Te kuulate saadet Kunstiministeerium. Tänase saate panevad kokku Triin Tulgiste, kes paluks stuudiosse Tartus kunstilaenutuse. Loome äri ajava Hiina Rausi Igor Taul, kes on tuntud kui sõltumatu kaasaegse plakati kollektsionäär, vahendab oma elamusi Indrek Sirkeli kureeritud kaasaegse Eesti graafilise disaini näituselt tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Ning saate avavad Indrek Grigor ehk siis siinkõneleja koostöös Markus Toomperega. Ja meie üritame. Suurendada kultuuripoliitika läbipaistvust, oleme selleks palunud stuudiosse hetkel käimasolevat kultuuripoliitika, alusdokumentide valdkondliku arutelu koordineeriva Eesti Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre. Tere Maria-Kristiina. Ma igaks juhuks ütlen siia ette ka veel, et me sinatame teineteist sellepärast. Me tunneme teineteist väga hästi ja kuivõrd symbol kõnelejad ei ole professionaalsed ajakirjanikud, siis ma kahtlustan, et me ei suudaks kogu saate vältel sellist teietamist formaalselt välja pidada, nii et oleme ausad ja sinatame teineteist. Kujutame seda ka reaalses elus kogu aeg, teeme Maria-Kristiina, me palusime sind stuudiosse sellepärast, et vabariigi valitsuse tegevuskava aastateks 2011 kuni 2015. Et Eesti kultuuripoliitika põhialuste uuendamise ja selle käigus on siis kavas koostada kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020, et neil praegu kehtib sellise kultuuripoliitika alusdokumendina 98. aastal koostatud kultuuripoliitika põhialused ja siis mõlemad dokumendid on, kus dokument saab olema 98. aasta dokument on siis nagu riigikogu tasandil heaks kiidetud kui selline kultuuripoliitika alusdokument. Ja selle uue dokumendi koostamise hetkeseis on siis selline, et läinud aasta tagumine pool oli nii-öelda struktuuri koostamine. Ja siis käesoleva aasta algusest kuni siia keskpaigani on planeeritud valdkondlikud arutelud, mis ka tõepoolest on, on hetkel käimas. Ja ausalt öeldes leian, et on ka siin käesoleval hetkel käimas, et käesoleva saade tõestab seda, et valdkondlik arutelu käimas. Nüüd jõudes siis selle talu juurde kohe siit aalsetes nagu otsast peale või niisugune hästi lihtsa küsimuse, mis mul enne seda, kui ma sellele protsessile kuidagi isiklikult hakkasin rohkem tähelepanu pöörama ja tegelikult ka algselt selle tähelepanu pööramise käigus on ikkagi selle alusdokumendi nagu funktsioon ja positsioon, ütleme Eesti kultuuripoliitika tegemisel. Et kui ma saan asjast õigesti aru, siis tegemist on ennekõike nagu sellisel valitsuse tasandil töötava dokumendiga. Kuidas dokument kultuuripoliitika tegemise juures töötab? Palun avaksid natuke seda, kelle tegevust see dokument reguleerib. Mil viisil nagu selle asja pealkiri ehk siis kultuuripoliitika põhialused meile reedab peaks see dokument, mida ette valmistatakse, siis reguleerima vähemalt riigi tasandil siis kõiki kultuuripoliitilisi otsuseid kõigil tasanditel ja selle kaudu siis kogu kultuurielu kõige laiemas mõttes ilmselt et olles poliitika siis sellises demokraatlikus ühiskonnas nagu meie omasid on eil reguleerida ainult valitsuse tegevust, aga loomulikult valitsuse igasugused otsused tehakse, et sellest poliitikast tõesti lähtuma hakkama. Kas ma vastasin? Põhimõtteliselt vastasid küll ei, aga lihtsalt püüdis seda natuke labasemasse vormi panna, nii et enese jaoks nagu püüdsin neid asju kuidagi lihtsamaks mõelda, siis siis me võime öelda umbes niimoodi, et kui on riigieelarve koostamine, siis kunstiministeerium saab nagu apelleerida Riigikogus heaks kiidetud alusdokumentidele viidates võidu, põhjendada oma või kas te valdkondlike raha küsimusi, mis meil räime siin kunsti valdkonnas siis ütleme, kunstivaldkonna rahastamisel saab viidata nagu sellele dokumendile alusdokumendile, mis põhjendab vajadust finantseerida üht või teist asja või. Ma täpsustaks, et mitte siis kunstiministeerium raadiosaade, vaid kultuuriministeerium riigiasutusena, vabandust, et et seda kindlasti, aga mitte ainult, et, et selles mõttes riiki otsused ja tegevused ei piirdu ainult eelarve otsustega, et kindlasti kui me vaatame neid eelmisi põhialuseid, mille kohta on küll väga palju öeldud, et et nad nii-öelda väsisid ära mitte põhimõtetena, aga lihtsalt ajapikku unustati nende juurde võib-olla otsuste tegemisel tagasi tulla ja nendest juhinduda, samas öelda, et oleks kuidagi nendega väga palju otseselt ka vastuollu mindud. Et noh, alusdokumendina tõepoolest mitte ainult raha küsimiseks, vaid Sist alusdokumendina töötab ka ma saan aru teiste institutsioonide nagu all asustuste sellise sarnaste arengudokumentide koostamiseks, eks ole. Ja ja põhimõtteliselt ka seadusloomes, et kui kultuuripoliitika põhialused näiteks sätestavad mingid teemad või teemade suunad, millega võib-olla riik peaks rohkem tegelema või millele rohkem tähelepanu pöörama, siis, siis see on kindlasti üheks heaks aluseks mingite uute seaduseelnõude algatamisel, et selles mõttes jah, tõesti, need põhialused on mõnes mõttes selline väga kompleksne ja raamistav nii-öelda võrgustikke edaspidistel, kultuuriteemalistele otsustele ja võib-olla sinu algse kommentaarid täienduseks, et poolest see kultuuripoliitika uute põhialuste väljatöötamine on valitsuse tegevuskavas, aga seda ei tee valitsus üksi, vaid vastupidi, see toimub siis väga laiapõhjaliselt koostöös ja eelkõige üheks oluliseks partneriks on siin kultuuri koda. Ehk et võib öelda, et, et väga palju selles kultuuripoliitika uuesti ja ümbermõtestamiseks võib olla ja on osa ka kultuurikoja loomisele eelmine aasta ja selle väga aktiivsel tegevusel. Vasid torgiksin kohe vahel, et ma tuleksin siis ikkagi selle praegusele veel kehtivale kultuuripoliitika põhialuste tagasi. Et ma eeldan, et 98 aastal oli ka ikkagi arusaam, et see on valitsuse kultuuri- ja poliitikad üldse, poliitika peaks sellest lähtuma siis kuidas hinnata ikkagi, et mul läheb küll natukene mudru maik suhu, et tegelikult nad ju väga ei lähtunud, et olgu väga palju asju tihti ära. Aga ütleme, siuksed väga printsipiaalselt asjad, nagu kultuuritöötajad peavad saama oma töö eest väärilist ja kvalifikatsioonile vastavat palka siis see hullustati väga ruttu ära. Siin peaks muidugi kommentaar hinna vahel ütlema, et vaheli jäi siin väga suur majandustõus mille raames tegelikult seda punkti ei puudutatud. Aga lisaks ma arvan, et, et siin on veel fundamentaalsemad küsimused, mis võib-olla seda poliitikat võiksid nagu määratleda, ehk siis mis saab meil muuseumitest ja kui me vaatame praegust sihukest laiemat konteksti, mis toimus eelmine aasta Tartu ülikooli maaliosakonna ümber, mis toimub hetkel EKA ümber siis mul on nagu väga suures skepsis, et kübjad, siukesed, dokumendid ikkagi töötavad. Et selles mõttes, et ükski poliitikadokument ei ole lahus reaalpoliitikast ja, ja tingimata kõigi otsuste nii-öelda taustaks võib öelda, et need on alati ka poliitilised otsused. Aga ära unustada seda, et poliitilised otsused sünnivad demokraatlikus riigis rahva enamuse poolt valitud, et valitsuse otsustena ja vaatame punkt punkti haaval neid vanu põhialuseid siis väga paljude punktide suhtes, et nagu sa isegi siin mainid enamiku punktide suhtes ei ole ka mingit vastuolu, nagu otseselt toimunud. Et ükski kultuuripoliitika ei saa ei ühtegi teistpidi ette kirjutada majanduse arenguid või, või siis ka vastavalt seda, et kuidas, nagu nendele reageeritakse. Ja selles mõttes ma ei oska seda konkreetset näidet ka rohkem kommenteerida, lihtsalt et et siin on punkte, mille puhul ja, ja see on olnud nende põhialuste võib-olla kõige suurem kriitika, et nad on nii üldsõnalised ja tegelikult võimaldavadki mitmeti tõlgendamist. Noh, samas kultuuritöötajate palk on väga konkreetselt välja toodud, siin ei ole mitte midagi üldsõnalist, aga noh, see on ilmselgelt natuke selline nokkimine. Aga võib-olla Vataks natukene sellesse valmiva kultuuripoliitikate poole. Et kuivõrd sa arvad, et on põhjendatud need hirmud, mis on seotud 98. aasta siis selle kultuuripoliitikaga kõvert võib juhtuda selle uue poliitikaga, nagu juhtus vanaga, et lõpuks ei huvita see mitte kedagi. No üks asi, mida ma võin kindlalt väita, on see, et nendest vigadest on õpitud ja selle uue kultuuripoliitikaga uute põhialuste puhul on nii protsessi endas kui ka siis ettevaatavalt. Sellesse järgneb sellele, kui eeldatavasti riigikogu järgmisel aastal need põhialused vastu võtab. See nii-öelda dialoogiline ja koostööl põhinev protsess ja pidev nende punktide juurde tagasitulek ja nende nii-öelda järelevalve sisse kirjutatud, et selles mõttes mõttes kindlasti ei soovisel protsessi algatajad ja selles osalejad seda, et, et me 10 aasta pärast avastaks, et meil on põhialused, mida ei olegi rohkem üle loetud. Aga kes seda järelevalvet teostab, sellepärast et see ei puuduta ju ainult Kultuuriministeeriumi, et siin on väga tugev rõhk ju ka haridusministeeriumil. Tegelikult tulles ringiga selle küsimuse juurde, võib-olla üldisemalt on nende uute põhialuste üks oluline punkt kultuuri seos teiste ühiskonnavaldkondadega, mitte ainult haridusministeeriumiga, palju laiemalt, et selles mõttes, et seosed kirjutatakse sinna sisse. Ja loomulikult kultuuriministeerium on üks osapool, kes siis nende põhimõtete eest seisab, aga samavõrra loodetavasti siis ka kultuuriavalikkus. Oot, aga kes siiski teostab järelevalvet, kas loodaks mingisugune eraldi organ või kuidas peaks välja hakkama nägema ja millised on nende volitused? No ma arvan, et need kultuuripoliitika põhialused kuidagi ei hakka ütleme, piki rakendussätteid koostama, et kes need ühiskonna valvekoerad täpselt just nendes punktides peaksid olema, et riik selles mõttes toimib oma endistel viisidel edasi ka peale nende põhialuste vastuvõtmist, pigem on, on just sellised dokumendid ja nende olemasolu selleks teatud siis nii-öelda selgust loovaks või raamistavaks jõuks. See on see kokkulepe, millest osapooled siis kinni hakkavad pidama. Mul on ikkagi niisugune kuri tunne, et see natuke kujuneb välja, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Et noh, minu üks niisugune võib olla, kartus on see, et me võime uude kultuuripoliitikasse sisse kirjutada näiteks, et EKA peab jääma, ikka peab uue hoone saama ja see kõik on väga ilus. Aga noh, Aaviksoo ütleb näiteks kahe aasta pärast ikka, et vaadake, et noh, ei ole nii ja et olenemata sellest, et Nad on vastu võetud riigikogus niisugune põhimõtteline otsus ikkagi juhtub nii ja siis peaks olema justkui mingisugused kontrollorgan, keda justkui nagu ei ole ka ja et kogu see asi läheb kuidagi väga abstraktseks, ehk siis kas ei või juurutada ikkagi selle probleemi, et tegelikult, et see on lihtsalt selline dokument, mis kaotab kiiresti oma väärtuse. Ma ei saa küll ametnikuna nõus olla, et on olemas lihtsalt dokumente. Aga Maria-Kristina tuleks korra veel need aluspõhimõtete nagu tööprotsessi juurde või selle nii-öelda valdkondliku arutelu juurde. Et sa nüüd postkaasat sinna kogu seda valdkonda üldiselt tähendab mina ei oska nuriseda sellel alal, et ei oleks nagu kaasatud või midagi ja aga sa ühelt poolt oma sellises algses üleskutses, mida sa kunagi neid arutelus alustades tegid viited sellele, et see on kunstivaldkonna teatav eripära, et kunstivaldkonnas ei ole sellist tugev, vaat ühtset institutsioon ei ole sellist ühtset, et noh, jõulist gruppi, kes nagu esindaks valdkonda. Et selles mõttes oled sa ise sattunud tinglikult või ka reaalselt sellisesse olukorda, kus sa justkui ise nagu ametnikuna vastutad selle dokumendi koostamise eest, aga mind nagu siin selles kontekstis huvitav natuke see probleem ise see, et ei ole nagu seda ühtset gruppi, et tegelikult ma ütleksin, et mingis mõttes on see suisa see, et kunstivaldkonnas puudub selline ühtne grupp on kooskõlas selle 98. aasta kultuurialuste põhimõtetega. Ei eelistata nagu sellist konkreetset grupp, vaid rõhken nagu sellel algatusel. Et kuidas sulle endale siit nagu seda arutelu tehes tundub, et kas see on hea või halb, et meil ei ole seda ühtset gruppi ja teine asi on see, et kuidas see hakkab seda teksti mõjutama, et sa viitasid ka juba korra sellele, et see eelmiselt aluspõhimõtted olid võrdlemisi üldsõnaliselt, et võib-olla neid nagu konkreetsemaks ajada. Aga kuidas sulle tundub, äkki see ongi nagu selline kunstivaldkonna traagika? Ta on üldsõnaline lihtsalt sellepärast et kunstivaldkonna nagu prevalveerivad hulk toredaid inimesi, mitte sellised konkreetse põhimõttega institutsioonid. Kui üldisemalt rääkida, siis ma arvan küll jah, et see on kunst, maailma või kunstivaldkonna üks hädasid meil, mitte see, et on palju erinevaid toredaid inimesi, algatusi, vastupidi, see, et koostööd on vähe, ehk et väga paljude teiste valdkondade puhul on näha, et et erinevad institutsioonid ja huvigrupp vaid hea meelega istuvad ümber ühe laua ja üritavad sõnastada nii-öelda valdkonnaüleseid eesmärke ja põhimõtteid kunstis pisut keeruline olnud saavutada ütlevat. See katse seisab selles mõttes veel ees, et siiamaani ma olen tõesti selles nii-öelda kaasamise faasis rääkinud pigem väga paljude tegijate või või siis huvigruppidega ka nii-öelda eraldi. Ja nüüd on plaanis mai ja võib-olla juuni jooksul teha neli kuni viis sellist teemadele konkreetsetele küsimustele keskenduvat ütleme siis ümarlauda, kus erinevad inimesed tulevad kokku ja võib-olla suhestuvad juba mingit Konkreetsete nende eelnevate vestluste käigus siis välja koorunud teemade ja seisukohtadega. Aga üldiselt sellest tekstist või lõpptulemusest rääkides siis selle sündimist, mitte küll reaalajas, aga protsessi saab jälgida, kes ei soovi ise aktiivselt kaasa lüüa, siis internetis sellisel leheküljel nagu kultuuripoliitika poee on kõik nende kultuuripoliitika põhialustega seotud teemad ja protsessid väga ilusti ära kirjeldatud. Kunsti puhul. Seal erilist ajakava hetkel ei ole, teistes valdkondades võib ka vaadata siis seda, et kes, milline organisatsioon või isik konkreetsete, kas teemade või protsessi eest vastutab, aga lõpuks siis tõesti kõigi valdkondade, need nii-öelda sisendid jõuavad kultuuriministeeriumisse selle kultuuripoliitika väljatöötamise nii-öelda juhtgrupi lauale ja see lõplik kest koostatakse siis juba nende poolt ja siis nende tekstide põhjal, mis selleks hetkeks on kokku kogunenud. Ja igasuguse poliitika puhul peame me loomulikult juba ette arvestama ka sellega, et kuigi iseenesest juba see dialoog ja omavahel kokku ja läbirääkimine võib olla päris keeruline, siis see, mis on valikus dokumendis, on veel laiema ringi läbirääkimiste küsimus ja veel suurema hulga eri valdkondade elualade kaasamise küsimus. Et selles mõttes ei saa küll ikka keegi teine väita, et tema ainuisikuliselt või ühe kindlaasutusena neid põhialuseid kirjutab, et see oleks lihtsalt vale. Aga mul on üks selline küsimus veel seoses nende valdkondlike aruteludega või, või mis on ka mõnes mõttes natuke auto kriitiline küsimus puudutab nagu nii-öelda rääkijate pädevust, kui aus olla, et ühelt poolt see dokument mõjutab meid kõiki kaudselt loomulikult selle poliitika näol ja teiselt poolt on ta ikkagi väga konkreetselt selline nagu poliitiline dokument või et ühesõnaga, kui sa oled neid arutelusi juba läbi viinud mõnda aega, siis kuidas sulle endale tundub, nagu see tulemuslikkus, just sellest tuli ka selle uue dokumendi nagu konkreetse küsimuse, et kas nende arutluste käigus on võimalik jõuda nagu pädevalt selliste konkreetsete tulemusteni? On küll selles mõttes, et eriti võib-olla just nimelt nii-öelda üksikjuhtumitega vesteldes siis need teemad, mis kellelegi jaoks on rohkem fookuses kui me jätame mingid üldised sellised murekohad välja, mida ilmselt ka need põhialused kuidagi ei saa parandada, et siis juba see teemade ring kindlasti koorub väga hästi välja nendes vestlustes ja põhimõtteliselt pädevuse küsimus selle üle võib ju arutada, aga me kõik olemegi see riik ja need inimesed ongi need kunstiinimesed, kellega ma räägin, et ma ei arva, et keegi oleks liiga vähe pädev neil teemadel kaasa rääkima. Pidasin pädevuse all tegelikult silmas ennekõike nagu sellist riigi tasandil töötava dokumendi juures nagu kogu aeg, tundub, et ma tegelikult täpselt ei adu, kuidas see dokument nagu töötab. Aga ma tegelikult annaksin siit küsimuse jada edasi Marcust ooperile. Et mul võib olla ka selle dokumendikäitlusega edasi minnes, et ma arvan, et kohati võib olla probleemiks saab see, et ütleme, valk kond ise sooviks võib-olla natukene rohkem niisugust viisaastaku või seitsme aastaga plaanis nagu kirja pandud asja, et a la viime kaheksa kunstniku maailma tasemele, mis tegelikult on väga absurd, aga vähemalt on väga lihtne aru saada, et kas amp linnukesed eesmärgi taha tõmmata või ei saa. Aga samas niisugust dokumenti ei ole võimalik niimoodi kokku kirjutada. Ma arvan, balansseerimine konkreetse üldsõnalisus vahel saab olema väga keeruline. Selles mõttes, et kindlasti sellised eesmärgid või selline konkreetsus aste ei ole kindlasti kultuuripoliitika põhialuste teema, et see on valdkondlike arengukavade tegevuskavad, äärmisel juhul ministeeriumi arengukavad teema, aga teatavasti kunsti valdkonnas riiklikke asutusi ei ole nii ministeeriumi käed ka mingite konkreetsete tegevuste välja hõikamiseks siis tehtuks kuulutamisel on väga lühikesed, et siin tegelikult oleks just nimelt vajas suuremat nii valdkondliku institutsionaalset algatuste koostööd. Et selles mõttes ma võib-olla pisut optimistlikult loodangi, et peale selle nii-öelda kultuuripoliitika mingite suuremate üldisemate küsimuste koos ära otsustamist võib-olla õnnestub meil mõnes mõttes neid diskussioone jätkata ja just nimelt siis konkreetse tasandil leppida kokku juba mingites ühistes eesmärkides. Ülevaldkonna. Millised võiksid olla, et ma küll hellitavalt kutsun neid ümarlaudasid grupiteraapiat, eks sellepärast, et tavaliselt nad niimoodi kujunevad välja, kuidas räägitakse järjekordselt ikkama probleemid südamelt ära lepitakse kokku, et niimoodi peaks tihedamalt kokku saama, siis ei saada ja minnakse edasi oma teed. Et aga kas äkki on seal tekkinud nagu siukses ideid, et mis võiksid olla need akuutsed probleemid, mis võiksid leida lahendust? Selles mõttes, et eales osalenud ka ümara laudadel? Hea meelega ei hakkaks neid probleeme ise välja sõnastama teiste eest, et pigem ma nagu ütleks, et igasugune teraapia on lõpuks ikkagi tulemuslik. Siiralt usun sellesse. Ei, ma usun ka sellesse, aga minu jaoks on näiteks alati arusaamatuks sihuke küsimus nagu koostöö et seda võib ju kirjutada igasugustesse dokumentidesse sisse, mis muuseas sees ka kõikide sihukeste, alates kunstnikeliitudest, muudest, isegi väiksematest organisatsioonidesse on igal pool sees koostöö. Et seda võib kindlasti ka veel kõige soojemates paberitesse kokku kirjutada. Aga ma pole kunagi täpselt aru saanud, et kuidas on võimalik suunata või sundida organisatsioone või inimesi koostööle. Seal ei saagi sundida, et selles mõttes olekski vaja, et organisatsioonide inimesed lepivad kokku, et neil on mingid ühised huvid, et noh, toome näite, et kunstnike liidul ja mingitel kohalikel kaleriidel on ühine huvi heiduta eesti kunstnike loomingut mitte ainult Tallinnas vaid Tartus, vaid ka väljaspool neid keskusi. Ja koostöö saab praktiliselt olla siis see, et leitakse need võimalused, et need näitused teatud regulaarsusega nendele kohtadele ka jõuavad. Et noh, see on lihtsalt üks näide või siis teema, mida väga palju on puudutatud ka nende põhialuste kontekstis rahvusvahelistumine kõige üldisemas mõttes. Üks asi, mida keegi meist selle all silmas peab, kas me peame silmas seda, et kaheksa eesti kunstniku edukatele näitustele, kas me peame silmas seda, et see kunst, elu, mis meil siin toimub, on lisaks sellele, et on meile endale huvitav huvitav kellelegi teisele on dialoogis millegi laiem, aga et nende põhimõtete kokkuleppimisel ja nende ülerääkimisel, siis need konkreetsed lahendused saavad ainult koostöös sündida? Selle koostöö puhul veel võib-olla tooksin välja, et ikkagi see kunstivaldkonnas ei ole meil ühte sihukest tugevat koostööpartnerit mitte kellelegi ehk siis ka kultuurikojas sisuliselt kunstivaldkond on esindamata, et et kas see, ütleme sihuke üldsõnastatud koostab, võiks tähendada ka seda, et, et me suudame kuidagi nii ennast kokku tuua, et, et me suudame leida võib-olla sihukese kõneisiku, kes oleks mingil määral pädev kunsti valdkonda esindama erinevates siis tasanditel. Või meil ei lähe seda üldse vaja, et olemegi leppimine sihukeses staatus kooga, et tegelikult kunstivaldkond ongi niivõrd hajus, et ühte siukest kõneisikut ei saagi olla. Ma arvan, et hajusta ei ole, et küsimus ongi selles, millised on nende konkreetsete kõneisikute, kes hetkel olemas on prioriteedid. Ja see, et, et näiteks kultuurikojas kunstiinimesi suhteliselt vähe on selle, siis on küll kuidagi kultuuri koda süüdistada. Tuleb ikka peeglisse vaadata. Ja Selti kultuurikoja süüdistamine vaid see pigem oli sihuke konstanteering, et nii on. Et kas võib olla, et see on niisugune esindatuse probleem, võiks selles lahendused ja seoses koostööga. Noh, selles mõttes, et selleks peaks üldse vaatama, et mis selle probleemi põhjused on kas on inimesed, kes seal võiks olla ja ei ole, mis need põhjused on, miks nad seda ei tee? Miks on paljude inimeste puhul võimalik väita, et nad võiksid palju laiemalt kaasa rääkida ka nendest samadest skulptuuripoliitika küsimustes, aga nad ei ole sellest ka see enam või üldse huvitatud, et loomulikult on seal palju keerulisem kui me siin nüüd paari lausega seda kuidagi diagnoosida suudaks. Kindluse. Sellega on meie saateaeg otsas, selleks korraks aitäh, Maria-Kristiina Soomre läheb, kes on siis Eesti Kultuuriministeeriumi kunstinõunik ja ma usun marja, et kui mitte mina, siis, siis äkki ehk vaarin mürkuda naaseb kutsub sind selle alusdokumendi koostamise järgneva protsessi jooksul kindlasti veel saatesse. Tere, head kunstiministeeriumi kuulajad. Mina olen Triin Tulgiste ja minu külaliseks on täna kunstilaenutus, kaleidoskoobi vedaja hing Liina Raus. Tere, Liina kõradriin. Ole hea. Räägi alustuseks, mida kunstilaenutus endast kujutab. Kunst on selline, uudne, palus inimesel kunstiga laenutada, praegu on võimalus käia kunstinäitustel või siis kunsti osta. Kunsti ostmine on tihti raske ja kui inimene tegeleb oma põhitööga ning tal on ka pere ja muud hobid siis tal tegelikult on väga keeruline. Võib olla süveneda sellesse, mis toimub kunstimaastikul ja kunstinäitustel võib-olla käia rohkem. Siis olekski hea, kui oleks selline võimalus, et inimene saab kunsti tuua oma iga päev päevasesse keskkonda, sellesse nagu pikemalt süveneda. Võib-olla rääkida teiste inimestega sellest et oleks selline vahetu kontakt. Et Tartus on nagu hästi palju kunstnikke, hästi vilgas kunstielu. Aga see võib-olla jääb nagu sellesse kunsti piiridesse, et inimene nagu väljastpoolt seda ei saa nagu kontakti sellega väga hästi. Aga kust pärineb kunsti elanud see idee ja kuidas sa selleni jõudsid? See idee pärinebki sellest, et mina nagu ise olen keemik hoopis ja siis ma tundsin seda nagu kuidagi lõhet, et oleks vaja mingit sellist siduvat teenust nagu, et kuidas kunst tuues inimeste juurde, et see oleks nii keeruline, enam. Aga millest selline nimi, kaleidoskoop, ta ilmsele seostub millegi maagilise või kas ongi mõeldud kliendi püüdmiseks selline nimi või miks sa valis? Kunstilaenutus nagu võimaldab nagu siukest vaheldust keskkonda, et sa laenatud ühed pildid ja siis võib-olla vahetad mingi aja pärast kaleidoskoobi, sa saad ka mustreid muuta. Et säänse. Mina näen kunstilaenutuses eelkõige head võimalust kunstnikele oma töid tutvustada väljaspool tavalist aga teinekord ka suletud valget kuuped. Kuidas sina seda eesmärki endajaks püstitanud oled, et mis on kunst alanud see eesmärk või ühiskondlikud või sinu enda jaoks ka? Põhimõtteliselt see eesmärk ongi siis kunstivalgest googlist välja saada, et ta tõesti oleksime keskkonnaga rohkem nagu ühendatud või inimeste tegevusega kogu seal ühiskonnaga. Muidugi ma saan aru, et taltsas valges kuubis on ka väga tore nagu kunsti nautida, aga see kuidagi jääb väga kitsaks, et sinna jõuab väga vähe nagu neid vaatajaid probleem, aga see kunstielu on siin põhimõtteliselt Tartu Tallinn. Teistes kohtades ka toimub, aga kui sa oled juba Tartus, siis vahest ikka mõni huvitav selline näitus nägemata ja sellised nagu probleemid. Et see kunst võiks kuidagi ringlusse sattuda või, või kuidagi paremini nagu jõuda inimesteni. Kunstilaenutus on loomemajanduskeskuse rüpes sündinud ettevõte viimastel aastatel. Seal on palju räägitud ohtudest, mis kaasnevad kunsti ja laiemalt üldse loomingu allutamisega turumajanduslikele reeglitele. Kaleidoskoop alustas tegevust Tartu loomemajanduskeskuse toel ja need, kel inkubatsioonifaasis nüüd pärast esimest tegutsemisaastat. Millised on sinu kui Insaideri kogemused kunsti ja turumajandust püheldamisel? Lepitamisel? Mul pole, mul ei ole piisavalt kogemusega, millal seda turumajandus tähendab nagu väärtuste vahetamist. Vahetum ja inimene suhtleb inimesega, et see on minu arust väga hea, nagu selle juures, et muidu nagu võib-olla kuskil kõrgel keegi otsustab midagi, siis toimub mininäitus, aga võib-olla seda jõuavad külastama väga vähe rahvast, et siis ma ei tea. Et sinu jaoks ei ole konflikti selles nii-öelda kunstiloominguvabaduse, siis sellise turu majates reidide nagu kokkuviimisel Noh, kui nii kunsti, siis oleksin keerulisem, aga võib-olla laenutuse poolse natuke avaldub see võimalus laenutama ollakse valmis võib-olla erinevamaid, mingeid teistsuguseid töid ka, kui ostma. Aga millised on sinu müügistrateegiad lähtudes sellest, et sinu teenus ei ole klassikaline kaup, vaid nii-öelda lisaväärtusega objekte, siis millised on ka siis sinu lähenemised klientidele, mille poolest need on erinevad tavalisest müügimehest? Ma ei tea, päris niimoodi peale lennata ei saa nagu siukse tavalise müügimehe juttu millel on nagu rõhuv enamus keskkonna muutmise aspekte, et vaheldus on ja selle kunstilaenutuse puhul aga noh, inimene ja kui ta ei ole kunstiga kokku puutunud, siis kui ta nagu näeb seda nagu efekte, on ju, kui tal on sealmaal seinal ja siis ta saab sellega natuke koos olete, saab siis alles sellest kunstiväärtusest võib-olla aru, et kohe nagu on võib-olla natuke raske seda selgeks teha, inimestele tuleks nagu võib-olla vastu tulla alguses natuke ja see inimene kuidagi tuua sellesse kunsti lummusesse. Kaleidoskoop ongi minu ajaks sellepärast isiklikult sümpaatne, et see tähistab teatud etappi kunstimajanduse tekkimisel. Kunstnikud ei oleks nii kurgimüüjad, Rael Artel nimetas neid kukkunud trükises vaid justete astuksidki vahele, erinevad inimesed ei lähe siis, eesmärk on kunstikas müüa, laenutada, tõlgendada seal vahel, et kunstnik teeb siis ainult selle kunstiteose loomise etappi, et nii-öelda, et sina oled sissegi eelgalerii tase. Vähemalt mina näen sind sellisena, et Eesti võib olla laiem. Elanikkond ei ole valmis veel kunsti ostma, aga võimaldades neile kunstilaenutust, neid saab nagu vaikselt hakata harjutama selles suunas, et võib-olla nad ükspäev ka reaalselt võtavad selle sammu ette, ostavad kunsti. Kuidas sulle tundub? Et ma usun küll, et sa nagu on niisugune samm nagu kunsti ostmise suunas ka võib-olla et kui inimene saab proovida erinevaid asju ja välja kujundada võib-olla oma maitset saab nagu leida kergemini, mis talle meeldib, siis lõpuks galeriis on võib-olla raske nagu minna ka. Aga kuidas sulle tundub nii-öelda Tartu kunstimaastikul opereerides, et kas Tartus üldse oleks ruumi kommertsgaleriiks veel ja kas Blaistele rolli võtta kunagi tulevikus? Põhimõtteliselt noh, see kunstisalong tegeleb rohkem siukse valem pro konservatiivsema kunstiga, et et selles mõttes siukse kaasaegse kunsti osas oleks nagu küll missi. Aga samas ma iseenesest veel galeriisse nagu ei ole võimalus sulgeda soovi, et minu eesmärk on isi kuidagi avardada seda kunstivõimalusi kunstiturgu, et pigem nagu püüda seda kunstiga galeriist vette minna. Tulles tagasi loomlanduse teema juurde ühe suurima probleemina on esile tõstetud just kriitilise kunsti sobimatust siis loomemajandusmudeli, siis millised on kriteeriumid, mille alusel sina valid kaleidoskoopi tööd, et kas need peavad olema näiteks klassikalistes Meediumite maal graafika, skulptuur kuna neid on lihtsalt lihtsam eksponeerida sellel potentsiaalse kliendil või milles sa lähtud, kui sa, need kunstnikud valida endale koostööpartneriks? Praegu on jah, põhimõtteliselt maal kindlasti sa eksponeerimine on probleem, aga ma arvan, et koostöös kunstnikega võiks nagu mõelda sellele, kuidas võiks mingeid asju eksponeerida, kindlasti kriitiline kunstiinimene ei taha võib-olla seal tööruumis või kuskil pidevalt näha mingit siukest kriitilist teosta tasakunsti sellest sobibki nagu ainult galeriis, et inimene tuleb, saab mingi elamuse, impulsi et mitte siukseks püsivaks nagu kontaktiks. Aga jah, ma mõtlen nagu noh, siin oli juttu, et videokunsti võiks nagu küll, võib-olla eksponeerida niimoodi kuskile, aga, aga noh, see on jälle küsimus, et kuidas seda teha ja et see kindlasti mood on ka kunstnikelt nagu põnevaid ideid ja lahendusi selles osas, et mina üksinda aga ei jõua kõike seda välja mõelda. Aga kuidas sulle tundub, kuidas on Tartu kunstnikud loomemajanduses ideega kaasa läinud, kuidas nad suhtuvad sellesse, kas ollakse veel nagu võib-olla sellisel Bergsel positsioonil nende tööde sellise otsese müügi eemal või mitte? Ikkagi tahetakse, aga no see majandus võibolla siuke asjadega sirgelt tekitab ürgsust või võib-olla ka sellistesse vahendaja rollide, nagu suhtutakse kuidagi seda tööd ei osata nagu väärtustada. Aga põhimõtteliselt nagu ikkagi kunstnikud nagu tahavad või meie. Sa oled siiani koostööd teinud peamiselt Tartu kunstnikega, see on paratamatu, kuna sa ise asud Tartus, aga kas sa tulevikus plaanid laiendada oma tegevust või kaasata kaleidoskoobi töösse ka näiteks Tallinnast, Pärnust, Võrust, kus iganes teisest linnast kunstnik? Põhimõtteliselt kunstnike võiks kindlasti kaasata mujalt ka, kui sa nagu sinna portfoodiasse ja siis inimesed saaksid nagu näha ühest kohast. Et praegu ongi probleem, võib-olla see kunstimaastik on ka see, et kõik kunstnikud kuidagi on eraldi omad blogid asjade puudumisega, ühtsem süsteem võib-olla kus inimesed nagu võiksid tutvuda kunstnikega, aga põhimõtteliselt noh, Tallinnas, sest peab ikkagi liikuma vähemalt noh, et toime tulla üldse selles osas ka praegu on tekkinud esimesed kontaktid Tallinnas tegutsenud. Rääkides aga natuke potentsiaalsest kunstiostjast, kellel on kunstilaenutus suunatud ja millised on selle grupi ootused, kas neid saab nagu liigitada homogeenseks grupiks või on väga erinevaid inimesi, kes on huvitatud sellest teenusest? No praegu on põhiliselt ikkagi laenutavad need asutused ja ettevõtted, et erakliendid on väga tahtnud osta ikkagi, et see võib-olla on võõras ja noh, tegelikult noh, võibolla mul on ka kergem alguses nagu keskenduda nendele äriklientidele, sest. Aga sa oled nende ootustes märganud teatud mustrit või, või lähtud saab ka näiteks uute kunstnike kutsumises kaleidoskoobid koostööd tegema sellest, et sa tead, mis võiks mõnele kliendile, kelleks on juba tekkinud koostööd, mis meeldida. Lasta inimestel üsna erinevad maitsed ja see on päris huvitav, nagu jälgida, mis kellelegi meeldib, aga aga praegu ma olen nii vähe tegutsenud, et ma ei saa nagu võib-olla niimoodi öelda veel mingeid järeldusi sellest teha. Millised on kunstielanikesse plaanid järgmiseks aastaks, on ambitsioonid, seal on praegu ma olen ütleme, tegelenud võib-olla mingeid asju ise nagu õppida või näitusi teinud ja seda portfooliot koostanud ja esimesed kliendid on ka tekkinud, aga tuleks nagu nüüd kliente juurde, neid, neid kunsti, laenutajaid, eksponeerimisvõimalusi, Aga kui sa vaatad kunstilaenutust kui fenomeni, et sa näed, et 10 aasta pärast Eestisse on midagi, mis jääb nagu püsima institutsioonina ka erinevates linnades ja sellise suurema võrgustikuga sest ma tean, et näiteks suvel preemiani külastades seal oli linnaraamatukogu juures oli eraldi osakond, kus sai laenutada erinevaid kunstiteoseid, et see oligi nagu sama Loomulik nagu raamatu laenutamine, jah, sa võiks tekkida küll minul muidugi on võib-olla raske nii laialt kohe üksinda teha kõik. Et ma tean, et Soomes on see alguse saanud hoopis kunstnik tiivilat, kunstnike liidu nagu baasil siis Hollandis on ka kuidagi nagu ürik natuke aidanud ja noh, see, mis mina teen, see on võib-olla rohkem sarnane sellega, mis on kuskil noh, Soomes ma tean ühte firmat, kes nagu kunsti vahendab asutustele ettevõtetele siis noh, Inglismaal, seal suurtes linnades on kaasa üsna prestiižne. Sul on nagu firma seintel kunst nagu tühjad seinad. Et selles mõttes nagu ärilises mõttes on nagu sellel alal kergem nagu keskenduda. Et see nagu niimoodi laieneda, see vajaks nagu väga palju sellist no suure võrgustiku loomist ja nagu rohkem ressurssi võib olla. Ma pidasin silmas seda rohkem, et kas sa arvad, et see on midagi, mis nagu juurdub ühiskonnas, nii et et see tekikski näiteks raamatukogude juurde, et see ei oleks enam nii-öelda sinu tegevuse piires, vaid see lihtsalt nagu õigustaks ennast kunstiväljal selline nähtus ja siis ta nagu kinnistuks erinevate institutsioonide juures Mulle küll meeldiks, kui see juurduks. Soomes on sa üsna hästi käima läinud, samas Saksamaal kaheksakümnendatel oli see kunstilaenutus hästi populaarne ja nüüd ta on kuidagi võib-olla vähem aktuaalne. Aga see nagu oleneb vist inimestest, et kuidas nad suhtuvad sellesse laenutuse ideesse praegusel ajajärgul võib-olla inimesed võib-olla ei ole veel päris valmis oleks niimoodi, et nad koju laenutavad, nii palju. Aga ma soovin sulle palju edu. Aitäh sulle saatesse tulemast, aitäh kutsumast. Aitäh kuulamast. Kunstiministeeriumile oli külas Liina Raus kunstilaenutus kaleidoskoobist. Vestlust juhtis Triin Tulgiste. Tere, head kunstiministeeriumi kuulajad. Minu nimi on Gregor Taul. Täna kavatsen kõneleda reedel, 20. aprillil Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud Indrek sirkli kureeritud näitusest sisu ja vorm. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001 kuni 2011. Et kuraator Indrek sirkel rääkis siinsamas stuudios eelmisel reedel delta saates näitusest siis otsustasin loobuda tavapärasest vestlusvormist. Kõnelen täna üksipäini. Võib-olla alustaksin kõigepealt enda positsiooni tutvustamisest seoses selle näitusega. Minu huvi graafilise disaini vastu sai alguse semiootikaõpingute aegadel Tartu Ülikoolis. Plakatid, flaierid, muud trükised, kuid paeluv segu tekstist ja pildist nende sidumisest vastastikusest tõlkimisest. Nii et siiamaani lähenen Magraafil disainile teatava välisvaatlejana, vaatan seda rohkem kui semiootika objekti või teatud mõttes mu pilk on selline ufo pilk keda lõpmatult paelub seen. Mida kuradit nende tähtede ja piltidega tegelevad graafilised disainerid õigupoolest teevad. Ja kui nad seda midagi teevad, siis millele nad toetuvad? Kuidas ja millal nad õnnestuvad ja kas nad ise ka teavad, millal nad õnnestuvad. Ja sellega seoses mulle meenub, eks Mihhail Lotmani näide, mida ta enda loengutes mõnikord välja tõi, et juhul, kui ufod peaksid maa peale maanduma ja hakkaksid vaatlema inimesi ja näeksid, kuidas need olendid hommikul üles ärkavad võtavad käte ühe käelabapikkuse puupulgake savi, mille otsas on veel risti asetsevad ogad. Võimalik, et mingisuguse tootemlikku loomaga kõrvad pistavad selle pulga siis endale suhu, hakkavad rituaalselt edasi-tagasi liigutama. Ja enne magamaminekut teevad olendid täpselt sama asja. Ja lisaks terve päev läbi on neil majades mingisugused kastid, mis näitavad, kuidas ülejäänud inimesed sedasama asja teevad. Nii et need ufod võiksid järeldada, et planeedil elavad olendid, kes kummardavad müütilist hammast nende ususümbol on see pulk, millega nad seda hammast nühivad ja veel siis mingisugust maagilist plöga peale määrivad kaunistavad sarnasest vaatepunktist vaadatuna võiks öelda, et siin planeedil elavad ka tegelased, kes päevast päeva istuvad ühe lahtikäiva suriseva asja ees ja toodavad selle suriseva asja abil teisi lahtikäivaid asju, mis küll ei suriseni väga ja lisaks on neil olenditel väga problemaatiline suhe värviga tindikompositsiooni ja kujunditega. Aga nii palju siis sellest ufo pilgust, sest ma ei oleks päris aus, kui ma ütleksin, et. Ma olen graafilise disaini suhtes kõrvaltvaataja sest alates 2011. aasta sügisest õpetan ma kunstiakadeemia graafilise disaini esimese kursuse tudengitele sellist laiapõhjalist ja pahatihti ka laialivalguvat ainet, mille eesmärgiks on tudengitel tutvustada kunstiajalugu, kultuuriajalugu, semiootika ja teisi distsipliine, millel on tugevalt asjagraafilisse disaini. Nii et kõrvaltvaataja olen mõelnud selles suhtes, et ma ele kunagise graafilise disainialast õpetust saanud. Aga seoses oma tundidega tunnen ka teatavat vastutust sellega seoses, mis noorest kaasaegses graafilises disainis toimub. Aga nüüd näituse juurde, kui ma peaksin antud näituse mõne sõnaga endakse kokku võtma siis toetaksin ainult kiitvatele sõnadele suurepärane paeluv meistriteos. Ja tõepoolest, ma ei mäleta, millal ma viimati neli tundi järjest ühel näitusel veetsin. Täna hommikul ma seda tegin. Ja eks see on ka küllap arusaadav, sest tegemist on siiski rohkem väikese raamatukogu või arhiiviga, kus saab kõiki väljaandeid trükiseid vabalt oma käega lehitseda. Nii et tõesti pigem arhiiv kui näitus. Ja oleks aus alustada näitusest kõnelemist kiitusega kuid siia juurde võiks maitset andvaks soolaks mõne kriitikanoole lendu lasta. Nimelt, kui mind midagi selle näituse juures häiris, siis see, et väljapanek on täiesti lootusetult EKA graafilise disaini osakonna suhtes kreenis. Mõningase üldistuse läbi võiks öelda, et kõik näitusel osalevad graafilised disainerid on oma hariduse saanud EKA graafilise disaini osakonnas ning jagavad seega paratamatult kaunist sarnast visuaalset keelt kuid ka ohtlikult sarnast mõttemalli. Seda visuaalset sarnasust näib toetavat ka asjaolu, et mitmete tänaste graafilise disaini, õppejõudude ja tänaste endiste tudengite koolitee on mingisugusel hetkel läbinud amsterdami linnatänavaid täpsemalt peitveldi nimelist kunstiakadeemiat. Näituselt on paraku välja jäänud mitmed Tallinna kui deka välised kujundajad. Ning samuti kohtume näitusel näiteks Tartu noori tegijaid, kuigi küll tänu Rael artali kunagisele projektiruumile Lutsu raamatukogu all on ka Tartu soravalt esindatud. Miks on see nii, et näitus on EKA-keskne? Vastuseid võib leida mitmeid. Esmalt muidugi see, et Ecol on graafilise disaini seisukohalt Eesti vabariigis pea täielik monopol ja väga jõuline teine. Selle näiteks on kasvõi see, et graafilisse disaini on viimasel viiel aastal olnud ikka üks kõrgemaid konkursse. Ja sellega seoses on ka kursused väga tugevad. Ning veel üks asjaolu, enamus graafilise disaini osakonna lõpetajaid saavad tööd. Ja kui nendele EKA graafilise disaini osakonna lõpetajatele ka töö on siis ju on neil ka võimalusi töö kõrvalt vabast ajast tegeleda nii-öelda kultuuriliste projektidega alguses plakatite, flaierite, teiste trükistega, mille eest mitte kunagi õiget palka ei saa kuid mille tegemine võtab energiat ja aega. Kuid on ka väga inspireeriv ning õpetlik. Siinkohal võiks juurelda, et miks kõik need teised, kes näiteks Tartus teevad pidude või kontserte, flaiereid ja muid asju siis kas nemad ei olegi professionaalsed disainerid? Miks kuraatanud välja on jätnud? Laiemas plaanis äkki kuraator ei saanudki neid näituse hulka kaasata, kuna nad lihtsalt ei ole trükiseid teinud raamatuid kujundanud? Vihikas tartus lihtsalt tehaksegi asju vähem. Ja selle EKA-kesksusele on võib-olla veel üks praktiline põhjus. Kuraator tegi oma töö oluliselt lihtsamaks, kui ta otsustas ainult Eka kasuks sest ta on selle maailmaga tuttav. Teab, millised on head tööd ikkagi seotud tudengitelt vilistlastele ja mitte ainult teab, millised on head tööd, aga ka mida need EKA ga seotud inimesed on väljaspool Eestit teinud. Sest väga mitmed trükised selle näitusel on näiteks valminud Hollandis mille kohta ilma selle näitas, et ta meil õieti aimugi ei oleks. Aga selle Hollandis õppimisega seoses et kui näitusega kaasnev juunis ka kataloog siis selle kataloogi puhul ootaks kuraatorilt ja meeskonnalt kindlasti paari süvendatud artiklit WCd selle Hollandi sideme kohta. Sest teatud mõttes oleks ebaaus lasta sellel väga reaalsel sidemel justkui iseenesestmõistetavalt seal näitusesaalis ringi hõljuda. Niisiis ootaks vastuseid küsimusele, miks on see Hollandi graafilise disainitelg nii tugev, kus side üldse alguse sai? Mida see side endast kujutab? Miks Holland, Amsterdam eestigraafilisi disainereid, nõnda ligitõmbav? Keegi teisest plaanist, et need riit väldin. Akadeemia õppemeetodid, esteetika? Mil määral need kajastuvad EKA õpetuses ja kui palju on neid kriitveldi meetodeid kopeeritud või siis kohalikele oludele kohandatud. Ja mil määral on EKA koolkonnas selle Hollandi koolkonna kõrval veel teisi keeli? Sellega seoses võikski öelda, et näituse nimi, sisu ja vorm mis on küll laenatud kuuekümnendatel aastatel populaarsetest tarbekunstinäitustest, mis kandsid nimeruum ja vorm minu jaoks näituse nimi pigem viitab Madalmaade modernismi traditsioonidele. Ja siit-sealt näib ka näitusel vilksatavad saatuslik sinipunane Riitwaldi tool. Näituse nimega veel seoses näituse pealkiri on sisu ja vorm. Tuleb Rooma number üks mis näib viitavat sellele näitusele, on oodata ka järge. Jääme huviga ootama, milline see teine osa on. Aga siia juurde võiks ka rääkida eksponaatidest, enestest ja mõnedest mõtetest, mis eksponaatidega seoses mul pähe tulid. Üks tähelepanek on selline, et tundub, et kaasaegsed graafilised disainerid ei tegele eriti vähemalt iseseisvalt poliitiliste teemadega. Ajaloolis romantilises nägemuses võiksid just graafilised disainerid olla need kes, olles lähedal trüki pressidele, tähtedele, tindile võiksid levitada solidaarset sõnumeid, võidelda kapitalismi hoobadega, anda välja ärgitavaid, ajakirju ja brošüüre. Aga ei, selline võitluslik žanr pea täielikult puudub viimase 10 aasta noore graafilise disaini puhul. Kui straal artalid Pablik, Beatrationi punased trükised välja jätta. Võib-olla elavad siis graafilised disainerid tänapäeval liiga hästi. Veel üks tähelepanek. Nimelt on näitusel vaid mõned näited Eesti noorest luulest või kirjandusest. Ja need, mis on, on väga head inspireerivad. Üheks selliseks on näiteks Laura papa kujundatud Siim Nurkliku raamat. Kas ma olen nüüd elus? Siinkohal tuleks ruttu midagi ette võtta. Mida teha selleks, et korduks nõukogude aegne kukub fenomen, kus kõikide erinevate loomealade esindajad teineteist tunneksite käiksid koos? Võib-olla täiel määral ei olegi enam võimalik. Aga mulle tundub, et kasvõi akadeemia puhul kus noored näitlejad ja noored dramaturgidest kui jõuga kokku viidi on see häid tulemusi andnud. Läen nüüd teemast küll kõrvale, aga kes iganes peaks uue EKA majab projekteerima, peaks sinna salamisi sisse planeerima ka mõne keldri, pööningu, nurga, kus saaks iga kell arutuid asju teha. Et sellest kõige arukamad tulemused sünniksid. Ja kui samas vaimus veel vinguda, siis võiks nii-öelda ka seda, et väga vähe avaldatakse bakalaureuse ja magistritöid vaid mõned üksikud. Näitusel on selliseks Elizabeth Klementi poolt kujundatud ja Asteriski poolt välja antud Renee mäe bakalaureusetöö 2009.-st aastast. Bakalaureusetöö, mis kaitsti Tallinna Ülikoolis, kannab nime sõltumatute muusikaürituste korraldajate hoiakud ja praktikad. Tõepoolest, kahju et selliseid töid vähem avaldatakse kas või kümneses võisid sajasest iraažis, oleks juba väga hea. Veel üks hea näide on näitusel olev EKA fotograafia osakonna poolt 2011. aastal välja antud väike raamatuke näituse korraldamise ABC mis annab noortele kunstnikele ülevaate sellest, kuidas teha näitust, millised on riskid näitust tehes või kuidas suhelda pressiga. Sellise väikese raamatukese levik noorte näituse korraldajate seas annaks kindlasti tohutult palju juurde üldisele kultuuripildile ja selle professionaliseerumisele. Kui siinkohal otsad kokku tõmmata ja ka näituse kohta midagi üldistavat öelda siis võib-olla on selle näituse puhul kõige olulisemaks tema inspireeriv iseloom näha midagi sellist, mida saab varem pole õieti näinud. Ja mida sa ise tahaksid teha, korda saata. Ja ühtlasi see, mis väljas on. Sellel näitusel on viimase 10 aasta Greentel Agreen mis tähendab, et ühtlasi on paika pandud võimalik tase millest kehvemini tasuks teha. Ja ma arvan, et see tase on päris üllatavalt kõrge. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänase saate panid kokku Triin Tulgiste, Gregor Taul ja Indrek Grigor. Järgmine kunstiministeerium on eetris 24. mail. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.