga palju, reageeris väga julgelt ja rõõmsalt. Ja ma ütlen lihtsalt vahele siia, et räppar Saliis kusagil blogis kirjutanud või öelnud, et teie istusite abikaasaga tema ees ja tundus, et ühel hetkel seal naer, mida ta ei suutnud enam taltsutada, hakkas teid seal häirima. Ei, mind ei häirinud, sest ma naersin ise ka naeru oli ümberringi niivõrd palju ja minu meelest inimeste hirmsasti tahavad naerda ja no ongi näiteks nüüd on ju õnneks Vaarik linnateatris ilmselt ta tabab väga hästi, kui nüüd konkreetselt hakata näiteid tooma just Tšehhovi naeru olemust ja kui ta nüüd mängib seal selles novellis, mille pealkiri on diplomaat ta ei ole lausnaer, mida see esile kutsub, kuna noh, lugu on seal inimese surmast, mis sööd, kuidas teotada surmast, eks ole hea. Ja ma loodan, et väga paljud inimesed saalis tundsid mind nagu minagi ära, kui palju me kõik oleme sellistes situatsioonides olnud? Muidugi mitte täpselt surmast teatamise mõttes. Aga selles mõttes, et olukord paneb, sa tahaks kõige parem. Ma mõtlesin, et läheks hästi, tähendaks ilusti öelda. Ja olukord paneb su sellise, kuidas ka ei püüa, teed ikka valesti ja, ja ikka läheb viltu ja siis sa oled nii hädas ja nii õnnetu sellega. Ja tegelikult seal tagaplaanil ongi noh, antud juhul nüüd ka veel sama kurbus, mida mees püüab pehmendada, ajades asja sellega hullemaks. Ammu välja öeldud, mis oli juhtunud, lihtsalt ütles, et aga see ongi seal Tšehhovi nõel ja see ongi see, nagu on elus, et kõik on korra, naer ja pisarad ja. Ta on puhas jant ja seda sõna natuke kardame nagu selles oleks midagi halba ja paha. Aga noh, vanad teate, inimesed teavad, et janti on tegelikult väga raske teha, et ta ei oleks labane. Ja tal kõige peale kokku oleks veel mingi mõttega sees ja see on mingi omastilistika, mis minu meelest on üsna hästi seal enamasti kätte saadud, mitte päris alati. Seda sellist jändistilistikat täitsa õigel naeral on olemas selles lühinäitemängus karu kui seal on juba Piret Kalda ja Allan Noormets. Mulle ikka meeldib tsiteerida ühte meie omaaegset sündinut kohmikul trüts Baumanni, kellelt kunagi küsiti, see oli juba nõukogude ajal, kui ta oli vana ja ise enam teatris ei olnud. Et oli mingi naljafilm ja küsiti, et mis viga on, et seal ei ole nalja. Ja Bauman ütles, et mehed püüavad hirmsasti nalja teha, aga asi on ju kuradima tõsine. Ja see ongi kogu see nalja olemas. Piret, kui ta seal leinas, muidugi sel linnal on 100 muud tausta, aga temal on praegu tähtis maksta oma surnud mehele tagantjärele kätte tema igasuguste patutegude eest, mis ta eluajal tegi sellega, et tema on nüüd ekstra hea naine, Ekstra ilusti leinab ja üldse ei anna ennast kellelegi näole. Ja see on niivõrd tõsine ülesanne näitlejal, et kui ta seda tõsiselt täidab, siis tulebki väga naljakas välja. Ja siin mängib hästi kaasa ka muidugi see vaimukas kostüüm. Pall suur lõhiks selja peal leinapalvusel. Just selle ootamatu sellised ongi muide jändi õiged nõksud ja siis äkki, kui ta ringi pöörab, näeme, pelgan jumala paljas nägu, kõige Frivoolsemal õhtutualeti. Noh, kui ta mängiks teistmoodi, siis see võib olla tunduks mõtetu või labane, aga ta mängib nii hästi, täpselt siis muidugi naerupahvak, mille see kaasa toob. See on hästi paigal, ma olen seda näitemängu mitmes esituses näinud, aga aga. Kui ma millegi kallal tahaks norida, ütlema siiski ära siis kõik kokku, kuigi ma ei osta. Kas sealt midagi kärpida eratsikski, kuna kompositsioon on väga terviklikult üleseid? Kusagil ta läks natukene liiga pikaks minu jaoks selles mõttes, et seal need võtted ja need naljakad purjus olemised ja joomised iseenesest ja nad lihtsalt selles materjalis korduvad küllaltki palju. Ka see ongi niisugune eesmärgitu norimine, sest ega mida ka ei raatsiks. Ma mõtlesin just koju minnes niimoodi, et ega mina ju ei tea, mille üle teised kõige rohkem naersid sest seal on peale kõige muu ka veel see võimalus koju kõhutäie naernud. Ja siis lähed uksest välja, juba hakkab meelest ära minema ja tulevad oma. Isiklikud mured jälle kallale ja aga ise ma arvan, et püsib mingisugune kummaline kerguse tunne, mingisugune võimalus üle olla sellest argipäeva absurdi-ist. Et tahaks küll ja öelda, et mina ju niisugune ei ole, aga kogu aeg tunned ju ära mingisuguseid oma reaktsioone, kuigi on sarja aegsed mingid venelased, aga mingeid üldinimlikke reaktsioone tunned ära ja kuidagi selle nalja ja naeru kaudu. Sa ületad need kui inimene tajub selle argiad sorti ära ja samal ajal on võimeline iseenda üle naerma. No see ongi see pingeväli, mis loob niisuguse liikuva tasakaaluhind on meil elu jaoks on vaja. Elmo, no üks küsimus võib olla ka täiesti teisest ooperist, et kroonika teab juba täpselt, millised näitlejad sinu 25.-st lennust tulevad linnateatrisse. Ja ma ei oska kommenteerida, ma arvan, et praegu Ta vist juba öelda noh, lepingud on sõlmimata, teatrina ettepanekut teinud ja need noored inimesed teavad tüdrukutest Liis Lass, Maiken, Schmidt ja poistest kaks venna paari, Karl Andres Kalmet, Hendrik Kalmet, Priit Pius, märg pihust ja Kaspar Velberg, kaks poissi ja kaks tüdrukut ja lisaks veel kolmele dramaturgi. Diana Leesalu-le on teatri teinud ettepaneku lavastaja kohale tulla tööle Paavo Piigi maturgiks ja Kristiina Jalasto kirjanduslikku toimetajaks. Azkabani kelmused tulevad tagasi sealavaauku nüüd sellel juba kevadel, tegelikult maikuus. Aga muidu nad elavad juba ka sellist oma elu. Sinu lapsed, Nad elavad minu meelest ikka täiesti oma siinsele lahti laskmisega. Ma olen ikkagi seda mõelnud, et kui kauaksiks õpilane jääb oma õpetajaõpilaseks kogunemist ja võib-olla isegi kogu aeg ma arvan, üldiselt seda tegelikult soovivad kõik õpetajad, ükskõik kui tihti nad seda räägivad, kas nad üldse sellest räägivad, et tema õpilane põrutaks temast mööda, sina jõuad kaugemale ja, ja pealtnäha võib isegi jääda, ma arvan, õpilastele mingil hetkel tunne, et õpetaja soovib kõike muud kui seda, et ta tahab vormida õpilast omanäoliseks panna samamoodi mõtlema samamoodi, et staatus oleks ikkagi niisugune õpetajana õpetaja, õpilane abil, siis ma arvan, et tegelikult iga õpetaja salasoov on just nimelt vastupidine. Et õpilane läheks põrutaks mööda, sõidaks 100-ga. Pärnu Endla teatris oli möödunud laupäeval esietendus nähtamatu maja mille lavastas Andres Noormets ja see oli siis päris uus eesti näidend Tiina Laanemy sulest. Ja nüüd, kui mõned päevad on esietendusest möödas, selle lavastuse üks peaosalisi Helle kuningas oli lahkelt nõus meid Pärnu Endla teatri päris ka vastu võtma. Terehele. Tere. Kuidas teil endal siseneb? Tunne on, kuidas läks, esietendus? Esietenduse tunded petavad alati, sest kõik siis jube rõõmsad, et on hakkama saadud või vähemalt on välja tulnud. Et ei, mulle meeldis see tükk, kui ma lugesin. Ma ei olnud lausvaimustuses. Andres palus mul väga kiiresti läbi lugeda, kohe helistada. Helistasin kohe ja küll olen nõus. Tähendab, seal on miski, mis jääb esimesel lugemisel kuhugi kuklasse painama ja kohe ja ka ära, mis see on. Aga teades, et lavastab Andres Noormets, oli ma rõõmsasti nõus, sest Andres lugedes materjali, ei vastase iialgi iialgi 100 protsenti sellele, mis sa loed. Ja usaldades Andrest, ma teadsin, et seal tuleb niisugune mängimisvääriline töö. Te olete öelnud kunagi varem, et kindlasti ei taha teha oma näitlejatöös midagi tegemise pärast. Loomulikult paljuke me tahame neid asju teha, mida me peame tegema siis, kui me oleme veel kõike lasti palgal, seda peab tegema. Noh, nüüd on vähemalt see, et mul on õigus ära öelda, aga mulle ei meeldi materjal. Et nüüd hakkabki asi sealt, et kõigepealt ma vaatan materjali ja siis ütlen, tahan või ei taha. Aga selles tükis muidugi vaatasime neid vanavanemate jälgija pilte ja tõime etendusse, kes mida Rootsis ja vaatad ise tagasi. Ja siis jääd ka mõtlema, et heldeke, näoga vanavanemad olidki nii kinni, mitte ainult, et vanavanemad, ka emad-isad olid nii kinni. Et ilmselt nad kõik läksid sinna teiseima omade saladustega, mida meiegi ja, aga noh, mis on meil naha vahel, no tahaks ju teada, kus see või teine asi mul pärit on? Ei saagi teada ju, et on vaja rääkida asjad ära. Et elu saaks rahulikult edasi minna. No lava on täis ja vanu fotosid ja neid kuvatakse ka suurele seinale ja mõtle tahavad paratamatult igal vaatajal tõenäoliselt ka enda perekonnaloole. Minul tekkis mõte, et see fotoalbumite lappamine vähemalt siin Eestis võttes arvesse meie ajalugu on ka selline üpris ohtlik tegevus, teinekord. Võimalik muidugi tähendab nii, kui nägu näed, hakkavad tekkima küsimused ja kui neid nägusid, mida, mille lugusid ei tea üldse on palju, siis ongi raske nagu edasi minna. Ja jäävadki niimoodi painama, et noh, lähed küll oma iga päevaga edasi, aga kuskil kuklas on sul ikka midagi, et sul ei ole vastust. Aga pildi peal kõik muudkui naeratavad, nagu üks tegelane ütleb ka, et mis nende naeratuste taga on. Muidugi, seal, mina osalisena tahaksin kohe Venera Sulev, kes neid sõnu ütleb, vastu vaielda, et see on ju meie lapsepõlv, see ei ole see raske aeg, mida me seal tükis nagu lahti keerame ja koorime. Et lapsepõlve ei tohiks lõhkuda, vaata omale otsa, seda olen ma nii palju teinud, seal on see laps ja kust hakkab mingi muu värk peale, mis terve elu jagelenud ja ma ei tea, kus ta juuredal vatt. Muudkui vaatan endale otsa ära ei tunne, vaatan lapsepõlvepilti, väga tore. Et kus on see kiiks, mis ära keerab, kuhugi? Minu keeras teatrisse tegudel kiiks ikkagi sisul. Ma ei ole üles leidnud, võib-olla sellepärast, et kasvasin üksi ja vanavanemate tund aega, need olid ju kogu aeg tööl, kasvasin maal vanaema juures. Ema, isa oli niikuinii tööl, see on selge. No aga mul ei olnud mängukaaslasi, minu mängukaaslased olid puud ja kivid ja karjakoppel ja, ja kõik niisugused asjad ja no muinasjutt oli metsikud, mis seal põõsaste ja puude otsast tulid. Et võib-olla sealt. Ma ma, ma ei oska seda teisiti kui ajada. Sest muidugi pean mul eluaeg olnud ja jõuluvana ajasime alati hulluks, sest salmid olid nii pikad ja neid oli nii kohutavalt palju neid lõppenud otsa. Aga et kõik muinasjutud ja filmid paljudki seal kinos elab minu lapsepõlves käidud, aga kõik, mis nähtud, selle ma mängisin kodus järele. Et võib-olla sealt muidugi see igatahes kõik vahepeal täiesti ära, jumal, ma tahtsin kosmonaudiks saada kelleks iganes. Aga noh, ju ta siis pidi tulema. Noh, eks vist käibki niimoodi, et selle lapsepõlve ja nende kaugete mõjutuste juurde me jõuame tagasi kunagi hiljem elu jooksul. Ja, ja siis ma ei tea, kuidas tuli jutt, noorum, tore olla või ei ole, ma ütlen teile lapsepõlve tahaks tagasi, aga mitte noorust. Nii toremonal. No aga te olete laval noorte inimestega, Sten Karpov on seal ja Bert Raudsep Jube vahva ja ma armastan seda kursust päris tõsi. Nad tulid nii kenasti ja praegu on nad nii õnnelikult töös ja mul on nendest ainult head meelt, ainult ja partneritena ka lausa lust. Millist vastukaja te nüüd siin nende mõnede päevade jooksul ikkagi olete kuulnud sellele esietendusele mida teile on öeldud? Noh, esietendus vastukaja on ikka, kes kallistab kõvemini ja kes patsutab. Aga linna peal ma ei ole, ma helistan kodus, praegu loen et lastele natuke mängib ennast natuke lageldada, ma pean mängima nagu mängin, sellepärast et ma ei tea, mis proovisin, olime, olime proovisaali sellest noh, äkki midagi tekkis või noh, nagu ikka, sündis ja Andres rõhutas, et nii siit enam alla lasta ei tohi. Jumal küll. Et noh, see oli see viimne piiret ülespoole ka enam nagu ei anna, või et kui sealt alla ei lasta, ei tohi, noh, eks ma siis pean nüüdsed hoidma, mis seal on? On selline selline ikkagi privileeg valida endale materjali, mida ma tahan mängida ja mida me võib-olla ei taha teha, et kust olete vabakutseline. Ilmselt minu vanuses juba on ja väga suur privileeg. Aga nooremana ma olen sellele mõelnud, et nooremana ist ongi hästi, sest ma olen alati öelnud, et noored ei tohi jääda seisma mitte mingil juhul. Nad peavad saama nii palju, et, et noh, kas või kukuvad kokku nii palju kui vähegi võimalik, ainult mis on oluline täiesti erinevat tööd. Sest et pahatihti olen näinud, mina seda väga palju, kui lavastajad tuttavat, noort noor tuleb ühe teatud mingi nurgaga, teeb seda väga hästi ja siis pistetakse ta supsti sinna sahtlisse ja lavastaja mujale teda ei panegi, aida teed seda hästi ja tal seal sahtlis ja siis ühel kaunil hetkel ütleme tahta nii kulunud ja viskab üldse minema. Mille peal see noor inimene areneb, siis ta ei tunne ennastki, rääkimata lavastaja teda tunneks. See on õudsalt oluline ja see on nii palju haiget teinud, kui näed, et nii tehakse ja tehakse noh, tehti minu nooruses ja praegu seda enam Ma just mõtlen, et kas teil räägib ka praegu enda kogemus, et ka teid on kuidagi surutada traagilised rollid ja, ja nüüd jälle selts, peti roll ka oma kurva lõpuni ta seal mängib. Ei, ei, selles mõttes mitte, et ma rabelesin välja, ma hakkasin kohe kõva häälega karjuma, kui kui nüüd nooruses kauges kaunis kui neid helesiniseid rolle sai palju. Ja selles mõttes oli Vello Rummo, Linda Rummo tulek. Ma olen seda kogu aeg rääkinud väga õnnelik siia majja. Et ma ei tea, mis teised ütlevad. Aga mul on väga hästi meeles, kui ma mingit dubleerimist küsisin endale. Vello Rummo ütles, et ära seda tee. See ei ole sulle kasulik. Annan sulle teise ja vot see oligi niisugune täiesti pea peale pööramine. Et arendada, et kasvatada ja nii et ma olen sellele küll väga tänulik. Ma olen mänginud komöödiaid küll ja küll. Jumal ei ole siis Ines Aru, kelle komöödiad jäävad meelde et neile mängitud, ei saa öelda, et ma ei ole need mänginud, rikkunud. Nii et ikkagi see näitlejatee üle 40 aasta on teile pakkunud nagu erinevad töötajalt saanud kõike proovida. Hiirest läbi inimeste koerani, no kõike kõike. Et ma ei saa öelda, ei, tähendab, see tee on olnud väga pikk, õnnelik tee. Me istume, käisin praegu raamatuga, kus Endla teatris siin on väga palju rolli raamatuid. Ilmselt on siin nii mõnedki, kusjuures mina muidugi joonistan oma jood nii täis, et siis ma ei taha neid anda siia kogusse, siis viskan lihtsalt minema. Joonista võludu, eino käed joonistavad, ma vaatan, et no tegelikult teeb enamus näitlejaid niimoodi. Et kes, kui hästi joonistab veel pealegi rolli raamatute järele. Kusjuures Merle karusoo ütles, et proovides räägitakse kõikvõimalikku räägitaksegi maast ja ilmast, mis üldse tundub, et tükiga seotud ei ole. Tegelikult jõuad see lõppkokkuvõttes sinna välja, et ja vägagi seotud. Ja Andres tõstasama me, no millest me kõigest ei räägi, proovides, lõppkokkuvõttes jõuab ikka välja, et vot me olime selle sõlme juures siin praegu, mida me arutame. Aga see eeldab nii lavastaja kui ka trupi liikmetelt, mul pole mõelnud sellist nagu äärmist avameelsust. Seda raske oma kolleegidele ka võib-olla pakkuda, järgmisest tükist ei kohta võib-olla ka ülejärgmises enam mitte aga nii palju endast ära andnud. Et kas seda. Türgi ongi, ongi, tähendab, see oleneb ka lavastajast väga palju. Muidugi, kellega sa mängid, on raskemaid partnereid, on kergemaid partnereid. On mõningaid, kellest hoiad niimoodi eemale, laval ma saan, ta ju kui hea külma peab saama, midagi ei ole teha. Et kui on trupp ühe mütsi all, siis ei tekigi mitte mingeid probleeme. Oh, kuidas ma seda räägin. Ei, kõik räägid ära pordu, millel pole ümbdo, lilled ei ole tükis loomulikult enda elust näiteid, muidugi selles tükis oli neid veel hästi palju, mis me praegu tegime. Jälle noh, oma lapsepõlv ja siis mäletad, kui palju mäletad veel sealt kaugelt kaunist ütleme, sõbrannadega rääkinud. Jube aeg oli, kus me kasvasime. 40 950.-te aastate algus. Ei, meie ei tea sellest mitte midagi. Sest lastele ju ei räägita ja kui midagi nad kuulevad, niikuinii, unustavad viie minuti pärast mängu mujal. Ühes intervjuus ütlesite kunagi, et tegelikult ei ole jubedaid aegu, iga aeg on karm. Iga aeg on karm, kusjuures igas ajas on ju, ei ole ainult negatiivset asja, on midagi positiivset ka nõiakülma sõda on sõda, kõik tapetakse maa seal nii hirmus ja sealt on väga raske leida, mis seal ilusateks ilmselt seal ikka ei olek, aga mujal maailmas, onju? Et seda ei saa kunagi niimoodi üheselt võtta. Helle Pärnust ei ole ära kippunud. Te räägite Pärnu Endla teater on pakkunud ikkagi nagu väga eripalgelist tööd nende aastate jooksul. Te olete lihtsalt mugav olnud. Ei ole mugav olnud, aga noh, nii palju, kui ma Tallinnas elasin, mulle ei istunud see linn üldse. Ja siis vahepeal mõtlesin netokada art oma jubedalt tolmavad toomemäega tol ajal. No läks võib-olla tore. Ilmselt ma olen sündinud Pärnu mere ääres ja see ei ole mugavusest. Ma armastan seda linna tõesti ja mulle meeldib siin jalutada, mitte ainult suvel talvel kui ei ole puhkajaid jalus kuskil Kärdamas siis saad jalutada ja vaadata ja mõelda. Et ei, ei, ma tõesti ei tiku ära. Et ma just nüüd need kaks viimast aastat olen mõelnud, et aga no see peab ikka siis nüüd roll olema, mida pakutakse ma Pärnust ära läks. No kelle, mida näitleja teeb siis, kui öeldakse teatris, et vaat nüüd lähete rollilepingu peale ja hingekirjas ei ole võimalik hoida? See on küsimus, millele ma ei vasta. Mis te teinud olete? Kui ellu jääd, siis tuleb leida mingi kompensatsioonikoht. Ah, igast asju põhiliselt muidugi hirmsasti lugenud raamatusse ennast ära peita. Siimule robot on olnud, praegu on mul kaks tükki, aga seda juhtub üldse on juhtunud elu jooksul harva, sest kui hulga raamat ei ole või kui igav või kui tigedaks ta mind ei ajama, ei loe kahte korraga. Aga praegu on 1920 Mazda välja antud prantsuse novellid väga põnev raamat. Ja siis on 26 välja antud Albert Kivikas, miniatuurid seal, nii põnev, ma ei teadnud nende olemasolust üldse mitte midagi, ma leidsin, et aga mul on olemas materjalis. Vaatasin just seda Nobeli laureaatide 1915 välja antud seda vanapõhjamaades äri. Et seda võiks hakata neid otsast lugema koos selle Kristiina lauritsa, tütre ja kõige muuga, mida ta sisaldab. Ma tegelikult mõtlesin selle eelmise küsimusega nagu pigem seda, et kui palju näitleja nagu enda kätes ikkagi on oma näitlejateed ja saatust kujundit. On küll on küll, on ikka, aga ma ei ole ka teinud mitte üht sammu. Et öelda, et ma olen ikka veel elus või. Ma ei ole seda teinud ja ideega kes arvab, et ma peaks seda tegema või seda asja mängima, siis katsuge mind veenda. Et ma ei ole sugugi nii 100 protsenti ja kergekäeliselt nõus ikka väga uris ennem asjade kallal, nagu ütlen jah, mitte küll selle viimase. Ei vaat, ei sellega läks nii naljaks, vähemalt mina mäletatakse. Andres, helista siis ei, Andres helistaski ja sinna saada siis materjal mulle. Aga mul pole kodus arvutit. Saatis kihku-kähku üle teiste inimeste mulle materjaliga, kaks tundi istus telefoni otsas, ootas kuni läbi, lugesin Andres korras. Tunned ennast praegu hästi, siin Endla teatris tagasi olles tuleb Pärnust küll ära olnudki. Teatris. Selle tükiga ja selle trupiga tunneme ennast väga hästi. No vahel on ka nii, et kui oled ära käinud ja, ja siis tuled tagasi siis nagu avastada, et see, kust ma ära läksin, nüüd olen tagasi olnud, see ei ole nüüd päris enam see kohta. Niikuinii ei ole, sest kaks aastat mõtlemist ja kogemusi on vahepeal niikuinii on see kõik natuke nihkes ei ole seesama enam, ise naeran, et võib-olla oli hea kogemus see, et eelmine eelmine kevad sai Pariisis käidud, sest nüüd on tõesti täiesti ükstaspuha. Kuidas ma välja näen või kuidas ma olen või mis ma teen. Et noh, seda muidugi, et kui teeks, teeks veel nii palju, kui jõudu või mõistust või, või tunnet või ma ei tea, mida on. Aga kõik muu on küll vene keeles on selle kohta sõna. Ega midagi aitäh, Helle kuningas ja et tuleks veel selliseid pakkumisi, millele ta lihtsalt ei saa ära öelda, kus see mängu ilu välja tuleb. Aitäh. No et vein Sky. Nüüd. Ta saab Magada. Kuulata saab. Uurida. Hingata. Magada. Siin on ka jälle Insa Piima. Loodan, et leiniini. Nii. Alla kahe nädala on jäänud esietenduseni Vanemuises. Proovisaalist on suurele lavale jõudnud Janno Põldma, Heiki Ernitsa, Priit Pajusaare ja Leelo tungla lastemuusikal. Kosmonaut Lotte. Ta kos maal naudiks allide ja ta läks meis kuulsusnaud. Kostüüm rekvisiit dekoratsioon on valmimisel, Vanemuise orkestrit asendab veel Plawir, aga muidu on kujutlusvõimet appi võttes kõik, nagu päris. Pearollis hakkavad nõrgeldama kordamööda Gerli Padar ja Luisa Värk. Gerli Padar, sinu jaoks on see ilmselt vist esmakordne, et sa pead kellegagi Ronny jagama või ei ole tulnud praegu Luisa on laval ja harjutab, et kuidas see töö siis on jaotatud, et kas tegelikult peaksid praegu hetkel saalis olema, mitte siin saali ukse taga peaksid jälgima, mida Mäeots ütleb ja mida Luisa teeb. No ja ikka peaks tähele panema, milliseid märkuseid lavastaja teeb ja eks selliseid pisimuudatusi tuleb kohad sisse tuleb selles suhtes ikka valvas olla. Nii mugavalt ei saa, et kui üks on proovis, et siis teisel on vaba päev. No aga sul on see eelis ikkagi, et sul seal Lotten nagu peas, kehas jalgades nagu lihasmälus sees lugunus. Jaa, seda küll, et selles mõttes võin küll öelda, et minu jaoks nagu roll on ikkagi valmis, et ma ei pea leiutama endale midagi sinna ja. Late vanemaks Genka saab nende aastatega või ühesõnaga vaprate ilusate seriaal, et aastad lähevad aga tegelasena Ma arvan, et see on pigem vaprate ilusate ja nähes Lotte populaarsust, siis ma arvan, et minu jaoks jääb vaprate ja ilusate seriaal loodetavasti mitmekümneks aastaks. Või on seal natuke kergendus ka, et need on Luisa värk ka teiselt poolt seda rolli tegemised kõik laupäeva pühapäeva hommikul ei ole sinu jaoks broneeritud Vanemuise teatrisse. Mul pole midagi selle vastu kunagi öelnud, et laupäevad pühapäevad ja ka laupäeva õhtud ja pühapäeva õhtut teha lõket. Kumb, see tuleb, sinu pilvisem? Ma arvan, et seda peab küsima kellegi teise käest küsimuses. Ain Mäeots, lavastajad, kumb siis esietendused, esietenduse teeb kindlasti Kerli sellepärast et tema on ikkagi Algne Lotte, see on põhimõtte asi. Et mitte sellepärast, et keegi kuskil eelistaks ühte teisele ei aga millised on? Tundub muidu, et kuidas Louisianast tunneb praegu selles töös, et mis see põhiline on alati, millega nagu esimese asjana inimeseks laps sellises suures rollis lavale nagu kuidagi põrkub või, või millega tuleb kõige rohkem tööd teha keeru, pigem on saavutada lavaline vabadus samas hoides kindlalt kinni nagu stseenist visanud stseenist. Aga saavutada selle juures see, et ma mitte ei esita teksti ega esita laule, paid, ma ise elan selles rollis, see on see, mis on kõigi jaoks regent Luisast rahaga lavakas õpitakse 104 aastat, et ka siin selle kahe kuuga prooviperioodiga, kui intensiivselt seda teha, et on see võimalik nagu omandada see on noh, Louisiana ikkagi lava kogemus lauljana nagu selge see on asi, mis tuleb 100 protsenti kasuks ja ja ta on väga tubli ja väga töökas. Mul on tema arust hea meel. Luisa Värk, kuidas lavastaja märkusi vastu võtad, et teatriinimestel, kes igatahes seda tööd teevad, on mingisugune oma selline koot keel, et nad saavad nagu poole lause pealt juba aru, mida lavastaja saada tahab. Et kas sul on sellega tulnud ka nagu harjuda, et mida tegelikult lavastaja mõtleb, kui ta niimoodi praegu ütleb mulle? Ei selles mõttes, mul ei ole arusaamatuks jäänud midagi, kuna võib-olla sellest keelest ja sellest ma teadsin enne, sest et ülikooli ajal mul oli näitaja õpetaja oli Merle Karu. No see on küll üllatav, praegu sul on karuse kooli natukene alla, see on üks väga karm koolist. Väga kihvt õpetaja. Ma arvan, minu ülikooli kõige eredamad mälestused on Merle karusootundidest, et ma ei tea, seal oli kõik, oli väga huvitav juba see, et mida ta meil lugeda Ta või teha käskis, et seal lihtsalt põnev maailm, võib-olla oli lihtsalt õige hetk ka, et ma olin just sel ajal superstaari saates, kui need loengud meil pihta hakkasid, et eks ma sain sealt nippe ja asju, mida nagu teles ära kasutada ja kuidas laval olla, et selles mõttes oli kindlasti minu jaoks väga õige hetk. Võib-olla eksime, noh vaata, ma olen nii paljudes eri seltskondades pidanud tegelikult ju mingit rolli mängima, et eks see õpetab mingil määral ikka, et sa ju ei, kindlasti ei ole Teleks selline inimene, kui ma olen oma lapsega kodus, et teatud rollid on elus. Kuresoo, et. No nii oli. Ega küsimus, milles nüüd sinagi, Kerli tõenäoliselt ei pääse, on see, et kuidas seda rolli nagu jagada on, seda alati küsitakse. Kaks naisnäitlejad minu meelest meesnäitlejate, te küsite seda nii palju, et kuidas rolli jagate, millesse tuleb huvitav. Ma ei tea, too koeti, aga ma ei tea. Ma olen väga suur eelmise Lotte fänn, et kindlasti Kerli ongi ju selles mõttes inimeste jaoks täna lotte-ikoon, et ma ei tea, kui paljud üldse teavad, et me jagamegi rolli. Eks mina katsetan võib-olla täna laval rohkem ja seda just see enda lotte leida. Et me ei ole sarnased. Ma arvan, et me oleme täitsa erinevad. Lottet. Ain Mäeots, kas mulle tundub valesti, parandamiseni on, et see on ikkagi suhteliselt nagu Sabloone tükk, et ega siin on teada, mis rida tuleb minna ja väga palju sellist eksimise võimalust ja juurde mõtlemise võimalust ei ole. Kui nüüd Biden arsti vastu, olgu, kui me nägime stilistikast, siis kogu see Lotte maailm, et see on küll väga selgelt raamid on paigas, statistikasse tuleb ja mis on printsiibi, aga tegemist oli ikkagi triga. See, mis laval toimub tegelaste vahel, peab olema täiesti elus, spontaanne, huvitav, kõige halvem on see, kui keegi saaks öelda doosele Ihashabloone Lotte ja mis väljakutsesse lavastajale, nagu ikkagi on teha sellist lastelavastust mõnes teises teatris, kuulsin kuidas noh, olevat nii, et kui on koosolek, lavastada ümber laua ja siis tuleb lastetükk, et kes nüüd selle siis ära teeb, siis kõik nagu Aitjana vaikselt laua alla ära vajuma, kuskile kõrvale vaatama. No mida see sulle annab sellise lapsustega? Esiteks alustada, sest mul on neli last. See on mingis mõttes palju-palju raskem kui tobe väljend, aga täiskasvanute tüki tegemine lapsena kohe tagasisidet, sahistamise, keerutamise, koha peal, hüppamise, mis iganes. Aga ma ise olen selle rõõmuga vastu võtnud ja nii-öelda trahvirood, see absoluutselt ei ole kuskilt otsast, aga sa võid öelda, et mõnikord 103 lavastajat ja sa saad justkui nagu trahvirood, noh jutumärkides, kui lastelavastust teha, ma arvan, pigem seal linnalegend, kindlasti on selliseid näiteid, aga kuidas siis saavutada seda, et lapsed hakkaks seal sosistama ja keerutama, et kas on mingisuguseid kindlaid nõkse näiteks lastelavastuses, mis alati toimivad laste peale, näiteks ma olen ise tähele pannud, et kui mõni stseen, kus tegelane jääb pea pidi kuskile kinni, teine tuleb, hakkab kõdistama, jalatallad, lapse absi jubedalt alate mingi sõnade mäng tekib, saadi toimiv laste peale. Ainus nõks on see, et tuleb teha niimoodi, et endal oleks huvitav, põnev ja naljakas, see on ainus nipp ja noh, pole vahet, kas see on lastetükk või ükskõik mis tükk. Koreograaf Janek Savolaineni. Kui palju sellise tüki puhul, kus on nii suured kostüümid, kolme kõrvalised jänesed ja peamaskid üldse nagu koreograaf, saad oma soovi ellu viia tegelikult üsna palju, nagu dikteeritud kogu sellest distika poolt juba ette ka vä? Eks ta ikka ole päris säux seda ajada, et ta peab siiski olema, eks ole, late nagu lastele on ta silme ees, kostüüm vast paneb piirid siis kui on vaja tantsida või ei ole, see kõik on jalgades ja peas vä? Ma arvan, et tõesti ei ole mingisugust puukasti selga pandud iga kostüümiga tantsida. Ega see pole Coriographici, kui muusikalinäitleja võhma ei ole, see on ikka näitleja enda teha, see on õudne treenimise asi tegelikult, et noh, et igal pool mujal maailmas oleme näinud, et see on võimalik tegelikult. Ja need tantsud on lihtsad asjadega, mida lihtsalt Kerli või väga lihtsalt Kullake, mina seisma, tütar tegi eile kõige raskema kombinny vabalt järgi, siis ma arvan, et ei ole üldse tegemist mingi raske koreograafiaga. On käidud läbi kõrbete ja majanduslikud. Hülged poldud mereelu ja õudse. Kui. Kui ideid? Ja. Jah, kodus kõik on teisiti, kuid sestap see reisile et näha merd ja maad ja muu näiti. Saade hakkab lõppema, aga enne veel näpunäide, sest mätas hakkab juba rohetama ja Eesti teatripublik teab, mida see tähendab. Nimelt kellel veel nägemata lugu sellest, kuidas armastus vargamäelt mõneks ajaks varvast viskas siis vargamäe mari lugu vargamäe varjus saab Tammsaare Põhja-talu rehe all vaadata juba maikuus ja peaosalisele. Ülle Lichtfeldt-ile oli vargamäe mari tõeline avastus, nagu ta kaks aastat tagasi esietenduse eel tunnistas. Just mari kõigi teiste vargamäel toimetanud naiste seast. Kujuta mäletavad kõik krõõda Jele jääl ja Kõda uhke surm ja minek ja Grethe pidanud valikuid tegema, tema elas, kannatas ja suri. Aga mari pidi valima pere armastuse kõige vahel, et raske oli sel naisel ilmselt. Ja lugu armastusest näitlejanna Riina Maidre esituses jääb ka täna lõpetama. Saate tegi Meelis Kompus ja me kuulame teatri saates taas kahe nädala pärast. Armastus. Sääst McHale kärkivalt. Kõue. Armas saal lõhna, telefonitoru järele, selle veetma päeva kõigiga ja läänerennid. Teatrisse.