Tervist mina olen Urmas Vadi. Mõned taimed on ilusad nagu näiteks lilled ja nende keel. Mõned pisarad on aga maailmale nähtamatud. Ja nii ka mõned kuritööd. Pille-Riin Purje. Andrus Vaarik said kokku ja rääkisid. Mis saab siis, kui kokku saavad Elmo Nüganen ja komöödia? Rainer Sarnet räägib lillede keele Po eetikast. Artur Talvik peab päevikut. Mida arvata massimõrvadest, seda teame me kõik. Aga mida arvata nende ülistajatest? Ja mida arvab sellest Kivisildnik? Head kuulamist? Akvaarium 61. Tere solvatud ja alandatud vikerraadio kuulaja, mina olen tark Kivisildnik ja kisendan teie poole sügavalt akvaariumi põhjast sest maailmas on palju jubedaid roimarid. On ka massimõrvareid ja massimõrvarite abilisi ning poolehoidjaid. Kuid pange nüüd hästi tähele, on ka headuse jõude nagu teie alandlik teener Kivisildnik kes mõistavad inimsusevastased kuriteod tõeliselt ja tingimusteta hukka. Toon ühe näite massimõrvast. Stalinistid mõrvasid aastatel 1932 ja aastal 1933 seitse miljonit ukrainlast ja saatsid kaks miljonit ukrainlast vangilaagritesse. Ukrainlased ja need kaks aastat on ainult murdosa stalinistid veretöödest mille elajalikust inimmõistus ei suuda hoomata. Seepärast piirduge seitsme miljoni külmavereliselt mõrvatud ukrainlastega. Võrdluseks olgu öeldud, et maailmas elab hetkel ehk umbes 800000 eestlast. Ikka päris hele laks, seitse milli, kas pole? Kui me lahkuksime seitsme miljoni mõrvatud ukrainlase laibad üksteise järel maha, nii et seal, kus on ühe verine pea, sealt algavad teise verised jalad ja arvestasime, et üks ukrainlane on keskeltläbi poolteist meetrit pikk, saaksime stalinistliku laibaketi, mis ulatub Moskvast Vladivostoki. Ja poolteist 1000 kilomeetrit jääb veel ülegi. Kui raadiokuulajatele meeldiks rohkem kolmerealine laibakett Tallinnast Pariisi siis saaksime selle seitsmest miljonist ukrainlasest vähese vaevaga valmistada. Aga ma rõhutan, et seitse miljonit elajalikult tapetud ukrainlast on stalinistliku mõrvatööstuse kogutootlikkuse kõrval kukepea stalinistlikud mõrtsukad olid ja on ikka erilised värdjad. Ajaloolased ei ole kõige värskemate massimõrvade ohvreid veel jõudnud kokku lugeda. Seepärast ei saa ma teile täpselt öelda, kui palju inimesi on mõrvatud Iraagis, Afganistanis, Tšetšeenias, Liibüas või Palestiinas. Aga fakt on see, et massimõrvad on endiselt tõsiseks probleemiks. Pean tunnistama, et märksõna massimõrv ei anna ülemäära palju tulemusi kui käepärastes heliarhiivides ringi tuulata. Täna möödub 10 aastat rebrenizza tapatalgutest, kus Serbia sõdurid vedasid ÜRO rahuvalvajate silmal bussidega minema umbes 8000 moslemimeest ja noorukit, kes lasti linna läheduses maha. Srebrenica jätkab Eesti Päevalehe ajakirjanik Krister Paris, kes käis tänasel mälestustseremoonial. Nimelt hakkasid siis esimese asjana silma vastselt kaevatud hauad ja pärast, kui rahva hulgast natuke läbi minna, oli maa pandud 610 kirstu. See maa-ala, mida katava 610 kirstu on uskumatult suur ja kui mõelda, et see on kõigest vähem kui kümnendik nendest, kes tapeti, siis lihtsalt rabab kujutlusvõime piire. Mida lisada, et massimõrvade, eriti seitsme miljoni ukrainlase tapmise kogu õudus saaks selgemaks meenutagem. Maailma vapustanud ja siiani vapustava Norra vabamüürlased Breiviku hingel on alla 100 inimelu ja kõige elajalikumad ühiskonna täieliku šoki viinud koolitulistamised Soomes on piirdunud paarikümne laibaga. Kas te kujutate ette järgmist olukorda? Viisakas seltskonnas tõuseb üles keegi kodanik, kas ala Seltslane või mitte? Te pole antud juhul oluline ning hakkab laulma ülistuslaulu Breivikule või mõnele Soome kooli tulistajale. Kõik kuulavad seda juurdunult ning plaksutavad väikesed lapsed laulavad kaasa ja inimesed saavad sellest etendusest kunstilise elamuse. Veidi raske ette kujutada. Eks ole? Mõrv ei ole ometi hea asi, milleks seda ülistada. Mõrvar ei ole hea inimene. Ta ei vaja ühiskonna tunnustust, otse vastupidi. Mõrvareid tuleb karistada ja hukka mõista, sest mõrv on ebaeetiline, kriminaalne ning sügavalt ebainimlik. Mõned kunstimeistrid mõistavad seda. Kaljo Kiisa filmi Hullumeelsus küsitakse, kas inimest võib tappa ning vastatakse. Võib, aga ei ole ilus. Tegelane, kes seda väidab, on hull. Terve inimese jaoks ei ole tähtis mõrva, ilu või koledus. Esteetiline kategooria jäetakse kõrvale, kui tegemist on inimeste tapmisega. Kohtus ei arvestata kergendav asjaoluna mõrvari, liigutuste sujuvust ega verelaskmise stiili. Ilus mõrv on isegi jälgim kui kole mõrv sest ta räägib mõrvari väärastunud loomusest. Normaalne inimene, naudi ei ilusaid ega koledaid mõrvu. Nagu ütles täna ka Suurbritannia välisminister Jack Straw, et kurjus on õnnestuks või läheb ainult seda, et head inimesed mitte midagi ei teeks. Ja täpselt samamoodi käitus ka lääs, kurjus tohutu kuritegu, pandi toime nende nina all ja ei teinud praktiliselt mitte midagi. Kuulsime Krister Parise reportaaži Serebernitsa tapatalgute 10. aastapäeva leina talituselt aastast 2005 Päevakaja heliarhiivist. Lugupeetud raadiokuulajad, kas teid huvitab, mis põhjendusega tapeti Serebenitsias tuhandeid inimesi või mis põhjendusega tapeti kahe aastaga seitse miljonit ukrainlast? Iga roimer leiab oma tegudele põhjenduse. Nii ei huvita ka mind, milliste põhjendustega väga austatud Paavo Järvi eile massimõrvari Jossif Stalinit ülistas. Allakirjutanu arvates ei ole ühtegi põhjust, mis õigustaks koolitulistamist või saare tulistamist. Ei ole ka sellist põhjust, mis annaks õiguse ülistada seitsme miljoni ukrainlase tapjat. Ma loodan väga, et Paavo järvil läks kontsert korda, et publikut oli palju, et publik nautis täiega ja Paavo järvil oli dirigendikepikesega vehkides kogu aeg seitse, miljoneid tapetud ukrainlast silme ees ja kõik teised, sajad miljonid stalinismi jama, uismi ohvrid kes innustavad teda uutele kunstilistele võitudele põlegu ta põrgus. Minu kõrvades kõlab praegugi kestev ja tormiline aplaus kolmerealisele laibaketile, mis ulatub Tallinnast Pariisi. Ma ei saa sinna midagi, mida teha, kui inimesed massimõrvu naudivad ja vilistavad. See lihtsalt on nii. Ma ei ole muidugi meedik, ma ei ole saanud psühhiaatri haridust, aga olen kusagilt lugenud, et psühhopaatidel puudub empaatiavõime ja nad ei suuda teiste inimeste kannatusi mõista. Kui ma tõesti elan psühhopaatide ühiskonnas, kus julmus on meelelahutus ja tapatalgud lihtsalt üks ajaveetmise viis perse tuunimise kõrval siis ma ei ole normaalne ja palun soodsamat ravi. Igal juhul üks meist peab olema haige inimene, üks kahest, kas Wen või Paavo, kumb see jäägu massimõrvale aplodeerivad otsustada. Oli kunagi aeg, kui kõik kirjanikud olid prantslased või siis vähemasti prantsuse nimedega. Ja nii oli ka Anton Tšehhov kunagi antoso. CMD-Aga Pille-Riin Purje on alati olnud Pille-Riin Purje ja Andrus Vaarik on olnud alati Andrus Vaarik. Kui ma kutsusin sind rääkima Anto ossachontee, Elmo Nüganeni maailmale nähtamatutest pisaratest kutsumast ja ühelt poolt ei ole sina Nüganeni põlistäitleja aga teisalt oled vana, löödi hunt, kui nii võib öelda. Nii et siis on võib-olla õige vaagida, kuidas lavastaja, Nüganen ja komöödia kokku passivad. No ma arvan, et see on suur teatripidupäev ja, ja teine kingitus publikule, kui Nüganen ja komöödia kokku saavad, sellepärast et ma saan aru, et komöödiapõud on ikka väga suur. Mul on valus ja, ja imelik vaadata, et see vana rauk rahauputus on Draamateatris konkurentsitult 10 aastat välja müüdud. See näitab seda, et komöödiadefitsiit on suur ja ja kui Nüganen asja kallale läheb, siis on ju selline kultuurne auga sealjuures ja, ja saali tormavad ka need, kes kes ei lähe võib-olla vana Baskini teatrit vaatama arvates, et see jääb nagu vaimselt. Ja noh, kui komöödiat tõsiselt teha, ega see ei ole ju Sama väärikas žanre kui, kui mingi teised sest tegelikult peab ikka tegema, tõesti, ma olen ikka öelnud, et kuunitab, tegemine võib see nüüd siis siis on tegijatele rõõmu ja, ja ja saalis on ka huvitav. Ja kui Elmo teeb Jountet, ega see Tšehorte ta följetonid, ega nad kvalitatiivselt kuunist väga ei erine ka ütleme nüüd ausalt. No on aimata muidugi suurt meistrit, kes. Naerab läbi nende nähtamatute pisarate. Aga nad on ikka sellised tõelised följetonid tegelikult. Nii et see ei ole veel seesama vist Tšehhov. No ta aimdub sealt, aga, aga mina kardan näiteks neid kahte lühinäidendit, seda abieluettepanekut ja kahu olema eluaeg kartus, see on selles mõttes, et nad on mõjunud mulle alati sellise rahvateatrimaterjalina, millega midagi ei oska peale hakata ja, ja ma nägin, millist vaeva Elmo nägiga nendega tegelikult, sest nad on, nad on tõesti sellised, faasid, labased, faasid suhteliselt ja ja see, millist, millist rõõmulat tegijad pakuvad, see on seal loomade misel manöövreid tegelema. Muidugi Tšehhovi puhul. Ega ega ta seda geeniust endas ei peida muidugi ka nooruses juba. Ja ma arvan, et üks tema, selliseid fenomene, mida ma neid tehes avastasin, miks teda on väga huvitav ja põnev mängida. Ja miks ta on nagu mängimiseks väljakutse, räägime muidugi segaselt, aga mulle tundub niimoodi, et see huvist oleks võinud ka väga hea näitleja saada, sest ta kirjutab tegelikult niimoodi, et ta läheb väga sellesse tegelasse sisse, ma tajun mingit sellist spontaansust ust nagu mõistus on nagu täiesti tagaplaanil, kus ta läheb hooga sisse ja paned kirja ja ta elab sellesse kangelasest seesamamoodi sisse nagu meie laval mängides. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks Tšehhov ei ole õel kunagi sellepärast et ta ei kirjuta kellestki võõrast kaugest vaid ta leiab, need alged, sellesama iseloomujoone, selle mingi pahe alget ta leiab iseendast, kujutab endast täpselt samamoodi, nagu näitleja töötab, ta peab leidma endas selle üles mitte mängima kedagi abstraktset, keda ta tänaval vilksamisi näinud. Sellepärast Tšehhovi ei lähe aga väga õelaks minu meelest, et ilmselt ka ma testisin seda ilma peal ka Elmo, ütlesin talle, tundub et ta ka 300 ees ja kes aias ja kajakas, ta kirjutab nii, et ta läheb kõigisse neisse aeg-ajalt väga-väga-väga, siis mulle tundub, et ka ilma lavastajana on selline eelkõige näitleja, kes valdab ka lavastaja elukutset kes tegelikult ju läheb ka lavastades väga sisse. Stasin võrdlesid kuuliga ka ja, ja seal, esietenduse ümbervaheajal ja lõpus ma nägin ka natukene niisuguseid nõutumaid, intellektuaalseid, ilmeid või kommentaar, et kas linnateatri afizzilon kuidagi ootama vaata. Mul tuli meelde nüüd hüpneri võrdlused linnateatri NO teatriga. Kui no-teater tegi Maicel Freini, võtame uuesti, et kas see on nüüd midagi niisugust, linnateatri afissiline nähtamatut pisarat? Võib-olla küll sellepärast, et et no ka võib-olla väga kapsel dub ühte laadi ja, ja neil võis ka tekkida seesmine hirm, et kas nad ei kaota mingeid aspekte professionaalsusest? Linnateatris on ilmselt sama asi. Me oleme harjunud seal väikestes laia tänava sahvrites mingit Isodeerilist asja ajama ja ja suure eduga. Ja selles on me tugevus, aga, aga sellist ürgset laadaliku teatrit, kas. Kas need professionaalsed käsitööoskused võivad niimoodi hääbuda ja ja meil pole lihtsalt suurt saali juba juba need hääleküsimused juba volüüm ja, ja need registrit, mis on vajalikud suures saalis, need hakkavad atrafeeruma aastate jooksul. Miks mitte teha linnateatris komöödiat, näha neid näitlejaid hoopis teises žanris? Ma arvan, et Mikey Freinaliga, huvitav tegelikult see oli ka väljakutse neile ja see on ka väljakutset ennast juba vormis hoida. Ja ma mõtlen ka, mis on see rahauputuse fenomen tegelikult ka täiesti Draamateatri suured staarid lihtsalt laval tegemas midagi lapsikud ülemeelikud mängimas sellise puhta rõõmu pealt ja ja linnateatri imeline trupp ka ennast näitamas, sellest küljest selguma. Ootamatu fenomen. Aga teisest küljest ikkagi ma mõtlen, et kas Nüganeni lavastab mingis mõttes üht ja sama lavastust näiteks, kas sina seal koomikus midagi meie kangelastest ei too kaasa? Väga paratamatult on küll. Ma vist ei olnud isegi selle peale mõelnud, ma ütlesin, et ma siin siin teatris ma pole laval kaineks saanudki, ausalt öeldes. Ja siin läheb mul ka sellises alkoholiuimas. Ei. Ma ei, ma ei tea. Ma ei mõelnud isegi vist alkoholi aspekt koomiku joomingu inimese. Jah, aga no mis, mängin enda pealt lihtsalt. Aga noh, ma olen selles eas, kus stambid on juba muutunud isikupäraks, eks, nii et ma võin tõmmata üht ja sama rolli lõpuni, publik on rõõmus, et ma üldse veel jalad alla võtan, hääl suust välja tuleb, nii et tekst meelde. Jah, aga siin on ka mingise koomiku, koomiku nukrust siis või me see tähendab chissikut ja sedasama koomikut vaatame, öeldakse, et kuidas sinu jaoks, kas see komöödia on optimistid või pessimistid pärusmaa oni mingi lauset humoristid on kõik väga sünged inimesed, et. Jah, on küll ja mulle tundub, et väga head näitlejad on ka suhteliselt siukseid nohikut tegelikult, kes lähevad lavale seda õiget täisverelist elu elama, nii et ma ei tea. No ja, ja see, see koomik seal on ju äärmiselt äärmiselt nukras seisus. Tasele koomik, valgetki, kunide, paar pitsi viinasaalis. Kas see on sulle kuidagi tuttav seisund, et, et see komöödia muutub? Ma ei räägi viinast väidet, et kuidagi nagu, nagu mängutoos, et mehaaniliseks või selliseks rutiiniks minu meelest seal on ka mingi vihje sellele, et et mängitakse kindlate kindlate mängutoosi võtetega, mingi üldistus, komöödia, andist selle kandi pealt. Ma ei oska öelda, ei, comedian läheb rutiiniks, loomulikult komöödia proovi on eriti ränk teha, sellepärast et esimese lugemisega saavad naljad otsa ja siis publik tuletab sulle uuesti meelde. Lõpuks, mis naljakas oli. Ja komöödiat mängida on ka suhteliselt tuim. Kui proovid ei ole läinud, nii et need inimesed ikkagi väga mitmekihilised on ja et sul sealt materjalist midagi veel avastada. Kas sinu jaoks on mingi mingi sein või piiret midagi, mille üle ei tohiks nalja visata, ütleme seal diplomaadisoni surma teema justkui tõsine teema mida ka väga niimoodi koomiliselt käsitletakse. Ei ole vist? Ei ole. Sellepärast et. Gümnasistlikult melodramaatiline, kui ei, on mingid tabud naljategemisel. Kuni sa oled elus, siis noh, kõik, mis sinuga toimub, on tegelikult plussmärgiga tänu sellele lihtsalt, et sa oled elus. Võib küll. Oleneb ju tegija suhtes tegelikult. Eriti plas võimeline tegelikult, aga aga kas see näitab tugevust tegelikult ju, kui me võime oma kõige pühamat ja, ja tähtsamate asjade üle irvitada, sellepärast see on sellise suure rahva tunnus, minu meelest Kivirähki pulga ja targa inimese tunnus ka taga ja hooliva inimese tunnus tegelikult. Surma pole ju olemas tegelikult lihtsalt sõbrad, siis pole ju mitte midagi, see on ju maailma lõpp siis miks mitte naerda mingisuguse fiktsiooni üle, mida ei ole olemas tegelikult? Sellise esimene Tšehhov ja see oli mu esimene Tšehhov. Muidugi ehmatas Tšehhovi teinud, vaatas mind kui mingid hälvikud ja sa polegi unistanud ja oi, Shapiro kolm õde oli ju teatrietalon minu jaoks. Ma ei saa ühtegi kolm õde vaadata, sellepärast et ma tahaks karjuda, et jätke järele ja ma võin teile öelda, kuidas see käib, sest ma olen seal lavastust näinud seal õrnas eas jäänud selliseks emotsionaalseks ja teataatseks etaloniks. Minule täiesti. Von Krahli teatris mängitakse sellist lavastust nagu lillede keel. Rainer Sarnet, sina oled selle lavastaja. Laura pähla puu on selle lavastuse kunstnik. Federico Garcia Lorca on selle teksti näidendi autor. Võib-olla alustaks sellest tekstist, mis sinu jaoks oli see põhjus oli see tekst, et sa seda lavastust tegema hakkasite või oli see midagi muud? Konkreetselt? Sellele näidendile oli, oli põhjuseks seesama tekste. Tegelikult hakkas juba varem pihta, et ma pidin midagi Vanemuises lavastama. Sven Karja soovitas mulle Lorcat lugeda. Oleme sobivat mulle või kuidagi mulle, et seal on midagi ilusat, mis võib-olla mulle sobib. Sobib. Veetsin terve hunniku Lorkasid läbi, mulle meeldis just lillede eelkõige rohkem just eelkõige sellepärast, et ta ei parajalt sihuke nagu vaimukas või terav sihuke dramaatiline ilupool on võib-olla nagu teistes näidendites isegi suurem, ütleme, Bernardo halba maja ja verine pulm jaga lilledega järjest tundus just see, et et seal on väga palju naisi. Esiteks laval eri vanuses, see mulle väga meeldis ja see on väga head karakterid. Mänguvõimalust on seal palju. Nii et see nii-öelda see ilu või esteetika ja, ja ka poeetika tuleb ikkagi sellest tekstist Jah, ta on kirjutatud nagu mitmes sellises stiilis läbisegi, see on sellist luulet, et päris otsest kõnet siis sellist noh, nagu maneerliku retsitatiivi need olidki klorcal nagu olemas. Ja tema keel on muidugi sihuke väga kujundlik keel, selline luuletaja ikkagi tekst. Ja päris nimeliseks psühholoogilise realismiga sinna ligi ei saanud minna. Nii et k mängus ja siis lavalisest tegevuses me lähtusime just nimelt sellisest kujundistri. Proovisime sellise intuitsiooni pealt seda Tseeni lahti mängida, et mitte nii nii väga bioloogiliselt kuivalt seda analüüsida. Kuigi see käis ka paralleelselt kogu aeg. Mis esimese asjana vastu paiskub või seda sinna lavastust vaadata, siis see ongi selline võimas, väga-väga visuaalne, isegi filmilik lavakeel ja samas käest erinevate poeetikat kasutamine ja väga kiiret ümberlülitused tekibki, nagu see küsimus, mis on nagu asja mõte ja, ja mulle tundub, et selle asja mõte ongi see, et et võib-olla kõige lõpuks jääbki järgi sellised tühjad raamid või varemed mis on küll ilusad, aga, aga millal juba see mingisugune algne tähendus on ära kadunud. Larka on ise. Tahtnud ennast nimetada nagu realistiks ja, ja ka selle teksti puhul ma lugesin päris palju igasugust kirjandust sinna kõrvale, et asi tähendab ühte, aga samal ajal ei tähenda seda, et on üsna nagu iseloomulik Lorcale. Et sa ei saagi nagu päriselt pihta, ta teeb mingisuguse asja ja siis natukese aja pärast kohe see kuidagi tühistatakse või see muutub, et ta ühtepidi on see lugu jah ju ühest tüdrukust, eks ole, kes ei ellu, jääb üksi, vananeb, kurb lugu. Kuhu on siis selle kurbuse väljatoomiseks nagu sellist väga ilusat teksti ja sellist meeleolu ja samas kõrval on kohe selline üsna kibe naer sellesama Rosiita üle või et ta ei lase seda illusiooni nagu tekkida või kasutab ka üsna selliseid grotesksed nagu värv, et sellist ühtset meeleolu või sellist asja, mis asi hakka või kuidas tuleb Lorcad teha. Et mina sain küll sellise impulsi, et see ongi nagu väga muutlik või ambivalentne maailma ühtepidi tragöödia, ühtepidi komöödia, ühtepidi toimub asi kuskil lilleaias, tegelikult toimubki sellest lilleaiast väljas. Ja see pidev nagu eksimine ajast mööda või, või, või sellest õigest asjast mööda elamine on minu arust selle teemas nagu üsna sees, et et need inimesed ei ole päris nagu kohal või elavad mingisuguses paralleelmaailmas, kuni, kuni siis märkavad, et see on kokku kukkunud, võilill on ära närtsinud ja kogu see etenduskogusid tegevustik tuua nagu sellise kujundi läbi nagu lillelill võilille närtsimine. Inimene kui lill on, on minu arust ka üsna selline. Just selline selle, selle, selle muutlikkuse võis olla ambivalentsus nagu väljendus või kujund, et et kuidas lill hommikul kab õitsema, muutub punaseks, siis valgeks, siis kukuvad lehed ära, samas on lilli selline, kes kook tahab teda imetletakse. Väga selline tundlik. Kohe kohe kohe kohe kohe pöörab ennast päikse poole, kui päike välja tuleb ja lõhna tahab, et ta nagu meeldiks see, et selline noh, nagu kapriisne ambivalentne tähendab loomulikult see ongi nagu naise kujund seal hill, et noh, erinevad naised, eks ole. Nii, nii vanad mured ja see tujukus, mis seal laval nagu on, on tegelikult seal sügavamalt nagu selles tekstis sees. Lorga ei ole kunagi olnud mingisugune selline. Ühe tähendusega kirjanik või aga, aga tema teemad on nagu noh, et sellel tükil ikkagi on nagu ütleme, see sisu või olemus eluliselt olemas. Aga samas on tal vorm selline, mis lubab absoluutselt kõike, et vorm on väga lahtine. Selliste erinevate stiilide nagu segu Mulle tundub ka, et see ambivalentsus on sinule kui lavastajale jätnud ka sellise võimsa mänguruumi, kasutadagi neid erinevaid poliitikaid Steetikaid alustades ooperist jõudes seebiooperini või noh, sellise Pollywoodliku pildini pungi piirimaile ja nii edasi ja nii edasi ja sinna lisandub ka mingisugune hästi pime, sinine, sünge, peaaegu kootilik süngus oli see sinu jaoks vabadus, võib pigem ka mingi kohustus neid erinevaid laade kasutada. Nüüd kui tegelikult tekkisid Ise, või noh, mul oli ainult see mõte, et näitlemine ei saa olla päris psühholoogiline, ei saanudki teha, ma hakkasin seda teksti kodus lugema. Ma proovisin erinevate häältega ja moonutustega ja siis siis ma sattusin siukse asja otsa nagu avaraaza, mis on siis india näitlemisstiil, kus on seal jaotatud üheksaks meeleoluks ja igale meeleolule vastab erinev näoilme ja käeliigutus. Ja siis me hakkasime proovides proovima selle Navarasa järgi teha, eks ole, ja aga me ei võtnud seda üks-üheselt ette, vaid niimoodi nagu inspiratsiooniks ja siis tegelikult see, et me hakkame väliselt või lähenemisele, tekstile või, aga rollile et ei ole niimoodi nagu sihuke emotsionaalne reaalse mälu või, või analüüsi pealt, et mis see inimene nüüd on ja mis ta on, vaid et nagu vabalt just välise pealt hakata karaktereid proovima liikumisi proovima siis see viiski tegelikult selle noh, ka stilistikateni, nagu et see asi hakkas nagu muutuma selliseks liikuvaks inspireerivaks, et me ei pannud endale ühtegi raami, et me teeme seda sellisena või sellises võtmes, et otseselt ei olnud küll, et nüüd on see nüüd kasutame ooperit või punki või no lihtsalt hääl hakkas minema, hääl hakkas lahti minema, läks kõrgeks, kõrgeks tuligi nagu fikseerisime selle ära ja noh, põhimõtteliselt ikkagi tegime üsna palju erinevaid variante proovides ning karakterite kui, kui mängulaadi mõttes, et ükskord tegime nii järgmine päev tulime proovida, täpselt vastupidi, eks ole, selles mõttes üsna töömahukas prooviperiood ja üsna palju erinevaid, nagu Laar sai läbi käidud ja mängitud. Ja siis noh, lõpuks fikseerus jah, see, mis jäi. Üks minu lemmikuid, noh võtan ka näitlejaid või tegelaskujusid, on, on kindlasti see tegelane, keda kehastab Tiina Tauraite. Et see on midagi ka samuti hästi, hästi välist, või, või noh mulle tundub, et isegi kui mõelda sinu lavastuse peale Noora ehk mis juhtus pärast seda, kui enda mehe juurest ära läinud, kas sa kasutad kunsthambaid ja see kunst hambakasutamine juba hästi palju ise suunab või tekitabki seda nii-öelda rolli ka just nimelt kuidagi väliselt nagu sa ütlesid seda ja samamoodi Tiina Tauraite tal vist ka nüüd jällegi valehambad suus ei olnud, ei olnud Teleid hambad mustemaks tehtud, peale seda on juba ka arvustajad märkinud, et see kostüüme, see lavaruum juba ise palju seda rolli teeb, aga, aga sellegipoolest see kuidas need näitlejad seal sees on, eriti just Tiina Tauraite, tegelikult nad kõik, et see on ikkagi hästi lummav või. Ütlesin Tiinale väga palju omaenda vana vanaemast sellest klaar ajaski sellase Narvas Kreenholmi kangur ja tema oli selline polguvernik pool venelane, pool eestlane või nagu Narva keel või Narva sihuke rahvusjust oligi see. Tema oli vägagi tere mutt ja väga sellise otsekohese ütlemisega. Ühtepidi oli jah, siuke inimene silme ees ja see nagu andis nagu selliste impulsi, aga teine loomulikult on see laura vähla puulava ja kostüüm, mis, mis, mis on tõesti näitlejad toetav ja kogu seda Tseeni toetav. Et lihtsalt annab võimalusi nii, nii kostüümis kogu lavakasutuses näitlejale, mis on nagu üsna hea kunstniku töö. Puhul mis on üllatav, et kui ütleme, esimene pool etendusest, vaatad sa seda, kui kui noh, mingit mingit vormimängu, mille taga tundubki, et lase poeetika, et kas seal ongi mingit väga suurt inimlikkust või mingit sellist otsest otsest sõnumit siis tegelikult lõpuks hakkabki noh, kasvõi täpselt sedasama Tiina Tauraite tegelase läbi tegelikult teiste läbi ikkagi see mingi inimlik traagika täiesti nagu üheselt maad võtma. Noh, ütleme esimese ja teise vaatuse vahe on üsna üsna üsna märgatav. Et kui esimene on selline, kõigepealt läheb üldse inimestel väga kaua aga natuke aega harjuda, kuhu ta sattunud on, mis asi üldse, mis asi see on jah, et ma tean, et noh, on inimesi mingi paari minuti pealt nagu püsti tõusnud, ära läinud, sealt ust paagutades kui hakkab see nagu selline mäng mängustiil pihta ja, ja tulevad järjest järjest uued tegelased sisse uute uute teemadega ja siis, et sealt sellest nagu võõristust saada kuidagi rea peale, mis, mis lugu seal on, seal toimub, eks ole. Et esimene vaatus on just selline noh, nagu selline pillerkaar või juskui hakkabki kuskilt selle esimese vaatuse lõpus ja siis läheb teise vaatusesse üle just see, mis nagu jah, see inimlikult, mis seal siis tegelikult toimus nende inimeste vahel. Et see on ka üsna sellises Lorcad tekstis sees selline areng tema teksti väljas on täpselt sama moodi, et sa alguses noh, kuna sellele Remarke või kirjeldusi siis siis siis selle nagu õhustiku või, või selle laadi äratabamine või noh, rääkimata sellest, et sa hakkad nagu inimesi vaatama inimeste lugu vaatama, et seal seal on nagunii palju sellist infi ja, või noh, ta on nagu kõik nagu sellises stilisatsioonis või oma sellises stiilis sees. Et see tuleb nagu kõigepealt ja siis aegamisi jah, see inimeste lugu seal nagu. Rohkem kohale jõudma ja teine vaatus ongi selline nagu erinevad erinevadki. Kultuurikoja päevikut täitis eelneval nädalal Artur Talvik. Ma olen Gruusias magan hotellis ja mängus maare ja näen unes Rein Langi. Ma ei saa aru, miks ma näen unes Rein Langi. Kui päev on juba alanud ja ma olen hommikusöögis söönud, siis tuleb mulle meelde, et ohohoo sel päeval tutvustatakse Eesti filmi arengukava teletornis Tallinnas. Selge, see ongi asi, miks ma nägin košmaar ehk siis kultuuriministrit unes. Ma, ma ei taha pikalt rääkida sellest arengukavas mõttetu asendustegevus ja ma ei taha oma aega raisata asendustegevuste peale. Ma ei taha ka rääkida sellest, et ma selle tegemisel osalesin. No üks on selge, fookus sellel ei ole. Ja minu päev jätkub Gruusias. Huvitavalt, palju on Gruusias filmitegijaid, võib-olla see ei ole nii eripärane, sellepärast kui mõelda, mis missugusi ja kui võimas on olnud gruusia filmikultuur siis on arusaadav, et, et sinu giid on näitleja, kes tahab saada produtsendiks. Sinu reisibüroo juhataja on produtsent, kes on olnud režissöör. Sinu või selle maa, kultuuriminister on endine filmirežissöör, omamoodi meenutab nagu Hollywoodi, kus iga taksojuht, näitleja või, või, või, või filmiprodutsent või režissöör, eks ole. Aga filme tehakse väga vähe, üks film aastas, see on isegi veel vähem kui Eestis. Samas esindatus või filmitegijate esindatus maailma peale on väga tugev, nii et ma arvan, et peagi võib oodata väga häid, taas väga häid Gruusia film. 19. aprillil viiakse meid kahetiasse. Linnast välja sõites tundub elu kuidagi seisma jäänud olevat. Inimesi pole, kohalikud räägivad, et poolteist miljonit grusiinlased on välismaale läinud elama. Ja veel poolteist miljonit on kolinud tibilism veidi Pillessi lähedusse, et leida sealt tööd. Nii on maapiirkond veel võib-olla isegi hullemini mahajäetud kui, kui, kui Eestis. Aga kahetia mõnus. Jõuame kloostrisse, kus on mungad, elavad koobastes ja õhtul restorani, kus pakutakse meile head gruusia toitu. Mitte küll saslõkki, nii palju, kui me tahame. Ja häid kruusi jooke, mina veini ei joo, mina ei ole selline veini inimene. Nõuan kohe esimese asjana Chadžet, teate küll seda teenimas keeles Itaalias nimetatakse seda Grapaks ehk siis viinamarjaviina. Ja sellele vastab mulle brasiillane. Olgu, me paneme tule alla. Mis mõttes, millele tule alla panete? No Chadzia masinale? Ma mõtlesin, et no päris hea nali. Tund aega hiljem viiakse meid seda satsia masinat vaatama, et me lähme restorani köögist läbi restorani tagumisse ruumi, kus on väga uhke, vasest tehtud. Pada tuleaseme kohal, torud nii nagu peavad, lähevad läbi jahutusest tammepuust jahutuse ja meil, et sõna otseses mõttes tilgub värsket sotsiat. Seda tuuakse lauale, selle maitse on erakordselt ja kui te olete maitsnud kalleid grappasid ja, ja võib-olla ka nii-öelda pudelit satsiad, siis see ei ole üldse võrreldav sellega, mis, mida pakute meile seal Haitis. Kahju, et Eestis ei tohi ametlikult puskarit teha. Õnneks nüüd võid küll veini ja õlut teha, aga see selleks. Reede, 20. aprill. Päev, mil ma lõpuks ometi näen oma vanad head sõpraketid. Keti on filmiprodutsent, gruusia kõige suurem filmiprodutsent naisterahvas, ketti on naisenimi. Keti elus on toimunud palju muutusi. Ta on hakanud kokku elama endise väga tuntud gruusia stsenaristika, kes nüüd on Hollywoodis ka suur produtsent. Nad teevad koos gruusia filmi, kus peaosades mängivad žanrennoo ja, ja tema klassiga näitlejad. Võimas. Täna alles saame tõeliselt maitsta gruusia köögi võlusid. Keti ja tato viivad meid sellistesse gruusia kohtadesse, kus šašlõki on nii palju, kui sa ainult jaksad süüa ja kõiki neid muid erilisi toiduained söödud ja joodud, läheme nautima. Me kuumaveeallikatest tulevaid saunasid ja, ja, ja pesema ennast puhtaks. Pikast gruusia reisist. Saunas arutame sõpradega Gruusia üle. Mulle tundub, et nendel, kes esimest korda Gruusias käisid jäi sellest maast veidi vale pilt. Neile tundus see maa oluliselt vaesem ana nii vaimses mõttes kui ka füüsilises mõttes, kui see tegelikult on. Nendel ei olnud sõprusel, nemad ei saanud informatsiooni vahetust allikast. Neile vahendas Gruusiat giid. Kes, noh, ma enne rääkisin, ei teadnud täpselt, kas ta on näitleja või filmiprodutsent. Ja giid kahjuks andis edasi ka oma pettumust selles riigis. Mina nägin tõsist vaeva, et giidi jutule ka teine aspekt sisse tuua. Loodetavasti minu gruusia promotööst oli ka kasu. 21. aprill. Gruusia reis on läbi saanud. Me oleme öise lennuga tulnud Tallinnasse. Magan praktiliselt terve päeva. Et siis pühapäeval uuesti tööd alustada. Muuseas, see on väga-väga tore, et Gruusiaga on avatud otse lennuliin. Seda võiks kõik kasutada. Natukene raske temaga, selle lennuliiniga peab sõitma öösel ja sellepärast läheb võib-olla üks päev kaotsi, aga, aga ta on, otseliin, teeb ja ümber istuma ja, ja sate sõita otse. Divilissi. 22. aprill. Kahjuks ma pean jälle tööle hakkama. Tahaks Gruusiasse tagasi tahaks neid toite, juba on tekkinud vajadus nende toitude järgi, kuigi sai väga palju söödud. Aga mis siis ikka, peab alustama montaazi, Monteerin terve päeva. Kirjutan tekste. Igav. Esmaspäeval helistab mulle sõber Manfred Vainokivi ütleb, et miks mind ei olnud tema filmi esilinastusel. Ma tuletasin talle meelde, et ma eelnevalt ütlesin talle seda, et ma olin Gruusias. Siis ütleb ta, et palun mine vaata mu filmid, Ma tahan su arvamust teada. Esmaspäeval ei saanud filmi vaatama minna. Otsustasin, et lähen teisipäeval. Seadsin siis sammud kinno, sõpruse kinno. Ma pole väga-väga ammu käinud kinos, ise piletit ostes ikka filmi tegijad käivad filme vaatamas esilinastusel aga kui ei saa esilinastusele minna, siis, siis peab selle pileti ikkagi ostma. Filmi nimi on Baskin. See on erakordselt hea film üldse. Manfred Vainokivi. Ta ei ole enam inimene, ta on nagu nähtus, ma olen, ma olen tõeliselt kadedema üle inimene, kes on olnud eluaeg operaator ja võib-olla reklaamitegija äkki lihtsalt ühel päeval hakkab dokumentaalfilme tegema ja teeb järjest väga häid filme. Ma loodan, et te olete näinud emume Heedid ja lobi küla Kristjanit. Täiesti geniaalne film. Ja paljusid teisi valli baar ja ja neid järjestunud filme. Miks siis Baskin? Uskumatu. Ma istun kinos, kinos on ainult üheksa inimest. Ja vaatan seda meistriteost. Suurest meistrist. Kujutage ette, film koosneb ainult suurtest plaanidest. See on nagu teatud mõttes nagu selline poeesia näkku kirjutatud eluvagudest. Nii hästi tehtud film. Seda peavad kõik nägema. Ma otsustan, et et ma pean selle filmi eest seisma ja aitama Mancherdid kuidagi seda levitada. Kuidas ma veel ei tea? Päev jälle töine rahmeldamine edasi-tagasi siia-sinna, natukene kirjutamist natukene monteerimist natukene uute asjade planeerimist, natukene Eesti filmi suureks juubelipeoks ettevalmistamist. Neljapäev, 26. aprill. Täna ootab mind ees taas esilinastus maa oma argisest päevast ei tahagi rääkida. Nimelt õhtul linastub kauaoodatud film saarte värvid. See on villu veskist ja tema kahest heast sõbrast Eivorist, kes elab Fääri saartel ja püüdist, kes elab Havail. Ja siis Villu Veskit muidugi endast, kes elab Muhu saarel. Nendest kolmest tegelasest tehtud film. Ootan seda huviga, sest seda on tõepoolest kaua-kaua-kaua monteeritud ja ma ei tea, mis Filmselt võib tulla. Õhtul kinos san järjekordse filmielamuse. Uskumatu. Harutan peale filmi teiste filmitegijatega, mis lahti on, et mis on juhtunud Eesti dokumentalistika? Tõepoolest, järjest tuleb väga häid filme ja kiiremas korras võiks nimetada 10 suurepärast teost näiteks viimase pooleteise aasta jooksul. Villu film, kui seda nii võib nimetada, on, on omamoodi nagu selline meditatsioon. Lasen ennast mõnusalt sõpruse, kino pehmesse tooli ja lasen sellel ekraanilt tuleva ilu enda sisse minna. Rein Kotov on filminud erakordselt lummavaid kaadreid. Ja kui te mõtlete veel Villu Veski ja Eivory muusika sinna juurde, siis see on nagu selline hingepuhastuse seanss. Tunnengi ennast peale seanssi puhtamana hingeliselt puhtama. Ja kuidagi nagu ülestõstetuna. Kaks filmielamust ühel nädalal. Suurepärane saavutus. Plaanin nädalalõppu. Nädalalõpp tuleb jälle töine aga ees on ootamas üks suursündmus. Esmaspäeval nimelt tähistatakse Eesti filmi sajandat juubelit ja seda tehakse Tartus taskus. Ja see invasioon sinna Tartusse saab olema tõeliselt vägev. Ma olen kaudselt seotud selle organiseerimisega ja ilmselt ka siin nädalavahetusel peab natukene sellega tegelema. Aga seda sündmust ootama põnevusega, sest sellel juubeliaastal on uhke olla Eesti filmitegija. Tänase saate tegid Kivisildnik. Viivika Ludwig ja Urmas Vadi päevikut pidas Artur Talvik. Kuulake meid ka internetist viker raadio koduleheküljelt ja kohtumiseni kahe nädala pärast, sest järgmisel laupäeval peab kultuuriga ja talguid nagu kõik korralikud ja puhtusearmastajad inimesed. Kohtumiseni.