Eikellegimaa. Tere kaunist hilisõhtul õpetust töö algust kõigile, kes te praegu raadio kahelainelt kuulate, muusikasaadet, eikellegimaa, mina olen pikkus, need meie tänasega meeleni muusikatunni juhatas sisse ja jääbki seda tundjamalaurusega sisustama. Kanadalanna Mary Margaret, haara pisutikenedaatu, pisut mõistatuslik ja arvatavasti praegu üks üsna unustatud lauljatar Mary Margareti laulud, mida mahub tänasele ei kellelegi maale mitte rohkem kui tosin ei ole õigupoolest üldse mitte uued laulud. Õieti need mitme mitme aasta tagused lood, seega suhteliselt vanad, aga vahvamaid, Polegi Mary Margareti juba päris pikka aega pärast oma debüüti 80.-te lõpus avalikkusele esitlenud. Sellegipoolest ülekuulamist väärivat ka lood aastatetagusest palad. Ja kui nüüd siinsamas üsna saate alguses viidata vaid ühele ainsale põhjusele, miks Mary Margareti muusikat praegugi pruugib kõrvapaistvaks isikupäraseks pidada siis ilmsesti on selleks põhjuseks üheks imeliseks omaduseks tema laulude see külg et need loomuldasa teesklematulte püsimatult hargnevad, hõljuvad ja hüplevad lausa ebamaise elegantsi, ajuti müstilisevõitu meele heitlikkuse vahel. Kraatsilisusega kohmakuse keskel. Muidugi, kindla peale on sisulise ja vormilise väärt külge Mary Margareti muusikal muidki ja loodetavasti saab neist veel mõni selles erinevates sõnadesse püütud. Aga praegu küll võiks sõnade tegemisega vahet pidada ja siit kohast meie edasi läheme jälle lauluga. Mayphens hääl. Sõpradel on Mary Margaret Ohara. Veidi rutuline rabelev Rockilik lugu, lugu just nagu sõpradest ja sõprusest, täpsemini sellest, mis hotell või sõbrannadel on ja mida endale veel ei ole sellest, mis igasugu imelikke tundeid. Säärane asjade seis võib ühes noores neiust tekitada. Neiu, kes Luglaulisele Mary Margarete haarab. Mary Margareti, haara kodu. Molganad. Kuna seekordne ei kellelegi oma saade algusest lõpuni Mary Margareti laulusid ette mängibki, siis võiks sellise asjade korralduse kohta öelda, et muusikaliselt on terve, ei kellelegi ma täna sama hästi kui ümberasunud Kanadasse. Ühest küljest ongi õige. Teisest küljest aga võib tänaseni kellelegi ma saate muusikalise kodukorra kohta sama hästi tarvitada, aga kelmika muinasjutu tegelase, vanakse Hotaabetsi sõnu. Mäletatavasti oli tollel vahval vanal üsna omapärane ettekujutus üleüldisest ilmakorraldusest. Habemik Hotaabitš nimelt arvas, et maakera ei olegi kera, vaid et emake maa on hoopiski pannkoogi kujuga. Hotaabitš ühenest pidi maa olema lapik. Ainus ümmargune kõvaketas, mis toetuvad hiiglaslike elevantide turiedele. Elevantide hiiglaslikud matkajad jäsemed pidid omakorda toetuma suure suure superkilpkonna kilbile ning superkilp kõlga põrgylviga pidi ujuma piiritus, ääretus ookeanis. Seesugune oli vanake. Hotaabitši arusaamine ilma asjadest meisse puutub, see praegu siin sedavõrd ja seetõttu, et ei kellelegi ma muusikaga on asi tänama. Omalaadne selles saates kõlavad lood on peaasjalikult pärit ühelt kõvalt kettalt ühelt ainsat tumedalt ümmarguselt plaadilt, mis omakorda käib neljakandilise kartongi ümbriku sisse ning talle ümbrise peale omakorda maalitud sõnad, mis Merike, Miss Ameerika oli Mary Margaret haaranud 1988.-le aastal avaldatud debüütplaadi nimeks. Tollel plaadil oli ühtekokku 11 laulu, mis stiililt struktuurilt meeleolult päris parasjagu üksteisest erinesid. Miss Ameerika ilmudes märkis Briti muusika Melody Meikari kriitik Luis Roberts oma arutluses muuhulgas, et nõnda võluvalt nõnda kõhedust tekitavaks armsusega ei olegi traditsioonilise poplaulu vormi seestpoolt õõnestatud. Vist iial ennem Kaczyni kõlanud Alyssa märikalt totšessiliku varjundiga Juvilblavdagen saate alguses. Ja ennist kuuldud Rockilik lugu my friends andsid Mary Margareti diskreetsest õõnestustegevusest mõnevõrra juba märkugi. Aga vaatamata eelpool kuuldud helidele äsjatsiteeritud sõnadele pole siiski alust pidada Mary Margaret haarat mingiks pööraseks radikaaliks. Sest et pisut vähem või pisut rohkem nihestatud struktuuriga laulude kõrval esitab ta Miss Ameerika albumil mitmeid üsna traditsiooni truusid ja stiilipuhtaid palasid. Nagu näituseks need järgmised kaks lugu. Esmalt kippinguinmann ja seejärel New Day, mis mõlemad üsna. Kahe kantrit vaiks kloor, kantriballaad, teise klaari, kantri pole kannul aiva kuulaja Aivo väikest viisi isegi imestunud, sest nõnda järjepidevalt kantrimaiguline ei ole kellelegi ma muusika varasematel kordadel vist olnudki. Jooti kuuldud kantri kaunidus Margareta Haarald ja tegelikult on devakesel veel üks sunnislaul samas stiilis halvest vooruks. Enne kui Mary Margaret jõuab taas nende teistsuguste tõtlike Ruturist natuke pinevate ja pisut kohati painajal ikkagi üksteistviisi liigendatud laulude juurde tagasi. Trile jahedal Jessile ning sootuks rohkem ilmutavad need sugulus mõnede ise äralikumate täiskasvanu popitegija annadega nagu Joni Mitchelli rikil jõudsivaid, Johnsoni pööriga, põhiska sääraste pungija post-pungi traagiline tädidega nagu pätismit või Kristin öös grupist. Sest polnud Mary Margareti viimane kantrilugu New Day samuti päris üle, nii lihtne ja tavapärane lugu. Muusikaliselt laul tõesti ei kapriiside sõnadega teinud mingeid erilisi trikke. Küll aga oli seal sõjalise poole peale üks peaaegu märkamatu, väga-väga tillukene, aga ikkagi, ma arvan, tähelepanu, väärne detail. Oma laulude tekstidega, muide käibki Mary Margaret tihtipeale kaunis isepäiselt ringi nagu sellepärastpoole mitmel puhul tõdeda võib. IoT juures peitus ta tilluke isaralikus, aga loo pealkirjas pealtnäha pealt kuulda oleks nagu loo pealkiri täiesti lihtsakene ja hõlpsasti tõlgitabki, võib arvata. New tei. Uus päev, mis muud ikka olla saaks, eks ole. Aga ei ole uus päev, kui kirjapilti terasemalt kaeda. Midagi kohe kuulaja praegu koos minuga teha ei saa. Aga siiski, kui Mary Margareti omapärast seda seadmist arvesse võtta, tuleb välja, et tähendusvarjund on ilmsesti tiba teistsugune. Ei, pole mitte uus päev, vaid uuesti päev. Üksusena uuesti päev. Nii nagu esmaspäev, teisipäev, teisitipäev, neljapäev, naljapäev ka uuesti päev sõna iseenesest väga vahva sulaju vaadata, kui nüüd mind oma nagu kõik, kellele see väike filoloogiline, eks kurss, võib-olla kentsakas paistis andeks väga, aga see pisikene seik tundus tõesti piisavalt põnevakene, et sellest hääle kuulajale samuti teada anda. Edasi läheme varsti jälle lauluga, tänase saate viimane kantrilaul Die Darling, mille juures kui nüüd piinlikult aus olla, siis samuti on oma salapärane ja pisut põnev seik nimelt mängibki Lanno Meri Margarete, haara selles loos passi keegi kodanik nimega Hendrik riik. Ulgu eestlane võib arvata ja täiesti pädev bassimees ka päris kindlasti. Jeerum soo üks aasta lauluga tolaulise usutavasti üks meeli maakonnetu haaran nägusamaidi omanäolisemaid valasid Merini staaž kanadalanna 1988. aasta lõpus ilmunud debüütplaadilt, mis Maurice. Ent taasta, millest laule see ei pruukinud olla tingimata 1988. hästi võis Mary Margaret laulda 80 70-st 86.-st 25.-st Lauljatar ühes intervjuus kunagi tunnistus võtnud muusika. Just tema debüütalbumile salvestati ühtekokku neli aastat settimise valmimise aega. Mis Ameerika järge, mida toona ära võlutud kuulajad ja pikema mäluga kriitikud Margareti endiselt ootavalt pole andekas kanadalanna, kes oma särava esikalbumi ilmumise järel üsna varsti vaikselt varju tõmbus aga arvatavasti siiaajani, see tähendab praeguse seisuga 97. aasta alguseni üldse ette valmistama hakanudki. 95. aastal poole õnnestus briti rokisummeril modio telefonitsi tabada Mary Margareti tema kodust trantast. Lühiusutluse käigus peale saadet uuemaid laule küll viimistlemata kujul on, mis igal riiulil mitu-setu kassetitäit ainult ettemingit sisemist sundisid nende avaldamiseks. Daam ise igatahes ei tundvat. Ta küll ei arvanud, et nõndaviisi kõik jääma peabki aeg-ajalt saavutada oma suureks üllatuseks vanadelt fännidelt, kes teda julgustavad, õhutavad popmuusikamelus tagasi pöörduma. Aga tema polevat esialgu üldse kindel, kas tal selleks ikka himu on. Vahepealsetel ostjatel on Merimaaga õhinal näidelnud kinolinal ja teatrilaval muusikastki pole ta päriselt ära pöördunud. Pärast pikka-pikka vaheaega olevate, kuulanud isegi üle oma esimese ja ainukese plaadi ja leidnud, et ime küll, neiupõlve nukrad lood pannud teda piinlikkusest punastama ei panegi. Aga kui ta seejuures mõtles, milline tüütu lusikaväline sebimine, mis Ameerika avaldamisega toona kaasas käis, kui ta tuletas meelde intervjuusid, engine temas eranditult vaid ebamugavust, mugavust ja isegi võikust tekitas. Ja kui ta veel meenutas, kuidas briti pressis tema laule kriitilises skalpelliga salmis valmilt rida-realt lahti kooriti siis hakanud ta küll kõvasti kõhklema, kas ta seesugust kogemust korrata tahaks. Mis kujutleb briti rokipressi, kus üldiselt, mis Ameerikas kirgliku poolehoiuga suhtuti pioneeri Margareti laule tõepoolest tihti luubi alla võeti, siis eks need lood olid ja on seda sageli väärt. Mis, haara on üks seesuguseid üsna harukordseid naislauljaid, kes ilma erilise eksibitsianisi ja enesehaletsus eta. Kas ei häbene näidata feimi inimsuse kõige hämaramaidki külge täiesti ebamääraseid kahtlusi, omaneerivate ebakindlust, täielikke peataolekuid ja hingelisi alastiolekuid nagu kontserdi eks staatilisi hetki, mille täpne allikas tundub jäävat lauljatari jaoks vahel samas sõnulseletamatut nagu kuulajatelegi. On ju nõu Vaio häppi, kui teadmispärast oled õnnelik, see on järgmine lugu. Mõni nõu vaja äppi ja Mary Margaret haarab nende vaevu vaos hoidev noor daam ja tema arusaamad, tunne laul, peaaegu balang, mille emotsionaalne õhetus üsna nobedasti kerkis. Raadiningus ekstaatiline esitus võttis vahel võimust, esita ei anna üle ning tekst, nagu vahepeal tundus, hakkas elama mingit talitsematult ja lauljannast peaaegu sõltumatut oma elu sellelaadseid, hetki, kohtermeerimaatoriti muusikas alatasa. Mis debüütalbumil, Miss Ameerika on mitmeid kohti, kus laulusõnade eraldi võttes kõik on selged ja arusaadavalt. Kuidas nad aga omavahel seonduvad, mis õieti neid lõpetamata ridu poolikuid lausekatkeid üksikuid sõnapaare silpe seob, jääb argiloogika abil vähemasti raskesti seletatavaks. Muidugi, ega argisest loogikast ilmselt ei tasugi abi otsida, kui tegemist palavikuliselt poeesiaga Birutama hakkavas poplauluvormis. Nad Biolaid, meie kellelgi oma saate järgmine valik on tõenäoliselt üldse kõige närvilikum lugu, Mary Margareti teadaolevast tosinast minu arust. Vastupidiselt eelmisele, see Launei vabise õnne ootuses või palavikus vaid rabelemine rappub väsinud raevus, tunnistades Mary Margareti suu läbi tõrksalt ja tusaselt, et iial vist ei ole võimalik lihtsalt tulla. Mary Margaret, haara laulude mina tegelased samuti nagu nad laulud isegi vahel mida nad tegelased ilustavad, asustavad, tunduvad olevat kohe vahel või mitme vahel, suutmata teha üheseid otsuseid ja valikuid sest täiesti võrdväärseid valikuvõimalusi, nii temaatilisi sõnalisi helilisi näib olevat nende meelest sädelust tekitavalt palju. Mary Margareti tegelaskujud kipuvad hoiduma atest lõplikest otsustustest üsna samamoodi, muide nagu väldib oma tavapärases igapäevases elus kategoorilisi hinnanguid enese ja teiste kohta ka Mary Margaret ise. Seda on ta kunagi intervjuus ise tunnistavad. Sellegipoolest see kõik kokku ei tähenda, nagu oleks Margaret ja haara üks harukordselt lõhestunud kunstniku isiksus või iseäranis tuisupäine naispõikleja või siis häbelik ja abitu Valfabeetik, kes selle kahe selge ja lihtsa lause seostatult paberile panna või laulu sisse seada ei oskagi. Küll ta juba saada oskab. Sõnadega oskab Mary Margaret minu arvates vägagi täpselt ringi käia, eriti kui tegemist on selliste lugudega, mis kõnelevad olukordadest ja seisundist, mille edasi andmiseks sõnad nagunii ongi pisut puudulikud. Aga kui olemasolevate sõnade hulgast siiski hoolikalt valida, siis on vahel võimalik vähemalt vihjata nendesamade sõnade abil ka sellele, mis jääb sõnade taha. Ja selle peale on Mary Margaret minu arvates meister Padisentraabu ihu on hädas. Florida seekordse Kaneelina muusiku tunni ainus pala, mille autoriks olnud loo esitaja Mary Margarita, haara floori. Laul pärines Ameerika maise laulust, kirjutaja ise, esitaja fiktšisnati sulest ja Mary Margareti uus versioon tollest loost oli salvestatud 95. või 96. aastal. Seega siis oli see ainuke veidi värskem Mary Margareti loodud laul. Lisaks neile kümnekonnale vanemale väärt loole, mida tänasel ei kellelegi maalseni kuuldud ja sellele, mis varsti saatele lõppedes veel kuuldavale tuleb. Nii ma siiski kui eikellegimaale ots tuleb, enne kui lugu käima läheb, enne kui ei keegi Tiit, kus need tänaseks suu suleb, tahavad lausa nõuavad ümberütlemist sõnad, millega Mary Margaret, haara debüütalbumi arvustuse lõpetas aastate eest inglise ajakirjutaja Kress Roberts. Päeva lõpus kustub valgus, pimedus ummistab maa ja täidab ta päeva ja siis Ohtides, kael õieli, mustavasse Ühe, sa äkitselt märkad, kuidas sünnib puust tähtkujud. Saluut.