Hallo hallo siin Estonia talveaed. Algas kellaviietee algas seltside ja ühingute viimane otseülekanne siit. Laiast. See saatesari oli seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See oli intelligentsi kokkusaamise koht. See oli küsimine, kostmine seltsides tipultuurisse, taidlusest. See oli seltside ja ühingute ühistegevuse ajalugu ja tulevik. Oli ka kindel põhitemaatika igal kella viie teel ja muusika, mis oli iga kellaviietee lahutamatu osa. Täna 57. kella viie teel musitseeris musitseerib Tallinna konservatooriumi Brascrin bet Heiki Kalavuse Juhantusel. Seega daamid ja härrad, tead pärastlõunatundi? Täna on talveaed paljude seltside ja ühingute esindajate päralt. Nii nagu öeldud, on jõudnud kätte kokkuvõtete tegemisel aeg. Meie seltside ühingute liitude sarisaatest. Täna avaldame mõtteid ja arvamusi, mis oli, on ja tuleb. Ja olgu tänaste juttude juhtmõte mille ütles välja eesti seltside foorum. 132 aastat on seltsid olnud eesti rahva vaimse püsimise keskmeks ja tahavad selleks ka jääda. Võib-olla väike aruanne selle sarisaate esinejaist. Tänane, nii nagu öeldud, järjekorras 57. kella viie tee. Ja selle poole pooleteise aasta jooksul või ka pooleteise hooaja jooksul on siin saalis ja eetris ja mikrofoni ees olnud 84 seltsiühingute liitu. See on küll kaduvväike arv. Arvestades praegu Eestis tegutsevaid seltse, neid on 2000 ringis näitab siiski seltsielu aktiivsust. Selle aja sees on mikrofoni ees kõnelnud umbes 700 inimest. Kümmekond korduvalt näiteks teadlased, seltsi uurijad ja tsiviilühiskonnauurijad, nii nagu moodne nüüd kõnelda. Aja jooksul oleme kokku puutunud üllatavalt paljude erinevate seltsielu tahkudega olgu siis taidlusest kuni kõrkultuurini ja teadvuseni. Ei ole midagi loomulikumat kui see et kui me kaheksandal oktoobril 1991. aastal esimese seltsielusaate siit Estonia talveaiast eetrisse andsime siis oli üheks eeskostjaks kultuuriministeerium. Ja nüüd ma palun rahvaloomingu nõuniku kultuuriministeeriumis ära, Alar Oja lood, mida see aeg on näidanud, mida see aeg on andnud. Noh, see aeg on olnud vist kasulik nii seal kui siinpool mikrofoni olijaile. See talveaed on olnud keskusse koht, kuhu nad on saanud kokku tulla, oma mõtteid avaldada ja see on ka kohemaid samal sekundil üle Eestimaa laiali läinud. Seepärast arvan ma, et küllalt sümboolne, viimane kellaviietee siin Estonia talveaias on tähenduslik ka selles mõttes, et praegu tikutakse sulgema ja kipub sulgema üks või teine, see ettevõtmine või aktiivne väljund. Kuid selleks vastet taas tagasi tulla, et kunagi uuesti avaneda. Ja ma usun, et me ei olegi täna väga kurvad, siinsamas, täis lootust, et seltside elumis hoogu võtmas ja ja tuult alla saamas, veelgi enam nõuab selle saatesarja tagasi, seda enam, et ta nii palju originaalne ja ettevõtlik nagu ma enne ütlesin, et hetkega on ka kõik mõtted ja uudised üle vabariigi kõigile kuulda ja näha ja tahan loota, et see asi saab teoks võib-olla teises vormis. Kuid sama sisuga ka rahvakultuuri arenduskeskuse juhataja härra Jüri Uljas alguse juures ei olnud, aga lülituse lülitusid siiapoole pealt. Võib-olla tasuks seda öelda, et praegusel ajal, kus kogu meie ümbritsev keskkond, kõik kuused ja mingid asjad on nagu kaose olukorras, siis seltsid on selline omanäoline tegevusvorm, mis aitab korrastada meie endi mõtlemist, meid endid korrastada, arvestada seda, mida me tahame, mida me taotleme selle iseendis. Korrastatuse loomise tulemusena hakkame me korrastama seda maailma, mis meie ümber on. Selles mõttes selle idee propageerimine, et seltsid on väga olulised ja see on meie traditsiooniline kooskäimise koostegutsemise vorm. Selles mõttes see saade on väga tänuväärne olnud ja, ja vast need viljad on alles kunagi tulevikus näha siis kui see seltsiliikumine nagu laiemalt Eestis taastunud. Aitäh selle hooaja kella viie tee möödunud sügisel juhatas sisse ka värske kultuuri ja haridusminister Paul-Eerik Rummo. Ma ei leidnud ta võimalust siia meie lõpusaatesse tulla, kuid oli lahkelt nõus eile kõnelema kultuuri ja majanduse suhetest ja seltside rollist kõige selle sees. Niisiis kuulame nüüd helilindilt, mida arvab härra minister missugused oleksid teie saatesõnad nüüd seltsidele, sest seltsielu jääb kestma ja läheb aktiivsemaks. Ja seltsielu jääb, jääb kindlasti kestma ja on võib olla võimalik, et ta mõnede kõige lähemate aegade jooksul võib-olla ei lähe praegustes oludes väliselt aktiivsemaks. Aga ma olen märganud, et, et just sisemiselt on ta muutunud võib-olla aktiivsemaks, kuidas vahepealsel ajal on olnudki nii, selles mõttes et olemasolevate seltside aktivistid on otsimas ägedamalt uusi võimalusi oma seltside edasi tegevuse jätkamiseks kui ka selles mõttes. Ta on märgata igasuguse ühistegevuse vastu uue huvilaine tõusmist Eesti ühiskonnas. Ka niisuguste inimeste hulgas üpris noorte inimeste hulgas, kes seda varasemalt Eesti ühistegevuse traditsiooni pole kunagi saanud ise kaasa teha või omal nahal tunda ja kellel võib-olla siiamaale pole olnud teadma isegi selle kohta minu ettekujutus on see, et tõenäoliselt lähemal ajal seltside tugevus ja seltsitegevuse välised ilmingud, välised viljad võib-olla jäävad veidikeseks varjusurma. Aga, aga samal ajal valimik selle varjusumma varjus seltside uus õide puhkemine, mis käib tõenäoliselt koos Majanduse elavnemisega selle majanduse elavdamise esimeste viljadega, kui uuesti majanduslik alus tugevamaks muutub. Kuidas teie näete seltside rolli meie kultuurielus tervikuna? Muutuvana praegusel ajal mulje on niisugune, et seltsid on üle minemas praegu ja harjumas uue olukorraga ja noh, nagu ma ütlesin, otsimas uusi ideid, uusi tegevusvorme ja eriti uusi enese ülalpidamisel vorme ja võimalusi. Usun, et juba paari kuu pärast, kui on jõudnud valitsusest riigikogust läbi käia ja võetakse vastu niisuguseid seadused, mis tegelikku haldusreformi, millest me oleme nii kaua pikalt rääkinud aitavad jalule kirjeldava haldusreformi, et siis ka kohalik aktiivsus, mis Eestis on alati olnud igal pool väga suur, endale ka uue seadusandliku pinna jalgade alla. Aga kui nüüd juba praegu eelnõu täna olemasolevate seadustega selgelt lahutatakse kohalikud eelarved riigieelarvest ning sätestatakse nende vahel üks selge seos, mõlemad seaduseelnõud on esialgsel kujul juba olemas, tähendab valdade, linnade eelarve, seaduseelnõu ja valdade linnade riigile või vahekorra seaduseelnõu, siis saavad kohalikud omavalitsused endale selge ühemõttelise maksubaasina saavad moodustada selgelt oma eelarved ja loomulikult on siis ka igal paigal kohalikud inimesed rohkem huvitatud ja suuremate õigustega kontrollima seda, kuidas nende käest maksja kasutatakse, kuhu nad suunatakse. Ja siis oleneb juba tõepoolest sellest, kas kohalikel inimestel oma oma kodus, oma kodude lähedal on huvi ilmutada kultuurilist aktiivsust ajada pysti omadel jõududel oma huvide rahuldamiseks seltsielu või mitte. Praegu jääb kõik see asi patuks, kuuleks igast igast inimesest, samas kui kogu seltsielu mõte on just see, et olla inimesele ilus lähedal. Kas teil on mõni soov kaasa öelda seltsidele ühingutele? Me teame ju, et meil on väga erinevaid seltse, ühinguid on väga aktiivsed ja ja isegi seadusloomes tegevat ettepanekutega ja nii edasi ja nii edasi. Mul on sooviga inimesele, et iga inimene leiaks endas üles selle asja või need, need asjad, mis teda huvitavad, peale selle igapäevase töö, mida, mida meist igaüks teeb. Seltsielu seltsi tegevust ei saa kellelegi peale suruda. Aga kui inimene on endas selle huvi leidnud, siis leiate ka endale võimaluse leida need teised inimesed, kellel on analoogiline huvi, samasugune huvi ja ühineda nendega. Ja seegi on juba, see ongi juba seltsitegevuse alus. Ja algus. Eesti on muutumas taas tsiviilühiskonnaks kodanikuühiskonnaks ja kodanikuühiskond ongi ehitatud üles kodanike vaba liisiatiivile vabale aktiivsusele. Ahjaa, vabale ühistegevusele kõigi silme ees on aga see loodetavasti mitte väga kauge tulevik, kus avastati olnud ühiskond oma, oma seltside, muude ühendustega on see kes, kes, kes toetab riiki mitte vastupidi, see, kes hoiab riiki üleval. Juhul kui ta ei hinda seda konkreetset riiki tema aparaadi tema olemasoluaparaadiga kõrgeks vajalikuks, siis vahetate välja. Just kodanikuaktiivsus on see, mille peale me kõik loodame. Aitäh teile, aitäh. Nii kõneles kultuuri ja haridusminister Paul-Eerik Rummo. Andkem nüüd sõnateadlastele. Teie proua Hayley laid, olete palju uurinud seltse ja suundumusi ja teie käest on pärit ka need andmed, et meil on üle 2000 seltsi praegu olemas. Kui need asjad need kokku panna ja kuuldes nüüd ka, mida minister kõneles. Mis te asjast arvate? Aktiivse kodanikuna ma pean kohe vastu hakkama vaidlema ikka nagu vaim võimule läheb kohe raginal kallale. Tähendab, ma ei saaks öelda, et meie uurimused praegu näitavad, et seltsiliikumises mingit mõõna on, kui üldse mingist moonast rääkida, siis kultuuriseltsid ei ole, aga ilmselt Paul-Eerik Rummo peab kultuuriseltsi eelkõige silmas, kui ta rääkis, praegu tähendab kultuuriseltsid enam ei ole, domineerivad, neid ei ole mitte kõige rohkem kaheaastast tuli arvult kõige suurem grupp kultuuriseltsid. Kuid seltsiliikumine ise kasvab tõesti väga lausa geomeetrilises progressioonis ja ma usun, et aasta lõpuks saame kolm ja pool 1000 kokku. 5000 aastas. Tähendab, ahastas, tegutses jah, aga üldse kokku oli 16000 20.-st 40.-ni. Kuidas näete teie, härra Ülo Vooglaid siin küll Taani kultuuri seltsi esimehena, kuid teadusmees vist ikkagi rohkem sedasama küsimust, sedasama probleemi? No ei ole kahjuks praegu neid uuringuid korraldada saanud. Aga puht nii mulje põhjal. Ma olen ka täiesti veendunud selles, et Eestimaal on olnud, on ja küllap jääb alatiseks püsima soov inimestel koonduda huvi niisuguse vastastikuse sümpaatia ja ühistegevuse pinnal ning sellise kitsama seltskonnana tunda rõõmu sellest, et on võimalik 11 täiendada, 11 rikastada ja koos käia. Ja niisugune seltsielu, mis Eestis kui vähegi üldse võimalik, on siis alati kohe jälle nüüd tuha alt tõuseb, kiiresti on praegu tekkinud ning laieneb ja süveneb. Nii et mina osalen siiski mitte ainult taani seltsis Vaidki võhnil summa vaatasin, praegu lugesin sõrmede peal üles kuus seltsi küll osanud. Ja nad kõik on toredad ja mulle tundub, et samamoodi arvavad teisedki nendes seltsides osalevad isikud. Aga mis see tegelikult on, mis inimesi seltsidesse toob? On mõni üldistus olemas. See sooviv ihalus selle tegeliku demokraatia järel seltsi saju keegi sundida minema ja seltsi ei saa mitte kuidagi. Totalitaarsed juhtides on tõesti kodanike vabatahtlik tegevus. Ja kui sa seal ikka vabatahtlikult ei tee ja kui keegi hakkab midagi sundima, siis läheb asi laiali, ongi kõik. Ma vaatan teolt üsna aktiivne ka siin saalis, praegu on koos üsna paljude seltside esindajad. Teadlase vaim lööb läbi, ankeedid on käes, jagati inimestele need välja, mehed näevad siin tükk aega vaeva, mida ühte või teise lahtrisse kirjutada. Mis uurimusi on? Me tahaksime praegu teha võrdlevad Põhjamaadega teiste põhjamaadega uurimus, kes on meie tänapäevaseltside liider. Seda me ei tee päris oma peaga, meil on ka Soome ja Rootsiga koost ja me tahaksime siis aasta lõpuks võrrelda, kes on tänapäeva Põhjamaades, kes on see isiksus, kes juhib seltsi? Aitäh teile. Ma usun, et see teema on suur ja lai. Selle juurde veel jõuab, kuigi peaks tähelepanu juhtima v lõhele, seltside foorumile mille tegevusest teie aktiivne olite ja siin on selgelt välja toodud õige mitu seltside foorumi nõudmist. Nendele nõudmistele on Sulev Alajõe vastanud ka kuid noh, esialgu tundub, et see vastus oli veel küllaltki ümmargune. Tõepoolest ei ole seltside seadust ja selle tõttu need kaks põhinõudmist, et seltsidel oleks võimalik arendada iseseisvat majandustegevust ja teine ka majanduse valdkonda puutuv punkt et tuleks kuidagi reguleerida nõukogude ajal ehitatud kultuuri rajatiste minekut ja tasuta üleminekut seltside käsutusse. Need kaks seltside foorumi põhinõudmist on esialgu lihtsalt vastamata. Loodame, et seadust tuleb kuidagi korrigeerib seda. Nii et seltsidele õiglane seadus nii loodame, tuleb aitäh ja liigume pisut laulule lähemale. Meestelaulu selts on täna esindatud kahe mehega, professor härra Kuura areng ja härra Toivo Ojaveski. Meestelaulu selts on ääretult aktiivne olnud, vähemalt nii nagu on kuldaeg ja näha olnud siin talveaias selle pooleteise aasta jooksul. Mida te nüüd veel kavatsete, mis on hetkeseis teil? Noh, me selts on, saab sügisel viis aastat vanaks ja peab ütlema, et kui ta asutati, siis me ei osanud ette näha seda rolli täpselt täna võime tõdeda, et see 2000 või 2000 eesti meest meest, kes laulavad mees koorides ja mida me peame võib-olla eesti meeste paremaks osaks siis nad on arvamusel, kuigi me elame kehvale seal selles mõttes, et ega majanduslikult me väga kiita ei saa, kuid nad siiski leiavad, et see selts peab edasi elama. See seltskond ennast teadvustanud ja suudab siiski ühe katuse all hoida, seda talumeesteväge. Üht-teist on ära tehtud, peab ütlema seltsi juhatus on väga aktiivne olnud, eriti tema president kes ihu hingega võitlusel seltsi eest. Ja kui rääkida praegu hetkeseisust, siis ees ootab meid esimene niisugune suur üritus, mida meeste lauses läbi viib. Nimelt suvine laulupidu Rakveres, kus siis kogu see vägi tuleb kokku ja ma arvan, et sellest kujuneb üheksaks muusikasündmuseks. Tore on tõdeda, seda ka, et meie seltsi tegevust on huvitatud Meie poistekoorid ja need tuleb iga päev juurde. See on hea märk tulevikuks. Sest kus see mees ikkagi kasvab, kui, kui nooruses, kui poisikesepõlves põrsapõlvest talle meheks meheks saamisel, niukseid, traditsioone ja eesmärke püstitada, just kogenud ja elu läbi kinnaste poolt. Huvitav on see, et meil on. Vabariigi lõpus oli umbes 63 meeskoori üle Eesti aga lauljate arv Eestis on ikka mees kordades konstantne kuskil 2000 ringis, nii et ega see väiksemate kooride arvel oli arv suurem, aga lauljad ikka sama palju. Meestel lauluselts on olemas õrnema poole, seda sama sorti seltsi pole kuulda olnud. No on toredasse, meestelauluselts tekkis nagu, mitte ülevalt poolt või altpoolt, see oli sihukeses tihiline vajadus organisatsiooni järgi ja meestelaulu selts on püüdnud ka teiste poole pöörduda, eriti naiskorv teiega segakordade poole, et, et nad, meie eeskuju järgiks ei pea olema selts. Võib-olla on see mingi liitega. Praegu ma leian, et, et nii naiskoorid kui ka segakoorid neil puudub niisugune noh, edasiviiv tsenter maju, trust, kes nende tegevust suudaks koordineerida ja tulevikusihte seada, nii et kutsume ülesse meile järgnema. Kes siis ikka kõige parem on, kui ikka mees? Eks ole? Ja tahaks loota, et, et tulevikus homne päev on toredam ja ühiste jõududega me püüame raskustest läbi saada ja meie taga on tugev meeste vägi ja ma loodan, et et see ülesanded, mis me oleme seadnud selle seltsi ette, et need täidetakse. Ja noored mehed Tallinna konservatooriumist on kohe valmis pilli puhuma. Jätkame sedasama mõtet. Meie teed Estonia talveaiast siin laudkonnas on väga tõsiste seltside esindajad, sõjaajaloo selts on esindatud härra Mati õunana õunaga. Ja muinsuskaitse selts on päris suure mees- ja naiskonnaga kohal proua Mare Kask. Härra Veljo Ranniku, Ärelva Puustaki, härra Jaan Tamm. Nii igalühel on siis ka teist öelda mõni sõna oma seltsi kohta ja ikka vaatega tulevikku. Sõjaajaloolased. Küllap ikka ma ütleks, et Eesti sõjalu selts tekkis omal ajal sellise aju Trustina, kes kogus koondas meie sõjalise mõttega intelligentsi ja praegu on meil just selline tegude aeg, kus meie mehed just paremas töö eas olevad mehed on konkreetsele tööle asunud. Eesti. Riigikaitse organiseerimisele ma võiksid nimetada jah, poolt tosinat meest, kombes, näiteks härrat, Valter Raidla, Noormets, Teetsov, kes on kaitseministeeriumis praegu ametis muuseas ka esimene või noh, mitte küll esimene, aga esimene, ütleme uusaja kaitseminister härra Uluots on ka samuti meie seltsi liige. Härra Urmas Salo on peastaabis ametis ja praegune riigikaitsekomisjoni esimees Riigikogus Rein Helme on samuti meie seltsimees eelmine seltsi esimees. Nii et mehi meil on, kes konkreetset tööd oskavad ja tahavad teha. Muidugi mina näeks üheneks Puudusena just konkreetse sõjaajaloo uurimise peale, on ainult üks mees, on praegu härra Toe nõmm ajaloo instituudis, aga see ei ole meie viga, see on rohkem Eesti vabariigi viga, kes ei leia sellist raha, et meestele maksta ajaloolastele ma mõtlen, sest eks ajaloolane ei uuri ka niisama oma rõõmuks, tal on samad mured nagu igal inimesel, ta tahab, Süüa tahab riiet, ta tahab palka saada, ilma palgata tööd ei saa teha. Jah. Ka konkreetselt on teil praegu midagi käsil ka? Te mõtlete töödes töödest ja ja härra Toe nõmm uurib nüüd praegu just Eesti vabariigi noh, öelda kaitse tööstust ja mis on väga õpetlik see, et väga paljud on võimalik siinsamas Eesti vabariigis teha kõiki laskerelvi omal ajal praktiliselt tehti kabra, praegu on seda peaaegu et võimalik teha, kui mõned tööpingid juure ostab tehti soomusautosid, ehitati sõjalaevu ka praegu on seda võimalik jällegi teha neid samu laevu, mida meil ei ole ja mida meie laevastikule oleks vaja, et oleks piirivalvelaevadel konkreetne tugi selja taga, seda on võimalik ehitada Eestis, osta sinna peale elektroonika, maailmatasemel elektroonika, aga just see kõige suurem, kõige töömahukam töö, see on võimalik siin kõik ära teha. Vaat kui hästi kostab siia talveaeda lennukimüra siit läbi klaasakende, mis meie pea kohal just nimelt on nüüd aga muinsuskaitse seltsi inimesed, ma tean, et teil, proua Marje Kask oli midagi südamel või hoopis vastupidi. Jah, kuigi täna on selle meeldiva saatesarja viimane saade siiski muinsuskaitse selts on nüüd juba kuues aasta iga kevadel alustanud just vastupidi, nagu uut aastat ja uute lootustega. Ja niisamuti meiegi alustame sellel aastal juba üheksandat korda Eesti muinsuskaitsekuud mis algab küll üks päev varem traditsioonilise 18. aprilli asemel seitsmeteistkümnenda aprilliga. Me läheme nimelt Tallinna kalmistutele neid korrastama ja ka Tallinnast väljapoole Jõelähtme kalmistu kalmeväljale, mis ootavad mitte ainult arheoloogi kätt, vaid ka korrastajaid ja kuu läheb ka mõnevõrra pikemaks traditsioonilise 18. mai asemel, mis on olnud nagu muuseumipäev ja juhatanud sisse järgmiste ürituste sarja lähenemine nüüd edasi maikrahvi üritustega ja 22. 23. maiga tahaks lõpetada. Ja võib-olla paljude paljude ürituste kohta. Te teate teavet saate lugeda lähiajal lehtedest, kuid ühele üritusele me tahaksime siiski erilist tähelepanu rõhud tähelepanu osutada ja nüüd võib-olla seda juba täpsustaks, kes proua Malle Kask. Tänan härra Veldermanud ütlesid õieti, mul on tõesti südame peal üks niisugune asi, et me kaheksandat korda viime läbi muinsuskaitsekirjutiste võistlust. Ja tänavu aasta toimub see viie viimast korda. Viimast ja viimast korda, nii et te käskisite rääkida küll vaatega tulevikku, aga selle kohta ma ütlen ka hiljem mõne sõna, me kutsume üles kõiki Eestimaa koole tänavu aasta eriti aktiivselt osalema muinsuskaitsekirjutiste võistlustel. Kuna see on viimane kord ja tööd palume ikka saata töö põhiteema, mis meil tänavu aasta on, on muinsuskaitse ja ärielu, on ise selle teema meile peale surunud. Me kutsume laialdaselt osa võtma, muidugi võib kirjutada ka kõikidel teistel teemadel tavaliselt, mis meil on, punane terror monumendid, vabadussõja-ga seotud mälestusmärgid, arheoloogia, ajaloo kunstimälestised, kõikidel nendest võib kirjutada ja tööd me paluksime ikka saada traditsiooniliselt jüripäevaks. 23. aprill on siis viimane ärasaatmiskuupäev ja palume saata Tallinnasse Vene tänav 17 Tallinna linnamuuseum Maredase nimele. Ja me loodame, et kui me enam niimoodi suuresti seda ühiselt seda üritust ei tee, et õpetajad koolides jätkavad seda tegevust ikka suur tänuril. Ja nüüd kuuleme jälle, kuidas kõlab siin saalis Estonia Seltsi juhatuse liikme härra Mati Palmi hääl, sest kella viie teel ei ole ta veel siin laulnud, teda saadab klaveril provorina pikani. Meile kõigile hästi tuntud laul kindlasti Artur Kapi metsateel. Et. Oli ka. Edela. Ja meil on jäänud veel paar-kolm seltsi kes siin kohvi rüppavad ja muud ka norra seltsi esimees härra Jaan Kangilaski. Te olete oma norra seltsiga, meil siin talveaias olnud aega mööda läinud, on läinud ja ega aeg pole samal ajal seisma jäänud. Meie selts on endiselt huvitatud Norrast ja tema tuurist, on selge, et seltsi liikmetel, nagu ma arvan, igal pool mujalgi on väga erinevad tiivid. Miks nad just Norra vastu huvi tunnevad ja tõepoolest on sellel maal palju sellist, mille vastu huvi tunda ja mida armastada. Aga ma arvan, et üks niisugune teema on ikkagi ulatub välja seltsi enda liikmete huvides, see on ikkagi Norra ühiskonna ja kultuuri tutvustamine. Eesti avalik, kui seal ja seda oleme püüdnud jõudu moodi teha ja teeme ka edasi. Tuleb küll kohe öelda, et Norra on maa, mis austab detsentraliseerimist. Püüab igas maakonnas oma kultuurielu edendada. Norra selts jagunenud Tartus on iseseisev eesti-norra selts olemas aga, ja ka meil Tallinnas siin on paremad suhted mõnede Norra maakondadega ja üks suur üritus, mis on meil lähemal ajal või sellel aastal plaanis ongi siis stalangeri linna ümbritseva roogalandi maakonna kultuuripäevad Eestis, milleks ma arvan, kõik meie seltsi liikmed jõudumööda kaasa aitavad, sest norra kultuur väärib tutvustamist mitte ainult enda tema enda pärast, vaid ta on ka minu meelest õpetlik näide, kuidas üks suhteliselt väike rahvas oma kultuuri suudab hinnata ja elus hoida selles integreeruvas maailmas. Aitäh. Kodu-uurimise seltsi esindajatena, härra Voldemar Miller. Te olete tegelenud väga palju kodu-uurimisega. Missugune on teie seisukoht seltsidest ja koduuurimisest? Kodu-uurimise Corem ja tegelenud kui nii võtta siis ligemale 50 pastat. Ja minu seisukoht on umbes nii välja kujunenud, et kõigepealt, et seltside tegevus on olnud meil timukas, saatja kool ainult selle tõttu, et meil oli ennem suur demokraatiat, suur kogemus seltsi alal. Saime oma demokraatliku vabariigi omal ajal üles ehitada, vastasel korral meil oleks olnud inimesi, kes oleks võinud seda juhtida. See on üks punkt, teine punkt, mis selle juures oli, meie seltsidel on olnud kogu aeg üks, teine niisugune funktsioon, ta on, seda ei ole keegi kunagi tahtnud julgenud välja öelda, ta on tegelikult olnud eesti rahva organisaator selles mõttes, et ta on ka ühtlasi olnud vastupanu liikumine mõningal määral. Ja mis puutub eraldi kodu uurimisse, siis me on ikkagi unustatud ära, et meie rahvuslikud teadused, On ju ei ole ju saanud mites alust mingisuguselt ülevalt poolt vaid need on kõik alt ülesse kodu-uurimise teel saanud oma alguse ja kodu-uurimine on praegu just see eriti veel, kui nüüd, kus kooli koduvorme või nii väga aktiivne on. Lähemal ajul tuleb jälle üks vabariiklik konverents kus meie kasvatame seda teadlikku eesti inimest, kes tunneb Eesti elu Eesti arengut ja mõtleb eestiliselt ja sellepärast on see võib-olla natukese suurema osa sellel meie üldises arengus, kui tavaliselt arvatakse. Aitäh, ja kui me poolteist aastat tagasi juba öeldud kaheksandal oktoobril 1991. aastal siin talveaias alustasime, oli esimeseks seltsiks Estonia selts. Seltsi esimees härra. Arne Mikk mis on neil lõpetuseks öelda? Ronja selts on Tallinna vanim eesti kultuuriselts ja me püüame tema traditsioone ka uuendatud kujul elus hoida. Härra Miller juba ütles, et seltsidel oli ka rahvuslik poliitiline missioon ja meil on õnn ja rõõm öelda et Konstantin Päts ja Jüri Vilms, hoid kunagi Estonia seltsi liikmed. Ja muidugi praegu Estonia seltsi kavatses uut teatrimaja ehitadega korraldada, laulupidusid, aga Eesti rahvusliku kultuuri edendamiseks oleme küll kahel aastal teinud oma kultuuripäevi. Samuti me oleme noori lauljaid, noori klaverimängijaid õhutanud võistlema ainult eesti heliloomingut esitades. Ja samaaegselt. Meil on ka plaanis just kohtumisi paljude seiste seltsidega. Siin oli just hiljuti kõige ilusam ettevõtmine neil koos Eesti meestelaulu seltsiga. Tähistasime vabariigi aastapäeva ja ainsana Tallinnas need kaks seltsi kutsuti teatrisse kõik vabadussõja veteranid. Ja kui härra Kangilaski mainis Norra seltsi tegevust ka siis meie hooaeg lõpeb Norra poole vaadates, nimelt me korraldame noortele klaverimängijatele võistluse Edvard Griegi loomingu esitamiseks ja Norra saatkonna poolt on välja pandud peaauhind sõit Bergeni festivalile. Nii et selts püüab mitte tegeleda klubi või kohviku sellise miljööga vaid haarata kaasa võimalikult palju teisi seltsi ja teisi kultuuris liikumisi. Sest me ei jõua ära oodata, millal vabariigil on nii palju raha tsentraalselt kõiki finantseerib. Aga seltsid ühinedes võivad palju toredat korda saata. Sümboolne on ka see kivi, mis siin talveaia keskel on. Kunagi sellest kivist alustasime, võib-olla sellega ka lõpetame. Meenutab aastat 1910, kus kuberner Korozdovets ei lubanud ühtegi eestikeelset kõnet pidada eestikeelset laulu laulda Estonia nurgakivi panekul. Aga see teater ehitati, see kivi oli ka maa sees peidus. Aga tuli uuesti välja, on meiega ja jääb meiega. Sest Estonia teater, Estonia selts on eesti kultuurist üks osake. Gigaselts peab andma ja saab anda kogu pilti suu juurde. Väga palju aitäh. Ja ongi kõik. Kuulsime palju põnevat ja huvitavat pooleteise aasta jooksul. Siinjuures tuleb tänada kõiki eest kostjaid. Ma loetleks siin neid, kes on oma toetuse andnud kella viie teele siin Estonia talveaias. Nüüd on kultuuriministeerium, Eesti kultuurifond, Eesti Teaduste Akadeemia muinsuskaitse selts, Lääne-Eesti pank, vanalinna fond, Eesti agentuur vestma ja loomulikult Estonia selts, Estonia teater ja talveaia, pere, kelle heal toetusel ja abil oleme kella viie teed saanud korda saata. Võib-olla tõuseb see saade uuesti ellu teisel moel. Kuid seltside elu jääb, aitäh teile. Ja kohtumiseni.