Folklooriseltsil on need alused sügavalt arhailised rahvakultuur nii nagu ta oli soov seda mõista, talletada ja propageerida. Rahvatantsu ja rahvamuusikaseltsil on pärimustes tulenev tänapäevase töötlusega kohenduste ja tuletistega väljund. Võib öelda ka rahvalikke ehk. Ent ometi põliskultuuri põhjal loodud. Nii et mõlemal suunal on siin ruumi selle päikese all. Ent püüdkem kõnelda just nendest alustest, aga nüüd ma palun mõnusast lauast küll pisut erinevates seltskondades siia. Folkroo folklooriseltsi esimehe Kristjan Toropi ja rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi ühe esimehe Ülo Luha, palun. Et kõnelda siis ja see alus folklooriseltsi alus. Folkloori all me mõtleme. Eelkõige on kombeks mõelda, et see on midagi sellist, mis on minevikus olnud tegelikult kloor kui vaimne pärand. See eksisteerib ka praegu tänasel päeval meie ümber ja meie sees. Tavaliselt me ei oska seda märgata. Aga ta on osa rahvakultuurist. Folkloor ja folkloori rahvakultuuriharrastajate harrastajat on sellised inimesed, kes püüavad säilitada oma moodistagnandid. Nad püüavad säilitada hoida mitte seda, mis on olnud seda mõista. Seda ka uurida ja seda propageerida. Härra Ülo Luht, kuidas teie oma seltsi põhialuseid lahti räägite? Tegelikult on rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi kõige tähtsam ülesanne hoopiski seltsi tegevuse ellu ratamine. Aga selle kõrval jätkame meie või me käime koos folklooriseltsiga nii kaua, kui see nagu Christian naljatades ütlevad, stagnatsioon lõpeb, siis meie lähme sealt edasi niisuguse näitega, et jääb väheks sellest rahvatantsust, siis autor võtab, töötleb teda või hoopiski selle baasil, loob täiesti uue tantsu. Ja ma arvan, et me mõlemad mahume ära ja saame hästi läbi ka. Nüüd vahepeal liikunud jutt selle kohta, et vastastikku 11 välistate ei pea põrmugi paika, ikka nii, et veate ühte vankrit. Ja meil on üsna tihe koostöö, sellepärast et tõepoolest ka rahvatantsu ja rahvamuusika selts tegeleb sellega, millega looriselts tähendab see on see, millega tegeleb folklooriselts võib-olla süvendatumalt. Selle sama asjaga tegeleb ka rahvamuusika rahvatantsuselts. Ma ei oska öelda, kust on tulnud see kõmu niimoodi, milliselt turult, et me vastased olema, tähendab, ma isegi ütleksin, et kumbki see liin ei ole vastane, rääkimata sammud Kristjaniga vastased oleksime Kristjani suurim õpetaja sellel alal. Tänan, liigume siis ajaloos hästi kaugele tagasi ja me alustame folklooriseltsiga. Et mõista, kes on need inimesed kes ei seltsis, siis töötavad kui suurselts kõigepealt on härradorp või anna Ojala, palun. No nüüd ma olen natuke raskustes, sest pabereid mul küll kaasas ei olnud ja statistikat ma viimasel ajal nüüd teinud ei ole. Ega folklooriselts ei ole väga suurearvuline folklooriseltsi kuulumuseks. Me töötasime välja teatud piirangud, kahe seltsi liikme soovitused, et mitte igaüks, kes lihtsalt. Ma ei oska öelda, mis tahtmisel võiks astuda seltsi, vaid tõepoolest oleksid ainult inimesed, kes selle asjaga kaasa tulevad, on tõelised entusiastid ja hoiavad nii-öelda folkloori au sees sõna otseses mõttes puhtana. Meil on folklooriseltsis, on väga palju üksikliikmeid, aga on ka rühmi. Näiteks siin minu kõrval istub kohe hoiuspuujuht Serioosipova, kes on oma rühmaga folklooriseltsi liige. Neid on. Pärnu-Kihnu Ma siin on Vändra lustilik ja, ja mitmeid teisi, aga folklooriselts loodi 16 november 1988. See oli üks esimesi rahvuslikke seltse, mis üldse nüüd sellel sula ajal loodi. Ja Ma julgen öelda, et liikmeid on võib-olla kuskil 300 ringis, mitte rohkem. Pärnu seltsi. Ja Pärnu seltsi ma ei tea, kas liige või või esinaine või kuidas sõid. Proua Serioosibova. No tähendab, mina pean ütlema seda, et mina esindan siin nii folklooriseltsi kui Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi Pärnumaaosakonda kui ka Eesti rahvakunstiühingu Pärnumaaosakonda ja ma leian, et neid ei saagi lahutada võtta, sest nad on nii tihedalt üksteisega seotud kui tänapäeva seatud eesti rahvatantse seatud eesti rahvamuusika. Nemad on ikka välja kasvanud meie etnograafilisest tantsus, meie vanast arhailisest rahvamuusikast. Täpselt samuti meie käsitöö, meie traditsiooniline käsitöö ja ma leian, et nad on nii üksteisega seotud. Ja sellepärast mina vean nagu Pärnumaal siis olles Pärnu maakonna kultuurikeskuse rahvakunstitoimetaja kõike seda rida. Ja nii nagu Ülo Luht ütles, et Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi eesmärk on ees kõige seltsitegevus siis ma pean ütlema, et me Pärnumaal seda seltsi tegevust oleme püüdnud elustada või mitte, õigemini elustada ka ennem neid seltse oli meil omavahelises kollektiivide vahel seltsi tegevus olemas. Aga nüüd me oleme natukene laskunud ka rahvatraditsioonidesse. Ja me tõepoolest korraldame oma seltsi tegevust, nii et meie kollektiividel oleks huvitav. Ma võin siin näiteks tuua kadrisimmani ja uue aasta simmani ja vastlasimmanit ja kirju, muna simmani, tea mis meil on plaanis ja mis me oleme ka teinud ja see ei ole üldse üksinda. Lõbutsemine Me kollektiivid, rahvatantsufolkloori ja rahvamuusikakollektiivid tulevad kokku ja sealsamas me ka õpime üksteiselt ja õpetame 11 ja siis ka lõbutseme, me tuleme nii nagu vanasti mindi laulupeole, igaühel loomal rätiku sees toidunud kaasas ja me tunneme ennast täiesti vabalt. Kusjuures me nendel üritustel ei piira osavõtjaid, kes neid seltsi liige, vaid kõik, kes soovivad, löövad kaasa ja eks see on ka üks propageerimise seltsi tegevuse propageerimise vorm. Ja ma pean ütlema, et meie read täienevad seltsi liikmetel, read täienevad. Aga muidugi ma tahan siiski öelda seda, et, See teaduslik või folkloor, mis on meil vanasti olnud, et see tahaks veel väga palju uurida ja leiaks sealt väga palju materjali. Ja me saaks väga huvitavaid üritusi korraldada. Aga see eeldab seda, et meie oma kirjandusmuuseumi ja ka Eesti Rahva Muuseumi peaksime oma usutempliks, seda peaks nagu iga eestlane pidama. Aga öelge, palun, teil on kõik koos. Kas ongi mõtet nii mitu eraldi seltsi omada, nii nagu praegu siin meil kasvõi siin saaliski on koos? Ma leian, et Eesti folklooriselts ei ole nii palju arvuline ja võib-olla temal on täiesti eesmärk kõigepealt teaduslikult läheneda folkloori-le ja seda on ka vaja. Rahvakunstiühing jah, nendel on ka natukene rohkem käsitöö, aga, aga tähendab vabariigi tasandil ta võib-olla nii. Aga kuna me ei ole nii suur rahvas ja eriti kui maakondadega võtta, siis ma leian, et maakondades nad võivad olla ühes. Mind ei häiri see, et meil on eraldi vabariigis vabariigi tasandil folkloor, rahvatants, rahvamuusika ja rahvakunstiühing. Nii et kui on suurem, siis veab seesama eesmärk kolme vankrit. Kui on väiksem, siis veab kõiki neid ideid korraga. Üks. Ja nüüd appi tuleb ansambel leegahjus. Ja te kuulete kohe. Madri laulu ees on ma mardipäev päev ja mardilaul on üles kirjutatud kusagilt mujalt kui Lasnamäelt. Lakesest. Viilu vainu W7 sõela Elva läheb mööda ja relvaloa ju kenasti. MINA POLE. No ja ega ajal ka siidisuga ajale laaseedisuga mao meestiga, saarepa müüdiga seal ERRis Nii lauldi siis Lasnamäel LEGO kunstiline juht Igor Tõnurist. Kuivana laulan, see on üles kirjutatud 36. aastal, aga no viis on väga vana, niiet ikka mitusada aastat vana. Te olete palju selleks teinud, et see vana uuesti ellu äratada, teda uuesti meie inimestele tuttavaks laulda kuhu meie folkloor liigub, mis on meie folklooriliikumises praeguse võtmeküsimus? Praegu on üldse väga keeruline periood meil, sest folklooriliikumine üldse rahvakunstiga tegelemine on kaotanud noh, ütleme poliitilise tausta või eesmärgi. Leedus ja Lätis on näiteks täpselt samad probleemid, ansambleid on palju vähemaks jäänud, nii et praegu tuleb natukene jah mõelda ja üle elada see ülemineku aeg ja siis vist endale selgeks teha, mida me üldse tahame selle folklooriliikumisega, folkloori harrastamisega saavutad. Kas me tahame ennast teistele tutvustada või iseennast Endale kindlamat alus saada? Noh, eks seda näeb. Aga mida teie arvate? No meil ei ole näiteks leegahjusel kunagi seda probleemi olnud. Me oleme oma 20 aastat kogu aeg oma joru ajanud ja tõesti endale need folkloorialused selgeks teinud ja endale elavaks teinud, seesama mardilaul. Me laulame mardipäeval ka, kui me käime. Meie jaoks ei ole ainult lavalukk. Ja täpselt nii on meil pulmalauludega on palju teiste laule paljude teiste lauludega pillilugudega. Me toome nad ellu tagasi, elame selle sees, aga ei näitle. Ja kui enamik Meie folklooriga tegelevaid inimesi elaks ka sellesse nii palju sisse, vaat siis oleks juba palju saavutatud. Sest me praegu kogu aeg ehib ennast võõraste sulgedega, aga ei tunne, et alati, aga mis on siis meie meile ainuomane ja ainult meile iseloomulik, mille kohta ükski võõras ei saa öelda, aga meil on ka niisugust näiteks paljude Valtside pulkade kohta või meie tantsude laulumängude kohta võib nii mõnigi öelda, et ma olen Skandinaavias näiteks kohanud 100 või, või Saksamaal, et ah meil on ka tegelikult laenulood. Aga näiteks regivärsse väga paljud vanemad pillilood, need on ainuomased neile, see on just meie kultuuri põhirooga praegu igal pool üle Eesti luuakse ka niisuguseid ansambleid. Ansamblid nimetavad ennast rahvamuusikuteks ja nõnda edasi. Mis see siis tegelikult on? No ma arvan, et väga paljud ansamblid on rahvamuusikast üpris kaugel. Need on pigem rahvapärase muusika või, või, või mingi ajaviite muusika, ansamblid, isegi nimed, mõnikord on täitsa võõrapärased ladinapärased nimed, näiteks nimi ise juba kõneleda, kui kaugele ansambel rahvamuusikast on? No võib ju muidugi seda teha ka, ega ma selle vastu ei ole. Aga kui me nimetame ennast rahvamuusikaansamblis või seda enam veel folklooriansamblit, siis me peame siiski selgeks tegema, kus on see rahvamuusika, kus on tavaline ajaviite muusika, kus on see piir, kus on see üleminek või milline ta on? Praegu siiski väga paljud ansamblid esitavad rahvamuusika pähe kõike muud kui rahvamuusikat minu arvates ka see teie muusika, mis te arvate, sobib siiasamasse saali, selle kunstinäituse juurde, mis siin on. Suur kunstiline vaip seinal, katus, mis valgust läbi laseb klaaskatus pea kohal mida talutares kunagi ei olnud. Seda küll. Aga kui me näiteks mardiõhtul siin kokku saame ja sedasama mardilaule laulame, see on üks osa sellest tavandis sellest õhtust ja mind ei häiri üldse need pildid või see lagi, et see on meie mardi õhtume, sind pidutseme ja kui me nüüd tahaksime äkki tantsima minna ja kui me nüüd selle järgmise loo ajal, mis, mida me nüüd mängima, aga me lähme ja tantsime seda labajalavalssi või palkama sukat, mis on ka meie üks Põhja-Eestile väga iseloomulik lugu, siis ma ei näe sellest ka mitte midagi hirmsat. Niisiis kolm virulugu. Edasi kõneleme rahvatantsu ja rahvamuusika seltsis, tema ettevõtmistest ja inimestest ja siin laudkonnas on siis seltsi sekretär Elena Kalbus ja seltsi esimehed Ülo Luht ja too nurk ja seltsi juhatuse liige Uno Veenre. Väga tõsine koosseis. Nii, palun, Elena kaldus. Kui palju teil liikmeid on? Teil on vist väga suurselts. Täna täna vaatasin üle nimekirjad 2613 liiget, sain kokku ja nendest on kaks kolmandikku, on rahvatantsijad, üks kolmandik on rahvamuusikud. Ja loota on, et enne seltsi sünnipäeva astub meile veel liikmeid juurde. Millal see on? Seltsi sünnipäev on seitsmendal detsembril. Vanaks selts saab kolmeaastaseks. Seltsi loomisega oli teil kohe väga suur pere ja kohe jagunesiteni tantsijatega muusikuteks. Kuid te teete mõnikord ka kõike koos ju. Eks ikka loomulikult, nii et pillimite tants on ikka olnud alati koos. No tavaliselt on nii, et muusik mängib ja siis teised tantsivad, aga mõnikord olen ma ka näinud, et te teete ka nii, nagu kunagi vanasti tehti. Mängib teiega tantsite ja, ja, ja kui ette rutata, siis järgmisel aastal tahame koos ühe seltsi veow teha isegi. See oma asju siis tegelikult ajate, nii, muusikud harjutavad eraldi, käivad koos eraldi tantsijad omaette eraldi, millal te kokku saate? Me anname endale sellest täielikult aru, et et muusika tants käib koos, aga eraldi võetuna on ad kaks täiesti eraldi žanri ja asjaajamine käib samuti. Volikogu tuleb kokku, üldprobleemid, mida me koos teeme, arutame läbi ja siis läheb volikogu pooleks. Muusikaosakond läheb omaette, tantsuosakond läheb omaette ja arutatakse nukkasi sisemise või noh, rohkem selle erialaga tegelevad küsimusi, et mitte üksteise aega viita. Tegelikult on ju nii, et teil on kõik eriala inimesed, kõik, kes nende asjadega on ammu-ammu tegelenud. Kuigi jah, on see kõik ju väljaspool tööaega tehtud, kuid selle peale läheb väga palju aega. Tähendab, vaba aega kulub niisugusele tegevusele ääretult palju. Mis te arvate, mis sunnib inimesi tegelema nii tantsu kui ka muusikaga ja või pillimänguga ja kuigi me teame, et seda on läbi sajandite kogu aeg tehtud? Mingi vedru peab siin olema. No kahtlemata, aga üks vedru võib-olla ongi see, et inimene vajab peale Pääle riide ja ja kõhu eest hoolitsemisega midagi vaimule ja midagi hingele. Ja ilmselt see muusika ja tants, need on ju ja rahvatantsu, need on niuksed juba, kõige niisugused, ma ütleksin ka niuksed, ürgsemad ja vanemad vormid, millega eesti rahvas ja kõik rahvad on tegelema hakanud. Ja, ja kahtlemata on see traditsioon läinud edasi. Ja nii mina seletan seda sellega, et lihtsalt niisugune on vajadus, kuigi me näiteks võime ju noh, täna eriti arutas tänapäeva tehnikat ja võimalusi kuulata suguseid, kuulsaid hääli ja häid pillimehi ja küll raadios, televisioonis ja, ja igasugust lintidelt ja filmidest on siiski jäänud inimese tahtmine ise midagi teha. Olgu see siis ükskõik mis kunsti alal. Ja ilmselt selles ongi see asi, et ikkagi tahetakse midagi ise teha, tuntakse ka võib-olla see kooskäimine ja ja seal tekib juba niisugune noh, seltsielu ja siis on kaks suur suur tähtis asi, see on üks niisugune võimalus, ütleme, seltsielu ja kooskäimiseks ja, ja niimoodi, nii et niuksed. Niisuguseid tegureid on palju. Ma julgen öelda niimoodi, et selts tegelikult on olnud olemas aastakümneid aastakümneid ainult praegu, ütleme, selle rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi näol on ta formeerunud natukese teistsugusel kujul. Aga tegevus kui selline. Võtame suured tantsuansamblid. Võtame koorid, kus on oma juhatused oma rahakassad. Ma toon väikese näite, ma ei tea, kas ma tohin tuua, aga mõtlen. Tallinna tehnikaülikooli meeskoori aastakäive on 555000. See peaks kõik ära ütlema, et seltsid tegutsevad ammu-ammu, aga me oleme nüüd niisugune, kes natukese püüab just seda õppetöö kõrvalt ja seemnete kõrvad just seda seltsielukude käima lükata ja see on praegu meie kõige suurem võlg, aga me liigume sinnapoole. Kas võime linnu lennuliselt praegu ära öelda ka seltsi tegemised, kas lähemas minevikus või, või ka siit tulevikku? Mis teil on ees? Jah, kui minevikust ja alustada, siis tänavu oli meil järjekordne juba seitsmes vabariiklik rahvamuusikapidu Saaremaal. Ja selliseid pidusid me planeerime edaspidi. Järgmisel aastal on Läänemaal Haapsalus. Seltsi tegevus on tegelikult ülemaaline ja meil praegu ei ole kambreid niimoodi, kus keegi tapab, midagi teeb meie siin keskuses, ütleme kesktoimkonda, niimoodi saame ära teha ainult paar asja, seal kindlasti sünnipäeva pidamine. Detsembri esimesel laupäeval suveseminar koostöös Kultuuriministeeriumi täiendusõppekooliga. Ja üks asi tuleb veel suvel, aga sellest me praegu räägi sedasama seltsi liikmed teada kirja teel. Pidude peale jutt läks ja nüüd ka leegahjus teeb Torupilli valtsi kus tegelikult viiulit Torupillipäraselt mängivad üks vanemaid instrumentaalansambleid meil üldse, mis üleskirjutust. Niisiis, nüüd ka mõni sõna Kihnust, teist ei saa kuidagi mööda Katrin Kumpan. Dekoote praegu kinnastussoki või mis teid siin on, mis kinda Cyrison, Kihnu kirikuid, see on Kihnu kiri, aga see on Troy. Mis see tähendab, Nate tõlkige, Trayan meeste kampsun. Mida te Kihnus veel teete peale kudumise? Me elame Kihnus, tähendab, kui niipalju kui folklooriga me puutume kokku, siis meie jaoks ongi see suur lai pind, see iseenesest ei ole mitte mingi lauljaga tants, vaid see on elu. See on elu kogu oma raskuste ja keerulise ja rõõmud muredega. See on kihnu keel ja Kihnu riie, Kihnu söök, Kihnu kombed. Ja siis ka laulud ja tantsud. Kõige selle muuhulgas. Suurel maal ja eriti linnades tuleb muidugi seda vana elu, nii nagu te ütlesite, tuua uuesti meie endi keskele rikki rikutud tsivilisatsiooni. Teil on see kõik orgaaniliselt seotud? Ta on veel jah järjepidev, selles mõttes on ta orgaaniline, nii palju kui teda alles on, ega siin hõisata ei ole ka midagi, meil ka mitte, aga, aga õnneks meil seda tühja auku vahepeal ei tekkinud. Mis tekkis mujal. Meri aitas, meri aitas tõepoolest sellepärast, et ta hoidis meid kõigest sellest kaugemal. Kas teil on nüüd mõni su nendele inimestele, kes folkule raviga tegelevad ja kes seda vana traditsioonilist armastavad, aga võib olla ka edasi arendavad ehk teiste sõnadega lihtsalt selle suure maainimesele, kes on juba võõrdunud sellest kõigest loomulikkust? Noh, mis õpetaja mina olen, aga nii palju, ma võin oma kogemusest öelda, et et tuleb ikka ennast otsida. See on üks paljudest tegevustest, on võimalik ka õunapuud istutades ennast otsida, aga samuti ka rahvalaule lauldes ja tantse tantsides vähe vähem, võimalikult vähem esineda. See on sellele harrastusele folkloori-le täiesti võõras nähtus. Kahjuks on meil ikka seda esinemist liiga palju, tahetakse näidata seda, mida sa tegelikult ei ole kedagi kujutada või mängida. Soovitus oleks ikka otsida iseennast läbi selle. Aitäh, ja nüüd mõni sõna, palun Baltica folklooriassotsiatsiooni Baltica vastutavat sekretärilt Anne Ojaloolt. Kuidas meie rahvakunst kaugemale on jõudnud üle piiride? No meie folkloori nii-öelda tunnustamine väljaspool väikest Eestit algas tegelikult 85. aastal, kui Tallinnas toimus seoffi, see on rahvusvahelise folkloorifestivalide organiseerimise Nõukogu 16. peaassamblee. Siia tulid kokku üle maailma seofi liikmed ja järsku avastasid väikese Eesti. Jaga folklooriseltsil pole kunagi eesmärgiks olnud ekstra mingite välissuhete rajamist, see on kuidagi orgaaniliselt tulnud kogu tegevuse juurde. Ja nüüd peab ütlema, et meil on, me oleme kahe maailmaorganisatsiooni täieõiguslikud liikmed. Peale selle on meil koostöö programm Põhjamaade folklooriorganisatsiooniga, Nordlik? Jaa, jaa. Ja paljude paljudega veel, mis tulevikus teoks saab, eriti teaduse osas, nüüd aga mõni sõna sellest, mis talveaias sellel nädalal teoksil. Perenaine Viktoria Jagomägi. Tere jälle külastajatele kaks üritust, kuhu kutsun homme, kuuendal kell kolm kuni kell kuus on ooperikohvik, kuulame Mozarti, Luczio Sillat, kommenteerib Mare Põldmäe. Ja esmaspäeval, 11. kell kuus on tund Mozarti ka esinevad Tallinna konservatooriumi ooperistuudio üliõpilased. Tere tulemast. Ja nii on tänane õhtu jälle otsa saamas. Küünal siinsamas, talveaia keskel jääb kenasti hubast tuld levitama. Pärast kõneleme aga seltsidest üldse. Miks on meil tekkinud seltsidega taasloomise ja asutamise hoog? Filosoofia, sotsioloogia ja õiguse instituudid? Vedur eesotsas teadurid eesotsas Aili Aarelaiuga kõnelevad lahti meie seltside lähimineviku ja tänapäeva. Ja selles on mõndagi põnevat. Ülekandetoonmeister täna oli Rein Palo. Seega kohtumiseni siin, talveaias ja jälle kuulmiseni.