Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest Eesti debüütromaanist. Võib rõõmuga tõdeda, et on jätkuvalt inimesi, kes soovivad raamatuid kirjutada kes soovivad neid avaldada, soovivad sellega eesti kirjandusse oma märgi maha jätta ja sellesse siseneda. Ja veel toredam on, et mõned nendest kirjanikest võtavad etega mahukama vormi, kui seda on lühiproosa või luule. Kirjastus Tänapäev korraldab selliseid üritusi nagu romaani võistlusi ja viimase romaanivõistluse võidutöö on siis Vihmasaatjad, mis on ilmunud autori nime Janka Lee Leis all. Vihmasaatjad on ilmselt üks kõige kaunimaid kujundatud raamatuid, mis tänavu, aga mine tea, võib-olla ka eelmisel aastal eesti kirjanduses ilmunud all. Tegu on väga professionaalse, ilusa luksusliku kujundusega ja võib öelda, et sa kohe kutsub lugema. Ma ei tea, mis on selle kirjastuse tänapäev, romaanivõistluse, teise, kolmanda, neljanda, viienda koha saanud tööd. Aga ilmselgelt, et on see vihmasaatjad, raamat, mis žürii, kes iganes nad ka olid, tähelepanu köitis ja kirjastus seda teost avaldama sundis ja ma julgen öelda, et nad tegid õigesti. Ma usun, et nad tegidki õigesti sellele käsikirjale võidutöö nimetuse määramisel. Lühidalt öeldes võib öelda, et Vihmasaatjad on teos, mille kohta tihti üsna halvustavalt kasutatakse zhanri mõistet naistekas. Võib ka lihtsalt öelda, et see on üks moodne muinasjutt. Aga nagu me teame, muinasjutt on meil alati vaja. Ja kui muinasjutte tänapäeval naiste hakataks nimetatakse, siis olgu pealegi kindlasti ei ole see veatu teos, isegi julgeksin öelda, et siin on väga, väga palju vigu. Ainult et millisel algajal kirjanikul ei oleks. Kui need tõesti üksikud geeniused kõrvale jätta, siis iga autor, kes oma loometeed alustab, alustab seda kobamisi mõnes mõttes tundmatul maal liikudes ja täpsemalt, teadmata, mida ta tahab, kuidas ta tahab. Aga vähemalt on olemas teatud selline, nimetame seda jumalikuks algeks või mingi selline püüje teha midagi, mis oleks suurem sellest autorist endast. Kas see ka õnnestub, on iseasi. Julgen väita, et siin raamatus on õnnestumise muidugi rohkem kui vigu. Vaatamata sellele, et ma äsja ütlesin raamatus palju vigu kelle käsikirjad oleksid siis veatud. See lugu on iseenesest lihtne, see on armastuse leidmise lugu. Kuidas üks naisterahvas, olles kaotanud töö riigiametis otsustab kolida Saaremaale oma vanematega, aitäh vanavanemate oma esivanemate tallu. Ja juhuse tahtel naabertallu kolib üks õppejõud, kellel on kõrini saanud suurest linnast ja kes on saanud Kuressaares tööd ka ülikooli kolledži õppejõuna ja nad leiavad raamatu viimastel lehekülgedel siis teineteist. Iseenesest väga lihtne lugu, paari lausega saab selle kokku võtta ja võibki öelda, et seal nagu suurt midagi polegi, et milleks seda siis ikka lugeda. Aga siiski autori püüje kujutada. Tänapäeva tänapäeva probleeme ja tänapäeva võimalusi samuti ei ole sugugi tühine. Ta oskab seda tõsi väga ebaühtlaselt. Näiteks ma pean ausalt tunnistama, et siin raamatus nii dialoogid kui osalt lugu kandvad peategelaste sisemonoloogid on kirjutatud väga ebaühtlaselt. Kui hakata vaatama, et milline naispeategelase kõne ja milline meespeategelase kõne siis ei erinevad teineteisest sugugi. Karakterid jäävad poolikuks. Natuke häiriv on ka üleütlemine. Põhimõtteliselt võiks ka raamatu esimese osa ju paari lausega kokkuvõte alustadagi sellest, kus naispeategelane Noora kolitsis Kuressaare lähedale või kuskile Saaremaale oma esivanemate tallu. Aga see kõik on selles mõttes mõistetav, et esiteks, eks algaja autor peabki harjutama kirjutamist, ta peab harjutama olulise eristamist ebaolulisest. Ja teiseks, seda raamatut võib võtta ja tõesti retke koos kirjalikuga selle loo tuumani. Et kui toimikus on pikk arutelu pikk sissejuhatus, siis sellega autor viib lugeja kaasa retkele mida ta ise parasjagu tegema seal. Nii et see ei ole kindlasti raamat. Mis kuidagi sellise väga peenele või jah, võib vist öelda väga peenele maitsele sobiks, aga see on kindlasti raamat, mida tuleks rahulikult võtta, et ükski kirjanikele veatu kirjanik alustab kuskilt. Ja siiski huvitav on ka see, et autor suudab väga hästi tänapäeva Eesti riigi ameti vähem, aga ka mitte siiski rumalalt Eesti tänapäeva ülikooli süsteemi elu kujutada. Võib öelda, et kui seda raamatut, et võrrelda näiteks mõne välismaa kirjaniku selliseid professionaalselt teostatud naistele mõeldud armastusloo ka siis kindlasti mingis mõttes jääb see lugu olla. Vihmasaatjad ei ole nii tehniliselt veatu. Ja see on raamat, mis minu meelest oleks rohkem toimetamistööd nõudnud. Aga samal ajal võib öelda, et jonka le Leisil on nii-öelda koduväljaku eelist, ta oskab ära kasutada Eesti olustikku ja sellega selle loo meile kõigile lähemale tuua. Ja kahtlemata on tegu autoriga, kellelt mina küll ootan järgmist raamatut mis oleks stiilipuhtam tehniliselt veatum, ent säilitaks siiruse, mis praegu tema esikteose Vihmasaatjad juures hoiab kahtlemata iga lugeja lehekülgedes kinni. Seda ta tõesti oskab. Raamat on kõige paremas mõttes moodsa kirjanduse traditsioone, tavasid järgiv peatükid on lühikesed, lõigud on lühikesed, tegevus toimub, ei ole mingisugust viivitamist, vaid see kõik tõmbab kogu aeg endaga kaasa, hoiab lugemas. Ja see on selle raamatu suur tugevus, nii et kui kirjalik suudab selle säilitada samal ajal olla? Tehnilises mõttes professionaalsem, professionaalsus tuleb, selles, ei ole mul mingit kahtlust, siis tõesti tasub ootama jääda. Millal ilmub Janka Leesilt uus raamat, aga praegu soovitan siis lugeda vihmasaatjaid, mitte olla liiga kriitiline vait, keskenduda sellele, milles autor tugev on. See on siis eesti olustiku kujutamine ja lihtsalt ühe väga lineaarse kõige paremas mõttes lineaarse loo jutustamine. Head lugemist.