Kultuuriga aja. Tere jälle on laupäeva hommikupoolik aeg kultuurikoja saateks ning seekord on stuudios Martin Viirand. Tänase saate tähtsamad teemad. Emil toodel on ilmunud värske raamat. Püha Birgitta ordu on Tallinnas ärkamas uuele elule. Läti uuema luule antoloogia on ilmunud. Kuuleme, kuidas elab inglaste juhtiv Ooperiteater, Covend, kaardem ja Tartus on omalaadne näitus, kohvinäitus. Saate lõpuks nagu ikka. Kontserdi kommentaar. Viimasel ajal on Eesti kirjandussõprade meeli hoidnud ärevil Emilt toode oma mahukad ja intrigeeriva loominguga. Ja läinud kolmapäeval tutvustati tema järjekordselt uut teost romaani printsess. See toimus Rahvusraamatukogu kuppelsaalis ja kilde sellelt valt. Raamatu tutvustusel ta nüüd koondanud Mari Tarand. Suur ratas sõidab mürinal, see viib mind. See on väga hea. Las ta viib suur ratas. Selle vastu ei saa muudkui edasi suure mürinaga kaugele-kaugele jõe kaldale, suure jõe, valge ja hõbedase ja pajudega jõe. Vaidlevate paljudega ja muudkui aga viib nagu pool tuul. Ma lasen viia. Jõgi helgib väga hea, väga hea. Raamatuesitlust alustati väikese tekstinäitega värskest teosest pealkirjaga printsess. Pressikonverents oli omapäraselt korraldatud. Seda juhtisid kaks noort meest, Mart Nurk ja Kaur Kender. Kaks tänuliku lugejat, nagu nad ennast tutvustasid Emil Tode esimesed proosateosed. Kirjastuses teatavasti tuum. Seekord seisab kirjastuse koha peal täht Tõnu Õnnepalu. No see kirjastus on tulevikukirjastus ja tulevikust me ju väga palju ei tea, mis ta meile toob. Aga ma arvan, et ta toob veel mõne raamatu. Küsimus tiraaži kohta. Rahvusraamatukogus olevat piiririik nii ära loetud, et tuleb valguskoopiaid kasutada. Nii palju, kui on Luve nii palju, ilmselt üritatakse ka neile võimalust anda. Loodan väga, et seekord õhinaga valguskoopiate peale läheb. Küsimused kaanekujunduse kohta raamatu kaanel on kasutatud Peeter Mudisti maali lugejad ja kirjanik kommenteerivad. Mina vaatasin siit üllatusega, et pildil on nimi, külvab lootusi. Meenusid sellised read, et lootused lähevad luhta. Loassel haljendab Ein. Mõtlesid pildi nimedele ka. Ja mõtlesin küll, ma isegi lugesin seda alguses valesti. Lugesin, kõlbab tõsi. Aga ja põhiline oli see, et ma tahtsin just nimelt Peeter Mudisti pilti kaane peale, see oli nagu idee. Ma läksin Peeter Mudisti juurde küsima, noh, mul olid mingid pildid meeles, kunagi näitustel nähtud ja aga tuli välja, et tal kodus ateljees need ei ole eriti palju. Nende saatis mind kunstimuuseumis, sest täna kunstimuuseumi lahkel abile seal mindi hoidlasse ja tõstati pildis välja ja siis ma nägin seda pilti seal mul tegelikult olla hoopis teised pillid mõttes seda mõttes ei mäletanud, ma ei tea, kas ma olen seda näinud, kes on 77. aasta pilt ja siis ma kohe leidsin, et see jänes Printsess illumist punased juuksed raamatus kuna välimusest praktiliselt juttu ei tehtud. Isa Aleksandri osas on nagu mul selline üsna tugev ja selge ettekujutus, mida sa arvad, Kaur, kui vanaema talle on täpselt nii vana, kui nagu vana sa tahad, et on mõnes mõttes ano noor küsimusi. Miks aga kui oleks mees, kas sa küsiksid, miks meeskirjanik kirjutab printsess Anna Karenina trees tekki, Ruuben? Lugevne selline mulje, et noh, kummaline, tekkis lausa vaidlus, kui sa oled justkui ei ole peategelasi kõige selliste tegelasteni välja, kellede suhteliselt vähe lauseid sõnu pühendatakse, on tunne, et kõigile on antud võimalus või justkui oma oma mõtetes on peetud seda privileegiks, et saada iseendaks, olla ise seal nagu üksikute väljavalitute privileeg see raamat mulle vastupidist. Mees või naine, vana noor, kõigil kõigil tegelastel siin on võimalus, sõltumata sellest, kas nad on ja omanikud või riketiga kütjad või, või mida iganes mehed või naised, on see võimalus. See tundub nagu oluline raamatu puhul, et kui rääkida peategelasest, siis on jutt üsna üsna suhteline täis inimesi. Mulle tehti ettepanek, et ma võiksin nagu mõnest tegelasest eraldi rääkida, mul on selline tunne, et kõik need viis või kuus tähtsat tüüpi istuvad ümberringi ringis ümber minu. Ma istun keskel ja sellises olukorras midagi kellegi kohta öelda just kohana, millised on väga keerukas inimlikkust. Suhe kõigi siin olevate inimestega on ehe. Siit vast saab alguse oluline asi, et et kas kirjandus on kirjandus või kirjandus on elu meiega lugejate jaoks, kuni ta on lihtsalt kirjandust. Raamatud riiulil meile seda raamatut lugedes ka hulgas ühineda või mitte kohal võimalust kommentaariks oli see nagu elu mulle ka kindlalt. Mulle isiklikult väga oluline tegelane siit raamatust Arnold Schwarzenegger, seal on ka täiesti selline, see nädal on nagu, see on täiesti selgelt vahepeal oma tööd päästab maailmast aga puhkab Petsus käima igast sellised asjad, et noh, kõik tegelased on sadanud palju-palju rohkem inimlikkust kui ma ei tea, võib-olla vahel tundub, et kui õiglanegi oleks, aga siis jälle tundub tegelikult õiglane ongi, kui inimesed saavad nii palju tähelepanu, kui nad väärivad. Just nii, et kellegi elu ei saada hukka, siis mitte see, milliseid filme ta vaatab, vaid see, kuidas ta seda vaatab. Kas ta vaatab, kas ta otsustab, kas ta on tegija või ta laseb oma võimalused käest. Nii kaalutakse tegelasi. Juba teist korda ilmub Tode proosasse vanaema kuju. Kirjanik kommenteerib. Vanaema on seal üks tegelastest, samuti kui võib-olla siin, nagu Kaur ütles Arnold Schwarzenegger või, või siis Anna ja Aleksandriga Daniel või, või kosmosesond, pioneer 10. Neil kõigil on mingisugune oma oma sõnum seal tuua. Vanaema toob selle sõnumi. Me minevikust ja kosmosesond. Pioneer 10 toob mingisugusest mõeldavaist tulevikust. Kõik tegelased seal on mulle armsad. Ma ei suuda kedagi neist eelistada. Raamatus on rikkalikult vene- ja prantsuskeelseid dialooge aga ka inglise ja saksakeelseid fraase. Mida nendega peale hakata? Prantsuskeelsed repliigid on tegelikult ära seletatud, tõlgitud ja nii et tegelikult ma tõesti mõtlesin, et kas, kas ikkagi ei peaks panema need tõlked raamatu lõppu. Aga mul oli nagu suur vastumeelsus selle suhtes seepärast, et no see ei ole kunagi sama, kui midagi öeldakse vene keeles, midagi öeldakse prantsuse keeles, eesti keeles mingis mõttes oleks see sama hea kui raamatu lõpuseletused, et see lause nüüd tähendas seda, mis oli, ütleme, eesti keeles. Nii et ka see nagu kitsendaks seda tõlgendamise võimalustest tegelikult tõlkida alati võimalik mitut moodi ja samuti need venekeelseid repliike ja ma arvan, et võib-olla kellelegi jaoks varjatud tähendust, mis sinna jääb see ei sega lugemas, nagu ei saa mõnest repliigist aru nagu keelele. Oi eesti keeles käigu, meie aeg saab omamoodi aru ja. Lihtsalt minu meelest raamatus on alati palju võimalikke varjatud tähendusi või varjatud tõlgendamisvõimalusi. Õnneks õnneks. Täna kell 14 on tartlastel võimalik tulla ülikooli raamatukauplusse, kus Emil Tode või Tõnu Õnnepalu tutvustab oma teost ja näeb autogramme. 1936. aastal tähistati Tallinnas küllaltki laialdaselt Pirita kloostri õnnistamise viiesajandat aastapäeva ja tundub, et On Püha Brigitta õed jälle uuesti tulemas Tallinna uue lainena. Neile nimelt on meeldinud Pirita kloostri ümbrus. Nad on ostnud sealt kloostrihoone jaoks krundi ja nüüd on toimunud ka arhitektuurikonkurss selle projekti saamiseks. Konkurss oli kinnine ja sellest võttis osa ainult neli loomingulist rühma. Esikoha said Pärnu mehed Tanel Dohal ja raa luuse. Nüüd lühike kommentaar arhitekt ralluuselt. See hoone nagu põhimõtteliselt koosneb kahest mahuste kahest osast, ütleme siis niimoodi, et üks on selle siis puhtalt klooster, kus elavad siis õed ja teine on siis ütleme hotell, sest Birgit liinidel on niisugune tore tava, et nad teenivad elatist hotellipidamisega ise nimetavad seda küll võõrastemajaks, aga kuna mulle endale on olnud juhust kasutada nende külalislahkust, siis ma võin öelda, et see on ka väga hea teenindus ja täiesti hotelli tasemel. Ja sellega siis eladeks klooster ära ja sellega nad elavad ja ma ei oska seda nagu rohkem keerida, kuidas nende majandustegevusaladega, kus, kuidas need omavahel seotud on. Aga nende Dell, mis sealjuures on, see on väga lihtne ja mujal maailmas väga palju kasvatavad seda just ärimehed, sest et selle spetsiifika on selline, et sinna jõuda ei kuulu, ütleme noh, teatud liiki lõbustusasutused ja nii edasi vaid see on puhtalt selline koht, kus näiteks on võimalus inimesel tulla tunda ennast väga mugavalt väga hästi esindatuna, kus tal on näiteks, ütleme, järgmiseks päevaks mingiks loenguks ülesastumiseks väga meeldiv võimalus välja puhata. Nii et selles suhtes väga ideaalne koht, väga rahulik koht, kudenite suhtlesite nendega, nad tunduvad olevat Itaalia päritolu, need nunnad. Kas nad esitasid koore, mingeid palveid, mingeid nõudmisi töö suhtes, me võtsime ise vaevaks. Käisime kloostris, praegu asub, seisis muga tänav neli ja tähendab päris põhjalikult vestlesime ema Theresa ka selles suhtes, et mismoodi üks klooster peaks välja nägema, missugused on kloostri elaniku nõudmised, nende päevakava, kuidas käib elu kloostris, nii et noh, see on tegelikult väga oluline, sest et see hoone on tema spetsiifika natukene teistmoodi, kui me oleme harjunud iga arhitekt, tahad näha, et tema hoonet hakatakse ehitama, ei saa, valmis saab, millal hakatakse ehitama seda hoonet ise läheks hea meelega, ehitus alustatakse sügisel näiteks vundamendid, sellised asjad saaks sügisel ärada. Julgeks isegi ennustada, et, et võib-olla siis järgmise aasta kuskil seal sügise poole. Püha Birgitta õdede seltskonnas on juba mõnda aega olnud näha meil tuntud avaliku elu tegelane Lagle Parek. Ja nüüd siis räägib Lagle Parek, mis on Püha Birgitta Ordul Tallinnas plaanis. Need õed, kes kunagi tulid 500 aastat tagasi piiritele, annavad meile jõudu tänasteks, toimetusteks, hingejõudu, aga tänased ööd on hoopis teised õed. Kui tulid esimest korda Püha Brigitta, et siia, siis nad valisid projektis moodsama projekti tollel ajal. Ja ka tänase tõed on ju nüüd selle aja õed ja ka projekt peab olema moodne projekt, kui noh, vaidlus käis selle asja ümber. Püha Brigitta ordu ei ole suurordu võrreldes näiteks seal Dominika, Hallaste, Francis kaallaste või pini tik hiinlastega. Kuid see haru, mille keskus on praegu Toomas ja kes on nüüd siin Tallinnas ja kes jäävadki siia nüüd arvatavasti neid kloostrid on maailmas 30 tükki vist juba praegu 31. Nad on üle maailma 10 kloostrit on näiteks Indias, kuus kloostrit Mehhikos, ülejäänud kloostrid on Euroopas. Kui palju õdesid on praegu Tallinnas? Tallinnas on praegu seitse õde, kas see arv on optimaalne, kas see suureneb, missugused on tulevikuplaanid? See arv on praegu seoses selle väikese majaga, kus nad elavad, muga tänav neli on see peaaegu optimaalne kohta, oleks veel ainult ühele õele. Aga reaalselt loodame Pirital näha alati toimlemas 15 tõde ja üks, viis, kuus Noviitsi või postulaadid, mis minu vaatepunktist on väga ilus, nende liturgia on väga ilus, nende teenistused on väga ilusad. Tallinnas ta lihtsalt ei saa olla veel midagi, sest neil ei ole oma ruume ja ei ole täisarvu õdesid ja ei ole oma preestrit. Aga ma olen palju olnud Roomas ja mul on kohutavalt meeldinud see, mis suhe on teil nendega. Mis roll on teil mina? Tänu sellele, et ma sain, kui ordu ülem esimest korda siin käis Tallinnas 93. aastal, siis meil tekkis niisugune väga hea suhe, mis arenes välja niisugused väga tõsiseks sõpruseks. Minul on lihtsalt sõprus ja armastus tõdede vastu ja sellepärast ma aitan neid. Minu roll ongi tegelikult aidata nendel Eestis elada ja aidata ka kogu sellise ehitustöödest, igaüks, kes on midagi ehitanud ja kui keeruline see bürokraatia on. Ja juriidiliselt on minul volitused ajada piirid. Eesti küllaltki väikesearvulisel koid toimekal kirjandusteadlaste kollektiivile on kombeks korraldada iga aasta kas üks või kaks teaduslikku konverentsi. Järjekordne toimuski, hiljutise toimus nimelt viiendal detsembril roosikrants siis nende oma tööruumides. Seekordne konverents kandis pealkirja retseptsioon ja tõlge ja nüüd sellest konverentsist räägib ligemalt üks selle korraldajaid, Marin Laak. Vahendab jälle Mari Tarand. See konverents oli nii-öelda mõtteliseks jätkuks 1000 996. aastal toimunud seminaride sarjale, mille üldpealkirjaks kujunes tõesti kujunes täiesti spontaanselt traditsioone. Plularis algas see nii-öelda kriitika teoreetilise pildi kaardistamisega, mille alapealkiri oli seminar uuenevast kriitikast. See oli siinsamas Underi-Tuglase kirjanduskeskuse egiidi all ja siinsamas roosikrantsi tänava ruumides. Jätkusse seminar Tartus eesti kirjanduse Ühe tooli ja kirjandusmuuseumi ühiskorraldusel ja seminariga Nüplis juunis ja septembris. Ja need kaks vahepealsed seminari tegelesid kirjandusajalooprobleemidega tähendab traditsioone, priorism, kirjandusajalugu Pealkirjastamine sündis siiski siinsamas Underi-Tuglase kirjanduskeskuse kriitika töörühma sees ja ta kuidagi tundus, et oli antud hetkes meie nii-öelda kirjandussituatsioonist või kirjandusliku mõtte arengus kuidagi osutus täpseks selle traditsiooni ja pluarismi, seminaride, sarja kokkuvõttena või peedi ideed, mis seal olid, need tahtsid fikseerumas kogumikus, mis kannab sama pealkiri traditsioone. Pluarism, mis peaks ilmuma järgmise aasta alguses, mis koondab eneses ligi 32 ettekannet. Ja tänase seminari idee sündis just sellest, et et nüüd neid tekste lugedes hakkasid sealt nagu esile tõusma teatud märksõnad ja nende retseptsioon ja kontekst olid ühed sagedasemad. Mind inspireeris see, et need, jälgides meie kunstikriitikat, jälgides meie teatrikriitikat ja veel meedia, eks ole, tundub, et need retseptsiooni ja tekstiprobleemid on üsna samased, tähendab, mingisugused sellised metakeelsed märksõnad. Samas on, on nagu selline tunne, et samas need erinevad nii-öelda kultuurivaldkonna de kunsti alad on siiski küllalt hermeetilise, tekkis küsimus, et kas on võimalik nende vahel mingisugune kommunikatsioon just nimelt metakeele tasandil. Teie tartlased tulite siia konverentsile, levitama kaht Veljesto kirjastusel ilmunud uut raamatut ja see on kuidagi sobivalt satub tänasesse päeva. Tõepoolest Marin Laak mainis juba, et sellel konverentsil huvitavaks jooneks on see, et ta integreerib erinevaid alasid oko konverentsi esimesel poolel mulle nüüd konverentsi kuulajana jäi selline mulje, põhirõhk oli ikkagi just nimelt kirjanduse retseptsioonil ja, ja kas siis konteksti küsimusele, et millises kontekstis seda kirjandust vastu võtame nende kahe raamatu puhul täiesti kavatsematult tuleb välja selline huvitav moment, seal mainiti Rein Veidemann näiteks oma ettekandes keskendus tekstile, mille retseptsioon on olnud edasi lükatud, tekst ei ole saanud ilmuda ja on tulnud laia publiku ette kuidagi hiljem. Niisiis mitte enam, mis kontekstis sugugi sisse. Ja need kaks raamatut on pidanud ka üsna kaua aega ootama käsikirjalisest staatuses. Üks nendest on Laur Tamme luulekogu pinumaa, mis kokku pandi juba 40. aastal. Ja teine On Ants kohasem monograafia. Tuglas, ilukirjanduslik looming, mis on säilinud kirjandusmuuseumi arhiivis käsikirjana ja mida dateeritakse aastaga 42. Nii et alles nüüd on nad saanud kaante vahele ja alles nüüd liiguvad nad laiema lugejaskonna ette. Ehkki noh, niimoodi vaikselt ja hiilivalt on nende mõlema olemasolu olnud tuntav. Huvitav on see, et näiteks lautamm üks arbujatest, kelle nimel võib-olla Eesti laiem lugejaskond üldsegi senini ei tunne, on just nende Pinumas ilmunud luuletustega olnud näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis etendatud luulekavas viis aastat tagasi, kusjuures need luuletused seisid siis alles käsikirjas, mis kavalal kombel nad Saaremaale sattusid, seda muidugi ei tea. Nüüd aga siis oleks nagu kõigil võimalik nendega tutvuda, aga selles kogus onju tema luuletusi 60.-test aastatest ta väitis, elab Tartus, elab praegu, ei kõrge peas ja luuletas ja minu teada oli Betti Alver see, kes teevad käsikirju ega vaatas ja talle head soovid kaasa andis veel oma eluajal. Nüüd selle konverentsiga seoses tekibki huvitav küsimus, et kuidasmoodi me hakkame nüüd neid kahte raamatut vastu võtma või mis on nende olulisus meie jaoks paarikuma. Rääkis Ene-Reet, Saavik. Kuidas läheb praegusele muutuste ja ümberkorralduste ajal ka niisugusel teatril nagu inglaste juhtival ooperiteatril komment kaardenil, sellest helilõik Londonist Tiina tammannilt? Äranis rasked Britney ooperilipulaevale kuninglikule Covend kaadmiumi teatrile. Just selles teatris esinevad maailmakuulsad ooperitähed. Just selles teatris lauldakse ooperit originaalkeeles, olgu see kasvõi vene keel. Just selles teatris on kõige kõrgemad piletihinnad. Hea pilet maksab 2000 Eesti krooni. Inglismaalt muide ei ole ooper operett, kaasa arvatud sugugi mitte laiadele massidele. See on juba ajalooliselt kuidagi nii kujunenud ning sissejuurdunud tavasid muuta on raske. Teiste sõnadega Covend Kaadu Londonis on esindusteater. Mõni inimene ütleks lausa eliitteater. Ent samas on ta külastajate voolu jaoks olnud liiga kitsuke ning ka lavatagune külg jäi väga nõrgaks. Seal on lihtsalt vähe ruumi. Läinud suvel suleti teater ehitustöödeks ning sellest ajast on teatriprobleemid hoopiski kasvanud. Need kulmineerusid detsembri esimesel nädalal ikka raha pärast. Oma staatuselt on teater võrreldav ehk Estonia teatriga. Ent riigilt saab ka vähe raha, 15 miljonit nael aastas. Ehitustöödeks tuli raha loteriituludest. Ja nüüd siis selgub, et teatril on viie miljoni naela suurune võlg, mida ta ei suuda tagasi maksta. Ning aastaks 1999 ennustatakse, et see võlg kordistub teatri iga päev. Töö rajaneb hetkel vaid ühe rikka inimese taskule, kes teatrit on praegu veel nõus vee peal hoidma. See kõik tuli ilmsiks siis, kui Other pidi novembris parlamendi kultuurikomisjonile aru andma. Sellest sündis põhjalik Parlamendi ettekanne. Parlamendi kultuurikomisjoni esimees Gerald Kaufman, ettekande autor ja sirgjoonelise, võib-olla isegi liiga sirgjoonelise jutuga mees nõudis kohe terve ooperiteatri juhatuse tagasiastumist sest terve teatri rahaasjad olid tema meelest täiesti vastuvõetamatuks korras. Suures osas on see aga juba aastatetagune viga. Ütleme konflikt loova natuuri ja arveametnike vahel. Ning praegust juhtkonda vanade pattude eest nuhelda. Pole ju ka lahendus. Neljandal detsembril astusega tagasi vaid ühe aasta ametis olnud juhatuse esimees. Kes nimetas ka tagasi astudes, et tema jaoks on see auküsimus ja ta lausa peab tagasi astuma ja vahepeal pakkus juba terve juhatus, et nad astuvad tagasi. Ent hetkel on nad siiski ametis alles. Põhihäda on praegu selles, et remondi ajal on ooperiteatrietendused Londonit mööda hajutatud. Publikul on kehv ettekujutus sellest, kus etendused toimuvad. Maalid on seni olnud pooltühjad. Süüdistada kehvas planeerimises saab aga vaid eelmist juhatuse esimeest, kes oleks pidanud asju palju paremini ette nägema. Ent tema lahkus juba aasta tagasi, kaabib kõrvutada teiste Euroopa riikide poolt ooperile jagatavaid toetusi. Need on tublisti kopsakamad kui Inglismaal. Isegi Türgis kulutab valitsus kultuurile hoopis suuremaid summasid kui siin Prantsusmaast, Itaaliast, rääkimata. Haljala skaalat praegu muide erastatakse ning seejärel erastatakse ka teised Itaalia ooperiteatrid. Inglismaa vaatab seda huviga kõrvalt. Seniks aga Cowengaadni ooperiteatriremont koos juurdeehitusega saab valmis alles kahe aasta pärast. Õnneks pole ainuke ooperiteater terves riigis isegi Londonis on teil teine inglise rahvusooper, kus muide kõik etendused on ainult inglise keeles. Käisin aga hiljuti ooperietendusel hoopiski Oxfordis, kus ei ole oma statsionaarset ooperiteatrit ning kus nädala vältel andis külalisetendusi klinbooni ooperiteater. Mis on eelkõige tuntud just oma ooperi pärast. Ooperiteatri ehitas sinna 60 aastat tagasi kohalik mõisa omanik oma lauljannast naise meeleheaks. Ja hiljuti ehitati samasse suurem ja moodsam teatrihoone. Ning nüüd näitab teater oma etendusi ka ringreisidel. Nägin Rossini vähem tuntud ooperit, krahh, ori. Prantsuskeelne üsna kasinad libreto lugu, mille tegevus toimub keskajal ühes lossis, mille naisterahvad on üksi jäetud, sest nende mehed on ristiretkel. Peategelane krahvuri koos oma meestega on aga tuntud naistekütt ja huvitatud lossi sisse pääsemisest. Mitme ehmatamise loo suurt midagi ei juhtugi, muusika on genosituatsioonid, on koomilised ent minu jaoks peitus etenduse edu, selle säras ja särtsus ja küllap see eristabki taolisi väiksemaid ooperiteatrid kahest võimsast Londoni omast, mis on küll ülimalt lihvitud, professionaalsed, ent vahel ka lausa steriilsed oma kõrge klassilisuses. Siinkohal meenub mulle ka hiljuti Tallinnas Estonias nähtud hallo Dolly. Veidi aega pärast etenduse algust küsis üks väike laps minu selja taga emalt eesti keeles. Mis keeles see etendus on? Etendus oli küll sulaselges eesti keeles, ent sellest arusaamisega oli ka täiskasvanuid, kohati tegu. Sära ja särtsu, mida taolise tüki puhul ootaks, ei paistnud aga kusagilt. Üleeile avati Tartus Eesti Rahva muuseumi näitusemajas näitus pealkirjaga kohvinäitus millega on tegemist, seda nüüd Hedvig Lätti vahendusel. Tema vestluskaaslasteks on näituse korraldajad Anu Järs ja Piret õunapuu, alustab Anu Järs. Kohviajalugu ulatub tõesti aegade hämarusse, kohvi päriskoduks on aafrika etioopia. Kuidas kohv avastati, sellest räägib mitmeid legende. Üksneistest kõlab sel moele Etioopia kitsekarjus. Karjatas kitsi ja rästas. Miks on kitsad kuidagi nii päevil hüplevad karglevat. Nüüd hakkas huvitama, mis on selle põhjus. Hakkas kahtlustama ühte tundmatut taime selliste läikivate lehtedega. Kui seda põletati, siis tuli sealt väga huvitav lõhn, selline jasmiini moodi. Seda oli kasutatud kütteainena selle meeldiva lõhna tekitamiseks. Aga siis hakati proovima. Lähedal asuvas kloostris, mis toime sellel ainel on? Prooviti ühtmoodi teistmoodi, küll keedeti vilju küll lehti ja lõpuks leiti, et tõepoolest sellest ainest eritub midagi, mis mõjub inimesele väga ergutavalt. Niiviisi see väidetavalt seitsmendal sajandil Etioopias avastatigi. Aga sealt Tänapäevase Kohvini on veel pikk tee. Kohvi levitamise teene on araablastele Etioopiast, Lewis kohvi Jeemenisse ja sealt islami Osulises maailmas. 16. sajandil rajati esimesi kohvikuid ja seitsmeteistkümnendaks sajandiks jõudis kohviga Euroopasse. Ja kui veel rääkida kohvist, siis tõenäoliselt algselt, et on teda kasutatud ristimata kujule. Aga igal juhul on teada, et 16. sajandil araablased tarvitasid juba röstitud kohvi nii palju sellest kohvitaimest. Aga tegelikult kohvi all on mõistetud ka palju enamat. Räägime sellest, kuidas nüüd Eestimaa rahvas kohvi tarvitas, kuidas 19. sajandil hakkas seal levima, siis tegelikult on suuresti silmas peetud muid segusid, ristitud viljasegusid küll nisust, trast hernestest, sinna võiks panna ka pastinaagi musti juurde muid huvitavaid taimi ja loomulikult Sigurite. Kus näiteks vanasti kohvijoomine, kas sellega oli seotud ka mingi seene huvitav rituaal või kombestik või kui rääkida kohvi, moes? Et siis see sai suurmoeks Euroopas siin teist 10. sajandil ja siis ta tõesti ta iseenesest oli juba rituaale, see on seotud turgomaaniaga Euroopas ja Prantsusmaal siis läksid üldse moodi mitmed türgipärased asjad, näiteks öömütsid ja suured sussid. Üks Türgilikke element siis algselt ta levis aadli kõrgkihtide seas aga järk-järgult läks ta ka laiema rahva hulka. See on huvitav. Me peame Prantsusmaad selliseks heade kohvi, traditsioonide, kohviku, traditsioonide loojaks, aga tegelikult läks tükk aega, enne kui kohvijoomine prantsuse pärastus. Huvitavaid segadusi võib tekkida siis, kui, kui kombed on erinevad. Me teame ju, et Skandinaaviamaad on väga suured, kohvi, tar pead, rootslased joovad maailmas kõige rohkem, kohvisid aga huvitav. Rootsis on see küllaltki selge märk. Kui perenaine pakub nüüd peo lõpul kohvi, siis on paras aeg hakata külalistel mõtlema tänukõnele perenaisele ja vaikselt ennast minekule teadma, et kui nüüd eestlane lahkelt peo algus juba kohvilauale paneb, siis näiteks rootsi külalistel võib küll tekkida tunne, et kas pidu hakkab lõpule jõudma, lahkuda see on nagu samasugune, nagu eesti talupojal on olnud, ütleme kapsasuppi. Kumine suure peo lõpuks rootslased ja ma arvan ka soomlased, on suured kohvijoojad. Aga kuidas on lood eestlastega, Piret räägib, eestlased on joonud just nimelt soomlaste eeskujul kohvi Põhja-Eestis ja Põhja-Eestis kohvi on üks 100 aastat vanem kindlasti rahva seas olnud need kui Lõuna-Eestis Kristid õieti siiamaani pole nagu igapäevajoogiks võetudki seda kohviubadest kohvi. Aga Põhja-Eestis tuli ta koos soomlastega sõbrakaubandusega ja juba kuskilt täiesti sajandi algusest on teateid selle kohta, et noh ka nädala keskel oli näiteks kohvi Padamisel kohviubadest kohviga oli alati pliidi nokal olemas ja sealt, kui siis mehed merelt tulid, keedad, siis võtsid kohe kuuma kohvi ja ja samal ajal Lõuna-Eestis neli aastat seitse umbes tagasi olen mina olnud, kuidas Võrumaal külas, kui läks oma kohviveski, Gadget eeldi mulatiivne siin külaski ei pea niisugust kohta, kus võiks sellist riist talletanud, nemad küll joovad teed, et ei, niisugust asja ei ole. Ühesõnaga, see lõuna ja põhjaeesti vahe on väga suur ja seda just nimelt tänu soomlastele. Nüüd lähemalt sellest näitusest, miks näitus kohvist ja teil on siin väga palju huvitavaid taas ja, ja kohvimasinaid eksponeeritud. Näitus kohvist sellepärast et eks me ise nagu kõik muuseumid, et naised on suured kohvijoojad, nii meiegi teema südamelähedane ja siis tänu sellelegi, et lihtsalt aeg on juba võimalused mitmesuguselt paremad ja natukene eestlast harida ka selle koha pealt, missuguseid kohvisid on võimalik teha, siin on võimalik saada retsepte, samamoodi loodame vett natukene Protackeeridega, seda kohvikukultuuri mõned üritused sellel alal plaanis selle näituse ajal ja siis samuti lihtsalt sellepärast, et näidata neid imekauneid, stiilseid lauanõusid ja, ja intel, aga mida on võimalik siin kokku seada? Võib-olla raadiokuulajale kõige huvitavam kass, tass või mingi ese või stiil siit näituselt täiesti mõtlematult tarbekunstimuuseumis deponeeritud 30.-test, aated, Kooser, viis kohvikann ja ja siis tassid ja koorekann ja, ja suhkruga toostisen tõeliselt imekaunid oma vormilt. Ja siis samuti jälle tarbekunstimuuseum, kes meid väga palju aidanud on just nimelt nende tavaliselt esemetega 60.-te laua peal ja samuti autoreid kohviserviis, mis noh, sellise vormiga, et noh, kohe igaüks mõistab, et see kohe on mingi selline tõeliselt kaunis ise. Aga peale selle siin laua kohal ripub meil igast ajastust pärit sellist igapäeva tarbe härra kohvi joomise, Gruusia ja, ja need on püüdnud ka siis vastavalt ajastu kohalt kipub teda ülesse, nii et siin, selliseid, mis meil 60.-te kohale tuleb, ilmselt väga paljudele tema lapsepõlvest või noorest east meelde sellised kannud ja tassid, niukse dekooriga ja, ja nii edasi kuni tänapäevani välja, kus meil siin üks õnnetu kohvimasin, mis enam ei tööta, laes on ja ma arvan, et äratundmisrõõmu siin nüüd iga kohvijooja inimene leiab küll tasside küll masinate ja muude värkide vahel, sest et me kõik oleme ka kuskil hädaolukorras kohvi tunud plekk koosist ja ja keetnud teda selle jubeda spiraaliga ja nii et noh, eestlane kasutanud 1000 võimalust, et seda kohvi saada, meil olemas siin ka Tallinna botaanikaaiast selline kohvipuu, päriselt, nii et sedagi võib-olla pole kõik läinud lapsed kindlasti. Ja nüüd meie kultuurikaja saate traditsiooniline rubriik, nimelt kontserdi kommentaar nagu ikka, teeb selle Ivalo Randalu. Pühadevaimu on nüüd kõik ilm täis, poed Tarja postkastidesse torgatud klantspaberid, äri ning ausameelselt üleskutsed läbisegi. Viimastele toetus üleskutset ka. Siiski on ise toetust vajavale perel kummaline lugeda, palvet ise enda heaks ohverdada, kasvõi kroon ju ei vaadatagi järele, kelle poole pöördutakse, see selleks. Miskit pole ilmas uut mitega pas olnud oleval ja sinna ikka ääremajana pürgivas praeguses Eestis vabariigis. Esimeses vabariigis jõuti 1900 kolmekümnendatel aastatel nõndanimetatud kuldsüdameke step pallidena, selles samas Estonia kontserdisaalis. See oli heategevuslik üritus mall võetud arenenud ühiskondadest, kus ja paremaga meelitades pannakse rikkad vaesemaid abistama. Nüüd on jõudnud selleni, ütleksin õiglasemat kui jala keerutamisega. Eesti Päevaleht, kelle initsiatiivil laulab homme algusega kell 14 Estonias Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel laulab jõulumuusikat. Sellel kontserdil maksab täiskasvanu enda eest A 300 lapse eest 150 krooni. Eks selles jutus olnud nii üleskutset kui ka lihtsalt teavitamist, viimane siis ka keskklassile meie mõõdetes mis paraku ei tähenda veel elamut koos veerandmiljonise aasta sissetulekuga. Kuhu siis ikkagi kutsuda kultuuriga ja kuulajat. Nõndanimetatud perifeerias toimuv peaks kujutame endast sündmusi, mis pole kohapeal nii igapäevased veel nii igapäevased, et neid ei märgataks. Neid jõuluseid ilmalike eeloleval nädalal k Jaagub millest aga rääkimata ei tohi jätta, on nelja päevane Beethoveni missa soleemis ettekanne Estonias. Taas pean teatama, et sellele pääsemiseks peab õnne olema, sest eilseks oli kaugelt üle poole saali juba välja müüdud. Appi tuleb muidugi klassikaraadioülekanne, nii et ilma ei pruugi keegi jääda. Pealegi on meie tehnika sealmaal küll, et lubada väita, vahest ongi parem kuulata kodus hästi fokusseeritud ülekannet, kui istuda koha peal mõne samba taga. Esitlejatest põhja loovad ERSO ja Eesti Kontserdi oratooriumikoor rahvusvahelisse solistidena, ansamblisse kuuluvad aga sopran Piia Frenud Alt, Marianne Ecle, tenor Jeans Spraagis ning bass Georg Aaretz. Dirigeerib Andres Mustonen. Niisiis neljapäeval kell 19 Estonias pidulik missa missa soleemilis. Meie seekordne saade ongi jõudnud lõpule, saate tegid Külli tülija Martin piiranud meeldivat nädalavahetust kõigile kultuurisõpradele.