Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna vist isegi üle pika aja jälle ühest Loomingu raamatukogus ilmunud teosest. Loomingu raamatukogust on saanud viimasel ajal ütleme, viimase 10 15 aasta jooksul vast üks selliseid kiiremaid reageerijaid maailma kirjanduselus toimuvale. Ja nüüd on nad andnud välja sellise ameerika autori nagu Miranda lai, 1974. aastal sündinud kirjaniku, filmirežissööri, kunstniku ja näitleja jutukogu millel on pikk pealkiri. Selle pealkiri on, siin oledki sa kõige rohkem oma? Iseenesest väga poeetiline pealkiri ja ka raamat poeetiline. Kirjastajad tihti kurdavad, et jutukogud on teosed, mis hästi ei müü, mida on halb välismaalt sisse osta, halb, tõlkida, halb turustada. Ja mina õigupoolest ei teagi, miks see nii on, sest kirjanik, kes kirjutab ka lühijutte novelle saab just nimelt ühe sellise novellivalimikku kaudu ilmselt anda endast kõige parema pildi oma loomingust, oma oma olemusest. Ja ma julgen öelda, et semi randa Tšulai jutukogu mis sisaldab siis paarkümmend lühijuttu 140-l leheküljel on üsna hea ülevaade sellest, kes see inimene on, mida ta teeb, miks ta teeb, kuidas ta teeb Miranda Gyulai lühijuttude kohta võib-olla öelda üsna mittemidagitähendamas mõttes muidugi, et nad on väga Ameerikalikud. Ameerikalik, kus on üks sõna, mis hõlmab tõesti nii suurt maailma, et see ei tähendagi justkui midagi. Aga kui katsuda seda kirjandusele kitsendada, siis minu jaoks Ameerikalikus tähendab suuresti sellist kaasaegsust püüet hoida kätt elu pulsil ja sooja huumorit. Kindlasti ei leia siit juttudest sellist teravat irooniat, mis on eesti kirjandusele näiteks tihti väga omane. Siit ei leia aga selliseid Panorama homseid vaateid ajaloole, kultuurile, mida võib võib-olla saksa või prantsuse inglise kirjandusest leida. Aga siit leiab väga tabavaid ja tõesti sooja huumori, äärmisel juhul sooja irooniaga arusaamu, käsitlusi sellest, milline siis autori meelest ühiskond kitsamalt Ameerika ühiskond nüüd ja praegu on meil julai on võib-olla tõesti paljudel tuntud pigem filmiloojana näitlejana, iseasi kui tuntud üldse Eestis on. Aga kirjanikuna on ta kahtlemata väga avastamist vääriv autor ja on suurepärane, et Carolina pihelgas on siis tema jutukogu eesti keelde tõlkinud, tekkinud katsuda natuke tõesti neid teemasid siin käsitleda või mingit ülevaadet anda, siis mõnes mõttes on see väga lihtne, mõnes mõttes väga raske. Ühest küljest, nagu juba öeldud, räägib ta elust nüüd ja praegu. Teisest küljest võib öelda, et need on ka väga ajatud teemad, mida ta käsitleb. Kõige laiemas mõttes inimeseks olemine kui selline mida tähendab olla inimene teiste inimeste seas, kuidas tajuda, kuidas suhelda lähikondsetega mis asi on armastus, mis asi on sõprus? Mis asi on üleüldse ajalik inimese elu, millega seda täita, et kuidas seda täita, nii et see oleks väärtuslik? See kõik kõlab väga abstraktsete, võib-olla igavaltki, aga tegelikult on tema lühilood ja ma rõhutaksin siin just nimelt sõna poolt lühiväga vaimukad ja oskamat need suured ja keerukad teemad kokku võtta, nutikalt kokku võtta. Nii et selline soe ja meeldiv tunne jääb lugeja südamesse. Tegu on siis kirjanikuga, kes on kahtlemata väga hea, kes annab? Ma arvan küll ülevaate vähemalt teatud suunast Ameerika kirjanduses. Ameerika kirjandus on ju väga suur ja sellises esinenud palju erinevaid voole palju erinevaid lähenemisi. Ja ma arvan, et sellepärast ongi tore, et see raamat on eesti keelde tõlgitud, et me hakkaks arvama, et Ameerika kirjandusena ainult tšak, palun kui Bret, Easton, Ellis või sellised väga karmi koolkonna autorid. Vaid Ameerika kirjanduses on ka soojust, inimlähedust, huumorit, elu, jaatust ja soovi olla nendest igapäeva muredest üle ja näidata, et elu on täpselt nii tore, nagu me ise püüame seda ette võtta endale või nagu seda ise teha. Ja sellest kõigest siis Miranda Tšulai kõnelebki. Arvan, et tema puhul on veel värskendav, meeldiv see ka. Et ta näitab ka seda kui kõige paremas mõttes kerge võib olla lühijutužanr. Vahel on nii, et mõni novell või lühike proosateos haarab lugeja kõige halvemas mõttes endasse, et see on raske ja sellest on raske välja tulla. Miranda Tšulai lühijuttude puhul on see, et nad loomulikult haaravad endasse ja loomulikult tahaks tema lugude maailmas elada. Aga selles ei ole mitte midagi rõhuvat, vaid näitabki, et see on kerge žanr milles on kerge siseneda, millest on kergem. Väljudes on meelelahutuskirjandus selle sõna kõige paremas mõttes. See on kahtlemata hea kirjandus, aga ta ei jää halvas mõttes kummitama. Ja ma arvan, et sellist lühiproosat võiks ka eesti kirjanduses rohkem olla. Ja veel kord suurepärane, et Loomingu Raamatukogu on siis oma kaheksanda, 10. nagu nad neid paarisnumbreid teevad, kaheksanda, 10. numbrina. Selle Miranda Chilai jutukogu siin oledki sa kõige rohkem oma eesti keeles avaldanud. Head lugemist.