Igavesti voolavas ajas on inimesel lõputult hooleva Reini jõe kaldale linna ehitanud. Mu arm oli siin kõigepealt 38. aastal enne Kristust rajatud ubi hõimu asule. Anno Domini 50 tulid roomlased ja paiga nimeks sai koloonia Claudia aara Agripinension linn, millest kujunes aegade jooksul Rooma impeeriumi tähtsaim kaubakeskus põhja pool alpi mägesid. Oma ajastust on linnas ka tänapäeval mõndagi alles. Veel aastal 2007 leiti paat, millel olevat vanust tervelt 1900 aastat. Aeg muudkui voolas ja keskajal sai linnast hansaliidu liige vanalinn, kuid sellest hoolimata jättis siin resideeriv peapiiskop karistusena alles nii piinamised kui surmanuhtluse. Vaba linna sõjavägi kandis tulipunast vormi ja mehi kutsuti rotte, Fonken punased sädemed. Selles linnas peetakse igal aastal Euroopa suurimate uhkeimat. Tänavakarnevali algab 11. novembril 11 minutit pärast kella üht-teist ja lõpetab tuhkapäeval karnevalikostüümides. Rahvas tantsib ja pidutseb tänavatel ning linna saabub kümneid tuhandeid külalisi. See linn on, olin Saksamaa lääneosas põhjere invest vahelis ja selles linnas seisab kõikide kirikute emaks kutsutud tohutu Kölni toomkirik. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid. Jää algeski. Seekordne. Kunagi Preisimaa suuruselt kolmas linn, Göring seisab Reini jõe alamjooksul mõlemal kaldal. Lynnillest jõgi läbi voolab, on minu meelest alati põnevam kui ilma jõeta linn. Rooma sõdurid ja kaupmehed tõid siia ristiusu ja samal aastal nimelt 313. Kui Rooma keiser Constantinus Suur vaenule diktiga ristiusu lubatuks tunnistas, ehitati praeguse Kölni katedraali künkale ka sealne esimene kristlik kirik. Ja pühamat. Ternus oli esimene Kölni piiskop. Kõige esimest selles paigas seisnud kirikut on siinmail ka kõige vanemaks katedraalis kutsutud. Aastaks 818 oli kõige vanema katedraali asemele tõusnud vana katedraal, mis aga 30. aprillil 1248 maha põles. Oli 1164, kui Saksa-Rooma keisri Friedrich esimese Barbarossa Sis habemesõja saagina Milanost Reini äärde tõeline usu reliikvia jõudis. See oli laegas, milles pidid varjul olema vastsündinud Jeesust külastanud kolme püha kuninga säilmed ja are anti Kölni peapiiskopi Rainalt. Fon endasse, oli hoolde. Oli vaja ka väärilist paika, kus seda alal hoida. Katedraali künkal oli selline paik juustu olemas. 15. augustil 1248 pani peapiiskopkond Von hostaaden nurgakivi toomkirikule, millest pidi saama maailma kõrgeim kirikuhoone. Lugege nüüd taas mõned read Voldemar Vaga üldisest kunstiajaloost. Prantsuse gooti arhitektuuri üksikuid elemente hakati Saksamaal üle võtma juba Kaheteistkümnenda sajandi viimasel veerandil. Täielikku sõltuvusse prantsuse kootikast satub saksa arhitektuur 13. sajandil, mil Prantsusmaal oli valminud või valmimas enamik gootika õitse ja katedraale. Üldiselt levib nüüd saksa meistrite keskel siinne rännata Prantsusmaale, et siin suurtega realide ehitamisest osa võtta. Sakslaste ideaaliks saab istutada prantsuse stiil täielikult Saksamaale püstitada ka siin selliseid vägevaid jumalakodasid, nagu neid Prantsusmaal peaaegu igas väiksemas linnas kerkimas oli. Kuid seda Taali suutsid sakslased ainult harva ja ebatäielikult teostada, sest Saksamaal puudusid selleks materiaalsed võimalused, samuti ka kunstilised jõud. Nii ollakse Saksamaal sunnitud juba kaunis varakult asuma prantsuse eeskujude lihtsustamise ja redutseerimise teele. Nõnda kirjutab valdaja mõrvaga. Aga sellistele asjadele ehitusmeister Gerhard ja tema järeltulija Arnold vaevalt et mõtlesid prantsuse ees, kui oli neil küll Jaani katedraal. Kui nad asusid hulga töömeestega kõigepealt kiriku kooriruumi ehitama. Meister Gerhard Fonriil sündinud, siis arvatavasti Riilis umbkaudu 1210 kuni 1215 oli üks tõeliselt suuri keskaegse Euroopa ehitusmeistreid. On arvatud, et oma õpipoisiaastatel rändas ta palju ringi, käis Prantsusmaal Sealsete hiigelkirikute ehitamist vaatamas ning et tema õpetajaks võisid olla santeni kloostrikirikuna ja jäär, demonte rööv. Pariisi Notre Dame'i plaanid teinud andeshel meister Gerhard, töötanud ka ise Prantsusmaa kiriku ehitustel, köiega Kölni toomkiriku nurgakivi. Paika sai pandud alustes kiriku esimene ehitusmeister Gerhard siin oma elutööd. Ta valmistas ise katedraali plaanid ja kontrollis ükshaaval kõik kiriku ehitamiseks valmis lõigatud kiviplokid. Ta jõudis kõikjale ja tegi kõike. See tohutu suur, väga aeglaselt tõusev hoone moodustas ligi paarikümne aasta jooksul kogu tema maailma alustanud koodi stiilis kooriosaga ja küllap elas tema kujutluses oma piduliku elu juba terve tohutu hiigelkirik. Muidugi teadis ta, et tema elu jooksul kirik katuse alla ei saa. Tanel krabüüril seisab sümpaatselt ja targalt mõjuv meister Gerhard pikas petetud keebiga rüüs. Temast sai aegade jooksul lause legend. Vahest on selleks ka tema ootamatu ja saladuslik surm kaasa aidanud. On teada, et meister Gerhard kukkus 1271. aasta aprillis kiriku tellingutel Oll jahukus kuid Kölni toomkirik tõusis üha kõrgemale taevasse. Voldemar Vaga on kirjutanud, et kahjuks ei ole saksa meistrit kuigi palju oma prantsuse eeskujude suursugusest ja ilust säilitada suutnud. Sakslased on liialdanud taeva poole kõrguvate vertikaalsete elementide ning kitsaste ja teravate vormidega. Samas loen üht-teist arvustust Kölni toomkiriku kohta mõeldud nii. Koori Osama sihvakate piiler. Heite kimpudega oli meistriteos 41 meetri pikkuses, 45 meetri laiuses ja 43 meetri kõrguses muinasjutulise skoori ruumis tekitasid seitsmeteistkümne meetri kõrgused aknad. Singel keskajal joovastustunde ärka nimetas 1333. aastal kirikut kõige kõrgemaks. Enne Kölni toomkiriku kooriruumi sisse õnnistamist suleti valminud kiriku osa ajutise puuseinaga. 1332 septembris toimetaski Hansson virn nurk pidulikku tseremooniat, kuid koor oli vaid väike osa suursugusest ehitisest, mille jaoks oli valmis joonistatud nelja meetri pikkune plaan. Sellele vastavalt pidi torn, katedraal kogupikkusega proportsioonis olema 500 meetri pikkune katedraal ja 150 meetri kõrgust. Torni. Kooriruum oli niisiis valmis müürsepp. Meistrid olid lõunatorni ehitamisega Anetis. Töö jätkus ka põhjapoolse ristlöövi kallal, mille aken aastal 1508 toreda värvilise klaasiga kaetud sai. 13. sajandi saabumisel juhtus midagi kummalist. Maailm hakkas muutuma. Ameerika avastamine käis täie hooga, inimesed said uusi teadmisi ning, nagu arvatud, kaldusid rohkem omamaisesse ellu süvenema taevasse vaatama ja Kölni suursuguse toomkiriku ehitamine jäi 1560. aastal pooleli. Ajutine puust katus sulges selle sisemuse. Valmis olid renessanss akendega põhjalöövi seitse võlvi lõunalööv kujudega kaunistatud uhke Püha Peetri portaal all ja lõpetamata lõunatorni lähedal seisis 16. sajandi kraana, mis üle 100 aasta ehitusmaterjali tohutusse kõrgusse vinnanud oli. Jäigi sinna linna kohale järgnevaks 300-ks aastaks meenutama, et kunagi maailma suurimana planeeritud kirik ei ole hoopiski mitte valmis. Kuigi jumalateenistusi sai ka lõpetamata kirikuhoones pidada. Järgmine vaatus pärast 300 aasta pikkust vaheaega algas Kölni toomkiriku jaoks alles 19. sajandil. See aastasadade jänese ka Euroopa jaoks seninägematu romantilise keskaja huvi ning pika innustuse kaasa. Kuid seda alles pärast Napoleoni armee laastamistööd. Vaene pooleli unustatud Kölni toomkirik olevat Euroopat vapustanud prantsuse revolutsiooni rajal isegi prantsuse ratsaväe heina küünina kasutuses olnud ning seejärel tagasihoidlikku piiskopkonna kiriku rolli täitnud. 1815 sai Kölnis Preisimaal osa ja linnaelanikud lootsid, et nende imelist kirikut hakatakse nüüd uuesti ehitama. See lootus täitus alles 1842, kui preisi kuningatroonil istus romantik Friedrich Wilhelm neljas. Friedrich Wilhelm neljas 1795. aastal Preisimaa vahenzollernite valitsejate suguvõsas sündinud kuningas oli lahingutes Napoli mõni vastu võidelnud. Talle pakkusid huvi arhitektuur ja maastik, kuninga lehtede kujundamine. Lisaks oli ta tuntud ka kunstide patroonina parandamatu romantik, kuna mis dollastest Saksa riikides keskaja nostalgiat tähendas. Friedrich Wilhelm neljas oli küll ustav protestant kuid jo nõudis tema romantiline loomused sajandeid lõpetamata seisnud katoliiklik Kölni toomkirik, tema jaoks rahvuslik pühamu ja üks Saksamaa sümboleid. Ometi ükskord valmis ehitataks. Kuningas avase uuesti suursuguse hoone ehitusplatsi ja pani nurgakivi lõunalöövi esiküljele. Üheaegselt plaanid ja fassaadijooniseid otsiti taas välja ning tööle asus katedraal hallide ehitusmeister arhitekt Ernst Friedrich Werner, kes täiustas aastasadade vanuseid plaane ja kavandas uus oti arhitektuuri meistriteoseks saanud lõunalöövi. Kui meisterts Werner 1861. aastal siit ilmast lahkus jätkas tema tööd arhitekt ja katedraali ehitusmeister Karl Eduard Richard. Foiktel juhtus nii, et 1867. aastal puhkes Frankfurdis Bartholomew House katedraal Realis suur tulekahju, mille põhjuseid ka meister Feuchtel eksperdina uurimas käis, misjärel Kölni katedraali koori osa katusepuuraamistik raudkonstruktsiooniga asendati. Meister Feucestele arvas, et Kölni katedraal ei vaja restaureerimist vähemalt järgmise 100 aasta jooksul. Hiigelkiriku ehitamise lõpetamiseks kulus vaid 38 aastat. 1880 õnnistati hoone sisse. Kölni elanikke ja kohale sõitnud külaliste jaoks oli see tõeline maailmaime, nii et sündmuse tähistamiseks korraldati üks tore ehtne rahvapidu. Need, kes käinud ja näinud, teavad rääkida, et Rang kihutab alles mööda lagedaid lühemaid, kui juba horisondil on näha kaht teravat tippu, mis tähendavad küll nii ja selle linna uhket katedraali seisab don Four platsil katedraali künkal, tema ümber on liiklusmüra ja rahutu raudteejaam ning sülg üle Reini jõe. Hiigelkirikut sellised pisiasjad ei häiri. Ta on ligi seitsme ja poole sajandi jooksul siin maa peal juba kõike näinud. Tema elab oma elu. Jah, ta on tohutult suur Saksamaa suurim, loen ühest allikast. Ajal, kui ta valmis sai, oli ta kõige kõrgem ehitusmaailmas. 160 meetrine põhjatorn olevat oma lõunanaabrist 80 sentimeetri võrra kõrgem. Kiriku kesklööv on 119 meetrit pikk ja tema fassaad olevat siiani maailma suurim kiriku fassaad. Kirikusse mahub 20000 inimest. Hiljem ehk üritame Kölni katedraali mõnede teiste selle maailma hiigelkatedraal idega võrrelda. Aga nüüd ootab ta pisut imetlemist. Gooti kunst oli otsekui Prantsusmaalt mujale Euroopasse kiirgav valgus. Gallia vaimujõuline, omapärane ja geniaalne väljendus. Keskaja kirikuehituses oli ikka kõige suuremaid probleeme aega, et see oleks vastupidav, jagataks kindlalt ka hästi suuri ruume. Romaani ajastu kirikute võlvid olid rasked, mistõttu müürid pidid paksud ja massiivsed olema ning vähesed aknad väikesed, et müür tugevam oleks. Vaevalt, et see nüüd üksainus geniaalne prantslasest arhitekt oli, kes kogu gooti ehitussüsteemi välja mõtles. Küllap arenesid Aja jooksul paljude edasipüüdlike ehitusmeistrite plaanides välja need kõige tähtsamad gooti arhitektuuridetailid. Kaar, roid, võlvid ja ris, troid, võlvid ning tugipiidad ja tugikaared. Nende abiga oli võimalik väga kõrgeid ja avaraid kirikuid ehitada ning neid suurte akendega ehtida, nii et kirikuruumid muutusid avaramaks ja valgemaks. Ühe tavalise kiriku imetleja jaoks jääb vägeva vana gooti katedraali ehitamise uskumatu protsess peaaegu kujuteldamatu X ta vaatab tulemust pea kuklas ja silmad hämmastusest pärani. Gooti kiriku välisarhitektuuris on kõige toredam ja mõjuvam peafassaad ehk lääne fassaad. Siin on kõik suur ja silmapaistev ohtralt skulptuurides kaunistatud portaalid, roosaknad, galeriid ja Kölni toomkiriku puhul terve saledate teravate kõrgusse pürgivat tornikeste mets neid olevat 1000 ja nad on pitsist väärdunud kivisest pitsist kirikuhoone ümber näib seisvat otsekui teravates pitsilistes tornidest moodustanud loor. Tornikeste vahelt avanevad kõrged teravkaanelised aknad, nende ülaosadesse teravakaare alla on tekkinud kivi, raamiliste õite kolmikud. Torne toetavad lennukad, tugipiilarid, tornikeste ja viilude otsi ehivad kivililled arhitektuuris rist. Lillikuteks kutsutakse õite ja taimede motiive leidub hulganisti akende ja portaalide kohal kerkivatele. Kolm ürgsetel ehis viiludel. Kõik kohad on täis skulptuure, teravkaari teravaid viile, suuremaid ja väiksemaid, kõrgemaid ja madalamaid torne ja tornikesi. Kõik ikka ülespoole kõrgusse suunduvad ise peened ja saledad ja ehitud ja tuhanded vedelema torni rägastikus kerkivad taeva poole Kölni katedraali vägevad kaksiktornid nagu öeldud, 160 meetri kõrgune põhjatorn ja sellest 80 sentimeetri võrra lühem lõuna Darren. Koos nendega tõuseb tornikiivri alguseni ikka ehistornikesi sambaid, skulptuure, päeva, tipulisi viile ja kivistest õites kaunistusi. Tornide teravat kiivritki on uhkelt roos akendega kaetud ning rist Lillikutest sakilised. Tuhandete tundmatuks jäänud meistrite loodud Kivibitsis sümfoonia on ajada plaatina tumedaks tooninud katedraal seisab kogu oma suursuguses Maieszteetlikkuses. Vägev pühamu, hindamatute kunstiaarete asupaik. Säästud Kölni katedraali uksest sisse. Otsemaid lendavad su pilgud üles kõrgusse sest sinna näib kõik siin osutavat üles taeva poole. Selle hoole, kelle kojaks hiigelhoone loodud on tohutult kõrgetena tunduvad sammaste ja teravkaarte read teravatipulised liigendatud aknad ikka üles ikka sinna tema poole, samuti ka 1322.-le lastel paika pandud mustast marmorist peaaltar, mille külgedel valgest marmorist nišides seisab pühakuid. Kesksel kohal aga leiab aset madonna kroonimist, seen kõigil keskajast siiani elanud hiigelkirikutel ja väiksematel muidugi ka on aga veel üks tähtis ülesanne hoida alles väärtuslikku vana kunsti, mis kunagi nende jaoks loodud ja nendesse kogutud on. Kõlli toomkirik on samuti kunsti täis ja kõige tähtsamaks valdadeks peetakse kolme püha kuninga säilme kirstu. Usu reliikviad, mille hoidmiseks aastal 1248 katedraali õieti ehitama juhatada. Katigi reliikvia on hoiul kuldses kirikukujulises karbis millel on suure puutüve mõõtmed ja kuldne laegas, seisab katedraali idapoolses otsas. Peaaltari taga kindlalt suletud klaasist ja metallist kambris kullast kalliskividega ehitud kirikukujuline karp on kaunite ja peente reljeefidega kaetud seansis Kölni toomkiriku kalleim aare, mida lausa palverännakute kombel vaatama tullakse. Tabelite read peapiiskop Philipp fon Insbergi hauakabeli on Kölni elanikud müüride ja tornidega ehtinud tänuks selle eest peapiiskop aitas kaasa keskaegse linnamüüri ehitamisele. Sellest müürist on mõnel pool kõlli linnas veel praegu üht-teist alles. Milano Madonnaks kutsutud marja ja Jeesuslapse kuju imeilusat Baieri klaasist mosaiikaknad ning kokkuvolditav kaunite maalingutega kaasaskantav altar tõmbavad vaatajate pilke. Aastasadu tagasi käinud vaimulikud sellesama ja teiste samasuguste altaritega kaugetes külades elavate inimeste juures kes ise iial suurde Kölni toomkirikusse heisanud killuke katedraal hiilgusest jõudis niimoodi ka nendeni. Kõik nimetatud esemed ja hulk vähem tuntud kunsti on Kölni toomkiriku vana sakraal kunstiarmastajate jaoks eriti väärtuslikuks külastuskohaks muutnud. Kuid juba katedraal ise on tohutu ja hindamatu kunstiobjekt. Kölni katedraali lõunatornist viib trepp vaateplatvormile, mis on umbkaudu 110 meetri kõrgusel. Trepil on 519 astet, kitsas ja kivine keerdtrepp. Koolilasteparved üritavad sinust igal juhul mööda trügida. Mitte kuigi mugav, kuid vaade sealt ülevalt teeb kõik ebamugavused tasa. Sa näed seal all kogu linna ja lisaks sellele näedsa üpris lähedalt katedraali kaunist kivikatust, pitsilised torne ja tornikesi skulptuure ja roos aknaid. Alt seda kõike nii hästi ei näe. Võiks mõelda, et pikki sajandeid on meistrid seda ristikujulist hoonet rohkem jumala pilgu kui inimeste jaoks ehitanud. Teise maailmasõja ajal purustasid liitlaste pommid suure osa Kölni linnast. Toomkirik ei peaaegu terveks. Kuidas see võimalik oli, sellest on lausa lugusid ja legende. Üks lugu jutustab, et liitlaste pommilendurite jaoks olnud seal all laiuv ja kõrguv hiigelkirik otsekui maamärk, mille järgi nad orienteerusid. Ja teine lugu räägib, et liitlaste piloodid lihtsalt ei suutnud seda kaunist jumalaga pommitada. Pisut Kölni katedraal siiski kannatada sai ja need purustused on ammu parandatud. Kuid mõned sõja ajal pomme tunda saanud kivid kiriku esiküljel jäeti ometi alles. Sellistena meenutavad nad siiani sõja hävitavat jõudu ning hoiatavad. Kogu see kaunis katedraal oleks võinud hiiglaslikuks Kivilasuks muutuda. Kölni katedraal seal ei ole õige. Lähedal seisavad Püha Albany kiriku varemed. Kirik purustati sõja ajal täielikult. Varemeid pole koristatud, kirikut pole ka restaureeritud. Kölni elanikud säilitavad püsti jäänud katuseta seinu kui mälestusmärki ja hoiatust. Varemetes seisab nukker skulptuur, leinav ema oma surnud lapse kohal. Kölni toomkirikuga on lood täpselt samuti nagu Euroopa teiste iidsete hiigelgatedriaalidega. Seegi muinasjutuline hoone pole peaaegu iial päriselt tellingute vaba, sest tuul, vihm ja suure linna saastatud õhk hävitavad seda aeglaselt, kuid visalt. Nii et parimatel ehitusmeistritel ja skulptorite on siin ikka ja jälle tegemist. Katedraali pea ehitusmeistri Lombaumaisteri kohta on siin alati öeldud, et ametipidajal on lisaks ehitus- ja arhitektuurialastele teadmistele vaja veel kaht omadust. Peab olema katoliiklane. Tohi kõrgel peapööritust saada toom kirikult, tornid ulatuvad ju oma 160 meetri kõrgusele taevasse. Augustis 2007 paigutati Kölni katedraali lõunapoolsele risthoonele uus maalitud klaasaken 113 ruutmeetrit klaasi koosneb 11-st ja poolest 1000-st ühe suurusest värvilisest elemendist ja moodustab võrratu särava vaiba. Akna valmistas arvuti abiga saksa kunstnik Gerhard Richter. Algne maalitud klaasaken oli Teise maailmasõja ajal purunenud Kölni katedraali peapiiskop Joachim maisner oleks parema meelega arvutis paika pandud kireva mustri asemel uuel kiriku aknal 20. sajandi katoliiklikke märtreid näinud. Nii et uue akna avamispidustustele peapiiskop ei ilmunud. Vahest niipalju veel, et Kölni katedraal Meil on 11 kella neli neist on pärit juba keskajast. Kõige vanem, 3,8 tonni kaaluv kolmekuningakell pandi paika aastal 1437 ja küllap tähendab kella nimi kiriku vanimale ja tähtsaimale reliikviale, kuldsele, kolmekuninga, laekale. Don Four platsil hiigelkatedraali varjus võid kuulda kümneid erinevaid keeli, nautida tänavamuusikuid ja imetleda selle iidse ehituse Maieszteetlikust ning iluajaloost on siin alles isegi pisut roomaaegset linnamüüri. Tundub, et Kölnis pole võimalik eksida toomkirikut, tornid paistavad igale poole kätte ja näitavad õiget teed. Ümberringi on väljakuid, jalakäijate tänavaid ja kõikjalt võid sa ikka imetleda üht või teist osa kirikust. Kui hämardub, muutub hiigelhoone valguse muinasjutuks. Valgus tõuseb alt üles ja kogu uskumatu tornide ja tornikeste loor tundub algusest taeva poole kerkivat. Kõrge katuse äärtelt tõuseb uus valgusjugade kaskaad ning järgmine valgustab juba kaht hiigeltorni katedraal. Meil on selles alt ülespoole tulvas valguse meres hoopis uus ja eriline. Kadunud on ühtlases päevavalguses nii tunnetatav massiivsus Taistab, nagu võiks rohekad toonid võtnud helendav hiigelhoone otseteed taevasse hõljuda. Alt tõusev valgus toob hoopis teistmoodi eritide detailselt esile kaksiktornide kaunid ornamendid, akende teravad kaared ja viilud ja muudab õhuliseks kõikesedega unistava Kiviibitsi. Pisut kumab seda nõidusliku valgust kareini tumedasse vette. Kuid suur sillakaar kõrgub musta jää Vardevana taeva poole. Igal ajastul on omad ehitised, nende osaks on jutustada järeltulijatele oma ajast ja inimestest. Mõnel neist on ometi hoopis rohkem pajatada kui teistel. Hiiglaslikku 1000 tornise liivist võib küll öelda Kölni toomkiriku ees võib pea kuklasse jäänud vaatajale tunduda, et see on küll kõige suurem kirik siin maa peal aga ta ei ole kõige suuremaks kirikuks. Maa peal peetakse siiski Püha Peetri basiilika, et Vatikanis on ka allikaid, mis väidavad, et kõige suurem kirik maailmas on jumala rääma kirik Jamous Sorcro nime kandvas paigas elevandiluurannikul, sest sinna mahub 300000 inimest. See on juba hirmuäratav. Võib-olla on Kölni toomkirik maailma suurim katedraal, piiskoplik peakirik ei ole pindalalt kõige suurem katedraal Santa Maria Delasseedesse viljas Hispaanias. Kölni toomkirik ei ole ka kõige kõrgem kirik. Seda peaks olema esimene ühendatud metatistlik kirik Chicagos selle kirikut. Orion tõuseb nimelt tänavapinnast 189 meetri kõrgusele, kuid kirik ise on tegelikult pilvelõhkuja katusele ehitatud. Ulmi katedraal, Leedu orjad Saksamaal on Kölni omast ligi neli meetrit kõrgem. Niisiis ainus ametlik ülivõrre, millele Kölni katedraal õigusega pretendeerib, on suurima fassaadiga kirik maailmas. Mitte sellel üldse mingit tähtsust oleks, kõik, kellel on olnud õnne Kölni katedraali näha ja öelnud, et see kirik on vapustav, võrratu, joovastav ja unustamatu. Tal ei ole võistlejaid. No nüüd on piss nunnu. Nojaa. Joonil. Emmbeedeetva liig. Ja need peetava Nagu veetma? Mägi. Üürida ei. Soovi, et. Kena üürin. Neere. Oi rida, et ei viitsi. Ja need. Ja eriti ei. Meeldi?