Tere, head inimesed, head helikunstihuvilised, avatud on eikellegimaa, alanud on ka meeleni muusikat, mina olen selle maa selles saates olen mina liikus Nets, mina vean selle saate jutujärge ja minu jutujärg keerleb eranditult ümber Berliini päritolu mehe stuudio produtsendi, elektroelektroonilise muusiku, Stefan Pedge ehk põuli muusika ümber. Tublilt ehk Petkelt on täna see kellelegi ma muusika tervenisti. Muusika kui miraaž, stuudiotöö kui salakunst Stefan Pedge alias puul teeb oma helikunsti retseptuuri järgi, mis tundub olevat mitte liiga keerukas, küll aga mõneti omastav sisaldab päris päris piseldasi mõnikord Milli Mallika pikukesi meloodia, pudeleid, avaraid, vihjeid harmooniale või need üldse on ning ülihõredaid faktuure pluss diskreetset rütmijoonist nõndasama lihtne, justkui kõnes ja kirjas seda üles lugeda Ongi ometigi selle muusika voolav vorm ja viirastuslik võlu mõjuvad emotsioon tavaliselt ikkagi kuidagi keerulisemalt, vähemalt nõnda koodi, mis sõnadesse nagu hea muusika puhul üldse tervenisti ära ei mahugi. Oma hõrgu koega muusika, mis väreleb justkui ämblikuvõrk leebest tuuleõhus pole kõõl ehk Pedge soostunud siniavaldama selle kohta, kuidas ta seda teeb ja millega täpselt see ei olevatki huvitav teada, arvab ta ise. Seda on küll praegu Berliinis pesitsev ja Düsseldorfis sündinud noormees avaldanud Gustav oma kummastava nime sai sest Stefan Bekke esineja pseudonüüm oma nelja tähega koosnevas sõjast. Kenakesti veider vaadata nii eestlase silmale kui arvatavasti hoopis teise tähendusega näiteks sakslase või inglase kõrvale. P o l e ehk eesti keeli pole, on saksa keeli seesama, mis poole ehk kolakas ja brittidele tähendab puul nii hästi teivast Moody poolama meest. Tegelikult on Stefan Bekke leidnud oma esinejanime juhuse läbi ja ta juhus on mõneti kõnekas koht, kust Stefan Petki sai enesele nime, aga sama hästi ka algimpulsi selleks kummaliseks ämbliku võrdseks muusikaks oli üks konkreetne helistuudio pisividin nimelt Waldorfi firma Foot põlfilter helifilter ja sellega juhtunud õnnetused. Gene andis Stefan Petkele otsa kätte seesuguse muusika tegemiseks, mida ta üheksandat aastate teisel poolel teebki avaldades üsna konkreetsete lakooniliste nimetustega, laatasid nimed nimelt sellised C1 C2 C3 inimese kate, värv sinine, teisel punane, kolmandal kollane, kollase ja sinise värvivahet meie sellesse ei kellelegi ma saates põhiliselt peendeldamegi. Ja kui keegi tahab kuulda selle ämblikuvõrk ses muusikas tõepoolest mitte ainult kõlavärvi, vaid ka värvi või seda enesele ette kujutada, siis väike vihje, järgmine pala ma pealispidiselt värvilt on sinine ja Stefan Bekke ehk tegija arvates on tegemist kogunisti tantsulooga. Muusikaajalugu nii padupopulaarse kui vähempopulaarse muusika ajalugu sisaldab küllaltki palju näiteid selle kohta, kuis ühele või teisele loojale muusikale soojale on siinkohal mõeldud, on ilmunud peaaegu valmis või päris valmis kujul muusikapala, olgu siis unes või ilmsi. Talle ilmutuse läbi ongi loojal muusikatükk nii hästi kui käes. Stefan Pedge ehk puhul tänane, kellelgi muusik väidab midagi sootuks teistsugust. Ma ei kuule eales oma vaimukõrvas meloodiaid või struktuure, ütleb Stefan Pedge ühes 2000. aasta kevadel tehtud usutluses. Ta ei keskendubki tingimata meloodiatele, vähemalt praegusel hetkel oma karjääris. See, mida mina kuulen ja mis mulle ilmutab, on muusikaline miljöö või heliline atmosfäär. No see tabamatu muusika omadus on just pigem see, millest ma kinni ja mille järgi me oma muusikat kujundav. Tsitaadi lõpp. Tsitaat oli võetud briti muusikakirjast kuukirjast vaiem milles. Kevade suve poole ilmus vägagi pikk ja põhjalik usutlus Stefan Belgiaga ja neile, kellel elektrooniline muusika abstraktsemal voolava vormiga kujul kui pakku, neil tasub ka tolle pikema usutluse ka tolles muusika kirjas pikemalt tutvust teha. Meie piirdume siin kohasele tsitaadiga. Osutame vaid sellele, et Stefan Pedge Kölnis kui Berliinis olnud tegev helistuudiotes mitte oma muusika autorina, vaid helipuldi taga ja helistuudiotes Masterdajala, selle mehena, kelle jaoks teiste inimeste looming on oluline õigesti, nii nagu tolle muusika autorid tahavad kokku miksida kõrvaldades, sealt kõikvõimalikud häired, interfrentsid, ebatäpsused, ebatasasused, siis tema enesemuusika tundub justkui seda kõike heliollust, mis muusse muusikasse kõlba sisaldavadki otsast otsani. Seda seletust olla Stefan Berkile eneselegi pakutud ja noormees on seesuguste küsimuste puhul võrdlemisi hõredaks Tutanud, küsides, kuidas te seda endale ette kujutate, et helipuldi taga istudes ja nuppe liigutades panen ma kuhugi juhtme otsa pange alla ning see, mis teiste muusika muusikute plaatidelt üle voolab selle järele, ja sellest ma siis miks siin kokku oma muusika või kuidas? Päris nii lihtne, mehhaaniline ja njuuton, lik Stefan Pedge muusika tegemine ei saa olla ilmselt üheski õiges ettekujutuses. Liikudes edasi mööda neid radu kollase ja sinise toonivahet võib nii mõnigi Stefan Pedge poja tegelikult kelmikalt olemuselt, mis kõigi nende kriibinate, gravinate ja voolava vormises peidusel meelde tuletada. Olenevalt muidugi ei kellelegi, ma saate tänase kuulaja vanusest miks mitte ka näiteks valgete mustade koera, kunagistest Tšehhi multifilmidest. Aga mitte igav, Stefan Pedge pala pole seesuguse moega. Järgmine pala on moodulvärv endiselt sinine. Viimati eikellegimaal kõlanud abstraktne elektroonikapala Stefan Petkelt ehk puurilt olid takso värv oli kollane. Nimelt niisugustes päikelis vistes toonides on kujundatud Stefan Pedge CD, kolm aastast 2000 tolleto taksoluugi valitud sai ja tegemist oli ühega üsna vähestest seesugustest defonbergi kompositsioon, millist, kus on ka tõepoolest kuulda ükskõik kui piirastuslikul moel ja kuidas kaugelt inimhäält. Seda Stefan tekkeparadiis enamasti küll ei juhtu. Juhtunud olla aga arvamustega Stefan, täitke muusika kohta, et kõige lihtsameelsemad kritiseerijad võtavad õiendada, et mees seesugust veidrat, nagu nad ütlevad muusikat teeb üksnes seetõttu, et jõuda midagi teistmoodi teha ei oska. Siia kohale võib küll siis õiendada teiselt poolt vastu, et tegelikult astegambeke põul välja õpetatud ja õppinud klassikaline pianist kes omandatud haridusega peaks tegelikult hakkama saama väga hästi. Džässivallas klahvile mängides ning esimesi ansambleid just nimelt Chessiliku roki, mis red, britist ja Johnson'ist mõjutatud olid mängiski ning Stefan Petkel enese sõnutsi võttis aega peaaegu kaheksa-üheksa aastat, jõudmaks seesuguse kummalise ja viirastuslik muusikalise teistil laadini. Elektroonika praegusel ajal enesest kujutab. Kahtlemata võib mõnigi Jamaica muusikast võlutud kuulata olla tahtnud juba pikemat aega selle saate edenedes küsida endamisi või saatetegijalt või miks mitte lausa otsest tehaanbergelt. Aga miks ei kõnelda selle muusika päris ilmse inspiratsiooniallika kohta sõnagi, miks ei räägita Jamaica stuudio tehnikast, stuudia filosoofiast, nirgandaap? Mudeli tolleni, mida Stefan Petkel nende mõjutuste kohta öelda on, jõuame meie pärast seda, millel nimeks Frenud ehk võõramaine. Selle pala värv on sinine. Head inimesed kuulatega, meeleni, muusikasaadet, eikellegimaa tänases muusikatunnis, mis 55 minutit pikk, lai ja millest jäänud järele veel osake, mängib teile või pakub teile elektroonilisi abstraktseid ahvatisi. Berliini noormees Stefan Pedge alias Gole. Pauli elektroonika On päris selgesti kuuldavalt 20. ja 21. sajandivahetuse pitser. Nagu ennist öeldud. Tundub mõni mõnedele kriitikutele kroonikutele kommenteerijatele ilmselgelt kuuldavalt mõjutatud ja Moikkalaste Taap tehnikatest ja ta stuudio käsitlusest defon Petkelt päriti seda otsesõnu 1998. aastal, kui ilmus tema tumesinise kaanega CD üks seesugune album ning Berke kippus toda osutust mõneti tõrjuma, väites, et siis oli jõudnud ta juba oma muusiku käekirja välja kujundada. Kuid esimene Ordi üldse teadvustas staabi kui niisuguse olemasolu ja selle stiili. On teil kunst, tükkisid üldse? Kuulis ta sõitis, võib mõneti Kohveldada kahelda, nagu võib kahelda alati siis, kui kellelegi muusiku lähenemine helikunstile, tema muusika käekiri sarnaneb kellelegi teisega niisuguse muusikaga, mis juba ennem kunagi olemas olnud ja kui, siis esimene tõrjub kõikvõimalikke väiteid selle kohta, kuidas muusika millegi muuga sarnaneb. Eks olla igaüks. Aga Stefan, Pedge puhul ei või küll meie eikellegimaal hetkel väita päris kindlalt ei nii ega naapidi ja olgu ta tahab siis Stefan Pedge muusikas pealegi olemas, igal juhul ta seal on on juba pigem 21. sajandi Taap, mis kindlasti oma Estonia lähenemistes on midagi loominguliselt ehk võlgu ükskõik kui kaudselt seitsmendad taastate ja maikale ja sealsetele parimatele produtsentidele kõlab aga ometi nende vanade meistrite töödest tüki jagu erinevalt. Küsimus on järgmine pala, mille värv on kollane. Modernse muusika hajusaid hõrgutisi, nii nagu pakub neid Stefan Pitke tänasele kellelegi mal oma muusikas on pakkumas mitte suisa sarnasele, Joel, aga sugulaslikul kujul küll mitmedki, samuti saksa artistid, praeguse ajal 20. ja 21. sajandivahetusel. Ja muidugi on neid ka muust maailmas küllaldaselt. Ent Stefan Petkega seoses on nimetatud tihtipeale nimesid nagu omaal, tähendab Günther, Kristjan BNS, või siis tervenisti väike väärikas firma Lessing Channel, mida juhib Moritz Oswald. Mõnedega neist on Stefan Petki ehk Bowl olnud seotud oma hiilin inseneriametis mitmetele nimetatud artistide helisalvestiste tegemisel. Ometigi ei ole pelk ehk põul avaldanud küll aastaks 2000 veel peaaegu ainsatki pala, mis ei oleks erandit, et tema enese tehtud aga teket ja eelpool nimetatud õigusega peetud praeguse aja ehk siis digitaalse muusika ajajärgu Hiriarheoloogideks arvatud brittidega David dub. Ja mida arvavad David tuup elektroonilisest muusikast. Enamasti on toimunud ka tähele panna. Võib vaid täienduseks Talle tuua pisi tsitaadi väljavõte tema kaasmaalasest kriitliku roopiangis olest, kes arvavad, et just nimelt Stefan Pedge muusika on iseenesest urbaniseerunud keskkonnamuusika ehk igapäevaelu küberneetika volatud keerutamata, mõtlik sauel. Jätkame palaga, milles me jõuame, kas just Kuldrallale aga igal juhul randa või siis tõesti super randa ehk plaasi pääle sinnapoole igal juhul osutab Stefan Bekke palastrald. Mul on kollane, sest seonduva päikelise värvi päikeselise värviga plaadilt CD kolm. Saksakeelne ja saksameelne kultuuriruum ei ole Eestimaaelust kunagi ise raiskas kaugel olnud pigem ikka lähedal. Nii hästi, mitte möödunud aastasaja vältel, kui viimasel kümnendil on germaani kunstivaimudega otsitud ja leitud kokkupuutepindu ning sarnasusi paralleelisid lõikepunkte ilmneb muuhulgas ka selle sajandivahetusel elektroonilises muusikas, mis siis meisterdatud siinsel marjale või sealpool Saksamaal mille metropolis Berliinis oma lingvistilisi Meraalse Stefan Pedge alias põule, kes neid meile mänginud on, tänasele eikellegimaal. Neid saksa eesti elektroonilisi kokku kõlasid leidub ilmselt küll ka teisigi. Aga põhilist hetkest kõneldes meenub. Mulle, kes ma olen eikeegi, nyyd, kus need kõigepealt esmajoones päris kenake kogus unenäolist elektroonikat, mida 1900 üheksandat taastate saba otsast saadik on ilmutanud meie maa väike ja väärikas plaadifirma kohvi rekord, näituseks Stefan beibki ise lõpetab selle saatelennuk hõljuva lehvivat looga õigen. Aga nõnda nagu seda Stefan Bekke heliruumis tihti ette tuleb, on ka temalenud ja lennukus ilmsesti toimumas kaaluta olekus. Teflon Bekke muusikapaistel polegi kaaluta olek teps mitte halb olek. Loodame, et me oleme iseenesemuusikaga koos hästi, sellepärast siinsamas samal ajal eikellegimaal ehkki kõlavärvid, kombed ja rütmid on siis juba ilmsesti sootuks teistsugused lindid, kus need kellelegi ma lõpetab, nii nagu ta seda kaalustas. Sakslane Stefan Pedge alias kõõl.