Kirikuelu tere õhtust, aasta vaimulikuks valiti luteri kiriku vaimulike konverentsil kaks kogudusekarjast õpetaja Annika Laats, kes on ristikoguduse õpetaja harjuristil ning Hermann Kalmus, Pilistvere koguduse vaimulik Annika mis mõttes, kui ka Hermann Kalmus kinnitavad, et elu maal on võimalik ja inimeste vähesus ei ole vabandus? Aasta vaimulikuga vestleb saatejuht Meelis Süld. Tänase saate külalisteks on siis selle aasta vaimulikud, kes on kolleegide poolt nõnda tunnustatud ja aasta vaimulikuks valiti Annika Laats ristikoguduse õpetaja. Mida tähendab vaimuliku jaoks selline tunnustus, kui kolleegid otsustavad, et see inimene on väärt tiitlit aasta vaimulik? Eks see on igal juhul üks suur ootamatus ja väga kummaline tunne seista ligi 100 vaimuliku ees, vaadata neid tollel hetkel ja mõelda kõike, seda tööd ja vaeva, mida nemad on näinud ja pingutusi, mis nende selja taga nende palved, nende õnnestumise ebaõnnestumise Sis mõeldud. Heldeke, kuidas siis mina, et mille poolest ma siis nüüd väärt olin, seda või miks need just mina siin seisan ja seda tunnustust vastu võtan? Ma vaatasin natukene statistikat ja ja kui ma vaatasin neid arve, mis käivad ristikoguduse kohta umbes 10 aastat tagasi, siis need olid kaks korda väiksemad, mõni arv kolm korda väiksemad ja nüüd on kogudus tegelikult teinud nii tohutu kasvu, millest see sõltub ikka õpetajast. Jah, aga eks õpetaja jälle ei ole ka selline self meid, männed ise ise oma õnne sepp ja nii edasi, et sõltub jälle jumalast suurest. Et kes seda nüüd täpselt oskab öelda, kuidas ja kuhu ja mis hetkel meid saadetakse. Küll me keegi, kus peame seisma ja suur suur õnn on see, kui sa satud olema seal paigas, kus jumal sind õigel ajal kasutada saab. Eksija ristil on hoogia elu koguduses täiesti olemas ja ma mõtlen, et üks elav organism ongi organism, mis kasvab, mis, mis, mis areneb ja kasvab alati ei pea see tingimata numbrites väljenduma, võib ka sügavuti sisuliselt kasvada. Aga, aga imetore on, kui ta, kui ta kasvab nii pikkuses, laiuses kui sügavuses. Ja mis on risti puhul muidugi imetore on see, et lapsed on leidnud kiriku juurde tee ja noored on need, kes otsivad jumalat ja, ja võib-olla ise seda teadmatagi. Ent käivad koos ja seal on mingit uut erilist kvaliteeti näha. Nad on tõsiselt sügavamaks muutunud oma oma mõtlemises ja, ja neil on ka see suur tahtmine koos käia koos midagi teha, neis on hindu, nii et mina küll ütlen, et räägin elu võimalikkusest maal ja ka sellest, et, et seal ei pea nagu stagneerume või kuidagimoodi paigalda ammuma vaid asjad võivad edasi minna huuga ja rõõmuga. Just eelmisel pühapäeval oli meil Ove Sandriga juttu sellest, et kui maal inimesi ei ole, siis ikka ei ole ja mis teha, on kogudusi, mis ongi väikesed. Aga mis pani Harju ristil rahva liikuma ja koguduse tegemistest osa võtma. Vot mind ajab selline, seda laadiline jutt, mida kirikus üsna palju kuuleb küll ma ei oskagi öelda, kas naerma või nutma, sellepärast et, et maal on jah, vähe vähem inimesi kui linnas, aga maal on inimesed. Ja kui ma oma aastaaruannet kirjutan ja kirjutan sellest, et jah, kogudus kasvas ka sellel aastal nii ja nii palju, siis ma alati rehkendanud ka välja, kui palju inimesi veel on maal, kelleni ma ei ole jõudnud ja neid on jätkuvalt sadu. Ka väikeses kihelkonnas ristil, kus kokku ongi terves selles kihelkonnas elab 1000 inimest, eks ole, ikkagi jätkuvalt neid, kelleni ma ei ole jõudnud ja kuniks neid seal on, nii kaua ma ei saa ju öelda, et inimesi ei ole, kes siis need, kes siis need 700 on või kes siis need 1000 on, kellega ma seal tegeleda? Need on vägagi inimesed. Et sellepärast ma mõtlen, et muidugi on vaja linnades teha rohkem tööd aga maal on on tohutult inimesi, kes vajavad mitte ainult abi sellises konkreetses sotsiaalse abistamise mõttes vaid vaid, kes vajavad elu, kes vajavad ühistegemist üheskoos inimeseks, kasvamist, inimese maks saamist ja seda seal teemegi siis väga erinevate vahenditega. Aga mis näiteks, mis on need tõmmanud, kui hakata niimoodi kõrvalt vaatama, et huvitav, mis nendes äratas ikkagi huvi kiriku vastu? See on nagu Mao tee kalju peal, mis jälge, aga kui me seda mõtleme, seda inimese teekonda oma oma looja juurde, selle püha juurde, et seda niimoodi kaardistada või tuvastada, on õnneks võimalik. Aga viise, mismoodi inimestega kontakti leida, on ju tohutult, tema teeb kurvaks see, kui me piiritleme koguduse või kiriku rolli ainult nüüd jumalateenistustega või ainult mingite konkreetsete palvuste või isegi ainult piiblitundidega ära või isegi kui need kõik kolm komponenti koos on ikkagi seda minu meelest tohutult vähe. Sellepärast et elava melu elusam elu on palju laiem ja jumalaga saab kontakti või saab nagu taibata teda väga erinevates kohtades. Ja siin ma nimetaksin kultuuri rolli laiemalt. Ma leian, et Eesti kogudus peab olema nagu selle paikkonna kultuuri kandja, sest sest ka see võib viia jumala juurde või selle kaudu võib jumal meid puudutada, nii et meie järgmine ettevõtmine näiteks saab olema see, et me sõidame Pärnusse, teatrisse. Me oleme talvel teatris käinud kusagil Me käime sügiseti mööda Eestimaad. Reisidel me teeme erinevaid laagreid ja seminare. Noortega on meil filmiõhtul, nii vahva on see, et noored on need initsiatiiv ise üle võtnud ja filmiõhtuid korraldama hakanud. Hästi loov tuleb selles asjas olla nii, nagu jumal on, loob oma lähenemises meile. Mis sa juristil veel peale kirik on, ma mõtlen selle kandi pealt just küsida, et kui palju on kirik just selle tegevuse keskuseks kujunenud sellises väikses kohas? Ristil on väga ilus koolimaja ja raamatukogu koos tubli südamest oma tööd tegeva raamatukoguhoidjaga. Seal ümbruses on Padise kloostri Padise mõis. Aga ma saan aru, kuhu sa oma küsimusega sihid, et et mis on need alternatiivid siis kirikule või? Ma tahaks seda öelda, et eks kahtlemata on ikkagi Nõukogude rajal seda kirikuvastases nii kõvasti sisse istutatud, et on üks põlvkond inimesi või isegi kaks põlvkonda inimesi paraku kelle jaoks ilmselt kirik lähiajal ei muutu kultuuri kandjaks ega selleks paigaks, kuhu kokku tulla. Eelarvamustebarjäär on nii tugev, aga ma näen seda, et kas see barjäär, need eelarvamused võivad mõnede puhul murduda ja tänu jumalale väga suuruses noorte puhul selliseid barjääre ei ole, nad tulevad tult kohale aasta-aastalt enam, nad julgevad ka rääkida, küsida, vaielda. Kogudus on paljude jaoks kindlasti muutunud seal selliseks keskseks kohaks, kuhu kuhu tulla ja kus olla koos ja kui mõni tahab seda nimetada seltsieluks täiesti võib ka seda nõnda nimetada. Me teame, miks me seda teeme, me teame, et inimeseks olemise juurde kuulub see ühendus kõige kõrgem, aga jumalaga ja ei tohi ära piirata liiga kitsalt seda, mismoodi jumal saab meie juures tööd teha. Mainimata ei saa jätta ka seda omamoodi väikest kalmistut, mis teil on kiriku juurde rajatud, ehk siis rahupaik nendele lastele, kes on tulnud ilmale juba surnult. Ja see on nüüd midagi sellist, mida keegi kusagil Eestis rohkem teinud ei ole. Ma arvan, et jah, nüüd selle aasta vaimuliku valimise juures võib-olla oli ka see üks üks asi, et tõesti, see oli meie eelmise aasta oluline ettevõtmine, mille eest me küll lõpmata tänulikud olema, et me paljude paljude paljude inimeste abiga annetustega selle rahupaiga vaikuse laste rahupaiga valmis saime. Ja see tal seal kiriku juures koht on, mõned imestanud, et kuidas niisugune väga sünge ja kurb kohta, kuidas ta selle siia omale võtsite rajada, meil on teisel pool kirikut jälle mängu välja laste mänguväljak, kus lapsed saavad mängida need lapsed, kellel elu on antud. Aga neid lapsi, keda oleme oodanud ent kellel ei ole elu antud, ka nendel on koht meie juures olemas. Nii et see rahupaik seal ristil ütleme siis nii, et kahjuks on ta väga vajalik, sest jätkuvalt on neid peresid, kes on oodanud oma last ja laps on surnud üsasiseselt või siis kohe peale ilmaletulekut. Ja et ikka veel nii mitmed vaimulikud minu käest küsivad, et aga miks siis neid pereplatsile maeti, räägin ma siinkohal ka veel selle üle, et kellel on pereplatsi, kes teab sealt sünnitusmajast oma surnud lapsega lahkudes, kuhu laps, et siis ei ole tõesti rahupaika tõenäoliselt vaja. Aga rahupaik on mõeldud just nendele, kes kellel ei ole pereplatsi, kes oma shokis oma kaotusevalus ei tea, mida sellises olukorras peale hakata, siis on see vaikuse, laste rahupaik, kus seda last, selle lapse tuhka mata. Ja see on kahtlemata ka Paikus mälestada neid, kes Mill kunagi on nõnda ära läinud meie juurest. Tulen jutuga tagasi veel vaimuliku ameti juurde ja selle tegevuse juurde maapiirkonnas. Annika Laas, teie elate Tallinnas ja käite siis pühapäeviti ja kindlasti ka sagedamini, nii nagu vaja on harjuristile, mis on ikkagi kümneid kilomeetrit Tallinnast. Kas ära ei väsita? Jah, see on küll selline kurbloolises asja juures mitut pidi, et ma ei saa ristil elada ja siin on see meie ajalootaak meie seljas, sellepärast et loomulikult nagu iga kihelkonna puhuliga kiriku puhul oli ka ristil omal ajal pastoraadi meie pasteraat veel väga väärika. Kas see paik aru mõiskus Forseliuse esimese Eesti talurahvakooli rajas, oli meie pasteraates? Ei oleks see koht, kus mina peaks oma perega Need elama aga nõukogude ajal otsustati Sebastian Ratheral lammutada ja viia see munalaskmine, teha sellest masintraktorijaam, nüüd on seal muna laskma hooldekodu ja seda on vaja, me enam tagasi ei saanud? Jah, minu osaks on kahjuks mitte elada seal oma koguduse keskel, vaid sõitja Tallinna vahet. Ta on mõnes mõttes ju midagi ületamatut ei ole 55 kilomeetrit üks ots, millel on ta väga rasked Androske talvel ikkagi, kui siin suured täis tuisanud teed on ja kõike sa tead, et sa pead, nui neljaks, ikkagi olema mingiks kellaajaks kohal on ta võib-olla üsna üsna karme väsitav tõepoolest ja need õhtuse pimeda aja tagasi sõitmised. Aga see on meie praegune praegune olukord lihtsalt on nõnda ja on võimalik ka nende inimeste jaoks olemas olla. Me praegu restaureerime oma vana 700 aastat väga-väga kaunist kirikut, me loodame peale hakata õige pea ka kogudusemaja remondiga, see on siis see koht, kus meil see aktiivne koguduse elu suuresti toimub. Tahaks seal lasteaia noortetoad välja ehitada täiesti sõna otseses mõttes lapsed ja noored enam ei mahu nende seinte vahel ära, mis praegu on. Vaatame, kui jumal lubab ja asjad lähevad rõõmsalt edasi, võib-olla kunagi jõuame ka nii kaugele, et hakkame siis seda ajaloolist Aru mõisa uuesti üles ehitama. Võib-olla see ongi üks võimalus maa kukkudes asju ajada siin pealinnas, ajada asju jumalateenistuslik elu, siis on see seal maapiirkonnas niimoodi võib-olla kahe linna või ütleme, kahe koha vahet sõites ehk õnnestubki paremini. Noh, eks ta õige oleks ka, õpetaja oleks oma koguduse keskel, loomulikult saab paberitööd ja kõike teha, aga siinsamas Tallinnas kirjutuslaua taga, aga, aga inimestega kohtumine jah, ja need kodukülastused ja kõik need asjad ikkagi toimuvad seal maal. Muidugi, kuna paljud eriti noorem rahvas ka õpib Tallinnas osad töötavad Tallinnas siis selliseid hoidlikke jutuajamisi, lihtsat plaanipidamist me tihti ka nende inimestega peame siinsamas suures pealinnas ja siis sõidame ühiselt jälle maale seal koos tegutsema. Veel viitan eelmise pühapäeva saatele, kus me rääkisime Sanderiga usutatus Instituudi õpingutest võimalusest asuda õppima vaimulikuks või ka kristlikku kultuurilugu. Õppida tuli välja, et umbes 15 ametikohta oleks lihtsalt kohe praegu vaja ja vabad ja umbes samapalju veel ka välisEestis. Miks ei ole meil inimesi nende kohtade peal, kui elu on maal võimalik? Väikestes kogudustes on võimalik teha tööd niimoodi, et kogudus kasvab. Ka meil oli sellest vaimulike konverentsil juttu nii mõnegi õpetaja nii mõnegi mureliku proostiga, kes nüüd peab nende kontserte tühjade koguduste eest hoolt kandma. Imeilusaid, toredaid kohti keset Eestimaad, mis ootavad õpetajat. Eks see on raske, raske, raske küsimus. See ei ole muidugi töö, mis kuuluks lihtsate kilda, see võib nii pealtnäha tunduda, et noh, mis seal siis on tõepoolest, kui seda öelda, et ainult pühapäeval kaks tundi, aga paljude jaoks. On see selline, kaugelt vaadates on selline ettekujutus kirikuelust. See on selline vahva hunt kriimsilma üheksa või 10 või 11 ametit muidugi maagogedes, õpetaja olla. Aga ta on ka tohutult ilus väljakutse. Sa saad väga mitmeid oma andeid rakendada, sa saad ka õppida hästi-hästi palju. Ka minu jaoks olid mõned asjad nagu näiteks projektide kirjutamine fondidele selline asi, mida ma veel neli viisakalt tagasi ütlesin, et ei, ma ei mõtlegi sellist asja ära õppida. Ma olen vaimulikuna teoloog, ma ei taha. Aga siis õpid ka selle ära ja kasutad seda kui vahendit, ei tee seda just suure rõõmuga, aga näed, et seda saab väga suurte ilusate asjade elu elavdamise heaks tööle panna, siis õpid ära ja teed seda. Mina näen küll seda kui väga ilusat võimalust jumala poolt antud andeid kasutada ja avastada, mida kõike veel suudad, see on töö, milles ei teki küll iialgi tiini. Ja jah, kui mõelda selle peale, et oh, mul võib-olla tuleb sinna ikka ja Aino, needsamad viis või 10 ühed samad näod ja, ja muudkui räägin neile ja oma andeid siin viskan või raiskan siis jah, niimoodi saab ju ka muidugi mõelda asjadele. Aga kui mõelda hoopis sellele, et tõepoolest on veel need sajad, kes vajavad su armastust, hoolt, su tähelepanu, kes vajavad inimese maks saamist ja siis püüda leida neid vahendeid, kuidas nendeni jõuda. Ääretult, ääretult ilus töö, ääretult suur. Põnev selline seiklus läbi elu koos inimestega. See on, see on võimas ja tunda seda õlg-õla tunne, et seda, kuidas sa iga päevaga enam ja enam on neid, kes panevad oma õla alla, kes mõistavad seal koguduses mida me teeme, milleks me teeme, kes ulatavad oma abikäe, tulevad ka kusagilt kaugemalt kohale, teevad ära seda, mida nemad oskavad, aitavad kõigekülgselt kaasa. See on see, et inimesed puhkevad õide tegelikult ja selle tunnistajaks olla on imeline ja sa saad seal maakohas seda teha. Võib-olla inimestega ikkagi palju lähemas kontaktis olles kui hiiglased, kes linnakogudustes, kus mõnikord talitused võivad muutuda lausa konveier, eks maakohas saad sa igale perele, igale inimesele igale leinajale läheneda, individuaalselt isiklikult, elada, kaasa, elada koos endaga. Minu meelest see on väga, väga ilus. Aitäh Annika Laats, Risti koguduse õpetaja ja aasta vaimulik, Eesti evangeelses luterlikus kirikus. Mul on hea meel soovida õnne teisele aasta vaimulikule Annika Laatsi kõrval, siis pälvis selle tunnustuse kolleegide kirikuõpetajate tunnustuse ka Hermann Kalmus, kes on Pilistvere koguduse vaimulik. Palju õnne, aitäh, mida see tunnustus tähendab siis teie jaoks? See on väga oluline inimlikult jajalikult minule. Ma arvan, et et see, et teised vaimulikud, need, kes kirikus reaalselt töötavad leiavad, et mind võiks esile tõsta selle eest, mida mina kaheksa aasta jooksul siin kirikus olen jaksanud ja jõudnud teha. See on, see on väga oluline ja see on väga tähtis, nemad teavad ka minu vigu, minu minu eksimusi. Nad teavad selle töö probleeme, muresid, rõõme ja selles suhtes on see on see väga-väga oluline tunnustus. Ja ma arvan, et ajalikult inimlikult me vajame üksteise tähelepanekuid. Kahtlemata Ta meie tasu on taevas aga samas elada vendade ja õdede keskel. Ja Jeesus ütleb ju väga selgelt, et mida iganes te olete teinud kõige pisemale minu vendade seast, seda te olete teinud minule. Et sellepärast ka selline inimlik kokkupuude ja inimlik tunnustus on oluline. Ma just tahtsingi küsida, et kui tähtis see üldse on, et tunnustatakse, öeldakse kiidusõnu, antakse autasusid. No sellega ei ole mõtet liiale minna, et ega ikkagi orden rinnas või aumärk, aumärk seina peal ei, ei asenda koguduse vaimulikele reaalselt toimetulekut, lagunevaid katuseid või, või üle jõu käivat kinnisvarahooldust, et et ainult sellele patsutamisega ei saa ka kirik ja ametivennad 11 nii-öelda julgustada või edasi aidata, et tuleb ka õigete asjade eest seista, selgitada kiriku olukorda, koguduste olukorda, nende vanade hoonete seisukorda. Jaa jaa, kogu ühiskondlikku vastutust selle ees. Ja tuleb ka selgitada koguduse olemuste tänapäeva Eestis endiselt, et mina siin aktiivselt projekti maailmas kaasa lüües ikka aeg-ajalt kul selliste arusaamatuste ees, et kogudus ja ja kristlik töö, et me ei saa usupropagandat toetada või muu selline, et nende asjade selgitamisel on vaja ka selgust ja ja muidugi aukirjad ja ordenid ja tunnustused seda ei asenda. Rääkisime enne Annika Laatsiga, kes kinnitas meile seda, et maal siiski on inimesi vähem, küll aga, aga neid on ja ei saa öelda, ei saa vabandada ennast välja, et maal nüüd ei ole inimesi, kellega tegeleda. Kuidas Pilistvere kandis on tulevaid inimesi? Lihtsalt kirikusse? Jah, just, Annika Laats ise, kui me seal konverentsil koos olime Roostal, siis ta juhtis tähelepanu väga huvitavale tõigale, millele ma ei ole mõelnud niimoodi kohe. Me tõesti kurdame palju maal inimeste vähesuse tõttu ja linna kolimise pärast ja, ja Soome või mujale tööle minemise pärast, aga samas ta ütles enda kohta, et et näed, et minu piirkonnas elab, elab 1000 inimest, aga aga koguduse liikmed on ainult 250, nii et tööpõld on ju veel väga suur. Ja see on ju tõsi tegelikult, et inimesi on ja, ja neid saab kutsuda, neid saab julgustada. Neile saab rõõmu anda nende elus, püüda neile tuua jumalat lähemale ja tunnetust, et, et nad on olulised, et nad on väärtuslikud jumala silmis ja et nende töö ja vaev siin maal on vajalik ja mõistlik ja mõtestatud, et tuleb ikka inimesi kirikusse ka Pilistveres. Meil on üsna noor kogudus, nagu kuulda on olnud, eks ole. Et noored löövad kaasa, aga mitte ainult, et tuleb ka teisi. Et muidugi on elu maal võimalik, sest me ju siin elame. Aga jah, see murelik pilk on meil kõigil ja eks see paneb mõtlema ja küsima, et et mida me oleme minevikus teinud ja kas oleks saanud midagi teisiti teha. Ja samas, kui siis mõelda tulevikule, et kuidas ikkagi siit edasi see riik ja rahvas ja need kogukonnad võiksid, võiksid elada. Mis nipiga need noored inimesed tulevad kirikusse, kui me mõtleme kiriku peale, siis enamasti ju tuleb silme ette pilt sellest, mismoodi seal istuvad pigem prouad, kes on oma 70.-test kaheksakümnendates aastates. Ja nüüd tuleb välja, et meil on maa kogudusi, nagu me kuulsime ka Harju ristil ristikogudus. Seal on ka väga aktiivsed noored, mis neid köidab, siis ma alustaks tegelikult korra sinu küsimuse selgituse osast, et et me oleme harjunud, istuvad prouad. Ma olen sellist südamlikku terminit kasutanud nagu mutikest. Ja ma ise pean tunnistama, et ma tegelikult ka siin tunnen sellest natukene puudust. Sest ega need prouad, need vanad tublid naisterahvad, kes, kes Maal on elanud, oma pojad linna saatnud. Võib-olla oma mehed nüüd või, või veel ei ole, et nad on ikkagi kogudusele olnud ju ka väga heaks tugisambaks. Ja need on kandnud kogudust erinevatel aegadel väga keerulistel aegadel. Et ma ise tunnen siin vahest sellest puudust, sest vanemad inimesed on ustavad, Nad võtavad kohustuse ja nad kannavad selle välja. Ja kui nende kodu on juba maal, siis tõenäoliselt nad löövad selles koguduse töös kaasa niikaua, kuni issand neile päevi annab. Aga noored tulevad kirikusse siis, kui nad tunnevad, et et neid austatakse. Nende peale ei vaadata ülevalt alla ja nendele antakse võimalus rääkida reaalses kirikutöös, et neid usaldatakse vastutust võtma. Ja neid ei karistata iga eksimuse pärast kohe. Piibel ütleb ka meile, et, et tuletage meelde oma nooruse päeva pat, et et me, kes me täiskasvanuks saama ja kes me elame, juba perekonnaelu ja jõuame ametite sedasi. Et me ei unustaks ära seda aega, kui ma ise olime teismelised ja noored ja kus maailmalainetused käisid üle pea ja me noortena ei osanud alati tarku valikuid teha ja et me mäletaksime seda aega ja ja ei muutuks täiskasvanuks saades silmakirjalikuks ja hakkaks lihtsalt keskpäraselt moraalitsema noorte üle, viidates nende elu puudustele elu vigadele, kui nad alles elu õpivad. Mina olen andnud noortele võimaluse kaasa rääkida, vastutust võtta, tegutseda ja olen andnud ka turvalise võimaluse vigu teha. Et vead on küll arutamiseks ja manitsemiseks, aga mitte hukkama istuks. Ja ma arvan, et, et see toob neid neid selle töö juurde sest noored tegelikult tahavad tegutseda, neil on ideid, neil on, neil on armastust ja lootust ja usku, et midagi on võimalik ära teha, midagi on võimalik muuta, midagi on võimalik paremaks teha. Ja seda usku ja lootust ja armastust saab ainult julgustada ja kinnitada. Aga mis nende, nagu te ütlesite, mutikastega, siis lahti on Pilistveres kirikusse jõua. Noh minul ei pärandatud sellist kogudust, kui ma siia tulin ja ilmselt olen ma nooruslik ja torman liiga palju ringi, et eks eks vanad inimesed siis ei ole tunnetanud seda, seda nii väga neile sobivana, võib-olla samaseks väike küla juba ja, ja väike väike paik, et kaugemalt Pilistverre tulla on keeruline, peab olema isiklik transport. Et siia jumalateenistusele üldse tulla. Ja siit pärast ära saada avaliku transporti, mis sobiks jumalateenistusega ei ole. Ja ilmselt siis ka seega on võib-olla isegi esmaseks põhjuseks, aga noh, ma ei taha ka siin oma veale viitamata jätta või oma nii-öelda puudusele, et mõtlesin ka selle peale, mult küsiti seda küsimust ka ajalehe Sakala poolt. Et küllap Pilistvere olukord on olnud selline, et ma olen väga palju pidanud keskenduma Kinnisvara hooldamisele ja haldamisele, kuna see jalajälg, mis siia ette vajutati, oli lihtsalt niivõrd suur see memoriaali memoriaalpark see pastoraadihoone ja selle lõpuni ehitamine ja talle sisu andmine. Ja siis noorte tegevus ja puhkeala ja kirikumõisapark ja ja nii edasi, nii et ilmselt see on võtnud aja ja energia ja ei ole ka võimalus nii palju oma kihelkonda mööda käia ja inimestega rääkida, neid julgustada ja neid kutsuda. Et siin ma siis aasta vaimulikuna saan kohe rääkida nii-öelda puudusest, mis, mis minu töös on ja ja millele ma pean mõtlema, et, et kuidas edasi. Aga ma muidugi ei taha ka muljet jätta, et üldse ei käi, on toredaid perenaisi, kes meil ikka lihapirukaid küpsetavad ja tulevad ja ja sokke koovad ja, ja, ja nii edasi, nii et see, see ei ole nii ühene pilt, aga lihtsalt kui, kui sellist trendi valdavust vaadata, siis jah, noored on, on meie kogudus. Ilmselt tuleb noortele öelda lihtsalt, et võtke vanaemad ja vanemad kaasa, et küllap siis jõuavad, sest et ma kujutan ette, et see võib üsna tõenäoline olla, just et maapiirkonnas see liikumine ühistranspordiga ilmselt ei ole enam eriti mõeldav seda nii väheks jäänud ja võib-olla need prouad lihtsalt ei sõidagi autodega ja kuidagi nad kirikusse peavad saama. Ausalt öeldes, Meelis, kui sa praegu seda niimoodi ütlesid, siis ma täitsa imestan, et naise pole selle peale tulnud ja oma noortele nõnda öelnud, aga, aga täiesti vajalik soovituse meeldetuletus, et inimestele tuleb vahest öelda noortele ka, et aga aga võtke kaasa. Kuidas on võimalik maal ära elada rahalises mõttes? Ega maakoguduse võimekus palka maksta ei ole ju kuigi suur ja kui seal nüüd 100 protsenti pühenduda, siis ma ei teagi, paljud teevad kõrvaltööd. Aga ega see ka ideaal ei ole. Mina kõrvalt tööd ei, ei ole võtnud teha. Eks see Pilistveretööpõld on olnud jah nii lai kuigi tema rahaline tulemus ei ole alati väga suur olnud. Aga eks oleme projekte kirjutanud, sinna ka mingeid projektijuhtimistasusid, aeg-ajalt saanud sisse kirjutada ja noh, neid projekte on reaalselt juhitud minu poolt. See on aidanud natukene. Minu abikaasa on saanud hoopis teistsugust palka ka ja siis lasteaial ka emapalka, et eks meie perekond muidugi on, on tänu sellele elanud. Aga jah, minu minu teenistus otseselt kogudusest on, on väike nagu igal pool maal, aga noh, ta on olemas. Ega see on keeruline küsimus, seda ma olen küsinud viimase paari aasta jooksul endalt päris mitu korda. Et kui mina olen leidnud kutsumuse teha kirikutööd Eestis maakohas ja ma lepin vähemaga. Ma võib-olla ei osta nii palju uusi asju, uusi riideid, kui võib-olla muidu ostaks. Aga, ja kui mul on neli last siis ma pean mõtlema sellele, et ma ei vastuta mitte ainult oma ihu eest, vaid ma vastutan ka nende eest ja see on mõtlema pannud küll ja ma pean tunnistama, et ma olen ka otsima hakanud, et et kuidas ikkagi oma oma palka suurendada, et kas ma seda saan teha koguduse keskelt, selles ma kahtlen, aga, aga võib-olla on ka mingeid minu tööga seotud teenimise võimalusi siin, mis, mis ei lähe väga kaugele sellest, mida ma niikuinii tegema peaksin, et ma päris sellisesse võimalusse ei usu, et ma oleksin kuskil. Ma ei tea, bussijuht või, või projektijuht mujal. Ja siis teeksin vahepeal kuidagi koguduse tööd, et tahaks, et nad oleksid ikkagi lähedased ja ühendatud töö inimestega inimeste keskel. Mis siis võib-olla oleks tasustatud natukene paremini. No aga küll nüüd see väga suur saladus ei ole, siis missugune on maakoguduse õpetaja palk? Pilistveres on minu palk 370 eurot. Kui on neli last, siis selle palgaga üksi ei ela, et veel kord jah, meie pere tuleb toime tänu tänu minu abikaasale. Sellegipoolest töötahe ja soov seda kutsumust täita ei ole nagu kadunud. Mis on üllatav? Lootus on olemas ja lootus ei ole kuhugi kadunud. Ma mäletan ühte lugu, mida ma olen lugenud. See on see Harri Haameri raamat meie tasu on taevas, kus ta kirjeldab enne Siberisse saatmist kohtumist ühe sakslasega vangikongis, kes on trööstitu ja, ja vist isegi nutta. Ja siis Harri Haamer ka teades, mis teda ees ootab kõneleb selle sakslasega ja siis küsib, et milles küsimus on ja miks nii trööstitu oled ja ja sakslasi kurdab oma seda sõjajärgset saatust ja nii nagu me teame, nagu nagu see oli. Ja Harri Haamer siis küsib talt, et aga kas sa oled kristlane. Sakslane vastab, et olen küll ja siis Harri Haamer ütleb ju väga-väga tabavad sõnad, et kuidas sa saad olla siis lootusetu. Et kristlaste ellu lootusetus ei mahugi. Et meil on alati lootust. Ja ega see aitab ju edasi ja tegelikult on see tõsi, hoolimata sellest, et vajalikud olukorrad võivad olla väga rasked. Ja ka Pilistvere kogudusel on on väga suuri avalikke muresid praegu konkreetselt väga tõsiseid asju, mida me peame lahendama, mis nõuavad väga palju raha ja mis tekitavad väga palju muret, aga aga küllap on lahendus olemas. Mina lihtsalt ei tea seda veel. Mis seisab ees sel aastal 2012, mis tuleb teha teistele sära? Taastatud pastoraadimaja katus tilgub väga tõsiselt läbi isegi nii tõsiselt, et vesi tilkus kaableid mööda peakilpi ja läks põlema. Tänu jumalale, et tuleõnnetust ei, ei sündinud. Katus on valesti ehitatud, see remont on väga kallis ja see on väga suur töö. Aga ees seisab see, et on koguduse igapäevane töö, jumalateenistused, ristimised, leeritamised, matused. Õnnistamised on inglikohvik, kes otsib arenguvõimalusi, et laiendada sest juba on ruumi vähe ja noored löövad kaasa ja inimesi käib. Et sellest rassist jääb juba väheseks. Oleme saanud PRIAst toetust, et ära päästa ERSP sünnikodu, mida me nimetame pilistele vanaks pastoraadiks. See on see koht, kus sinimustvalge pandi juba vene ajal seinale ja peeti D 24. veebruari jumalateenistust. Pilistvere kogudus saab muuseas sel aastal 790 aastaseks, nii et meil on juubeliaasta ja tahame siis ka selle käigus kirikut esile tõsta, et võib-olla ehituseni sel aastal ei jõua. Aga ehk jõuaks kiriku remondiprojekti koostada, et siis juba järk-järgult etappi papa sedagi hoonet parendada ja hoida ja jätta halvemasse seisu ei, ei läheks. Ja töid muidugi võib loetleda ainult juurde ja ja ainult juurde ja ainult juurde ja nad ei lõppe ära. Loodan, et meie kooskäimised kogudusena, meie noorteõhtud, meie täiskasvanute õhtud, meie jumalateenistused, meie kirikukontserdid, meie juubeliaasta üritused. Et need oleksid ikkagi keskmes, sest kirik ei ole hool, et keegi ei ole pastoraadid ega puhkealad või memoriaalid, vaid kirik on ikkagi ennekõike elav ihu, mis tuleb kokku osadusse. Ärge jätke maha oma kooskäimisi, ütleb meile Paulus. Ärge jätke unarusse oma kogudust juhatab ta meid ja seda tuleb tõsiselt võtta ja ja kõigepealt tuleb ikka inimeste otsa vaadata ja siis siis juba otsustada, et milliseid hooneid on vaja ja ja kuidas nende olukorda edasi viia. Aitäh Herman Kalmus, Pilistvere koguduse vaimulik, aasta vaimulikuks valitud siis ma koguduse vaimulik ja jõudu, töötahet ja samas ka rõõmu nendest tegemistest, mis seal Pilistveres on. Kirikuelu tänaseks ongi kõik, saate pani kokku toimetaja Meelis Süld kuulmiseni taas tuleval pühapäeval õhtul kell 19 null viis.