Väikese jõelaeva nimi oli sodiaak. Ta oli värvitud silmipimestavalt valgeks erepunastes ja rohelistes toonides reederi plagu lehvis vööris ja punane lipp ahtris. Kehelkis vastumissingilt punaste kardinate taga, kus salongist valgust. Sodiaak, võttis paar talle kaheksa reisijat ning tegi viiepäevase lõbusõidu Nošminstrist meistrist sõja tagasi. Mööda käänulisi jõgesid-Inglismaal ameedel maastikul. Kirikutornid tillukesed külad ja lüüsid. Nii algab inglise kriminaalkirjaniku eelis on maja eelis. Mashi raamat konstaablimaastik konstaablitega John konste põlali üheneri kõrval, tuntumaid inglise kunstnike 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses. Tema maastikud olid värsked ja looduslähedased. Ja näib, et päris kogemata sattus sodiaagi lõbureisiteele jäänud Väikelinna vanakraami poest laeva pardale üks vana maal. Esiplaanil vesi ja külatee, mis läks käänuga tagasi keskplaanile. Tiik ja koolmekoht helepunases kleidis, laps, reha käes ja keskplaanil puud, mille lehed helkisid loendamatud peeglikillud hilise pärastlõunapäikeses ära. Tagaplaanil silmapiiri suunas tõusev väli, kirikutorn heldelt õhetav taevas. Kantsler või võltsing ja kurjategijate kamp sodiaagi paaretel ja kaks mõrva kõik konstaabli pärast. Ja meil jälle põhjust pisut uurida kunstnikel Chan konstaablilukk, oh mis algas tänasel juunikuu 11. päeval aastal 1776, kui maailm oli praegusega võrreldes vapustavalt teistsugune. Ilusat pühapäeva, taas kord, mina olen Helgi Erilaid ja alanud on. John kantsler lisa oli päris jõukas teraviljakaupmees, kellele kuulus ka mitu veskit. Perekond elas ist Berkhaldis safaces. Vanemad lootsid, et poeg jätkab perekonnaäris, kuid sellel lootusele polnud antud täituda. Töötas küll mõned aastad ühes oma isa veskitest ja küllap oli tal aega silmitseda ümbritsevaid idüllilist maastikke just niipalju, et temas tärkas soov neid jäädvustada. Ja mitte ainult seda. Ta oli saanud sõbraks Jon tantsarviga, kes oli torulukksepp, kuid harrastas kirglikult maalimist. Jaga kahe kunstnikest antikaariga, kes otsisid tema kodukandis maalilisi majakesi ja tegid uurimistööd kunstnike Insburast. Niisiis ei olnud 23 aastane John konste põlkunstis enam lausa algaja. Kui ta aastal 1799 Londonisse suundus, et kuningliku akadeemia kunstikooli astuda. Kes oskaks kujutleda 18. sajandi lõpus Londonit. Aga Tower oli kahtlemata olemas ja kuningaloss ja kitsas tänavatel sõitis põldu ning vankreid. Jon konstaabli linn ise tõenäoliselt kuigi palju ei huvitanud. Aga ta uuris vanade meistrite maale õige mitmetes kunstikogudes. Ta uuris neid tegelikult terve oma elu, tegi neist koopiaid ning võrdles neil vanadel maalidel tutatut oma tegelikkuse kogemustega. Aastal 1802 tegite näituse oma esimestest maastikumaalidest ja seejärel pakuti talle joonistusõpetajaametit. Konstaabel keeldus, sest ta oli endale seadnud palju kõrgemad eesmärgid. Ta oli jõudnud veendumusele, et heaks maalijaks ei ole kerge. See vajab pikka pühendumist ja põhjalikku tööd. Jaagunste otsustas mõneks ajaks Bergholti tagasi pöörduda, et jälgida ja uurida loodust, et tema maalid oleksid vabad igasugustest mõjudest. Et ta tajuks nende maaliliste maastike puhast, rahulikku ilu, mida hoovab jõgedest, mis oma sängis alati voolanud ja puudest, mis oma kohtadel seisnud mitu inimpõlve. Rämpstäkk oli võluv paik, korralik lüüsi, maja tagasihoidlik ümbrus, pukseerimisrada sild üle jõe ja rämpstäägikanal ise sirge v joon, mille roomlased tõmbasid soise rannikumaakaardile. Teisel pool oli konstaablimaastik, kirjutab jumas. Konstaablimaastik Jon kaste tuleb välja, oli mitmeski mõttes novaatorliku kunstnik. Esmalt juba seepärast, et ta tegi oma maale vabas õhus, mitte ateljees, nagu tollal üldiselt kombeks oli. Ta ei jätkanud Madalmaade ja inglise kunstitraditsioon ja ka selles mõttes, et loobus tavalisest pruunist alustoonist ning leidis loodusliku maid tooni. Loomulikud säravad valgusefektid saavutas ta sellega, et asetas lõuendile balletinoaga otsekui murdunud värvitükikesi. Veebeeglid ja pilvedel algus olid Jon konstaabli jaoks eriti põnevad. Ta tegi oma maastikke väljas vabas õhus kuni aastani 1820. Ta õppis, et teha oma piltidest näitusi ja nagu ta lootis neid ka müüa. Kahju küll. Neid, kes teda mõistsid ning tema maale nautisid, ei olnud tollasel Inglismaal kuigi palju. Tema esimene suur Safoki maastik, hommik Teed hambaeelis oli 1811. aastal kunstiakadeemias väljas kuid sellele ei pööranud õieti keegi tähelepanu. Esmakordselt oma maale päris võõrale ostjale müüa õnnestus tal alles 1814 kui raamatut Loodniketšeemskaapenter andis talle 20 geenid ja mõned raamatud terve tema aastase töö eest. Kunstniku muredele lisandus veel teisigi John konstaabli kauaaegse kihlatu Maria piknely perekond oli väga nende abielu vastu. Saamer võinud, et see on konstaabli suve tuulistele piltidele vaid harva ostjaid leidus, kuid elu tahtis elamist pidi kunstnik oma vanematelt saadud elamisraha igasuguste tellimistöödega täiendama. Põhiliselt olid need tuttavate portreed, ka perekonnaportreed. Mõnd sellist tegi konstaabel päris innuga. Seda on näha Maria piknely portree-st, mis maalitud 1816 mõni kuu pärast nende lõpuks siiski aset leidnud pulmi. Uued lootused olid ärganud, uued eesmärgid. Kuigi maal Flatvordi veskimis pandi näitusele 1817 ostjate jäi, alustas ta oma esimest suurt jõe lõuendit. Valge hobune, mis oli väljas Akadeemia näitusel 1819 emal oli juba liiga suur, et seda mitte tähele panna. Pildil on jõe peegelpind ning puude taustal praam, millel seisab valge hobune. Vaikne pilvine suvehommik. Hiljem nimetas John konstaabli seda üheks oma kõige õnnestunum maks katseks suurel lõuendil. Samal aastal sai konst võib-olla lõpuks ka ametliku tunnustuse, mis tema enese meelest tuli küll liiga hilja, sest ta oli siis juba 40 kolmene. Aga nii valge hobune kui sellele järgnenud Stratfori veski leidsid ostja konstaabli jõe seeria kaks järgmist pilti. Heinavanker ja vaade teed Hämi lähistelt ostis hoopiski Pariisi kunstikaupmees härrasmees. See on konstaabli pildid, pandi välja Pariisi salongis 1824 ja romantiline prantsuse maalikunstnik endale. Krua oli vaimustatud konstaabli värvidest, heinavankri maalil. Pariisi kunstimaailm oli muutumas eriti mitmekülgseks ja põnevaks ning John konstaabli piltidel oli kahtlemata oma roll. Näiteks selles, et barbi koolkonna maalijad üha enam vabas õhus tööle hakkasid. Ja konstaablile oli suur mõjuga tulevastele Impressionistidele, kes hakkasid maalima õhku ja valgust. Jõgi kulges nii laiades, käärudes, loogeldes ja need järgnesid üksteisele nii tihedalt, et maastik pöörles sodiaagi ümber nagu dioraam. Võetandreiki kirikutorn liikus kaugemale ja tuli lähemale ning heitis paari kõrgema kirikutorniga Pärnu ARKi ka Tallinnas. Nad lähenesid sellele rumalalt haake, tehes karjekeste selja taha, siis kääru läbides ja otse linna poole tüürides. Tulenedes muutus ka vesi tumedamaks kallastel jõesoppides ja v keeristes, mis olid jõest lahutamatud, ilmusid õhtuseid asju õiendama. Vesirotid, rannad ja lupsu löövad kalad ka putukad heritega keelid. Tihe parvparte ujus sõdiaagist mööda, selgus kaldal oli puid vibreeris, õhk kõrgedoonilisest sädistavast linnulaulust kirjutab jumaks. Võib mõelda, et need maastikud konstaabli aegadest väga palju muutunud ei olegi. Kuidas muidu sodiaagipaaride olnud kunstnik need konstaabli piltidena ära tundis kantslerilt isegi oma kodukandis safakest samuti välja sõites Realis pärisse ja mereäärses sõbraidonisse näiteks. Viimane paik mõjus hästi tema naise Marie nõrgavõitu tervisele. Konstaabel leidis neil sõitudel mitmeid huvitavaid vaateid oma piltide tarvis, kuid põhipaigaks sai tema jaoks Hämps teed. Algul perekond rentis seal maja, kuid päriskodu oli ikka Londonis. Alates 1827.-st aastast aga jäidki nad sinna elama. Oma hilisema aja töödes on konstaabel maalinud meid vähem Steedi vaateid erinevas valguses ja erinevatest vaatenurkadest. Ta maalis ikka ja jälle Hempsteadi nõmme otsekui teadvustades endale, kuidas võivad maastikku mõjustada erinevad ilmad ning kui kiiresti kogu loodus tegelikult muutub. Juba varasematel aastatel olid oma piltidele jäädvustanud taeva kiireid muutusi teinud tosinaid sketše pilvedest, märkides juurde täpse aja ning isegi tuule suuna. 1820.-te ja 30.-te aastate suurematel maalidel jäädvustas konstaabel suvest seene aga ka dramaatilise maid, nägemusi tormine meri ja kummargil vastutuult liikuvad inimesed. Pildil seinte jäär, Wraithi esimesed päikesetõusu hetked pärast Meie ööd pildil aadliloss ja katedraal tõusmas ähvardavatest äikesepilvedest vikerkaarte all. Pildil Salisbury katedraal. Need raudus stseenid peegeldasid Jon konstaabli enese hingeseisundit. Pärast seda, kui tema naine Maria 1828. aastal tuberkuloosi suri tundis kunstnik, et maailm on tema jaoks täielikult muutunud. Aasta hiljem sai 52 aastane John konstaabli lõpuks Kuningliku kunstiakadeemia täisliikmeks. Ning akadeemia president teatas talle, et ta peaks selle valiku üle küll väga õnnelik olema, sest tegelikult olid järjekorras ajale omaalijad. Et anda mingisugustki vastulööki oma kunsti ümbritsevale hoolimatusele ja mittemõistmisele tegi konstaabel oma töödest Tarja metsad into tehnikas lehti ning varustas need ka selgitavate tekstidega. Aga seegi ei aidanud. Ja kunstnik kirjutas oma sõbrale. Iga päikesekiir kaob minu eest vähemasti kunstis. Pole ju põhjust imestada, et ma maalin pidevalt torme. Muidugi leidus Jon konstaabli kaasaegsete hulgas ka neid, kes tema kunsti imetlesid ja tunnustasid. Selle kunstniku areng oli olnud vaevarikas ja aeglane kuid lõpuks tundus ikkagi, et on oma ajast ette jõudnud. Siin on mõned tema mõtted välja nopitud kirjadest, sõpradele ja loengutes Suurbritannia kuninglikus instituudis. Siin maailmas on piisavalt ruumi loodus maalijale. Tänapäeva suur tarkus on bravuur teha midagi, millel tõega kuigivõrd pistmist ei ole. Mõned on ikka olemas olnud ja on ka tulevikus, kuid tõde jääb alati kõiges püsima ja just seda nõuavad, nõuavad meilt tulevased sugupõlved. Mulle teeb muret, et maailm kaldub otsima kunstnikelt teadmisi kunsti kohta. Ma püüan tõestada, et kunstniku tööd tuleb õppida. Et see on nii teadus kui poeesia. Kujutlusvõime üksinda pole iial suutnud ega suuda luua kunsti, mis oleks võrreldav reaalsusega. Ja et ükski tõeliselt suur maalikunstnik pole iial olnud iseõppija. Kõik need on võlgu oma eelkäijatele. Mulle tundub, et maalid on ülehinnatud, neid imetletakse kui mingit normi või näidist, mille järgi tuleks loodust tundma õppida. Kuigi tegelikult on vastupidi, öeldakse, et maalid on jumalikud või hingestatud kuid tegelikult pole pintsli kõige ülevamat saavutused ja midagi muud kui looduse võrratute vormide järele aimamine. Pika kannatlik õppimise tulemusena. Söör Toomasele Oranz on öelnud. Ei maksa lootagi, et meil õnnestub võistelda loodusega värvide ja vormide ilus ja teenuses. Meie ainus võimalus on teha õiged valikud ning nad kokku sobitada. See on kõige tõesem ja võib öelda, et valikud ja kombinatsioonid olla inetud looduselt eneselt, mis meile pidevalt omaenesekompositsioone pakub ja need on alati kaunimad kui inimmõistuse looming. Maalikunst on teadus, see on uurimisretk loodusseadustesse. Selliste järeldusteni oli maalikunstnik John konst võib-olla jõudnud 19. sajandi Inglismaal aastaks 1836. Ta lahkus siit ilmast märtsist 1837 ilmselt teadmisega, et tema südamega tehtud kunsti pole päriselt nii hinnatud, nagu ta ootas, lootise soovis. Selles suhtes pole ta kunstiloos üksi. Ikka on olnud meistreid, kelle nimi on suureks tõusnud alles siis, kui nende aeg läbi on saanud. Kindlasti oli John kantsleri veel rahul sellega, et kõik tema viis järeltulijat olid samuti kunstnikud. Tegelikult mõned pildid, mida varem peetud Jon konstaabli loomi loominguks on hiljem osutunud tema poja Lioneli töödeks. Konstaabel jättis meile veerandsada rahulikku idüllilist ning täpset inglise maastiku romantilist meistritööd, mis iseenesest mõista kuuluvat tema aega kuid jutustavad oma lugusid ka peaaegu paar sajandit hiljem kui maailm tunud moed ja kunstivoolud tulnud ja läinud. Kuid jõed voolavad ikkama, sängilise puud sosistavad oma tuulelaule pidevalt muutuva taeva all. Nad lehvitasid teineteisele üle konstaablimaastikul? Jah, aga pimenema ja reisijad jalutavad laevale tagasi. Jõest, puudest ja põldudest tõusevad öised helid ja lõhnad ning kogu loodus mattub oma tavalisel rahulikul kombel öösse. Sel aastaajal tavaline udu, mida kohalik rahvas looma heaks nimetab on tihenenud. Jõgi näeb välja nagu kuumaveeoja, mis lookleb madalate maade vahel. Nad lahkuvad uttu, mähkunud sodiaak kilt ja sõidavad põldude vahelisel teel üle konstaabli maastiku. Kaemas konstaablimaastik konstagetega.