See on raadioga Meestemoest ja täpsemalt öeldes vist hoopiski ei jätkusuutlikkust moest ja meil on stuudios koha sisse võtnud meestemoedisainer Herkki Enso. Tervist, Erki. No minu käes on näiteks põnev lutsukala nahatükk või riba või, või kuidas sa selle kohta ise ütleksid? Lutsu üks külg suits küll, laiendame selle vea ka ära, eks ole, siin meesena ütlesime, et see on eestialas Eesti aastaga tegelik Soome kala nahk hoopis Soome Lutsuna luts konkreetselt Soomest, mitte et nad kalad nüüd hooliks sellest kodakondsusest või sellest küsimusest, aga ikkagi oluline, eks ole, kuskohast tuleb, et. Rutt luts suur bränd, kala ei ole, aga, aga jah, nendest teemadest tähendab suhtleb ja aga mida nad kindlasti peavad, on sajad nüüd neid ära kasutatakse. Nii nagu me seda teeme, eks ole, disainerid, kasutame materjali, anname kaladele ka teise eluni nagu loomadele. No kust tekki särki, sul selline huvi sul on endal käe peal kell, mille rihm on samuti tehtud kalanahast, ma ei tea, kas see on seesama lutsu nahk on sama luts ja seda on palju tugevam sul seal käe peal, kui see. Jah, ja ta on polsterdatud teiste nahk seestpoolt, nii et nahanahas sõnatava jäikuse hakkas lutsu. Nahk iseenesest on, on mul tegelikult käes olnud ainult kuu aega ja ma olen olen seda nii-öelda kala nahka üürikest aega saanud nautida, aga ta on fantastiline. Mis suhtes tahtsingi just küsida, et kui millist, kas on mingeid erinevusi siis tavalise mingi loomanahaga või siin on juurde, mis need on, hülgenahad veel, eks ole? Jah, hülgenahk on üks, teine asi, mille ma puutun, teil ei ole aga oma tööde tarvis. Aga Lutsu nafta on, ta on kuidagi niisugune tihe tihkus, ta äratab usaldust vastupidavuse suhtes ja meenutab natukene känguru nahka oma oma tekstuurilt. Tiheduselt kalanaadin reeglina nagu noh, selles mõttes pole nagu püüdnud, aga, aga nüüd see paneb mind tõeliselt mõtlema ja luts on oma tekstuurilt ka. Ta ei ole nagu kala, et kui nüüd seda esmalt katsuda, tähendab sisaliku moodi rohkem. Ussinaha moodi läheb natukene tegelikult. See on nagu pigem nagu roomaja. Luts ongi sihuke kummaline kala kaela. Kas kalanahad üldse erinevad liigiti väga palju. Et osa osa mõnede liikide nahad ei läheks üldse kaubaks moetööstuses või, või annab neid kõiki Ma ei ole, ma ei ole kuulnud, pole näinud kilu nahk näiteks oleks keegi prügi püüdnud parkida, kuigi hiir hiire tehakse, eks ole. Nendest tooteid pole ka näinud, aga aga kindlasti on, on nii nagu loomanahkade puhulgi, aga ega kvaliteedi küsimus ja kvaliteet, ma mõtlen selles heas mõttes. Et näiteks siga nagu ei ole ju selline eksklusiivse naha toote tarvis praktiline praktiline materjal. Nii on ka kala puhul, ma arvan, et, et nii nagu ma ei kujuta ette praegu kilu Scott ja ja hainast saapaid, et noh, selles mõttes nagu me teame Erki, sa oled õppinud kunstiakadeemiasse moodi ja oled nüüd leidnud oma tee siis just sellesama kala, kala, nahani ja valmistad sellest meestele põnevaid tooteid. Kuidas sa sattusid nii-öelda siis selle kalanaha juurde? Et sa leidsid, et seda sa hakkad nüüd oma töödes kasutama? Miks valisid sellise suuna või selle riideid näiteks? Meestele ma teen seal taga, ma tulin praegu just pintsaku õmblemise tagant et ta ja, ja kangas on pigem nagu lähtuksin sellest ülejäänud vormimise küsimus, lihtsalt sa materjalid, niisuguseid inspireerivad. Et sünteetilised materjalid nüüd nii väga surma, kuigi seal on ka fantastilisi tulemusi saavutatud tekstiilidisainerite poolt ja inseneride poolt, et aga kaasa, mida eriti ei tõmba just sedasama see ideoloogia küsimus ja kõik muu, olen üles kasvanud Hiiumaal vanaema talus, koht, mis neid Spreesias vanaisa enam ei olnud, aga kõik temast järgi oli seal talus olemas ja see oli päris mastaapne ja mis seal kõik peidus, nahad ja vanad kangad ja kõik, kogu see asi. Väikese poisikesena käisin juba nendes naturaalsetest suurte siltidega ringi seal ja saapad kukkusid, elasteraga ma nendest ei loobunud. Nii et see, ma arvan, on see koht, mis mind nagu käima pani. Nii et juba lapsest peale manid katsun, nätsutan. Aga moe moeosapoolt on see, et miks mood miks mitte nahad, nahakunstiosakond, et mood on minu jaoks natuke nagu mastaapsem, anname rohkem võimalusi, annab nagu rohkem võimalusi ja, ja just vormilahendused ja legaalude küsimused, just sellised väiksed pisikesed parameetrid, detailid. Moeosakond andis mulle sealt suure suure aluse. Erki, kellele sa teed või noh, ma saangi aru, et sinu kliendid on pigem mehed, on see nii? Ei ole päris nii. Lastega mul siiamaani probleeme olnud, teen küll, aga nendegi kamandritesti nõnda tütre, kolm tekki, nendega mul siin tegemist, aga romaaniga jõuame, nad on veel väiksed. Nendel on sellised roosad printsessi siis kostüümid ähvardasin, ongi välja kujunenud. Selline maskuliinne ja niisugune noh, nii-öelda käekiri ja, ja ega see materjalivaliku puhul on täpselt samamoodi ka, kuigi ma olen vanem tütar on juba juba mulle laua ääres nimetatud, ulatub nina elust, oli laua käed ka sinna peale, nii et juba siin nädal aega tagasi tegime tootmisele, nagu tema loodud ja väga suurt kõlapinda saanud juba. Lisan ka väga uhke selle üle. Aga, aga, aga mehed on jah, mehed on mulle lähedasemalt sellepärast et eks ma isegi olen see mulle enda peal nagu meeldib proovida ja ma võtan seda asja suhteliselt loominguliselt, et see ei ole minu jaoks pelgalt lihtsalt tööd, on ikkagi nagu kobis saanud. Leivateenimise võimalused minimaalne. Kas meeste puhul näiteks ongi see, et vaatab praegu näiteks Erki sul on hästi vahva, sihuke valge kostüüm või kuidas seda nimetada, püksid olid ka, eks ole pükskostüüm või mis seal oli seal seljas? Nendest alumist osa ei näe, et tahaks endale ka saada, et räägime sellest. Teen mõtlengi, kas nii see asi käib, et sa ise kannad, eks ole, ja siis tulevad ja vaatavad, et vot sellist tahaks ise ka. Jah, on ka nii. Ja ega, ega see ongi nagu selles mõttes kõige parem, parem miis ennast ka nagu enda jaoks selgemaks teha, kui sa saad seda seda ka proovida ja tunnetuse saad kätte, nii et selles mõttes nagu naistele ma olen ka kleiti teinud. Et aga, aga natukese niuksem, raskem minu jaoks lähenemisviis, et saada hea tulemus. Iga kangas tahab ju kuidagi trapeerida ja ei ole ju probleem, aga minu jaoks on väga oluline, et see asi nagu tõeliselt, nagu õige oleks. Selles mõttes, et ma pean seda nii-öelda disaineri rolli asja juures ääretult oluliseks detaili suhtes ka, et neid nagu silmas pidanud. Võib-olla räägimegi Erki natukene neist asjadest, mida sa üldse nagu siis valmistad nii nahast kui ka tekstiilist kui ka ma ei tea, kas, kas on veel midagi, mingeid materjalid, mis loosi lähevad, sinu puhul? Jaa, puit, puit ju ka puitu ka. Ega need kõik käivad ikkagi käsikäes, et mis ma, mis ma mõtlengi, et mis meil nagu kõige rohkem käin, vanad on kangasse nahk, eks ole, ja seal on ka mingeid parameetreid loomulikult, aga vajaduse korral domineerida või mida iganes, et on ju ka teisi materjali vaja kasutada. Tihtilugu, et siin tegime ühte luksuskaatri sisustust. Aasta tagasi ja praegu nendest üks on Monacos isegi, et ta ja seal tulid hoopis teised materjalid, mängu metallid ja seal ma õppisin jälle väga palju juurde asjade suhtes, et ega, ega vormimine ütleme niimoodi proportsioonide leidmine, lahendused, et see on pigem nagu see see platvormil on nagu, millel, nagu olla, et materjalilt tulevad tihtilugu ikkagi järgi. Et algul on ikkagi ülesanne, nii, nagu see asi käib. Noh, see on normaalne, loogiline jada. No me oleme rääkinud siin, eks ole. Mis ma olen rääkinud, riid riietest, kellal rihmast oleme rääkinud, mis, no mida sa veel teed sinna, luksuskaater, noh, ma ei tea, mida sa ise sinna valmistasid. Tegelikult lõpuks jäi mul ainult paadiraamid ja mootori asukoht nii-öelda mulle nähtavaks, et ülejäänud anti kõike teha. Tegelikult tegelikult ma tegin nagu sinna väga palju koos muidugi selle selle tegija endaga. Et see oli, see oli fantastiline, fantastiline projekt ja, ja sinna tuli, tuli ka kapteni tooliti disainer, tähendab mul seal sai see võimalus seda teha. Et kui kus ressursse ei või noh, ütleme siis raha ei olnud nagu küsimus Sel hetkel meil oli jah, nagu kokkulepe olemas ja tööd sai tehtud, et et raha seal ei, ei, ei mänginud suurt rolli sel hetkel. Keedeed veel käimasid. Jalanõud on ja on sealt tegelikult. New Yorgis elades tekkiski palaval kevadel probleem, et mida jalga panna ja poest midagi suurt leidnud. Vana lugu, eks ole, ei leidnud endale. Ise oligi nii kõigega hakkama. Mingi juudi vanamehe käest tüki nahka ja tegin kodus valmis täpselt omale jalajärg, istus nagu paat jalga ja, ja mõnus oli ja fenomenaalne päik, seal tulevad inimesed tänavalt, metroost võtavad varrukast kinni, kui see olemas on ja küsivad, kust saidi tee mulle ka. Nii läkski tegelikult New Yorgis asi käima ja, ja siis mul oli lõbus stuudio v8 poodi alllinnas, kes asja edasi müüsid ja nii oli. Et siis tulid, algul olid siis jalanõud ja. Juba järjekordne nii-öelda tellivusest nõuavad. See sedasi sedasi läks nagu edasi see asi ja kotid ja muudaks. Kas tõesti siis New Yorgis ei olnud midagi sellist veel leida, mis sobiks palaval suvepäeval jalga panna? Kusjuures mina ei leidnud ja ja see, mis ma tegin, oli märkimisväärselt erinev sellest, mis poelettidel näha oli. Ja, ja see toimis hästi ja rahvale rahvas nii-öelda nõudis ja praegugi on mul kotid uuesti tagasi New Yorgis, ma olen nüüd sealt eemal olnud 2003.-st aastast. Aga vaikselt nüüd läheme tagasi linna poole ja praegu mul vasikanahast kott jalutab mööda, näete, need inimesed teevad sama asja, mis nad tegid siis. No aga nüüd ma ei ole hetkel ise seal, et on minu abikaasa, nii et nagu sisenemine siin uuesti. No vot, see on tubli, sest et just tahtsin küsida, et oleks võinud ju siis sinna jääda, aga neid ongi tagasiminek jälle. Ei tea veel, tead, ei pruugi. Ei, ei, ei tagasi toodetega ütleme niimoodi. Mitte mitte puhtfüüsiliselt veel. Ei ole, ei ole kindel midagi, et ma arvan, võtame loominguliselt nii, nagu see asi käib ja need kalanahad on mindud täiesti ankurdanud mingiks ajaks kohe kindlasti siia. Ja, ja meil on nende nahketega nahkadega siin, sõbraga suuru, vitu plaan just Hiiumaale. Et see on koht, kus ma üles kasvasin. Fantastiline saar. Ja sinna me tahame ennast rakendada veel veel nutsime tegelikult New Yorgi suunas, pigem nagu väljundit toodetele ja kogu oma sellele protsessi tulemuste realiseerimise tarvis ja ka Euroopa peale ka loomulikult. Nii et, et lihtsalt aare laiendada nende nende asjadega, mis ma siin kodus olemas on ja kui ma räägin lihtsalt jätkusuutlikkus, disainist ja see, millega ma täna siin protsessis olema, et ikkagi sedasama naturaalne semu täiesti nurga taga olemas. Nahku täna tegelikult maetakse puu alla lihtsalt selle tõttu, et ei lane kuhugile panna ja talumehe jaoks näiteks meister kulukas seda nii-öelda realiseerida ja siis Elron Eestiski parkalaid olemas ja, ja väga-väga häid, aga näiteks rohkem olla ja ja, ja seda asja nagu edasi viia ja tegelikult saab nahkadest siitsamast koha pealt fantastilisi asju ja sama lugu on kangastega, et see on aga täiesti ära kadunud, surnud, et, et seda, seda sinna tekstiilidisainereid ka nagu ikkagi viljelevad ja tahavad sellest midagi midagi rohkemat saada, kui seda on nüüd, tegelikult on meil siin endal nagu ressurssi fantastiliselt palju see tulekski rakendada. Oskused on kõik olemas, eks ole, praegu veel on, aga tegelikult ka juba vaikselt hajub. Hajub ja, ja seda tuleks nagu kiiresti. Nagu ohumoment. Ja ja see on väga, vägagi igapäevane. Kusjuures ohumoment, aga samal ajal nagu eks olegi sinu ettevõtmised tõestavad, oleks ka nii-öelda selle noh, mingis mõttes siukse uue maailma nabas New Yorgis ja nendega tore nagu letti minna, eks ole. Aga loomulikku asja täpselt sama asi, et ega, ega midagi muutunud ei ole selles mõttes, mina olen ikka mina ja ma teen ikka neid asju täpselt samamoodi, nagu ma tegin ka seal, et, et selles mõttes nagu suurt muutunud ei ole ei tohi lasta ennast sellel suurel massil mõjutada ja asi on korras. Et ma arvan, et niimoodi peaksime kõik elama igapäevaselt, et selle toiduga, mida täna Eestis tehakse, kiluga ju proovitakse, tehakse igasugu imesid naljalt. Ega, ega, ega see nii lihtne ongi, et või noh, natukene keerulise sammu astuma, ütlesin kõik, kogu see ühiskond, et tegelikult oleks palju primitiivsem ja mõnusam ääretult palju lihtsam. Äkki see on hea, et sa oled nüüd Eestis ja selle valdkonnaga tõsisemalt tegeleda ka ometi viitsinud ühel hetkel tee New Yorki, kus olid tervelt seitse aastat, mis siin üks viis sinna kõigepealt. Oli oligi, oli, oli kaks, kaks, kaks liivapindu või mullapinda või mida ma tahtsin ära katsuda, eks ole. Austraalia tänalises Ameerika põhjapoolsed manedata sinna ma sattusin ennem ja, ja, ja maandusin materjalina ja tundsin, et seal midagi toimub. Midagi on õhus ja, ja seal mind enam lahti lasknud. Ma küll koheselt sinna jäänud, me tegime ameerika peale ringi ära nägime seda seest servadest sõbraga ja, aga jäin siiski sinna idakaldale ja ja see oli ääretult põnev, äratatud põnev maa iseenesest, Eestis oli oldud ju väga pikalt siin kasvanud, on sündinud, et midagi muud uut ja, ja mul on nagu midagi uus uus ja huvitav, pakub nii, et, et seda oli vaja siis ära maitsta, nii et seda ma kõike sain sealt ja sain lõpuni välja ja ka siis nagu, kuniks lennuki peale istusime koju tagasi. Seitse aastat on ikkagi päris pikk aeg, mis oli ikkagi ajendiks metsa tulid tagasi. Naised, nii nagu see Eestis juhtub, oled sa eestlane või välismaal, ikkagi naised, eesti naised? Neid jah, me abikaasaga leppisime kokku, et oleme praegu Eestisse ja oleme siin ja ja perekond rikkalt ära oldud ja abikaasa oli ka väga pikalt eemal ja, ja tulime nagu selles mõttes. Selle tõelise väärtuse väärtusele lähevad lähedusse. Aga. Niimoodi, et ja nüüd oleme siine ja naudime, naudime, mis meil siin on ja saared loomulikult ja Eestimaa loodus ja kõik muu, mõtlesin, tegelikult on fantastiline. Vaata, nii, et süda ikkagi kisub juurte juurde, räägitakse Hiiumaast. Ja kui aus olla, siis küll jah, just nimelt Hiiumaa mitte ainult, noh, ma olen ka muu male rääkisinud, mul on ka seal midagi, midagi niisugust ja, ja me käime, käime siis suviti lastega ja kogu perega käime saared satele Saaremaale tihti ei satu, aga muu maa Hiiumaa, Hiiumaa just jah, ja et vee lähedus ega tallinnast kaugemale sisemaale ei kipu, varieteed, vee lähedus ja Hiiu kannanseeritasti tundajaks olene, käib üle lasarase õhk. Kui nüüd Erki lõpuks veel küsida sinu käest, kui, siis tõesti ühelt poolt koolitatud, aga teiselt poolt juba juba ma arvan, et loomu poolest kuidagi su vähemalt lapsepõlvest kujundatud selliseks nagu disainerisilma läbi küsida, kuidas pealinn tundub, et kui hästi siin on siis õnnestunud siis kuidagi kujundada seda keskkonda, linnalist keskkonda, nii, mis sinu maitsele vastab, on midagi sellist, mis silma rõõmustab ja natukene võib-olla ka midagi sellist, mis raba. Asjal on vanalinnas. Ega ma hästi ei kujuta kuskil mujal elada. Ma korra proovisin tõmmata ja ja kuidagi ei haakunud, ma ei saanud aru, kus ma olen, täpselt, ja ma arvasin, et see on minu, see. Üleskasvamise koha probleem ka natukene, mis Nõmmega tekkis, et et kas ma olen nüüd maal, elame linnas, ei adunud ära. Ja, ja nüüd ma olen vanalinnas ja vanalinn on vana, fantastiline, fantastiline paik ja Tallinna päral. Aga riivab muidugi palju, aga ega see on pärand meile kõigile, mis ümberringi toimub, ümber vanalinna. Sõber, arhitektid. Ütlesid mulle kord, et kui ma kipun ära minema, sest nad teevad kõik selleks, et see ilus Tallinn tagasi kutsuks, nii et nad teevad kõik selle nimel, et seda ilusamaks teha ja teevad praegu selle nimel väga suurt tööd ja nad on, tegelikult on sellel veel väga-väga jõudsalt, praegu hetkel meetoditel on, eile just istusime maas, rääkisime sel teemal, et ta oli maja peal, tegemist küll. Kui nagu tänavapildist, räägime siis aastal 2003 oli ühtepidi ikkagi nagu kehvem sellel sellel samal ajal selle, minu, siis toona New Yorgist tulnud pilgu läbi, aga asjad on palju, palju paremaks läinud, nii-öelda see visuaalne pool siis mida kantakse, kuidas ollakse oma rõivastuse suhtes ja kõik seal. Aga aga iseenesest inimesed hoolitsevad enda eest, on, on väga ahvad. Et see on, see on suurepärane. Erki, aga, kui rääkida arhitektuurist natukene Tallinnas, siis võib-olla lihtsalt mõni näide tuua, et mis on sinu sellise professionaalse pilgu läbi siis mõni vorm või mõni nähtus või mõni hoone, mis mis riivab sinu silma, et mis võiks minna paremaks, mida sinu sõbrad tahavad teha paremaks? Kas sa said enam-vähem mõttest aru? Erki, mõtlen natuke. Tore on see, et lootust on lohutust, on need Jonal lootust on. Mulle väga meeldiks. Kui tuuakse, kui laiendataks mingil moel nagu vanalinna välja, kas see on siis modernsel näol, nii nagu tegelikult ka praegu on juhtunud just sõpradel siin et vanalinna nii-öelda. Vanalinn sõrmed nii-öelda noh, et oleks äratuntav see, see nii-öelda vana hanges on niisugune baas ratsionaalses mida siis nende vanade hoonete puhul nagu rakendatud väga huvitavaid elemente. Ta on seal vanalinnakorterites, mis on, kaeva samas lokaalselt materjalid, kõik ei pea mingisugused imesid kokku vorpima, palju lihtsamate vahenditega on võimalik see asi lahendada. Mulle nagu meeldib ikkagi see samas toores. Nii nagu on vormitud antava natukene ja tuleb ilusasti välja, et sama asi kehtib arhitektuuri puhul. Erki Enzo, suur aitäh meile täna külla tulemast ja rääkimast oma oma moest ja disainist ja mida on võimalik näha juba alates homsest. Iidaga läris.